KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Madis Ernits ja Agu Timmi 21. mai 2012, Tartu 3-10-2930 OÜ Aaspere Agro kaebus Lääne-Viru maavanema 18.10.2010. a korralduse nr 585-m tühistamiseks ja Keskkonnaministri 06.09.2010 kirjas nr 7-2.3/5746-2 antud keeldumise tühistamiseks või õigusvastaseks tunnistamiseks Tartu Halduskohtu 31.03.2011. a otsus OÜ Aaspere Agro apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja: OÜ Aaspere Agro, esindajad vandeadvokaat Allar Karu ja advokaat Jaana Nõgisto Vastustaja: Lääne Viru maavanem Vastustaja: Keskkonnaministeerium, esindaja Elina Liik RESOLUTSIOON 1. Jätta Tartu Halduskohtu 31.03.2011. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. 2. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, so kuni 20. juunini 2012. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. OÜ Aaspere Agro sõlmis Lääne-Viru Maavalitsuse vahendusel Eesti Vabariigiga kasutusvalduse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu Haljala vallas asuvate XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX ja XXXXXX kinnistute kohta. 06.09.2010. a kirjaga nr 7-2.3/5746-2 keeldus keskkonnaminister maapõueseaduse (MaaPS) § 62 lg-le 3 tuginedes kooskõlastamast eelnimetatud kinnistute võõrandamise taotlust, märkides, et võõrandamisel pole maavaravarule juurdepääsu osas tagatud olemasoleva olukorra säilimine. 18.10.2010. a korraldusega nr 585-m otsustas Lääne-Viru maavanem maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse § 3 lg 2, § 6 lg 1 ja § 10 lg 3 alusel keelduda kõigi eelnimetatud kinnistute võõrandamisest kaebajale. 2. 10.11.2010 esitas OÜ Aaspere Agro Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Lääne-Viru maavanema 18.10.2010. a korralduse nr 585-m tühistada ja keskkonnaministri keeldumist sisaldava kirja tühistada või õigusvastaseks tunnistada. Kaebaja leidis, et mõlemad keeldumised on tema põhiõigusi ebaproportsionaalselt piiravad ja nõuetekohaselt põhjendamata. Oma seisukohta põhjendas kaebaja väitega, et vastustaja pole kaalunud erinevaid huve (s.h maavara kvaliteeti, kaevandamise tõenäosust, kinnistul olevat olukorda, asustust ja huvi põllumajandusliku tootmise jätkumise järele). Arvestamata on jäetud sõlmitud kasutusvalduse seadmise lepingutes sisalduvate õiguste ja kohustustega, põlevkivi kasutamise arengukava seisukohaga piirkonna maavara madalast kvaliteedist ja maavara ammutamise mittesoovitavusest. Haljala valla üldplaneering ei näe ette uusi kaevandamisalasid ja sätestab prioriteedina maa põllumajandusliku kasutuse. Võõrandamislepingutes oleks võimalik sätestada tingimused, mis tagaksid maavara kättesaadavuse säilimise. Kaebaja viitas neljateistkümne kinnistu lepingute punktide 3.1.1.2 ja 4.1.1, mille kohaselt pole maa väljaostmisõigus nendes seotud keskkonnaministri eelneva nõusolekuga ja on kinnitatud, et selle maa suhtes ei ole kellelgi nõudeid ega õigusi. Kaebuse kohaselt tuleb riigil nii või teisiti maa kaebajale võõrandada 2017. a-l. Kaebaja leidis, et kinnistu võõrandamine ja sihtotstarbeline kasutamine peab üles kaaluma kasutusvaldaja huvi maa omandamiseks ja ka avaliku huvi eraomandil põhineva maakasutuse ja maa põllumajandusliku kasutamise tagamiseks. 3. Tartu Halduskohus jättis 31.03.2011. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on keskkonnaministri loa näol sisuliselt tegu maavanema poolt maa võõrandamise või sellest keeldumise kohta antava lõplikku haldusakti ettevalmistava menetlustoiminguga, millele ei laiene haldusakti suhtes haldusmenetluse seaduse §-des 55 ja 56 kehtestatud vorminõuded. Samas on tegemist ka kaalutlusõiguse kohaldamisega, sest loa andmisel saab keskkonnaminister valida kahe erineva otsustuse vahel. Analüüsinud maapõueseaduse § 62 lg 1 p 3 ja maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse § 3 lg-t 2 ning sätete kujunemislugu, jõudis halduskohus seisukohale, et seaduseandja on juba ise üheselt mõistetavalt ära määranud, et riigi huvi on esmase tähtsusega ning kasutusvaldaja huve saab erandina arvestada vaid siis, kui need ei mõjuta maavaravaru kaevandamisväärtust ja juurdepääsu sellele. Seetõttu on suhteliselt piiratud ka keskkonnaministri kaalumisruum. Ta saab kaaluda ainult seda, kuidas mõjutab konkreetse maa võõrandamine olemasolevat olukorda maavaravaru kaevandamisväärsena säilimise ja juurdepääsu osas ning kas riigi huvi maavaravaru tulevaseks kasutuselevõtuks saab kahjustatud juhul, kui kasutusvaldaja realiseerib õiguse seda maad omandada. Kohus märkis, et kaalutlusõiguse alusel langetatud otsustuse puhul on kohtuliku kontrolli võimalused piiratud. Kohus tuvastas, et vastustaja kirjas sisalduv keelduv otsustus oli tehtud 2 selleks pädeva ametiisiku poolt talle antud volituste ja kaalutlemisruumi piires, rajanes maapõueseaduse ja maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse kehtivatele sätetele ning on nende eesmärgi ja sisuga kooskõlas. Otsustuse põhjendus oli vastavas kirjas küll äärmiselt lakooniline, kuid võimaldab sellele vaatamata üheselt mõista nii otsustatu sisu ja põhjuseid kui ka kasutusvaldaja huvide kaalumist, sest vastasel juhul poleks otsustaja saanud järeldada, et senist maatulunduslikku tegevust on võimalik jätkata kasutusvaldusesse andmise või rendilepingu sõlmimise kaudu. Halduskohus märkis, et kaebuses viidatud põhiõiguste piirangu all on kaebaja mõelnud ilmselt põhiseaduse §-st 31 tulenevat ettevõtlusega tegelemise õigust. Halduskohus märkis, et see õigus pole absoluutne ja seadusega võib kehtestada piiranguid. Proportsionaalsuse põhimõte tähendab, et kohaldatud piirang peab olema sobiv, vajalik ja mõõdukas. Vaidlusaluse otsustuse puhul see nii ongi, sest maa võõrandamise keeluga tagatakse riigile tähtsa maavara suhtes olemasoleva olukorra säilimine, samasugust tulemust ei ole võimalik muul viisil niisama edukalt saavutada ning piirang ei ole kasutusvaldajale ka ülemäära koormav, sest senikaua kuni pole kaevandamist alustatud, on tal võimalik maa kasutamist jätkata, kaevandamise korral aga tuleks ilmselt nii põllumajanduslikust tootmisest kui ka selleks vajalikust maast üldse loobuda. Ükski kohtule esitatud väidetest ja tõenditest ei kinnitanud ka seda, et otsustatuga oleks rikutud võrdse kohtlemise või mistahes muud õiguse üldtunnustatud põhimõtet. Maareformiseaduse § 341 lg-s 3 on kehtestatud, et kasutusvaldusesse antud maa omandisse andmist reguleeritakse eraldi seadusega, kus sätestatakse kasutusvaldusega koormatud maa omandamiseks õigustatud isikud, maa omandamise ulatus ja tingimused. Osade kaebaja kasutusvalduse aluseks olevate lepingute punktides 4.2 on sellekohane selge märge olemas ja ka kõik ülejäänud lepingud sisaldavad viidet maareformi seadusele. Kuna lepingute sõlmimise ajal vastav eriseadus veel puudus, pidi kaebajale selge olema, et maa omandamise täpsed tingimused ja kord ei ole veel kindlaks määratud, kuid nendega tuleb tal tulevikus paratamatult arvestada ning ta ei saa õiguspärase ootuse põhimõttele toetudes loota, et õigus maad võõrandada on absoluutne ja realiseerub igal juhul. Kohus sedastas, et kuna keskkonnaminister ei andnud kaebajale luba maa omandamiseks, tuli maavanemal maa võõrandamisest keelduda ning tema vastav korraldus on õiguspärane. 3. 