Obsah (5)

§ 657§ 651§ 442§ 173§ 163

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht 28. veebruar 2013.a, Tartu Tsiviilasja number 2-11-25

§ 657lg 1 p 2 alusel tühistada.

Ringkonnakohus peab võimalikuks teha uue otsuse asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Danske Bank AS Eesti filiaali hagi Daisy Rohtma ja Tõnis Rohtma vastu tuleb rahuldada osaliselt, s.o summas 537,75 eurot, milline summa kuulub kostjatelt solidaarselt hageja kasuks väljamõistmisele. Ringkonnakohus rahuldab Danske Bank AS-i apellatsioonkaebuse osaliselt. 7. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesoleval juhul heidab apellant (hageja) kohtule ette esmajoones seda, et kohus jättis rahuldamata hageja vara soetusmaksumuse tasumata osa nõude VÕS § 367 lg-te 1 ja 3 alusel ega põhjendanud seda kohtuotsuses.

§ 442

lg 8 kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja faktiliste väidetega. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et hageja nõude selles osas, mille kujunemise alusena esitas hageja liisingueseme nn jääkväärtuse ja tegeliku turuväärtuse vahe (nn vara soetusmaksumuse tasumata osa), ei ole 6 maakohus oma otsuses eraldi seisukohta võtnud ning kohtuotsus on selles osas põhjendamata. Ringkonnakohtu arvates on rikkumine võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses ringkonnakohtu otsusega, millega kohus annab apellandi (hageja) nõude põhjendatusele selles osas oma hinnangu. Vaidlust ei ole selles, et pooltevahelise kasutusrendilepingu kohaselt oli liisingueseme jääkväärtuseks 110 169,49 krooni ehk 7041,11 eurot. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlust ka selles, et liisingueseme turuväärtuse kindlakstegemisel tuli lähtuda eksperdi arvamusest, mille kohaselt sõiduki väärtuseks oli käibemaksuga 83 000 kr (5304,67 eurot) ja käibemaksuta 4495,48 eurot.

