Obsah (11)
§ 397§ 399§ 401§ 142§ 145§ 35§ 88§ 6§ 100§ 76§113KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja Kohtunik Mai Grauberg Otsuse tegemise aeg ja koht 01.03.2013.a. Tallinn, tsiviilkantselei Tsiviilasja number 2-12-7114 Tsiviil
396 lg 1 järgi kohustub laenulepingu järgi üks isik (laenuandja) teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
§ 397lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi.
Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.
§ 399
lg 1 kohaselt laenuandja võib laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui: 1) laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud; 2) laenusaaja ei täida kohustust maksta intressi; 3) laenusaaja rikub kohustust kasutada laenu üksnes teatud kindlal eesmärgil.
§ 401
sätestab, et kui laenuks antakse raha laenuandja majanduskutsetegevuses ja sellelt krediidilt tuleb maksta intressi, siis on tegemist krediidilepinguga, millele kohalduvad laenulepingu sätted. Krediidilepingu lõppedes on laenu andjal /krediidiandjal õigus nõuda laenu tagastamist ja intresside maksmist kuni lepingu lõppemiseni.
§ 142
lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest,
§ 145lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui 6
(3)käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada, lg 2 kohaselt käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. I Vaidlustamata asjaolud Hageja (endise nimega Eesti Ühispank) ja OÜ CG sõlmisid kaks laenulepingut: - nr XXX (edaspidi laenuleping 1) 05.01.07 laenuga 164743 eurot (intress 6 euribor +1,25 % aastas) tähtajaga 05.01.2017, mille on OÜ CG kätte saanud, - nr XXX (edaspidi laenuleping 2) 09.06.07 laenuga 2 500 000 krooni tähtajaga 06.09.2008, mida pikendati lisakokkuleppega 1 06.04.09. Ka selle järgi on laen kätte saadud, - laenuleping nr 1 on üles öeldud seoses CGOÜ poolt kohustuste rikkumise tõttu alates 27.11.09, - laenuleping 2 on lõppenud 06.04.2009 seoses tähtaja saabumisega. Laenulepingust nr 1 tulenevaid kohustusi tagasid hüpoteegid, mis olid seatud kinnisasjadele nr XXX ( XXX, ), nr XXX XXX, ), nr XXX (XXX), nr XXX (XXX) (kõik I järjekorra hüpoteegid). Märgitud kinnistud kuulusid OÜ-le CG. Laenulepingust nr 2 tulenevaid kohustusi tagasid hüpoteegid, mis olid seatud kinnisasjadele nr XXX (I järjekord, XXX), nr XXX (I, II järjekord, XXX), nr XXX (XXX), nr XXX (XXX). Nimetatud kinnisasjad kuulusid OÜ-le CG. Lisaks tagas laenulepingust nr 2 tulenevaid kohustusi ka M. S kinnisasjale nr XXX (I, II järjekoht) seotud hüpoteek. Lisaks oli hageja ja M. S ’i vahel 05.09.2008 sõlmitud laenulepingust 2 tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks käendusleping nr XXX. M. S kohustus oli OÜ Cameron Grupiga solidaarne ja piiratud summaga 1 000 000 kr. II Vaidlus on selle üle, kas tagatise seadmise leping nr 02.10.2008 (not. A. Kaldvee tõestatud), millega seati hageja kasuks hüpoteek M. S kinnisasjale nr XXX XXX, tagab ka laenulepingust nr 1 tulenevaid kohustusi, kas hageja ja kostja võisid määrata, millise kohustuse katteks arvestatakse eelmärgitud kinnisasja XXX hüpoteegi realiseerimisest saadud 48 000 € ja kas hageja nõutavad viivised on ülemäära suured. Samuti on vaidlus selle üle, kas 02.10.2008 sõlmitud lepingu p 4.3 on tühine tüüptingimus ja kas pank on seda sõlmides eksitanud kostjaid. Sellest tulenevalt saab lahendada küsimust, kui suur on kostjate kohustuste täitmata osa ja kas laenulepingust nr 2 tulenevad kohustused on täidetud. Kõigepealt kontrollib kohus, kas 02.10.2008 (not. A. Kaldvee tõestatud tagatislepingu p 4.3 ( kinnisasjale nr XXX seatud hüpoteek) on tüüptingimus ja tühine. M. S väitis, et pank on teada eksitanud ning ta pole kunagi soovinud sõlmida sellist tagatise lepingut, millega oleks tagatud laenulepingust nr 1 tulenevad kohustused kinnisasjale nr XXX XXX, hageja kasuks sõlmitud hüpoteek. 7
(3)Hageja esitatud (lk 91) not. tõestatud lepingust 22.06.2004 nähtuvalt on M. S ja hageja (lepingus end. nimega Eesti Ühispank) kokku leppinud, et kinnisasjale nr XXX (vana reg. nr) XXX seatakse panga kasuks hüpoteek 1500 000 kr I vabale jrk-le (p 9.1.) ja et selle hüpoteegiga on tagatud panga nõuded M. S ja K. S vastu ning kõik nõuded OÜ CG vastu (p 10.3), mis tulenevad kõikidest tema ja hüpoteegipidaja vahel tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest. Vaidlus puudus selles, et M. S oli CGOÜ osanik ja juhatuse liige. Seega pidi ta 22.06.2004 tagatiskokkulepet (p 10.3) sõlmides aru saama, et tema kinnisasjale seatud hüpoteek tagab panga nõudeid 1) tema enda ja abikaasa vastu kui ka 2) tema enda juhitud ja omandis oleva äriühingu vastu, sh neid nõudeid, mis tekivad tulevikus panga ja OÜ CG vahel sõlmitud võlaõiguslikest lepinguist. Laenuleping nr 1 kui võlaõiguslik leping on sõlmitud 05.01.2007 ehk pärast 22.06.04 sõlmitud tagatiselepingut ning on seega tagatislepingu suhtes olev tulevikus sõlmitav võlaõiguslik leping. Eeltoodu alusel leiab kohus, et M. S pidi teadma, et tema poolt sõlmitud tagatisleping 22.06.2004 ja selle alusel seatud hüpoteek kinnisasjale XXX on kehtiv panga ja OÜ CGvahel 01.05.2007 sõlmitud laenulepingust (laenuleping nr 1) tulenevate kohustuste tagamiseks. Asjaolu, et OÜ CGja panga vahel laenulepingu nr 1 p-s 7.1.1 (lk 7) on märgitud tagatistena vaid XXXasuvat kinnistut, XXX, XXX, ega pole märgitud XXX asuvat M. S kuuluvat kinnistut, ei tähenda seda, et laenulepingust nr 1 tulenevad nõuded poleks tagatud hüpoteegiga, mis seati hageja ja M. S vahel 22.06.2004 XXX asuvale kinnistule. Vastupidiselt leiab kohus, et just 22.06.2004 sõlmitud kokkulepe kinnitab hageja väidet, et XXX kinnistule seatud hüpoteek tagab laenulepingust nr 1 tulenevaid nõudeid. Mingeid kokkuleppeid ei ole kohtule esitatud, millega oleks seda 22.06.2004 kokkuleppe p 10.3 muudetud. 05.01.2007.a. sõlmitud laenuleping nr 1 ongi 22.06.2004 sõlmitud lepingu p 10.3 tähenduses nn tulevikus panga ja OÜ CG sõlmitud võlaõiguslik leping nagu kohus eelpool märkis. Laenulepingu 1 p-s 7.1.1 on pooled nimetanud nn täiendavaid tagatisi ja just kohtu arvates selles, et lisaks 22.06.2004 p 10.3 nimetatud tagatisele (so XXX kinnisasi nr XXX) tagavad laenulepingust nr 1 tulenevaid nõudeid ka OÜ CG kuuluvatele kinnisasjadele seatavad hüpoteegid. 