← Eesti

2-11-21339/40

Obsah (12)§ 178§ 181§ 79§ 82§ 180§ 182§ 179§ 77§ 83§ 35§ 90§ 19

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 28. mai 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-11-21339

) §-dest 178, 189 ja 181 tulenevalt kompromissiga. Hagiavalduse kohaselt esitas AS Vinnal (pankrotis) pankrotihaldurile 8. aprillil 2011 kompromissettepaneku, majandustegevuse jätkamise ja ettevõtte tervendamise kava

§ 178, § 179 ja § 182 kohaselt.

Kompromissettepaneku arutamiseks kutsuti kokku 25. aprillil 2011 võlausaldajate üldkoosolek.

§ 181

lg 1 kohaselt saab võlausaldaja, kelle nõue ei ole pandiga tagatud, kompromissi tegemisel hääletada üksnes siis, kui tema nõue ei ole pandiga täielikult tagatud. Pankrotihaldur eiras nimetatud sätet ja andis hääleõiguse ka võlausaldajale, kelle nõue oli pandiga tagatud (AS SEB Pank). Halduri selgituste kohaselt ei saa pandiga tagatud nõuet kompromissi teel vähendada. See võiks võimalik olla siis, kui sellise otsuse poolt oleks võlausaldaja, kelle nõue on pandiga tagatud. Kuna halduri pädevuses ei ole kompromissettepaneku tagasilükkamine ja kompromisslepinguga soovitakse vähendada 2 ka pandiga tagatud võlgnevust, saab kompromissi sõlmimise osas hääletada AS SEB Pank. Selliselt on pankrotihaldur rikkunud võlgniku huve. 2. Kostja leidis, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Käesoleval juhul on võlausaldajate üldkoosolek kutsutud kokku

§ 79lg-s 3 ja lg-s 4 sätestatud nõuete kohaselt.

Hagiavalduses nimetatud faktilised asjaolud ja hagile lisatud tõendid ei tõenda ega põhista, milles seisnes väidetav hageja huvide rikkumine. Hageja ei ole põhjendanud, kuidas rikuti võlausaldajatele häälte määramise üldpõhimõtteid.

§ 82

lg 1 kohaselt on võlausaldajate üldkoosolekul häälte arv võrdeline tema nõude suurusega. AS-i Vinnal pankrotimenetluses olid nõuded kaitstud, seetõttu loetakse vastavalt

§ 82lg-le 6 võlausaldajate häälte arv võrdeliseks kaitstud nõuete suurusega.

Kokku on pankrotimenetluses tunnustatud nõudeid summas 1 045 212,37 eurot. Sellest 29 270,49 eurot moodustas tingimuslik nõue, mille võlausaldajale

§ 82

lg 2 tulenevalt hääli ei määratud.

§ 180

lg 3 esimese lause kohaselt on kompromiss on tehtud, kui selle poolt hääletab vähemalt pool kohalviibivatest võlausaldajatest, kelle nõuded moodustavad vähemalt 2/3 kõigi nõuete summast. Seega määrati üldkoosolekul hääled vastavalt tunnustatud nõuete nimekirjale üksnes üldkoosolekul kohalviibivatele võlausaldajatele. Üldkoosolekul osalevatele võlausaldajale anti kokku 14 456 812 häält. Üldkoosolekul osales ka hageja. Keegi kohalolevatest võlausaldajatest ei esitanud üldkoosoleku toimumise ajal häälte määramise kohta vastuväiteid ning võlausaldajad nõustusid neile ja teistele võlausaldajatele määratud häälte arvuga. Kompromissettepaneku poolt andsid võlausaldajad 629 735 häält, vastu 12 124 570 häält ning erapooletuid hääli anti 1 702 507. Seega ei ole antud juhul täidetud

§ 180

lg 3 sätestatud vajalik häälte arv kompromissiotsuse tegemiseks ning üldkoosolek on õiguspäraselt otsustanud kompromissi mitte vastu võta. Hageja väitis, et üldkoosoleku otsusega on rikutud

§ 181lg 1 põhimõtet.

