TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-12-2400 Otsuse tegemise aeg ja koht 6. veebruar 2013, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi OÜ XXX kaebus Põllumaja

ei sisusta mõistet „teravili“, on seisukohal, et kuivõrd maisi ei kasvatata Eestis terade saamiseks, ei saa lugeda õigeks vastustaja seisukohta, et Eestis kasvatatava maisi näol on tegemist teraviljaga. Eriti olukorras,, kus maisi klassifitseerimine ei ole ühene. Kaebaja leiab, et vastustaja on antud juhul kohaldanud Määruse nr 46 § 11 lõiget 6 ebaõigesti ning kaebaja poolt taotletud toetuse vähendamist ei saa lugeda põhjendatuks. Kaebaja on seisukohal,

§ 11

lg 4 ja 6 annavad vastustajale õiguse otsuse tegemisel lähtuda kaalutlusõigusest, kuivõrd sätetega on antud haldusorganile toetuse vähendamise määrade vahemik. Kaebaja leiab, et isegi kui vastustaja käsitleb maisi teraviljana, 2 on viimane teinud vaidlustatava otsuse vastuolus viidatud Nõukogu määruse (EÜ) art 18 lõikega 2, kuivõrd antud juhul oleks vastustaja saanud kaalutlusõigust rakendades võtta arvesse seda, et Eestis maisi kasvatamine teraviljakultuurina on kaheldav ning samuti võib sügavalt kahtluse alla seada selle, kas maisi kasvatamist teravilja eelviljana saab lugeda mitte keskkonnasõbralikuks põllumajapidamiseks. Kaebaja arvates olukorras, kus vastustaja leiab, et maisi puhul on tegemist teraviljaga, oleks vastustaja pidanud lähtuvalt eelpool toodust ja Euroopa määruse nr 65/2011 eesmärgist ning art 18 lg sisust tulenevalt käesoleva kaasuse asjaolusid arvesse võttes kaalutlusõigust rakendades vähendama väljamakstavat toetust minimaalmääras, mitte aga 30 %, mis on ilmselgelt ebaproportsionaalne. VASTUSTAJA VASTUVÄITED

1. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja vastuväidete kohaselt kuulub mais botaanilis-bioloogiliste tunnuste järgi II teraviljade hulka ning seega on maisi kasvatamine käsitletav ka teravilja kasvatamisena Määruse nr 46 § 6 lõike 3 punkti 1 mõttes, milles on kasutatud terminit „teravili“. Vastustaja lisab, et Määrus nr 46 ei sisalda loetelu taimedest, mida Määruse nr 46 § 6 lõike 3 punkti 1 mõistes teraviljadena käsitletakse, seega mõistab vastustaja teraviljade all agronoomiliselt tunnustatud teraviljakultuure. Vastustaja selgitab, et Määruses nr 46 ei ole neljal järjestikusel aastal teravilja kasvatamise keelule ette nähtud eraldi erandeid teatud kultuuridele (nt maisile) ega erandeid sõltuvalt sellest, mis otstarbel teravilja kasvatatakse, seega kui teravilju kasvatatakse söögikultuurina, leotakse kultuur ikkagi teraviljaks ja tuleb kõikide teraviljakultuuride, sh maisi, kasvatamist vaadelda Määruse nr 46 § 6 lõike 6 punkti 1 kohaldamisel ühetaoliselt. Ja kuigi vastustaja nõustub kaebajaga selles, et liikmesriikidel on maaelu arengu toetuse saamise täpsemate nõuete kehtestamisel selles liikmesriigis võimalik arvestada konkreetse liikmesriigi spetsiifiliste erisustega, ei ole Eestis „Eesti maaelu arengukavas 2007-2013“ ja Määruses nr 46 neljal järjestikusel aastal teravilja kasvatamise keelule ette nähtud eraldi erandit maisile ega erandeid sõltuvalt sellest, mis otstarbel teravilja kasvatatakse. Vastustaja selgitab, et lähtus vaidlusaluses küsimuses muuhulgas põllumajandusministeeriumi arvamusest, mille kohaselt loetakse maisi teraviljaks, vaatamata sellele, kui teravilju kasutatakse haljasmassi saamiseks. Mis puudutab aga küsimust, kas maisi kasvatamine viljavahelduses koos teiste teraviljadega üle kolme aasta järjest on keskkonnasõbralik, siis ei ole sellele küsimusele võimalik ühest vastust anda, sest erinevad spetsialistid on erinevatel arvamustel. Vastustaja väidab, et on vaideotsuse koostamisel lähtunud küsimuses, kas maisi kasvatamine viljavahelduses koos teiste teraviljadega üle kolme aasta järjest on keskkonnasõbralik, põllumajandusministeeriumi kirjas viidatud ekspertide seisukohtadest. Mis puudutab kaalutlusotsuse õigsust, siis märgib vastustaja, et on andnud rikkumisele hinnangu vastavalt PRIA veebilehel avaldatud hindamismaatriksile, olles hinnanud rikkumise raskust, ulatust ja püsivust kooskõlas Komisjoni määruse (EL) nr 65/2011 artikli 18 lõikega 2 ja leiab, et ta ei oleks pidanud vähendama väljamakstavat toetust miinimummääras. PÕLLUMAJANDUSMINISTEERIUMI ARVAMUS 3
2. 19.12.2012 kohtumäärusega kohus kaasas menetlusse Põllumajandusministeeriumi arvamuse andmiseks küsimuse kohta, mis tõusetus põllumajandusministri
3. aprilli 2010 määruse nr 46 „Keskkonnasõbraliku majandamise toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ rakendamisel tekkinud vaidluse arutamisel kohtus. Arvamusest nähtuvalt lähtus Põllumajandusministeerium määrust kehtestades tavapärasest, st agronoomiliselt tunnustatud tähendusest. Põllumajandusministeerium on seisukohal, et kui teravilja kasvatatakse haljasmassi saamiseks, loetakse kultuur ikkagi teraviljaks. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
4. Kohus, tutvunud asjas kogutud kõigi materjalidega, on seisukohal, et kaebus on sisuliselt põhjendatud.
5. Asja materjalidest nähtuvalt on vastustaja vähendanud kaebaja poolt
6. aastal taotletud keskkonnasõbraliku majandamise toetust 30 % võrra ehk summas 51 858,42 eurot, kuivõrd vastustaja peadirektori otsusega on leitud, et kaebaja keskkonnasõbraliku majandamise toetuse toetusõiguslikul maal on samal põllul kasvatatud teravilja kauem kui kolmel järjestikusel aastal.
7. Vaidlus on selles, kas mais kuulub botaanilis-bioloogiliste tunnuste järgi teraviljade hulka olukorras, kus maisi kasvatatakse Eestis ainult haljasmassi saamiseks ja kas maisi kasvatus viljavahelduses koos teiste teraviljadega üle kolme aasta järjest põhjustab ohtu keskkonnale – kas mais kui eelvili suurendab teistel teraviljadel pea fusarioosi ja nt rapsil valgemädaniku tekke ohtu?
8. Põllumajandusministri 21.04.2010 määruse nr 46 „Keskkonnasõbraliku majandamise toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (Määrus nr 46) § 6 lõike 3 punkti 1 kohaselt peab keskkonnasõbraliku majandamise toetuse taotleja viljavaheldusvõi külvikorraplaani koostamise ja järgimise korral muuhulgas arvestama, et kogu ettevõtte keskkonnasõbraliku majandamise toetuse toetusõiguslikul maal ei kasvatata samal põllul teravilja kauem kui kolmel järjestikusel aastal.
9. Vastustaja on seisukohal,

§ 6

lõikes 3 punktis 1 toodud teraviljade all tuleb mõista agronoomiliselt tunnustatud teraviljakultuure ja kuna mais kuulub botaanilis-bioloogiliste tunnuste järgi II rühma teraviljade hulka, siis on maisi kasvatamine käsitletav teravilja kasvatamisena Määruse nr 46 § 6 lõike 3 punkti 1 mõttes. Samas möönab vastustaja,