02.10.2008 sõlmitud lepingu (tõest not. A. Kaldvee, lk 105) p-s 4.3 on märgitud, et Eesti Ühispank kasuks seatud hüpoteek 1 500 000 kr M. S kuuluval kinnisasjal nr XXX XXX (p 1.4, 4.3.) tagab kõiki nõudeid CG vastu, mis tulenevad tema ja hüpoteegipidaja (hageja) vahel 05.01.2007 sõlmitud laenulepingust nr XXX ja kõikidest selle laenulepingu juba sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest lisadest. Seega on 02.10.2008 lepingu p-s 4.3. sätestatu konkreetne ehk selles on täpne viide laenulepingu sõlmimise ajale, numbrile ning lepingu pooltele (hageja ja OÜ CG). Siinjuures on 02.10.2008 lepingu p-s 2.1.7 märgitud, et M. S on CG ainuosanik koos K. S (p 2.1) ning M. S on CG ainuke juhatuse liige. Kuivõrd M. S oli OÜ CG omanik koos K. S ja ise juhatuse liige, pidi ta ettevõtjana väga hästi aru saama, et temale endale kuuluval kinnisasjal nr XXX XXX olev hüpoteek tagab tema enda äriühingu vastu olevaid panga nõudeid ning ühtlasi teadma, et selleks hetkeks oli panga ja äriühingu vahel sõlmitud 05.01.2007 laenuleping nr XXX ehk laenuleping nr 1 (02.10.2008 tagatiskokkuleppe p 4.3) ning 06.09.07 sõlmitud laenuleping nr XXX ehk laenuleping nr 2 8
(3)(02.10.08 tagatiskokkuleppe p 4.4). Seda, et pank hagejana oleks 02.10.2008 lepingut sõlmides just p 4.3 osas kostjat M. S eksitanud, ei ole M. S tõendanud, kuna lepingus olev viide laenulepingule nr 1 on täiesti selge, üheselt mõistetav ja arusaadav. Veelgi enam kinnitab M. S teadmist, et kinnisasjale nr XXX hüpoteek tagab laenulepingust nr 1 tulenevaid nõudeid, asjaolu, et juba 22.06.04 lepingu p –s 10.3 olid hageja ja M. S kokku leppinud, et XXX kinnistule seatav hüpoteek hakkab tagama tulevikus tekkivaid panga nõudeid OÜ CG vastu. Seega on hageja ja M. S käitumine ning nende tahteavaldused olnud tagatiskokkuleppeid 22.06.2004 (p 10.3) ning 02.10.2008 (p 4.3) sõlmides ühesugused. Kuna 02.10.08 lepingu p-s 4.3 sätestatu on konkreetne ja selgelt kohaldatav vaid M. Ssuhtes ning tagatiskokkulepe on kohaldatav vaid hageja ja OÜ CGkonkreetselt laenulepingust nr 1 tulenevate nõuete suhtes, ei ole tegemist üldse tüüptingimusega
§ 35lg 1 järgi.
Tüüptingimuse olemuseks
§ 35
lg 1 järgi on tema kohaldatavus tüüptingimuste kasutajaga (näiteks pank) sõlmitud kõigi lepinguosaliste suhtes, mida ei räägita läbi ja mida ei saa teine pool mõjutada (näiteks võib selleks olla kohesele sundtäitmisele allumine, vt 02.10.2008 lepingu p 8.1 ja milles ei ole konkreetseid viiteid, tingimus on üldine nn tüüpiline). Käesoleval juhul on aga 02.10.2008 lepingu p 4.3 sätestatust nähtav, et hüpoteek tagab vaid hageja ja OÜ CG vahel laenulepingust nr 1 tulenevaid nõudeid. Seega ei ole see kasutatav muude isikute suhtes ega sellise laenulepingu suhtes, millel poleks seost laenulepinguga nr 1 ning viitab otseselt sellele, et tingimus p 4.3 on just läbi räägitud. Eeltoodu tõttu ei tõusetu üldse küsimust p 4.3 sätestatud tingimuse kui ebamõistlikult kahjustava tüüptingimuse tühisusest TsÜS § 42 lg 1 järgi. Seda, et M. S oleks 02.10.2008 tagatiskokkuleppe väidetava eksimuse tõttu tühistanud TsÜS § 90 lg 1, § 92 lg 3 järgi, ei ole ta