3-12-708 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 13. detsember 2012. a, Tallinn Haldusasja number 3-12-708 Haldusasi OÜ Hawa

§ 180lg 1, § 181 lg 1).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (

§ 114, § 187 lg 4).

Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist 1 kohtuistungil, võidakse see lahendada menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

kirjalikus ASJAOLUD

1. OÜ Hawaii Express (edaspidi ka kaebaja 1) eest on deklarandina NT Logistika AS (edaspidi ka kaebaja 2; kaebaja 1 ja kaebaja 2 ühiselt ka kaebajad või kaebuse esitajad) oma nimel alates
2. a deklareerinud (rubriigis 8712 kaubakoodiga 8712 00 30 00) Eestis vabasse ringlusse Kambodža äriühingus Bestway Industrial Co. Ltd. (edaspidi Bestway) toodetud jalgrattaid (edaspidi jalgrattad). Jalgrataste importimisel kasutasid kaebajad soodustust 200 (lahter 36), mis andis Kambodža päritolu kaubale tariifisoodustuse tollimaksu osas (tollimaksumäära 0%) ühenduse üldiste soodustuste süsteemi ehk nn GSP päritolusertifikaadi vorm A (edaspidi vorm A) alusel. Kaebajatel oli jalgrataste importimisel tollideklaratsioonide alusel nõuetekohaselt täidetud vorm A olemas.
4. jaanuaril
5. a koostas Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus (edaspidi PMTK) perioodil
6. veebruar
7. a kuni
8. juuni
9. a esitatud tollideklaratsioonide osas kaebajatele maksuotsuse nr 12.2-3/2606-9 (edaspidi maksuotsus), millega määrati tasumisele kuuluvat tollimaksu 204 839,84 eurot ja käibemaksu 37 163,22 eurot. PMTK asus järelkontrollide käigus seisukohale, et tollimaksu tariifisoodustuseks kasutatud ja deklareerimisel esitatud päritolu sertifikaatide vormid A on alusetult väljastatud ja seega on tariifseid soodustusi alusetult kohaldatud ning ei esine aluseid järelarvestuskande tegemata jätmiseks, mistõttu jalgrattad tuleb maksustada ühenduse tollitariifistiku alusel tollimaksumääraga 14%.
10. Kaebaja 1 esitas
11. veebruaril
12. a maksuotsuse tühistamiseks kaebuse Tallinna halduskohtusse (haldusasi 3-11-275). Tallinna halduskohus
13. jaanuari
14. a kohtuotsusega (edaspidi kohtuotsus) tühistas maksuotsuse /tl 9-27/.
16. jaanuaril
17. a, s.o enne kohtuotsuse tegemist, esitasid kaebajad PMTK-le Euroopa Nõukogu
18. oktoobri
19. a määrusega nr 2913/92 kehtestatud Ühenduse tolliseadustiku (edaspidi ÜTS) artiklile 239 tuginedes taotluse maksuotsusega määratud tollivõlast tuleneva maksusumma sissenõudmisest täielikuks loobumiseks (edaspidi taotlus). Samas palusid kaebajad peatada algatatav haldusmenetlus kuni haldusasjas 3-11-275 tehtava kohtulahendi jõustumiseni /tl 28-38/.
20. PMTK tegi
21. märtsil
22. a taotlusega seonduvalt otsuse nr 12.2-3/2606-12 (edaspidi otsus), milles otsustas peatada taotluse menetluse kuni Euroopa Komisjonilt vastuse saamiseni PMTK poolt esitatud küsimusele. PMTK märkis otsuses muu hulgas, et PMTK-le teadaolevalt on Soome Tolliamet andnud sama OLAF-i uurimisraportiga seonduva juhtumi menetluse üle Euroopa Komisjonile vastavalt RS art 871 lõikele
23. Nimetatud juhtum võib olla faktide ja õiguslike asjaolude poolest samaväärne maksuotsuses 25.01.2011 nr 12.2-3/2606-9 käsitletuga ning mille kohta on OÜ Hawaii Express ja NT Logistika AS ka esitanud
24. jaanuaril taotluse loobuda tollivõlast tuleneva maksusumma sissenõudmisest täielikult. Maksu- ja Tolliamet pöördub Euroopa Komisjoni poole saamaks hinnangut, kas OÜ Hawaii Express ja NT Logistika AS jalgrataste importimisega seonduv on faktide ja õiguslike asjaolude poolest samaväärne Soome Tolliameti taotluses tooduga. Kui Euroopa Komisjoni seisukoht on, et OÜ Hawaii Express ja NT Logistika AS tegevus on faktide ja õiguslike asjaolude poolest erinev, edastab Maksu- ja Tolliamet Euroopa Komisjonile eraldi toimiku taotlusega järelarvestuskande tegemata jätmiseks. Kui Euroopa Komisjoni seisukohast lähtuvalt on 2 tegemist faktide ja õiguslike asjaolude poolest samaväärse juhtumiga lähtub PMTK OÜ Hawaii Express ja NT Logistika AS 24.01.2012 taotluse lahendamisel Euroopa Komisjoni seisukohast Soome Tolliameti taotluse kohta /tl 39-41/.
25. 04.04.2012 esitasid kaebajad Tallinna halduskohtule kaebuse järgmiste nõuetega: 1) tühistada PMTK 05.03.2012 otsus nr 12.2-3/2606-12; 2) kohustada PMTK-d lõpetama kaebajate 24.01.2012 taotlusega seonduv haldusmenetlus /tl 1-8/.
26. 21.05.2012 määrusega kohus võttis kaebuse menetlusse, tunnistades vastustajaks Maksu- ja Tolliameti (edaspidi MTA või vastustaja).
27. 20.07.2012 esitas MTA vastuse kaebusele /tl 60-64/. Samas esitas MTA ka taotluse kohtumenetluse peatamiseks, mille halduskohus 16.08.2012 kohtumäärusega jättis rahuldamata /tl 76-78/.
28. 24.09.2012 teatas vastustaja kaebajatele e-posti teel, et … võtab kaebuse õigeks üksnes kaebuse esimese taotluse osas ning tühistab oma otsusega käesolevast e-kirjast arvates kahe nädala jooksul Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ka tollikeskuse
29. märtsi
30. a otsuse nr 12.2-3/2606-
31. Samas ei saa MTA võtta õigeks kaebuse teist taotlust, milles kaebaja palus kohustada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskust lõpetama OÜ Hawaii Express ja NT Logistika AS poolt
32. jaanuaril
33. a esitatud taotluse alusel algatatud haldusmenetlus /tl 90, 93 pöördel/.
34. PMTK 15.11.2012 otsusega nr 12.2-3/2606-13 tunnistas tagasiulatuvalt kehtetuks oma 05.03.2012 otsuse nr 12.2-3/2606-12 /tl 102/.
35. 03.12.2012 kohtumäärusega halduskohus lõpetas käesoleva haldusasja menetluse osaliselt, so otsuse tühistamiseks esitatud nõude osas /tl 103/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitajad OÜ Hawaii Express ja NT Logistika AS on seisukohal, et taotluse edasine menetlemine ei ole vajalik, kuna see ei saa mõjutada jõustunud kohtuotsuse täitmist. Kaebajad esitasid PMTK-le taotluse ÜTS artiklile 239 tuginedes põhjusel, et tagada oma õiguste igakülgne kaitse. Selline taotlus tuli esitada kaebajate poolt enne kohtuotsust põhjusel, et ÜTS artikkel 239 lg 2 kohaselt tuleb taotlus tollimaksu tagasimaksmiseks esitada asjakohasele tolliasutusele kaheteistkümne kuu jooksul arvestades kuupäevast, kui tollimaksu summa võlgnikule teatati. Kuna kaebajatele teatati tollimaksu määramisest maksuotsusega
36. jaanuaril
37. a, oli taotluse esitamise viimane päev
38. jaanuar
39. a. Soovides oodata ära kohtuotsus, palusid kaebajad PMTK-l peatada taotluse menetlemine kuni selles haldusasjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni. Kaebajate sisuliseks sooviks oli seega oodata ära haldusasjas tehtav kohtuotsus ning seejärel kujundada seisukoht edasise tegevuse suhtes. Kui kohtuotsus oleks tulnud kaebajatele positiivne (st maksuotsus oleks tühistatud), poleks vajadust taotlust edasi menetleda. Kui kohtuotsus oleks tulnud kaebajatele negatiivne (st maksuotsust ei oleks tühistatud), oleks taotluse edasine menetlemine olnud vajalik, et tuvastada kaebajate heausksus ja tolli vea olemasolu, mille alusel oleks tulnud maksusumma sissenõudmisest täielikult loobuda ÜTS artikkel 239 alusel. Puudub vaidlus, et eelnimetatud haldusasjas otsustas kohus maksuotsuse tühistada ja PMTK loobus apellatsioonkaebuse esitamisest. Seega on kohtuotsus, millega maksuotsus tühistati, jõustunud, mistõttu ei ole vajalik taotluse edasine menetlemine. 3 PMTK otsustas jätkata taotlusega seonduvat haldusmenetlust ka pärast kohtuotsust, pöördudes Euroopa Komisjoni poole palvega tuvastada, kas käesolevas asjas on asjaolud analoogsed Soome Tolliameti poolt Euroopa Komisjonile üle antud menetlusega. PMTK näeb haldusmenetluse edasist kulgu järgmiselt. Kui Euroopa Komisjoni seisukoht on, et kaebajate tegevus on faktide ja õiguslike asjaolude poolest erinev Soome Tolliameti poolt edastatud asjast, edastab PMTK Euroopa Komisjonile eraldi toimiku taotlusega järelarvestuskande tegemata jätmiseks. Kui Euroopa Komisjoni seisukohast lähtuvalt on tegemist faktide ja õiguslike asjaolude poolest samaväärse juhtumiga lähtub PMTK kaebajate taotluse lahendamisel Euroopa Komisjoni seisukohast Soome Tolliameti taotluse kohta. Seega saaks taotlusega seonduval haldusmenetlusel olla teoreetiliselt 4 alternatiivset lahendust: 1) Kui Euroopa Komisjoni arvates ei ole tegemist samaväärse juhtumiga ning MTA edastab taotluse Euroopa Komisjonile, saab Euroopa Komisjon otsustada, kas: esinevad ÜTS artiklis 239 toodud alused maksusumma sissenõudmisest loobumiseks, või; ei esine ÜTS artiklis 239 toodud aluseid maksusumma sissenõudmisest loobumiseks; 2) Kui Euroopa Komisjoni arvates on tegemist samaväärse juhtumiga, otsustab PMTK sõltuvalt Soome Tolliameti taotluse lahendamisest johtuvalt, kas: loobuda maksusumma sissenõudmisest, või; mitte loobuda maksusumma sissenõudmisest. Ülaltoodust nähtuvalt saaks teoreetiliselt olla selle haldusmenetluse tulemuseks seega otsus kas loobuda maksusumma sissenõudmisest või mitte loobuda maksusumma sissenõudmisest, kusjuures sellise otsuseni jõudmiseks kuluks küllaltki märkimisväärne aeg. Kaebajatele jääb mõistmatuks sellise haldusmenetluse vajalikkus situatsioonis, kus on jõustunud kohtuotsus, mis tühistab maksuotsuse ja mille tulem saab olla vaid maksuotsusega määratud maksusumma sissenõudmisest loobumine. Seega seaks haldusmenetluse jätkamine kahtluse alla kohtuotsuse täitmise. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi

) § 177 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik.

§ 240

kohaselt saab teatud juhtudel küll jõustunud kohtuotsuseid teistmise aluste esinemisel uuesti läbi vaadata, kuid ÜTS artikli 239 alusel tehtav otsus ei ole käsitletav ühegi

§ 240lg-s 2 toodud alusena.

Seega, isegi kui Euroopa Komisjoni menetluse kohaselt ei tuleks ÜTS artikli 239 kohaselt maksusumma sissenõudmisest loobuda, tuleb seda siiski teha kohtuotsuse alusel, mistõttu ei saa jätkuval haldusmenetlusel olla mõju kohtuotsusele. Seda, et vaadeldavas asjas puuduvad alused arvestuskande tegemiseks maksuotsuses loetletud tollideklaratsioonide osas ning seetõttu ka maksusumma sissenõudmiseks, on kinnitanud ka PMTK otsuse lk-l 2. Seega tuleks asuda seisukohale, et haldusmenetluse jätkumine ei saa elimineerida jõustunud kohtuotsust ning kohtuotsusega tühistatud maksuotsuse alusel määratud maksude sissenõudmisest tuleb loobuda. Küll aga riivab jätkuv haldusmenetlus oluliselt kaebajate õiguskindlust, jättes kaebajad teadmatusse tühistatud maksuotsusega määratud maksusummade võimalikust sissenõudmisest, mistõttu tuleks otsus (kui haldusakt) esmalt tühistada. Kaebajad paluvad

§ 37

lg 2 p 2 alusel halduskohtul ka kohustada PMTK-d lõpetama esitatud taotluse menetlemine. Vajadus PMTK kohustamiseks lõpetada taotlusega seonduv haldusmenetlus tuleneb asjaolust, et ainult otsuse tühistamine ei taga kaebajatele õigusrahu. Nimelt on otsuse resolutsiooniks peatada taotluse menetlemine kuni Euroopa Komisjonilt otsuse saamiseni. Kui kohus otsustaks tühistada vaid otsuse, muutuks kehtetuks menetluse peatamise otsus, kuid see ei kohustaks automaatselt PMTK-d taotlusega seonduvat haldusmenetlust lõpetama. Seega oleks kaebajatele õigusrahu tagamiseks ja jõustunud kohtuotsuse täitmiseks vajalik ka PMTK kohustamine haldusmenetluse lõpetamiseks. Läbiviidav haldusmenetlus ei saa mõjutada kuidagi jõustunud kohtuotsust. Kui PMTK oleks soovinud jätkata vaidlust maksuotsuse õiguspärasuse üle, oleks tulnud esitada 4 apellatsioonkaebus. Kuivõrd seda ei esitatud ning kohtuotsus jõustus, tuleb lõpetada ka haldusmenetlus, mis seaks kahtluse alla kohtuotsuse õigusjõu. Viitega