1. Hageja (apellant) leidis, et kostjatel tuleb hagejale hüvitada liisingueseme jääkväärtuse ja sõiduki turuväärtuse vahe summas 2545,63 eurot. Hageja niisugune nõue oleks põhjendatud juhul, kui kostjate kohustus tasuda hagejale nimetatud summa tuleneks kas poolte vahel sõlmitud liisingulepingust või vahetult seadusest. Ringkonnakohtu istungil asus hageja esindaja seisukohale, et kostja 1 (liisinguvõtja D. Rohtma) kohustus tasuda hagejale kui liisinguandjale liisingueseme jääkväärtus tulenes pooltevahelisest lepingust – s.o kasutusrendilepingu nr 230915PD esilehel (t I kd lk 11) märgitud tingimusest, mille kohaselt lepiti kokku vara jääkväärtuse suurus rendiperioodi lõpuks (s.o esialgse kokkuleppe kohaselt 82 627,12 EEK, mida hiljem 22.10.2004.a muudatustega suurendati 110 169,49 EEK-ni) ning kasutusrendilepingu üldtingimuste punktist 10.
3. Kolleegium leiab, et viidatud alustest ei nähtu liisingulepingu poolte kokkulepet selles, et lepingu lõppemise korral tuleks liisinguvõtjal tasuda liisinguandjale kas kokkuleppeline jääkväärtus tervikuna või nimetatud jääkväärtuse ja liisingueseme tegeliku väärtuse vahe. Ei kehtivas seadusandluses (võlaõigusseaduses) ega pooltevahelises lepingus ei ole täpsustatud, milline õiguslik tähendus on terminil „jääkväärtus“. Ringkonnakohus märgib, et liisinguvaldkonna praktikas on termin „jääkväärtus“ kasutusel mitmes eri tähenduses. Erialakirjanduse kohaselt tähistab „jääkväärtus“ liisingulepingute puhul üldreeglina liisingueseme harilikku ehk turuväärtust liisinguperioodi lõpus [vrd Varul, P. jt (koost.), Võlaõigusseadus II, Tallinn 2007, VÕS § 367 kommentaar 3.4.3 – 3.4.4, lk 332-333]. Teistsuguses tähenduses jääkväärtust tuntakse nn kasutusrendi tüüpi liisingulepingute puhul, kus jääkväärtus tähistab kokkuleppelist suurust (nn kohustuslik jääkväärtus). Kui nn kapitalirendi tüüpi liisingulepingutele on omane suunatus liisingueseme omandamisele liisinguvõtja poolt (s.o liisingumaksetega on hõlmatud liisingueseme väärtus tervikuna), siis nn kasutusrendi puhul tasub liisinguvõtja liisinguandjale liisingueseme omandamise kulud liisingumaksete kaudu tagasi üksnes kuni kokkulepitud nn kohustusliku jääkväärtuseni ning ülejäänud osas hüvitatakse liisingueseme omandamise kulud liisinguandjale liisingueseme tagastamise (ning selle jääkväärtuse) kaudu liisingulepingu lõppemisel (VÕS § 367 kommentaar 3.2, lk 330). Seega ei tule nn kasutusrendi tüüpi liisingulepingu puhul liisinguvõtjal tasuda liisinguandjale liisingueseme maksumust (väärtust) tervikuna, vaid liisinguvõtjal tuleb eelkõige tasuda liisingulepingu järgi kokkulepitud liisingumaksed, mis on sisuliselt käsitatavad sõiduki kasutamise eest tasumisele kuuluva üürina. Sellele lisaks jääb liisinguandjale ka liisinguese.
4. Käesoleval juhul on apellant sisuliselt seisukohal, et liisingulepingust tulenevalt oli liisinguvõtjal kohustus tagada, et liisinguperioodi lõppedes vastab liisingueseme turuväärtus 7 poolte vahel kokkulepitud nn jääkväärtusele ning juhul, kui sõiduki tegelik turuväärtus jäi kokkulepitud nn kohustuslikule jääkväärtusele alla, tuleb liisinguvõtjal liisinguandjale see vahe hüvitada. Kolleegiumi arvates ei tulene pooltevahelisest liisingulepingust liisinguvõtja kohustust hüvitada liisinguandjale sõiduki kokkuleppelise jääkväärtuse ja sõiduki tegeliku turuväärtuse vahe. Niisuguse kohustuse võtmisena ei ole käsitatav poolte kokkulepe sõiduki nn jääkväärtuse suuruse kindlaksmääramise kohta.
5. Apellandi (hageja) esindaja tugines nõude alusena ka pooltevahelise lepingu, s.o kasutusrendilepingu üldtingimuste (t I kd lk 12-15) p-le 10.