Nimetatud sätte sõnastusest tulenevalt on seadusandja tahteks olnud võimaldada kompromissiga muuta üksnes pandiga tagamata nõudeid. Pandipidajal on tulenevalt

-st ja asjaõigusseadusest (AÕS) tulenevalt teatud eristaatus ja eesõigusnõue võrreldes pandiga tagamata võlausaldajate nõuetega. Hüpoteegi eesmärk on tagada pandipidajast võlausaldajale tsiviilkäibes kindlus võimaldades pandiga tagatud nõude rahuldamist eelisjärjekorras. Antud juhul kaasnenuks kompromissi kinnitamisega olulised muutused pandipidaja õigustes – sisuliselt tähendanuks see 50% nõuetest loobumist ning lisaks pandipidaja nõuete oluliselt vähenemisele tähendanuks see ka sundtäitmise võimaluse piiramist (

§ 182lg 1).

Seetõttu oli kostja hinnangul õiguspärane ning põhjendatud pandipidajale häälte määramine võlausaldajate 25. aprilli 2011 üldkoosolekul. Pandipidaja õiguseid on kompromissettepanekuga võimalik piirata üksnes juhul, kui pandipidaja sellise piiranguga nõustub. Vastupidise käsitluse korral oleks võimalik, et pandiga tagamata väikevõlausaldajad otsustaksid näiteks üksnes pandiga tagatud võlausaldaja nõuete vähendamise või muul viisil ümberkujundamise üle ilma, et pandipidajal oleks võimalik andud küsimuses enda seisukohta avaldada.

§ 181

lg 1 kohaselt ei saa pandipidajad reeglina osaleda kompromissi tegemisel (vt

§ 181

ja 182), sest ka kompromissi puhul jääb pandipidaja eesõigusnõue püsima, teised võlausaldajad ei saa kompromissi tegemisel pandipidaja nõuet vähendada. Isegi juhul, kui kohus peaks leidma, et 25. aprilli 2011 üldkoosolekul rikuti pandipidajale häälte määramisel

§ 182

lg 1 sätestatut, siis ei oleks üldkoosolek ikkagi saanud kompromissettepanekut kinnitada, kuna see ei vastanud

§ 179lg 1 sätestatud kompromissi kohustuslikele tingimustele.

3 4.Pankrotihaldur Anne Tammer vaidles hagile vastu, kuna üldkoosoleku läbiviimisel ei ole menetlusnorme rikutud. MAAKOHTU LAHEND

  1. Tartu Maakohus rahuldas
  2. novembri 2011 otsusega hagi ja tunnistas kehtetuks AS Vinnal (pankrotis) võlausaldajate
  3. aprilli 2011 üldkoosoleku otsuse, millega lükati tagasi võlgniku esitatud kompromiss. Menetluskulud jättis maakohus AS Vinnal (pankrotis) kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt kohus ei nõustunud hageja tõlgendusega

§-i 180 lg 3 tähenduse osas. Seadusest ei tulene pandipidajale absoluutset keeldu osaleda kompromissi hääletamisel. Pandipidaja võimalused osaleda kompromissi otsustamisel on sätestatud

§-s 181 lg 1, mille kohaselt on pandipidajal hääleõigus üksnes juhul ja nõude osas, mis ei ole pandiga tagatud. Olukorras, kus nõude rahuldamise suurus ei ole teada, on häälte suuruse otsustamise õigus pankrotihalduril.

§ 181

lg 2 kohaselt on pandipidajal õigus hääletada kogu oma nõude ulatuses juhul, kui tema nõude rahuldamist soovitakse kompromissiga välistada enamaks kui 90 päeva. Antud juhul ei ole võlausaldajate koosolekul pankrotihaldur esile toonud asjaolu, et kas ja millises ulatuses saab kompromissi hääletamisel osaleda pandipidaja. Kohus leidis, et

§-e 180 ja 181 tuleb kohaldada selliselt, et tavavõlausaldajad ei saaks oma häälteenamusega kujundada pandipidajast võlausaldaja nõude suurust. Pankrotiseadust läbiv põhimõte on pandipidaja nõude eelistamine (nt nõue rahuldatakse eelisjärjekorras pandieseme sihtotstarbelise müügi arvelt, pandipidaja osaleb menetluskulude katmises piiratud mahus 15%).

