← Eesti

2-09-38109/35

Obsah (11)§ 392§ 656§ 654§ 363§ 232§ 4§ 7§ 137§ 133§ 134§ 171

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Kohtunikud Malle Seppik, Gaida Kivinurm ja Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 23. jaanuar 2013. a.,

§ 392lg.

1 p. 3 ja 4. Kui kohus leidis, et mingi väite kohta puuduvad üldse tõendid, pidi ta seda poolega arutama. See on menetlusõiguse normi oluline rikkumine

§ 656lg.

2 järgi. Kohus jättis sisuliselt hindamata 2001. a. allkirjastatud ja muudetud lepingu kehtivuse pooltevahelisele üürisuhtele ja leidis alusetult, et piiratud volitustega isiku A E poolt lepinguprojekti pöördele antud allkirjad omavad õiguslikku tähendust lepingu sõlmimise tähenduses. Kohus kohaldas vääralt materiaalõigust ja andis tavatu tähenduse 10

(16)lepingudokumendi vastuvõtmise kinnitusele. Kohtu seisukoht on hagejale üllatuslik. Asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud on jäänud välja selgitamata. Kohus ei käsitlenud kohtuistungil ega otsuses üürileandja ettepaneku ja nn. lepinguprojekti erisusi. Kostja seadusjärgne esindaja käsitles
  1. juuli
  2. a. üürilepingu dokumenti ettepanekuna ja lepinguprojektina, mida ei olnud võimalik aktsepteerida. Tunnistajate ütlustest ja poolte väidetest nähtub, et
  3. juuli
  4. a. lepingu sõlmimise üle ei peetud mingeid läbirääkimisi. Nii K kui ka A E on allkirjad kirjutanud selle dokumendi iga lehe tagumisele küljele, seega mitte lepingu teksti juurde, kuhu pani allkirja hageja seadusjärgne esindaja. Üldtuntud tava kohaselt allkirjastatakse lepingudokumendid poolte esindajate poolt üksnes lepingudokumendi teksti kandvale poolele. Dokumendi või paberi tagumisele poolele tehakse tava kohaselt kas märkeid või muid kirjeid, mis ei kanna dokumendi aktsepteerimise tähendust. Seega oli A E poolt allkirjade andmine dokumendi lehtede pöördele üksnes lepinguprojekti üleandmise-vastuvõtmise, mitte aga kirjaliku tehingu aktsepteerimise tähendusega. A El ei ole õigust kostjat esindada R E Jta, kuid kohus ei ole otsuses kohaldanud materiaalõigust osas, mis puudutab esindusõiguseta isiku poolt sooritatud tehinguid ja volituseta tehingute tagajärgi. Kohus jättis kohaldamata TsÜS § 115, § 117, § 120 jj. sätestatu. TsÜS § 78 lg. 1 ja VÕS § 11 lg. 4 ei ole vaidlusaluse tehingu (üürilepingu) sõlmimata jäämise tõttu kohaldatavad. A Ele ei ole antud volitust sõlmida hagejaga
  5. juuli
  6. a. kuupäevaga dateeritud üürilepingut. Ühtegi vastupidist väidet toetavat tõendit ei ole esitatud. Kohus käsitles
  7. a. mais koostatud kavatsuste protokolli (kd. II, tl. 75) kirjaliku rendilepingu lõpetamise kokkuleppena, kuigi pooled ei ole sellele dokumendile sellist sisu andnud. Seega on kohus väljunud hagi piiridest. Samuti ei ole kohus pooltega arutanud viidatud dokumendiga seonduvaid asjaolusid ega ole teinud kostjale ettepanekut vajadusel täiendavalt tõendada selle dokumendiga seotud õigussuhte asjaolusid. Isegi kui nõustuda maakohtu väidetega, et suuline üürileping poolte vahel puudus ja lõppenud oli ka üürileping nr. 13, ei saa
  8. juuli
  9. a. lepingudokumenti lugeda üürisuhte osas siduvaks (vt. maakohtu otsus p. 31). Kostja ei ole andnud hageja poolt pakutud lepingule nõustumust. Selle lepingu tingimusi ei ole läbi räägitud (VÕS § 14 tähenduses) ja ka selle lepingu üksikute punktide osas ei ole kokkulepet saavutatud. Kostja juhatuse liige J ütluste kohaselt ei olnud hageja lepinguprojekt vastuvõetav ja selline teave edastati A E poolt ka hageja juhatusele. Hageja ei ole nendele asjaoludele vastu vaielnud. Kohus ei ole kostja juhatuse liikme vande all antud ütlusi arvestanud ega nendele kohast hinnangut andnud. Kohtu järeldused, nagu oleks kostja täitnud kuni ülesütlemiseni
