← Eesti

3-11-2941/53

Obsah (10)§ 212§ 213§ 223§ 116§ 215§ 165§ 157§ 200§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 22. november 2012, Tallinn Haldusasj

§ 212lg 1).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus 3-11-2941 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Harju maakonnakomisjon tunnistas 25.01.1995 otsusega omandireformi objektiks Loksa vallas asuva XX maaüksuse ning omandireformi õigustatud subjektideks võrdsetes 1/4 suurustes mõttelistes osades L I K, K-A V, E P ja M Ü. E. P loovutas 16.03.1995 oma nõudeõiguse O Ple, kes loovutas selle 19.10.2005 T Ale, kes omakorda loovutas selle 26.10.2010 J Ple. Endine XX talumaa koosneb 5,12 ha suurusest XX saarest ja 1,49 ha suurusest mandril asuvast lahustükist. 2. M. Ü ja O. P sõlmisid 02.09.1999 kokkuleppe XX saare jagamiseks selliselt, et M. Üle jääb 3/4 ja O. Pile 1/4 saarest. 3. Kuusalu Vallavalitsus lõpetas 25.03.2010 korraldusega nr 263 XX maa L. I. Kle ja K.A. Vle tagastamise menetluse kompenseerimise menetlust alustamata. 4. J. P esitas 26.10.2010 Kuusalu Vallavalitsusele avalduse maa tagastamiseks nõudeõigusest suuremas osas. J. P esitas 06.12.2010 Kuusalu Vallavalitsusele avalduse, milles soovis ühepoolselt tühistada O. Pi ja M. Ü vahel 02.09.1999 sõlmitud kokkuleppe. M. Ü esitas 01.11.2011 Kuusalu Vallavalitsusele avalduse maa tagastamiseks nõudeõigusest (1,6525

  1. ha)suuremas osas (4,9575
  2. ha)vastavalt O. Pi ja M. Ü vahelisele kokkuleppele. 5. Kuusalu Vallavalitsus jättis 17.11.2011 korraldusega nr 861 M. Ü 01.11.2011 avalduse arvestamata ning tagastas J. Ple nõudeõigusest suurema osa vastavalt 13.07.2011 esitatud piiriettepanekule, mööndusega, et tagastamisel endistes XX piirides peab M. Üle jääma tagastamiseks 1/4 osa talu pinnast. M. Ü ja O. Pi vahel sõlmitud XX saare ja mandril asuva lahustüki jagamise kokkulepped on tühised, kuna nende sõlmimisel lähtuti ekslikust teadmisest, et M. Ül on 3/4 endise XX talumaa tagastamise nõudeõigus, mida tal siiski polnud, kuivõrd K.-A. V ja L. I. K ei saanud enne omandireformi õigustatud subjektideks tunnistamist oma nõudeõigust M. Üle loovutada. Samuti ei esitanud M. Ü avaldust maa tagastamiseks nõudeõigusest suuremas ulatuses maa tagastamise õigustatud subjektidele omavahelise kokkuleppe sõlmimiseks antud tähtaja jooksul, s.o hiljemalt 30.09.2011. 6. M Ü esitas 20.12.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus Kuusalu Vallavalitsuse 17.11.2011 korraldus nr 861 tühistada ja kohustada Kuusalu Vallavalitsust andma korralduse, millega kaebajale tagastatakse 3/4 Loksa vallas asuvast XX maaüksusest. Riigikohtu 09.06.2006 otsusest nr 3-3-1-40-06 tuleneb, et L. I. K ja K.-A. V loovutasid oma nõudeõiguse kaebajale ning seeläbi omandas kaebaja 3/4 õigusvastaselt võõrandatud maa 2

