← Eesti

3-12-1132/60

Obsah (6)§ 25§ 8§ 16§ 15§ 23§ 27

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtunikud Lauri Madise, Kaire Pikamäe ja Silvia Truman Määruse tegemise aeg ja koht 26.03.2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-1132 Haldusasi O J kaebus Kuus

§ 25

lg1 kohaselt võib kohus vähendada isikult välja mõistetavate riigi õigusabi kulude ja tasu suurust kuni põhjendatud ja vajaliku ulatuseni. Õiglane poleks riigi õigusabi osutaja kanda panna kulusid, mis on tingitud sellest, et riigi õigusabi osutav advokaat on pärit Tartust, kuna ka Tallinnas, kus on riigi õigusabi saaja elukoht, olnuks advokaate, kes saanuksid riigi õigusabi osutada. Seetõttu ei tule kaebajalt välja mõista advokaadi sõidukulusid ega lisatasu riigi õigusabi kohta jõudmise eest. Õigusabi osutamisele kulunud 15 tundi ei saa pidada põhjendamatult suureks kuluks. Seega tuleb kaebajal riigieelarvesse hüvitada tasu riigi õigusabi eest (240 eurot) koos käibemaksuga, kokku 288 eurot.

  1. O J nimel esitas Tallinna Halduskohtu 25.01.2013 otsuse peale Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse advokaat Valli Murde, kes taotles halduskohtu otsuse tühistamist osas, millega pandi apellandile kohustus hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud, ning uue otsuse tegemist, millega jäetakse see tasu ja kulud kogu ulatuses riigi kanda. Apellant väitis, et vastustaja 20.09.2012 korraldusest nr 656 nähtuvalt tingis apellandi kohtusse pöördumise vastustaja ebaprofessionaalne tegevus. Faktiliselt võttis vastustaja õigeks apellandi nõude korralduse nr 261 tühistamise osas. Seetõttu on äärmiselt ebaõiglane kohustada apellanti hüvitama riigi õigusabi tasu ja kulusid. Tallinna Halduskohtu 22.06.2012 määrusega anti apellandile riigi õigusabi küll kohustusega hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud ühekordse maksena, kuid HKMS § 118 lg 3 annab kohtule õiguse jätta menetluskulud riigi kanda isegi siis, kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud, juhul, kui esinevad analoogia korras HKMS § 108 lg-s 11 ettenähtud tingimused. Apellandilt riigi õigusabi tasu ja kulude väljamõistmine oleks äärmiselt ebaõiglane põhjusel, et asjast nähtuvalt ei ole apellant kuritarvitanud menetlusõigusi, viinud kohut eksitusse ega venitanud menetlust. Kui vastustaja oleks vaidlusalused korraldused teinud korrektselt ja nende sisu apellandile õigeaegselt selgitanud, ei oleks viimane olnud sunnitud halduskohtusse pöörduma. Apellatsioonkaebus saabus Tallinna Ringkonnakohtusse e-kirjaga, mille saatmise kuupäevaks on märgitud 01.03.
  3. Tallinna Ringkonnakohtu 08.03.2013 määrusega jäeti apellatsioonkaebus HKMS § 187 lg 4 alusel käiguta. Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonitähtaja rikkumisega esitatud apellatsioonkaebuses ei ole esitatud apellatsioonitähtaja ennistamise taotlust ega näidatud ära põhjuseid, mis takistasid apellandil seaduses ettenähtud menetlustähtaega järgimast.
  4. 22.03.2013 esitas apellandi esindaja V. Murde taotluse apellatsioonitähtaja ennistamiseks. Esmalt selgitas esindaja, et ekslik on Tallinna Ringkonnakohtu 08.03.2013 määruses toodud seisukoht, nagu oleks apellatsioonkaebus esitatud elektrooniliselt 01.03.
  5. Apellatsioonkaebus edastati ringkonnakohtule 28.02.2013 kolmel korral ning täiendavalt ka esimese astme kohtule põhjusel, et ringkonnakohtu kantseleist ei tulnud millegipärast automaatkinnitust 2

