← Eesti

3-12-24/47

Obsah (7)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 201§ 59§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Lauri Madise ja Lilianne Aasma Otsuse tegemise aeg ja koht 15. november 2012, Tallinn Haldusa

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus 3-12-24 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse (PMTK)
  2. novembri
  3. a maksuotsusega nr 12.2-3/3075-16 (maksuotsus) määrati Deerhunter Guns & Ammo OÜ-le tasumiseks töötasudelt arvestatud ja kinnipeetud tulumaksu 32 230 krooni; töötasudelt arvestatud sotsiaalmaksu 78 105 krooni; töötasudelt kinnipeetud kohustusliku kogumispensioni makset 3010 krooni; töötasudelt kinnipeetud töötuskindlustusmakset 1420 krooni; töötasudelt arvestatud töötuskindlustusmakset 710 krooni; käibemaksu 495 627 krooni ning ettevõtlusega mitteseotud kuludelt tulumaksu 364 776 krooni (kokku 975 878 krooni ehk 62 369,97 eurot). Maksuotsuse põhjenduste kohaselt on Deerhunter Guns & Ammo OÜ juhatuse liige T T kaupluste „Jagdhof“ äritegevuses kasutanud korraga mitut äriühingut, millest üks omab tegevusluba relvade, tulirelva oluliste osade ja laskemoona ostmiseks, hoiustamiseks ja müümiseks ning teine võtab vastu klientide tasutud summad ja sõlmib töötajatega töölepinguid, jättes kõik maksuseadustest tulenevad kohustused täitmata. T. T püüab sellise tegevusega vältida olukorda, kus tegevusluba omaval äriühingul, kelleks kontrollitaval perioodil (jaanuar – mai
  4. a) oli Deerhunter Guns & Ammo OÜ, tekib maksuvõlg, sest maksuvõla korral võib Politsei- ja Piirivalveamet tunnistada tegevusloa kehtetuks. Maksuhaldur on seisukohal, et kontrollitaval perioodil tuleb lugeda Deerhunter Guns & Ammo OÜ, Ferret Grupp OÜ ja Hornbill Grupp OÜ üheks terviklikuks majandusüksuseks ning kauplusi „Jagdhof“ majandavaks äriühinguks tuleb lugeda Deerhunter Guns & Ammo OÜ, kes on kohustatud täitma maksuseadustest tulenevaid kohustusi.
  5. Deerhunter Guns & Ammo OÜ taotles Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses maksuotsuse tühistamist järgmistel põhjustel: Maksuhaldur ei ole maksuotsust nõuetekohaselt põhjendanud. Maksuotsusest ei nähtu, millised on maksuhalduri tuvastatud asjaolud, maksumenetluses kogutud tõendid, miks jäid osa tähtsust omavaid asjaolusid tuvastamata ja tõendeid arvesse võtmata. Maksuotsuse põhjal ei ole võimalik aru saada, millistele konkreetsetele tõenditele tuginedes on üks või teine oluline asjaolu tuvastatud ning vastav järeldus tehtud. Kaebaja dokumendid võeti läbiotsimise käigus ära ning neid pole kõiki siiani tagastatud, mis on oluline maksukorralduse seaduse (MKS) § 150 lg 2 mõttes. Kaebajal ei saa olla negatiivset tõendamiskoormist. Valitseva kohtupraktika kohaselt läheb tõendamiskoormis üle maksukohustuslasele, kui maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud. See eeldab ka tõendite, asjaolude ja järelduste omavahelist selget ja põhjendatud seostamist. Tõendiks saab olla vaid menetleja jaoks objektiivselt temast väljapoole jääv teave, mitte maksuhalduri enda poolt loodu. Maksuotsuse lisadeks olevates tabelites puudub viide tõenditele, millele on lisade koostamisel tuginetud; Maksuotsusest ei ole arusaadav, kuidas Deerhunter Guns & Ammo OÜ, Hornbill Grupp OÜ ja Ferret Grupp OÜ on omavahel seotud. Nimetatud äriühingud on erinevad (erineva registrikoodiga) ning igaüks neist on oma majandustegevust iseseisvalt arendanud, mistõttu pole alust järelduseks, et neil on ühine majandustegevus ja nad moodustavad tervikliku majandusüksuse. Erinevad äriühingud võivad omavahel sõlmida tsiviilõiguslikke kokkuleppeid, sealhulgas seoses laenu andmisega. Määravaks ei ole ka asjaolu, et kaebajal on tegevusluba relvade ja laskemoona müümiseks, kuid Hornbill Grupp OÜ-l ja Ferret Grupp OÜl seda ei ole, kuna „Jagdhof“ kauplused ei tegele üksnes tulirelvade ja laskemoona müügiga. Maksuotsusest nähtuvalt laekusid kuni