väitnud ega ole tõendanud eksimust. Eeltoodu tõttu ei ole õiged kostjate, sh M. S väide, et 02.10.2008 tagatiskokkuleppe p 4.3 sätestatu oleks tühine ning ebaõige on väide, et kinnisasjale nr XXX XXX seatud hüpoteek ei taganud hageja ja CG vahel 05.01.2007 sõlmitud laenulepingust (laenuleping nr 1) tulenevaid hageja nõudeid. Hageja on seega 22.06.2004 ja 02.10.2008 sõlmitud tagatiskokkulepetega tõendanud, et kinnisasjale nr XXX XXXseatud hüpoteek tagas 05.01.2007 sõlmitud laenulepingust (nr 1) tulenevaid hageja nõudeid OÜ CG vastu
§ 88
lg 1 kohaselt võib võlgnik määrata millise kohustuse täitmiseks ta on raha üle andnud, kui ta peab andma üle raha võlausaldajale mitme erineva kohustuse täitmiseks ja üleantud rahast ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks. Kuna kohus tuvastas, et kinnisasjale nr XXX XXXseatud hüpoteek tagas laenulepingust nr 1 tulenevaid nõudeid OÜ CG vastu, siis oli hagejal õigus viidatud kinnisasja müügist (hüpoteegi realiseerimisel) 30.11.2011 saadud rahast 48000 € arvestada nii laenulepingu nr 1 kui ka laenulepingu nr 2 (viimase nõuete tagamise osas vaidlus puudus) tulenevate nõuete katteks. Kostjad väitsid, et nad võisid määrata ise, millise kohustuse katteks, kas laenulepingu nr 1 või 2 katteks, tuleb makstav raha üle anda
§ 88lg 1 järgi.
Kohtule esitatud pooltevahelisest e-kirjavahetusest 07.03.2011 (lk 212) nähtub, et pank on olnud nõus sellega, et kinnistu müügist laekub 55 000 eurot ja siis kaetakse sellest proportsionaalselt eraisiku kui ka äriühingute laenude katteks, mis 07.03.2011 (e-kirjas „tänase“) seisuga tähendas pangeale seda, et 10 100 € läheks laenulepingu nr XXX katteks ja 44900 € äriühingute laenude 9
(3)katteks. Kohtule esitatud kirjavahetusest L. A augustist 2011 (lk 209-212) nähtuvalt on M. S soovinud katta XXX kinnistu müügist saadava rahaga isiklikku laenu ja laenulepingu nr 2 järgset laenu (e-kiri, lk 209) kui müük toimub 40 000 € eest. Sellele on pank 26.08.11 vastanud eitavalt, kuna tegemist on 20% madalama hinnaga kui oli sama aasta veebruaris pakutu (lk 206 L. A vastus). Seega ei ole pank enam olnud nõus augustis 2011 ehk pea pool aastat hiljem kui müügihind ja tõenäoliselt saadav raha on väiksem sellega, et saadust kaetakse M. S isiklikku laenu ning laenulepingust nr 2 tulenevat OÜ CG võlgu. Ka hilisemast pooltevahelisest ekirjavahetust ei nähtu, et pank oleks olnud nõus sellega, et kõigepealt kaetakse XXX kinnistu müügist M. S isiklikud ja CG võlgnevused, mis tulenevad laenulepingust nr 2. Nimelt on pank olnud nõus vaid sellega, et müügist laekub 48 000 € (24.11.11, lk 210), kuid 25.11.11 (lk 212) kirja kohaselt märkis pank, et müügist saadava raha arvel on pank nõus katma vähem tagatud laenulepingust tulenevad nõuded. Kooskõlas
§ 88
lg 2 ei või võlgnik määrata, et ta täidab paremini tagatud kohustuse kui tema kohustused ei ole võrdselt tagatud ning lg 3 alusel ei või võlgnik määrata, et ta täidab kohustuse, mida võlausaldaja ei või veel nõuda ja mille täitmisest vastuvõtmisest keeldumiseks on võlausaldaja õigustatud huvi. Seega kehtestab
§ 88lg 2, 3 lõikest 1 tuleneva erandi.