  10. juuli
  11. a. üürilepingu tingimusi ega ole esitatud arvetele vastu vaielnud, ei vasta esitatud tõenditele ja on vastuolus kohtuotsuse edasises osas kohtu poolt väidetuga. Pooltel oli vaidlus nii pangagarantii, alusetult esitatud halduskulude kui muude kulude üle, mille osas puudus poolte vahel kokkulepe ja mis ei lähtunud ka poolte vahel kehtinud lepingust nr.
  12. Hageja poolt taotletud tõend pangagarantii (kd. II, tl. 50) aluseks oleva lepingu kohta (kd. II, tl. 83) tõendab, et pangagarantii ei olnud antud
  13. juulil
  14. a. dateeritud üürilepingu kohustuste tagamiseks. Tunnistaja S V ütlustel arutati koosolekul, kus viibis kostja juhatuse liige J, ka üürilepingust tulenevaid makseid, kommunaalmakseid, millega ei olnud A ja J nõus. Kohus jättis arusaamatul põhjusel arvestamata üürilepingu erakorralise ülesütlemise peamise põhjusena väljapressimise. Kostja on kogu aeg vastu vaielnud kehtetu
  15. juuli
  16. a. üürilepingu alusel esitatud alusetutele arvetele. Asjaolu, et kostja on need arved maksnud ega ole nende vaidlustamiseks kohtusse pöördunud, tulenes sellest, et kostja oli õigustatud ootuses õiglasele kohtumenetlusele ja kohtuotsusele käesolevas asjas. Vaidlusalust
  17. juuli
  18. a. lepingut ei muuda kehtivaks asjaolu, et kostja esindaja K K, kes koostas 11
(16)ülesütlemisavalduse, on üürilepingu ülesütlemisavalduses viidanud hageja kirjadest lähtuvalt ekslikult
  1. juuli
  2. a. lepingule. Lepingut ei muuda kehtivaks ekslikult tehtud viited, vaid mõlema poole selge kokkulepe lepingudokumenti sisse kirjutatud iga iseseisva kokkuleppe kohta. Kohus märkis otsuses, et kostja ei ole vaidlustanud arvete kättesaamist. Kostjal puudus vajadus vaidlustada arvete saamist, sest hagetud vaidlusalused arved esitati alles koos hagiavaldusega. Kohus ei ole vastavat asjaolu pooltega menetluses arutanud ja seega on kohtu seisukoht arvete kättesaamise kohta üllatav. Kohus luges lubatuks, et hageja tõstis ühepoolselt kõrvalkohustuste teenuste hindu. Selline käsitlus on vastuolus hea usu põhimõttega ega ole kooskõlas VÕS-i ega hea tavaga. Kohus ei ole viidatud asjaolu pooltega arutanud ega andnud kostjale võimalust vajadusel täiendavaid seisukohti, põhjendusi ja tõendeid esitada. Kostja taotleb, et kohus kohaldaks hageja ühepoolsele teenuste hinna tõstmisele ja olematute teenuste eest nõuete esitamisele VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõtet ja loeks sellise hageja tegevuse hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatuks. Vastuolu hea usu põhimõttega seisneb eelkõige selles, et pooled ei ole saavutanud kokkulepet selle kohta, et hagejal oleks õigus ühepoolselt ja kokkuleppeta lisada arvetele teenuseid või nende hindu tõsta. Hageja on lisanud teenusearvetele kõrvalkulusid, milles ei ole pooled kokku leppinud. Kohus toetus ühepoolselt sideteenuste lõpetamise osas üksnes tunnistaja O ütlustele, jättes tähelepanuta hageja e-kirja, millest nähtub, et sideteenused lõpetati üksnes ähvarduse täideviimiseks, et sundida kostjat maksma olematute kõrvalkulude teenuste eest. Õigusriigi põhimõttega vastuolus olevaks ja kostja põhiseaduslikku õigust piiravaks tuleb lugeda kohtu seisukoht, et