§ 180

lg 2 sõnastust ei ole võimalik tõlgendada selliselt, et eeliseta võlausaldajad saaksid 2/3 häälteenamusega muuta pandipidaja nõuet ilma pandipidaja enda nõusolekuta.

§ 180

lg 3 sõnastust tuleb mõista selliselt, et kompromiss loetakse tehtuks, kui selle poolt hääletab arvuliselt vähemalt pool kohalviibivatest võlausaldajatest, kelle nõuded moodustavad summaarselt vähemalt 2/3 kõigi nõuete summast. Seda kinnitab

§ 180

lg 1 sõnastus, kus on märgitud, et kompromiss tehakse võlausaldajate üldkoosolekul kõigi võlgniku vastu suunatud nõuete kohta. Antud juhul arutasid AS Vinnal võlausaldajad võlgniku kompromissettepanekut (tl 10), koosolekul viibis 21 võlausaldajat nõuete kogusummaga 14 914 800,01 kr. Kompromissi poolt hääletasid 19 võlausaldajat nõuete summaga 629 735 kr, vastu hääletas pandipidaja AS SEB Pank, erapooletuks jäi võlausaldaja Eesti Vabariik. Seega ei olnud täidetud kompromissi vastuvõtmiseks seaduses sätestatud miinimumnõuded kõigi nõuete summa osas. Kompromissi hääletamisel rikuti formaalselt

§ 180lg 2 nõudeid sellega, et hääletamisel osales pandipidaja AS SEB Pank.

Samas kompromissi maksmapanek antud menetluses kujunenud häältestruktuuri tõttu sõltub täielikult pandipidaja AS SEB Pank heakskiidust sellele. Isegi kui AS SEB Pank ei oleks hääletamisel osalenud, ei oleks kohus saanud kompromissi kinnitada summaarse 2/3 häälteenamuse puudumise tõttu. Kohus tunnistas kehtetuks AS Vinnal pankrotimenetluses võlausaldajate üldkoosoleku otsuse võlgniku poolt tehtud kompromissi tagasilükkamise kohta, kuna kompromissi hääletamisel osales pandipidaja. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS 4

  1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu otsuse täies ulatuses tühistamist. Apellant palus asjas teha uue otsuse, millega jätta hagiavaldus rahuldamata, AS Vinnal (pankrotis)
  2. aprilli 2011 võlausaldajate üldkoosoleku otsus kehtetuks tunnistamata ning kõik menetluskulud jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) leidis maakohus õigesti, et tavavõlausaldajad (

§-i 153 lg 1 p 2 mõistes) ei saa ümber kujundada pandipidajast võlausaldaja (

§-i 153 lg 1 p 1 mõistes) nõude suurust. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hääletamisel on formaalselt rikutud

§ 180lg 2 nõudeid sellega, et hääletamisel osales pandipidaja.

Vaidlust ei ole selle üle, et võlausaldajate üldkoosolek kutsuti kokku nõuetekohaselt. Vaatamata sellele, et kompromissettepanek ei olnud kooskõlas pankrotiseaduse põhimõtetega, puudus pankrotihalduril seaduslik alus võlgniku kompromissettepaneku tagasilükkamiseks, kuna kompromissi tegemise otsustamine on vastavalt

§ 77

lg 4 ja § 178 lg 3 võlausaldajate üldkoosoleku pädevuses; 2) määrati võlausaldajate üldkoosolekul koosolekul osalenud võlausaldajatele hääled õigesti. Kuivõrd pankrotivõlgniku kompromissettepanekus sooviti vähendada pandiga tagatud võlga, siis otsustas pankrotihaldur määrata hääled ka pandipidajale ning lubas tal osaleda kompromissi tegemise otsustamisel kogu nõude ulatuses. Antud juhul ei olnud

