Obsah (4)

§ 42§ 451§ 29§ 34

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtukoosseis Tsiviilasi 2-10-58732 Tallinna Ringkonnakohus 22.06.2012, Tallinn Ulvi Loonurm, Mare Merimaa, Tiit K

§ 42lg-te 1 ja 2 alusel.

Reisikindlustuse sõlmimisel eeldab kindlustatu, et välisreisil olles õnnetusjuhtumi esinemise korral hüvitatakse tema ravikulud välismaal, mitte ei hakata hindama seda, kas oleks mõeldav patsient kulude minimeerimiseks enne opereerimist koju toimetada. Lepingu eesmärk on välismaal ootamatult tekkida võivate ravikulude vältimine. Eeltoodud tingimus muudab selle eesmärgi täitmise küsitavaks. Hageja sai aru, et õnnetusjuhtumi korral ei pea kaaluma, kas teha operatsioon kohapeal või sõita tagasi. Hageja partneri SOS International a/s-i juures ei leidunud inimest, kes oleks olnud võimeline hagejaga vene või prantsuse keeles suhtlema. Suheldi läbi teiste isikute inglise keeles. Erihariduseta isikuna ei osanud hageja ette näha, et operatsioonikulu ei hüvitata. Samuti on

§ 451

tulenevalt tühine tingimus, mis piirab viivise maksimaalse summa 10%le kindlustushüvitisest. Kostja ei ole tõendanud, et 11.02.2010 operatsioon oleks olnud välditav. Kostja poolt esitatud dr. T Ki ja dr. Wi S arvamused ei ole usaldusväärsed. Arvamused on koostatud patsienti reaalselt nägemata, kuigi iga vigastus on meditsiinis unikaalne. Sarnaselt kostjale omistab dr. T. K sõnale „vältimatu“ ebaõige tähenduse. Hageja transportimise kohta ei ole arvamust antud. Dr. W. S arvamus on koostatud 7 kuud pärast õnnetust ja teistelt arstidelt kuuldu põhjal. Hageja peab usaldusväärsemaks dr. J.-L. R arvamust, mille järgi oli operatsioon vajalik ja hageja transportimine ohtlik. Kostja seisukoht 2 3. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 11.02.2010 operatsioon ei olnud „vältimatu arstiabi“, mis kuuluks hüvitamisele. Hageja käsitlus vältimatust arstiabist on ebaõige. TTKS § 5 sätestab, et vältimatu abi on tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Eelkirjeldatut 11.02.2010 operatsiooni teostamata jätmisega ei oleks kaasnenud. Ei ole oluline, kas hageja saanuks vigastusest paraneda kirurgilise operatsioonita või mitte. Kui tegu ei ole vältimatu arstiabiga ehk ravi saab teostada ka hiljem, puudub kostjal kohustus kulutusi hüvitada. Lepingu eesmärgiks ei ole kõikide võimalike ootamatute ravikulude hüvitamine, vaid üksnes vältimatu arstiabiga seotud kulutuste hüvitamine. Kostjal on õigus hinnata, kas hageja vajas kindlustusjuhtumi vahendusel vältimatut arstiabi või mitte. Kostja esitatud arstide hinnangud (I tlk 95-96, 109, 158-159) kinnitavad üheselt vältimatu arstiabi osutamise vajaduse puudumist. Dr. M arvamuse kohaselt oleks vältimatu operatsioon olnud liigesebloki korral, mida antud juhul ei esinenud. Tegemist oli plaanilise raviga, mida oleks saanud osutada ka Eestis. Kostja esitatud arstide arvamused on asjakohased ja usaldusväärsed. Tervishoiuteenuste osutajatel on kohustus dokumenteerida ravi ja diagnoosi puudutav info ning patsiendi näitajad. Antud juhul on teostatud ka MRI uuring, mis näitab hageja täpset tervislikku seisundit tervisekahjustuse tekkimise hetkel. Samale uuringule tugines ka dr. J.-L. R. Aruannetes kajastatu on piisav, et hinnata tervislikku seisundit ja ravitaktika valikut patsienti isiklikult nägemata. Ebaõige on väide, et hageja transport enne operatsiooni oli ohtlik. Dr. T. K arvamusest nähtub, et operatsioon ei vähendanud veenipõletiku riski. Dr. A. K arvamuse kohaselt oli tromboosioht peale lõikust suurem. Ka dr. M. M leiab, et operatsioonijärgne vahetu transport tõstab terviseriske. Kindlustuslepingu tingimused ei ole tühised. Reisikindlustuse eesmärgiks on finantseerida kindlustatu vältimatut arstiabi välismaal ning repatrieerimist kodumaale, et osutada edasist ravi juba vastava kodumaa sotsiaalkindlustuse süsteemi kaudu. Ebamõistlik on eeldus, et kindlustusleping hüvitab igasugused ravikulud. Kindlustus on hagejal seoses American Express kaardi omanikuks olemisega, kindlustuspreemia on 0 eurot. Reisikindlustuse teenus tuli kaardiga hagejale tasuta. Kaaluda tuleb poolte lepinguga seonduvaid panuseid. Hagejat teavitati enne operatsiooni, et nimetatud kulutused ei kuulu hüvitamisele. Samuti ei ole tühine viivise piirangut puudutav säte.