kuna kostja ei ole hageja poolt alusetult nõutud ja saadud rahasummade tagastamise nõudega kohtusse pöördunud, siis olid hageja nõuded põhjendatud ja õigustatud. Kohtusse pöördumine on põhiseaduslik õigus, kuid selle õiguse kasutamata jätmist ei saa käsitleda viisil, millest lähtuvalt loetakse teise poole tegevus õiguspäraseks, seadusele vastavaks, õigustatuks ja tõendatuks. Kostja taotleb, et ringkonnakohus tunnistaks põhiseadusevastaseks maakohtu seisukoha, mis loeb hageja tegevuse õiguspäraseks ja põhjendatuks üksnes seetõttu, et kostja ei ole kasutanud oma põhiseaduslikku õigust pöörduda kohtusse. Kuigi kohus tuvastas, et hageja pahatahtlik tegevus toimus juba
  3. a. kevad-talvel, kui hageja lülitas välja kostja sideühendused, oli viimaseks hageja tegevuseks, mis põhjustas ülesütlemise,
  4. mail
  5. a. esitatud väljapressimine ühes ähvardusega üle võtta kostja üüripinna valdus. See avaldus oli selge ja vahetu ähvardus sekkuda kostja majandustegevusse ja takistada selle tavapärast kulgu, millest lähtuvalt oli kostjal õigus üürileping üles öelda. Kostja esitas ülesütlemisavalduse hagejale
  6. juunil
  7. a., seega 5 päeva peale ülesütlemist põhjustavast asjaolust teada saamist. Seega oli kostjapoolne üürilepingu ülesütlemine esitatud mõistliku aja jooksul. Kohus ei ole üürilepingu ülesütlemise mõistliku aja asjaolusid pooltega arutanud ega viidanud eelmenetluses kostja vajadusele oma väiteid täiendavalt tõendada. Kohus ei ole leppetrahvi väljamõistmisel toetunud hagis ja dokumentides esitatule. Kuigi kostja osutas, et leppetrahvi nõue on arusaamatu ja ebaselge, mõistis kohus leppetrahvi välja kehtetu
  8. juuli
  9. a. lepingu alusel. Hageja nõudis leppetrahvi esitamata jäetud pangagarantii tõttu. Kohus rahuldas leppetrahvi nõude üürimaksete viibimise tõttu. Seejuures ei ole kohus leppetrahvi nõuet pooltega arutanud ega ole teinud ettepanekut esitada selle nõude kohta vajadusel täiendavaid tõendeid, samuti ei ole kohus juhtinud kostja tähelepanu väidete tõendamise vajadusele. Seega on maakohtu otsus leppetrahvi rahuldamise osas lisaks eelnevale ka üllatuslik. Maakohus on hageja nõudes toetunud üksnes
  10. juuli
  11. a. kuupäevaga dateeritud üürilepingus väljendatud hageja ühepoolsele soovile, mille kohta ei ole kostjapoolset aktsepti. Lisaks leidis kohus, et kostja kohustub tasuma peale erakorralist üürilepingu ülesütlemist nii 12
(16)üüri kui ka kõrvalkohustustega seotud teenuste eest, kuigi kostja ei ole viidatud teenuseid kasutanud ja kulutusi põhjustanud. Samuti puudus hageja ja kostja vahel kokkulepe enamuse arvetel näidatud kõrvalkulude kandmise kohustuse kohta kostja poolt. Ka viivisemäära osas leidis kohus, et tegemist on ebamõistlikku suurust mitteületava viivisega, kuigi kostja esitas ebamõistliku viivise vähendamise taotluse. Kohus ei juhtinud kostja tähelepanu vajadusele esitada täiendavaid kaalutlusi leppetrahvi ja viivise suuruse osas. Samuti ei juhtinud kohus kostja tähelepanu asjaolule, kas menetluslik tasaarvestus vms. on tsiviilasja menetluse kestel võimalik. Lisaks on kostja reaalselt esitanud vastavad seisukohad ja ka osaliselt tõendid, mida kohus on otsuses eiranud. 0, 5% suurune viivis kalendripäevas on ebamõistlik, sest pooltevahelisest üürisuhtest tulenevate kohustuste täitmine oli tagatud pangagarantiiga. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Otsus on piisavalt põhjendatud, kolleegium järgib maakohtu otsuse põhjendust ja tuginedes