  6. aprillini
  7. a kaupluste „Jagdhof“ kaardimaksed Ferret Grupp OÜ pangakontole ja alates
  8. aprillist
  9. a Hornbill Grupp OÜ pangakontole. 2

(10)3-12-24 Seega tuvastas maksuhaldur raha liikumise viidatud kahele äriühingule, mis tähendab, et nimetatud äriühingutel on olnud majandustegevus. Vastustaja ei ole arvestanud nimetatud äriühinguid üksteisest eristavate piiridega; J R
  1. septembri
  2. a ütluste ja T T
  3. mai
  4. a ütluste kohaselt olid neil töölepingud sõlmitud Hornbill Grupp OÜ-ga. V A sõnutsi oli tal tööleping Ferret Grupp OÜ-ga. A K, U V, R R, R T ega T T ei ole väitnud, et nad töötasid kaebaja juures. Seega ei ole tõendatud, et nimetatud isikud on töötanud kaebaja juures, saanud sealt palka ja/või pidanud sealt töötasu saama. Õige ei ole ka vastustaja järeldus, et seoses eelnimetatud isikutega pidanuks kaebaja deklaratsioone esitama, raha kinni pidama või üle kandma. Maksuotsuses ei ole veenvaid põhjendusi, kuidas maksuhalduri valduses olevate tõendite põhjal sai järeldada, et nimetatud isikud töötasid kõnealusel ajavahemikul kaebaja juures; Kuna maksuotsuse kohaselt ei ole kaebaja vaatlusalusel perioodil deklaratsioone esitanud, siis jääb haldusakti andmise alusena arusaamatuks maksuotsuses esitatud viide MKS § 92 lg 1 p-le
  6. Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebus rahuldamata järgmistel põhjustel. Kaebaja on üldsõnaliselt väljendanud maksuotsusega mittenõustumist. Kaebaja põhilised etteheited on uurimiskohustuse täitmata jätmine ning maksuotsuses põhjenduste puudumine selle kohta, miks on võimalik kõnealuste äriühingute tegevust lugeda ühe majandusüksuse tegevuseks. Kõik maksustamise seisukohalt olulised asjaolud on kontrolli käigus tuvastatud ning kontrollaktis kajastatud. Kõik asjaolud on tuvastatud OÜ Deerhunter Guns & Ammo ruumides läbiviidud läbiotsimise käigus äravõetud dokumentide ja muude kogutud tõendite alusel ning ettevõtte juhatuse liikme T T kinnitusel puuduvad ettevõttel täiendavad dokumendid või selgitused. Maksuhaldur on veenvalt motiveerinud oma seisukohta, et vaidlusaluste äriühingute puhul on tegemist ühe majandusüksusega, mida juhib üks isik. Kaebaja juhatuse liige pole suutnud maksuhalduri poolt tuvastatud asjaolusid ümber lükata ega selgitada, milles seisneb Hornbill Grupp OÜ ja Ferret Grupp OÜ iseseisev majandustegevus. Kaebaja konstateerib üksnes, et ta ei ole nõus maksuhalduri väidetega, esitamata seejuures mingeid tõendeid või maksuotsuse seisukohti ümberlükkavaid väiteid. Selliselt esitatud väited ei saa olla maksuotsuse muutmise või tühistamise aluseks, kuivõrd käesoleval juhul on maksuhalduri poolt motiveeritud maksuotsuse väljaandmise tõttu läinud tõendamiskoormus üle kaebajale. Kaebaja ei ole MKS § 150 lg-st 1 tulenevalt tõendanud, et maksusumma määrati valesti. Kaebaja viide MKS § 150 lg-le 2 on asjakohatu, kuivõrd kaebajal on olnud nii väärteomenetluse kui maksumenetluse käigus võimalik tutvuda kõikide dokumentidega ning nendest koopiaid teha. Maksuotsuse sissejuhatavas osas märgitud viide MKS § 92 lg 1 p-le 2 on ekslik, kuid ei saa tingida maksuotsuse tühistamist. Tegemist on ilmse vormiveaga, kus maksuhaldur on ekslikult märkinud volitusnormi MKS § 92 lg 1 p 1 asemel MKS § 92 lg 1 p
  7. Puudub vaidlus selle üle, et nõutavad maksudeklaratsioonid olid kaebaja poolt esitamata, mida kinnitab ka kaebaja oma esitatud kaebuses. Seega oli maksuhaldur pädev täiendavalt tasumisele kuuluvat maksu määrama.
