Obsah (12)

§ 162§ 113§ 361§ 142§ 145§ 100§ 101§ 195§ 196§ 44§ 42§ 367

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Marget Henriksen Otsuse tegemise aeg ja koht 05. märts 2013.a Tallinnas kell 16.00 kohtukantselei kaudu Tsiviilasja

§ 162

alusel vähendada väljamõistetava viivisemäära suurust seadusjärgse määrani (

§ 113lg 1). Menetluse käik 15.10.2012.a saatis kohus hagejale juhindudes Ts

MS § 392 lg-st 1 kirja, milles tegi TsMS § 230 lg 2 alusel hagejale ettepaneku esitada tõendid, millest nähtuks eseme väärtus tagastamise hetkel. Hageja poolt 11.12.2012.a esitatud vastusest nähtuvalt selgitab hageja, et sõiduki turuväärtus väljendub antud juhul selle müügihinnas. Sõiduki turuväärtust mõjutavad aga sõiduki seisukord, majanduslik olukord, turu aktiivsus ja teised taolised faktorid. Kuivõrd sõiduki soetusmaksumus (millest tuleneb ka jääkmaksumus) on määratud lepingu sõlmimise hetkel, ei saa see olla turuväärtuse näitajaks sõiduki tagastamise hetkel. 05.02.2013.a Harju Maakohtu Kentmanni kohtumajas toimunud kohtuistungil jäid hageja ja kostja eelnevalt kohtule kirjalikult esitatu juurde. Kohus teatas pooltele, et teeb otsuse teatavaks 05.03.2013.a. kell 16.00 kantselei kaudu ja lahend on kättesaadav www.e-toimik.ee kaudu. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse ja sellele lisatud materjalidega, leiab, et hageja nõue on hagiavalduses märgitud asjaoludega õiguslikult põhjendatud ja piisavalt tõendatud ning hagi kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes:

1. hageja ja CS OÜ sõlmisid 03.07.2007 liisingulepingu nr XXX, mille esemeks oli sõiduauto Hyundai Sonata, 2.0, ehitusaasta: 2007;
2. 03.07.2007 sõlmisid hageja ja HV(endise nimega U ) lepingust tuleneva rahalise kohustuse tagamiseks käenduslepingu nr XXX, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate liisinguvõtja 3 kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja solidaarselt liisinguvõtjaga võlgnetava rahalise kohustuse, kuid mitte rohkem kui 16 873,07 euro tasumise eest;
3. liisinguvõtja rikkus lepingust, kindlustusleppest ja teenuste lisast tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu, teenuste lisa ja kindlustusleppe alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed, kütusekaardimaksed ja kaskokindlustuse maksed.
4. auto anti EA-le üle 19.07.2010;
5. vara realiseeriti 13.09.2010 hinnaga 5 436,75 eurot (käibemaksuta). Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, loeb kohus nimetatud faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel ja esitatud dokumentaalsete tõenditega. Poolte vahel on vaidlus järgmistes asjaoludes:
6. kas hageja poolt esitatud lepingu ülesütlemisavaldus on põhivõlgnikule ja kostjale kätte toimetatud;
7. kas liisinguleping on kehtivalt üles öeldud;
8. viivise väljamõistmise ja viivisemäära suuruse üle;
9. kas vara väärtust on hinnatud selle tagastamise hetkel;
10. kas vara võõrandamise hind vastab vara turuhinnale selle hagejale tagastamise hetkel. Kohtu hinnangul on esitatud hagi lubatud ja õiguslikult põhjendatud. Kohustus tuleneb lepingutest. Võlaõigusseaduse (

) § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 361

kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Kohus on tuvastanud ning poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ja CS OÜ sõlmisid 03.07.2007 liisingulepingu nr XXX, mille esemeks oli sõiduauto Hyundai Sonata, 2.0, ehitusaasta: 2007 (tl 34-38) ning mille eest CS OÜ kohustus tasuma osamaksetega maksegraafiku alusel (tl 39). Liisingulepingule kohaldatakse liisingulepingu üldtingimusi (tl 40-45). Lisaks kohustus liisinguvõtja sõlmima vara vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu, tasuma kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud kulutusi, tagama kindlustuslepingute ja katkematu kindlustuskaitse olemasolu ning nõuetekohase täitmise (tl 4648). 03.07.2007 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja seoses lepinguga teenuste lisa, mille alusel võimaldas hageja kostjal kasutada Neste kütuse krediitkaarti (tl 49-50).