(7)3-12-1132 apellatsioonkaebuse saabumise kohta. Apellatsioonkaebus saadeti 28.02.2013 kell 22:09, kell 22:23 ja kell 22:28, mida kinnitab ka edastatud menetlusdokumentide väljavõte. 04.03.2013 selgitas ringkonnakohtu kantselei töötaja, et 28.02.2013 oli ringkonnakohtus elektroonilise side rike, mistõttu kantselei ei väljastanud ka automaatset kinnitust menetlusdokumentide saabumise kohta. Apellant möönab, et esitas apellatsioonkaebuse tähtaja rikkumisega, kuid palub tähtaeg ennistada esindaja eksimuse tõttu HKMS § 118 lg-s 1 sätestatud apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja kulgemise alguse osas. Haldusasi lahendati kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata. Esimese astme kohus määras 31.12.2012 määruse p-s 4 kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise kuupäevaks 25.01.2013 kohtu kantselei kaudu. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-93-10 on selgitatud, et kohtukantselei kaudu teatavaks tegemine tähendab kindlaksmääratud ajal pärast kohtuistungit kohtukantseleis otsusega tutvumise võimaldamist ja selle ärakirja või väljatrüki kättesaamist TsMS § 453 lg 1 kohaselt. Kaebaja esindaja arvas ekslikult, et kuna tema töökoha asukoht ei ole Tallinnas, siis algab menetlustähtaja kulgemine menetlusdokumendi elektrooniliselt kättetoimetamisest, sest on selge, et kaebaja esindajal on takistusi kohtukantseleis otsusega tutvumisel. Kaebaja esindaja palub arvesse võtta, et sõitmine Tallinna võib koormata esindatavat täiendavate menetluskuludega. Praktikas tuleks rakendada Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-93-10 p-s 5 väljendatud seisukohta, mille kohaselt „...arvestades eelkirjeldatud menetlustähtaegade regulatsiooni keerukust, märgib kolleegium veel kord, et selguse huvides ja eksimise vältimiseks võiksid kohtud otsuses välja tuua apellatsioontähtaja lõpu kindla kuupäeva.“ Samuti viitab apellant Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-61-12 p-s 13 väljendatud seisukohale, et kui kaebus jääb tähtaegselt esitamata just riigi õigusabi osutava advokaadi õigusvastase tegevusetuse tõttu, siis ei oleks kaebeõigus riigi toel tagatud, ja sama lahendi p-s 17 avaldatule, et asjas tekkinud olukorda (s.o advokaadi tegevusetus) heastavaks meetmeks on kaebuse esitamise tähtaja ennistamine. Apellant palub arvesse võtta ka seda, et tema jaoks on väga oluline vabastada ta menetluskulude kandmisest. Väljamõistetud menetluskulude suurus 288 eurot ei ole küll ebamõistlik suur ning kohtuotsuse kohaselt tuleb nimetatud kulud tasuda kahe kuu jooksul, kuid antud juhul on oluline, et just tänu apellandi pöördumisele halduskohtusse viis vastustaja vaidlusalused korraldused vastavusse normatiivaktidega ning seda just kohtumenetluse käigus. Seetõttu ei ole õiglane koormata kaebajat menetluskuludega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. HKMS § 181 lg 1 kohaselt tuleb apellatsioonkaebus esitada 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Halduskohus tegi vaidlustatud otsuse avalikult teatavaks kohtukantselei kaudu 25.01.2013 ja edastas e-kirjaga otsuse 25.01.2013 V. Murdele, kes on otsuse kättesaamist kinnitanud 29.01.2013. Seejuures teavitas halduskohus menetlusosalisi otsuse avalikult teatavakstegemise ajast ja viisist – 25.01.2013 kell 16:00 kohtukantselei kaudu – 31.12.2012 määrusega ja apellant sai selle määruse kätte 31.12.2012 (tl 89). Seega oli apellatsioonkaebuse esitamise tähtpäevaks 24.02.2013. Kuna tegemist oli puhkepäevaga ja pühaga, tulnuks apellatsioonkaebus esitada hiljemalt järgmisel tööpäeval, s.o 25.02.2013 (HKMS § 67 lg 4). Ka juhul, kui pidada apellatsioonkaebuse esitamise päevaks 28.02.2013, on apellatsioonkaebus esitatud seaduses ettenähtud tähtaega rikkudes. 7. HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Tähtaja ennistamise taotluse kohaselt põhjustas tähtaja möödalaskmise advokaadist esindaja eksimus apellatsioonitähtaja kulgemahakkamise osas. 3