03.05.2011. a esitas kaebaja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 31.03.2011. a otsuse ja teha asjas uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 1) Keskkonnaministri keeldumises on rikutud põhjendamiskohustust ja halduskohtu poolt rikutud materiaalõiguse normi. Halduskohus on valesti kohaldanud haldusmenetluse seaduse norme, kui võimaldas vastustajal halduskohtumenetluses tagantjärgi esitada keeldumise kaalutlusi ja põhjendusi, mis keeldumises endas puudusid, ning tugines kohtuotsuses tagantjärgi antud põhjendustele. Vastustaja esindajad on nii kaebusele vastates kui kohtuistungil oluliselt avardanud keeldumise väidetavaid tegelikke kaalutlusi. Nii on vastustaja nt väitnud, et keeldumise juures oli määrav see, et vaidlusaluses piirkonnas on võimalik maavara ammutada avakaevandamise teel, sest maavara asub maapinnale lähedal. Samuti märkisid vastustaja esindajad kohtuistungil, et on esinenud juhtusid, kus maardlal asuvate kasutusvalduses olevate kinnistute võõrandamist on lubatud põhjusel, et maavara asus sügaval ja võimaldas vaid allmaakaevandamist. Seega on vastustaja esitanud kohtumenetluses tagantjärele keeldumise väidetavaid kaalutlusi, mis keeldumises endas ei sisaldanud ja mille tõelevastavuses ei saanud kaebaja kaebeõiguse teostamisel veenduda. Halduskohus on aga põhistanud oma otsuse nimelt seda arvestades, et piirkonnas eeldatakse võimalust avakaevandamiseks. Seejuures ilmneb otsuse põhjendustest, et vaidlusaluse maa-ala perspektiivsus avakaevandusena tuleneks justkui üldplaneeringust, mis ei vasta tõele. 3 Üldplaneeringus on Eesti Põlevkivimaardla asukohta kohaliku omavalitsuse alal küll käsitletud, kuid see ei näe ette maa kasutusotstarvet mäetööstusmaana, millisena reeglina tähistatakse üldplaneeringutes perspektiivsed kaevandamisalad. Haljala valla üldplaneering ei näe ette uusi kaevandamisalasid (kaevandamisalana on reserveeritud üksnes Kaasiku liivamaardla ala). Kaebaja kinnistud asuvad väärtusliku põllumaana määratletud aladel. Halduskohus on valesti kohaldanud HMS-i § 4 lg-t 2, millest tulenevalt, koosmõjus haldusmenetluse üldpõhimõttega, peab haldusorgan oma tegevust põhjendama. Antud juhul ei ole vastustaja keeldumise põhjendustes kajastanud kõiki asjakohaseid kaalutlusi, millest ta otsuse tegemisel lähtus. Kaalutluste ja põhjenduste esitamist tagantjärele kohtumenetluses ei saa pidada Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-57-07 järgi lubatavaks. 2) Väär on halduskohtu ja keskkonnaministri seisukoht, et kaebaja kasutusvaldusesse antud kinnistute võõrandamine kahjustab ligipääsu maavarale. Kokkuvõtvalt leiab kaebaja, et talle tulnuks kasutusvaldusesse antud kinnistute võõrandamine lubada alljärgnevatel kaebustes põhjendatud argumentidel: (
- a)kaebajaga sõlmitud kasutusvalduse seadmise lepinguid, millistes riik on võtnud otsese kohustuse maa kaebajale võõrandada; (
- b)põlevkivi kasutamise riiklikku arengukava kohaselt on kõnealuse piirkonna maavara madalakvaliteediline, selle ammutamine on nii või teisiti raskendatud ja arengukava kohaselt mittesoovitatav, samuti on piirkonnas suur asustusprotsent; (
- c)Haljala valla üldplaneering ei näe ette uusi kaevandamisalasid, ent planeeringu kohaselt asuvad kaebaja teatud kinnistud väärtusliku põllumaana määratletud aladel ning kus eeldatakse prioriteedina maa põllumajandusliku kasutust; (
- d)kinnistute võõrandamisel on võimalus sätestada võõrandamislepingutes sellised tingimused (vajadusel seada riigi kasuks asjaõiguse), mis tagaks maavara kättesaadavuse säilimise. 4. Vastustaja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu 31.03.2011. a otsuse muutmata. Keskkonnaministeerium leiab et: 1) Vastustaja ei ole halduskohtumenetluses tagantjärele esitanud selliseid kaalutlusi ja põhjendusi, millele kohus oleks rajanud otsuse põhjendused. Kuigi keskkonnaministri keeldumise puhul ei ole tegemist haldusaktiga, on keeldumiskirjas olemas nii faktiline kui õiguslik alus, samuti ka kaalutlus. Keeldumiskirja lõpus on öeldud, et maatulunduslikku tegevust on nimetatud kinnistustel võimalik jätkata kasutusvaldusesse andmise või rendilepingu sõlmimise kaudu, millega on võimalik saavutada samalaadne eesmärk investeeringute soodustamiseks ning põllumajanduslikust tegevusest lähtuva avaliku huvi tagamiseks analoogselt maa võõrandamisega. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, nagu oleks tema esindajad nii kaebusele vastates kui ka kohtuistungil oluliselt avardanud keeldumise väidetavaid tegelikke kaalutlusi. Kirjalikus vastuses esialgsele kaebusele märkis vastustaja: „Kuivõrd Keskkonnaministeeriumi kirjas toodud tabelist nähtub, et katastriüksused kattuvad maardlaga sisuliselt 100-protsendiliselt, siis on ilmselge ja pikemat selgitamist mittevajav, et juurdepääs maavarale ei saa olla tagatud.“ Ka kohtuistungil ei ole vastustaja selles osas oma positsiooni muutnud. Avakaevandamisviisi kasutamisest räägiti seoses keeldumiskirjas välja toodud katastriüksuste maardlaga kattuvusega, seega on tegemist lisaargumendiga, mis selgitas keeldumise põhjusi. Kohus ei ole kohtuotsust kaalumise toimumise osas põhistanud avakaevandamisviisile tuginedes. Väär on kaebaja tõlgendus, et „vaidlusaluse maa-ala perspektiivsus avakaevandusena tuleneks justkui üldplaneeringust“. Vastustaja leiab, et on ilmselge, et planeering ei käsitle kaevandamise viisi. Uuringuvälja eeldatakse küll avakaevandatavana, aga see ei tulene 4 otseselt planeeringust. Kohus on lihtsalt samas lauses maininud kahte asjaolu. Esiteks seda, et maardla on Haljala valla üldplaneeringus kajastatud ja teiseks seda, et eeldatakse maa-ala kasutuselevõttu avakaevandusena. Eksitav on kaebaja väide, mille kohaselt „Üldplaneeringus on Eesti Põlevkivimaardla asukohta kohaliku omavalitsuse alal küll käsitletud, kuid üldplaneering ei näe ette maa kasutusotstarvet mäetööstusmaana.“ Vastustaja selgitab, et maardlaala, millele on juba väljastatud kaevandamisluba, kajastatakse üldplaneeringus mäetööstusmaana. Maardlaala, mille osas on kaevandamisloa taotlus menetlemisel, perspektiivse mäetööstusmaana. Maardlaalade osas, millele ei ole väljastatud kaevandamislube ega algatatud menetlust loa andmiseks, tuuakse planeeringu dokumendis maakasutuspiirangud välja, kuid ala juhtfunktsiooni mäetööstusmaana ei määratleta. Vastustaja märkis ka oma vastuses esialgsele kaebusele, et antud juhul (kus ei ole algatatud lubade väljaandmist) on maavara kasutamisega seotud piirangud toodud üldplaneeringu lisas 2 – „Piirangud“, kus on märgitud Haljala valla territooriumil paiknev Eesti põlevkivimaardla Haljala uuringuväli ning üldplaneeringu kaardile on kantud nimetatud maardla andmed. Kaebaja viited üldplaneeringutele ei ole kaevandamise seisukohalt põhjendatud, kuivõrd planeeringud ei ole tihti ajakohastatud ja ei piira maapõueseaduse järgi kaevandamislubade andmist. Kaalutlusõiguse küsimusi käsitledes tuleb rõhutada ka üldtuntud ja pikemat põhjendamist mittevajavat olulist avalikku huvi. Kahtlemata on põlevkivi riigile strateegiliselt tähtis maavara ja seega on ilmselge, et kaebaja poolt esialgses kaebuses ja edasikaebuses viidatud kaalutlusvajadused ei oleks kooskõlas ei MaaPS § 62 lõike 3 ja maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse § 3 lõike 2 sõnastuse ega sisulise mõttega, samuti ka viidatud normide eesmärgiga. 