§ 451ei keela kindlustusandjal leppida kokku makstava viivise maksimaalset määra.

Maakohtu otsus 4. 22.02.2012 otsusega jättis kohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Swedbank AS ja kostja vahel sõlmiti üldtingimustel reisikindlustusleping nr RK0805011AMP, mille soodustatud isikuks on hageja. 01.02.2010 toimus hagejaga õnnetus, mis klassifitseerub lepingu järgi kindlustusjuhtumiks. Vaidlustatud ei ole hageja vigastuste ulatus ja iseloom. Kindlustuslepingu üldtingimuste kohaselt hüvitatakse ravikuludest mh kulutused vältimatule arstiabile. Poolte vaidlus seisneb mõiste „vältimatu arstiabi“ sisustamises. Kohus nõustus kostjaga, et 10 päeva pärast õnnetust toimunud põlveoperatsiooni ei saa lugeda vältimatuks arstiabiks. Hageja leiab ekslikult, et tuleb hinnata, kas hageja vigastused oleksid olnud ravitavad operatsioonita. Antud vaidluses tuleb hinnata küsimust, kas operatsioon oli vajalik teostada viivitamatult ehk kas operatsiooniga viivitades (kuni operatsiooni teostamisele hageja kodumaal) oleks hageja tervislik seisund pöördumatult halvenenud. Olgugi, et kostja viidatud TTKS §-s 5 sätestatud legaaldefinitsiooni ei ole 3 võimalik otseselt üle kanda lepingusättele, võimaldab see siiski konkretiseerida meditsiinivaldkonnas kasutatava termini sisu. Nimetatud sätte kohaselt vältimatu abi on tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Seega mõistetakse vältimatu tervishoiuteenuse all meditsiinilisi protseduure, mida ei ole võimalik jätta viivitamatult teostamata ilma ohuta patsiendi surma või püsiva tervisekahjustuse esinemiseks. Arvestades, et kindlustuslepingu üldtingimused on välja töötatud eelkõige Eesti Vabariigi olusid silmas pidades, on üldtingimustes silmas peetud eeltoodud tunnuseid. Reisikindlustuslepingu nr RK0805011AMP alusel hüvitamisele kuuluvad „vältimatud arstiabi“ kulud peavad vastama kirjeldatud tunnustele. Antud juhul 11.02.2010 operatsioon sellele ei vasta. Kohus pidas võimalikuks lähtuda kostja esitatud arstide arvamustest, hoolimata sellest, et need on koostatud patsienti nägemata. Tervishoiuteenuse osutamisel üldiselt käibel oleva dokumenteerimiskohustuse tõttu on arvamuste aluseks olnud dokumentides olnud piisavalt informatsiooni, et hinnata hageja tervisekahjustuste täpset iseloomu. Muuhulgas on arstidel olnud võimalus uurida MRI uuringu tulemusi (I tlk 107, tõlge 108-109), mis võimaldab uurida vigastuste täpset iseloomu vahetult pärast selle tekkimist. Dr. M. M arvamusest (I tlk 159) nähtub, et 11.02.2010 operatsioon oli vajalik hageja vigastuse raviks, kuid operatsiooni ei olnud vajadus teostada viivitamatult pärast õnnetust ja Šveitsis. Arvamuse kohaselt on tavapärane sarnaste operatsioonide teostamine mitmete kuude möödumisel vigastuse tekkimisest. Sama kinnitavad Dr. T. K, dr. A. K ja dr. W. S arvamused. Dr. J.-L. R arvamuses kirjeldatud motiivid (suur valu, liikumisraskused) ei tähenda, et operatsioon oleks olnud viivitamatult vajalik (I tlk 33, tõlge 34). Valu ning liikumisraskused on jalavigastustega kaasnevad tavapärased sümptomid ning ei seostu üheselt ohuga elule või püsivale tervisekahjustusele. Operatsiooni ei muuda viivitamatult vajalikuks ning seega „vältimatuks arstiabiks“ Dr. J.-L. R arvamuses kirjeldatud hageja transportimisel tekkiv oht. Dr. T. K, dr. A. K ja dr. M. M arvamustega on tõendatud, et operatsioon ei vähendanud ohtu hageja tervisele transpordi jooksul, vaid vastupidi võis operatsioonijärgne transport olla hageja tervisele ohtlikum. Arvestades eelnevat, ei olnud 11.02.2010 operatsioon „vältimatu arstiabi“ reisikindlustuslepingu nr RK0805011AMP mõistes. Eeltoodut seisukohta ei mõjuta dotsent A.T kirjalik tõend hageja läbivaatusest 25.03.2010 (I tlk 138). Vaidlus ei ole selles, et operatsiooni tegemine oli hagejale vajalik ja et operatsioon õnnestus. Hageja on leidnud, et kostja tüüptingimused, mis käsitlevad „vältimatut arstiabi“ ning viivise piirangut, on tühised. Kohus nõustus kostja põhjendustega, et