§ 654lõikele 6, ei pea vajalikuks seda üle korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et ei tuvastanud menetlusnormide rikkumist maakohtu poolt. Maakohus on loogiliselt ja põhjalikult põhjendanud, milliste tõendite ja nende põhjal tuvastatud asjaolude alusel ta leiab, et pooled lõpetasid

  1. a. üürilepingu nr. 13 ning sõlmisid
  2. juulil
  3. a. kohtule kirjalikus vormis esitatud üürilepingu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt poolte esiletoodud asjaoludele ja nende tõendamiseks esitatud tõendite kogumile igakülgselt antud hinnanguga ega pea võimalikuks seda muuta. Asjaolust, et maakohus selles osas kostja väidetega ei nõustunud, ei tulene veel, nagu oleksid kohtu järeldused meelevaldsed või osa asjaolusid või tõendeid hindamata, nagu apellant on leidnud. Maakohus on suure põhjalikkusega käsitlenud lepingu sõlmimisega seotud asjaolusid ja hinnanud koosmõjus selle kohta esitatud tõendeid, apellatsioonkaebuse väited ei võimalda anda tõenditele maakohtust erinevat hinnangut ning teha selle alusel maakohtust erinevat järeldust. Maakohus ei pidanud poolte väiteid ebaselgeks ja tõendeid puudulikeks, vaid rajas oma järelduse lepingu sõlmimisest poolte poolt esitatule, pidades seda järelduse tegemiseks piisavaks. Üllatuslikust otsustusest ei ole seega põhjust kõnelda. Lisaks ei ole apellant taotlenud apellatsioonikohtult taoliste uute tõendite vastuvõtmist, mis apellandil jäid esitamata väidetavalt seetõttu, et ta tõendamiskoormise jaotusest või esitatud tõendite piisavusest ei teadnud, ometi oleks apellant saanud taolise taotluse esitada, kui tal selliseid tõendeid oleks. Seega tuleb lugeda, et pooled on esitanud kohtule kõik tõendid, mis neil oma väidete tõendamiseks on olnud võimalik esitada.

§ 363lg.

1 punktides 1 ja 2 hagi eseme ja aluse ning §-s 439 hagi piiride kohta sätestatuga seostamatu on apellandi väide, nagu oleks kohus mingile tõendile hinnangu andmisega väljunud hagi piiridest. Apellant on muuhulgas heitnud maakohtule ette materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, kaebus ei sisalda aga põhjendusi selle kohta, miks ei nõustu apellant maakohtu järeldustega materiaalõiguse kohaldamise küsimuses, eriti, mis puudutavad ÄS §-de 384 ja 385 kohaldamist. Ka selles osas kolleegium apellandi väidetega ei nõustu. Olgu märgitud, et vaidlusalusesse üürilepingusse endasse on kostja esindajana märgitud A E, kes ei ole endal esindusõiguse väidetava puudumise kohta mingeid märkusi teinud. Esimeses vastuses hagiavaldusele ei ole kostja tegelikult vaidlusaluse üürilepingu sõlmimist eitanud, leides, et pooled vaidlevad lepingu täitmise üle ja juhtides tähelepanu üksnes sellele, et hageja on esitanud kohtule allkirjastamata lepingudokumendi (kd. I, tl. 37 – 38). Kostja on menetluses olnud valikuline osas, mis puudutab filiaali juhataja A E esindusõigust, tunnistades seda, kui 13