(13)3-11-2941 tagastamise nõudeõiguse. Isegi kui L. I. K ja K.-A. V
  1. a novembris tehtud loovutamisavaldus oli tühine, aitab see tõlgendada õigustatud subjektide tahet, milleks oli, et kaebaja saaks tagastatavate maade omanikuks 3/4 ulatuses ning seetõttu on õiglane, et kaebaja tagastamismenetluses sellise võimaluse ka saab. Õigusvastaselt võõrandatud maa tuleks M. Üle tagastada ka lähtudes tema ja O. Pi vahel 02.09.1999 sõlmitud kokkuleppest. Tallinna Ringkonnakohus andis 18.02.2009 otsuses nr 3-07-1211 selge juhise, kuidas peaks jätkama vaidlusaluse maa tagastamise menetlust, kuid Kuusalu Vallavalitsus on seda eiranud. Kokkulepe M. Ü ja O. P vahel on endiselt kehtiv. J. P 06.12.2010 avaldus lepingu tühistamise kohta on kehtetu ning ei saa tuua kaasa õiguslikke tagajärgi, sest J. P ei ole kokkuleppe pooleks ja puudub alus võlaõigusseaduse (VÕS) § 97 lg 2 p 4 kohaldamiseks, kusjuures järgitud ei ole ka VÕS §-s 97 sätestatud korda. Lepingu tühistamise aluseks ei saa olla ka eksimus M. Ü nõudeõiguse suuruse osas, sest sel alusel saab tehingu tühistada kuue kuu jooksul eksimusest teadasaamisest (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 99 lg 1 p 2), kuid mitte hiljem kui kolme aasta möödumisel tehingu tegemisest (TsÜS § 99 lg 2). O. P (ja seega ka J. P) sai väidetavast eksimusest teada hiljemalt Tallinna Ringkonnakohtu 18.02.2009 otsuse jõustumisest. Kuusalu Vallavalitsus eirab põhjendamatult asjaolu, et M. Ü on juba
  2. a-l esitatud avalduses taotlenud maa tagastamist 3/4 ulatuses. Kaebaja ei pidanud esitama vastavalt vallavalitsuse poolt määratud korrale ja tähtajale uut avaldust ning vastustaja pole viidanud ühelegi õigusnormile, kust selline kohustus tuleneks.
  3. Kuusalu Vallavalitsus vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. M. Ül ei ole maa tagastamise nõudeõigust 3/4 osas kunagi tekkinud, sest L. I. K ja K.-A. V poolt
  4. a novembris tehtud avaldused on tühised, kuna sellel ajal kehtinud maareformi seaduse (MaaRS) § 19 lg 3 sellist loovutamist ei võimaldanud. Liiatigi ei olnud L. I. K ja K.-A. V väidetava loovutamise ajal veel tunnistatud õigustatud subjektideks. Rääkida ei saa ka nõudeõiguse loovutamise lepingust, sest puudus selleks nõutav notariaalne vorm. M. Ü 3/4 suurust nõudeõigust ei kinnita ka Riigikohtu lahend nr 3-3-1-40-06, mis puudutas maa ostueesõigusega erastamist. Kaebaja ja teise sama maa tagastamise õigustatud subjekti vahel ei ole kehtivat kokkulepet tagastatava maa jagamise kohta. O. P ja M. Ü maa jagamise kokkuleppe sõlmimise aluseks loeti asjaolu, et kaebajal oli 3/4 maa tagastamise nõudeõigus, ent J. P vaidlustas selle lepingu kehtivuse, teatades 06.12.2010 vastustajale kokkuleppe ühepoolsest tühistamisest. Kuusalu Vallavalitsusel puudub alus sekkuda poolte tsiviilõigussuhetesse ning tuvastada tsiviilõigusliku asjaolu (ülesütlemisavalduse) õiguspärasust. M. Ü ei ole kokkuleppe lõpetamist vaidlustanud. J. P taotles maa tagastamist oma nõudeõiguse osast suuremana ning M. Ü pole tähtaegselt vastavat avaldust esitanud (MaaRS § 14 lg 4). Kuusalu Vallavalitsus andis õigustatud subjektidele kokkuleppe sõlmimiseks piisava aja, kuid kuna kokkulepet ei saavutatud, tegi vastustaja 31.08.2011 korraldusega nr 8-1/3265 neile maa tagastamise piiriettepaneku ja andis kokkuleppele jõudmiseks uue tähtaja kuni 30.09.2011, ent isikud ei saavutanud kokkulepet ka selle jooksul. M. Ü poolt esitatud maa nõudeõigusest suuremas ulatuses tagastamise avalduse arvestamata jätmine oli põhjendatud, sest kaebajal oli võimalus oma tahet nõudeõigusest suuremas osas maa tagastamiseks avaldada, ent ta ei teinud seda määratud tähtpäevaks.
  5. Kolmas isik J P leidis, et vaidlustatud haldusakt on õiguspärane. Kuusalu Vallavalitsus on püüdnud leida erinevaid lahendusi, kuid need on luhtunud, sest kaebajale ei ole ükski lahendus sobinud. M. Ü ja O. P 02.09.1999 kokkuleppest ei saa lähtuda, sest see sõlmiti ekslikult teadmises, et M. Ül on 3/4 maa tagastamise nõudeõigus, mida tal ei ole tegelikult kunagi olnud.
  6. Tallinna Halduskohus rahuldas 27.03.2012 otsusega M. Ü kaebuse ja tühistas Kuusalu Vallavalitsuse 17.11.2011 korralduse nr 861 ning kohustas Kuusalu Vallavalitsust kuue kuu 3
(13)3-11-2941 jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates tegema õigusvastaselt võõrandatud XX maa tagastamise küsimuses uue otsuse, lähtudes M. Ü ja O. P vahel 02.09.1999 sõlmitud kokkuleppest. Lisaks mõistis halduskohus Kuusalu Vallavalitsuselt M. Ü kasuks välja menetluskulud 784,75 eurot. Kuusalu Vallavalitsuse 17.11.2011 korraldus nr 861 on õigusvastane, sest selle tegemisel ei ole arvestatud omandireformi õigustatud subjektide vahel sõlmitud ja endiselt kehtiva kokkuleppega tagastatava maa jagamise kohta. Vaidlust ei ole selle üle, et M. Ül ja J. Pil on vaidlusaluse maa tagastamise nõudeõigus, kuid vaidluse all on see, kas kaebaja nõudeõigus piirdub 1/4 suuruse osaga vaidlusalusest maast või ulatub 3/4-ni, ning see, kas õigustatud subjektide vahel on kehtiv kokkulepe maa jagamiseks. M. Ül on XX maa tagastamise nõudeõigus üksnes 1/4 maa ulatuses. Vaidlust pole iseenesest selles, et L. I. K ja K.-A. V olid Harju Maavalitsusele
  1. a novembris esitatud maa tagastamise avaldustes märkinud, et nad paluvad enda osa arvestada M. Ü kasuks, tulenevalt maa endise omaniku H V
  2. a-l väljendatud soovist. Tallinna Ringkonnakohus asus 18.02.2009 otsuses nr 3-07-1211 põhjendatult seisukohale, et L. I. K ja K.-A. V ei ole oma nõudeõigust M. Üle loovutanud ning kaebaja nõudeõiguse suurus (1/4) tuleneb seega ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 25.01.1995 otsusest. L. I. K ja K.-A. V õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise avalduste esitamise ajal (novembris 1991) oli nõudeõiguse loovutamine võimalik üksnes MaaRS § 19 lg-s 3 sätestatud juhtudel, mistõttu ei saanud L. I. K ja K.-A. V sellel ajal kaebajale maa tagastamise nõudeõigust loovutada ning vastavasisulised tahteavaldused on tühised ja igasuguse õigusliku tähenduseta. Isegi kui tõlgendada maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16 lg-t 4 nõnda, et selle seaduse jõustumisel tulnuks varasemad nõudeõiguse loovutamise avaldused uuesti läbi vaadata, ei oleks see muutnud õigusvastaseks Kuusalu Vallavalitsuse 10.05.2007 korraldust nr 472, millega anti maa tagastamise menetluses osalemiseks võimalus K.-A. Vl ja L. I. Kl või nende pärijatel. Alates maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse jõustumisest sätestati MaaRS § 191 lg-s 3, et maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise leping peab olema notariaalselt tõestatud, millisele vorminõudele K.-A. V ja L. I. K poolt tehtud nõudeõiguse loovutamise avaldused ei vastanud. Kuigi kaebajat oli pikka aega käsitatud vara tagastamise õigustatud subjektina 3/4 mõttelises osas tagastamisele kuuluvast varast, ei anna see alust käsitada teda edaspidigi L. I. K ja K.-A. V nõudeõiguse pärijana. Kuni maa tagastamise menetluse lõppemiseni ei ole sellises olukorras, kus pole kehtivat tuvastava iseloomuga haldusakti, mis vara tagastamise nõudeõiguse suurused kaebaja poolt väidetud kujul kindlaks määraks (s.o M. Ül 3/4 mõttelist osa), õigustatud subjektidel õiguspärast ootust nõudeõiguse suuruse olemasolu kohta, mis saaks olla kaalukam avalikust huvist tagastada vara seadusele vastavalt. Ekslik on kaebaja seisukoht, et tema 3/4 suurune maa tagastamise nõudeõigus on tuvastatud Riigikohtu 09.07.2006 otsusega nr 3-3-1-40-