§ 181

lg 1 kohaldatav, kuna kompromissettepanek nägi ette olulisel määral pandipidaja nõude vähendamist/õiguste muutmist, seega oli põhjendatud häälte määramine pandiga tagatud võlausaldajale ning tema osalemine otsuse tegemisel. Asjaolu, et pandipidaja SEB Pank ei osalenud hääletamisel, ei rikkunud pankrotiseaduse põhimõtteid. Pankrotiseadus ei sätesta, kui suures ulatuses tuleb arvestada pandipidaja nõudega, kui kompromissettepanekus soovitakse pandiga tagatud nõuet vähendada; 3) on

§ 180

lg 3 esimese lause kohaselt kompromiss tehtud, kui selle poolt hääletab vähemalt pool kohalviibivatest võlausaldajatest, kelle nõuded moodustavad vähemalt 2/3 kõigi nõuete summast. Antud juhul ei olnud täidetud

§ 180

lg 3 sätestatud vajalik häälte arv kompromissiotsuse tegemiseks ning üldkoosolek on õiguspäraselt otsustanud kompromissi mitte vastu võtta; 4) ei nõustu apellant maakohtu järeldusega, et pankrotihaldur ei ole võlausaldajate koosolekul esile toonud asjaolu, kas ja millises ulatuses saab kompromissi hääletamisel osaleda pandipidaja; 5) on maakohtu otsus ning selle sisulised põhjendused omavahel vastuolus. Kui hüpoteetiliselt eeldada, et võlausaldajate üldkoosolek eksis pandipidajale (AS SEB Pank) üldkoosolekul hääli määrates

§ 181

lg-s 1 sätestatud nõuete vastu, ei muuda nimetatud asjaolu kuidagi üldkoosoleku hääletamistulemust ega üldkoosoleku otsuse kehtivust kompromissi mittetegemise kohta. Maakohus leidis, et kompromissi maksmapanek antud menetluses kujunenud häältestruktuuri tõttu sõltub täielikult pandipidaja AS SEB Pank heakskiidust sellele (kohtuotsuse alapunkt 21). Isegi juhul, kui AS SEB Pank ei oleks hääletamisel osalenud, ei oleks kohus saanud kompromissi kinnitada summaarse 2/3 häälteenamuse puudumise tõttu. Samuti on maakohus tuvastanud, et olenemata vaidlusaluste häälte määramisest ei oleks muutunud hääletamistulemus ja seega ka üldkoosoleku otsus.

  1. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Kompromissi hääletamisel osales ka pandipidaja ning sellega rikuti oluliselt pankrotimenetluse seaduslikku regulatsiooni.
  2. Pankrotihaldur avaldas kohtuistungil ringkonnakohtus, et olukord, kus kompromissiga soovitakse pandipidaja nõuet vähendada, on pankrotiseadusega reguleerimata. Pandipidaja nõuet saab vähendada siis, kui pandipidaja on sellega nõus. 5 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada pankrotiseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab apellatsioonkaebuse ja jätab hagi rahuldamata.
  4. Kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha selle kohta, kes saab olla hagejaks juhul, kui juriidilisest isikust võlgnik soovib vaidlustada pankrotimenetluses võlausaldajate üldkoosoleku otsust. Hagiavalduse kohaselt on hagejaks AS Vinnal (pankrotis) esindaja juhatuse liikme I. Tšizikov kaudu.

