Obsah (7)

§ 162§ 633§ 657§ 230§ 651§ 652§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 21. veebruar 2013 Tartu Tsiviilasja number 2-1

§ 162

lg 1 alusel kostja kanda ning mõistis menetluskuludena kostjalt välja õigusabi eest tasutud 200 eurot ja riigilõivu 63.91 eurot. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. L. Nulk esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellant palus maakohtu otsuse tühistamist ja asjas uue otsuse tegemist, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palus apellant jätta vastustaja kanda. 3 Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) eksis kohus raha ülekandmise aja tuvastamisega. Hagiavalduses esitatud maksekorralduse kohaselt toimus ülekanne vastustajalt apellandile
2. veebruaril
3. aastal. Kohus on ilmselt valesti lähtunud S. T. antud ütlustest; 2) on kohus kõrvale jätnud S. T. antud kinnituse vastuolu tõttu vande all antud ütlustega, selgitamata seejuures, milles vastuolu seisneb. Kohus on sellega rikkunud kohtulahendi põhjendamise nõuet; 3) olles tuvastanud, et vastustaja on enda ja S. T. vahelise laenulepingu alusel kandnud apellandi kontole raha, oleks kohus pidanud sellest järeldama, et lepingupooled on laenulepingu täitmise viisiks VÕS § 91 lg 1 mõttes kokku leppinud rahasumma ülekandmise S. T. läbi apellandi konto. Kohus väidab aga, et ei ole tõendatud „lepingust tulenev alus, millest tekkis hagejal kohustus raha kostja kontole kanda“. Väär ja ebaloogiline on kohtu seisukoht, et kuigi rahasumma kanti üle laenulepingu alusel, puudus sellesisuline kohustus või kokkulepe; 4) on hagi pahatahtlik ja teadlikult esitatud vale isiku vastu. Kohus on põhjendamatult jätnud kõrvale S. T. kinnituse, mistõttu soovib apellant täiendavalt esitada vastustaja ja S. T. vahelise laenusuhte olemasolu kinnitavad tõendid; 5) on kohus ebaõigesti kohaldanud alusetu rikastumise sätteid. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eelduseks on, et isik on teiselt isikult saanud midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Antud juhul ei täitnud vastustaja apellandi suhtes olemasolevat või tulevast kohustust. Kohus pole VÕS § 1028 kohaldumist põhjendanud.
4. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud apellandi kanda. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) püüdis apellant segi ajada mitut erinevat raha liikumist. Antud vaidluse teemaks on aastal 2010 vastustaja poolt apellandile ülekantud 2500 kr. Tunnistaja poolt kirjeldatud summade liikumine apellandi ja kostja vahel aastal 2011 ei oma antud asjas tähtsust; 2) ei oleks vastustaja mitte mingil juhul olnud nõus S. T. raha laenama, sest S. T. on palju tasumata võlgu ning ta varjab oma sissetulekuid. Temalt ei oleks võimalik laenatud raha tagasi saada; 3) on vastustaja vääralt aru saanud kohtuotsusest. Tema väide, et kohus on õigesti lugenud tõendatuks laenusuhte olemasolu vastustaja ja S. T. vahel ja fakti, et laenulepingu täitmine on toimunud apellandi konto kaudu, ei vasta kohtuotsuses kirjas olevale mõttele vaidlusaluse summa kohta; 4) on põhjendamatu apellandi väide, et kohus pole piisavalt põhjendanud, miks ei saanud lugeda, et vastustaja kandis apellandi kontole raha vastustaja ja S. T. kokkuleppe alusel. Kohus tuvastas laenulepingu olemasolu vastustaja ja S. T. vahel, kuid mitte vaidlusaluse summa osas; 5) tuleks apellandi esitatud täiendavad tõendid jätta

§ 633lg-le 5 tuginevalt vastu võtmata.

Apellant ei ole põhjendanud, miks ta jättis tõendid esimese astme kohtus esitamata. Samuti ei ole need tõendid asjakohased. Vastustaja

1. novembri 2010 kirjast ei selgu, et jutt käib ka apellandile ülekantud rahast; 6) on õige kohtu seisukoht, et tegemist on apellandipoolse alusetu rikastumisega.
2. Apellandi täiendavate seisukohtade kohaselt: 1) ei saa nõustuda vastustaja väitega, et apellant on omavahel segi ajanud mitu erinevat rahade liikumist. Maakohus on tuvastanud, et vastustaja ja S. T. vahel oli sõlmitud laenuleping (vt maakohtu otsuse p-i 5 II lõik). Samas ei ole kohus täpselt välja selgitanud laenu summat ega laenu tasumise viisi. Maakohus oleks apellandi vastuväidete ja S. T. ütlustes esinevate ebakõlade tõttu pidanud välja selgitama kogu laenusuhte. Vastutajal oli kohustus konkreetsete maksekorralduste esitamise teel tõendada, et S. T. tehtud ülekanded vastavad laenu kogusummale (7500 kr) ja
3. veebruaril 2010 tehtud ülekanne ei olnud osa 7500-kroonisest laenust; 4 2) on vastustaja seisukohad vastuolulised. Vastustaja kirjutab, et peale S. T.
4. aastal raha laenamist (kuigi S. T. ütluste kohaselt toimus laenu andmine osade kaupa ja laenu anti S. T. hoopis
5. aastal) poleks ta S. T. olnud mingil juhul nõus raha laenama. Samas on vastustaja väitnud, et apellandi konto kaudu on ta S. T. veebruaris 2011 laenu andnud. Apellant soovib selle kohta esitada oma konto sissetulekute väljavõtte
6. aasta I kvartali kohta (vt lisa 1), kust ilmneb, et vastustaja pole talle
7. aasta alguses raha üle kandnud. Apellant ei ole väljavõtet varasemas menetlusstaadiumis esitanud seetõttu, et ei osanud seda vajalikuks pidada, kuna arvas, et maakohtu otsuses tehtud ilmselge eksimus on ületatav ka vastuoludele osutamise kaudu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon, millega maakohus hagi osaliselt rahuldas, tuleb jätta muutmata, v.a viivise väljamõistmise algusaja osas. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kooskõlas

§ 657lg 1 p-ga 21 muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi.

1. Maakohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et hageja nõue kostja vastu tulenes alusetust rikastumisest, mitte laenulepingust, ja rahuldanud seetõttu hagi VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 alusel. Maakohus on tuvastanud, et pooled ei vaidle selle üle, et
2. veebruaril 2010 kandis S. Karro L. Nulga arveldusarvele 2500 kr (159,78 eurot). Toimikus asuvalt maksekorralduselt (tlk 4) nähtuvalt on ülekande selgituseks märgitud „laen“. Pooled ei vaidle ka selle üle, et hagejal oli tahe anda 2500 krooni laenuks. Kostja ei ole saadud raha hagejale tagastanud, seega oli kostjal ka tahe raha vastu võtta. Kumbki pool ei ole menetluses väitnud, et hageja kandis raha kostja arvelduskontole üle õigusliku aluseta. Pooled väidavad, et raha anti üle laenulepingu alusel. Vaidlus on selles, kas lepingu teiseks pooleks (laenusaajaks) oli L. Nulk või S. T.. Kuna pooled avaldasid, et raha anti üle laenulepingu alusel, ei olnud maakohus õigustatud hagi rahuldama alusetu rikastumise sätete alusel.
3. VÕS § 396 lg-s 1 sätestatud laenulepingu mõistest saab teha järelduse, et eelduslikult on laenusaajaks isik, kellele on raha üle antud. Käesolevas asjas on selleks isikuks kostja.

§ 230lg-s 1 sätestatud tõendamiskoormist arvestades on S.

Karro tõendanud, et ta on raha L. N. üle andnud. Laenu tagasimaksmise kohustuse täitmisest vabanemiseks peaks L. Nulk tõendama, et hagejaga sõlmitud laenulepingu teiseks pooleks on S. T. ning et lepiti kokku laenu andmise kohustuse täitmine L. Nulga konto vahendusel. Kostja ei ole tõendanud, et hageja sõlmis laenulepingu S. T.. Tunnistaja S. T. ütlused ei kinnita apellandi väiteid, kuna ütlused on ebaselged ja vastuolulised ning ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga tunnistaja ütlustele. S. T. on oma kirjalikus kinnituses (tlk 17) avaldanud, et on saanud hagejalt laenu läbi kostja konto

1. veebruar 2010, mis on vastuolus kohtuistungil antud ütlustega laenu saamise aja osas. Kohtuistungil maakohtus andis S. T. ütlusi, et sai läbi L. Nulga konto laenu
2. aastal. Ringkonnakohus leiab, et asjaolu, et kostja võttis hagejalt saadud raha oma kontolt välja ja andis S. T., ei muuda S. T. laenulepingu pooleks. Seega oli S. Karroga sõlmitud laenulepingu teiseks pooleks kostja, kes on kohustatud ka saadud laenu tagastama. 10.

§ 651

lg-st 1 tulenevalt kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna hageja ei ole ise vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude intressi väljamõistmiseks, siis jääb maakohtu otsus selles osas muutmata. Maakohtu otsus on iseenesest põhjendatud ka viivise välja mõistmise osas, sest ka laenulepingust tuleneva kohustuse rikkumise korral on võlausaldajal õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 alusel VÕS § 94 sätestatud 5 määras. Laenulepingu alusel taotles hageja viivise väljamõistmist alates

1. juunist 2012, mistõttu tuleb viivise väljamõistmise algusaja osas maakohtu otsust täpsustada.
2. Apellant on koos apellatsioonkaebusega esitanud täiendavad tõendid: S. Karro ja L. Nulga e-kirjavahetuse ning S. Karro ja S. T. e-kirjavahetuse. Koos täiendavate seisukohtadega esitas apellant
3. veebruaril 2013 ka oma pangakonto väljavõtte. Apellant väidab, et ta ei saanud neid tõendeid maakohtu menetluses esitada, kuna apellant arvas, et maakohtus esitatud tõenditest piisab vastustaja nõude ümberlükkamiseks.

§ 652

lg 3 kohaselt hindab ringkonnakohus maakohtu otsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul põhjusel, mh põhjusel, et tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole uute tõendite esitamisel nimetatud asjaoludele tuginenud. Kõik vaidluse asjaolud selgusid juba esimeses kohtuastmes ja apellant ei ole põhistanud mõjuvat põhjust, miks ta ei saanud tõendeid varem esitada. Apellandi väide, mille kohaselt ta lootis, et tema vastuväited on niigi piisavalt tõendatud, ei saa olla aluseks nende tõendite esitamiseks alles ringkonnakohtus. Ringkonnakohus jätab apellandi esitatud täiendavad tõendid tähelepanuta ja tagastab need apellandile. 12.

§ 171lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud ringkonnakohtus apellandi kanda.

Kai Kullerkupp Üllar Roostoja 6 Kersti Kerstna-Vaks