lg 3 p 1 kohaselt jätab kohus ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust.
lg 3 p 4 kohaselt jätab kohus ajutise halduri nimetamata, kui võlausaldaja ei ole oma pankrotiavaldust piisavalt põhistanud või nõude olemasolu tõendanud.
lg 6 sätestab, et kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja.
lg 7 kohaselt, kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. Kohus leiab, et võlgniku vastuväited pankrotiavaldusele on sedavõrd arvessevõetavad, et ajutine haldur tuleks jätta asjas nimetamata, kohtu hinnangul vaidlus võlausaldaja ja võlgniku vahel tuleks lahendada hagimenetluses. Võlausaldaja nõue võlgniku vastu tugineb viimase poolt allakirjutatud võlatunnistusele 100000 euro laenamise kohta võlausaldajalt, kuid võlatunnistuse kohaselt laenusumma kuulus võlausaldaja poolt üleandmisele mitte võlgnikule, vaid kolmandale isikule VR, kes pidi ka tagastama laenusumma võlausaldajale. Nimetatud võlatunnistust on täiendatud võlausaldaja ja võlgniku vahelise lepinguga, mille kohaselt võla tähtaega on pikendatud aprillini 2012, kuid laenusumma peab tagastamine peab samuti toimuma kolmanda isiku VR arvelt. Võlgniku vastuväidete kohaselt tema ei ole võlausaldajalt laenu saanud ega ole soovinud laenu võtta ja võlausaldaja on teda survestanud võlatunnistusele alla kirjutama, mistõttu esinevad alused tehingu tühistamiseks TsÜS §§ 90 lg 1 ja 97 alusel, samuti on tehing sõlmitud võimatu tingimusega, mistõttu tehing võib olla tühine, ka ei ole võlgnik maksejõuetu Võlgnik esitas VR poolt allakirjutatud võlatunnistuse, mille kohaselt tema omakorda on laenanud võlgnikult 100000 eurot. 2
) § 15 lg 3 p 1 ja § 31 lg 2 on suunatud eelkõige sellele, et pankrotimenetluse algatamise ja väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Kohus leiab, et füüsiliste isikute vaheliste nõuete ja vaidluste puhul tuleb eelistada pankrotimenetlusele hagimenetlust, seda eriti juhul kui vaidluse lahendamisse on segatud ka kolmandad isikud. Kohus leiab samuti, et kuna võlgnik on võlausaldaja nõude vaidlustanud ja asjas on vaieldav, kes on tegelikult võlgnik, kas võlatunnistusele allakirjutanud võlgnik TK või laenusumma väidetavalt saanud VR, samuti on võlgnik vaidlustanud võlatunnistuse kehtivuse, ületab vaidlus pankrotiavalduse aluseks oleva nõude olemasolu ja selguse üle pankrotimenetluse piire ja tuleks lahendada hagimenetluses. Kohus selgitab, et nõue, mille alusel kohus võlgnikule ajutise halduri nimetab, peab olema vaieldamatult selge, mis käesoleval juhul nii ei ole. Tulenevalt
lg 3 punktidest 1 ja 4 leiab kohus, et IS avalduse alusel tuleb TK suhtes ajutine pankrotihaldur jätta nimetamata ja menetlus käesolevas tsiviilasjas tuleb lõpetada. Menetluskulud tuleb jätta avaldaja kanda. Kuna avaldaja on tasunud ajutise halduri ja kulude katteks kohtu deposiiti summa 2000 eurot, siis see summa tuleb vastavalt
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.