§ 83

lg 1 kohaselt võib võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamist nõuda ka võlgnik. Sama paragrahvi lõige 5 sätestab, et pankrotivõlgniku otsuse kehtetuks tunnistamise hagi läbivaatamisel kohtus osaleb pankrotivõlgniku nimel pankrotitoimkonna esimees. Pankrotivõlgniku otsusena tuleb mõista võlausaldajate üldkoosoleku otsust ja selle vaidlustamisel saab kostjaks olla üksnes AS Vinnal (pankrotis), keda esindab pankrotitoimkonna esimees. Tsiviilkohtumenetluse üldiste põhimõtete kohaselt ei saa üks isik osaleda hagimenetluses mõlemal poolel ja seda ka erinevate esindajate kaudu. Nimetatu on oluline mh ka menetluskulude jaotuse määramise seisukohalt.

§ 35

lg 1 p 4 ja 5 kohaselt kaotab pankroti väljakuulutamisega juriidilisest isikust võlgnik õiguse teha mistahes tehinguid ja on ka muud võlgniku õigused piiratud pankrotiseaduses ettenähtud korras. Võlgnikule on pankrotimenetluses jäänud eelkõige kaebamise ja vastuväidete esitamise õigus, sh ka võlausaldajate üldkoosoleku otsuste vaidlustamise õigus.

§ 90

sätestab, et kui võlgnik on juriidiline isik, kohaldatakse

§–des 85-89 sätestatut vastavalt

§ 19lõigetes 1 ja 3 nimetatud isikute suhtes.

Ringkonnakohus leiab, et ka

§ 83

lg 1 sätestatud võlausaldajate üldkoosoleku otsuse vaidlustamise õigust saab juriidilisest isikust võlgnik realiseerida üksnes oma füüsilisest isikust esindaja, eelkõige juhatuse liikme, kaudu, kes peab selleks esitama hagi oma nimel. Käesoleval juhul ongi hagi esitanud AS Vinnal juhatuse liige I. Tšizikov, kes tuleb lugeda käesolevas asjas hagejaks.

  1. Hageja on vaidlustanud AS Vinnal pankrotimenetluses võlausaldajate üldkoosoleku
  2. aprilli 2011 otsuse, millega võlausaldajad jätsid heaks kiitmata võlgniku esitatud kompromissettepaneku. Kompromissettepaneku (lk 6) kohaselt tegi võlgnik üldkoosolekule ettepaneku tasuda ettevõtte kohustused läbi kompromissi alljärgnevalt: 1) tasutakse 55% kogu nõuete mahust st 574 866.80 eurot, see sisaldab täismahus pankrotihalduri tasu; 2) nõuete tasumise tähtaeg on 90 päeva jooksul pärast seda, kui kohus on kinnitanud kompromissi. Võlausaldajad (sh pandipidaja AS SEB Pank) otsustasid häälteenamusega jätta kompromiss tegemata. Võlausaldajate nõuded AS Vinnal pankrotimenetluses on kokku 14 456 812 krooni, sh pandipidaja nõue 12 124 570 krooni, mis moodustab 83,87 % kõigi nõuete summast. Hageja väidab, et

§ 181

lg 1 kohaselt ei saa kompromissi hääletamisel osaleda pandipidaja, kelle nõue on pandiga täielikult tagatud, antud juhul aga pankrotihaldur seda pandipidajale võimaldas, millega on rikutud hageja õigusi. 12.

§ 83

lg 1 kohaselt võib võlgnik, võlausaldaja või haldur nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks võlausaldajate üldkoosoleku otsuse, mis ei vasta seadusele või mille tegemisel on rikutud seadusest tulenevat korda.

§ 180

lg 1 kohaselt tehakse kompromiss võlausaldajate üldkoosolekul kõigi võlgniku vastu suunatud nõuete kohta (kompromissotsus), mis olid olemas kompromissi tegemise ajaks. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on kompromiss tehtud, kui selle poolt hääletavad vähemalt pool kohalviibivatest võlausaldajatest, kelle nõuded moodustavad vähemalt 2/3 kõigi nõuete summast. Pandiga 6 tagatud nõuetega võlausaldajate osalemist hääletamisel reguleerivad

§-d 181 ja § 182.