§ 142

lg 1-3 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega.

§ 145

lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Kohus on tuvastanud ja poolte vahel puudub vaidlus, et 03.07.2007 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr XXX, mille kohaselt kohustus käendaja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga 4 liisinguandja ja liisinguvõtja vahel 03.07.2007 sõlmitud liisingulepingust nr XXX ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise, maksimumsummas 16873,07 eurot (264006,18 krooni, tl 70-71). Kohus on antud tsiviilasjas esitatud tõendite alusel tuvastanud, et lepingu üldtingimuste punkti 1.3 kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma hagejale liisinguvara eest lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule (tl 40). Üldtingimuste punkti 6.

1. kohaselt kohustus kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud kulutusi tasuma liisinguvõtja. Punkti 6.3.
2. kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma kindlustusmaksete tasumata jätmise tagajärjel ning muudel alustel kindlustusest tulenevad kulud ja/või kahjud (sh kindlustusandjate regressnõuded). Kui vastavad kulud ja/või kahjud on kandnud hageja, kohustus liisinguvõtja hagejale vastavad summad hüvitama hageja poolt nimetatud tähtajaks ja korras. (tl 42). Kindlustusleppe punkti 2 viienda valiku kohaselt kohustus liisinguvõtja kindlustusmakseid (standardkasko) tasuma kindlustusandjale hageja vahendusel, kandes poliisil nimetatud kindlustusmakse hagejale kindlustusleppes nimetatud tähtajaks ja korras (iga kalendrikuu
3. kuupäevaks hageja vastavale arveldusarvele, tl 47). Teenuste lisa p. 3 kohaselt pidi liisinguvõtja tasuma hagejale tasu Neste kütuse krediitkaardi kasutamise eest vastavalt hageja poolt esitatud arvetele (tl 50). Kohtule tsiviilasja materjalidest nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus asjaolus, et liisinguvõtja rikkus lepingust, kindlustusleppest ja teenuste lisast tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu, teenuste lisa ja kindlustusleppe alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed, kütusekaardimaksed ja kaskokindlustuse maksed.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise eest on sätestatud

§-s 101.

§ 101

lg 1 p 1 ja 4 alusel võib võlgniku poolt kohustuse rikkumise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ja lepingu üles öelda. Kohus on seisukohal, et antud juhul on tegemist kestvuslepinguga. Liisingulepingu kui kestvuslepingu ülesütlemisele kohaldub üldiselt

§ 195

ning ülesütlemisavalduse tegemisele ei ole erisätteid ka liisingulepingut reguleerivates

§-des 361-367.

§ 195

lg 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Ülesütlemine on kujundusõigus, mis on teostatav ühepoolse tahteavaldusega, kui ülesütlemise materiaalsed eeldused on täidetud.

§ 196

lg 1 alusel võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine).

§ 196

lg 2 kohaselt juhul, kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist.

§ 196

lg 3 kohaselt võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt saatis hageja liisinguvõtjale 04.06.2010 teatise (tl 64), milles teavitas liisinguvõtjat tekkinud võlgnevusest ning hageja õigusest leping üles öelda. Hageja palus liisinguvõtjal võlgnevuse tasuda, andes selleks täiendava tähtaja kuni 24.06.