§ 451mõtteks ei ole välistada igasugune viivist puudutavate kokkulepete tühisus.

Oleks ebamõistlik, kui kindlustuslepingu alusel kuuluks hüvitamisele igasugune ja täpsemalt määratlemata reisi kestel tekkinud ravikulu. Lähtudes kindlustuslepingu spetsiifikast, mille kohaselt üks isik võtab tasu eest kanda teise isiku riski, peavad need riskid (ravikulu) olema täpselt määratletavad. Lepingut sõlmides peab pooltel olema võimalus kaaluda omapoolse (kindlustussumma väljamaksmise tõenäosuse) ja vastusoorituse (kindlustusmaksete tasumise) vahekorda. See eeldab riskide täpset määratlust lepingus. Asjakohane ei ole hageja väide, et tema arusaamise kohaselt kattis leping ka operatsiooni kulud – enne operatsiooni teatas kostja hagejale, et ta ei hüvita neid kulusid. Samas möönis kohus, et pooltel oli suhtlusprobleeme. Hageja selgitustest ilmneb, et ta ei valda inglise keelt, kuid kogu suhtlus toimus kindlustusvõtja esindajaga Šveitsis inglise keeles. Selguse ja üheselt mõistetavuse huvides ning arvestades, et kindlustatu on reeglina eriteadmisteta isik, võiks kindlustuslepingus olla pikemalt lahti seletatud kindlustusandja poolt hüvitatavate summade olemus. Samuti võiks lepingust nähtuda poolte suhtluskeel kindlustusjuhtumi saabumise korral väljaspool Eestit. Probleemid võisid paljuski olla põhjustatud vastastikusest keelebarjäärist. 4 Kohus leidis, et operatsioonikulud ei kuulu kostja poolt hüvitamisele. Põhinõude rahuldamata jätmisel ei käsitlenud kohus viivisenõudega seonduvat. Kohus jättis hagi rahuldamata ja TsMS § 162 lg 1 ja 2 järgi menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebus 5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ning jätta menetluskulud kostja kanda. Vaidlus käib reisikindlustuslepingu nr RK0805011 AMP ja selle juurde kuuluvate tüüptingimuste tõlgendamise üle. Hageja hinnangul tuleb eristada vähemalt kahte aspekti: kuidas objektiivselt tõlgendada kostja reisikindlustuse tingimuste punkti, mille kohaselt kindlustatule hüvitatakse kulutused vältimatule arstiabile ja teiseks, kuidas sai hageja ise (või pidanuks saama mistahes teine mõistlik isik samas olukorras) tema kasuks sõlmitud kindlustuslepingu tingimustest aru ning milline oli reisikindlustuslepingu eesmärk hageja kui kindlustatu jaoks. Hageja opereerimine oli tema paranemiseks vältimatult vajalik. Puudub alus siduda mõistet „vältimatu arstiabi" TTKS §-s 5 sisalduva definitsiooniga mõiste „vältimatu abi." Lähtuda tuleb mõiste üldkeelelisest tähendusest. „Vältimatu" (sünonüümideks paratamatu, möödapääsmatu, hädavajalik) tähendab seda, et mingit toimingut või sündmust ei ole printsiibis võimalik vältida. Kui lähtuda mõiste „vältimatu" keelelisest tähendusest, ei ole üldse oluline, kas hagejat võinuks opereerida hiljem. Vaidlust ei ole selles, et hageja paranemine ilma operatsioonita ei olnud võimalik. Eeltoodut tõendab kostja enda poolt tõendina esitatud dr. M.M 09.12.2011 arstlik ekspertarvamus. Seega kuuluvad hageja kulud operatsioonile ja sellega seonduvale ravile hüvitamisele. Hageja sõlmis kindlustuslepingu ja eeldas, et suusaõnnetuse korral tema paranemiseks vajalikud kulud hüvitatakse. Antud asja lahendamisel ei ole oluline kostja subjektiivne arvamus ja kostja ei saa oma hüvitamiskohustusest vabaneda seeläbi, et tõlgendab lepingutingimusi endale sobival viisil. Hagejale ei ole siduv kostja poolt antud esialgne seisukoht, et operatsiooniga seotud kulud Šveitsis hüvitamisele ei kuulu. Hagejal oli õigus lähtuda kindlustuslepingu tingimustest selliselt, nagu ta neist aru sai. Seda hageja ka tegi, nõustudes operatsiooniga ja esitades hiljem kostjale kindlustuslepingu alusel nõude operatsiooniga seotud kulude hüvitamiseks. Maakohus on põhimõtteliselt õigesti märkinud, et kindlustuslepingut sõlmides peab pooltel olema võimalus kaaluda omapoolsete kohustuste (kindlustussumma väljamaksmise tõenäosus) ja vastusoorituse (kindlustusmaksete tasumise) vahekorda, samas jääb arusaamatuks, mida tahab maakohus sellega öelda. Kostja on reisikindlustuslepingu tüüptingimused ise kehtestanud ja määranud ka ise kindlaks kindlustamiskohustuse täitmise eest kindlustatult saadava tasu. Õige ei ole see, nagu olnuks kõnealuse reisikindlustuslepingu järgne kindlustuspreemia hageja jaoks 0 krooni. Isegi kui hageja kindlustuslepingu kaitse eest eraldi tasu ei maksa, on see preemia lisatud selle krediitkaardi, mille juurde kindlustuskaitse käib, kasutamise tasudesse. Kostjal on olnud võimalus sätestada reisikindlustuslepingus üheselt mõistetavalt, et kui kindlustatu peaks suusatades kukkuma, siis talle tema paranemiseks vajalikke kulusid välismaal ei hüvitata. Hageja lähtus kostjaga lepingu sõlmimisel eeldusest, et kui temaga välismaal olles õnnetus juhtub, siis ei pea ta hakkama kaaluma, kas sõita enda ravimiseks vigastatuna koju, et vältida 5 suuri ravikulusid või lasta end opereerida kohapeal. Reisikindlustuslepingu mõte kindlustatu jaoks on kindlustunde saavutamine selles osas, et kui toimub kindlustuslepinguga kaetud kindlustusjuhtum, siis sellega seoses tekkivad kulud hüvitatakse.