  3. Ehkki Riigikohus lähtus tõepoolest tõdemusest, et kaebaja maa tagastamise nõudeõiguse suuruseks on 3/4, polnud Riigikohtul põhjust seda asjaolu kontrollida, sest see ei omanud vaidluse lahendamisel tähtsust. Maa ostueesõigusega erastamise korraldus rikkus kaebaja subjektiivseid õigusi sõltumata sellest, kui suur oli tema maa tagastamise nõudeõigus. Kuusalu Vallavalitsus lõpetas 25.03.2010 korraldusega nr 263 XX maa tagastamise menetluse L. I. K ja K.-A. V suhtes. Seda korraldust vaidlustatud ei ole, ka ei ole L. I. K või K.-A. V pärijad taotlenud nõudeõiguse taastamist vastavalt MaaRS § 43 lg-le
  4. Seega on tekkinud olukord, kus neljast võrdsetes 1/4 suurustes mõttelistes osades maa tagastamise õigustatud subjektiks tunnistatud isikust kahe osas on maa tagastamise menetlus lõpetatud. Vaidlus puudub selles, et E. P nõudeõiguse on praeguseks omandanud J. P. Sellises olukorras tuleb kohaldada MaaRS § 14 lg-t 3, millisele seisukohale on M. Üle 07.12.2010 saadetud kirjas 4
(13)3-11-2941 asunud ka Maa-amet ja Tallinna Ringkonnakohus 18.02.2009 otsuses nr 3-07-1211 (p 19 viimane lause). Seega taandub vaidlus küsimusele, kas maa tagastamist taotlevad õigustatud subjektid on sõlminud maa jagamiseks kokkuleppe või mitte. Selline kokkulepe on 02.09.1999 sõlmitud M. Ü ja O. P vahel. Nõustuda ei saa seisukohaga, et nimetatud kokkulepe ei ole kehtiv, kuna J. P on teinud tahteavalduse selle tühistamiseks. Samuti on ebaõige vastustaja seisukoht, et vallavalitsus ei saa hinnata tühistamisavalduse kehtivust või sellest tulenevalt 02.09.1999 kokkuleppe kehtivust. Omandireformi õigustatud subjektide vahelise maa jagamise kokkuleppe olemasolu, kehtivus ja sisu on asjaoludeks, millest kohalikul omavalistusel tuleb maa tagastamisel lähtuda. Kuigi õigustatud subjektide omavahelised suhted on tsiviilõigusliku iseloomuga, tuleb haldusorganil, kelle pädevuses oleva avalik-õigusliku küsimuse lahendamisel need tsiviilõiguslikud suhted tähendust omavad, nende suhete olemasolu iseseisvalt tuvastada. Olukorras, kus O. P õigusjärglane J. P väidab end olevat selle kokkuleppe tühistanud, tuleb vallavalitsusel hinnata ka sellesisulise tahteavalduse kehtivust. Vastustaja ei tohtinud asjaolusid sisuliselt kontrollimata lähtuda üksnes J. P avaldusest. J. P 06.12.2010 tahteavaldus on tühine ega too kaasa õiguslikke tagajärgi. Esiteks ei ole tehingu tühistamine toimunud avalduse tegemisega teisele poolele (M. Üle), mis ei vasta tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 98 lg-le
  1. Teiseks on tehingu tühistamine TsÜS § 90 lg 1 kohaselt võimalik üksnes juhul, kui tehing on tehtud eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul. J. P ei ole oma avalduses isegi märkinud, millisel alusel ta tehingut tühistada soovib. Avalduses sisalduv viide VÕS §-le 97 on asjassepuutumatu, sest puuduvad igasugused tõendid, et J. P oleks nõudnud M. Ült 02.09.1999 kokkuleppe muutmist ja seda ei saa nõuda ka vallavalitsusele tehtud avaldusega. Üksnes lepingu muutmise nõude esitamine ei mõjutaks pealegi iseenesest sõlmitud lepingu kehtivust. Teoreetiliselt võiks kokkuleppe tühistamise alusena kõne alla tulla oluline eksimus vastavalt TsÜS § 92 lg-le 2, sest vaidlust ei ole, et kõik asjaosalised (sh O. P) lähtusid pikka aega (sh 02.09.1999 kokkuleppe sõlmimisel) teadmisest, et M. Ü on omandanud L. I. K ja K.-A. V nõudeõiguse osad ja temale kuulub 3/4 XX maa tagastamise nõudeõigus. Sõltumata sellest, kas tegemist on olulise eksimusega, mis annab aluse tehingu tühistamiseks või mitte, on kokkuleppe tühistamine siiski välistatud TsÜS § 99 lg 1 p-s 2 ja lg-s 2 sätestatud aegumistähtaegade möödumise tõttu (nii kuus kuud eksimusest teadasaamisest, mis selgus hiljemalt Tallinna Ringkonnakohtu 18.02.2009 otsuse nr 3-07-1211 jõustumisest 20.03.2009, kui ka kolm aastat tehingu tegemisest olid 06.12.2010 ammu möödunud). Seega ei ole J. Pil seadusest tulenevat alust oma õiguseellase O. P ja M. Ü vahelise kokkuleppe tühistamiseks ning vaidlustatud haldusakti andmise ajal oli seega olemas kehtiv kokkulepe maa tagastamise õigustatud subjektide vahel. MaaRS § 14 lg 3 viimase lause kohaselt tulnuks maa tagastada vastavalt sellele kokkuleppele. Kuivõrd kokkulepe oli olemas, puudus vallavalitsusel igasugune vajadus anda uus tähtaeg kokkuleppe sõlmimiseks ning uue tähtaja jooksul kokkuleppe sõlmimata jätmisest ei saa järeldada, et õigustatud subjektide vahel kokkulepet ei ole. Seetõttu tuleb Kuusalu Vallavalitsuse 17.11.2011 korraldus nr 861 tühistada ning kohustada vallavalitsust otsustama XX maa tagastamise küsimus uuesti, lähtudes O. P ja M. Ü vahel 02.09.1999 sõlmitud kokkuleppest. Vältimaks maareformi lõpuleviimise venimist, määras kohus vastustajale asja uueks otsustamiseks kuuekuulise tähtaja. Täiendavalt ei saa nõustuda Kuusalu Vallavalitsuse seisukohaga, et M. Ü ei ole esitanud taotlust maa tagastamiseks nõudeõigusest suuremas ulatuses. Kaebaja on juba
  2. a-l toonasele Loksa Vallavalitsusele esitatud avalduses teatanud soovist, et talle tagastataks XX maast 3/
  3. Oluline ei ole, et avalduses pole sõnaselgelt märgitud, et isik soovib maa tagastamist nõudeõigusest suuremas ulatuses. Käesoleval juhul oli Kuusalu Vallavalitsus igal juhul tuvastanud, et M. Ül on 1/4 maa tagastamise nõudeõigus ning selles olukorras ei saanud 5
(13)3-11-2941 taotlust 3/4 maa tagastamiseks kuidagi käsitada taotlusena tagastada maa nõudeõiguse piires ja mitte sellest suuremas ulatuses. Tähtsust ei oma, millistel asjaoludel või põhjustel soovis M. Ü
  1. a-l maa tagastamist 3/4 ulatuses, vaid oluline on sellise avalduse tegemise fakt. Asjaolu, et M. Ü oli 3/4 maa tagastamise sooviavalduse esitamise ajal teadmises, et K.-A. V ja L. I. K on talle loovutanud oma nõudeõigused, ei muuda seda avaldust tagantjärele õigustühiseks ega anna alust väita, et M. Ü ei ole taotlenud K.-A. V ja L. I. K nõudeõiguse esemeks oleva maa tagastamist. Isegi juhul, kui O. P ja M. Ü 02.09.1999 kokkulepe ei oleks kehtiv, ei oleks Kuusalu Vallavalitsus saanud tagastada 3/4 vaidlusalusest maast J. Pile, vaid vastustaja oleks pidanud lähtuma MaaRS § 14 lg 3 kolmandast lausest ja tagastama maa kaasomandisse, lähtudes lisaks MaaRS § 12 lg-st
  2. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  3. Kuusalu Vallavalitsus palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 27.03.2012 otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta M. Ü kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja enda kanda. Halduskohtu otsuses tuleks parandada ilmne ebatäpsus, mis seisneb selles, et otsuse sissejuhatuses (haldusasja nimetuses) ja resolutsiooni p-s 2, samuti otsuse põhjendava osa p-des 13 ja 22 on vaidlusaluse Kuusalu Vallavalitsuse 17.11.2011 korralduse numbriks märgitud nr 681, kuid tegelikult on vaidluse esemeks Kuusalu Vallavalitsuse 17.11.2011 korraldus nr
  4. Halduskohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon on vastuolulised (s.o