1. Hageja teavitas liisinguvõtjat, et kui liisinguvõtja ei likvideeri võlgnevusi tähtaja jooksul loeb hageja lepingu alates 25.06.2010 ülesöelduks ning liisinguvõtjal tuleb vara tagastada 26.06.
2. Lisaks teavitas hageja liisinguvõtjat, et vastavalt lepingule kuulub vara peale tagastamist võõrandamisele ning kui võõrandamisest saadav rahasumma ei kata liisinguvõtja võlgnevusi hageja ees, tuleb liisinguvõtjal hüvitada hagejale puudujääv summa (tl 64). Liisinguvõtja võlgnevust ei kustutanud, mistõttu luges hageja tuginedes lepingu üldtingimuste punktile 7.1.3 lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles öelduks. Lepingu üldtingimuste punkti 7.1.3 kohaselt on hagejal õigus lugeda leping ennetähtaegselt lõppenuks (üles öelda) juhul, kui 5 liisinguvõtja on jätnud liisingu osamakse ja/või intressi kohaselt tasumata või tasub mittetäielikult ning pole võlgnevust kustutanud 15 päeva jooksul pärast maksetähtpäeva. Antud juhul on poolte vahel vaidlus, kas hageja on põhivõlgnikule ja kostjale liisingulepingu ülesütlemisavalduse kätte toimetanud. Kohtule nähtub hageja selgitustest ja tsiviilasjas esitatud tõenditest, et hageja on saatnud liisinguvõtjale teatised (tl 64, tl 69, tl 126, tl 128, tl 130) aadressidel Kuldkinga tee 12, Metsnurme küla, Saku vald, Harjumaa ning XXX, Tallinn (tl 107-110). Esimene aadress oli hagejale teadaolevalt liisinguvõtja likvideerija ehk kostja kehtiv aadress ning teine liisinguvõtja lepingus esitatud aadress. Kostjale saatis hageja samuti neli kirja, millest kaks tähitult ning kaks lihtkirjana (tl 72-73, tl 126-127, tl 129). Hageja saatis kirjad aadressil XXX, mis oli hagejale teadaolevaks aadressiks ja märgitud kostja kehtivaks aadressiks ka Rahvastikuregistris ning ka käenduslepingus esitatud aadressil XXX(tl 111-114). Tähitud kirjad tagastati hagejale hoiutähtaja möödumisel, lihtkirjade tegeliku kättesaamise kohta hagejal teave puudub. Hageja on seisukohal, et Swedbank AS üldtingimuste punkti 5.1.4 lähtuvalt saab vähemalt lihtkirjad lugeda kostja poolt kättesaaduks ning lisab, et ei saa pidada õigustatuks, et kui kostja ei võtagi kirju vastu, on tal lõpmatult võimalik lepingu võlgnevuse tõttu ülesütlemist vältida. Peale sõiduki realiseerimist hageja poolt, saatis hageja liisinguvõtjale ja kostjale ka kogunõude kohta teatised 30.11.
3. Liisinguvõtja on kirja vastavalt väljastusteatisele kätte saanud 02.12.2010 (tl 121). Kostjale saadetud kirjad tagastati hagejale hoiutähtaja möödumisel (tl 122-125). Kohus selgitab, et iseenesest ei ole liisingulepingu ülesütlemisel oluline kostjale kui käendajale ülesütlemisavalduse kättetoimetamine, oluline on, et liisinguvõtjale oleks ülesütlemisavaldus kätte toimetatud. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-8-09 selgitanud, et tahteavalduse kättesaamise analüüsimisel tuleb kindlaks teha, kas tahteavalduse saajale oli tagatud mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda. Kohtule tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on tähitud kirjadena liisinguvõtjale saadetud ülesütlemise avaldus hagejale tagastatud hoiutähtaja möödumisel, seega ei ole liisnguvõtja lepingu ülesütlemise avaldust kätte saanud. Lahendada tuleb küsimus, kas tahteavalduse saab lugeda kättesaaduks, kui tahteavalduse saaja postkasti tähitud kirja saabumise teate panemisest on möödunud mõistlik aeg. Kolleegium vastas lahendis nr 3-2-1-809 sellele küsimusele eitavalt. Tähitud kirja saabumise ja postiasutusse hoiustamise teatis ei sisalda teavet saabunud kirja sisu kohta. Seetõttu puudub tahteavalduse saajal mõistlik võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda ja seega ei saa lugeda tahteavaldust kättesaaduks. Järelikult ei ole liisinguvõtja tähitud kirjadena saadetud ülesütlemise avaldust kätte saanud ja ülesütlemine tähitud kirja saabumise teate postkasti panekuga ei olnud toimunud. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt tugineb hageja oma seisukohtades ka Swedbank AS üldtingimuste p-le 5.1.
4. Swedbank AS üldtingimuste p 5.1.4 kohaselt loetakse personaalsed teated, mis pank on kliendile saatnud kättesaaduks, kui teate väljastamisest pangale teadaoleval kliendi või tema nimel teadet vastu võtma õigustatud isiku kontaktaadressil või –numbril on möödunud ajavahemik, mis on tavaliselt vajalik teate edastamiseks selle sidevahendi teel […]. Kohus selgitab järgmiseks, kas hageja poolt viidatud Swedbank AS üldtingimuste p 5.1.4 on kehtiv. Kohus kontrollib, kas Swedbank AS üldtingimuste p 5.1.4 võib olla tühine. Kohus selgitab, et võib ise omal algatusel tühisuse alusele tuginedes tühisuse tuvastada ilma, et keegi menetlusosalistest oleks seda taotlenud. Kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ja kohaldab ise seadust tulenevalt TsMS § 436 lg-s 7 ja § 438 lg-s 1 sätestatust. Kuna ülesütlemine on vastuvõtmist vajav tahteavaldus, kohalduvad tsiviilseadustiku üldosa seaduse üldised nõuded tahteavaldustele (TsÜS § 67 jj). TsÜS § 69 lg 1 kohaselt tuleb ülesütlemine kui tahteavaldus lepingu teisele poolele kätte anda. Kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Kindlale isikule suunamata tahteavaldus muutub kehtivaks 6 tahte väljendamisega. TsÜS § 69 lg 2 kohaselt on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. TsÜS § 69 lg 3 kohaselt loetakse lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui tal puudub tegevuskoht, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja eluvõi asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Swedbank AS üldtingimuste p 5.1.4 kokkulepitu on kohtu hinnangul vastuolus TsÜS § 69 lg-s 3 sätestatuga. Eelkõige seisneb oluline erinevus selles, kes pooltest kannab tahteavalduse kättetoimetamise/saamise riski. Viidatud punkti järgi on tahteavalduse kättesaamise risk teate saajal, st vaidluse korral tuleb hagejal tõendada vaid seda, et ta on teate kostjale saatnud (möödunud on ajavahemik, mis on tavaliselt vajalik teate edastamiseks selle sidevahendi teel). TsÜS § 69 lg-st 3 tulenevalt kannab aga kättetoimetamise riski saatja. Vaidluse korral tuleb hagejal kui tahteavalduse saatjal lisaks saatmisele tõendada ka seda, et nõudekiri on jõudnud liisinguvõtja kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ning liisinguvõtjal on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kuivõrd tüüptingimus (p 5.1.4) kaldub liisinguvõtja kahjuks kättesaamise riski panemise osas kõrvale TsÜS § 69 lg-s 3 sätestatust, on see liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav.