  8. Tallinna Halduskohtu 29.06.2012 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus põhjendas otsust järgmiselt. 3
(10)3-12-24 Põhjendatud ei ole kaebaja seisukoht, et vaidlustatud maksuotsus on ebapiisavalt motiveeritud. Maksuhaldur on oma seisukohta, et Deerhunter Guns & Ammo OÜ, Ferret Grupp OÜ ja Hornbill Grupp OÜ tuleb lugeda üheks terviklikuks majandusüksuseks ning kauplusi „Jagdhof“ majandavaks äriühinguks tuleb lugeda Deerhunter Guns & Ammo OÜ, kes on kohustatud täitma maksuseadustest tulenevaid kohustusi, põhjendanud järgmiselt: 1) kaebaja juhatuse liikme T T äritegevus ja maksekäitumine enne kontrolliperioodi viitab sellele, et ta on asutanud kaupluste „Jagdhof“ majandamiseks pidevalt uusi äriühinguid ja vältinud selle kaudu maksukohustusi. MTA alustas
  1. jaanuaril 2007 maksude väärarvutuse tunnustel kriminaalmenetlust AS Mertestex Investments ja Venderex Grupp OÜ suhtes. Äriühingute üheks juhatuse liikmeks oli T T. Maksuhaldur saatis AS-le Mertestex Investments
  2. jaanuaril 2008 kirja, milles tegi ettepaneku maksuarvestuse ülevaatamiseks ja maksude deklareerimiseks. Kuna äriühing kirjale ei reageerinud, alustas maksuhaldur AS Mertestex Investments suhtes
  3. juunil 2008 maksukontrolli ja määras selle tulemusel
  4. augusti
  5. a maksuotsusega tasumiseks 31 068 krooni makse ja makseid. Kriminaalmenetluse ajal ja pärast maksuhalduri märgukirja saamist,
  6. veebruaril 2008, registreeriti Ferret Grupp OÜ ja
  7. veebruaril 2008 Deerhunter Guns & Ammo OÜ ning kaupluste „Jagdhof“ tegevus viidi AS-st Mertestex Investments ja Venderex Grupp OÜ-st üle kahte viimati nimetatud äriühingusse, kellel puudusid maksuvõlad. Ferret Grupp OÜ ja Deerhunter Guns & Ammo OÜ juhatuse liige on samuti T T. Uute äriühingute asutamine oli vajalik põhjusel, et kaupluste „Jagdhof“ pidamiseks oli nõutav tegevusluba relvade ja laskemoonaga tegelemiseks ning relvaseaduse § 68 lg 11 kohaselt keeldutakse maksuvõlgade olemasolu korral tegevusloa väljastamisest ja § 70 lg 1 p 4 alusel võidakse tegevusluba tunnistada kehtetuks, kui tegevusloa omaja ei vasta enam tegevusloa andmise aluseks olnud nõuetele. AS Mertestex Investments omas
  8. a maikuuni tegevusluba relvade, tulirelva oluliste osade või laskemoona soetamiseks ja müügiks. Alates
  9. maist 2008 omab asjakohast tegevusluba Deerhunter Guns & Ammo OÜ.
  10. a hakkas kaupluste „Jagdhof“ kaupade müügist saadud tulu laekuma Ferret Grupp OÜ pangakontole ja
  11. märtsil 2008 vormistati Ferret Grupp OÜ nimele ümber ka töölepingud kaupluste töötajatega. Kõik relvade ostu- ja müügitehingud tehti aga Deerhunter Guns & Ammo OÜ nimel ning ka dokumendid, mida kontrollis Politsei- ja Piirivalveamet, vormistati tegevusluba omava Deerhunter Guns & Ammo OÜ nimel. Selliselt ei tekkinud tegevusluba omaval äriühingul maksuvõlga, samas Ferret Grupp OÜ maksuvõla kohta maksuhaldur
  12. oktoobril 2008 maksuotsuse. Käesolevas asjas vaidlustatud maksuotsuse tegemise ajal oli Ferret Grupp OÜ maksuvõlg 103 662,13 eurot.
  13. detsembril 2008 registreeris T T Hornbill Grupp OÜ, kelle suhtes maksuhaldur viis samuti läbi maksukontrolli. Seejärel on T T registreerinud Harrier Grupp OÜ ja Heron Grupp OÜ, mille põhitegevus on samuti jaemüük spetsialiseeritud kauplustes, neil on varasemate äriühingutega sarnased sidevahendid ja kes sarnaselt varasematele äriühingutele ei ole end registreerinud käibemaksukohustuslaseks ega deklareerinud ühtki töötajat; 2) „Jagdhof“ kaubamärgi all tegutsevad kauplused tegutsesid kontrolliperioodil ametliku kodulehe www.jagdhof.ee andmetel Tartus aadressil Turu 45 b (Sepa keskus) ning Tallinnas aadressidel Suur-Sõjamäe 4 (Ülemiste keskus), Faehlmanni 3 (avatud etteteatamisel personaalset teenindust soovivatele klientidele) ja alates umbes