§ 165rikkumine).

Kohus asus p-des 14-16 seisukohale, et M. Ül on nõudeõigus vaid 1/4 tagastatava maa ulatuses, kuid resolutsioonis rõhutatakse siiski, et vastustaja peab tegema uue otsuse M. Ü ja O. P 02.09.1999 kokkuleppest lähtudes, millega lepiti aga kokku üksnes maavalduse paiknemine pärast omandireformi objekti jagamist. Halduskohtu tõlgendus 02.09.1999 kokkuleppele kui MaaRS § 14 lg-s 3 nimetatud kokkuleppele on ebaõige ja Kuusalu Vallavalitsusele üllatuslik (

§ 157lg 2 rikkumine).

Sellise käsitluse võimalikkusele ei ole kordagi viidanud kaebaja esindaja ega kohus käesoleva menetluse käigus, samuti pole seda käsitletud varasemates kohtulahendites. Nimetatud kokkulepe oli vajalik üksnes saarel olevate ehitiste omandiõiguse vormistamiseks ja kasutuslubade väljastamiseks. Seejuures lähtuti eeldusest, et L. I. K ja K.-A. V nõudeõiguse osade loovutamine M. Üle oli seaduspärane. Maasuhete ümberkorraldamise raames asjassepuutuvad eraõiguslikud kokkulepped, millele haldusorgan peab tähelepanu pöörama, on nimetatud MaaRS-s ning neile eeldustele 02.09.1999 kokkulepe ei vasta. MaaRS § 14 lg-s 3 nimetatud kokkuleppe eelduseks on asjaolu, et pooled on kas ise selgesõnaliselt avaldanud haldusorganile soovi vastavasisulise kokkuleppe sõlmimiseks või teeb haldusorgan seda oma initsiatiivil ning annab kokkuleppe sõlmimiseks ühekuulise tähtaja. Käesoleval juhul vastustaja sellesisulist ettepanekut teinud ei ole. Kokkulepe sõlmiti üksnes põhjusel, et enne maa mõõtmist lepiksid pooled omavahel kokku, kus paiknevad subjektide osad saarel. Seetõttu puudus vastustajal alus sekkuda poolte tsiviilõigussuhetesse ning tuvastada kokkuleppe õiguspärasust. M. Ü ei ole kokkuleppe lõpetamist vaidlustanud ja Kuusalu Vallavalitsus lähtus asjaolust, et puudub kehtiv kokkulepe maa tagastamise kohta. Halduskohus on tõlgendanud J. P poolt Kuusalu Vallavalitsusele 06.12.2010 esitatud tahteavaldust valesti. Isegi kui 02.09.1999 kokkulepe oleks asjakohane, on nimetatud õigussuhe 06.12.2010 tahteavaldusega muutunud. Halduskohus leidis õigesti, et kuni Tallinna Ringkonnakohtu 18.02.2009 otsuse nr 3-07-1211 jõustumiseni olid kõik asjaosalised veendumusel, et M. Üle kuulub XX maa tagastamise nõudeõigus 3/4 ulatuses ning sellest teadmisest lähtuti ka 02.09.1999 kokkuleppe sõlmimisel. Halduskohus leidis, et J. P soovis 6

