lg 2 järgi võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-146-11 otsuse p-s 9 korranud varasemat seisukohta, et selle sätte rakendamine tähendab deklaratiivse võlatunnistuse andmist. Võlatunnistuses nimetatud võlgnevuse summa koosneb järgmistest nõuetest: kostja koolitamisele tehtud kulutused 7 400 kr; kostjale makstud avanss 18 005 kr; kaks kostja pangaarvele tehtud ülekannet kokku 3 500 kr; ettevõtte arvel tasutud 4 042 kr; autole uue juhi saamiseks tehtud kulutused 14 423 kr; kostjale antud laen 8 250 kr. TLS § 28 lg 2 p 5 kohaselt on tööandja muuhulgas kohustatud tagama töötajale tööalaste teadmiste ja oskuste arendamiseks tööandja ettevõtte huvidest lähtuva koolituse ning kandma koolituskulud ja maksma koolituse ajal keskmist töötasu. Hageja väide, et veel enne töölepingu sõlmimist oli pooltel kokkulepe koolituskulude hüvitamise osas, pole tõendatud Seega on kostja koolitamisele tehtud kulutuste tagasimaksmise nõue summas 7 400 kr põhjendamatu. Palgaseadus (PalS) § 37 lg 2 kohaselt muudel põhjustel, kui lg-s 1 nimetatud arvutusviga töötajale ekslikult makstud või tema pangakontole ülekantud summad tagasinõudmisele ei kuulu, välja arvatud juhul, kui maksmise aluseks olid töötaja poolt teadvalt esitatud valeandmed või võltsitud dokumendid. Kuna puudub teave sellest, et töötaja oleks teadvalt esitanud valeandmeid või võltsitud dokumente, ei kuulu antud juhul avansina makstud 18 005 kr ülekanne summas 3 500 kr tagastamisele ei kuulu. Ettevõtte arvel tasutud 4 042 kr tagastamise nõue on põhjendamatu, kuna hageja väide tehtud kulutuste põhjendamatusest on paljasõnaline. Samuti on põhjendamatu uue autojuhi saamisele tehtud kulutuste tagastamise nõue summas 14 423 kr, sest PalS ei võimalda selliste kulutuste hüvitamist. Kostjale antud laenu 8 250 kr tagastamise nõue on põhjendamatu, sest ühestki kohtule esitatud tõendist ei nähtu, et hageja oleks kostjale andnud laenu. Kostja pangakonto väljavõttelt nähtuvalt on kostja saanud laenu 8 000 krooni P. Parvelt eraisikuna, kuid mitte hagejalt. Kohus leidis, et SIM-kaardi kasutamisest tulenev nõue on põhjendatud. Ehkki kostja võis töölepingu lõpetamise avalduse saada kätte alles veebruaris 2010, ei töötanud ta faktiliselt hageja juures juba alates mai 2009 lõpust. Kuna SIM-kaart oli kostjale antud tööga seotud mobiilikõnede tegemiseks, ei oleks kostja tohtinud kasutada SIM-kaarti maist septembrini 2009. Ei oma tähtsust asjaolu, millal tööleping faktiliselt lõppes, sest kostja pidi aru saama, et ta ei tööta enam tegelikult hageja juures. Seetõttu peab kohus põhjendatuks vastavalt
lg-le 1 kahju hüvitamise nõuet summas 4 349,65 kr SIM-kaardi alusetu kasutamise eest. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Arbalt OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada summas 3 554,77 eurot, mõista välja viivis põhinõudelt seaduses sätestatud määras ja jätta kõik apellandi menetluskulud vastustaja kanda. 4 Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on maakohus ekslikult lugenud võlakirja deklaratiivseks võlatunnistuseks. Võlakirja sõnastusest tulenevalt on vastustaja mitte üksnes tunnustanud oma võlgnevust apellandi ees, vaid ka võtnud endale kohustuse likvideerida võlgnevus kindlaks kuupäevaks. Arvestades pooltevahelisi lepingueelseid läbirääkimisi ja huve, võlakirja andmise eesmärki ja sisu, on Riigikohus otsusest nr 3-2-1-15-09 tulenevalt tegemist abstraktse (konstitutiivse) võlatunnistusega. Poolte vahel on loodud iseseisev õigussuhe, millest tulenevalt kohustub vastustaja tasuma apellandile kindel rahasumma kindlaks kuupäevaks; 2) oli võlakirja andmise eesmärgiks poolte tahe fikseerida vastustaja lõplik võlgnevus apellandi ees, mis tekkis erinevatest pooltevahelistest õigussuhetest ning tulevikus lihtsustada selle väljanõudmist; 3) olid osad kokkulepped vastustajaga suulised, mistõttu eelistasid pooled uue õigussuhte loomist. Sõnade kombinatsioon „avansina laenu“ tähendabki võlgnevuse kogusummat; 4) oleks võlatunnistuse sisu teistsugune, kui poolte sooviks oleks olnud deklareerida vastustaja võlgnevused apellandi ees. Nimelt kinnitaks vastustaja sel juhul oma konkreetsest lepingust tulenevat võlgnevust apellandi ees, võlgnevuse tasumise tingimused tuleneksid lepingust, nagu ka muud tingimused (sh tähtajad) ja sanktsioonid ning lepingupoolte kõik võimalikud pretensioonid teine teise vastu; 6) on võlakirjal ka kompromissilepingu tunnused, pooled on vastastikuste järeleandmiste läbi jõudnud kompromissile ning omandanud uued õigused ja kohustused (