§ 44

sätestab, et kui

§ 42

lg-s 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Seega on majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul tüüptingimuste kasutajal võimalik nimetatud eeldus ümber lükata. Antud tsiviilasjas ei ole hageja seda teinud. Hageja ei ole tõendanud, et kõnealuse lepinguklausli kasutamine on majanduskäibes selliste lepingute puhul tavaline. Järelikult tuleb eeldada, et tüüptingimus (p 5.1.4) on tahteavalduse kättetoimetamise riski panemise osas liisinguvõtjat/kostjat ebamõistlikult kahjustav ja seega

§ 42lg 1 järgi tühine.

Kuivõrd tüüptingimus on tahteavalduse kättesaamise riski panemise osas tühine, kohaldub asjas seaduses sätestatu (TsÜS § 69 lg 3). Eelnenu ei välista siiski, et liisingulepingu ülesütlemist ei ole antud tsiviilasjas toimunud. Antud tsiviilasjas esitatud asjaoludest järeldab kohus, et liisinguvõtja oli teadlik lepingu lõppemisest (vara tagastamine hagejale). Samuti on kostja tuginemine asjaolule, et liisinguleping ei ole lõppenud, kuigi ta ise on tegelikult oma käitumisega seda aktsepteerinud, vastuolus hea usu põhimõttega ja seega lubamatu. Kohtule tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja olles liisinguvõtja CS OÜ likvideerija oma 12.07.2012 e-kirjas hagejale selgitanud, mida ta on teinud vara müümiseks, millele hageja on samal päeval vastanud, et vastavalt poolte kokkuleppele oli tal aega vara müügiga tegeleda kuni juuni lõpuni ja kuna müük ei ole õnnestunud, siis peaks vara viivitamata tagastama (tl 119-120). Eeltoodust nähtuvalt oli liisinguvõtja teadlik liisingulepingu lõpetamisest ja on vara hagejale sellega seoses ka tagastanud. Kohus asub seisukohale, et antud juhul on täidetud nii liisingulepingu üleütlemise formaalsed tingimused kui ka ülesütlemise materiaalsed eeldused. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus liisingulepingu ülesöelduks. Lepingu ülesütlemise korral jäävad kehtima lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud kohustused (

§ 195

lg 2).