(13)3-11-2941 tehingut tühistada põhjusel, et see oli tehtud olulise eksimuse mõjul, rikkudes seejuures uurimisprintsiipi ja tõlgendades kolmanda isiku tegelikku tahet valesti. Eksimus TsÜS § 92 lg 2 tähenduses eeldab ebaõiget ettekujutust tehingu tegemise ajal eksisteerivatest asjaoludest ning eksimusega ei ole tegemist juhul, kui tehingu teinud isiku poolt tehingu tegemisel aluseks võetud asjaolud muutuvad pärast tehingu tegemist. Sellisel juhul ei tule kõne alla tehingu tühistamine eksimuse tõttu, kuid võimalik võib olla VÕS §-s 97 sätestatud õiguskaitsevahendite rakendamine, millest lähtus ka J. P. Olukorras, kus lepinguliste kohustuste tasakaal pooltest sõltumatutel asjaoludel muutub, ei saa lepingute siduvuse põhimõte kehtida reservatsioonideta. Kolmandal isikul olid lepinguliste kohustuste vahekorra muutmiseks täidetud kõik VÕS § 97 lg-s 2 nimetatud eeldused. Lepingutingimuste muutmise nõudel kui sooritusnõudel on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolmeaastane aegumistähtaeg, mis ei olnud Tallinna Ringkonnakohtu 18.02.2009 otsuse nr 3-07-1211 jõustumisest kuni M. Ü poolt avaldusest teadasaamiseni veel möödunud. Kolmanda isiku avaldus oli kindlale isikule (kaebajale) suunatud ühepoolne vastuvõtmist vajav tahteavaldus, mis jõustub kättesaamisega (TsÜS § 69 lg 1). TsÜS § 68 lg-st 1 tulenevalt võis kolmas isik edastada oma tahteavalduse kaebajale ka vastustaja kaudu (vt Riigikohtu 01.12.2005 otsus nr 3-2-1-129-05, p 25). M. Ül on J. P 06.12.2010 tahteavalduse kätte saanud hiljemalt koos Kuusalu Vallavalitsuse 20.12.2011 korraldusega nr
  1. Halduskohus on tõlgendanud M. Ü
  2. a juulis Loksa Vallavalitsusele esitatud avaldust valesti. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja
  3. a-l tehtud tahteavalduse ajal oli olukord teine, mistõttu oli ka tema tahteavaldus erinev. M. Ü
  4. a avaldust ei saa lugeda tahteavalduseks MaaRS § 14 lg 3 tähenduses, sest täitmata on sellekohased eeldused. Kohus ei saa asjaolude tuvastamisel tugineda oletustele, vaid peab otsuse rajama tõenditele (vt Riigikohtu 21.02.2011 otsus nr 3-3-1-80-10, p 24).
  5. M Ü vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palub kaebaja jätta vastustaja kanda. Kohtuotsuse põhjendustest ilmneb selgelt, miks on kohus teinud resolutsioonis sisalduva ettekirjutuse. M. Ü on kogu vaidluse kestel käsitlenud 02.09.1999 kokkulepet MaaRS §-s 14 märgitud kokkuleppena (vt 20.12.2011 kaebuse p-d 21 ja 22.2; 29.02.2012 vastuse p 4). Tähtsust ei oma, et kaebaja pole MaaRS § 14 lg-le 3 selgesõnaliselt viidanud. M. Ü ja O. P 02.09.1999 kokkuleppele on samasuguse sisu omistanud ka Tallinna Ringkonnakohus 18.02.2009 otsuses nr 3-07-1211 (p 7). Samuti on maa jagamise kokkuleppe olemasolule tuginenud apellant ise 27.01.2012 vastuses (p-d 1.5, 2.3 ja 2.4) ja Kuusalu Vallavalitsus 15.04.2003 kirjas nr 5-4/171 (kaebuse lisa 10) ning 16.05.2003 kirjas nr 5-4/250 (apellatsioonkaebuse vastuse lisa 1). Kuna 02.09.1999 (XX saare jagamine) ja 28.05.2003 (mandril asuva lahustüki jagamine) kokkulepped on koostatud samu eesmärke silmas pidades ja vormiliselt analoogselt, tuleb
  6. a kokkuleppele antud tähendust kohaldada ka
  7. a kokkuleppele. Kuusalu Vallavalitsus on sisuliselt võtnud omaks maa jagamise kokkuleppe olemasolu, kuid vaielnud menetluse käigus vastu selle kehtivusele. Apellatsioonkaebuse väide, et maa jagamise kokkulepet MaaRS § 14 tähenduses pole üldse sõlmitud, on üllatuslik ja esmakordne ning tuleb jätta tähelepanuta, kuna on esitatud hilinenult. Paljasõnaline ja ebaõige on apellandi väide, et 02.09.1999 kokkulepe ei vasta MaaRS-st tulenevatele eeldustele. Tähtsust ei oma, mis põhjustel kokkulepe „tegelikult“ sõlmiti, vaid oluline on see, et õigustatud subjektid on sõlminud maa jagamise kokkuleppe ning see andis M. Üle õiguse 3/4 maa tagastamisele. 7
(13)3-11-2941 Kuusalu Vallavalitsuse käsitlus J. P 06.12.2010 tahteavalduse kohta on ekslik. Tegemist ei olnud VÕS § 97 alusel lepingu muutmise nõude esitamisega, vaid TsÜS § 92 lg 2 alusel esitatud lepingu tühistamise avaldusega, mille esitamise tähtaeg oli möödunud. Kui asuda siiski seisukohale, et kolmanda isiku avaldus oli lepingu muutmise nõue VÕS § 97 alusel, ei olnud sellise nõude esitamise eeldused täidetud, sest lepingu sõlmimise asjaolud ei ole muutunud, vaid lepingu pooled lihtsalt ei olnud tegelikest asjaoludest teadlikud ja lähtusid ekslikest asjaoludest. Lepingu muutmise nõue on lisaks tahteavaldus, mis ei too kaasa lepingu muutumist, kui teine pool sellega ei nõustu. Lepingu muutmine eeldab poolte kokkulepet, mille mittesaavutamise korral tuleb nõudega pöörduda kohtusse, mida J. P teinud ei ole. Nõude esitamise tähtaeg on kolm aastat ja kuna J. P sai nõude esitamise vajadusest teada hiljemalt 20.03.2009 (s.o Tallinna Ringkonnakohtu 18.02.2009 otsuse nr 3-07-1211 jõustumisest), siis oleks tulnud nõue kohtule esitada hiljemalt 20.03.2012 ja nõue on järelikult aegunud. Seega on halduskohus õigesti võtnud otsuse tegemisel aluseks 02.09.1999 kokkuleppe. Põhjendatud on ka halduskohtu järeldus, et tähtsust ei oma see, millistel põhjustel esitas M. Ü
  1. a avalduse maa tagastamiseks 3/4 ulatuses, vaid oluline on fakt, et ta sellise avalduse esitas. Apellandi vastuväited sellele järeldusele jäävad arusaamatuks.
  2. Kolmas isik J P toetab apellatsioonkaebust ja palub halduskohtu otsus tühistada, kuna see ilmselgelt rikub teise poole õigusi. M. Ü ja O. P vahel 02.09.1999 kokkuleppe sõlmimine oli õigustatud subjektidele kohustuslik, kuna ilma selleta ei oleks maid välja mõõdetud. Antud kokkulepe sõlmiti üksnes selleks, et määrata ära õigustatud subjektidele seaduslikult kuuluvate osade paiknemine saarel. Seejuures lähtuti teadmisest, et M. Üle kuulub 3/4 maa tagastamise nõudeõigus. Nimetatud kokkuleppele ei saa omistada muid eesmärke ega käsitada seda kinnitusena, nagu oleksid M. Ü ja O. P vabatahtlikult sõlminud lepingu, kus nad kinnitavad, et asjaoludest sõltumata peab M. Ü saama 3/4 saarest. O. P on oma seletuskirjas Kuusalu Vallavalitsusele selgelt välistanud igasugused loovutused M. Üle, mis ei tulene seadusest. Vastasel juhul oleksid olemata jäänud ka aastaid kestnud vaidlused. Loksa vald oleks pidanud O. P informeerima, et see pealesunnitud leping on asjaolude muutudes tõlgendatav mitmel moel ning võib tema huve kahjustada. On ilmselge, et sellisel juhul ei oleks O. P nimetatud lepingut sõlminud. Sisuliselt on mõlemal subjektil seaduse järgi õigus saada 1/4 saarest. Vaidluse lahendamisel tuleks lähtuda sisust ja mitte lasta eksitada end asjassepuutumatust lepingust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.
  4. Apellatsioonkaebuse väited Tallinna Halduskohtu 27.03.2012 otsuse resolutsiooni ja põhjenduste vastuolulisuse kohta on ilmselt otsitud. Halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb vaadelda tervikuna. Kohus asus küll otsuse motiivides esmalt seisukohale, et M. Ü kuulub XX maa tagastamise nõudeõigus vaid 1/4 ulatuses (p-d 15-16), kuid seejärel selgitas põhjalikult, miks tuleb sellele vaatamata M. Ü XX maa tagastamine otsustada vastavalt 02.09.1999 kokkuleppele (p-d 18-22). Halduskohtu otsuses toodud põhjendustest lähtuvalt ei olnuks teistsuguse sisuga resolutsiooni tegemine võimalik, vaid just vastupidine resolutsioon toonuks kaasa selle vastuolu motivatsiooniga ja seeläbi menetlusnormide rikkumise (vt Riigikohtu 12.12.2007 otsus nr 3-3-1-70-07, p 10). 8