(16)see on kostjale kasulik ja eitades seda, kui sellest võiks kostjale tuleneda mingeid kohustusi. Näiteks on kostja pidanud A Et õigustatuks tegema tema nimel
  1. juuni
  2. a. tahteavaldust üürilepingu ülesütlemiseks (kd. I, tl. 43), kuid ei ole pidanud õigustatuks teda üürilepingut sõlmima. Selle üle, et A E oli vaidlusalusel ajal kostja Eestis asuva filiaali juhataja ning et üürileping on sõlmitud seoses filiaali tegevusega, ei ole vaidlust tõstatatud. Oma kaebuses on apellant läbivalt lähtunud eeldusest, et kohtutoimikus olevat
  3. juuli
  4. a. üürilepingut ei ole pooled sõlminud, tuletades sellest kokkuleppe puudumise nii üüri ja kõrvalkohustuste tasu tõstmise kohta kui leppetrahvi ja viiviste osas. Et kolleegium leiab sarnaselt maakohtuga, et pooled olid vaidlusaluse lepingu sõlminud, ei saa ka apellandi kirjeldatud väidetega nõustuda. Lepinguvabaduse põhimõttest lähtudes on isikutel õigus sõlmida igasuguseid võlaõiguslikke kokkuleppeid, välja arvatud juhul, kui mingi kokkuleppe sõlmimine ei ole seaduse kohaselt lubatud. Apellant ei ole esile toonud asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada, et
  5. juuli
  6. a. üürilepingus sisalduks kokkuleppeid, mis seaduse kohaselt ei oleks lubatavad. Kolleegium ei nõustu ka apellatsioonkaebuse väidetega, nagu oleks maakohus jätnud hindamata üürilepingu kostjapoolse ülesütlemise peamise põhjuse – väljapressimise, mis seisnes ähvarduses ruumide valdus üle võtta, kui kostja hageja poolt nõutavat summat ei tasu. Maakohtu hinnang sellele kostja väitele sisaldub otsuse punktides 34 –
  7. Asjaolust, et apellant maakohtu hinnanguga ei nõustu, ei järeldu veel hinnangu puudumine. Otsusest ei nähtu, nagu oleks maakohus tuvastanud hageja pahatahtliku tegevuse, nagu apellant väidab. Otsuse punktis 35, millele apellant viitab, analüüsib maakohus vaid kostja väiteid selle kohta, mis puudutavad hageja pahatahtlikku käitumist, järeldades, et isegi kui eeldada kostja väidete õigsust, nagu oleks hageja kostja suhtes pahatahtlikult käitunud ja kostja saanud sellest teada
  8. a. kevad-talvel, oleks kostja üürilepingu ülesütlemisavalduse tegemisega
  9. juunil
  10. a. hiljaks jäänud. Kolleegium leiab, et kuna maakohus tuvastas kostjal üürilepingu ülesütlemiseks materiaalõigusliku aluse puudumise, on tegemist üksnes täiendava järeldusega, millel ei ole asja lahendamiseks olulist tähendust. Sellest, et isik ei ole oma õiguste kaitsmiseks kohtu poole pöördunud, ei saa küll iseenesest järeldada, et tema õigusi ei ole rikutud. Kolleegium nõustub aga maakohtu hinnanguga, mille kohaselt kostja ei ole hageja väidetavat pahatahtlikku tegevust tõendanud. Maakohus ei järeldanud seda üksnes asjaolust, et kostja oma õiguste kaitseks kohtu poole pole pöördunud, vaid hindas asjaolu, et kostja ei nõudnud hagejalt väidetavalt alusetult makstu tagastamist ega ole pöördunud ka kohtusse, kõrvuti asjas esitatud tõenditega. Tegemist on asjaoluga, mis

§ 232

lõikes 1 sätestatut arvestades võib aidata kohtul tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnates kujundada siseveendumust asjaolu tõendatuse kohta, pidades muuhulgas silmas ka VÕS § 76 lõikes 4 sätestatut, mille kohaselt täitmisena pakutu vastuvõtmisel eeldatakse kohustuse kohast täitmist. Kuigi apellatsioonkaebuses on kostja väitnud, et temapoolse

  1. juunil
  2. a. hagejale esitatud ülesütlemisavalduse peamiseks põhjuseks oli hageja väljapressimine, ei sisalda osundatud avaldus taolist põhjust (kd. I, tl. 43). Eluliselt usutav ei ole, et üürnik märgib üürilepingu ülesütlemisavaldusse erakorralise ülesütlemise põhjustena muud vähemtähtsad põhjused, kuid jätab tema enda hinnangul põhilise põhjuse märkimata. See tekitab kahtlust kostja väidete paikapidavuses. Apellant ei ole kaebuses märkinud, millist hageja e-kirja ta silmas peab, mille hindamata jätmist ta maakohtule ette heidab, seetõttu on sellele väitele vastamine raskendatud. Kui apellant on aga silmas pidanud E O poolt kostjale
  3. mail
  4. a. saadetud e-kirja (kd. I, tl. 48), siis ei anna see alust järeldada hageja ähvardust toime panna lubamatuid tegusid. Kirja sisuks on hageja teavitus sellest, et kui kostja võlga ei tasu, rakendab hageja oma seadusjärgseid õigusi vastavalt pooltevahelise üürilepingu punktile
  6. 1; osundatud lepingupunkt sisaldab aga kokkulepet selle kohta, et hagejal on õigus asuda äriruumidesse ja teha seal asuva vara suhtes seadusega ettenähtud alusel ja korras 14