); 7) apellandi täpsustavate seisukohtade kohaselt ei vasta tegelikkusele vastustaja väited, et teda sunniti võlakirjale alla kirjutama. Vastustaja ei ole esitanud avaldust võlakirja tühistamiseks ega pöördunud politseisse; 8) ei järeldu võlakirjas kasutatud sõnade kombinatsioonist „avansina laenu“, et tegemist oleks deklaratiivse võlatunnistusega. Kuna pooled ei ole õigusteadmistega isikud, on tegemist eksliku sõnastusega, mida ei saa tõlgendamisel aluseks võtta; 9) on võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes lk 112 toodud analoogne võlakiri konstitutiivse võlatunnistuse näitena. Seda kinnitab ka asjaolu, et võlakirjas ei ole summa saamise kuupäeva märgitud. 5. T. Krüüner vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Vastuväidete kohaselt: 1) pidanuks hageja Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-21-06 tulenevalt tõendama poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus. Vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Arbalt OÜ ei ole aga esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks poolte soov iseseisva kohustuse loomiseks. T. Krüüner ei ole kunagi tunnistanud, et soovis kokkuleppega tekitada uut kohustust; 2) tegemist on
Seega on 25.mai 2009.a kokkulepe on käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena. Sellele viitavad ka menetluses tuvastatud asjaolud, nt võlakirja sõnastus. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et tegelikult Arbalt OÜ T. Krüünerile laenu ei andnud. Samaaegselt võlakirja koostamisega esitas hageja ka töölepingust tulenevad nõuded. Seega on poolte käitumise põhjal ilmne, et hageja arvas endal olevat töösuhtest tuleneva nõude kostja vastu ning olles 5 teadlik, et kohus ei pruugi sellistel alustel esitatud nõuet rahuldada, otsustas selle vormistada laenuna. Seega ei olnud poolte eesmärgiks uue kohustuse tekitamine; 3) on hageja selgesõnaliselt kinnitanud ka 26. mail 2010 esitatud hagiavalduse punktis 2.1, et pooled kujundasid olemasoleva võlasuhte ümber laenusuhteks. Sama hagiavalduse punktis 3.1 viitab hageja veelkord
mail 2009 koostatud võlakirja deklaratiivse võlatunnistusena. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
Ringkonnakohus apellandi seisukohtadega ei nõustu. Maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks ei anna alust asjaolu, et apellant (hageja) tõlgendab seadust maakohtust erinevalt ning omistab faktilistele asjaoludele maakohtu otsuse põhjendustega võrreldes teistsuguse tähenduse.
lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest.
lg 4 järgi tõlgendatakse juhul, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahte ei saa kindlaks teha, lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Ainuüksi vastustaja (kostja) kinnitus 25.05.2009.a võlakirjal, mille kohaselt ta on saanud hagejalt 55 620 krooni „avansina laenu“ ja kohustub selle summa 31.05.2009.a tagasi maksma, ei anna alust tõlgenduseks, et kostja tegelik tahe oli suunatud selles ulatuses kohustuse tunnistamisele sõltumata sellest, kas tal tegelikult oli hageja ees niisugune kohustus. 6
Nii konstitutiivse kui deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt ka Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-21-06, p 15 ja 3-2-1-149-11 p 21). Käesolevas asjas on maakohus põhjendatult jõudnud järeldusele, et võlatunnistuse andnud kostja on tõendanud kohustuse puudumist. Hageja ei ole esitanud oma nõude (selle osade) kohta niisuguseid tõendeid, mis võimaldaksid rahuldada tema nõuded ka sõltumata võlatunnistuse olemasolust. Seega jättis kohus põhjendatult hagi võlatunnistusele rajanevas osas rahuldamata. 12. TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud apellandi kanda. Üllar Roostoja Viivi Tomson 7 Kai Kullerkupp
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.