Eeltoodu tõttu ei võinud M. S ega CG OÜ otsustada, et XXX kinnistu müügist 48 000 € saadud raha tasutakse vaid laenulepingu nr 2 katteks. Pank ehk hageja on viidanud oma 25.11.11 ekirjas, et vähemtagatud laenu katteks ta saadud raha ei arvesta. Selleks ajaks kui 30.11.2011 toimus XXX kinnistu müük, olid laenulepingu nr 1 tagatised kinnisasjadele nr XXX (XXX), nr XXX (XXX), realiseeritud 30.06.2011, nr XXX (XXX, ) realiseeritud 23.09.2010 ja nr XXX (XXX) realiseeritud 14.07.2011, milles vaidlus puudus. Sealjuures ei olnud vaidlust selles, et 23.09.2010 realiseeritud kinnistu müügist laekunud 1000000 kr tasuti kokkuleppel võlgnikuga laenulepingu nr 2 tuleneva võla katteks. Seega oli seisuga 30.11.2011, kui võõrandati XXX kinnistu, laenulepingust nr 1 nõuded tagatud vaid ühe hüpoteegiga (nr XXX XXX), samal ajal kui laenulepingust 2 tulenevaid nõudeid tagas lisaks samale hüpoteegile ka M. Skäendus. Eeltoodu alusel oli laenuleping nr 1 vähem tagatud kohustus ning
§ 88
lg 2 tulenevalt ei olnud kostjatel õigus otsustada, et nad määravad saadud raha 48 000 € tasuda laenulepingu nr 2 katteks. Hagejal oli seega õigus määrata, millise kohustuse katteks ta tasutud raha arvestab. Eeltoodud asjaolusid hinnates oli hagejal õigus arvestada XXX kinnistu nr XXX müügist saadud raha laenulepingu nr 1 võlgnevuste katteks summas 38000 € ja laenulepingu nr 2 võlgnevuste katteks 10000 €. Kohtu arvates ei ole hageja selline käitumine vastuolus hea usu põhimõttega
§ 6
järgi, sest sellisest määramisest oli hageja 24.11.11 kostjaid teavitanud (vastav eelviidatud e-kiri) ning seda oli pank ka põhjendanud just sellega, et müügihind ja tõenäoliselt saadav raha olid oluliselt väiksemad kui pool aastat varem olnud pakkumine ja siis võimalik saadaolev raha. Mis puudutab kostjate väiteid, et kinnistu müügist saadud rahalt tuli maksta makse, et hageja kiirustas kinnistute, mis asuvad Papiniidu tn, müügiga ega võimaldanud neid üürida ja üürist saadavast rahast laenu maksta, ning ei võimaldanud müüa Võiste alevikus asuvat kinnistut kostja enda initsiatiivil, siis leiab kohus, et need väited ei oma tegelikult vaidluses tähtsust. Laenuleping nr 1 oli üles öeldud 27.09.2008 ja laenuleping nr 2 lõppenud 06.04.2009, st laenu tagastamise kohustuse täitmise tähtaeg oli saabunud ning kostja OÜ CG oli hageja ees mõlema laenulepingu järgi võlgnevuses, kuid Papiniidu tn kinnistud müüdi 30.06.2011 ja Võistes asuv 10
(3)kinnistu nr 326706 14.07.2011 ehk alles järgmisel aastal pärast kohustuse täitmise tähtaega. Kohus ei näe mõistlikku põhjust, miks ei võinud võlausaldaja nõuda kostjatelt kohustuse täitmist pandiesemete arvel täitemenetluses. Seda, et pandilepingust selline keeld tuleks, ei ole kostjad väitnud. Kohtu arvates ei ole mõistlik kohustuse täitmisele pööramisega viivitamine, kuna viivitamine põhjustaks omakorda võlalt viiviste suurenemist ega oleks tegelikult võlgniku, antud juhul kostjate huvides. Kostja OÜ CG oli laenulepingud sõlminud ja seadnud tagatised lepingust 1 ja 2 tulenevate kohustuste tagamiseks, mistõttu ei saa tagatiste realiseerimine täitemenetluses olla kuidagi tema huvide vastane ning vaadeldavad hagejapoolse hea usu põhimõtte rikkumisena. Eeltoodu tõttu puudub kohtul vajadus anda hinnangut üüri suurusele. Kohus saab arvestada kostja osavõttu pandiesemete realiseerimist ja kohustuse täitmisest