) § 142 lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kui võlausaldaja esitab nõude käendaja vastu, võib käendaja
lg 1 järgi esitada võlausaldaja nõudele üldjuhul kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, mh võib käendaja esitada nii põhivõlgnikuga sõlmitud lepingust kui ka käenduslepingust tuleneva aegumise vastuväite. Kuna võlausaldaja nõuded käendaja vastu muutuvad sissenõutavaks ja hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu, aeguvad nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu üldjuhul samal ajal (
ÜS § 146 lg-s 1 nimetatud kolme aastast aegumistähtaega. Kui nõue on suunatud korduvate kohustuste täitmisele, tuleb asjas kohaldada TsÜS § 154. 4
lg-le 1 vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kuna rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel, siis vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. 6.
lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja ja laenusaaja vahel sõlmitud laenulepingute alusel oli põhivõlgnikul raha maksmise kohustus, mida ta on rikkunud. Käenduslepingu kohaselt võtab käendaja kohustatu rahalisi kohustusi kui enda kohustusi (
Kuna kostja ei ole põhinõude suurusele vastuväiteid esitanud, siis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 19 173,49 eurot põhivõlgnevuse katteks. 7. Hageja nõuab kostjalt viivise väljamõistmist põhinõudelt lepingujärgses määras 0,15% päevas alates hagi esitamisest 22.08.2012 kuni põhinõude täitmiseni laenulepingute üldtingimuste p 10.1,
MS § 367 alusel. Kohtuvaidluse teesides on hageja märkinud, et ei nõua kostjalt viivist rohkem kui põhinõue. Laenulepingute üldtingimuste p 10.1 kohaselt on pangal õigus arvestada viivist lepingu põhitingimustes fikseeritud määra alusel.
lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse
§s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Laenulepingutest nähtuvalt on lepingu põhitingimustes fikseeritud viivise määraks 0,15% päevas (p 2.15 ja p 2.8). Kostja on seisukohal, et lepingulise viivisenõude esitamise välistab asjaolu, et laenulepingud on ülesütlemisega lõppenud. Kohus ei nõustu kostjaga selles, et hagejal ei ole õigus nõuda viivist kokkulepitud määras. Kohus märgib, et kokkulepped, mille sisu ei ole lepingu kui sellise täitmine, vaid esmajoones poolte õiguskaitsevahendite reguleerimine lepingu rikkumise juhuks, jäävad kehtima ka lepingu lõppemise korral ning lepingupoolel on võimalik neist lähtuda. 8. Kostja väitel on lepinguline viivise määr ebamõistlikult suur (54,75% aastas), olles tüüptingimusena tühine. Hageja hinnangul on viivise määr 0,15% päevas äriühingutevahelistes suhetes tavapärane, pealegi ei ole tegemist tüüptingimusega, kuivõrd viivise määr sisaldub laenulepingute põhitingimustes. Vaidluse korral tuleb kohtul kontrollida, kas laenulepingutes märgitud viivise määr on tüüptingimus ja kas jaatava vastuse korral on see punkt tüüptingimusena kehtiv. 5
lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks nii lepingutingimus, mis on välja töötatud korduvaks kasutamiseks tüüplepingutes, kui ka muu ilma läbirääkimisteta eelnevalt välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse, võimeline mõjutama. Seega on tüüptingimuste kasutamise peaprobleemiks ühe lepingupoole lepinguvabaduse piiramine faktiliselt üksnes lepingu sõlmimise vabadusega.
Selleks, et lepingutingimusele ei kohalduks tüüptingimuste regulatsioon, peab tingimuse kasutaja
Antud juhul ei ole hageja käesolevas kohtumenetluses tõendanud, et oleks vaidlusaluse viivise määra 0,15% päevas laenusaajaga individuaalselt kokku leppinud. Hageja on hoopis väitnud, et tegemist on äriühingutevahelistes suhetes tavapärase viivise määraga ja et laenusaajal oli sellise määraga mittenõustumisel võimalik/õigus jätta leping sõlmimata (kui selline määr kostjale ei sobinud, oleks võinud ta jätta lepingud sõlmimata). Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et viivise määra näol 0,15% päevas on tegemist tüüptingimusega
lg 1 mõttes.
lg 1 (19.12.2006 ja 21.08.2007 kehtinud redaktsioon) sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Kohus märgib, et üldjuhul puudutab tühisus üksnes seadusega vastuolus olevat kokkulepet või selle osa ega mõjuta lepingu kui terviku kehtivust.
lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohtu hinnangul on hageja ja laenusaaja vahel sõlmitud laenulepingute p-d 2.15 ja 2.8 tühised 0,15% suuruse viivise määra tõttu, sest viivisenõudega sellises määras (54,75% aastas) on laenusaaja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kuigi laenusaaja ei olnud tarbija, on see tingimus kohtu arvates
§-le 44 tuginedes selles osas ka tema suhtes ebamõistlikult kahjustav. Kuna kokkulepitud viivise määr on kostjat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine
lg 1 järgi, tuleb
kohaselt tühise tingimuse asemel kohaldada seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Kohtu arvates asub tühise tingimuse asemele käesoleval juhul
lg 1 kolmandas lauses sätestatud regulatsioon, s.t kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (vt kohtu põhjenduste p 7). Hageja ja laenusaaja on 21.08.2007 leppinud kokku, et laenulepingu nr 07-148573-JI järgne intressimäär on 14% aastas (p 2.6). Kohus on seisukohal, et lepingupoolte huvisid arvestades on tegemist mõistliku intressimääraga, mis ei kahjusta teist lepingupoolt ebamõistlikult ja et intressimäära korral 14% aastas ei ole lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Kohtu hinnangul on hageja lisanduva viivise nõue põhjendatud. Kohus märgib, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine ja lisaks kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamisele ka võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi. Viivise rakendumine on sõltunud kostjast enesest (lepingute mittekohane täitmine). 9. Kostja alternatiivselt esitatud nõue viivise vähendamiseks
lg 8 ja § 162 alusel tuleb jätta rahuldamata.
lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.