6. Nimetatud lepingupunkti kohaselt on rentnikul õigus taotleda lepingu ennetähtaegset lõpetamist, teatades sellest liisingfirmale vähemalt 30 kalendripäeva ette, tagastades vara liisingfirmale ning tasudes liisingfirmale täiendavalt 2 kuu rendimaksega võrdse summa. Juhul, kui liisingfirmal ei õnnestu lepingu sellise lõpetamise korral realiseerida vara hinnaga, mis vastab liisingfirma poolt vara soetamiseks tehtud kulutustele, mida ei ole hüvitatud makstud rendimaksetega ning mis võrdub rentniku poolt tasumata jäänud rendimaksete ning vara rendiperioodi lõpuks kokkulepitud jääkväärtuse summaga, siis on rentnik kohustatud hüvitama liisingfirmale nimetatud hinna ning tegeliku müügihinna, millest on maha arvatud vara müügiga seotud kulud, vahe vastavalt lepingu p-s 1.5 sätestatud maksetingimustele. Kolleegium leiab, et pooltevahelise lepingu p 10.6 ei kuulu käesoleval juhul kohaldamisele, kuna tegemist ei ole lepingu selles sättes reguleeritud olukorraga. Lepingu p 10.6 sõnastuse kohaselt reguleeritakse õiguslikke tagajärge juhuks, kui liisinguleping lõpetatakse ennetähtaegselt rentniku, s.o liisinguvõtja algatusel. Lepingusätte teine lause, milles nähakse ette rentniku kohustus hüvitada liisinguandjale kokkuleppelise jääkväärtuse ja vara tegeliku müügihinna vahe, kohaldub pooltevahelise sõnaselge kokkuleppe järgi üksnes olukordades, kus lepingu ennetähtaegse lõpetamise aluseks on rentniku taotlus. Käesoleval juhul ei ole aga kumbki pooltest tuginenud sellele, nagu oleks lepingu lõpetamise aluseks olnud rentniku (liisinguvõtja) taotlus. Selle asemel on hageja (apellant) tuginenud sellele, et leping lõppes liisinguandja (hageja) poolse ülesütlemise tagajärjel.
7. Kuigi kostjad (vastustajad) ei ole liisinguandja poolse ülesütlemise kohta esitanud vastuväiteid ega tuginenud ülesütlemise tühisusele, peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et asja materjalidest nähtuvalt on hageja (liisinguandja) esitanud lepingu ülesütlemise avalduse (pealkirjastatud kui „Vara tagastamise nõue“) 06.10.2008.a, s.o pärast lepingu tähtaja möödumist. 15.09.2003.a sõlmitud kasutusrendilepingu kohaselt oli rendiperioodiks 60 kuud ning vara tagastamise tähtpäevana lepiti kokku 15.09.2008.a. Vaidlust ei ole ka selles, et pärast lepingu esialgsete tingimuste osalist muutmist 22.10.2004.a kokkuleppega oli viimase liisingumakse (rendimakse) tasumise tähtajaks 30.09.2008.a. Ehkki liisinguvõtja jäi võlgnevusse kahe viimase liisingumakse tasumisega, oli kokkulepitud lepinguperiood 06.10.2008.a seisuga siiski juba möödunud ning seetõttu ei ole alust rääkida lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest. Apellandi (hageja) esindaja möönis ka ringkonnakohtu istungil, et olukorras, kus lepingu tähtaeg on juba möödunud, ei ole lepingu ülesütlemine tegelikult õiguslikult võimalik. Kolleegium leiab, et ka juhul, kui pooltevahelisele õigussuhtele kohaldada VÕS § 367, mis sätestab liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed, ei oleks hagejal (apellandil) alust nõuda kostjatelt liisingueseme nn kohustusliku (kokkuleppelise) jääkväärtuse ja liisingueseme tegeliku turuväärtuse vahet. Riigikohus on oma otsuse nr 3-2-1-29-06 p-s 28 rõhutanud, et liisinguandja ei tohi liisingulepingu ülesütlemise abil rikastuda, s.o sattuda varaliselt paremasse olukorda, kui ta oleks olnud liisingulepingu nõuetekohase täitmise korral 8 kokkulepitud liisinguperioodi lõpuni. Ringkonnakohus jõudis eelpool järeldusele, et lepingust ei tulenenud liisinguvõtja kohustust hüvitada liisinguandjale kokkulepitud jääkväärtuse ja liisingueseme turuväärtuse erinevus. Hageja ei ole menetluses ka väitnud, et lepingu nõuetekohase täitmise korral liisinguvõtjal niisugune kohustus oleks olnud.
8. Riigikohtu senine praktika, kus käsitletakse liisinguvõtja kohustust hüvitada liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemise korral VÕS § 367 lg 1 alusel krediteerimiseks tehtud kulutused, sh esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud, puudutavad juhtumeid, kus liisingumaksetega oli hõlmatud liisingueseme väärtus tervikuna (nt otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-33-08 p 14; 3-2-1-29-06 p 24 ja 3-2-1-1-07 p 25). Käesoleva vaidluse poolte vahelise lepinguga aga ei kohustunud liisinguvõtja tasuma liisinguandjale liisingueseme kogu väärtust, vaid lepingu esemeks oli sõiduki kasutamine lepingueseme (60 kuud) vältel ning selle eest graafikujärgsete rendimaksete tasumine. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja nõue liisingueseme jääkväärtuse ja sõiduki turuväärtuse vahe hüvitamiseks summas 2545,63 eurot jätta rahuldamata.