(13)3-11-2941
  1. Ringkonnakohus ei jaga apellandi seisukohta, et halduskohtu poolt M. Ü ja O. P 02.09.1999 kokkuleppe (tl 12-13) käsitamine õigustatud subjektide vahelise kokkuleppena MaaRS § 14 lg 3 tähenduses, oli menetlusosalistele üllatuslik. Nimetatud kokkuleppe selliselt sisustamise võimalikkusele on tähelepanu juhtinud ka Tallinna Ringkonnakohus 18.02.2009 otsuses nr 3-07-1211 (p-d 7 ja 19). Ringkonnakohus märkis viidatud otsuses (p 7), et ka olukorras, kus K.-A. V ja L. I. K nõudeõiguste M. Üle loovutamise kohta kehtivat tehingut pole, siis juhul, kui vara tagastamise menetlus K.-A. V ja L. I. K osas MaaRS § 192 lg 3 alusel lõpetatakse, tuleks maa tagastamine otsustada lähtudes M. Ü ja O. P 02.09.1999 kokkuleppest ning M. Üle kuuluks tagastamisele 3/4 maast, kusjuures MaaRS § 14 lg 5 kohaselt peaks M. Ü sellisel juhul tasuma riigile selle maa eest, mille ulatuses tema osa suurenes. Ringkonnakohtu otsuses tehtud viide MaaRS § 14 lg-le 5 olnuks täiesti asjakohatu, kui 02.09.1999 kokkulepet ei saaks pidada õigustatud subjektide kokkuleppeks MaaRS § 14 lg 3 tähenduses. Muu hulgas oleks juhul, kui 02.09.1999 kokkuleppele ei osatudki omistada MaaRS § 14 lg-s 3 sätestatud tähendust, sisutu ka J. P 06.12.2010 avaldus nimetatud kokkuleppe ühepoolseks tühistamiseks (tl 19). Seetõttu ei saanud halduskohtu poolt käesolevas haldusasjas võetud seisukoht kuidagi olla vastustajale üllatuslik. Kaebaja on vastuses apellatsioonkaebusele põhjendatult leidnud, et selle küsimuse lahendamisel, kas 02.09.1999 kokkulepe on iseenesest käsitatav MaaRS § 14 lg-s 3 nimetatud kokkuleppena, ei oma tähtsust poolte väidetavad tegelikud eesmärgid kokkuleppe sõlmimisel, samuti ei saa MaaRS § 14 tõlgendada selliselt, et nõuetele vastava kokkuleppe sõlmimine õigustatud subjektide vahel pole võimalik ilma kohalikule omavalitsusele vastavat soovi avaldamata ja kohaliku omavalitsuse poolt kokkuleppe sõlmimiseks tähtaega määramata. Kohaliku omavalitsuse poolt õigustatud subjektidele kokkuleppe sõlmimiseks ettepaneku tegemine ja tähtaja andmine on vajalik siiski üksnes juhul, kui subjektid pole omavahel juba eelnevalt kokkuleppele jõudnud. Pealegi ei sisaldanud 02.09.1999 kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud MaaRS § 14 redaktsioon üldse viiteid kohaliku omavalitsuse poolt õigustatud subjektidele kokkuleppele jõudmiseks antavale ühekuulisele tähtajale, vaid nimetatud täiendused lisandusid alles 27.11.2005 jõustunud muudatustega. MaaRS § 14 ei välista ega välistanud muu hulgas sellise kokkuleppe sõlmimist, mis ei lähtu rangelt õigustatud subjektide nõudeõiguste suurustest (vrd Riigikohtu 24.05.2010 otsus nr 3-3-1-23-10, p 15). Seetõttu ei saa ka asjaolust, et 02.09.1999 kokkuleppe sõlmimisel lähtuti eeldusest, et M. Üle kuulub XX maa tagastamise nõudeõigus 3/4 ulatuses, mis on hiljem osutunud ebaõigeks, järeldada sõlmitud kokkuleppe tühisust, nagu seda on hinnatud vaidlustatud 17.11.2011 korralduses (tl 25). Vastustaja pole seejuures viidanud ühelegi TsÜS §-des 86–89 sätestatud tehingu tühisuse alusele, vaid asunud kohtumenetluses 02.09.1999 kokkuleppe tühisuse asemel väitma lähtumist J. P 06.12.2010 avaldusest kokkuleppe tühistamiseks (nt 27.01.2012 vastus kaebusele, p 2.3 – tl 47). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et kuivõrd MaaRS § 14 lg 3 kohaselt tagastatakse õigustatud subjektide vahelise kokkuleppe olemasolul maa vastavalt sellele kokkuleppele, siis puudus vallavalitsusel vajadus määrata õigustatud subjektidele kokkuleppe saavutamiseks uut tähtaega ja selle tähtaja jooksul (uuele) kokkuleppele mittejõudmine ei muuda varasemalt juba sõlmitud kokkulepet olematuks.
  2. Halduskohus on otsuse p-s 18 õigesti rõhutanud, et Kuusalu Vallavalitsusel oli kohustus enne 17.11.2011 korralduse nr 861 andmist selgitada välja M. Ü ja O. P vahelise 02.09.1999 kokkuleppe kehtivus ja anda sellega seoses hinnang J. P poolt 06.12.2010 Kuusalu Vallavalitsusele esitatud avaldusele 02.09.1999 kokkuleppe ühepoolseks tühistamiseks VÕS § 97 lg 2 p 4 alusel. Haldusorgan peab uurimispõhimõttest (haldusmenetluse seaduse § 6) tulenevalt selgitama haldusakti andmisel välja kõik menetletava asja otsustamisel tähtsust omavad asjaolud, sealhulgas vajaduse korral tuvastama tsiviilõiguslike suhete olemasolu või 9
(13)3-11-2941 puudumise (nt kokkuleppe või sellest taganemiseks esitatud tahteavalduse kehtivus). Tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamisel on haldusorganil õigus ja kohustus lähtuda asjakohastest tsiviilõigusnormidest. Sellise haldusmenetluses tähtsust omava tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamisega ei sekku haldusorgan poolte tsiviilõigussuhetesse, vaid teeb üksnes kindlaks haldusmenetluses tähtsust omava asjaolu. Pädevus sellise tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamiseks puudub haldusorganil reeglina vaid siis, kui seadus näeb ette, et vastav asjaolu tuleb tuvastada tsiviilkohtumenetluse korras (nt Riigikohtu 27.11.2006 otsus nr 3-3-1-59-06, p-d 10-11; 11.11.2002 otsus nr 3-3-1-59-02, p 9). Seega ei saa haldusorgan küll haldusakti resolutsiooniga tsiviilõiguslikku tehingut tühistada või tuvastada selle tühisust, kuid see ei takista tal andmast neile hinnangut haldusakti põhjendustes. Vallavalitsuse sellisele õigusele ja kohustusele juhtis ringkonnakohus tähelepanu juba 18.02.2009 otsuses nr 3-07-1211 (p 13), märkides muu hulgas, et pelgalt tsiviilõigusliku tehingu poolte vahelise vaidluse puudumine ei ole tehingu kehtivuse tuvastamiseks piisav. Ringkonnakohus nõustub täielikult halduskohtu seisukohaga, et vastustaja ei tohtinud vaidlusaluse korralduse andmisel lähtuda J. P 06.12.2010 avaldusest 02.09.1999 kokkuleppe tühistamise kohta, ilma selle kehtivust sisuliselt kontrollimata. Vallavalitsuse kitsendav lähenemine on eriti kummaline olukorras, kus vastustaja on 17.11.2011 korralduses nr 861 iseenesest andnud hinnangu 02.09.1999 kokkuleppele, lugedes selle tühiseks. Jääb arusaamatuks, millisel põhjusel puudus tal samas igasugune võimalus hinnata J. P 06.12.2010 tahteavalduse kehtivust.
  1. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et M. Ü ja O. P 02.09.1999 kokkulepet ei saa käsitada TsÜS § 92 lg 2 mõttes eksimuse tõttu tehtud tehinguna. Eksimus eeldab tõepoolest ebaõiget ettekujutust tegelikest asjaoludest, mis esinevad tehingu tegemise ajal ning asjaolude hilisem muutumine ei saa tuua tagantjärele kaasa eksimust tehingu tegemisel, kuid antud juhul ei olegi tegemist viimatinimetatud olukorraga. Asjaolu, et K.-A. V ja L. I. K ei saanud