§ 29

sätestab lepingu tõlgendamise reeglid.

§ 29

lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. On vaevalt usutav, et õigus- ja meditsiiniteadmisi mitteomav hageja, kes oli kindlustuslepingu sõlmimisel pealegi tarbija

§ 34

tähenduses, mõistis kindlustuslepingu tüüptingimust „vältimatu arstiabi" selliselt, nagu seda on käesolevas kohtumenetluses sisustanud kostja ja maakohus. Kostja sai reisikindlustuslepingust aru, et reisil tekkiva õnnetusega seotud ravikulud, mis on vajalikud tema paranemiseks, kindlustusandja hüvitab. Lähtudes tüüptingimuse „vältimatu arstiabi" tõlgendusest, nagu pakuvad välja kostja ja maakohus, oleks see tingimus tüüptingimusena tühine tulenevalt

§ 42lg-tes 1 ja 3 sätestatust.

Tuleb arvestada, millises olukorras hageja faktiliselt oli pärast kindlustusjuhtumi toimumist. Teda vahetult raviv arst dr J-L. R kinnitas talle, et tema transportimine on rangelt ebasoovitav ja teda on vajalik opereerida. Iga mõistlik reisikindlustust omav isik eeldab sellises olukorras, et tema kindlustusleping katab kulud, mida teda raviv arst peab tema kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud vigastuste ravimiseks vajalikuks. Kohus on lähtunud üksnes kostja esitatud arstide arvamustest ja jätnud hageja esitatud arstide arvamused tähelepanuta. Seejuures on oluline, et ainus arst, kes hageja vigastusi vahetult nägi ja ravis, on J-L. R. Ükski arstidest, kelle arvamused kostja esitas, ei ole hageja vigastusi vahetult diagnoosinud ega näinud. Maakohtul oleks tulnud tõendite objektiivse hindamise korral teha teistsugune otsus ja hagi rahuldada. Põhinõude rahuldamisel kuulub rahuldamisele ka hageja viivisenõue. Kostja kohustus kogu kindlustushüvitis välja maksta muutus sissenõutavaks hiljemalt 20.07.2010, kui kostja tegi otsuse hagejale kahju hüvitamata jätmise kohta. Kindlustuslepingu üldtingimuste p 18.7 kohaselt, et kui kindlustusandja viivitab kindlustushüvitise väljamaksmisega, on ta kohustatud maksma kindlustushüvitist saama õigustatud isiku nõudmisel viivist 0,1% makstavast hüvitisest iga viivitatud päeva kohta, kuid kokku mitte üle 10% väljamaksmisele kuuluvast kindlustushüvitisest. Viidatud lepingutingimus on osas, millega piiratakse maksimaalselt kindlustusandja poolt tasumisele kuuluvat viivisesummat,

§ 451järgi tühine.

Arvestades kindlustusjuhtumi toimumisest möödunud aega, ei kataks 10% viivis hageja jaoks isegi seadusjärgset viivist samalt summalt. Hageja palub välja mõista kostjalt viivise kindlustushüvitiselt 34 035,25 eurot arvestusega 0,1% iga viivitatud päeva kohta alates 21.07.