§ 44

lg-le 1 on kaebuse esitajad seisukohal, et otsusega ning jätkuva haldusmenetlusega rikutakse kaebajate subjektiivseid õigusi ja piiratakse vabadusi. Kaebajatel puudub muu tõhusam võimalus oma õiguste kaitseks ja jõustunud kohtuotsuse täitmise tagamiseks. Kaebajad peavad vajalikuks eraldi välja tuua järgmised olulisemad avalikõiguslikud subjektiivsed õigused, mida vaidlustatav otsus ja jätkuv haldusmenetlus rikuvad: Põhiseaduse (edaspidi PS) § 13 – vajadus kaitsta end riigivõimu omavoli eest ning elementaarselt õiguspärane soov saada koheldud kooskõlas hea halduse tavadega; PS § 14 – õigus heale haldusele; PS § 31 – ettevõtlusvabadus; PS § 32 – omandi puutumatus. Vastustaja Maksu- ja Tolliamet kaebusega ei nõustu ning palub jätta see rahuldamata. Kaebajad taotlevad kohtult otsuse kehtetuks tunnistamist ning PMTK kohustamist lõpetama kaebajate taotluse osas haldusmenetlus. Vastustaja selgitab alljärgnevalt, miks sellise taotluse rahuldamine on põhimõtteliselt võimatu ja vastuolus kehtiva õigusega. Vaidlus puudub selles, et kaebajate suhtes puudub hetkel kehtiv maksuotsus ning sellest tulenevalt ka kehtiv maksunõue. Vaidlus puudub ka selles, et PMTK ei vaidlustanud kohtuotsust haldusasjas 3-11-275. 24.01.2012 (enne viidatud kohtuotsuse tegemist) esitasid kaebajad PMTK-le taotluse ÜTS artikli 239 alusel täielikuks loobumiseks tollivõlast tuleneva maksusumma sissenõudmisest. Halduskohus tühistas PMTK maksuotsuse leides, et ÜTS artikli 220 lõike 2 punktist b tulenevalt puudub alus kaebaja maksustamiseks. Vastustaja nõustus halduskohtu järeldustega (ei esitanud apellatsioonkaebust ning otsus jõustus), mis sisuliselt tähendab, et esineb alus tollivõlast tuleneva maksusumma sissenõudmisest loobumiseks ning seda sõltumata sellest, kas isik (käesoleval juhul kaebajad) taotluse selleks maksuhaldurile esitanud on või mitte. Kaebajad tollivõlast tulenevat maksusummat tasunud ei ole, st maksuhaldur ei ole viivituses tasutud maksusumma tagastamisega. Kuna maksuotsus on tühistatud, puudub ka kehtiv maksunõue kaebajate vastu. Küsimus on nüüd üksnes selles, kas maksuhaldur saab kinnitada, et tollivõlast tulenevat maksusummat ei nõuta sisse ka tulevikus (artikkel 239 mõistes täielik loobumine sissenõudmisest). Selleks aga, et maksuhaldur saaks lõplikult loobuda tollivõlast tuleneva maksusumma sissenõudmisest (millele on suunatud ka kaebajate 24.01.2012 taotlus) näeb komisjoni määruse nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (edaspidi ÜTS rakendussätted), ette teatud reeglid. ÜTS rakendussätete artikkel 871 lõike 1 teise taande kohaselt esitab toll komisjonile dokumendid juhu kohta, mis võidakse lahendada artiklites 872-876 sätestatud korras ja kui leitakse, et seadustiku (ÜTS) artikli 220 lõike 2 punktis b sätestatud tingimused on täidetud, kui juhu asjaolud on seotud järeldustega, milleni on jõutud ühenduse uurimise käigus, mis on läbi viidud nõukogu 13. märtsi 1997. aasta määruse (EÜ) nr 515/97 (liikmesriikide haldusasutuste vastastikusest abist ning haldusasutuste ja komisjoni vahelisest koostööst tolli- ja põllumajandusküsimusi käsitlevate õigusaktide nõutava kohaldamise tagamiseks) alusel, muude ühenduse õigusaktide alusel või kokkuleppe alusel, mille ühendus on sõlminud riigi või riikidega, kus on sätestatud kõnealuste ühenduse uurimiste läbiviimine. Järgnevad sätted täpsustavad Euroopa Komisjonile juhu kohta materjalide esitamise korra ning menetluse käigu. OLAFi poolt Kambodža Kuningriigis läbi viidud uurimine toimus eelviidatud sättes nimetatud määruse 515/97 artikli 20 alusel. Ehk siis lahtiseletatult on tegemist olukorraga, kus toll (vastustaja) on kohustatud Euroopa Komisjonilt küsima nõusolekut (otsust) selleks, et loobuda tollivõlast tekkinud maksusumma sisse nõudmisest täielikult (st lõplikult). Nõusolek kõnealuses kontekstis tähendab ÜTS rakendussätete artikli 871 lõikes 1 nimetatud tolli kohustust esitada komisjonile dokumendid juhu kohta. Kuna ÜTS rakendussätete artikli 871 5 lõike 1 teises taandes olev tingimus dokumentide esitamiseks Euroopa Komisjonile on täidetud, puudub vastustajal iseseisev õigus otsustamaks loobuda tollivõlast tekkinud maksusumma sissenõudmisest täielikult. Seega ei sõltu praegusel hetkel edasine menetluse käik sellest, kas kaebajad on esitanud taotluse tollivõlast tekkinud maksusumma sissenõudmisest loobumiseks ega ka sellest, et on olemas jõustunud kohtuotsus, mis tühistab maksuotsuse, millega kaebajatele määrati tolli- ja käibemaks. Igal juhul olukorras, kus on toimunud OLAFi kontroll, st ÜTS rakendussätete artikli 871 lõike 1 teises taandes olev tingimus dokumentide edastamiseks Euroopa Komisjonile on täidetud, peab vastustaja pöörduma Euroopa Komisjoni poole edasiste sammude astumiseks nõusoleku saamiseks. Vastustaja ehk Eesti riik ei ole siinkohal õigustatud iseseisvalt tollivõlast tuleneva maksusumma sissenõudmisest loobuma ega sellist kinnitust isikutele andma, kuni vastav nõusolek pole saadud Euroopa Komisjonilt. ÜTS rakendussätete artikli 871 lõige 2 täpsustab tollivõimude kohustusi ja sätestab, et sama artikli lõikes 1 osutatud juhtude kohta ei esitata dokumente juhtudel, mil:

