Obsah (8)

§ 457§ 348§ 351§ 657§ 654§ 652§ 162§ 171

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Margo Klaar, liikmed Ülle Jänes ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 05.12.2012, Tallinn Ts

§ 457lg 1 järgi teises kohtumenetluses vaielda (RK 3-2-1129-11).

Kohus leidis, et õige ei ole tugineda aegumistähtaja alguse üle otsustamisel 30.12.2009 püsiva töövõimetuse tuvastamise otsusele nr

1. Lähtuda tuleb sellest, et hageja sai teada kahju tekkimisest 26.03.1987, mil ta sai teada kutsehaigusesse haigestumisest ja asja lahendamisel tuleb kohaldada
2. aastal kehtinud tsiviilkoodeksi sätteid. TsK § 81 kehtestas hagi korras õiguste kaitsmise üldiseks tähtajaks isikule, kelle õigusi on rikutud (hagi aegumine), kolm aastat. TsK § 86 lg 1 kohaselt hagi aegumise tähtaja kulgemine algas hagemisõiguse tekkimise päevast; hagemisõigus tekib päeval, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguse rikkumisest. Hageja esitas perioodiliste maksetena tehtava tervisekahju nõude kohtusse 03.05.
3. Seega on oluline, kas hageja sai tervisekahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada vähemalt kolm aastat enne nimetatud tähtpäeva. Kohus leidis, et kahju tekkimise aluseks olevast elusündmusest sai hageja teada 26.03.1987, kuna hageja on ise hagis märkinud, et kuulmislanguse tõttu ei saanud ta alates
4. a töötada. Seega oli hageja sissetulek vähenenud, mistõttu esines alates
5. a negatiivne diferents hageja majanduslikus seisundis. Seega on TsK § 86 lg 1 sätestatud aegumistähtaja alguse ja hagi esitamise vahele jääv periood rohkem kui kolm aastat. 3 Isegi siis, kui asuda seisukohale, et hageja sai kahjust teada alles 06.02.2001, s.o ajal, kui määrati töövõimetus 25 %, ei muudaks see aegumise kohaldamist. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 järgi hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg on 10 aastat ja § 116 esimese lause kohaselt aegumistähtaja kulg algab päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest, käesoleval juhul 06.02.
6. 01.07.2002 jõustunud TsÜS § 153 lg 1 järgi on tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. VÕSRS § 9 lg 1 kohaselt tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne
7. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Kuna puudub alus nimetatud sätte lg-te 2 või 3 kohaldamiseks, siis kuulub kohaldamisele 01.07.2002 jõustunud TsÜS § 153 lg
8. Hagi esitamise ajaks oli TsÜS § 153 lg 1 sätestatud 3-aastane hagi aegumistähtaeg, mis algas 01.07.2002, möödunud. Kuigi perioodiliselt hüvitamisele kuuluvate tervisekahju hüvitiste puhul kohaldub aegumisele lisaks TsÜS § 154, eeldab tervisekahju nõude aegumise peatumine seda, et kahjustatud isik esitab kahju põhjustanud isiku suhtes TsÜS § 153 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul hagi, millega välistatakse tervisekahju nõude kui sellise aegumine. Kui kahju põhjustanud isik jätab edaspidi mõne perioodilise hüvitise makse tasumise kohustuse täitmata, tuleb vastava kohustuse aegumistähtaega arvestada TsÜS § 154 järgi. Aegumise kohaldamist ei välista ka see, et pärast esialgset töövõimetusest teada saamist töövõimetus hiljem suureneb. Olukorras, kus hageja saab esialgselt teada 25 %-lisest töövõime kaotusest ning sellest hoolimata nõuet üleüldse ei esita, ei saa hageja kaitset ka hiljem, s.t ka siis, kui töövõime kaotus suureneb. Ka sellisel juhul tuleb esitada nõue TsÜS § 153 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja jooksul ja töövõime kaotuse suurenemisest tingitud hüvitise suurendamise nõue hakkaks aeguma kahju suurenemisest teada saamisest või teada saama pidamisest. Vaidlus puudus, et ajavahemikus 1998-2005 maksis kostja hagejale kui endisele pikaajalisele töötajale rahalist toetust. TsK § 89 lg 2 kohaselt vaidluste puhul, milles üheks või mõlemaks pooleks on kodanik, katkeb hagi aegumise tähtaeg samuti kohustatud isiku poolt tegude teostamisega, mis tõendavad tema võla tunnistamist. Sama sätte lg 3 kohaselt pärast katkemist algab hagi aegumise tähtaja kulg uuesti; kuni katkemiseni möödunud aega uue tähtaja hulka ei arvata. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 121 lg 1 p 4 kohaselt aegumistähtaja kulg katkeb kui kohustatud isik teeb teo, millega tunnistab võlga. Sama sätte lg 3 kohaselt kuni aegumistähtaja katkemiseni möödunud aega uuesti alanud aegumistähtaja hulka ei arvata. Kostja selgitas, et tegemist oli toetusmehhanismiga, mis oli kostja ja ametiühingu vahel sõlmitud kokkuleppe osaks ning selle kokkuleppe alusel lõpetati see maksmine alates 01.01.
9. Kostja eitas, et tegemist võiks olla vabatahtlike perioodiliste väljamaksetega väidetava kutsehaiguse hüvitamiseks. Kohtul puudusid muud andmed, et nimetatud maksete näol võiks olla tegemist kutsehaigusest tuleneva nõude tunnistamisega ning samuti ei tuginenud sellele hageja. Isegi kui tõlgendada neid makseid kostjapoolse võla tunnistamisena, siis ka sellisel juhul on nõue aegunud. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada või saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks ja menetluskulud jätta vastustaja kanda. Hagi ei ole aegunud. Apellandile ei olnud teada alates
10. aastast asjaolu, et tema kuulmislangus on põhjustatud tervist kahjustavatest töötingimustest ja et tegemist võib olla töötervishoiu nõuete rikkumisega tööandja poolt. Kohus käsitles hagi aegumise üldteoreetilisi aluseid ega hinnanud hageja konkreetseid väiteid ja seisukohti. Otsus hagi aegumise 4 kohaldamisest ei käsitle pooli võrdsetena, vaid lähtub pigem kostja huvidest. Õigusemõistmine peab mitte ainult olema, vaid ka näima õiglase ja arusaadavana. Apellant peab silmas asjaolu, et kostja paljud endised töötajad võivad hagi rahuldamise järel tervisekahju nõudega kohtusse pöörduda, mida kaevatav kohtulahend ilmselgelt piirab. Apellant avaldas soovi isiklikult maakohtu istungil osaleda ning oma seisukohti avaldada. Kirjalik menetlus oli hageja osalusõigust selgelt piirav. Apellant palub maakohtu otsuse tühistamist olulise menetlusõiguse normi rikkumise ja isiku põhiõiguste olulise riive tõttu. Kohtuotsus ei ole seaduslik ka selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu.