(16)toiminguid juhul, kui üürnik on jätnud talle lepingu punktis
  1. 2 pandud kohustused enam kui 30 päeva jooksul täitmata (kd. I, tl. 15). Eelnevat teavitamist kavatsusest kasutada oma õiguste teostamiseks seaduses ettenähtud võimalusi ei saa pidada lubamatute tegudega ähvardamiseks, sealhulgas ähvarduseks sekkuda õigustamatult kostja majandustegevusse. Maakohtu menetluses ei ole kostja väitnud, nagu ei oleks ta pärast
  2. juulit
  3. a. hagejalt üüri- ja kõrvalkulude tasumiseks arveid saanud, vastupidi, kostja on taolistele arvetele ka oma väidetes tuginenud ning selle üle, et enamus arveid on tasutud, ei ole vaidlust olnud. Otsuse punktis 31 ongi maakohus hinnanud kostja poolt taoliste arvete tasumist kui vaidlusaluse lepingu sõlmimist kaudselt kinnitavat asjaolu. Apellatsioonkaebuses on apellant andnud maakohtu käsitlusele tähenduse, mida selles ei ole. Tegelikult ei vaielnud pooled ka selle üle, et hageja poolt kohtusse esitatud üüri- ja kõrvalkulude nõuete aluseks olevaid arveid
  4. a. juuni ja juulikuu eest ei ole kostja tasunud, sestap maakohus hagi selles osas ka rahuldas. Leppetrahvi on hageja nõudnud üürilepingu p.
  5. 1 alusel (vt. hagiavaldus, kd. I, tl. 3, alt kolmas lõik; arve nr. 209353, kd. I, tl. 23; hageja seisukoht kostja vastuse kohta, kd. I, tl. 97, p. 9). Hageja on esile toonud, et
  6. juuni
  7. a. seisuga oli kostja viivitanud arve nr. 209323 tasumisega enam kui 10 kalendripäeva ning et üürilepingu p.
  8. 1 annab hagejale sellisel juhul õiguse nõuda leppetrahvi. Üürilepingu p.
  9. 1 viimane lause on sõnastatud järgmiselt: „Lepingujärgsete maksete hilinemise korral üle kümne kalendripäeva tasub üürnik lisaks viivistele 10.000 Eesti krooni leppetrahvi vastavalt arvele arvel näidatud tähtajaks.“ Sellele lepingulisele alusele viitab kostjalt leppetrahvi välja mõistes ka maakohus (otsuse p. 37). Seega ei saa nõustuda apellandiga ka osas, nagu oleks leppetrahvi nõue ebaselge või nagu nõuaks hageja seda seoses pangagarantii esitamata jätmisega. Kaebuse puhul ei ole mõistetav ka, mis täpsemalt apellanti selle nõude rahuldamise puhul üllatas ning mida oleks apellant soovinud kohtuga läbi arutada.

§ 4lg.

2 kohaselt määravad hagimenetluses pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise; § 5 lg. 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest; sama paragrahvi lg. 2 lause 2 kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hagimenetlus on dispositiivne menetlus, kus kohus ei saa asuda poolte asemel nende menetlusõigusi käsutama, otsustades muuhulgas selle üle, milliseid asjaolusid peaksid pooled oma nõuete või vastuväidete põhjendamiseks esile tooma ning andes neile selles osas juhtnööre. Seega ei põhine seadusel ja on alusetu apellandi etteheide, mille kohaselt maakohus oleks pidanud juhtima kostja tähelepanu vajadusele esitada täiendavaid kaalutlusi leppetrahvi ja viivise vähendamise põhjendamiseks.

§ 392

kohustab kohut eelmenetluses küll poolte nõuded, vastastikused seisukohad ja faktilised ning õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta välja selgitama, kuid ei kohusta kohut pooltele selgitama, milliseid väiteid või asjaolusid võiksid nad enda jaoks soodsama olukorra saavutamiseks kohtule esitada. Taoline selgitus rikuks juba iseenesest poolte võrdsust (

§ 7) ega võimaldaks kohtul olla menetluses erapooletu ja objektiivne.