9. Lisaks eelkäsitletule nõudis hageja (apellant) kostjatelt hüvitist summas 537,75 eurot mis koosneb: 1) tasumata kindlustusmaksetest summas 106,92 €, 2) muudest vara realiseerimisega seotud kuludest summas 552,21 € ja viivisest summas 6,39 € ning millest on maha arvatud vastustaja (kostja) poolt juba tasutud 127,77 €. Kolleegium leiab, et nimetatud osas on apellandi nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele pooltevahelise kasutusrendilepingu p-de 4.16 ja 5.7 alusel. Lepingu p 4.16 kohaselt on liisingfirmal juhul, kui rentniku lepingust tulenevate kohustuste mittetäitmise või mittekohase täitmise tõttu tuleb liisingfirmal tema täiendavaid toiminguid, õigus nõuda nende toimingute eest hüvitist vastavalt liisingfirma hinnakirjas toodud määradele. Lepingu p 5.7 kohaselt on liisingfirmal juhul, kui rentnik ei tagasta vara lepingus sätestatud tingimustel, õigus kasutada tema käsutuses olevaid seaduslikke võimalusi vara oma valdusse saamiseks ja tekitatud kahju sissenõudmiseks. Käesolevas asjas ei ole kostjad põhimõtteliselt vaielnud vastu liisinguandja õigusele nõuda lepinguliste kohustuste rikkumise korral liisinguvõtjal tekkinud põhjendatud lisakulutuste hüvitamist. Vaidluse all ei ole asjaolu, et kostja ei tagastanud liisingueset lepingus ettenähtud tähtajaks ning detsembris 2008 kasutas hageja OÜ Reeborn vara tagastusteenust. Maakohus analüüsis hageja nõude ülejäänud komponente ja leidis, et põhjendatud on tasumata kindlustusmaksete nõue summas 106,92 eurot, vara realiseerimisega seotud kulud summas 552,12 eurot ja viivis summas 6,39 eurot. Vastustajad ei ole maakohtu seisukohti nende nõuete osas vaidlustanud. Arvestades hageja taotlust vähendada väljamõistetavat summat kostja poolt juba tasutud 127,77 euro võrra, tuleb seega hageja nõue rahuldada summas 537,75 eurot. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et hageja nõue lisakulutuste hüvitamiseks ei saa käesoleval juhul olla kaetud liisingueseme võõrandamisest saadud summaga või liisingueseme tegeliku väärtusega. Kostja kui liisinguvõtja rahalised kohustused tulenesid eeskätt pooltevahelise lepingu lisaks olevast rendimaksete tasumise graafikust ja vaidlust ei ole selles, et nimetatud graafiku järgsed maksed on liisinguandjale täies ulatuses tasutud (kostja on tasunud ka esialgse võlgnevuse kahe viimase rendimakse osas). Kolleegium asus eelpool seisukohale, et pooltevaheline leping ei näinud ette kostja (liisinguvõtja) kohustust hüvitada liisinguandjale lepingu lõppemisel liisingueseme kokkuleppelise jääkväärtuse ja selle tegeliku turuväärtuse vahe. Seetõttu ei mõjuta liisingueseme väärtus käesoleval juhul liisinguvõtja kohustuste suurust. 9
10. Apellant ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles kohus jättis rahuldamata viivisenõude kohustuse täitmisega viivitatud aja eest summas 4004,07 € (s.o põhivõlgnevusega võrdses määras). Apellatsioonimenetluses ei ole taotletud kostjatelt põhivõlgnevuse suurusele vastava viivise väljamõistmist. Seetõttu ei käsitle ringkonnakohus

§ 651lg 1 alusel hageja viivisenõuet, mis maakohtu menetluses esitati.

16.

§ 173

lg 3 alusel muudab ringkonnakohus maakohtu otsuses märgitud menetluskulude jaotust.

§ 163

kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Ringkonnakohus peab põhjendatuks jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Maakohtu menetluses taotles hageja kostjatelt kokku 8008,14 euro väljamõistmist. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi summas 537,75 eurot, siis tuleb maakohtus kantud menetluskulud jätta 6,7 % ulatuses kostjate kanda ja 93,3 % ulatuses hageja kanda. Apellatsioonimenetluses taotles hageja kostjatelt 3083,28 euro väljamõistmist. Seega tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskuludest jätta 17,4 % vastustajate (kostjate) kanda ja 82,6 % apellandi kanda. Üllar Roostoja Viivi Tomson Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ / allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 10