§ 6

lõike 3 punktis 1 on kasutatud terminit „teravili“, kuid Määrus nr 46 ei sisalda loetelu taimedest, mida Määruse nr 46 § 6 lõike 3 punkti 1 mõistes teraviljadena käsitletakse. Vastustaja arvates kui teravilju kasvatatakse söödakultuurina, siis loetakse kultuur ikkagi teraviljaks, mistõttu tuleb kõikide teraviljakultuuride, sh maisi kasvatamist vaadelda Määruse nr 46 § 6 lõike 3 punkti 1 kohaldamisel ühetaoliselt.

1. Kohtu arvates lähtuvad vastustaja seisukohad Põllumajandusministeeriumi arvamusest (tl 44) vastavalt Määruse nr 46 sätetele, kuid Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse § 58 lg 5 ja § 59 lg 5 ja 6, mille alusel kehtestati Määrus nr 46, võimaldab maaelu arengu toetuse saamise täpsemate nõuete kehtestamisel arvestada igas liikmesriigis ka spetsiifiliste erisustega. Kohus on veendunud, et kuna Euroopa liikmesriigid asuvad väga erinevates kliimavööndites, siis oleks ebamõistlik kõigi liikmesriikide suhtes ühetaoliselt lugeda maisikasvatust ühetaolisel eesmärgil. Kuna Määruses nr 46 ei ole sisustatud mõistet „teravili“, ega märgitud, et Eestis tuleb lugeda teraviljaks samuti maisi, siis tuleks kindlasti arvesse võtta asjaolu, et Eestis ei kasvatata ja 4 ei ole kunagi kasvatatud maisi teraviljana, vaid söödakultuurina. Ja seda lihtsal põhjusel, et Eesti kliimas ei saa maisi teraviljana kasvatada ja kuivade teradena maisi Eestis koristada ei ole võimalik, mistõttu kohtu arvates seda kultuuri ei saa Eestis käsitleda teraviljana. Tähelepanu väärib ka asjaolu, et Euroopa Liidu õigusakt – Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EÜ) nr 543/2009, 18.06.2009 , põllumajanduskultuuride statistika kohta, käsitleb maisi kahel erineval moel nii maisiterade kui ka haljalt koristatava kultuurina.
2. Kohtu hinnangul ei ole aga üheselt võimalik küsimusele – kas maisi kasvatamine viljavahelduses koos teiste teraviljadega üle kolme aasta järjest on keskkonnasõbalik või mitte – vastata. Vastustaja möönab isegi, et olukorras, kus Põllumajandusministeerium ja erinevad eksperdid on erinevatel seisukohtadel (osade ekspertide meelest võiks maisi mullaviljakuse seisukohast lugeda teistele teraviljadele heaks eelviljaks ning seetõttu võiks mais teraviljade järgnevuse katkestada, teisalt aga on osa eksperte leidnud, et maisi eelviljana kasvatamine võib teraviljadel suurendada pea fusarioosi ja rapsil valgemädanikku), ei ole asi selge ja vajab täiendavat uurimist. Kohus nõustub eeltooduga.
3. Kohus peab vajalikuks lisada, et Nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005, 20.09.2005, Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta ja mille alusel on ka Määrus nr 46 kehtestatud, preambula p 31 sätestab, et maade hooldamise erimeetodite toetamine peaks kaasa aitama säästvale arengule, õhutades põllumajandustootjaid ja metsa valdajaid kasutama eeskätt neid maakasutusmeetodeid, mis vastavad vajadusele säilitada looduskeskkonda ja maastikku ning kaitsta ja parandada loodusvarasid. Sellest lähtuvalt asub kohus seisukohale, et olukorras, kus maisi Eestis teraviljana käsitleda ei saa ning selle kasvatamine teraviljade eelviljana ei ole kahjustav, oleks nimetatud määrusega antud juhul vastuolus karistada kaebajat taotletud toetuse vähendamisega.
4. Seda enam,

