lg 1 kohaselt on vedajal kõigi veolepingust tulenevate nõuete ning varasematest saatjaga sõlmitud veo-, ekspedeerimis- ja laolepingutest tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus veosele koos saatedokumentidega. Esmalt tulebki tuvastada, kas kostjal oli AS-ga NBI Logistic varem sõlmitud veolepingust tulenev nõue hageja II vastu. Transpordiarve R673 maksmata jätmist põhjendas hageja II asjaoluga, et kostja ei toimetanud kõnealust kaupa kohale õigeaegselt (veos jäi Lüübeki sadamas ekslikult maha laevalt Transfennica, järgmiselt laevalt tõsteti veos ekslikult maha Hanko sadamas), mistõttu teostasid veo teised isikud (Sky Partners OÜ ja AS Shenker). Hageja tugines ka asjaolule, et kostja ei ole esitanud CMR saatelehte, millest nähtuks veose teostamine. 24.10.2006 esitas AS NBI Logistic kostjale kauba hilinemisega seoses pretensiooni, milles palus kompenseerida kahju 32 300 krooni. Kostja seevastu tegi tasaarvestuse summas 2714 krooni, mistõttu on tema arvates tasumata 35 500 krooni. Kostja väitel tuleb pretensiooni hinnata tühiseks (kahjunõude esitamise tähtaega on rikutud, faksi teel edastatud nõuet ei saa lugeda kirjaliku vormi järgimiseks). Veotasu maksmise korda reguleerib
, mille lg 2 sätestab, et kui vedamist ei saanud vedamis- või üleandmistakistuse tõttu lepingule vastavalt lõpule viia ja takistus tekkis vedajast tuleneva asjaolu tõttu, võib ta veotasu ja kulude hüvitamist nõuda üksnes niivõrd, kuivõrd saatjal on sellise veo vastu huvi. CMR art 17 lg 1 kohaselt vastutab vedaja kauba kohaletoimetamisega viivitamise eest ning vastavalt lg-le 2 vabaneb ta vastutusest, kui kohaletoimetamisega viivitamine leidis aset asjaoludel, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. Esitatud tõendeid hinnates leidis kohus, et vastutusest vabastavaid asjaolusid ei esinenud. Kostja puhul on tegemist pikaajalise kogemusega vedajaga, kes pidi suutma riske hinnata. Vaidlust ei ole selles, et veos toimetati Hankost Tallinna ja osaliselt saajani teiste vedajate poolt. Poolte kirjavahetusest (31.08.2006 ja 11.09.2006 - tl 206-207, II köide) nähtuvalt oli pooltele selge, et vedu ei toimunud lepingu tingimuste kohaselt ja veo tellija arvet ei aktsepteeri. Veo tellija teatas 11.09.2006 e-kirjaga vedajale, et ta arvet ei aktsepteeri ja esitab pretensiooni. Seega on tellija väljendanud tähtaegselt otsest tahteavaldust viivitusega põhjustatud hüvitise saamiseks vastavalt CMR art 30 lg-le
Samuti ei oleks see kooskõlas hea usu põhimõttega, kui vedaja saaks igal ajal omapoolset lepingurikkumist õigustada väidetava pandiõigusega nõuetele, mis pole veel sissenõutavad. Seega ka nende kahe nõude puhul, mille täitmise tähtpäev pandiõiguse teostamise ajaks saabunud ei olnud, ei ole veose kinnipidamine pandiõiguse teostamine - lubatud. AÕS § 282 lg 1 kohaselt tekib käsipant asja valduse üleandmisega pantijalt pandipidajale, kui nad on pandi seadmises kokku leppinud. Antud juhul tekkis pant veose kinnipidamisega. Hageja II ja kostja vahelise veolepingu alusel võttis kostja kauba enda valdusse 27.07.2009, eesmärgil toimetada see saajale ja üle anda kokkulepitud tähtajaks 30.07.2009. Veos saabus Eestisse 31.07.2009 (tl 205, II köide), kuid vedaja ei aktsepteerinud saatjale kuuluvat õigust kaupa käsutada (CMR art 12 lg 1). Seega on kostja avaldanud tahet vedaja pandiõiguse teostamiseks, millest on hiljem lepingu teist poolt ka teavitanud. Tähtsust ei oma asjaolu, et veos ei kuulunud hagejale II. Lisaks pandiõigusele on vedajal õigus kasutada ka