1. 23.11.2010 seisuga oli kostja viivituses 125 päeva ja viivis on 4254,41 eurot (34 035,25 x 0,l% x l25). Vastavalt TsMS §-le 367 taotleb kostjalt ka veel sissenõutavaks muutumata viivise väljamõistmist. Kostja vastus apellatsioonkaebusele
2. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsus
3. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 22.02.2012 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda põhjendusi. 6 TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Vaidlust ei ole selles, et Swedbank AS ja kostja sõlmisid reisikindlustuslepingu, mille kohaselt oli kindlustatuks hageja. 01.02.2010 toimus kindlustusjuhtum, milleks oli hagejaga suusatades toimunud õnnestus. Vaidluse all ei ole hagejal olnud vigastuste iseloom ja ulatus ning, et hagejal tekkisid vigastuse ravimiseks Šveitsis kulud 45 759,55 šveitsi franki ehk 34 035 eurot 25 senti. Hagejale teostati 11.02.2010 operatsioon, millega seotud kulutusi kostja ei hüvitanud põhjendusel, et tegemist ei olnud kuluga vältimatule arstiabile. Kindlustuslepingu üldtingimuste kohaselt hüvitatakse kindlustatud isikule ravikuludest mh kulutused vältimatule arstiabile. Keskseks küsimuseks antud vaidluse puhul oli mõiste „vältimatu arstiabi“ tõlgendamine. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tavakeeles tähendab „vältimatu abi“ sellist abi, mida on vajalik antud ajas ja ruumis osutada ning et 11.02.2010 operatsioon ei olnud „vältimatu arstiabi“, mis kuuluks kostja poolt hüvitamisele. Nõustuda tuleb vastustajaga, kes apellatsioonkaebuse vastuse p-s 2.2 on märkinud, et apellandi tõlgendus „vältimatu arstiabi“ mõistele tähendaks, et kõik tervishoiuteenused oleks vältimatu arstiabi, sest peaaegu kõik tervishoiuteenused osutatakse seetõttu, et nende järele on vajadus ning see vajadus ei möödu niisama. Seda kindlustuslepingu punkti, et kostja hüvitab vaid vältimatu arstiabi kulu, tuleb tõlgendada koosmõjus teiste lepingu punktidega. Vastustaja on selgitanud, et kindlustuslepingu kohaselt katab kindlustusandja vigastatu kodumaale toimetamise kulud, kui vigastatu tervislik seisund seda võimaldab ja kui kohalik ravi on kodumaisest oluliselt kallim. Vaidlust ei ole, et apellandi tervislik seisund võimaldas teda transportida nii enne kui pärast operatsiooni. Põlve operatsiooni hinnad on kordades erinevad, millise võrdluse on vastustaja apellatsioonkaebuse vastuse p-s 2.3 välja toonud (Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelu § 46 kohaselt maksab põlveoperatsioon ilma kaasuvate haigusteta 663,66 eurot ja muud samal ajal osutatavad tervishoiuteenused ei tohi ületada 1428,62 eurot, seega kokku ca 2000 eurot, mis on ca 17 korda vähem, kui sama operatsiooni maksumus apellandi väitel Šveitsis. Maakohus on otsuses käsitlenud kõiki poolte seisukohti ja selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks tuleb nõue jätta rahuldamata. Nõustuda ei saa apellandiga selles, et maakohus hindas tõendeid ühekülgselt ja on jätnud hageja poolt esitatud tõendid arvestamata. Ringkonnakohus ei tuvastanud TsMS § 232 lg 1 nõuete rikkumist. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Arvestamata ei saa jätta, et hagejale oli enne operatsioonile minekut teada, et kostja ei hüvita operatsiooni kulu. Apellandi väide, mille kohaselt oli tegemist kostja subjektiivse otsusega, ei ole õige, vaid otsustamisele oli kaasatud dr. S, kes konsulteeris hageja raviarstidega. Maakohus on õigesti leidnud, et dr. S arvamus, mille kohaselt ei vaja selline vigastus erakorralist operatsiooni, s.t et tegemist ei ole vältimatut ravi vajava vigastusega, on kooskõlas ka teiste asjas kogutud meditsiiniala tõenditega. Sellele vaatamata otsustas hageja operatsiooni kasuks. Apellant on kaebuses väitnud, et kindlustuslepingut tuleb tõlgendada, lähtudes hageja poolt lepingu sõlmimisel tehtud eeldustest. Hageja ei olnud oma eeldusi kindlustuslepingu 7 sõlmimisel väljendanud, või vähemalt seda väitnud ega kohtus tõendeid selle kohta esitanud. Seega tuli hageja tegelikku tahet tõlgendada TsÜS § 75 lg 1 lause 2 kohaselt, st nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Ekslik on kaebuse väide, mille kohaselt on kostja hakanud pärast kindlustusjuhtumit lepingu tingimusi tagantjärele tõlgendama. Kuna vaidlust ei ole selles, et hagejale teatati enne operatsioonile minekut, et kostja ei hüvita operatsiooni kulu, ei saa väita, et kostja on tingimusi hakanud tagantjärele endale sobivalt tõlgendama. Reisikindlustuslepingu eesmärgiks ei ole igasuguste kulutuste hüvitamine, nagu apellant ekslikult leiab, vaid ainult lepingus kokkulepitud kulutuste hüvitamine. Kindlustuskaitse sai hageja American Express krediitkaardi kasutamisega automaatselt ning nõustuda saab kostjaga, et seetõttu on ka väheusutav, et hageja omas mingeid eeldusi kindlustuse suhtes ja et ta selliseid eeldusi kostjale väljendas. Lepingu eesmärgiks on tagada isikule kindlus, et reisi ajal tekkinud terviseprobleemide korral saab ta vältimatult vajalikku abi kohapeal ning ta toimetatakse vajadusel tagasi Eestisse, kus jätkub tema ravi tavalises korras. Nõustuda tuleb vastustajaga, et lepingu eesmärgiks ei ole inimese panemine paremasse olukorda, võrreldes sellega, kui ta ei läheks reisile. Kuna maakohus jättis hageja põhinõude rahuldamata, ei käsitlenud ta viivisenõuet, millega ei ole rikutud TsMS § 436 lg-1 otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. Kostja kindlustuslepingu üldtingimuste p 18.7 sätestab, et kui kindlustusandja viivitab kindlustushüvitise väljamaksmisega, on ta kohustatud maksma viivist 0,1% makstavast hüvitisest iga viivitatud päeva kohta, kuid kokku mitte üle 10% väljamaksmisele kuuluvast kindlustushüvitisest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole nimetatud 10% piirang