viivise vähendamise taotluse lahendamisel. Järgnevalt vaatleb kohus võla, intresside ja viivise suurust. Kostjad vaidlustasid laenulepingutest 1, 2 tulenevad võlanõuded eelkõige põhjusel, et kinnistu XXX müügist laekuv raha pidi minema üksnes laenulepingu nr 2 katteks, kuid nii võla enda arvestust, intresside ega võla ja intresside perioodi ei ole kostjad tegelikult vaidlustanud. Kuna kohus leidis, et hageja võis määrata, et XXX kinnistu nr XXX realiseerimisest laekuv raha 38 000 € läks laenulepingu nr 1 tulenevate OÜ CG võla katteks ja 10 000 € läks laenulepingust nr 2 tulenevate OÜ CG võla katteks, siis on kostja OÜ CG laenulepingust nr 1 (nr XXX) tulenev laenuvõlg 86714,66 €, intressivõlg 3198,49 € ja laenulepingust nr 2 (XXX) tulenev laenuvõlg 23497,47 €, intressivõlg 4633,59 €. Kostjad väitsid, et viivis on põhjendamatu, kuna hageja ei ole toonud viivise arvestust. Kohus sellega ei nõutu, kuna laenulepingu 1 järgne viivisearvestus on toodud t lk 43 ja lepingu nr 2 järgne viivise arvestus lk 44. Hagi täpsustustest (lk 141, 142) nähtuvalt on arvesse võetud ka viivise arvestusel tasutud osa. Kostja ei ole esile toonud, milles seisneb arvestuse ebaõigsus. Seega leiab kohus, et hageja viivisenõue on tõendatud ja põhjendatud ning laenulepingust nr 1 tulenev viivis on hagi esitamise aja seisuga 16.02.12 15544,70 € ja lepingust nr 2 tulenev viivis sama päeva seisuga 56626,59 €. Kostja ei ole sisuliselt vaidlustanud laenulepingu 2 järgset tasunõude kohustuse olemasolu 63,92€, kuid leidsid, et see pidanuks olema kaetud XXX kinnistu müügist saadud rahaga. Kuna kohus leidis, et hagejal oli õigus määrata, milliste kohustuste katteks ta viidatud kinnistu müügist saadud raha arvestab, siis ei ole märgitud kulu ehk kostja kulude kandmise kohustus 63,92 € tegelikult hagejale hüvitatud. Seega on laenulepingust 1 tulenev OÜ CG võlg hageja ees kokku 105457,85 € ja laenulepingust nr 2 tulenev OÜ CG võlg hageja ees kokku 84817,57 €. Märgitud ulatuses on kohutused (võlg, intress, viivis, tasunõue) seni täitmata. Seega rikub OÜ CG
§ 100
tähenduses lepinguid ja on viivituses ning hagejal on
§ 76
lg 1, § 101 lg 1 p1, 6, § 108 lg 1,§ 113 lg 1, § 396 lg 1, § 397 lg 1, § 401 kohustuse täitmist, lepingutes kokkulepitud viivist. Kuna laenulepingut nr 2 tagab ka M. S käenduskohustus ning laenulepingust 2 tulenev võlg kokku on 84817,57 (võlg, intress, viivis hagi esitamise aja seisuga, tasunõue) on seni täitmata käendaja poolt, on hagejal õigus nõuda kohustuse täitmist ka M. Silt
§ 76lg 1, §101 lg 1 p1, § 108 lg 1, § 142 lg 1, § 145 lg 1, 2 ja § 65.
M. Skäenduskohustus on käenduslepingu järgi solidaarne p 4.4 järgi ja piiratud p 5 järgi rahasummaga 1 000 000 kr ehk 63911,65 € . Seega on tema vastutus 11
(3)laenulepingu nr 2 järgi solidaarne OÜ-ga CG vaid summas 63911,65 €. Kohus vaatleb, kas viivist on võimalik vähendada. Kohus nõustub kostjatega, et laenulepingu nr 2 järgi nõutav viivis 56626,59 € ületab põhivõlga 23493,47 €. Hageja ei ole toonud esile, et tal on kahjudest tulenevalt õigus nõuda põhivõlast suuremat viivist ega põhjendanud kahju olemasolu. Seega on üle põhivõla suurema viivise nõudmine põhjendamata ja tõendamata ja ülemäära suur. Seega on kostjate taotlus laenulepingu nr 2 tulenevate viiviste vähendamiseks
§113lg 8 ja § 162 lg 1 järgi põhjendatud ja viivis kuulub vähendamisele.