§ 181

lg 1 kohaselt võlausaldaja, kelle nõue on tagatud pandiga, saab kompromissi tegemisel hääletada üksnes juhul, kui tema nõue ei ole pandiga täielikult tagatud. Sel juhul arvestatakse hääletamisel pandipidaja nõudega vaid nõude selle osa ulatuses, mis jääks eeldatavasti rahuldamata pandieseme müügist saadu arvel. Vaidluse korral määrab pandiga tagatud nõude osa suuruse haldur. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt, kui kompromissettepanekuga soovitakse välistada pandipidajast võlausaldaja pandiõigusest tuleneva nõude maksmapanek rohkem kui 90 päevaks, arvestatakse hääletamisel pandipidajast võlausaldaja nõudega kogu ulatuses.

§ 181

kohaselt ei võta pandiga tagatud võlausaldaja seega pandiga tagatud nõude ulatuses hääletamisest osa siis, kui tema õigusi kompromissettepanekuga ei piirata üldse või piiratakse pandiõigusest tuleneva nõude maksmapanekut mitte rohkem kui 90 päevaks.

§ 182

sätteid kohaldatakse pandipidajale häälte määramisel siis, kui soovitakse kompromissettepanekuga pandipidaja õigusi piirata eelkõige sel viisil, et keelatakse pandiga tagatud nõude maksmapanek kompromissis määratud tähtaja jooksul. 13. Õige on apellandi väide selles, et maakohtu otsus on vastuoluline. Maakohus on õigesti leidnud, et kompromissi tegemist reguleerivaid pankrotiseaduse sätteid tuleb kohaldada selliselt, et tavavõlausaldajad ei saaks oma häälteenamusega kujundada pandipidajast võlausaldaja nõude suurust, kuna pankrotiseadust läbiv põhimõte on pandipidaja nõude eelistamine. Samuti on maakohus põhjendatult tuvastanud

§ 180

lg-t 3 tõlgendades, et käesoleval juhul ei olnud täidetud kompromissi vastuvõtmiseks seaduses sätestatud miinimumnõuded kõigi nõuete summa osas. Samas on maakohus ikkagi hagi rahuldanud, leides, et formaalselt on rikutud

§ 180

lg 2 nõudeid sellega, et hääletamisel osales pandipidaja.

§ 180

lg 2 on sõnastatud järgmiselt: „kompromissotsuse saab teha pärast nõuete kaitsmist“, mistõttu ei ole kohtuotsusest üheselt arusaadav, millist formaalset rikkumist maakohus pankrotihaldurile üldkoosoleku läbiviimisel ette heidab. Maakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada, kuidas olukorras, kus võlgnik soovis kompromissiga pandipidaja nõuet vähendada ja pandipidaja nõue moodustas kõigi nõuete summast 83,87 %, rikkus pandipidaja osalemine hääletamisel võlgniku või võlausaldajate huve. Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada. 14. Pankrotiseaduses ei ole otseselt sätestatud, et pandiga tagatud nõuet ei ole võimalik ilma pandipidaja nõusolekuta pankrotimenetluses kompromissiga vähendada, kuid nimetatud põhimõte on tuletatav

§-e 181 ja 182 koosmõjus tõlgendades.

§ 181

lg 1 just seetõttu piirabki pandipidaja osalemist hääletamisel pandiga tagatud nõude ulatuses, et teiste võlausaldajate hääletamise tulemused ei saa mõjutada oluliselt tema nõuet ja selle maksmapanekut. Üldjuhul peaks pandipidajale jääma alles õigus oma nõude maksmapanekuks ka kompromissi kehtivuse ajal. Niipea, kui kompromissettepanekuga soovitakse oluliselt piirata pandipidaja nõudeõiguse maksmapanekut, on pandipidajal kompromissi tegemisel hääleõigus (

§ 181lg 2 ja § 182).