  14. maist 2009 ka aadressil Paldiski mnt 102 (Rocca al Mare kaubanduskeskus). Veebilehelt ei selgu, millisele äriühingule kauplused kuuluvad, olemas on ainult kaupluste kontaktandmed; 3) Maksuhaldur võttis läbiotsimise käigus ära kaupluste „Jagdhof“ majandustegevusega seotud dokumendid, millest selgub, et kaupluste raamatupidamine oli puudulik ja korrastamata: äravõetud dokumendid olid süstematiseerimata, kaustades ja lahtiselt 4
(10)3-12-24 seisvad dokumendid ei olnud eristatavad ei äriühingute ega maksustamisperioodide lõikes. Kassaarvestus puudus üldse; 4) Kaupluste rendilepingud on sõlmitud Tallinnas Ülemiste Center OÜ ja AS Mertestex Investments vahel ning Rocca al Mare Kaubanduskeskuse OÜ ja Deerhunter Guns & Ammo OÜ vahel, Tartus Sepa Keskus OÜ ja Venderex Grupp OÜ vahel. Seda kinnitavad läbiotsimise käigus äravõetud arved ruumide rendileandjatelt; 5) Kauplustele „Jagdhof“ soetatakse jahi- ja kalastustarbeid peamiselt välisriikidest Deerhunter Guns & Ammo OÜ nimele, kuid ostuarveid on ka Venderex Grupp OÜ, AS Mertestex Investments, Ferret Grupp OÜ ja Hornbill Grupp OÜ nimele (kokkuvõtlik tabel kaupluste „Jagdhof“ ostuarvetest on maksuotsuse lisas 3); 6) „Jagdhof“ kauplustest läbiotsimisel äravõetud arved kinnitavad, et kaupluse klientideks on üldjuhul eraisikud. Kliendid on kauba eest tasunud nii sularahas kui pangakaardiga, harvem pangaülekandega. Perioodil
  1. jaanuarist
  2. aprillini 2009 on kaardimaksed laekunud Ferret Grupp OÜ pangakontole (kokku 94 747,32 krooni), alates
  3. aprillist 2009 Hornbill Grupp OÜ pangakontole (kokku 280 065,25 krooni), kaebaja pangakontole kaardimakseid ei laeku (kokkuvõtlik tabel kaardimaksetest on maksuotsuse lisas 6). Pangaülekandega on kliendid tasunud kaebaja pangakontole 84 401 krooni, Ferret Grupp OÜ pangakontole 3036,60 krooni ja Hornbill Grupp OÜ pangakontole 91 570 krooni (kokkuvõtlik tabel pangakontodele tasutud arvetest on maksuotsuse lisas 7); 7) Maksuhaldur võttis läbiotsimise käigus ära elektroonsed dokumendid „klientide arvete koond“ kaupluste lõikes perioodil
  4. jaanuarist
  5. maini
  6. Dokumentidelt nähtub kaupade müük klientide lõikes, kuid ei nähtu müügi jagunemist kaebaja, Hornbill Grupp OÜ ja Ferret Grupp OÜ vahel. Ei ole eluliselt usutav, et kolm erinevat äriühingut peavad müügiarvestust, mille puhul ei ole võimalik eristada, milline äriühing kui palju kaupa müüs ja tulu sai; 8) Kaupluste „Jagdhof“ kontrolliperioodi müügikäivet saab tuvastada läbiotsimisel saadud dokumendi „klientide arvete koond“ ja müügiarvete põhjal. Neid dokumente analüüsides on näiteks selgunud, et mõnel juhul on samale isikule sama arve esitanud nii kaebaja kui Ferret Grupp OÜ. Seega ei pööranud kaupluste tegevust korraldavad isikud tähelepanu, millisel arvel millise äriühingu nime kasutada; 9) Relvaseaduse § 66 lg 1 p 11 kohaselt on relvade, tulirelvade oluliste osade või laskemoona müügil nõutav tegevusluba. Läbiotsimisel äravõetud dokumentidest selgub, et kauplused „Jagdhof“ on väljastanud arveid, millel on tempel Deerhunter Guns & Ammo OÜ rekvisiitidega ning templil on kirjas „tegevusluba nr 934“. Kauplustes „Jagdhof“ peetakse relvaseaduse § 75 lg 1 kohast arvestust relvade, tulirelva oluliste osade, lasersihikute ja laskemoona valmistamise või müügiks soetamise ning realiseerimise kohta. Kauplustes täidetavas arvestuse raamatus on märgitud arvestuse pidajaks kas „Jagdhof“ või Deerhunter Guns & Ammo OÜ. Seega neis dokumentides, mida kontrollib Politsei- ja Piirivalveamet, kajastatakse tegevusluba nõudva kauba müüjana üksnes kaebajat