1. a)komisjon on juba vastu võtnud otsuse faktide ja õiguslike asjaolude poolest samaväärse juhu kohta artiklites 872876 sätestatud korras; või
2. b)komisjon käsitleb juba faktide ja õiguslike asjaolude poolest samaväärset juhtu. Niisiis peab vastustaja olukorras, kus on täidetud ÜTS rakendussätete 871 lõike 1 teises taandes olev tingimus dokumentide esitamiseks Euroopa Komisjonile (on toimunud OLAFi kontroll ning vastustaja soovib loobuda tollivõlast tekkinud maksusumma sissenõudmisest), edastama juhu materjalid otsuse saamiseks Euroopa Komisjonile. Ent ta ei saa seda teha nt juhul, kui Euroopa Komisjon juba käsitleb faktide ja õiguslike asjaolude poolest samaväärset juhtu. Vastustajale sai teatavaks, et Soome Tolliamet on andnud seoses sama OLAFi raportiga seonduvalt juhtumi menetluse üle Euroopa Komisjonile tuginedes samuti ÜTS rakendussätete artikli 871 lõikele 1. Vastustaja pöördus Euroopa Komisjoni poole saamaks teada, kas Soome Tolliameti poolt Euroopa Komisjonile esitatud juhtum on samaväärne Eesti juhtumiga, mis välistab koheselt vastustaja võimaluse edastada materjalid oma juhtumi kohta komisjonile. Vastustaja on saanud Euroopa Komisjonilt e-kirja teel kinnituse, et Eesti juhtum on samaväärne Soome juhtumiga ning Eestil puudub võimalus edastada materjalid oma juhu kohta komisjonile otsuse saamiseks /tl 65-67/. Seega tuleb edasiste toimingute tegemiseks (sh loobumiseks tollivõla sissenõudmisest) vastustajal ära oodata Euroopa Komisjoni otsus Soome Tolliameti poolt komisjonile esitatud juhtumi kohta (asja nr REC 01/11). Kaebajad on kaebuse p-s 2.1.6 võimalikke stsenaariume põhimõtteliselt õigesti kirjeldanud, välja arvatud, et tänaseks on teada fakt, et Eesti juhtum on samaväärne Soome juhtumiga ja vastustaja materjale komisjonile edastada ei saa. Õigus on aga kaebajatel selles, et sõltuvalt komisjoni otsusest Soome juhtumi kohta, saab vastustaja, kas loobuda maksusumma sisse nõudmisest või mitte loobuda maksusummade sisse nõudmisest. Eksituses on aga kaebajad sellise haldusmenetluse nö vajalikkusest, nagu nad seda nimetavad kaebuse p-s 2.1.8. Nimelt ei ole sellise haldusmenetluse (komisjonilt otsuse küsimine, kui esinevad ÜTS rakendussätete artiklis 871 lõikes 1 nimetatud asjaolud) läbiviimine mitte vastustaja kaalutlusotsus, vaid otse ühenduse õigusaktidest tulenev kohustus. Seega sisuliselt taotlevad kaebajad kohtult vastustaja kohustamist rikkuma ühenduse õigusaktides (eelkõige ÜTSis ja ÜTSi rakendussätetes) sätestatud menetlusnorme. Vastustaja juhib siinkohal kohtu tähelepanu ka sellele, et Euroopa Komisjon on õigustatud kontrollima, kas vastustaja (st Eesti riiki) asjakohaseid ühenduse õigusaktides sätestatud norme täidab ning vajadusel võtma tarvitusele meetmeid nende täitmise tagamiseks. Eelnevast tulenevalt on vastustaja käitumine olnud igati õiguspärane, veelgi enam, vastustajal on puudunud valikuvõimalus teistsuguseks käitumiseks. Seega on ka vaidlustatud haldusakt õiguspärane. Isegi, kui kohus leiab, et haldusakt ei ole mingil põhjusel õiguspärane ning kuulub tühistamisele, ei muuda see olukorda. Nagu eelpool selgitatud, oli vastustajal ÜTSist ning selle 6 rakendusakti vastavatest sätetest (neid siinkohal kordamata) tulenevalt kohustus Euroopa Komisjoni poole pöörduda, mistõttu oleks vastustaja pidanud seda tegema ka siis, kui kaebajad poleks taotlust, mille menetlemine vaidlustatud haldusaktiga peatati, esitanud. Kuna käesoleval hetkel ei ole vastustajal võimalik lõplikult loobuda tollivõlast tekkinud maksuvõla sissenõudmisest kuni Euroopa Komisjonilt otsuse saamiseni Soome juhtumi osas, mis on samaväärne Eesti juhtumiga, leiab vastustaja, et esinevad alused kohtumenetluse peatamiseks kuni otsuse saamiseni Euroopa Komisjonilt. Kaebajate täiendavad seisukohad seoses MTA 20. juuli 2012. a vastusega Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebajad on esitanud taotluse maksuotsusega määratud tollivõlast tuleneva maksusumma sissenõudmisest täielikuks loobumiseks, tuginedes ÜTS artiklile 239, mille alusel käivitub menetlus isiku taotluse alusel ning tegemist ei ole kohustusliku menetlusega. Kaebajad esitasid PMTK-le taotluse ÜTS artiklile 239 tuginedes põhjusel, et tagada oma õiguste igakülgne kaitse. Selline taotlus tuli esitada kaebajate poolt enne haldusasjas nr 3-11-275 tehtavat kohtuotsust põhjusel, et ÜTS artikkel 239 lg 2 kohaselt tuleb taotlus tollimaksu tagasimaksmiseks või vähendamiseks esitada asjakohasele tolliasutusele 12 kuu jooksul arvestades kuupäevast, kui tollimaksu summa võlgnikule teatati. Kuna kaebajatele teatati tollimaksu määramisest maksuotsusega 25. jaanuaril 2011. a, oli taotluse esitamise viimane päev 25. jaanuar 2012. a. Soovides oodata ära haldusasja nr 3-11-275 lahendust, palusid kaebajad PMTK-l peatada taotluse menetlemine kuni selles haldusasjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni. Kaebajate sisuliseks sooviks oli seega oodata ära haldusasjas tehtav kohtuotsus ning seejärel kujundada seisukoht edasise tegevuse suhtes. Kui kohtuotsus oleks tulnud kaebajatele positiivne (st maksuotsus oleks tühistatud), poleks vajadust taotlust edasi menetleda. Kui kohtuotsus oleks tulnud kaebajatele negatiivne (st maksuotsust ei oleks tühistatud), oleks taotluse edasine menetlemine olnud vajalik, et tuvastada kaebajate heausksus ja tolli vea olemasolu, mille alusel oleks tulnud maksusumma sissenõudmisest täielikult loobuda ÜTS artikkel 239 alusel. Haldusasjas nr 3-11-275 tehti aga kohtuotsus kaebajate kasuks. ÜTS artiklist 239 nähtub, et tegemist on isiku taotluse alusel algatatava menetlusega, mis on kehtestatud tagamaks võrdset kohtlemist. Kui asjaomane tolliasutus saab ÜTS artikli 239 alusel taotluse, käivitatakse haldusmenetlus vastavalt ÜTS rakendussätete 3. peatüki kohaselt. Nimetatud peatükis on nähtud ette eraldi menetlusreeglistik ning ükski nimetatud sätetest ei keela menetluse lõpetamist, kui taotluse esitajad (käesolevas asjas kaebajad) seda soovivad. Selline kaebajate soov on igati kooskõlas ka haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-ga 43, mille kohaselt lõpetatakse haldusmenetlus taotleja esitatud taotluse tagasivõtmisega. Seega on kaebajad seisukohal, et käesolevas asjas on haldusmenetluslikult võimalik lõpetada kaebajate poolt esitatud taotluse alusel käivitunud haldusmenetlus ning halduskohtumenetluslikult võimalik kohustada PMTK-d käivitunud haldusmenetlust lõpetama. Ka PMTK vaidlustatud otsuse tühistamine on käesolevas asjas halduskohtumenetluses võimalik. ÜTS rakendussätete artikli 871 alusel käivitatud haldusmenetlus on käesolevas asjas sisutu. Nagu ülaltoodust nähtub, esitasid kaebajad taotluse ÜTS artikkel 239 alusel. PMTK seevastu käivitas haldusmenetluse ÜTS rakendussätete artikkel 871 alusel. PMTK on iseenesest tõlgendanud ÜTS rakendussätete artikkel 871 sisu õigesti, kuid kohaldanud seda käesolevas asjas ebakorrektselt. ÜTS rakendussätete artikkel 871 lg 1 teise taande kohaselt esitab toll komisjonile dokumendid juhu kohta, mis võidakse lahendada artiklites 872-876 sätestatud korras ja kui leitakse, et ÜTS artikli 220 lg 2 punktis b sätestatud tingimused on täidetud, kui juhu asjaolud on seotud järeldustega, milleni on jõutud ühenduse uurimise käigus, mis on läbi viidud nõukogu 13. märtsi 1997. aasta määruse (EÜ) nr 515/97 (liikmesriikide haldusasutuste vastastikusest abist 7 ning haldusasutuste ja komisjoni vahelisest koostööst tolli- ja põllumajandusküsimusi käsitlevate õigusaktide nõutava kohaldamise tagamiseks) alusel, muude ühenduse õigusaktide alusel või kokkuleppe alusel, mille ühendus on sõlminud riigi või riikidega, kus on sätestatud kõnealuste ühenduse uurimiste läbiviimine. Ehk tõesti, kui OLAF-i poolt Kambodža Kuningriigis läbi viidud uurimine toimus eelviidatud sättes nimetatud määruse 515/97 artikli 20 alusel, siis on PMTK kohustatud Euroopa Komisjonilt küsima nõusolekut (otsust) selleks, et loobuda tollivõlast tekkinud maksusumma sissenõudmisest täielikult (st lõplikult). Kuid nimetatud menetlus on mõeldud eelmenetlusena enne maksusumma sissenõudmisest loobumist. Käesolevas asjas on Tallinna halduskohus otsustanud, et PMTK-l puudus õigus nõuda kaebajatelt maksuotsusega määratud summade tasumist. Kuna PMTK ei esitanud apellatsioonkaebust, loobus PMTK sellega sisuliselt ja kaotas ka võimaluse nimetatud maksusumma sissenõudmiseks ning pärast sisulist loobumist käivitatav eelmenetlus ei saa tuua kaasa sisuliselt täidetavat otsust. PMTK näeb ÜTS rakendussätete artikli 871 alusel käivitunud haldusmenetluse edasist kulgu järgmiselt. Kui Euroopa Komisjoni seisukoht on, et kaebajate tegevus on faktide ja õiguslike asjaolude poolest erinev Soome Tolliameti poolt komisjonile lahendamiseks edastatud asjast, edastab PMTK Euroopa Komisjonile eraldi toimiku taotlusega järelarvestuskande tegemata jätmiseks. Kui aga Euroopa Komisjoni seisukohast lähtuvalt on tegemist faktide ja õiguslike asjaolude poolest samaväärse juhtumiga, lähtub PMTK kaebajate taotluse lahendamisel Euroopa Komisjoni seisukohast Soome Tolliameti taotluse kohta. Seega saaks taotlusega seonduval haldusmenetlusel olla teoreetiliselt neli, eelnevalt kaebuses nimetatud alternatiivset lahendust. Kaebajatele on jätkuvalt mõistetamatu sellise haldusmenetluse vajalikkus situatsioonis, kus on jõustunud kohtuotsus, mis tühistab maksuotsuse ja mille tulem saab olla vaid maksuotsusega määratud maksusumma sissenõudmisest loobumine. Seega seaks haldusmenetluse jätkamine kahtluse alla kohtuotsuse täitmise ja seeläbi kohtuvõimu funktsioneerimise tervikuna, mis oleks õigusriigis pretsedenditu.

§ 177

lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik.

§ 240

kohaselt saab teatud juhtudel küll jõustunud kohtuotsuseid teistmise aluste esinemisel uuesti läbi vaadata, kuid ÜTS artikli 239 alusel või ÜTS rakendussätete artikli 871 menetluse tulemusel tehtav otsus ei ole käsitletav ühegi

§ 240lg-s 2 toodud alusena.