(7)3-12-1132
  1. Alused, mil apellatsioonitähtaeg hakkab kulgema kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates, on HKMS § 181 lg 1 teises lauses küll keeruliselt ja halvasti sõnastatud, ning sätte lugemisel võib jääda ka mulje, et apellatsioonitähtaeg hakkab kohtuotsuse kättetoimetamisest kulgema alati, kui kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aega ei teatatud kohtuistungil, nii nagu ka käesoleval juhul. Kuid tähtaja ennistamise taotlusest nähtub, et arusaama tähtaja kulgemahakkamisest kohtuotsuse kättetoimetamisel ei põhjustanud asjaolu, et kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aega ei teatatud kohtuistungil. Kohtuotsuses on märgitud edasikaebamise kord, mille kohaselt hakkab apellatsioonitähtaeg kulgema kohtuotsuse „kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest“, mis on HKMS § 173 lg 1 kohaselt teine otsuse avalikult teatavakstegemise viis otsuse kohtuistungil kuulutamise kõrval, halduskohtu 31.12.2012 määruses on teatavaks tehtud kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemise aeg ning kohtuotsuse tegemise aeg ja koht (25.01.2013 Tallinn) on märgitud ka kohtuotsuse päises. Tähtaja ennistamise taotlusest nähtub, et apellandi esindaja mõistab, mida tähendab kohtuotsuse kohtukantselei kaudu teatavaks tegemine. Tähtaja ennistamise taotlusest ilmneb, et apellandi esindaja arusaam tähtaja kulgemahakkamisest kohtuotsuse kättetoimetamisel tugines asjaolule, et apellandi esindajal on tülikas kohtukantseleisse otsusega tutvumiseks kohale sõita. Seaduse sõnastuses ei viita miski sellele, nagu sõltuks apellatsioonitähtaja kulgemahakkamine niisugustest asjaoludest. Seetõttu ei ole apellandi esindaja eksimus vabandatav. Seoses apellandi esindaja väidetud raskustega kohtukantseleisse otsusega tutvuma sõita märgib ringkonnakohus, et kohtuotsus saadeti vastavalt HKMS § 174 nõuetele menetlusosalistele otsuse avalikult teatavakstegemise päeval 25.01.2013 viivitamata (kell 16:31) ka elektronpostiga (tl 97), kuid apellandi esindaja saatis kinnituse kohtuotsuse kättesaamise kohta alles 29.01.2013 (tl 98).
  2. Kohtuotsuses ei ole tõesti märgitud apellatsioonitähtaja lõpu kindlat kuupäeva. Sellise kuupäeva märkimine võib olla oluline õiguslikult kogenematu isiku puhul. Kuid vandeadvokaadi puhul ei saa sellise kuupäeva märkimatajätmine õigustada apellatsioonitähtaja ületamist.
  3. Samas on Riigikohus haldusasjas nr 3-3-1-61-12 tulenevalt põhiseaduse §-st 15 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg-st 1 pidanud olukorras, kus kaebus jääb tähtaegselt esitamata just riigi õigusabi osutava advokaadi õigusvastase tegevusetuse tõttu, vajalikuks riigi õigusabi saajale riigi toel kaebeõiguse tagamiseks kaebetähtaeg ennistada (viidatud lahendi p-d 10-13). Ka praegusel juhul on tegemist olukorraga, kus apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg lasti mööda apellandile riigi õigusabi osutava advokaadi hooletuse tõttu.
  4. Siiski ei ole praegusel juhul vajadust apellatsioonitähtaega ennistada, sest ringkonnakohtu arvates tuleb sõltumata apellatsioonitähtaja ennistamisest apellatsioonkaebus tagastada HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel – apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. Apellatsioonkaebuse väited, mille õigsust kohus HKMS § 187 lg 3 p 5 kohaldamisel hindama peaks, ei ole apellandi õiguslikud hinnangud, nagu antud juhul väide, et riigi õigusabi kulude hüvitamise kohustus on ebaõiglane.
  5. Riigi õigusabi seaduse (