ning seda ilmselgelt põhjusel, et ainult kaebaja, erinevalt Hornbill Grupp OÜ-st ja Ferret Grupp OÜ-st, omas kontrolliperioodil asjakohast tegevusluba; 10) Kaebaja, Hornbill Grupp OÜ ega Ferret Grupp OÜ ei ole kontrollitaval perioodil deklareerinud töötajatele tehtud töötasu väljamakseid. Läbiotsimise käigus või maksumenetluses on seletused võetud kaupluste „Jagdhof“ töötajatelt V Alt, R Rlt, T Tlt, J Rlt, U Vlt ja A Klt. Töötajatega on sõlminud töölepinguid nii Hornbill Grupp OÜ kui Ferret Grupp OÜ. Töötajad ei osanud täpselt öelda, millisele äriühingule kuulub kauplus „Jagdhof“, kuid kõik töötajad on tegutsenud T T juhtimisel ja saanud töötasu T Tlt; 11) Eeltoodu kinnitab, et kontrolliperioodil on kauplustes „Jagdhof“ tegutsenud vaid üks äriline üksus, mille tegevust juhib ja korraldab T T. Kaupluste „Jagdhof“ üks olulisemaid müügiartikleid on relvad, nende osad ja laskemoon. Tegevusluba nõudvate kaupade 5
(10)3-12-24 müügist laekub tulu nii kaebajale, Ferret Grupp OÜ-le kui Hornbill Grupp OÜ-le, kuigi kahel viimati nimetatud äriühingul asjakohast tegevusluba ei ole. Tegevusloa omamise tõttu on müügikäibe deklareerimise kohustus kaebajal; 12) Kaebaja, Hornbill Grupp OÜ ja Ferret Grupp OÜ pangakontode väljavõtetelt nähtub, et äriühingud on teinud omavahelisi ülekandeid, mille selgitustes on viidatud laenukokkulepetele (kokkuvõtlik tabel on maksuotsuse lisas 1). Ülekannete kohaselt on Hornbill Grupp OÜ ja Ferret Grupp OÜ väidetavalt andnud kaebajale laenu. Maksuhaldur ei ole aga läbiotsimisel leidnud ja kaebaja ei ole maksumenetluses esitanud ühtki dokumenti, mis kinnitaks laenusuhte olemasolu. Ilmselt on ülekanded tingitud sellest, et kaebaja vajas välisriigist kauba (tulirelvade ja laskemoona) soetamiseks raha, mille kliendid olid tasunud Hornbill Grupp OÜ ja Ferret Grupp OÜ pangakontodele. T T on teinud Hornbill Grupp OÜ pangakontole kontrolliperioodil ka sularahasissemakseid, mis tõenäoliselt tulevad kaupluste „Jagdhof“ sularahamüügist. Kuna kolm nimetatud äriühingut tegelevad sisuliselt ühe majandusüksusena, ei ole kõnealused laenutehingud käsitletavad laenuna, vaid rahaliste vahendite jaotamisena ühe majandusüksuse siseselt; 13) Kuna kaebaja, Hornbill Grupp OÜ ja Ferret Grupp OÜ tegutsevad ühtse majandusüksusena, tuleb töötajatele tehtud töötasu väljamaksed deklareerida ja vastavad maksud tasuda kaebajal kui faktilisel tööandjal. Töötasu suuruse määramisel arvestab maksuhaldur kaebaja, Hornbill Grupp OÜ ja Ferret Grupp OÜ pangaväljavõtteid, töölepinguid ja töötajate ütlusi (töötasu arvestamise tabel töötajate kaupa on maksuotsuse lisas 2). Kaebaja on maksuotsuse motiveerimispuudusi välja tuues viidanud maksuhalduri järelduste puudumisele või järelduste ekslikkusele, samuti tõendite hindamise puudulikkusele, kuid ei ole lähemalt selgitanud, milles konkreetselt maksuhaldur on eksinud, milline on kaebaja arvates õige järeldus ja millised tõendid seda kinnitavad. Kaebaja etteheited on paljasõnalised. Maksukohustuslane ei ole maksumenetluses MKS §-dest 56 ja 57 tulenevat kaasaaitamiskohustust nõuetekohaselt täitnud (kaasaaitamiskohustuse täitmise kohta vt maksuotsuse p 2.1). Maksuhaldur on
  1. aprilli
  2. a korraldusega ja
  3. augusti
  4. a korraldusega küsinud kaebajalt teavet ja dokumente (I kd, tl 146 ja 148). Kaebaja esindaja T. T on vastuseks teatanud, et lisaks läbiotsimisel äravõetud tõenditele tal muud esitada ei ole ning ülekuulamisel öeldule tal midagi lisada ei ole (I kd, tl 152). T T on andnud
  5. detsembril 2010 maksuhaldurile suulise seletuse (I kd, tl 203-204) ja lubanud esitada oma üldsõnaliste väidete kinnituseks täiendavaid dokumente, kuid ei ole seda teinud.