Seega, isegi kui Euroopa Komisjoni menetluse kohaselt ei tuleks maksusumma sissenõudmisest loobuda, on seda siiski juba tehtud kohtuotsuse alusel, mistõttu ei saa jätkuval haldusmenetlusel olla mõju kohtuotsusele. PMTK-l puudub õigus ja põhjus pärast kohtuotsuse jõustumist asuda täiendavalt loobuma maksuotsusega määratud summa sissenõudmisest. Seega ei ole õige ka vastustaja tõlgendus, et käesolevas asjas on PMTK kohustatud Euroopa Komisjonilt küsima nõusolekut (otsust) selleks, et loobuda tollivõlast tekkinud maksusumma sissenõudmisest täielikult (st lõplikult). Lõplik loobumine on juba teostatud ning hilisem seisukoha küsimine ei saa seda enam muuta. ÜTS rakendussätete artikli 871 kohane menetlus oleks olnud mõeldav vaid maksumenetluse (tollijärelkontrolli) alguses. Ka on oluline märkida, et käesolevaks hetkeks ei ole PMTK Euroopa Komisjonile veel materjale edastanud ning oodatakse Euroopa Komisjoni otsust Soome Tolliameti poolt komisjonile esitatud juhtumi kohta (REC 01/11), et saada teada, kas tegemist on samaväärse juhtumiga. Kaebajad on seisukohal, et kuivõrd käesolevas asjas ei ole PMTK-l enam tarvidust võtta vastu täiendavat otsust maksuotsusega määratud summade sissenõudmisest loobumiseks (seda ei ÜTS artikli 239 alusel, kuna kaebajad seda enam ei soovi, ega ka ÜTS rakendussätete artikli 871 alusel, kuna kohtuotsus on juba jõustunud), ei ole tarvidust edastada Euroopa 8 Komisjonile enam ka käesoleva maksuasja materjale ning sellest lähtudes on otstarbekas lõpetada kaebajate suhtes käivitunud perspektiivitu haldusmenetlus. Vastustaja täiendav vastus kaebusele MTA on seisukohal, et kaebaja ÜTS rakendussätete tõlgendus on ekslik. Kuna maksuotsus on tühistatud, puudub ka kehtiv maksunõue kaebajate vastu. Seega kaebajate taotlus saab olla suunatud üksnes sellele, kas maksuhaldur saab kinnitada, et tollivõlast tulenevat maksusummat ei nõuta sisse ka tulevikus (ÜTS artikli 239 mõistes täielik loobumine sissenõudmisest). Selleks aga, et maksuhaldur saaks lõplikult loobuda tollivõlast tuleneva maksusumma sissenõudmisest (millele on suunatud ka kaebajate taotlus) näevad ÜTS rakendussätted ette teatud reeglid. Sisuliselt nõuab kaebaja MTA-lt nende reeglite eiramist. Lihtsustatult öeldes on ÜTS rakendussätete artikli 869 lõikest b tulenevalt üldreegel selline, et MTA-l on tavaliselt ja tavapäraste kontrollide puhul pädevus loobuda arvestuskande tegemisest ka endal (so tollivõla sissenõudmisest). Erandid, millistel tuleb alati Komisjonile materjalid saata (juhul kui on tekkinud küsimused tollivõla sissenõudmisest loobumisest) on toodud ÜTS rakendussätete artikli 871 lõikes 1 ja on järgmised: Komisjon ise on teinud vea; asjas on läbi viidud OLAF-i kontroll; kogumata maksusumma vähemalt 500 000 eurot. Tolli järelkontrolli loogika on see, et kontroll algab tollideklaratsiooni esitamisega või selle esitamata jätmisega. Rääkides esitatud tollideklaratsioonist, saab rääkida deklareeritud andmete õigsusest ning sellest, et maksuhalduril võib tekkida kahtlus deklareeritud andmete õigsuses ning neid andmeid asutakse kontrollima. Kuid lisaks siseriiklikule maksuhaldurile võib kaupade Euroopa Liitu importimise õigsust kontrollida OLAF, kes viib vastavalt läbi omapoolse kontrolli ja tuvastab, et mingi tehinguga seoses on kasutatud valesid andmed, deklaratsiooni aluseks olevates dokumentides esineb puudusi vms. Siseriiklikul tasandil võib MTA ise tavapärase tollikontrolli käigus (nt sõiduauto läbivaatusel) avastada, et deklaratsiooni oleks pidanud esitama või ei saa nõustuda deklareeritud andmetega. MTA alustab menetluse ja teeb selle tulemusena maksuotsuse, kuid hiljem kohtumenetluses maksuotsus tühistatakse. Sellises olukorras võib MTA kaaluda ja leida, et tegelikult ongi kõik olnud korrektne ja MTA on eksinud ning maksuotsuse uuesti tegemiseks alused puuduvad. Kuid ka sellisel juhul ei ole siiski võimalik isikule anda sellekohast kinnitust, et maksuhaldur ei hakka kunagi seda kaasust enam menetlema. Kui aga OLAF on kontrolli läbi viinud ning andnud maksuhalduritele suunise alustada kontroll, siis isegi juhul kui maksuotsus siseriiklikult lõplikult ei jõustu, saab Euroopa Komisjon ikkagi öelda, et menetlus ei olnud korrektne ning järelarvestuskanne tuleb siiski teha. Sellises olukorras on MTA-l kohustus uue maksuotsuse tegemiseks. Tallinna halduskohus on oma otsuses nr 3-11-1793 välja toonud, et tolli kaalutlusruum järelarvestuskande tegemisel on piiratud ÜTS art 220 sätetega ehk teisisõnu on järelarvestuskanne võimalik tegemata jätta juhul, kui leitakse esinevat mõni ÜTS art 220 lõikes 2 nimetatud alustest. Seejuures tuleb tähele panna, et kuivõrd ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatud järelarvestuskande tegemata jätmise aluse eesmärk on selle sätte sõnastusest nähtuvalt tollimaksude tasumise eest vastutava isiku usalduse kaitse tolli eksimuse korral, siis piirdubki isiku usalduse kaitse nimetatud sättega. Teisisõnu tuleb seda, kas isikul võis tekkida usaldus ja õiguspärane ootus, hinnata vastavalt ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatud tingimustele ning kui need tingimused täidetud ei ole, siis ei saa maksukohustuslane õigustada maksurikkumist usaldusega tolli tegevuse suhtes ning järelarvestuskande tegemata jätmiseks ei ole alust. Usalduse tekkimist või õiguspärast ootust väljaspool ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatud tingimusi ei ole kohtu hinnangul võimalik järelarvestuskande tegemise otsustamisel arvestada. ÜTS art 220 lg 2 punkt b kohaselt ei tehta järelarvestuskannet, kui tasumisele kuuluva tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli eksimuse tõttu, mida ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest 9 vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta. Järelarvestuskande tegemata jätmiseks peavad seejuures esinema kõik eelnimetatud tingimused. Samuti tõi kohus välja, et ÜTS on formaalses mõttes Euroopa Liidu nõukogu määrus ehk Euroopa Liidu üldakt, mis on siseriikliku õiguse ees ülimuslik ning siseriiklikul kohtul ei ole pädevust sellises üldaktis sisalduva normi kohaldamata jätmiseks ka võimaliku vastuolu tõttu liikmesriigi põhiseadusega. MTA tõi juba 18.07.2012. a vastuses välja, et ÜTS rakendussätete artikkel 871 lõike 1 teise taande kohaselt esitab toll Komisjonile dokumendid juhu kohta, mis võidakse lahendada artiklites 872-876 sätestatud korras ja kui leitakse, et seadustiku (ÜTS) artikli 220 lõike 2 punktis b sätestatud tingimused on täidetud, kui juhu asjaolud on seotud järeldustega, milleni on jõutud ühenduse uurimise käigus, mis on läbi viidud nõukogu 13.03.1997. a määruse (EÜ) nr 515/97 (liikmesriikide haldusasutuste vastastikusest abist ning haldusasutuste ja Komisjoni vahelisest koostööst tolli- ja põllumajandusküsimusi käsitlevate õigusaktide nõutava kohaldamise tagamiseks) alusel, muude ühenduse õigusaktide alusel või kokkuleppe alusel, mille ühendus on sõlminud riigi või riikidega, kus on sätestatud kõnealuste ühenduse uurimiste läbiviimine. OLAFi poolt Kambodža Kuningriigis läbi viidud uurimine toimus eelviidatud sättes nimetatud määruse 515/97 artikli 20 alusel. Tegemist olukorraga, kus toll (vastustaja) on kohustatud Euroopa Komisjonilt küsima nõusolekut (otsust) selleks, et loobuda tollivõlast tekkinud maksusumma sisse nõudmisest täielikult (st lõplikult). Nõusolek kõnealuses kontekstis tähendab ÜTS rakendussätete artikli 871 lõikes 1 nimetatud tolli kohustust esitada Komisjonile dokumendid juhu kohta. Kuna ÜTS rakendussätete artikli 871 lõike 1 teises taandes olev tingimus dokumentide esitamiseks Euroopa Komisjonile on täidetud, puudub vastustajal iseseisev õigus otsustamaks loobuda tollivõlast tekkinud maksusumma sissenõudmisest täielikult. Tallinna halduskohus tühistas kõnealuse maksuotsuse põhjusel, et ÜTS art 220