§ 451

sätestatust tühine.

451 kohaselt on tühised need kokkulepped, mille kohaselt üldse ei tule viivist maksta, mitte aga need kokkulepped, mis kehtestavad viivise summale maksimaalmäära. Arvestada tuleb, et pooled olid kokku leppinud seaduses sätestatud määrast kõrgemas viivisemääras 0,1% päevas ja need kokkulepped on omavahel seotud. Menetluskulude jaotus

1. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, jäävad esimese astme kohtukulud kostja kanda. TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu ringkonnakohtu menetluskulud samuti kostja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Ulvi Loonurm Mare Merimaa Tiit Kollom RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM 8 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-178-12 Otsuse kuupäev Tartu,
2. veebruar
3. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu Kohtuasi A S hagi Swedbank P&C Insurance AS-i vastu 34 035 euro 25 sendi ja viivise väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
4. juuni
5. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-58732 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus A S kassatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Hageja A S, esindaja vandeadvokaat Alar Urm 34 035 eurot 25 senti Kostja Swedbank P&C Insurance AS (varasem ärinimi Swedbank Varakindlustus aktsiaselts) (registrikood 11269248), esindaja vandeadvokaat Ants Nõmper Asja läbivaatamise kuupäev
6. jaanuar
7. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
8. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
9. juuni
10. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-58732 resolutsiooni ja õiguslike põhjenduste osas. Kassatsioonkaebus ja hagi rahuldada osaliselt.
11. Mõista Swedbank P&C Insurance AS-ilt A S kasuks välja põhivõlana 34 035 eurot 25 senti ja viivisena 6979 eurot 21 senti.
12. Ajavahemiku eest alates
13. veebruarist 2013 kuni põhinõude rahuldamiseni mõista Swedbank P&C Insurance AS-ilt A S kasuks välja põhinõude (34 035 eurot 25 senti) rahuldamata osalt viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.
14. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes Swedbank P&C Insurance AS-i kanda.
15. Tagastada Advokaadibüroo LEXTAL OÜ-le (konto nr 221023555162, Swedbank AS)
16. juulil 2012 A S eest tasutud kassatsioonikautsjon 340 (kolmsada nelikümmend) eurot 35 senti 9