) § 15 lg 1 alusel lahendab kohtumenetluse käigus esitatud taotluse riigi õigusabi saamiseks asja menetlev kohus määrusega. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt määratakse riigi õigusabi andmise otsuses või määruses kindlaks sama seaduse § 8 kohane riigi õigusabi andmise viis ja riigi õigusabi saaja hüvitamiskohustus vastavalt §-le 16.

§ 8

kohaselt on riigi õigusabi andmise viisideks: 1) õigusabi andmine kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud; 2) õigusabi andmine kohustusega ühekordse maksena täielikult või osaliselt hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud; 3) õigusabi and4

(7)3-12-1132 mine kohustusega osamaksetena täielikult või osaliselt hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud.

§ 16

lg 1 sätestab, et isikule riigi õigusabi andmise korral kohustusega osaliselt või täielikult hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud, määratakse tema hüvitamiskohustus kindlaks proportsioonina või võimaluse korral konkreetses summas ja otsustatakse, kas hüvitamine toimub ühekordse maksena või osamaksetena.

§ 15

lg 8 kohaselt võib riigi õigusabi andmise või sellest keeldumise määruse peale esitada määruskaebuse. Käesolevas asjas on halduskohus 22.06.2012 teinud

§ 15

lg-s 1 nimetatud määruse, milles vastavalt sama paragrahvi lg-le 5 ja sama seaduse §-dele 8 ja 16 on määranud kindlaks kaebajale riigi õigusabi halduskohtumenetluses esindamiseks kohustusega hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud ühekordse maksena. Selle määruse peale ei ole määruskaebust esitanud.

§ 23

lg 1 kohaselt määrab kohtumenetluse käigus riigi õigusabi andmisel asja menetlev kohus riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kindlaks asjas tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetavas määruses. Sama seaduse § 25 lg 1 sätestab, et pärast isikule õigusteenuse osutamise lõpetamist määrab kohus sama seaduse §-s 23 ettenähtud korda järgides kindlaks riigi õigusabi saaja kohustuse hüvitada riigile täielikult või osaliselt advokaadile määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

§ 25

lg 2 kohaselt määrab kohus riigi õigusabi saaja hüvitamiskohustuse täpse suuruse ja hüvitamise üksikasjaliku korra kindlaks riigi õigusabi andmise otsustamisel sama seaduse § 16 kohaselt kindlaksmääratud hüvitamiskohustuse ulatust ja hüvitamise korda ning temalt nõutud ettemaksu arvestades. Eeltoodud regulatsioonist tuleneb ringkonnakohtu arvates see, et kui isik ei nõustu temale riigi õigusabi andmise määruses määratud riigi õigusabi andmise viisiga ja hüvitamiskohustuse ulatusega, peab ta selle määruse peale esitama määruskaebuse.

§ 25

alusel hüvitamisele kuuluva riigi õigusabi tasu ja kulude summa kindlaksmääramisel lähtub kohus riigi õigusabi andmisel kindlaksmääratud õigusabi andmise viisist ja hüvitamiskohustuse ulatusest. Tulenevalt käesolevas asjas tehtud 22.06.2012 riigi õigusabi andmise määrusest, pidi kaebaja hüvitama advokaadi tasu ja kulud suuruses, milles kohus hindas advokaadi tasu ja kulud põhjendatuks ja vajalikuks. 13. Apellatsioonkaebuses ei ole väidetud, nagu oleks advokaaditasu ja kulud summas 288 eurot põhjendamatult suured ja ebavajalikud. Apellant leiab, et sõltumata sellest, kui suur on käesolevas asjas riigi õigusabi osutanud advokaadi tasu ja kulude põhjendatud suurus, ei tohiks nende hüvitamise kohustust kaebuse esitajale panna. 14.

§ 27

lg 1 sätestab, et riigi õigusabi saaja ei pea riigi õigusabi tasu ega riigi õigusabi kulusid hüvitama ning temale tagastatakse hüvitamiskohustuse täitmiseks tasutud ettemaks, kui: 1) tsiviilasja lahendamisel mõistetakse kohtukulud täielikult või osaliselt välja vastaspoolelt – selles osas, milles kohtukulud kannab vastaspool; 2) halduskohus rahuldab tema kaebuse täielikult või osaliselt – selles osas, milles kaebus rahuldatakse; 3) halduskohus lõpetab asja menetluse seoses kompromissi kinnitamisega; 4) haldusorgan rahuldab tema vaide täielikult või osaliselt – selles osas, milles vaie rahuldatakse. 15. Käesoleval juhul ei ole tegemist ühegi

§ 27lg-s 1 sätestatud juhuga.