§ 177

lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik ja PMTK on edasises menetluses nimetatud kohtuotsuses toodut ka järginud. St et maksuhaldur loobus tühistatud haldusaktiga määratud maksusumma sissenõudmisest. Maksuotsusega lõpeb maksumenetlus ning kui maksuotsus tühistatakse, siis ei ole välistatud uue maksuotsuse tegemine maksuhalduri poolt, juhul kui maksusumma määramine ei ole veel aegunud ning kui uue maksuotsuse tegemiseks vajalikud toimingud on proportsionaalsuse põhimõtet järgivad. Kaebaja nõuab vastustajalt kinnitust selle kohta, et uut maksuotsust ei hakata mitte kunagi tegema. Esiteks ei saa maksuhaldur anda sellist kinnitust käesolevas kohtuasjas, sest lõplik otsustuspädevus on Euroopa Komisjonil ja viimane ei ole oma seisukohti veel andnud. Teiseks aga ei saa maksuhaldur selliseid asju isegi mitte teoreetiliselt lubada, sest haldusmenetluses eksisteerib ka mitmeid aluseid menetluse uuendamiseks, haldusaktide muutmiseks ning kuni maksusumma määramine ei ole aegunud, tuleb pidada võimalikuks selliste asjaolude ilmnemist, mis menetluse käiku drastilise muutuse tuua võivad. Kõnealuse maksuotsuse puhul rakendati kolmeaastast aegumistähtaega, aga tahtliku rikkumise korral rakendub lausa kuueaastane aegumistähtaeg. See tähendab sisuliselt seda, et veel kolme aasta jooksul võib ilmneda Kambodza jalgrataste impordiga seoses selliseid asjaolusid, mis tingivad siiski järelarvestuskande tegemise. Eriti olukorras, kus lõplik otsustuspädevus järelarvestuskande tegemise osas on Euroopa Komisjonil, so mitte MTA pädevuses. Kohtuotsuse täitmine käesoleval juhul MTA poolt seisneb selles, et isikule sellest konkreetsest, kohtuotsusega tühistatud haldusaktist tulenevad kohustused lõppevad haldusakti tühistava otsuse jõustumisel. Kohtuotsuse mittetäitmisest võiks olla juttu siis, kui maksuhaldur ei maksaks tagasi juba tasutud maksusummasid, ei vabastaks areste jms. Teoreetiliselt aga võiks maksuhaldur jätkata maksuotsuse tühistamise tõttu „taas avanenud“ maksumenetlust, koguda juurde tõendeid ning teha uue maksuotsuse. Maksuotsuse tühistanud kohtuotsuse (haldusasi 3-11-275) p-st 47 tulenevalt kohus asunud seisukohale, millise kohaselt ÜTS art 220 lg 2 punkt b (arvestuskande tegemata jätmine ehk maksude määramata jätmine) alusel puudub alus kaebuse esitaja maksustamiseks. Sama kohtuotsuse p-s 59 on öeldud "on vajadusel edasise menetluse kavandamine ja Euroopa Komisjonile materjalide edastamine siseriikliku maksuhalduri ülesanne". Seega on kohtuotsuses antud maksuhaldurile juhised edasiseks tegevuseks, sh Euroopa Komisjonile materjalide edastamiseks. Seega ei ole ka jõustunud kohtuotsusega välistatud edasise menetluse kavandamine. Vastustaja hinnangul viitab see muuhulgas sellele, et edasisi tegevusi tuleb pidada võimalikuks ning ainuüksi seetõttu ei ole MTA-l võimalik anda kaebajale sellist kinnitust ja seisukohta, et „maksuvõlga ei hakata mitte kunagi sisse nõudma“. MTA ongi nüüd pöördunud Euroopa Komisjoni poole. Selleks puuduks vajadus juhul, kui faktide ja õiguslike asjaolude poolest samaväärse juhu kohta oleks juba otsus tehtud. Seda aga ei ole veel Komisjoni poolt tehtud. Seega on käesolevas asjas tehtud kohtumääruse seisukoht, millise kohaselt saab vaid ÜTS rakendussätete art 871 alusel menetluse algstaadiumis Komisjoni poole pöörduda vastuolus muuhulgas ka maksuotsuse tühistanud kohtuotsuse seisukohaga (p 59). MTA märgib, et juhul kui kohtud on maksuotsuse tühistanud, võib maksuhaldur isiku suhtes maksumenetluse uuesti läbi viia või täpsemini seda jätkata ning teatud piirides ka uusi menetlustoiminguid teha. Riigikohus on sellist maksuhalduri seisukohta aktsepteerinud