  6. jaanuaril 2011 e-kirjaga maksuhaldurile saadetud vastuses (I kd, tl 205-208) on T T samuti väga üldsõnaline (nt maksuhalduri küsimusele „millega äriühing tegeleb“ vastas T. T „kaubandusega“; küsimusele „kus äriühing tegutseb“ oli vastus „Eesti Vabariigis“, vastuseks küsimusele „kes on hankijad“ ütles T. T, et „erinevad ettevõtted“ jne). Kontrollaktile ei ole kaebaja samuti sisulisi vastuväiteid esitanud (I kd, tl 230). Kaasaaitamiskohustuse olulisel määral täitmata jätmise korral on seetõttu alusetu maksuhaldurile ette heita, et ta rajas maksuotsuse esmajoones läbiotsimise käigus äravõetud ja kolmandatelt isikutelt täiendavalt kogutud tõenditele ning tegi neist järeldusi, millega maksukohustuslane ei nõustu. MKS § 150 lg 1 kohaselt on tõendamiskoormus üle läinud maksukohustuslasele. Kaebaja väide, et ta ei saanud tõendeid esitada, kuna need võeti temalt läbiotsimisel ära, ei ole asjakohane. Läbiotsimisel ära võetud dokumentide korduvat esitamist ei olegi kaebajalt nõutud. Maksuhaldurile maksumenetluses selgituste andmiseks oli kaebajal õigus kõigi kogutud tõenditega tutvuda ja nõuda vajadusel tõenditest koopiaid. Puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja oleks maksuhalduri poole sellise sooviga pöördunud. Eeldusel, et läbiotsimise käigus äravõetud dokumendid olid üksnes maksuhalduril, oli kohtumenetluses selliste tõendite 6
(10)3-12-24 esitamine MKS § 150 lg 2 kohaselt maksuhalduri ülesandeks. Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses pärast maksuhalduri esitatud tõenditega tutvumist oma üldsõnalisi etteheiteid täpsustanud, ise täiendavaid tõendeid esitanud ega nõudnud kohtult täiendavate tõendite kogumist. Kaebajal on õigus, et formaalselt on kaebaja, Hornbill Grupp OÜ ja Ferret Grupp OÜ kolm erinevat äriühingut. Samas pole kaebaja maksu- ega kohtumenetluses lähemalt selgitanud, milles seisneb kaebaja, Hornbill Grupp OÜ ja Ferret Grupp OÜ iseseisev ja teineteisest sõltumatu majandustegevus, kes tegelikult „Jagdhof“ kauplusi majandab ning millised on ülejäänud äriühingute roll selles. Kaebaja ei ole selgitanud, miks hankijad on esitanud „Jagdhof“ kaupluste tarbeks soetatud kaupade eest arveid kõigile kolmele äriühingule ja kliendid on tasunud „Jagdhof“ kauplustest kaupa soetades kõigi kolme äriühingu arvele. Kaebaja ei ole selgitanud, miks kõigi kolme äriühingu kohta peetakse ühist müügiarvestust, ilma, et oleks võimalik eristada, milline äriühing kui palju kaupa müüs ja tulu sai. Maksuotsuses ei ole väidetud, et „Jagdhof“ kauplused on mõeldud ainult tulirelvade ja laskemoona müügiks, vaid maksuhalduri seisukoha järgi on see üks olulisemaid müügiartikleid (vt nt maksuotsuse p 4 lk 26). Maksuotsuse lk-l 7 on refereeritud, kuidas veebilehel www.jagdhof.ee on kauplust tutvustanud ning maksuhaldur on tema käsutuses olevate tõendite põhjal analüüsinud ka nt kalastustarvete soetamist. Kaebaja väidab õigesti, et tsiviilõiguslikud kokkulepped, sh laenulepingud äriühingute vahel on lubatavad, samuti võib juhatuse liige äriühingule laenu anda, kuid kaebaja ei ole esitanud maksuhaldurile ega kohtule ühtki laenuvõi muud lepingut ega isegi mitte selgitanud, millal, millega seoses ja millistel tingimustel need väidetavad lepingud on sõlmitud. Seega kokkuvõttes kaebaja ei ole põhjendanud, miks maksuhalduri järeldused on ekslikud, veel vähem oma vastuväiteid tõendanud. Vaidlust ei ole selles, et J R, T T, V A, A K, U V, R R, R T või T T töötasid kontrolliperioodil kauplustes „Jagdhof“ ja töötajate töötasusid ei ole kaebaja või ükski teine äriühing deklareerinud ega töötajate töötasudelt makse tasunud. Maksumenetluses on kindlaks tehtud, et kõik töötajad tegutsesid kauplustes T T juhtimise ja kontrolli all ning nende faktiliseks tööandjaks oli kaebaja, kes asjakohase tegevusloa omajana vastutas kaupluste majandamise eest (vt maksuotsuse p 2.3.3 ja p 3). Kaebaja ei ole selgitanud, milliseid tõendeid ja millises osas on maksuhaldur vääralt hinnanud või milline tõend on hindamata jäänud. Kohtumenetluses ei ole kaebaja ühtki uut tõendit esitanud. Seetõttu pole ümber lükatud maksuotsuse järeldust, et töötajatele tehtud