§ 348

lg 2 kohustab kohut hoolitsema selle eest, et asja arutatakse ammendavalt ning

§ 351

lg 1 järgi on kohtul kohustus arutada menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest. Apellant on kõrges eas vanaduspensionär ja muid sissetulekuid peale vanaduspensioni temal ei ole. Apellant elab üksinda, mingit kõrvalabi pole tal kelleltki oodata. Suur osa apellandi sissetulekust kulub ravimitele ja kuulmisaparaadi korrashoiule. Apellant peab ebamõistlikuks kohtu seisukohta, et hageja peab kandma kõik menetluskulud. Kohus võib mõjuval põhjusel vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja esitatud apellatsioonkaebusega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

§ 657lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.

Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt

§ 654

lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi.

§ 652

lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Kolleegium leiab, et maakohtu järeldus hagi aegumise kohta on õige. Hageja selgitas ringkonnakohtule, et ta suunati juba

1. aastal tööandja poolt kutsehaiguse diagnoosimiseks vastavasse meditsiiniasutusse. Hageja väited kahjust ja seda põhjustanud isikust teadasaamise aja kohta on olnud muutuvad. Hagiavalduse ja ringkonnakohtus antud selgituse kohaselt diagnoositi hagejal
2. aastal kutsehaigus ja fikseeriti töövõimekaotus. Hagi esitamisele eelnevalt on hageja 19.03.2007 pöördunud kostja poole avaldusega tervisekahjustuse hüvitamiseks, kus ta on selgitanud, et kutsehaiguse diagnoosimisest sai ta teada töösuhte lõppemisel
3. aastal. (I kd lk 42-43). Hageja käsitlus, mille kohaselt tuleb kahjust ja seda põhjustanud isikust teadasaamiseks lugeda
4. aastat, mil hagejal suurendati töövõimekaotuse määra 25%-lt 50%-ni, ei ole õige ega kooskõlas hageja enda poolt esitatud asjaoludega. Maakohus on analüüsinud nõude aegumist lähtuvalt sellest, et hageja sai teada talle tekkinud kahjust ja kahju põhjustanud isikust töölepingu lõpetamisel
5. aastal ja leidnud õigesti, et nõue on aegunud. Lisaks sellele on maakohus hinnanud alternatiivselt nõude aegumist ka hageja poolt hagiavalduses märgitud kahjust ja seda põhjustanud isikust teadasaamise ajast
6. aastal. 5 Kolleegium ei tuvastanud, et maakohus oleks tsiviilasja menetlemisel kohelnud pooli ebavõrdselt. Hagejale oli antud riigi kulul õigusabi, mistõttu ei jäänud hageja õigused menetluses kaitseta. Hageja on osalenud 12.01.2011 toimunud kohtuistungil ja nõustunud asja edasise menetlemisega kirjalikus menetluses. Seega on ebaõige kaebuse väide, et hagejale ei ole antud võimalust anda kohtule omapoolne seletus. Kolleegiumi arvates ei ole maakohus rikkunud selgitamiskohustust. Samuti ei saanud maakohus käesolevat vaidlust lahendades lähtuda võimalikest teiste töötajate samalaadsetest nõuetest kostja vastu, vaid lahendada sai ainult hageja nõuet. Apellant on vaidlustanud kaebuses maakohtu otsuse menetluskulude jaotamise osas ja leiab, et menetluskulude jätmine tema enda kanda ei ole põhjendatud ja õiglane.

§ 162

lg 4 sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kolleegium leiab, et käesolevas asjas ei esine asjaolusid, millest järelduks, et kostja menetluskulude jätmine hageja kanda oleks äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Ainuüksi asjaolu, et hageja on vanaduspensionär selleks alust ei anna. Mitte ainult poole varanduslik seis, vaid ennekõike kohtumenetluse tulemus ja poole käitumine kohtumenetluses on menetluskulude jagamisel oluline. Lisaks märgib kolleegium, et hagejale on nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu menetluses antud riigi kulul õigusabi ilma kohustuseta tasuda osutatud teenuse eest. Seoses ringkonnakohtu poolt apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb

§ 171lg 1 järgi jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja (apellandi) kanda.

Vaidlustatud otsuses on maakohtus kantud menetluskulud jäetud õigesti

§ 162lg 1 järgi hageja kanda.

Ülle Jänes Ele Liiv Margo Klaar 6