M. Sile kuulub üks sõiduk, üks sõudepaat vastavalt registriandmeiile, ta on töötu vastavalt Eesti Töötukassa 09.01.2013 õiendile (lk 213-215). Maksuameti andmete kohaselt ei ole tal tulu ning pangakontol ei ole rahalisi vahendeid 2012.a. ja 2013.a. jaanuaris (lk 229, 224-234, 221). Talle kuulub kinnistu nr 2626106, mis on koormatud hageja kasuks ja nr 858606, mis on samuti koormatud hageja kasuks (lk 216-220). Vaidlus puudus selles, et kostja M. S ja OÜ CGOÜ on üles näidanud ja kaasa aidanud laenulepingute nr 1, 2 seotud tagatiste realiseerimisele ja võlgade vähendamisele. Mingeid tõendeid, mis kinnitaks OÜ CGmajandustegevust ei ole kohtule esitatud, registriandmeist nähtuvalt on alus selle äriühingu kustutamiseks. Kohtu arvetes osutuks põhivõlaga võrdne viivis 23493,47 € kostjate jaoks ebamõistlikult suureks. Seega arvestab kohus kostja M. S varanduslikku olukorda, OÜ CG olukorda ning kostjate käitumist võlasuhtes kohustuste täitmisele kaasaaitamisel ning täitmisel ning leiab, et laenulepingu nr 2 järgset viivist tuleb vähendada
§ 113
lg 8 ja § 162 lg 1 järgi alla põhivõla ning piirata seda kostjate enda poolt toodud ulatuses 9809,20 €-le. Seega ei kuulu ka edasine viivisenõue protsendina põhivõlast TsMS § 367 järgi rahuldamisele. Eeltoodu alusel kuulub hagi laenulepingust 1 tuleneva võla, viivise ja intresside nõudes kokku 105457,85 € OÜ CGsuhtes täielikult rahuldamisele ning temalt tuleb märgitud summa välja mõista hageja kasuks. TsMS § 367 alusel tuleb põhivõlalt 86714,66 €-lt välja mõista lepingujärgne viivis, milleks on p 12.5 ja p 4 mõttes kahekordne intressimäär ehk 5,106% aastas kuni täitmiseni kuid mitte üle põhivõla (viimane on kooskõlas kohtu senise praktikaga). Ülaltoodut arvesse võttes kuulub aga laenulepingust nr 2 tulenev nõue osalisele rahuldamisele. Kostjatelt OÜ-lt CG ja MS tuleb välja mõista solidaarselt põhivõlga 23493,47 €, intresse 4633,59, viivist 9809,20 € ja teenustasu 63,92 € ehk kokku 38000,18 €. Menetluskulud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 alusel kohus määrab kohtulahendis menetluskulude jaotuse poolte vahel. TsMS § 163 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldas laenulepingust 1 tuleneva hagi täies ulatuses, siis jäävad hageja menetluskulud selles osas OÜ CG kanda. Laenulepingust 2 tulenev nõue kuulus rahuldamisele osaliselt 44,8 % (38000,18/94817,57) ja seega jäävad hageja menetluskulud 44,8 % ulatuses solidaarselt kostjate kanda ning kostjate menetluskulud 55,2% ulatuses hageja kanda. Juhindudes TsMS § 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt TsMS 12
(3)§ 174 lg 3 hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Tsiviilasja hind Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 123, § 122 lg 1 ja 2 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind. Käesoleval juhul leiab kohust, et mõlemate laenulepingute järgi tuleb vaadelda hagihinda erinevalt, kuna need on iseseisvad nõuded ning neid võinuks esitada ka eraldi. Seega on laenulepingust 1 tuleneva hagihind 86714,66 € ja laenulepingust nr 2 tuleneva nõude hind 61324,10 € (põhinõude hind ja seda ületavate kõrvalnõuete hind). /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 13
(3)