Halduskohus jättis kaebuse täies ulatuses rahuldamata. 16. Õige võib olla apellandi väide, et tänu apellandi pöördumisele halduskohtusse viis vastustaja vaidlusalused korraldused kohtumenetluse käigus vastavusse normatiivaktidega. Kuid see ei tähenda, nagu oleks apellandi poolt riigile õigusabikulude hüvitamine ebaõiglane. Tulenevalt HKMS § 108 lg-st 1 ei ole võimalik menetluskulude kandmise kohustust panna poolele, 5

(7)3-12-1132 kelle kasuks otsus tehti, ehk käesoleval juhul Kuusalu vallale. Eeltoodu ei tähenda, et valla põhjustatud menetluskulusid peaks kandma riik.
  1. Lisaks juhib ringkonnakohus tähelepanu järgnevatele vaidluse all mitteolevatele asjaoludele. Esialgsest kaebusest (tl 1) ja kaebaja riigi õigusabi taotlustest (tl 2-3, 18-19) nähtuvalt oli kaebaja poolt kohtusse pöördumise põhjuseks see, et kaebaja soovis saada endale maakoduks hooneid, mis asusid endise Kase 12 talumaa koosseisus olevatel maatükkidel, mis on erastatud kolmandale isikule. Selle eesmärgi saavutamiseks soovis kaebaja saada riigi õigusabi. Halduskohus jättis kaebuse käiguta, selgitades, et kaebajal ei ole seda eesmärki võimalik saavutada ilma, et ta vaidlustaks kolmandatele isikutele maa ostueesõigusega erastamise aluseks olevad otsused, arvestades tühistamiskaebuse esitamiseks HKMS §-s 46 sätestatud kaebetähtaegu. Pärast kaebajale riigi õigusabi andmist võeti Tallinna Halduskohtu 31.08.2012 määrusega (tl 40) menetlusse kaebus Kuusalu Vallavalitsuse 19.04.2012 korralduse nr 261 (tl 6) osalise tühistamise ning vallavalitsuse selle korralduse muutmiseks kohustamise nõudes. Viidatud korralduse p-ga 2 määrati kaebajale kompensatsioon Kase 12 talumaast tagastamata jääva maa eest summas 209 eurot. Kaebaja taotles selle korralduse p 2 muutmist selliselt, et talle määrataks tagastamata jääva Kase 12 talumaa osa eest kompensatsiooniks 235,69 eurot. Korraldust vaidlustati põhjendustega, et valesti on arvutatud tagastamata jääva maa suurus (0,9045 ha, samas kui kaebaja hinnangul oleks õige 0,98 ha) ning rakendatud väära maksustamishinda (178 eurot hektari eest, samas kui kaebaja arvates oleks õige 185 eurot hektar). Kohtumenetluse käigus võttis Kuusalu Vallavalitsus 20.09.2012 vastu korralduse nr 656 (tl 78), millega muudeti 19.04.2012 korralduse nr 261 p-i 2 selliselt, et O Jle määratakse Kase 12 talumaast tagastamata jääva maa eest kompensatsiooni summas 187 eurot. Vallavalitsus põhjendas (vt seletused tl 47 ja 75 ja korralduse nr 656 põhjendused) korralduse nr 261 muutmist sellega, et korralduses nr 261 oli ebaõigesti lähtutud sellest, nagu oleks kaebajale Kase 12 talumaast tagastamata jääva maa suurus 0,9045 ha. Hiljem selgitati välja, et ostueesõigusega erastatud Kase 3, Kasekalda ja Kase maatükid, pindalaga kokku 0,9045 ha, mis ekslikult arvati täies ulatuses endise Kase 12 talumaa piires tagastamata jäänud maaks, väljuvad osaliselt endise Kase 12 talumaa piiridest. Samuti ei arvestatud korralduse nr 261 andmisel sellega, et kaebajale on 30.09.2011 korraldusega nr 674 tagastatud 0,17 ha maad. Seega kuulub O. Jle kompenseerimisele 0,81 ha endise Kase 12 talumaast tagastamata jäänud maad. 27.12.2012 muudetud kujul (tl 84-85) jäi kaebuse nõudeks tühistada Kuusalu Vallavalitsuse 20.09.2012 korraldus nr 656 osaliselt ja kohustada vallavalitsust korraldust muutma selliselt, et kaebajale määrataks tagastamata jääva Kase 12 talumaa osa 0,81 ha eest kompensatsiooniks 194,80 eurot (kaebaja jäi seisukohale, et korralduses nr 261 (ja 656) kompensatsiooni arvutamisel aluseks võetud maa maksustamishinna 178 eurot/ha asemel tuleks lähtuda maksustamishinnast 185 eurot/ha). Selles muudetud nõudes jäi kaebus rahuldamata. Seega ei saa väita, nagu oleks kohtusse pöördumise põhjustanud vastustaja eksitav tegevus tagastamata jääva ja kompenseerimisele kuuluva maa suuruse kindlaksmääramisel ning kohtusse pöördumine oli vajalik kaebaja õiguste rikkumise kõrvaldamiseks.
  2. Seetõttu ei saa kaebajale riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise kohustuse panemist pidada ebaõiglaseks. 19.