2) Vastustaja keeldumine on kooskõlas kaalutlusõiguse teostamise reeglitega ja proportsionaalne, halduskohus ei ole rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Halduskohus on õigesti leidnud, et nii seadusesätetest kui seaduse eelnõuga nähtuvatest selgitustest tulenevalt ei ole peetud võimalikuks olukorda, kus riigile tähtsad maad antakse esmalt senise kasutusvaldaja omandusse ja hakatakse neid seejärel maavara kaevandamise vajadusest tulenevalt eraisikutelt välja ostma. Seega sai vastustaja kaaluda vaid seda, kuidas mõjutab konkreetse maa võõrandamine olemasolevat olukorda maavaravaru kaevandamisväärsena säilimise ja juurdepääsu osas ning kas riigi huvi maavaravaru tulevaseks kasutuselevõtuks saab kahjustatud juhul, kui kasutusvaldaja realiseerib õiguse seda maad omandada. Halduskohus märkis õigesti, et vastustaja kaalumisruumi piiratusest tulenevalt ei pidanud ta kaaluma keeldumiskirjas kõiki kaebajat võimalikult puudutavaid aspekte, vaid eelkõige juurdepääsu piiramise kahjustamise võimalikkusega seotuid. Samast põhjusest tulenevalt ei pea ka kohus üksikasjalikumalt käsitlema kõiki kaebaja etteheiteid vastustaja poolt muude vastustajat puudutavate küsimuste kaalutlemise kohta. Väär on kaebaja väide, nagu poleks kohus võtnud seisukohta kasutusvalduse aluseks olevate lepingute kohta. Kohus sedastas, et OÜ Aaspere Agro kasutusvalduse aluseks olevate lepingute punktides 4.2 on maareformi seadusele selge märge olemas ja ka kõik ülejäänud lepingud sisaldavad viidet samale seadusele. Kuna lepingute sõlmimise ajal vastav eriseadus veel puudus, pidi kaebajale olema selge, et maa omandamise täpsed tingimused ja kord ei ole veel kindlaks määratud, kuid nendega tuleb tal tulevikus paratamatult arvestada ning ta ei saa õiguspärase ootuse põhimõttele toetudes loota, et tema õigus maad võõrandada on absoluutne ja realiseerub igal juhul.“ Väär on kaebaja väide, nagu oleks seadus hilisemalt muutunud. Tegemist oli täiesti uue seaduse vastuvõtmisega, millele viitas ka juba lepingute sõlmimise ajal kehtiv maareformiseadus. Kehtivate õigusaktide valguses ei saa realiseeruda kaebaja ettepanek, mille kohaselt saaks sätestada kinnistu igakordsele omanikule kohustuse taluda kaevandamist tema kinnistul või kanda kinnistusraamatusse vastavasisuline kasutusõigus. Kuivõrd kaebaja rõhutab, et tema 5 eesmärgiks on põllumajanduslik tegevus antud kinnistutel, siis sellise igakordse omaniku talumiskohustuse sisseviimise tingimusel maa omandamine ei tagaks kuidagi rohkem põllmajandusliku tootmise kestvust kaevandamise vajaduse realiseerimisel, kui tänane kasutusvaldus. Keskkonnaministeeriumile on pandud kohustus jälgida, et ükskõik milline kavandatav tegevus ei halvendaks maavaravaru kaevandamisväärsena säilimise või maavaravarule juurdepääsu osas olemasolevat olukorda. Kinnistu võõrandamine halvendaks pöördumatult eelpoolnimetatud olukorda ja oleks lisaks vastuolus avaliku huvi seisukohalt strateegilist tähtsust omava ressursi kaitse põhinõuetega. 5. Lääne-Viru Maavalitsus palus jätta halduskohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 31.03.2011. a otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 7. Maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse § 3 lg 2 sätestab, et maad, mis sisaldab maavara maapõueseaduse tähenduses, võib omandada keskkonnaministri loal. Loa andmise või sellest keeldumise otsustab keskkonnaminister kooskõlas maapõueseadusega, arvestades maavarale juurdepääsu ja maavara kaevandamisväärsena säilimise tagamise vajadust. MaaPS § 62 lg 3 kohaselt võib Keskkonnaministeerium maapõue seisundit ka kasutamist mõjutavat püsiva iseloomuga tegevust lubada üksnes juhul, kui kavandatav tegevus ei halvenda maavaravaru kaevandamisväärsena säilimise või maavara juurdepääsu osas olemasolevat olukorda. 8. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja kasutusvalduses olevad kinnistud asuvad Eesti põlevkivimaardla Haljala uuringuvälja aktiivse ja passiivse tarbevaru erinevatel plokkidel. Praegusel momendil on need kinnistud riigi omanduses ja kaebajal on nende osas sõlmitud kasutusvalduse seadmise lepingud. Ringkonnakohus leiab, et rahuldades kaebaja taotluse ja lubades tal maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maad omandada, on kindlasti tegemist olemasolevat olukorda muutva tegevusega, kuna maavarale juurdepääsu tagamiseks on sellisel juhul riigil vajalik sõlmida lepingud maa omanikuga. 9. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja apellatsioonkaebuses toodud seisukohaga nagu kuuluks keskkonnaministri 06.09.2010. a kirjas nr 7-2.3/5746-2 antud keeldumine tühistamisele või õigusvastaseks tunnistamisele seetõttu, et keeldumises puuduvad asjakohased kaalutlused. Arvestades seda, et MaaPS § 62 lg 3 keelab Keskkonnaministeeriumil lubada tegevust, mis halvendab olukorda maavarale juurdepääsu osas, siis ei saanud minister anda mingit muud otsustust, kui keelata kaebaja taotletud maade omandamise. Samuti ei saanud ka Lääne-Viru maavanem vastu võtta teistsugust otsustust, kuna selleks puudus tal keskkonnaministri luba. 10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka muud selles toodud põhjendused. Mingit tähtsust ei oma asjaolu, kas antud kinnistutel on võimalik avakaevandamine või allmaakaevandamine ning see, kas maa kasutusotstarve on mäetööstusmaa või mitte. Isegi kui praegusel momendil on leitud, et tegemist on 6 madalakvaliteedilise maavaraga, ei välista see olukorda, kus tehnoloogiliste uuenduste tõttu on otstarbekas ka sellise maavara kaevandamine. Samuti on siis võimalik otsustada ka kaevandmise viis ning võimalik muuta maa kasutusotstarvet. 11. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et kaebajale oleks tulnud anda kasutusvaldusesse antud kinnistute võõrandamise õigus, kuna kaebajaga on sõlmitud kasutusvaldusesse andmise lepingud, millistes riik on võtnud kohustuse maa kaebajale võõrandada. 23.03.2006. a sõlmitud kasutusvalduse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu (vt näiteks tl 9-11) kohaselt anti kaebaja kasutusvaldusesse 4,43 ha suurune XXX maaüksus. Lepingu p 4.2 kohaselt on kasutusvaldajal õigus taotleda maa omandamist pärast kümne aasta möödumist kasutusvalduse seadmisest. Kasutusvaldusesse antud maa omandisse andmine reguleeritakse eraldi seadusega, kus sätestatakse kasutusvaldusega koormatud maa omandamiseks õigustatud isikud, maa omandamise ulatus ja tingimused. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et notariaalselt sõlmitud kinnistule kasutusvalduse seadmise lepingutes ja asjaõiguslepingutes selline säte puudub, kuna nende lepingute p 4.1.1 alusel on kasutusvaldajal õigus kümne aasta möödumisel kasutusvalduse seadmisest kasutusvalduses olev maa välja osta (vt näiteks tl 23-27). Samas ei ole ringkonnakohtu arvates nendest lepingutest tulenevalt riik võtnud endale kohustust kasutusvaldusesse antud maa igal juhul kasutusvaldusesse saanud isikule müüa. Selline kohustus saab eksisteerida ainult kehtivate seaduste raames, mistõttu tuleb ka sellisel juhul arvestada maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse § 3 lg-ga 2 ja MaaPS § 62 lg-ga 3. Lepingutest tulenevalt reguleeritakse kasutusvaldusesse antud maa omandisse andmine eraldi seadusega. Praegusel momendil on see reguleeritud maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seadusega ja sellest on ka haldusaktide väljaandmisel lähtutud. Seega ei saanud kaebajal tekkida ka õigustatud ootust, et tal tekib kindlasti õigus talle kasutusvaldusesse antud maa omandada. 12. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kaebaja kasutusvaldusesse antud maa talle võõrandamata jätmine ei piira ebaproportsionaalselt kaebaja ettevõtlusvabadust. Kuna vaidlusalused maad on jätkuvalt kaebaja kasutusvalduses, siis on kaebajal võimalus jätkata nendel põllumajandusliku tootmise arendamist ja kasutusvaldusesse andmise lepingu lõppemisel õigus taotleda nende lepingute pikendamist. 13. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (riigilõiv ja õigusabikulud) tema enda kanda. Maili Lokk Madis Ernits 7 Agu Timmi