1. veebruari otsuses nr 3-3-1-79-
2. Maksuhaldur peab arvestama sellega, et uus maksuotsus, kui selleks vajadus on, tuleb anda üldise maksusumma määramise aegumistähtaja ehk kolme aasta jooksul. Arvestama peab ka proportsionaalsuse põhimõttega – see tähendab, et maksuhaldur ei saa hakata lähenema asjale sootuks teise nurga alt või uuesti läbi viima mahukaid 12 kontrollitoiminguid. Kuid põhimõtteliselt on korrektne, et maksuhaldur teeb pärast tühistamist uue maksuotsuse. MTA hinnangul on oluline vaadata käesolevas asjas ka seda, millisel institutsioonil on milline pädevus Euroopa Liidus. Euroopa Komisjoni ülesannetest on räägitud Euroopa Liidu lepingu artikli 17 lõikes 1 kus on muude ülesannete seas ka öeldud, et Komisjon teostab järelevalvet liidu õiguse kohaldamise üle Euroopa Liidu Kohtu kontrolli all. Kuna ÜTS rakendussätetest tulenevalt tuleb vaid teatud juhtudel, millised on loetletud artiklis 871, esitada arvestuskande tegemata jätmise otsustamiseks toimik Komisjonile, siis on selge, et selle sätte mõte on tagada ühenduses selliste juhtumite ühetaoline lahendamine. Sama ütleb ka Euroopa Kohus oma otsuse C-375/07 punktis 62 – otsustuspädevus tollimaksu tollivormistusjärgse sissenõudmise valdkonnas on antud Komisjonile eesmärgiga tagada ühenduse õiguse ühetaoline kohaldamine. Ühenduse õiguse ühetaolise kohaldamise tagamiseks on ainuvõimalik, et ÜTS rakendussätete art 871 menetluse saaks viia läbi ka hilisemas faasis, kui vaid järelkontrolli alguses. Kui menetluse hilisemas faasis puuduks võimalus Euroopa Komisjoni poole pöörduda, siis koheldaks samas olukorras olevaid ettevõtjaid potentsiaalselt erinevalt - Euroopa Komisjon ja siseriiklik institutsioon võivad asuda erinevale seisukohale maksukohustuse olemasolu suhtes. Kui menetluse hilisemas faasis (st rohkemate tõendite ja faktide olemasolul) ei oleks võimalust Euroopa Komisjoni poole pöörduda oleks Eesti riigi seisukohaks ja tulemuseks see, et liikmesriigi institutsiooni (näiteks Tallinnas Halduskohus) otsus on kõrgemal seisev ühenduse institutsiooni (Euroopa Komisjon) otsustest ja seeläbi asub liikmesriik seisukohale, et Euroopa Komisjonil tegelikult ei ole õigust ühenduse õiguse ühetaoliseks kohaldamise tagamiseks. Iga tõlgendus, mis asub seisukohale, millise kohaselt ÜTS art 871 menetlust saab viia läbi vaid järelkontrolli alguses, asub seega ka automaatselt seisukohale, et liikmesriigi institutsiooni (ametiasutus/kohus) otsus/otsustus on kõrgemalseisev Euroopa Komisjoni omast ja on vastuolus Ühenduse õigusega. Lahendi C-375/07 punkti 62 kohaselt on otsustuspädevus tollimaksu tollivormistusjärgse sissenõudmise valdkonnas antud Komisjonile eesmärgiga tagada ühenduse õiguse ühetaoline kohaldamine. Selline ühetaoline kohaldamine on ohustatud juhul, kui menetlusse võetakse taotlus loobuda tollivormistusjärgsest sissenõudmisest, kuna argumentatsioon, millega liikmesriik võib soodsat otsust põhistada, võib jääda väljapoole sellist kontrolli, mis võimaldaks tagada ühenduse õigusaktidega sätestatud tingimuste ühetaolise kohaldamise, kuna seda tõenäoliselt kohtus kunagi ei vaidlustata. Seega tunnistatakse eelviidatud lahendis ohtu, et siseriiklik kohus võib ÜTS art 220 lg 2 p b tõlgendada viisil, milline on erinev Komisjoni seisukohast ja seega on võimalus liikmesriigiti samas olukorras oleva ettevõtja suhtes erineval viisil käitumiseks. Lisaks eelnevale on Euroopa Kohus otsuse C-375/07 p-s 69 välja toonud: kui Komisjon teeb otsuse konkreetse juhu kohta tolliseadustiku artikli 239 alusel, ei ole ta seotud siseriikliku kohtu poolt varem tehtud otsusega, milles viimane on võtnud seisukoha tolliseadustiku artikli 220 kohaldamise kohta sama juhu suhtes. Seega on Euroopa Kohtu seisukohaks, et mitte ainult maksumenetluse millises iganes staadiumis saab Komisjoni poole pöörduda, vaid Komisjoni poole saab pöörduda ka juhtudel, kui maksumenetlus on lõpetatud, selle kohta tehtud haldusakt vaidlustatud ja on olemas ka kohtuotsus. KOHTU PÕHJENDUSED
3. Asja materjalidest nähtuvalt kaebajad, tuginedes ÜTS artiklile 239, esitasid 24.01.2012 PMTK-le taotluse maksuotsusega määratud tollivõlast tuleneva maksusumma sissenõudmisest täielikuks loobumiseks, samuti paluti peatada taotluse alusel algatatav haldusmenetlus kuni 13 haldusasjas 3-11-275 tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Viidatud ÜTS artikli 239 lg 1 kohaselt impordi- või eksporditollimaksu võib tagasi maksta või vähendada muudes kui artiklites 236, 237 ja 238 nimetatud juhtudel: — mis määratakse kindlaks kooskõlas komiteemenetlusega, — mille on põhjustanud asjaolud, mille puhul asjaomast isikut ei saa süüdistada pettuses või ilmses hooletuses. Olukorrad, mille puhul seda sätet võib kohaldada ja kord, mida tuleb järgida, määratakse kooskõlas komiteemenetlusega. Tollimaksu tagasimaksmiseks või vähendamiseks võib kehtestada eritingimused. Taotluses oli toodud viidatud artikli kohaldamise põhistus. Otsus, millega peatati kaebajate ühistaotluse menetlus mitte taotluses soovitud ajani, s.o haldusasjas 3-11-275 tehtava kohtulahendi jõustumiseni, vaid kuni Euroopa Komisjonilt vastuse saamiseni PMTK poolt esitatud küsimusele, on käesolevaks ajaks kehtetu ja kohtumenetlus selles osas lõpetatud. Seega kohus otsuse õiguspärasusel enam ei peatu. Kõnealuse otsuse kehtetuks tunnistamise järgselt on tekkinud olukord, kus kaebuse esitajate taotluse alusel algatatud haldusmenetlus ei ole enam peatatud. Samas ei ole kaebajad enam oma taotluse menetlemisest huvitatud, kuna vahepeal on jõustunud Tallinna halduskohtu
4. jaanuari
5. a kohtuotsus, millega tühistati maksuotsus. Kaebajad on selgitanud, mis tingis üldse vajaduse sellesisulise taotluse esitamiseks: ÜTS artikli 239 lg 2 sätestab, et tollimaks makstakse tagasi või vähendatakse lõikes 1 ettenähtud põhjustel taotluse alusel, mis tuleb esitada asjakohasele tolliasutusele kaheteistkümne kuu jooksul arvestades kuupäevast, kui tollimaksu summa võlgnikule teatati. Kaebajatel möödus nimetatud tähtaeg 25.01.2012, kuid halduskohtu lahendit vaidluses maksuotsuse õiguspärasuse üle veel ei olnud; kui kohus oleks teinud meile positiivse lahendi (nii nagu kohus tegelikult tegigi), siis oleksid kaebajad taotlusest loobunud. Enne aga, kui kaebajad jõudsid esitada oma taotluses loobumise avalduse, jõudis PMTK teha otsuse, millega ta peatas haldusmenetluse muudel alustel. Seetõttu, kuivõrd halduskohus ütles kohtuotsuses, et puudub alus OÜ Hawaii Express maksustamiseks ÜTS artikli 220 lg 2 punkti b alusel, leiavad kaebajad, et nad tollivõla maksusummat tasuma ei pea ja sellest tulenevalt puudub põhimõtteliselt vajadus ka taotluse edasiseks menetlemiseks. Neil asjaoludel, kuna otsuse põhjendustest selgus kaebajatele PMTK tahe asjaga haldusmenetluse raames edasi minna, kaebajad taotlevadki kohustada PMTK-t lõpetama kogu haldusmenetlus ehk maksuhalduril tuleks loobuda tollivõla sissenõudmisest nüüd ja edaspidi.
6. Antud kaebuseasjas kohus jääb juba korduvalt varem väljendatud seisukoha juurde, et küsimus, kas kaebajad peavad tasuma maksuotsusega määratud tollimaksu 204 839,84 eurot ja käibemaksu 37 163,22 eurot, lahendati haldusasjas 3-11-275 tehtud kohtuotsusega. Halduskohus kontrollis nimetatud haldusasjas kaebajatele tehtud maksuotsuse õiguspärasust kaebaja 1 osas, sh eelkõige maksuotsuse materiaalset õiguspärasust, asudes seisukohale, et puudub alus OÜ Hawaii Express maksustamiseks ÜTS artikli 220 lg 2 punkti b alusel, ning tühistas maksuotsuse. PMTK nõustus kohtuotsusega ja seda ei vaidlustanud, mistõttu tegemist on jõustunud, täitmiseks kohustusliku kohtulahendiga. Järelikult ei saa kaebajatel praegu olla maksuotsusest tulenevat tollivõlga ega vastustajal nende vastu maksuotsusest tulenevat kehtivat maksunõuet, mille sissenõudmiseks peaks haldusmenetlus jätkuma. Et kaebajad ei ole ka väidetavast tollivõlast tulenevaid summasid tasunud, siis oleks iseenesest sisutu ka kaebajate taotluse – maksuotsusega määratud tollimaksu tagasimaksmiseks – jätkuv menetlemine, seda enam, et kaebajad on väljendanud soovi taotluse menetlemine lõpetada. HMS § 43 lg 1 p 1 kohaselt haldusakti andmise menetlus lõpeb haldusakti teatavakstegemisega, p 2 kohaselt taotleja poolt taotluse tagasivõtmisega. Analoogiliselt lõpeb toimingu menetlus sama paragrahvi lg 4 p-de 1 ja 3 järgi vastavalt toimingu sooritamise ja taotleja poolt taotluse tagasivõtmisega. 14 Lähtudes eelviidatud sätetest lõppes maksumenetlus (järelkontroll) kaebajate maksustamiseks neile maksuotsuse tegemisega; maksuvõla sissenõudmise menetlus lõppes (pidi lõppema) Tallinna halduskohtu
7. jaanuari
8. a kohtuotsuse jõustumisel, kuna sellega tühistati maksuotsus, millega kaebajatele olid määratud maksud tasumiseks, kaebajate taotluse maksuotsusega määratud tollimaksu tagasimaksmiseks/tollivõla sissenõudmisest loobumiseks menetlus lõppes hiljemalt taotlejate loobumisega oma taotlusest. Niisugust soovi väljendasid kaebajad kohtumenetluse käigus (haldusmenetluses ei jõudnud nad vastavat taotlust veel esitada). Samas ei anna eelmärgitu alust väita, et kaebajatelt tollivõla sissenõudmine oleks nüüd edaspidi võimatu, ja seda alljärgnevatel põhjustel.
9. MKS § 32 kohaselt on maksuvõlg maksukohustuslase poolt tähtpäevaks tasumata jäetud maksusumma, tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummalt arvestatud intress ning tollivõlast tulenev tähtpäevaks tasumata maksusumma ja sellelt arvestatud intress. Riigikohus on 25.04.2011 tehtud kohtuotsuse p-s 16 asjas nr 3-3-1-48-10 sedastanud: „Maksukohustus tekib reeglina vahetult seaduse alusel. Samuti tuleneb maksukohustuse täitmise tähtpäev üldjuhul vahetult seadusest. MKS § 31 lg 1 p 1 kohaselt võivad maksuseadusest või MKS-st tuleneda rahalised nõuded ja kohustused, sealhulgas maksumaksja kohustus tasuda maksusumma (maksukohustus). Nimetatud nõuded ja kohustused tekivad seadusega sätestatud tingimuste saabumisel, kui seadusega ei ole sätestatud, et kohustuse tekkimiseks on vaja maksuhalduri haldusakti (MKS § 31 lg 2). /…/ Ka siis, kui tasumisele kuuluv maksusumma on määratud maksuotsusega, on maksuvõlg tekkinud sellest hetkest, mil maksukohustuslane oleks pidanud deklareerima ja täitma seadusest tuleneva maksukohustuse.“. MKS § 10 lg 1 kohaselt maksuhaldur kontrollib MKS ja maksuseaduste täitmist, kasutades talle selleks seadusega antud pädevust. Sama paragrahvi lg-st 2 tulenevalt on maksuhalduri ülesanded muu hulgas kontrollida maksude arvestamise ja tasumise õigsust ning jälgida, et makse tasutakse ja maksusoodustusi kohaldatakse seadusega sätestatud suuruses ja korras; arvestada ja määrata seadusega sätestatud juhtudel tasumisele kuuluv maksusumma ja intress. MKS §-s 11 sätestatud uurimispõhimõtte järgi maksuhaldur on maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid (lg 1); Maksuhaldur otsustab maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid. Maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega (lg 2). Spetsiifilised nõuded tollile tulenevad lisaks ÜTSist ja ÜTSi rakendussätetest. Seega ei ole välistatud antud juhul, nt kui ilmnevad uued asjaolud, ei seaduse alusel tekkinud tollivõla sissenõudmise menetluse jätkumine ega ka uue maksumenetluse alustamine ja selle lõpul ka uuesti maksuotsuse koostamine, kui seda võimaldab aegumistähtaeg ja järgitud on proportsionaalsuse põhimõtet. Sealjuures MKS § 99 lg 1 p 2 kohaselt maksusumma määramise aegumine peatub maksuotsuse vaidlustamise ajaks kuni selles asjas tehtud lõpliku lahendi jõustumiseni. Haldusmenetluse jätkumine või uuendamine ei tähenda, et nii „elimineeritakse jõustunud kohtuotsust“. Endiselt võib esineda alus tollivõlast tuleneva maksusumma sissenõudmisest loobumiseks. Seega, mis puutub OÜ Hawaii Express ja NT Logistika AS tegelikku tahtesse („mis on meie mõte täna“ – tl 82 pöördel), et „lõpetada igasugused menetlused kõikide episoodide osas“ /tl 82 pöördel/, ehk kaebajate soovi, et maksuhaldur ei tohiks enam üldse Bestway toodetud jalgrataste importimise kohta esitatud tollideklaratsioonide osas järelkontrolli teostada ega kaebajatele uuesti maksuotsust koostada, siis selles osas kohus nõustub põhimõtteliselt vastustaja argumentatsiooniga. 15 Esiteks ei ole niisugust olukorda (sh uue maksuotsuse tegemist) välistanud isegi mitte haldusasjas 3-11-275 tehtud kohtuotsus: "Kuna kohus tühistab maksuotsuse, on vajadusel edasise menetluse kavandamine ja Euroopa Komisjonile materjalide edastamine siseriikliku maksuhalduri ülesanne" (vt kohtuotsuse p 59), seda enam, et kohtuotsuses on maksuhaldurile ette heidetud ka uurimis- ja motiveerimispuudusi, mis võisid viia vale otsuse tegemiseni (vt kohtuotsuse p-d 52, 58). Teiseks, on MTA põhjendatult osundanud Euroopa Kohus otsusele C-375/07, mille p-s 69 on sõnaselgelt nenditud: „kui Komisjon teeb otsuse konkreetse juhu kohta tolliseadustiku artikli 239 alusel, ei ole ta seotud siseriikliku kohtu poolt varem tehtud otsusega, milles viimane on võtnud seisukoha tolliseadustiku artikli 220 kohaldamise kohta sama juhu suhtes.“ Kolmandaks, vastustaja on põhjendatult viidanud ka Riigikohtu halduskolleegiumi 13.02.2011 otsuses (p 13) asjas nr 3-3-1-79-11 avaldatud seisukohale: „Kolleegium nõustub kohtutega ka selles, et kui Riigikohtu
10. oktoobri
11. a otsusega tühistati PMTK
12. juuli
13. a maksuotsus nr 12-5/424 menetlusnormide rikkumise tõttu, ei olnud keelatud ega õigusvastane maksumenetluse läbiviimine ja maksu määramine MKS § 98 lg-s 1 sätestatud ajalistes piirides. /…/ Kehtivast õigusest ei tulene keeldu maksusummat määrata, kuni nõude aegumistähtaeg pole möödunud. Samuti ei nähtu keeldu sama maksukohustuslase suhtes ja samadest tehingutest tuleneva maksusumma määramiseks toimingute läbiviimiseks. Tuleb möönda, et teatud asjaolude korral ja mingi aja möödudes võib kerkida küsimus sellise menetluse proportsionaalsusest.“. Halduskohus leiab, et kuigi viidatud juhul oli maksuotsus tühistatud üksnes menetlusnormide rikkumise tõttu, on samad põhimõtted kohaldatavad ka sisulistel kaalutlustel ja motiveerimispuuduste tõttu tühistatud maksuotsuse puhul. Kõike ülaltoodut arvestades kohus ei jaga kaebajate seisukohta, et PMTK-l puudub õigus ja põhjus pärast kohtuotsuse jõustumist asuda täiendavalt loobuma maksuotsusega määratud summa sissenõudmisest ning et ÜTS rakendussätete artikli 871 kohane menetlus oleks olnud mõeldav vaid maksumenetluse (järelkontrolli) alguses. OÜ Hawaii Express ja NT Logistika AS kohustamistaotlus - kohustada PMTK-d lõpetama kaebajate poolt 24.01.2012 esitatud taotluse alusel algatatud haldusmenetlus – on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. 4.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Sama paragrahvi lg 2 järgi kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