väljamaksetelt maksu tasumise kohustus on kaebajal. Maksuotsuse viide MKS § 92 lg 1 p-le 2 haldusakti andmise alusena on vormipuudus, mis ei too kaasa maksuotsuse tühistamist. Maksuotsusest nähtub üheselt, et kaebaja pole ühtegi deklaratsiooni esitanud ning õige alus on seega MKS § 92 lg 1 p 1. MKS § 92 lg 1 p-st 1 tulenevalt määrab maksuhaldur tasumisele kuuluva maksusumma, kui deklaratsiooni ei ole esitatud seadusega ettenähtud tähtpäevaks, välja arvatud juhul, kui seadusega on sätestatud teisiti. Maksuotsuses on iga maksuliigi osas maksu määramise õiguslik alus näidatud maksuotsuse vastavas osas. Kaebajale töötajate töötasudelt tasumisele kuuluvate maksude määramise aluseks on tulumaksu puhul TuMS § 13 lg 1, § 40 lg 2 ja lg 4, sotsiaalmaksu puhul SMS § 9 lg 1 p 1 ja p 4, kohustusliku kogumispensioni makse puhul KoPS § 11 lg 1 p 1 ja p 4 ning töötuskindlustusmakse puhul TKindlS § 42 lg 1 p 1-3 (vt maksuotsuse p 3). Kaebajale käibemaksu määramise aluseks on KMS § 3 lg 4 p 1, § 19, § 24 ja § 29 lg 1 (vt maksuotsuse p 4) ning ettevõtlusega mitteseotud kuludelt tulumaksu määramise puhul TuMS § 51 lg 1, § 51 lg 2 p 3 ja § 54 lg 2 (vt maksuotsuse p 5). Nende normide asjakohasust kaebaja kahtluse alla 7
(10)3-12-24 seadnud ei ole. Maksuotsuses p-des 3-5 on veelkord iga maksu kohta selgitatud, milliste tõendite alusel ja millist metoodikat kasutades maksusumma on kujunenud. Ka arvutuskäigule või maksuhalduri metoodikale ei ole kaebaja ühtki konkreetset vastuväidet esitanud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  1. Deerhunter Guns & Ammo OÜ taotleb esitatud apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning uue otsusega kaebuse rahuldamist, esitades järgmised seisukohad. Kohus ei ole otsuse tegemisel nõutavalt hinnanud kõiki asjas olevaid tõendeid ega tuvastanud asjaolusid, mille pinnalt saaks järeldada, et kaebajal on maksukohustus. Kohtuotsusest ei nähtu põhjendused, miks pole tõesed järgmised kaebaja väited: 1) vastustaja pole haldusaktis nõuetekohaselt põhjendanud oma järeldust, et kaebajal on maksukohustus; 2) maksuotsusest ei nähtu asjaolud ja tõendid, mis kinnitaksid kaebajal ca 62 000 euro suuruse maksukohustuse olemasolu; 3) maksuotsuse põhjal ei ole täielikult jälgitav maksuhalduri järelduste kujunemine, pole tuvastatud kelle poolt, kellele, millal, mida ja millise maksumusega on Eestis müüdud, ebaõigesti on kindlaks tehtud, et kaebaja ettevõtlusest on välja viidud kauba müügi eest saadud sularaha, maksuotsuses pole tõendeid kajastatud, seepärast ei oska kaebaja neile ka vastu vaielda, aga maksuhalduri järeldus Hornbill Grupp OÜ-le ja Ferret Grupp OÜ-le laekunud raha käsitlemisena kaebaja omana ei ole õige; 4) maksuhaldur pole esitanud põhjendusi, miks mõned asjaolud jäid tuvastamata või tuvastati vääralt, samuti pole selge, miks kohaldati materiaalõigust kaebaja vastu just selliselt, kuigi tõendid oleksid andnud alust kaebajale soodsamaks otsustuseks; 5) maksuotsusest ei selgu, millise tõendi alusel on üks või teine asjaolu tuvastatud, ning kohtul pole seetõttu võimalik maksuotsuse õigsust kontrollida. Kohus pole andnud hinnangut kaebaja väitele, et tal ei saa olla negatiivset tõendamiskoormust. Kuna maksuotsus on motiveerimata, ei läinud tõendamiskoormus üle kaebajale. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustunud kaebaja väitega, et kaebaja, Hornbill Grupp OÜ ja Ferret Grupp OÜ on erinevad äriühingud. Maksuotsusest ei selgu, kuidas saab kolme erineva äriühinguga seonduva objektiivselt kokku panna. Tõendiks saaks olla mingi objektiivne andmekandja, mitte maksuhalduri koostatud tabel. Kohtu poolse tähelepanuta on jäänud J. R, T. T, V. A, A. K, U. V, R. R, R. T ja T. T seletused, et nad pole töötanud kaebaja juures. Kohus on valdavalt ümber kirjutanud vastustaja positsiooni, mis on pinnapealne. Kohus ei ole laskunud nõuetekohaselt detailidesse: pole tuvastanud asja õigeks lahendamiseks vajalikke asjaolusid, hinnanud tõendeid, pole lähtunud materiaalõigusest. Kohtuotsusest võib aru saada, et kaebaja peaks justkui ise hakkama esile tooma ja tõendama asjaolusid, mis on tegelikult maksuhalduri ülesanne.