  2. a novembris oma nõudeõigusi M. Üle loovutada (s.o vastavad tehingud olid tühised) ning M. Ül ei saanud seetõttu olla 02.09.1999 kokkuleppe sõlmimise ajal maa tagastamise nõudeõigust 3/4 ulatuses, esines juba kokkuleppe sõlmimise ajal ega ole hiljem muutunud. TsÜS § 84 lg 1 esimese lause kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Loovutuste kehtivuse seisukohalt ei oma tähtsust see, et nende tühisus (s.o kehtetus algusest peale) tuvastati alles haldusasja nr 3-07-1211 menetluse käigus ehk kokkuleppe sõlmimisest oluliselt hiljem. TsÜS § 92 lg 3 p 3 kohaselt võib tehingu teinud isik olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu tühistada, kui tehingu teine pool lähtus tehingu tegemisel samadest ekslikest asjaoludest, välja arvatud juhul, kui teine pool oleks asjaoludest õiget ettekujutust omades võinud eeldada, et eksinud pool oleks eksimusest teades tehingu siiski teinud. Riigikohus on seejuures märkinud, et eksimuse tõttu tehingu tühistamise aluseks saavad üldjuhul olla teise poole esitatud ebaõiged asjaolud või asjaolude esitamata jätmine (TsÜS § 92 lg 3 p-d 1 ja 2) ning eksimuse regulatsioon ei näe ette võimalust tühistada tehing ainuüksi kolmanda isiku põhjustatud eksimuse tõttu, isegi kui see võiks teoreetiliselt mahtuda TsÜS § 92 lg 3 p-s 3 ettenähtud „jagatud eksimuse“ alla, sest see jätaks eksimuse riski alusetult ühe poole kanda (vt Riigikohtu 27.01.2010 otsus nr 3-2-1-153-09, p 23). TsÜS § 98 lg 1 kohaselt toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele. TsÜS § 99 lg 1 p 2 sätestab, et eksimuse korral võib tehingu tühistada kuue kuu jooksul eksimusest teadasaamisest arvates, kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul tehingu tegemisest (TsÜS § 99 lg 2). Asjaoludest nähtuvalt olid J. P 06.12.2010 avalduse esitamise ajaks möödunud nii TsÜS § 99 lg 1 p-s 2 kui ka § 99 lg-s 2 sätestatud tähtajad, kuivõrd J. P pidi hiljemalt Tallinna Ringkonnakohtu 18.02.2009 otsuse jõustumisest (20.03.2009) mõistma, et M. Ül ei ole maa tagastamise nõudeõigust 3/4 ulatuses. 10
(13)3-11-2941 18. Isegi juhul, kui pidada 02.09.1999 kokkuleppe sõlmimise aluseks olnud asjaolude muutumiseks seda, et hiljemalt 20.03.2009 oli kindlaks tehtud M. Ül 3/4 ulatuses XX maa tagastamise nõudeõiguse puudumine, ei anna see alust apellatsioonkaebust rahuldada. VÕS § 97 lg 1 kohaselt juhul, kui pärast lepingu sõlmimist muutuvad lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud ja sellega kaasneb lepingupoolte kohustuste vahekorra oluline muutumine, mistõttu ühe lepingupoole kohustuste täitmise kulud suurenevad oluliselt või teiselt lepingupoolelt lepinguga saadava väärtus väheneb oluliselt, võib kahjustatud lepingupool nõuda teiselt lepingupoolelt lepingu muutmist poolte kohustuste esialgse vahekorra taastamiseks. VÕS § 97 lg-s 2 on loetletud täiendavad tingimused, mis peavad samuti esinema, et kahjustatud lepingupool saaks nõuda lepingu muutmist VÕS § 97 lg-s 1 toodud asjaoludel: 1) kahjustatud lepingupool ei saanud lepingu sõlmimise ajal mõistlikult arvata, et asjaolud võivad muutuda ja 2) kahjustatud lepingupool ei saanud asjaolude muutumist mõjutada ja 3) asjaolude muutumise riisikot ei kanna seadusest või lepingust tulenevalt kahjustatud lepingupool ja 4) kahjustatud lepingupool ei oleks asjaolude muutumisest teades lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel. VÕS § 97 lg 5 sätestab võimaluse, et juhul, kui esinevad alused lepingu muutmiseks, kuid asjaolude kohaselt ei ole lepingu muutmine võimalik või ei oleks see teise lepingupoole suhtes mõistlik, võib kohustuste vahekorra muutumisega kahjustatud lepingupool lepingust ka taganeda. Kohtupraktikas on rõhutatud VÕS § 97 kohaldamise lubatavust üksnes äärmiselt erandlikel juhtudel ning eelkõige annab VÕS § 97 kahjustatud lepingupoolele õiguse nõuda lepingu muutmist (esitades läbirääkimistel kokkuleppe mittesaavutamise korral kohtusse hagi lepingutingimuste muutmiseks). Riigikohus on siiski möönnud, et kõikidel juhtudel ei ole vältimatult vaja esitada esmalt lepingu muutmise nõuet, vaid võimalik on esitada lepingust taganemise avaldus VÕS §-des 188–194 ettenähtud üldises korras ja nõuda lepingu tagasitäitmist. Lepingust taganemine saab aga olla põhjendatud vaid siis, kui kahjustatud lepingupool leiab, et lepingut ei ole objektiivselt võimalik muuta, või kui teine lepingupool on väitnud, et lepingu muutmine poleks tema suhtes mõistlik. Kuna lepingust taganemine VÕS § 97 lg 5 järgi eeldab ka VÕS § 97 lg-tes 1 ja 2 sätestatud aluste olemasolu, siis ei teki lepingu tagasitäitmise kohustust üksnes taganemisavalduse esitamisest (nt Riigikohtu 21.12.2011 otsus nr 3-2-1-136-11, p 16; 26.10.2010 otsus nr 3-2-1-76-10, p-d 11-12; vt ka K. Juur, M. Vutt. Võlaõigusseaduse § 97 kohaldamise praktika. Kohtupraktika analüüs. Riigikohus, 2011 – http://www.riigikohus.ee/vfs/1082/VOS_97_KohaldamisePraktika.pdf). Lepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus, kui ka sisulised (materiaalsed) eeldused, st taganemiseks peab olema seda õigustav põhjus (nt Riigikohtu 20.06.2011 otsus nr 3-2-1-5711, p 28). Lepingutingimuste muutmise nõudel on kolmeaastane aegumistähtaeg, lepingust taganemise avalduse esitamiseks tähtaega ette nähtud ei ole, kuid üldised piirangud võivad tuleneda hea usu põhimõttest, s.o mõistliku aja nõue (vt V. Kõve. VÕS § 188 kommentaarid – P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2006, lk 624). Käsitades Tallinna Ringkonnakohtu 18.02.2009 otsuse jõustumist asjaolude muutumisena, ei saaks VÕS § 97 lg-tes 1 ja 2 loetletud aluseid 02.09.1999 kokkuleppest taganemiseks lugeda siiski täidetuks. Eelkõige ei saa lepingupoolte kohustuste vahekord olla käesoleval juhul oluliselt muutunud ega J. P poolt lepinguga saadava väärtus oluliselt vähenenud, kuna O. P õigusjärglasele J. Ple tagastamisele kuuluv maa vastab endiselt tema nõudeõiguse ulatusele (1/4). VÕS §-s 97 sätestatud õiguskaitsevahend on nähtud ette poolte kohustuste esialgse vahekorra taastamiseks, kuid pooltele lepingust tulenevaid kohustusi ei mõjuta kuidagi 11
(13)3-11-2941 iseenesest see, et hiljem on selgunud M. Üle tegelikult kuuluva nõudeõiguse arvatust väiksem ulatus. J. P võis küll tagantjärele hinnata 02.09.1999 kokkuleppe endale oluliselt vähem kasulikuks, kuid seda ei saa käsitada kokkuleppe tema jaoks ebamõistlikult koormavaks muutumisena, mis võiks anda kolmandale isikule materiaalse aluse VÕS §-s 97 sätestatud õiguskaitsevahendi rakendamiseks. Kuna lepingust taganemine VÕS § 97 lg 5 järgi eeldab muu hulgas kõigi VÕS § 97 lg-tes 1 ja 2 sätestatud aluste üheaegset esinemist, siis ei olnud J. P 06.12.2010 avaldus kehtiv, vaid TsÜS § 87 alusel tühine. Nagu juba eespool viidatud, ei oma selle avalduse M. Ü poolt vaidlustamata jätmine tähtsust, sest vallavalitsusel lasus kohustus enne vaidlusaluse korralduse andmist iseseisvalt hinnata kolmanda isiku poolt lepingust taganemise võimalikkust (s.o taganemisavalduse kehtivust).
  1. Ringkonnakohus nõustub täielikult halduskohtu otsuse p-s 23 täiendavalt väljendatud seisukohaga, et igal juhul tuleb M. Ü poolt
  2. a juulis Loksa Vallavalitsusele esitatud avaldust (tl 11) XX maa tagastamiseks „3/4 maa osas endistes piirides“ käsitada taotlusena maa tagastamiseks tema nõudeõigusest suuremas ulatuses. Vastustaja heidab küll apellatsioonkaebuses halduskohtule ette, et kohtu tõlgendus ei tugine konkreetsetele tõenditele, kuid jätab samas esitamata ka igasugused omapoolsed tõendid, mis kinnitaksid vastupidise tõlgenduse õigsust. Ringkonnakohus rõhutab, et M. Ü on nii
  3. a avalduses kui ka hiljem soovinud XX tagastamist 3/4 ulatuses ning isegi olukorras, kus kaebajal saab loovutuste tühisuse tõttu tegelikkuses maa tagastamise nõudeõigus olla vaid 1/4 osas, ei muuda see fakti, et ta on taotlenud maa tagastamist 3/4 ulatuses.
  4. Eelneva põhjal ja

