) § 112 alusel kehtetuks, jätta kinnistu kostja ainuomandisse kohustades kostjat hüvitama võlgnikule pool kinnistu väärtusest, s.o 63 911,83 eurot rahas. Kui ka alternatiivne nõue jääb rahuldamata palub hageja teise alternatiivina tunnistada ühisvara jagamise leping pankrotiseaduse (
) § 112 alusel kehtetuks ja lubada pankrotihalduril müüa kinnistu avalikul enampakkumisel arvates kinnistu müügist laekunud rahast pool võlgniku pankrotivarasse ja kohustades pankrotihaldurit pool laekunud rahast maksma kostjale. Hageja palub kohustada kostjat andma nõusolek kinnistu võõrandamiseks enampakkumisel, kostja keeldumisel lugeda kostja nõusolek antuks kohtuotsusega. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid IM (edaspidi võlgnik) ja kostja 19.08.2009 ühisvara jagamise lepingu ja kokkuleppe isikliku kasutusõiguse seadmiseks elamule võlgniku kasuks. Ühisvara jagamise lepingus avaldasid pooled, et kinnistu asukohaga XXX Tallinn on omandatud nende abielu jooksul. Pooled leppisid kokku ühisvara jagamises selliselt, et hoonestatud kinnistu koos selle oluliste osade ja päraldistega jääb kostja lahusvaraks ja võlgnik annab temale perekonnaseaduse alusel kuuluva poole mõttelise osa kinnistust tasuta üle kostjale. Kinnistu väärtuseks lepingu sõlmimise ajal hindasid pooled 2 000 000 krooni, millest 1 500 000 moodustab kinnistul asuv elamu. Poole mõttelise osa väärtuseks moodustub seega 1 000 000 krooni ehk 63 911,83 eurot. Poolte ühise avalduse alusel kanti kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse sisse kostja ja võlgniku kasuks seati tähtajatu isiklik kasutusõigus, mille sisuks on võlgniku õigus kasutada kinnistul asuvat elamut alalise elukohana. 22.09.2009 esitas võlgnik Pärnu Maakohtule enda pankrotiavalduse. Võlgniku pankrot kuulutati välja 27.10.
lg 1 järgi „tagasivõitmisel tunnistab kohus käesoleva seaduse §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve.“
Tagasivõitmise nõude esitab haldur.“ 3 Vastavalt
p 1 „kohus tunnistab kehtetuks võlgniku ja tema abikaasa abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe, millega võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis loobus, kui abieluleping või ühisvara jagamise kokkulepe on sõlmitud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, samuti ajutise halduri nimetamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni.“ Poolte vahel puudub ka õiguslik vaidlus, et kostja on võlgniku lähikondne ning et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Kohus leiab, et viimast ei ole antud juhul isegi vaja tõendada, sest kohaldamisele kuulub
Antud juhul on võlgnik loobunud olulisel määral oma varast ning ühisvara jagamise leping on sõlmitud vähem kui aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Seetõttu on antud sätte kohaldamise tingimused täidetud. Kohtu arvates ei ole vaja täiendavalt põhjendada, et kinnistu (eriti hinnangulise väärtusega 2 000 000 krooni) on oluline osa füüsilise isiku varast. Võlausaldajate huvide kahjustamine seisnes pankrotivara vähendamises, mille tõttu saab rahuldada võlausaldajate nõudeid väiksemas mahus. Kohus leiab, et
Kostja on hageja nõude tunnistada kehtetuks 19.08.2009 ühisvara jagamise leping õigeks võtnud ning kohus rahuldab TsMS § 440 lg 1 alusel selles nõudes hagi. Kostja leiab, et ülejäänud nõuete osas tuleb hagi jätta läbi vaatamata, kuna tegemist on ühisvara jagamise nõudega, mis juba on kohtu menetluses. Kohus nõustub selles osas kostjaga. Vastavalt
lg 1 „kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga.“ Selles sättes on kehtestatud vara tagasivõitmise üldine tagajärg. Antud juhul on tehingu alusel saadu ühisvara ning kostja ei saa seda ilma ühisvara jagamata pankrotivarasse tagastada, sest ühisvara on ühine omand asjaõigusseaduse § 70 lg 1 tähenduses. Selle paragrahvi järgi on ühine omand kahele või enamale isikule üheaegselt kuuluv omand. Ühisvara on ühisomand, mis sama paragrahvi 4. lõike kohaselt on kahele või enamale isikule üheaegselt kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand. Pankrotivarasse kuulub vaid võlgniku vara ning see tuleb kindlaks määrata ühisvara jagamise menetluses.
lg 1 järgi „kui vara on võlgniku ja tema abikaasa ühisomandis, nõuab haldur ühisvara jagamist ja võlgniku osa ühisomandist. /.../“ Seega tuleb halduril esitada ühisvara jagamise nõue. Kostja vastusest nähtuvalt ühisvara jagamist vaieldakse tsiviilasjas nr 2-10-44843 ja seda väidet kinnitab ka kohtute infosüsteem. Kohus nõustub hagejaga, et iseenesest on võimalik vara tagasinõudmise hagiga taotleda ka ühisvara jagamist, kuid korraga ei saa kohtu menetluses olla kaks ühisvara jagamise vaidlust. TsMS § 423 lg 1 p 4 järgi on see hiljem esitatud hagi läbi vaatamata jätmise aluseks. Hageja nõue eraldada abikaasade ühisvarast võlgniku pool mõttelisest osast või alternatiivsed nõuded jätta kinnistu kostja ainuomandisse ja kohustada teda hüvitama kinnistu väärtus rahas, samuti müüa ühisvara enampakkumisel on ühisvara jagamise nõuded. Kuna ühisvara jagamise nõuded on juba kohtu menetluses teises tsiviilasjas tuleb käesolevas asjas need nõuded jätta läbi vaatamata. Ühisvara jagamine tuleb selgeks vaielda viidatud tsiviilasjas. Seega rahuldab kohus hagi ühisvara jagamise lepingu kehtetuks tunnistamise nõudes ning ülejäänud nõuetes, sh alternatiivsetes nõuetes jätab kohus hagi läbi vaatamata. Kuivõrd kostja võttis hagi rahuldatud ulatuses hageja nõude kohe õigeks ning ülejäänud osas jäävad nõuded läbi vaatamata, jäävad menetluskulud TsMS § 168 lg 2 ja 6 alusel hageja kanda. Hagist ja hagile lisatud materjalidest ei nähtu, et kostja andis oma käitumisega aluse kohtusse pöördumiseks – asjaolud ei viita, et hageja oleks kostja poole esmalt kohtuväliselt 4 pöördunud ning et kostja oleks hageja nõude täitmisest kohtuvälises korras keeldunud. Seetõttu jäävad menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus hindab läbivaadatud hagi hinda TsMS § 125 ja 132 lg 1 alusel 1 595 eurot. Kohus leiab, et hageja taotletava hüve väärtust (ühisvara lepingu kehtetuks tunnistamise väärtust) ei ole võimalik kindlaks määrata, sest enne ühisvara jagamise vaidluse lõppu ei ole võimalik kindlaks määrata kui palju laekub selle tühise lepingu alusel vara hageja pankrotipessa. Kohus märgib, et hageja on nõutust enam riigilõivu tasunud ning hagejal on õigus taotleda enamtasutud riigilõivu tagastamist. Meelis Eerik kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.