§ 11

lg 4 ja 6 annavad vastustajale õiguse otsuse tegemisel lähtuda kaalutlusõigusest, kuivõrd sätetega on antud haldusorganile toetuste vähendamise määrade vahemik. Määruse nr 46 § 11 lg-te 4 ja 6 kohaselt peab vastustaja otsuse tegemisel rakendama Nõukogu määruse (EÜ) nr 65/2011, 27.01.2011, millega kehtestatakse Nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 rakendamise üksikasjalikud eeskirjad seoses kontrollimenetluse rakendamisega ning nõuetele vastavusega maaelu arengu toetusmeetmete osas art 18 lg 2, mille kohaselt liikmesriik nõuab toetuse tagasi ja/või keeldub toetuse andmisest või määrab kindlaks toetuse vähendamise summa eelkõige kindlakstehtud kohustuse täitmata jätmise tõsiduse, ulatuse ja püsivuse põhjal.

1. Kohus nõustub kaebajaga, et isegi kui vastustaja käsitleb maisi teraviljana, on viimane teinud vaidlustatava otsuse vastuolus nimetatud Nõukogu määruse (EÜ) art 18 lõikega 2, kuivõrd antud juhul oleks vastustaja saanud kaalutlusõigust rakendades võtta arvesse seda, et Eestis maisi kasvatamine teraviljakultuurina on kaheldav ning samuti võib sügavalt kahtluse alla seada selle, kas maisi kasvatamist teravilja eelviljana saab lugeda mitte keskkonnasõbralikuks põllumajapidamiseks.
2. Riigikohtu halduskolleegium tõi oma 18.05.2009 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-11-09 välja, et kindla suurusena välja toodud sanktsioonimäär ei tähenda seda, et sanktsiooni ei saaks rakendada proportsionaalselt. Ka antud juhul peaks kohtu arvates vastustaja kaalutlusõigust rakendades arvestama näiteks seda, et Eestis ei kasvatata maisi kui teravilja, vaid kui söödakultuuri ning ei ole üheselt kinnitust leidnud maisi kui eelvilja kasvatuse keskkonnaalane mõju. Sedasama on vastustaja ka ise möönnud, et maisi kui eelvilja kasvatuse keskkonnasõbralikkuse osas on erinevad seisukohad ja ühest vastust sellele küsimusele ei ole võimalik anda. Sellest tulenevalt leiab kohus, et vastustaja määratud sanktsioonid on põhjendamatud, kuna lisaks sellele, et ei vastustaja ega Põllumajandusministeerium ei ole suutnud mõjuvalt motiveerida seda, mis alustel 5 ikkagi Eestis maisi teraviljana saab üldse käsitleda, nendib vastustaja, et maisi kui söödakultuuri kasvatamise mõju viljavahelduses vajab täiendavat uurimist ja selle kahjulikkuses vastustaja tegelikkuses veendunud ei ole. Küll aga on kohus veendunud selles, et antud juhul pidi vastustaja lähtuma Nõukogu määruse (EÜ) nr 65/2011 eesmärgist ning art 18 lg 2 sisust tulenevalt rakendades kaalutlusõigust vähendama väljamakstavat toetust minimaalmääras, mitte aga 30%, mis on kohtu arvates ilmselgelt ebaproportsionaalne.
3. Arvestades eeltoodut kohus tühistab PRIA peadirektori 09.07.2012 otsuse nr 12-6/1140 osas, millega vähendati kaebaja poolt 2011 taotletud keskkonnasõbraliku majandamise toetust 30% võrra ehk summas 51 858,42 eurot ja kohustab PRIA-t OÜ XXX taotlus uuesti läbi vaadata.
4. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja esindaja taotleb käesolevas asjas kantud menetluskulude väljamõistmist. Kohtule esitati menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid (tl 49-52), mille kohaselt kaebaja kandis kulusid summas 912 eurot (sh riigilõiv 15 eurot, tl 5) vastavalt esitatud arvetele. Kohus leiab, et menetluskulud antud asjas on põhjendatud ja need on kantud, järelikult tuleb menetluskulud kogusummas 912 eurot välja mõista vastustajalt. /allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe kohtunik 6