§ 108

lg 6 kohaselt vastustaja kannab menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse käesoleva seadustiku § 152 lg 1 p 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Vastavalt HMKS § 109 lg-le 1 menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Käesoleval juhul esitasid OÜ Hawaii Express ja NT Logistika AS kaebuses kaks nõuet /vt kohtu seisukoht tl 43 pöördel/, kuigi nad ise palusid algselt neid nõudeid mitte käsitleda iseseisvate nõuetena

§ 104lg 1 kohaselt /tl 7/.

Ühiskaebuses esitatud kohustamistaotlus jääb küll rahuldamata, kuid kaebajad saavutasid sisuliselt kaebuse rahuldamise tühistamistaotluse osas. MTA võttis kaebuse õigeks PMTK 05.03.2012 otsuse nr 12.2-3/260612 tühistamise taotluse osas, mille järel PMTK 15.11.2012 otsusega nr 12.2-3/2606-13 tunnistas oma varasema otsuse tagasiulatuvalt kehtetuks ja halduskohus lõpetas käesoleva 16 haldusasja menetluse osaliselt

§ 152lg 1 p 4 alusel.

Vastava 03.12.2012 kohtumääruse p-s 13 halduskohus selgitas, et tulenevalt asjaolust, et osaliselt asja menetlus veel jätkub, kohus lahendab menetluskulude küsimuse kompleksselt kohtuotsuses. Seega neil asjaoludel on põhjendatud juhindumine

§ 108lg-st 2.

Asja materjalidest nähtuvalt MTA ei ole seaduses ettenähtud korras kohtukulunõuet esitanud. Ehkki kaebajad on kõigis oma pöördumistes palunud vastustajalt menetluskulud välja mõista ning lubanud esitada menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid edasise menetluse käigus, ei ole kohtule peale tõendite kaebuse esitamiselt kummagi kaebaja eest riigilõivu 31.94 eurot tasumise kohta /tl 42, 49/ muid dokumente esitatud. Riigilõiv tühistamisnõude esitamise eest aga ei kuulu vastustajalt väljamõistmisele, vaid vastavalt

§ 104lg 5 p-le 4 see hoopis tagastatakse.

Riigilõivu tagastamise taotlemine ja tagastamine toimub riigilõivuseaduses sätestatud alustel ja korras. Eeltoodut arvestades, juhindudes

§ 109

lg-st 2 ja § 158 lg-st 5, kohus leiab, et menetlusosaliste võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 17