Seega on pankrotihaldur õigesti asunud seisukohale, et olukorras, kus kompromissiga soovitakse pandipidaja nõuet vähendada, on pandipidajal õigus hääletada. Vastavad pankrotihalduri selgitused on pandipidajale häälte määramisel kirjas ka üldkoosoleku protokollis (lk 13). Seetõttu ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht, et võlausaldajate koosolekul ei ole pankrotihaldur esile toonud asjaolu, et kas ja millises ulatuses saab kompromissi hääletamisel osaleda pandipidaja. 15. Ringkonnakohus leiab, et AS Vinnal (pankrotis) võlausaldajate üldkoosolekul on häälte määramisel lähtutud

§ 180-182 sätetest ja üldkoosoleku läbiviimisel ei ole rikutud seadust.

Pankrotihaldur on õigesti määranud pandipidajale hääled, kuna 7 kompromissettepanekuga soovis võlgnik vähendada pandipidaja pandiga tagatud nõuet, samuti ei olnud täidetud kompromissi tegemise otsustamiseks

§ 180lg 3 sätestatud miinimumnõuded kõigi nõuete summa osas.

Võlausaldajate

  1. aprilli 2011 üldkoosoleku otsus jätta kompromiss tegemata on kehtiv.
  2. Kohtuistungil ringkonnakohtus avaldas hageja, et ta eeldas kompromissettepaneku tegemisel, et pant jääb kehtima, kuna kompromissettepanekus ei olnud pandi kohta midagi avaldatud ning millal oleks pandipidaja saanud ülejäänud osa oma nõudest, mida kompromissiga ei vähendata, oleks olnud läbirääkimiste küsimus. Kostja esindaja ja pankrotihaldur avaldasid, et sellist avaldust ei ole hageja varasemas menetluses esitanud. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja kohtuistungil avaldatud nimetatud seisukoht ei ole kooskõlas võlausaldajatele esitatud kompromissi teksti ega ka

§ 180

lg-s 1 sätestatuga, mille kohaselt tehakse kompromiss kõigi võlgniku vastu suunatud nõuete kohta. Seega seadus välistab kompromissi tegemise, kui kompromissiga ei reguleerita kõikide pankrotivõlausaldajate kõiki võlgniku vastu suunatud nõudeid täielikult. 17. Põhjendatud on kostja vastuses hagile avaldatud seisukoht ka selles, et võlausaldajatele esitatud kompromiss ei vasta

§ 179lg-le 1.

Kompromissettepanekus ei ole põhjendatud, et võlgnik suudab oma võlad selles ulatuses ja selleks tähtpäevaks tasuda. Ettepanekule lisatud majandustegevuse jätkamise kava ja ettevõtte tervendamiskava ei anna mingit ülevaadet ettevõtte tegevuse jätkamise ja rahavoogude kohta.

  1. Hageja on hagi esitamisel tasunud riigilõivuna RLS § 57 lg 10 p 10 alusel 15.97 eurot (lk 41-44). RLS § 57 lg 10 p 10-3 kohaselt muu pankrotimenetlusega seotud avalduse või kaebuse esitamisel hagita menetluses tasutakse riigilõivu 15,97 eurot. Võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamisel tuleb kohtule esitada aga hagi, mistõttu ei kuulu RLS § 10 lg 10 p 10 kohaldamisele. Asjas tuleb riigilõiv määrata TsMS § 131 lg 2 kohaselt, st muu juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamise ja otsuse tühisuse tunnustamise hagi hind on 1595 eurot. Riigilõiv nimetatud hagihinnalt on 319.55 eurot. Maakohus ongi õigesti määranud kohtuotsusega hagihinnaks 1595 eurot ja vastavalt määranud täiendavalt tasumisele kuuluva riigilõivu. Samas on maakohus lähtudes hagi rahuldamisest määranud täiendava riigilõivu väljamõistmise kostjalt. Kuna ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistab ja jätab hagi rahuldamata, siis tuleb TsMS § 179 lg 1 alusel välja mõista hagejalt täiendav riigilõiv maakohtus 303.58 eurot riigituludesse.
  2. TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda. Viivi Tomson Kai Kullerkupp 8 Kersti Kerstna-Vaks

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.