§-des 110 ja 111 sätestatud õiguskaitsevahendit, s.o õigust keelduda kauba üleandmisest (kohustuse täitmisest). Nagu kohus eelnevalt tuvastas, oli pandiõiguse teostamise ajaks üks kostja nõuetest aegunud ja kaks ei olnud sissenõutavaks muutnud. Antud juhul ei saa kohaldada TsÜS § 1451 lg 1. Pandiõiguse tekkimise ajaks oli kostja nõue aegunud (kostja sai kauba oma valdusse 27.07.2009). Eeltoodut toetab ka CMR art 32 lg-s 4 väljendatud seisukoht, mille kohaselt nõudeid, mille hagi aegumistähtaeg on möödunud, ei või esitada vastuhagi või vastuvaidluse korras. Maakohus leidis, et kostja tegevus võla sissenõudmisel ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Kostja ei võtnud midagi ette oma varasema nõudeõiguse õigel ajal maksma panemiseks (nõude vaieldavuse korral oli kostjal võimalus esitada nõudeid nii hageja kui ka teiste vedajate vastu). Kohus pidas õiguste kuritarvitamiseks seda, et enam kui poolteist aastat pärast nõude aegumist soovib kostja vaieldavat nõuet rahuldada TsÜS § 1451 lg 1 alusel panditud veose arvel. 4 Tsiviilasi nr 2-09-42298 Eeltoodud põhjustel ei pea kohus võimalikuks tunnustada AS-i Allante Transport kui vedaja õigust teostada pandiõigust vaidlusaluste kaupade suhtes. Pandiõiguse teostamise hetkel ei olnud kostjal ühtegi sissenõutavat nõuet. Seega puudusid varasemad nõuded
Pandiõiguse teostamine ei olnud seaduslik ning vastuhagi tuleb jätta rahuldamata. Hagejad on seisukohal, et kuna kaupa ei toimetatud kohale veolepingus määratud tähtajaks, s.o 30.08.2009, läksid kaubad kaotsi, mistõttu nõuavad nad kahju hüvitamist. Vastavalt CMR art 20 lg-le 1 on kauba kaotsiminek vaieldamatu ja õigustatud isik võib lugeda kauba kaotatuks, kui möödub 30 päeva kauba kohaletoimetamise tähtajast. Antud juhul ei ole tõendatud, et kaup oleks läinud kaduma, vaid et kostja teostas veose kinnipidamisega väidetavat pandiõigust. 11.08.2009 on hageja I koostanud kostjale kirja (tl 24, I köide), millest nähtub, et ta on teadlik pandiõiguse teostamisest. 25.08.2009 kohtule esitatud hagiavalduses väidavad hagejad, et puudub vaidlus selles, et AS Allante Transport valdab käesoleval hetkel vaidlusalust kaupa. Hagejad taotlesid hagi tagamist põhjusel, et kauba asukoht ei ole teada ja kaup võib minna vaidluse kestel kaotsi. Kohus rahuldas hagejate taotlus keelata kaubaga igasuguste toimingute ja tehingute tegemine ning anda kaup kohtutäiturile hoiule. 28.08.2009 määruse alusel on kohtutäitur Elin Vilippus 23.09.2009 kogu veoseks olnud kauba arestinud ja hoiustanud (tl 142-145, I köide). Kirjeldatud olukorras oleks kauba kaotsiläinuks lugemine vastuolus hea usu põhimõttega. Antud juhul tuleb CMR art 20 lg-t 1 tõlgendada ja kohaldada koosmõjus
§-ga 6. Kuna kaup on alles ja säilinud, ei oma kauba maksumus käesoleva vaidluse lahendamisel tähendust. Kohus leidis, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, kuivõrd CMR art 12 lg 1 kohaselt on saatjal õigus käsutada kaupa saatekirja koostamise hetkest. Antud juhul ei ole kaupa saajale kokkulepitud ajal, kohas ja viisil üle antud, seega on kostja veolepingut rikkunud. AS-l NBI Logistic on õigus nõuda
lg 2 koosmõjus
AÕS § 80 lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta asja valdab, lg 2 kohaselt on omaniku nõue suunatud asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest. Kostja valdas kaupa kuni selle hoiustamiseni. Kaup on antud hagi tagamise korras kohtutäiturile hoiule. Kuigi kaubad ei ole kostja otseses valduses, siis AÕS § 39 lg 2 kohaselt mööduv takistus või katkestus tegeliku võimu teostamisel valdust ei lõpeta. Hagi tagamise abinõu rakendamine on oma iseloomult mööduv katkestus ja kaubad tuleb lugeda kostja valduses olevaks. Kuna kohus on tuvastanud, et AS Allante Transport poolt pandiõiguse teostamine ei olnud kooskõlas seadusega, puudub tema poolt kauba valdamisele õiguslik alus ja kaup tuleb anda selle omanikule OÜ-le Charlot. Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning rahuldada vastuhagi, menetluskulud jätta hagejate kanda. Vaidluse lahendamiseks tuli kohtul eelkõige vastata küsimusele, kas kostjal on tegelikkuses arvetest R673, H4096 ja H4125 nähtuvad nõuded hageja II vastu. Kui sellised nõuded on olemas, siis kas kostjal on võimalik nende nõuete rahuldamiseks teostada vedaja pandiõigust juulis 2009 Gelsenkirchenist Eestisse transporditud kontoritarvete veose suhtes. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et tal on nimetatud arvetest tulenevad nõuded hageja II vastu.