§ 200

p 1 alusel jääb Kuusalu Vallavalitsuse apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 27.03.2012 otsus muutmata. Halduskohtu otsuse resolutsiooni selguse ja üheselt mõistetavuse tagamiseks peab ringkonnakohus siiski vajalikuks parandada resolutsiooni p-s 2 sisalduva ebatäpsuse, asendades viite otsusega tühistatud Kuusalu Vallavalitsuse olematule 17.11.2011 korraldusele nr 681 korrektse viitega sama kuupäeva korraldusele nr 861. Samasisuline eksimus halduskohtu otsuse päises ei oma mingit õiguslikku tähendust ja selle muutmiseks puudub vajadus. Kaebaja nõude on halduskohus otsuse kirjeldavas osas (p 6) formuleerinud täpselt. 21.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et esimese astme kohtus on M.

Ü tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 28,75 eurot (sh esialgse õiguskaitse taotluselt 12,78 eurot – tl 30) ja kandnud õigusabikulusid 756 eurot (tl 77-80). Kuna halduskohus rahuldas kaebuse tervikuna, mõistis ta

§ 108

lg 1 alusel vastustajalt kaebaja menetluskulud välja täies ulatuses (784,75 eurot). Ringkonnakohtus on M. Ü taotlenud menetluskulude (õigusabikulud) väljamõistmist summas 288 eurot. Menetluskulude kandmine on nõuetekohaselt tõendatud, need seonduvad käesoleva haldusasja menetlemisega ringkonnakohtus ja nende suurus on põhjendatud (sellele pole vastu vaielnud ka apellant). Kuivõrd ringkonnakohus jätab muutmata halduskohtu otsuse, millega M. Ü kaebus rahuldati täies ulatuses, siis tuleb kaebaja poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud vastustajalt tema kasuks tervikuna välja mõista. Kuusalu Vallavalitsus taotles esimese astme kohtus kantud menetluskulude väljamõistmist 955,40 eurot (tl 97-101). Kuigi ringkonnakohtu istungil esitatud dokumentide järgi olid vastustaja tegelikud kulud esimese astme kohtus 576 euro võrra nimetatud summast suuremad, ei nähtu kohtuasja materjalidest, et nende väljamõistmist oleks varem taotletud, mistõttu on need esitatud hilinenult. Kuna halduskohus rahuldas kaebuse, jäid vastustaja menetluskulud

§ 108lg 1 alusel tema enda kanda. Apellatsiooniastmes on Kuusalu Vallavalitsus tasunud riigilõivu 15,97 eurot (tl 123) ja taotlenud kaebajalt vastustaja kasuks 12

(13)3-11-2941 õigusabikulude väljamõistmist summas 1764 eurot. Kuna ringkonnakohus jätab vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja jõusse jääb halduskohtu otsus, millega kaebus täies ulatuses rahuldati, jäävad Kuusalu Vallavalitsuse menetluskulud

§ 108lg 1 alusel tema enda kanda.

J. P esimese ega teise astme kohtus menetluskulude nimekirja ja menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente esitanud ei ole, mistõttu jäävad kolmanda isiku menetluskulud

§ 109lg 1 alusel tema enda kanda. Viive Ligi Ruth Plaks Virgo Saarmets 13

(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.