-st ega HKMS ei tulene, nagu peaks riigi õigusabi saaja, kelle kaebus jääb rahuldamata, riigi õigusabi tasu ja kulud riigile hüvitama üksnes juhul, kui ta on menetluses käitunud pahauskselt. Vastupidi,

§ 27lg 3 näeb ette võimaluse kohustada riigi õigusabi saajat isegi vaatamata sama paragrahvi lg-s 1 toodud asjaolude esinemisele (sh tema kaebuse rahul6

(7)3-12-1132 damine) hüvitama riigi õigusabi tasu ja kulud osas, milles nende tekkimise põhjustas riigi õigusabi saaja poolt seadusliku takistuseta kohtu või haldusorgani kutsel ilmumata jätmine või kohtu või haldusorgani nõude süüline täitmata jätmine. Asjakohatu on apellandi viide HKMS § 108 lg-le 11 ja § 118 lg-le
  1. Nimetatud sätted reguleerivad menetluskulude jaotust menetlusosaliste vahel, mitte menetlusosalise kohustust hüvitada temale riigi poolt antud õigusabi tasu ja kulud. Nendele sätetele viitamine oleks asjakohane juhul, kui kaebajalt oleks välja mõistetud Kuusalu valla menetluskulud.
  2. Eeltoodud põhjendusel on apellatsioonkaebus ilmselgelt põhjendamatu ega saa kuuluda rahuldamisele. 21.

§ 23

lg 1 kohaselt määrab ringkonnakohus käesolevas menetlust lõpetavas määruses apellandi esindaja taotluse alusel kindlaks ka apellatsioonimenetluse riigi õigusabi tasu. Advokaat V. Murde taotleb riigi õigusabi tasu kindlaksmääramist summas 80 eurot, millele lisandub käibemaks. Taotlusest nähtuvalt on tegemist tasuga apellatsioonkaebuse koostamise eest 28.02.2013 kell 17:00-19:30 viiel pooltunnil. Käesoleval juhul kuulub kohaldamisele Eesti Advokatuuri juhatuse

  1. detsembri
  2. a otsusega muudetud kujul kehtiv „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“. Nimetatud korra p-dest 37 ja 41 tulenevalt on isiku esindaja tasu haldusasja kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise eest 16 eurot iga poole tunni kohta. Arvestades apellatsioonkaebuse sisu, ei ole ringkonnakohtu arvates selle koostamise põhjendatud ajakulu suurem kui kaks pooltundi. Eelviidatud korra p 2 kohaselt lisandub tasule käibemaks 20%. Seega on advokaat Valli Murde poolt apellatsioonkaebuse esitamisel haldusasjas nr 312-1132 osutatud riigi õigusabi tasuks 32 eurot, millele lisandub käibemaks 6 eurot ja 40 senti. Esindaja ei ole taotlenud ringkonnakohtult riigi õigusabi osutamise kulude kindlaksmääramist. 22.

§ 25

lg-test 1 ja 2 tulenevalt määrab ringkonnakohus, et apellant O Jl tuleb hüvitada käesoleva määrusega esindajale määratud riigi õigusabi tasu koos käibemaksuga ehk kokku 38 eurot ja 40 senti. Nimetatud summa tuleb hüvitada ühekordse maksena kahe kuu jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. /allkirjastatud digitaalselt/ Lauri Madise /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.