Samas esindas kostjat menetluses lepinguline esindaja, kes on professionaalne jurist ja kellelt eeldatavate ametioskuste hulka kuulus ka oskus teha valik nendest faktilistest asjaoludest ja väidetest, mis vastaks kostja vastuväidete aluseks olevate õigusnormide koosseisuelementide tunnustele ja oleks parimal viisil võimaldanud kostja seaduslikke huve kaitsta. Üldine teadmine sellest, et oma väiteid tuleb kohtus tõendada, kuulub professionaalse juristi ametioskuste miinimumstandardi hulka. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, millised olid need asjaolud, mille tõendamise vajadus vaidlusaluses asjas oli kostja lepingulisele esindajale teadmata. Viivisemäär 0, 5% täitmata nõudest päevas ei ole iseenesest ülemäärane, hageja on vähendanud oma viivisenõuet põhivõla suuruseni ning apellant ei ole tuginenud niisugustele faktilistele asjaoludele, mis tulenevalt VÕS § 113 lõikes 8 ja §-s 162 sätestatust võiksid anda 15

(16)alust viivise suuremas ulatuses vähendamisele. Apellatsioonkaebuse väited hea usu põhimõtte rikkumisest hageja poolt ei ole õiguslikult mõistetavad. Vaidlusalune üürileping sisaldab tingimusi üüri ja kõrvalkulude tasu arvestamise ja tasu suurendamise kohta (vt. p. 8. 2; 9. 2 – 9. 3), nii ei saa nõustuda ka apellatsioonkaebuses väidetuga, nagu lepingus taolisi tingimusi ei oleks.

§ 137lg.

11 kohaselt võib kõrgema astme kohus asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus määratud ebaõigesti. Maakohus määras tsiviilasja hinnaks 14.261, 50 eurot. Kolleegium leiab, et tsiviilasja hinnaks maakohtus oli 17.254, 62 eurot, selliselt tuleb tsiviilasja hinda maakohtus muuta.

§ 133lg.

1 hagi esitamise ajal kehtinud redaktsiooni kohaselt tuli hagihind arvutada põhinõude järgi ning ei esinenud sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud asjaolusid, mille puhul viivisenõuet oleks tulnud seejuures arvestada. Osundatud sätte tähenduses oli lisaks maakohtu poolt arvestatud nõuetele põhinõudeks ka kahju hüvitise nõue summas 46.832, 20 krooni (2993, 12 eurot), millest hageja menetluse kestel loobus ja milles maakohus menetluse lõpetas.

§ 134lg.

1 lause 1 kohaselt liidetakse hagihinda arvutades ühes hagis sisalduvad nõuded. Nõude vähendamise või sellest osalise loobumise korral aga tsiviilasja hind ei muutu; vastavalt

§-le 123 määratakse tsiviilasja hind kindlaks hagi esitamise aja seisuga. Vastuseks vastustaja väitele apellatsioonkaebuse hinda puudutavas osas märgib kolleegium, et peab apellatsioonkaebuse hinnaks 14.261, 50 eurot. Nii on alates 1. juulist 2012. a. kehtetu

§ 137lg.

4, mis nägi ette apellatsioonkaebuse hinna määramisel ka kõrvalnõuete arvesse võtmise. Maakohus tegi otsuse avalikult teatavaks

  1. mail
  2. a., apellandile toimetati see kätte
  3. juunil
  4. a. (kd. II, tl. 150). Seega oli tal õigus esitada apellatsioonkaebus hiljemalt
  5. juulil
  6. a. enne kella 00.
  7. Seega lõppes apellatsioonitähtaeg kostjale ajal, mil

§ 137lg.

4 enam ei kehtinud. Riigikohus on oma lahendites leidnud, et potentsiaalseid apellante ei tohi kohelda erinevalt olenevalt sellest, millisel tähtaja sisse langeval ajahetkel on nad apellatsioonkaebuse kohtule faktiliselt esitanud. Kostja esitas apellatsioonkaebuse küll 29. juunil 2012. a., kuid kuna tema apellatsioonitähtaeg lõppes 3. juulil 2012. a., siis ei saa

§ 137lõiget 4 tema suhtes enam kohaldada.

Apellatsioonkaebuselt on kostja tasunud riigilõivu vastavalt kaebuse esitamise ajal kehtinud riigilõivumäärale. Et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse menetluskulud vastavalt

§ 171lõikele 1 apellandi kanda. Gaida Kivinurm Kaupo Paal Malle Seppik 16

(16)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.