lg 1 kohaselt saab vedaja pandiõigust teostada üksnes juhul, kui vedajal on saaja vastu olemas nõue. Kohtuotsuse leheküljelt 9 võib järeldada, et kostjal on arvest R673 tulenev nõue hageja II vastu, vastasel juhul ei oleks kohus pidanud analüüsima, kas selline nõue on aegunud või mitte (olematu nõue ei saa aeguda). Apellant nõustub kohtuga, et tal on olemas nimetatud arvest tulenev nõue hageja II vastu, kuid ei nõustu hinnanguga hageja tahteavaldusele arve mitteaktsepteerimise kohta. 5 Tsiviilasi nr 2-09-42298 Vaidlus puudub selles, et augustis 2006 tellitud veos pidi saabuma Tallinnasse 29.08.2006, kuid tegelikkuses toimetati saajani ca 1/3 veosest 02.09.2006 ning 2/3 04.09.
Vedaja saab pandiõigust teostada ka aegunud nõude rahuldamiseks. Kui ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu, siis toob apellant alternatiivse seisukohana esile asjaolu, et arvest R673 tulenev nõue ei ole aegunud (jäädes 30.11.2009 menetlusdokumendi punktis 4 toodud seisukohtade juurde). Apellant ei nõustu kohtu hinnanguga saldoteatise olemusele (vastava teatise esitamine ei oma tsiviilõiguslikke tagajärgi). Üheski Riigikohtu lahendis, millele maakohus viitas, ei ole kõnealust küsimust analüüsitud. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et tal on hageja II vastu nõuded, mis nähtuvad arvetest R673, H4096 ja H4125. Kostja on nimetatud nõuete rahuldamiseks teostanud pandiõigust õiguspäraselt. Pandiõigust teostades ei käitunud kostja vastuolus hea usu põhimõttega, nagu leidis kohus. Väär on seisukoht, et pandiõiguse teostamise ajal ei olnud kostjal hageja II vastu ühtegi sissenõutavat nõuet. Nõude aegumine ei lõpeta nõuet (TsÜS § 142 lg 1). Samale seisukohale on asutud ka seaduse kommenteeritud väljaandes. Võlausaldajal on õigus nõuda sissenõutava kohustuse täitmist ka peale kohustuse täitmise nõude aegumist, aegumine toob kaasa üksnes olukorra, kus võlgnik saab esitada vastava vastuväite. Ka CMR art 32 lg-st 4 ei nähtu, et vedaja nõue lõpeb nõude aegumisel. Maakohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 142 lg-t 1 ja
Kui nimetatud nõue oleks pandiõiguse teostamise ajaks olnud aegunud, oleks ikkagi tegemist sissenõutavaks muutunud ja kehtiva nõudega. Arvestades aegumistähtaja lühidust, tuleks
lg 1 puhul eelistada kindlasti tõlgendust, mille kohaselt on vedajal võimalik teostada pandiõigust ka peale saatja vastu suunatud nõude aegumist. Lisaks ei ole apellant nõus ka kohtuotsuse leheküljel 10 märgituga, et kostja ei saanud arvetest H4096 ja H4125 nähtuvate nõuete rahuldamiseks vedaja pandiõigust teostada. Kostja oli õigus pandiõigust laiendada arvest H4125 tulenevale nõudele (21.08.2009 teade), sest nõue oli muutnud alates 11.08.2009 sissenõutavaks. Arvest H4096 nähtuva nõudega seonduvast pandiõigusest teatas kostja Tallinna Ringkonnakohtule 09.09.2009 esitatud määruskaebuses (leheküljel 2) ning maakohtule 08.10.2009 esitatud menetlusdokumendis. Vastustajate seisukoht ja vastuapellatsioonkaebus Hagejad vaidlevad kostja apellatsioonkaebusele vastu ning paluvad jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Vastuapellatsioonkaebuses paluvad hagejad maakohtu otsuse tühistada kohtuotsuse resolutsiooni punkti 3 osas ja teha selles osas uue otsuse ning mõista kostjalt hagejate kasuks solidaarselt välja 12 909, 12 eurot ja viivise (TsMS § 367 alusel kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja edasi 6 Tsiviilasi nr 2-09-42298 protsendina põhinõudest). Hagejad ei vaidlusta kohtuotsuse resolutsiooni punkti 1 ja punkti 2, millega kohus rahuldas hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata, samuti menetluskulude jaotust. Apellandid paluvad ringkonnakohtul kohaldada vaidluse lahendamisel CMR art 20 lg-s 1 sätestatut ja lugeda kaup alates 30.08.2009 kaotsi läinuks. Maakohus asus ebaõigele seisukohale, et kauba kaotsiläinuks lugemine oleks vastuolus hea usu põhimõttega, sest ka hagejatele oli teada, et kaupa valdab kostja. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud CMR art 20 lg 1, mille kohaselt on peale 30 päeva möödumist alates kauba üleandmise tähtajast kauba kaotsiminek vaieldamatu. Tegemist on õigusliku tagajärjega, mille saabumine on automaatne ja välistab vastupidise tõendamise. Seega on kohtuotsus vastuolus TsMS § 436 lg-s 1 ja § 438 lg-s 1 sätestatuga. Maakohus on rikkunud ka TsMS § 238 lg-t
Oma olemuselt on Rahvusvaheline kaupade autoveolepingu konventsioon välislepinguks ja seega siseriikliku õiguse suhtes prioriteetseks. Samas ei ole CMR-i mõtteks välistada veolepingu poolte muid vastastikuseid lepingust ja siseriiklikust õigusest tulenevaid nõudeid. Antud juhul tuligi lisaks CMR-ile kohaldada Eesti siseriiklikku õigust niivõrd, kuivõrd CMR ei reguleeri veolepingut teisiti. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et vedaja nõude võimalik aegumine saatja vastu ei oma
Pandiõigust ei saa teostada sellise nõude rahuldamiseks, mille maksmapanekuks puudub CMR art 32 kohaselt õigus. Nõustuda ei saa ka apellandi alternatiivse seisukohaga, et arvest R673 tulenev nõue ei ole aegunud (viitega 30.11.2009 menetlusdokumendi punktile 4). Neid asjaolusid, millest võiks tuleneda pikema aegumistähtaja võimalus või TsÜS § 158 järgne aegumise katkemine, ei ole antud juhul tuvastatud. Kolleegium nõustub maakohtu sellekohase käsitlusega. Ebaõige on kostja viide CMR art 32 lg 1 teisele lausele ja sellel põhinev järeldus, et hageja II on jätnud kostja 05.09.2006 arve R673 tasumata meelevaldselt, kuigi on ise sama nõuet kahel korral tunnistanud (mis on käsitletav tasu maksmise kohustuse tahtliku rikkumisena). Maakohus on põhjalikult analüüsinud, miks ta ei pea kostja vastavat tasunõuet ka sisuliselt õigeks (mistõttu ei saa olla tegemist kohustuse tahtliku rikkumisega). Kohus on siinjuures õigesti märkinud, et hageja ei ole arvest R673 tulenevat nõuet ka hiljem tunnistanud. Neid asjaolusid, mis võimaldaksid pidada kõnealust nõuet pandiõiguse teostamise ajal sissenõutavaks, ei ole kohtule esitatud tõendite põhjal võimalik tuvastada. Ka arvete H4096 ja H4125 osas on maakohus õigesti leidnud, et need ei olnud pandiõiguse teostamise ajal sissenõutavad. Kolleegium nõustub hagejatega, et
§-dest 110 ja 111 tuleneva õiguse kasutamine kõrvaldas nende arvete sissenõutavuse ja välistas seetõttu ka pandiõiguse väidetava täiendava teostamise. Vastuseks hagejate kaebusele märgib kolleegium, et CMR ei reguleeri vedaja pandiõigusega seonduvaid asjaolusid. Seetõttu tuleb veolepingule kohaldada selles osas siseriiklikku õigust. CMR art 20 lg 1 kohaldamiseks ei ole praegusel juhul alust, sest tegemist ei ole nimetatud sättes silmas peetud juhtumiga. Hagejate kaebuse teistsugune konstruktsioon on kunstlik ega haaku käesolevas menetluses tuvastatud asjaoludega. Maakohtu järeldus, et antud juhul tuleb rahuldada hagi asjade ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks, on igati põhjendatud. Ringkonnakohtul ei ole alust teha maakohtust erinevat otsustust. Kolleegium nõustub kostja seisukohaga, et CMR art 20 lg 1 ja art 23 kohaldamine teeks küsitavaks
§-st 803 tuleneva regulatsiooni. Menetluskulud Kuna ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ning apellatsioonkaebused rahuldamata, jätab ta TsMS § 171 lg-st 1 tulenevalt apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda. Ü. Jänes T. Kollom I. Sidok RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM 8 Tsiviilasi nr 2-09-42298 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-165-12 Otsuse kuupäev Tartu,
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.