  2. Maksu- ja Tolliamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, leides, et selle üldsõnalised väited ja järjekordselt väljendatud mittenõustumus maksuotsusega ei saa kaasa tuua teistsugust kohtuotsust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8
(10)3-12-24 7. Ringkonnakohus leiab, et kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Kuna ringkonnakohus nõustub kõigi kohtuotsuse põhjendustega, ei hakka ta neid

§ 201lg 4 alusel kordama.

Apellatsioonkaebusele vastuseks märgib ringkonnakohus veel järgmist.

  1. Ka ringkonnakohus on sarnaselt halduskohtuga seisukohal, et maksuotsuses on kaebajal maksukohustuse olemasolu veenvalt põhjendatud. Kaebaja seisukoht, et maksuotsusest ei nähtu asjaolud ja tõendid, kuidas on tekkinud kaebaja ligi 62 000 euro suurune maksuvõlg, ei vasta tegelikele asjaoludele. Maksuotsus tugineb järgmistele tõenditele: kaebajalt läbiotsimise käigus äravõetud arved, saatelehed ja lepingud, samuti kaebaja poolt elektroonilise dokumendina peetud „klientide arvete koond“; kolmandatelt isikutelt saadud pangakonto väljavõtted ning J. R, T. T, V. A, A. K, U. V, R. R, R. T ja T. T seletused. Nende tõendite pinnalt on maksuhaldur sisuliselt koostanud raamatupidamisarvestuse, mida ei peetud üheski kõne all olevas kolmes äriühingus ning maksuotsuse lisadena vormistatud tabelites (I kd, tl 212-271p) näidanud maksustamisel aluseks võetud arvandmete kujunemise. Tabelitesse kantud andmed on maksumenetluses kogutud tõenditega seostatavad, sest tabelis on viited panga ülekande tegijale ja ülekande kuupäevale või arvete korral selle numbrile ning kuupäevale. Maksuhalduri järeldused kaebaja seadusliku esindaja poolt viljeldud maksupettuse skeemi kohta on loogilised ja hästi põhjendatud.
  2. Kaebaja ei ole kohtumenetluse käigus esitanud mingeid tõendeid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et kaebajale juurdemääratud maksusummad on ebaõiged. Ekslik on kaebaja arusaam, et ta ei ole kohustatud tõendama, et maksusumma on määratud valesti. MKS § 150 lg-st 1 tuleneb otseselt vastupidine. Samuti on menetlusosaline

§ 59

lg 1 järgi kohustatud üldjuhul tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Kaebaja ei pea küll tõendama seda, milline oleks õige maksusumma, kuid juhul, kui ta leiab, et maksuotsuses märgitud maksusumma on ebaõige, tuleb tal tuua välja need maksuotsuse tegemisel aluseks olnud faktilised asjaolud, millest maksuhaldur tema hinnangul lähtuda ei saanud, ja esitada oma väidet kinnitavad tõendid. 10. Kaebajalt pole nõutud negatiivse asjaolu tõendamist. Kuna maksuhaldur asus seisukohale, et „Jagdhof“ kauplusi on käitanud kaebaja ning teised kaks äriühingut iseseisvalt ei tegutse, oleks olnud asjakohane tõendada äriühingutel iseseisva majandustegevuse olemasolu. Iseseisva majandustegevuse olemasolu ei tõenda äriühingute erinevad registrikoodid või raha liikumine nende arvetel, kui pangakontodelt, arvetest ja kauplustes elektrooniliselt peetud „klientide arvete koondist“ ei nähtu, et kauplusi oleks käitatud erinevate äriühingute poolt. Oluline tõend selleks, et lugeda kaebaja kauplusi käitavaks äriühinguks ning maksukohustuslaseks, on ringkonnakohtu arvates viimati nimetatud „klientide arvete koond“ (I kd, tl 232-II kd, tl 241), milles kajastub kaupade müük klientide lõikes, kuid ei nähtu, et müük jaguneks mitme erineva äriühingu vahel. Kuna „Jagdhof“ kauplused on väljastanud arveid, millel on tempel kaebaja rekvisiitidega ja relvaloa number (nt II kd, tl 250p), tõendab see, et selleks kauplusi käitavaks äriühinguks on relvaloa omajana kaebaja. Lisaks kannavad kolme äriühingu poolt väljastatud arvetest üksnes kaebaja poolt väljastatud arved logo „Jagdhof“ (II kd, tl 242-250). J. R, T. T, V. A, A. K, U. V, R. R, R. T ja T. T on töötanud „Jagdhof“ kauplustes, seetõttu tuleb nad lugeda kaebaja kui kauplusi käitava äriühingu töötajateks. Maksuseadustega on kooskõlas, et kaebaja tegevusega seotud maksud tuleb samuti tasuda kaebajal. 9

(10)3-12-24 11. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja on halduskohtus taotlenud 958,67 euro ja ringkonnakohtus 750 euro suuruse riigilõivu hüvitamist.

§ 108lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud kaebaja kanda. Viive Ligi Lauri Madise Lilianne Aasma 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.