§ 367

lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Vastavalt

§ 367

lg 3, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb 7 käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kohus on antud tsiviilasjas esitatud tõendite alusel tuvastanud, et liisinguvõtja poolt on hagejale tasumata 9 083,42 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 7 600,56 eurot (tl 68), debitoorsest võlgnevusest summas 1 176,46 eurot (tl 52-55, tl 68), viivismaksete võlgnevusest summas 116,81 eurot (tl 56-59, tl 68), liikluskindlustuse maksete võlgnevusest summas 55,15 eurot (tl 60-63, tl 68) ning vara realiseerimisega seotud kuludest kokku summas 134,44 eurot (tl 66, tl 68). Vara realiseeriti hinnaga 6178,13 eurot (km-ta, tl 65). Hageja on nõus nõuet vähendama summas 741,38 eurot. Nõude arvestamisel on hageja lähtunud järgmisest: sõiduki võõrandamise kulud 5436,75 eurot (6178,13– 741,38= 5436,75) - vara tagastamise ja realiseerimise kulud 134,44 eurot- debitoorne võlgnevus ja kindlustusmaksete võlgnevus 1231,61 eurot= 4070,70 eurot. Selle summa arvelt kustutati osaliselt vara jääkmaksumus: summas 3529,86 eurot (7600,56- 4070,70= 3529,86). Katmata on jäänud seega sõiduki jääkväärtus 3529,86 eurot ning viivisvõlgnevus summas 116,81 eurot, kokku 3646,67 eurot, mida hageja on vähendanud summas 741,38 eurot s.o lõppnõue 2905,29 eurot. Kohtu hinnangul on hageja arvutuskäik kooskõlas

§ 367lg-ga 3.

Poolte vahel on vaidlus, kas vara väärtust on hinnatud selle tagastamise hetkel. Kohus nõustub kostjaga, et, kui liisinguese jääb peale liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse tuleb arvestada vara väärtust selle tagastamise hetkel, mida on rõhutanud ka Riigikohus (lahendid nr 3-2-1-33-08, nr 3-2-1-77-08). Liisingueseme tagastamisel liisingueseme väärtust kindlaks ei määratud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-33-08 asunud seisukohale, et kuigi

§ 367

lg 3 järgi tuleb hüvitamiskohustuse määramisel juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on mõistlik ja lubatav kui liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks täitnud ning ajavahemik, mille jooksul liisinguese võõrandati oli põhjendatud ja mõistlik, arvestades m.h liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, so kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kohtule esitatud tõendite kohaselt suunati sõiduk 19.07.2010 müüki hinnaga 129 000 krooni (km-

1. ga)s.o 8244,60 eurot (tl 65). Kohus on seisukohal, et antud juhul tuleb võtta konkreetse liisingueseme sõiduki määramisel aluseks hageja poolt määratud esmane müügihind, mis eelduslikult oligi sõiduki turuhinnaks tollel ajahetkel. Hageja poolt esitatud selgitustest nähtuvalt arvestati hinna määramisel AS EA poolt koostatud remondihinna kalkulatsiooniga (tl 131), seega tuleb pidada väärtuseks sõiduki tagastamisel selle esmane müügihind ehk 8244,60 (km-
2. ga)eurot. Lisaks märgib kohus, et hageja poolt on tõendamata asjaolu, mille kohaselt tegelik võõrandamise hind vastab sõiduki turuväärtusele selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Samuti ei ole kostja esitanud tõendeid vara turuväärtuse kohta, selle tagastamise hetkel. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja realiseerinud sõiduauto müüki andmise ajahetkest s.o 19.07.2010 ca kahe kuu jooksul (tl 65), seega võib liisingueseme võõrandamise aega pidada põhjendatuks ja mõistlikuks. Kohus asub seisukohale, et juhul, kui turuväärtuseks oli 8244,60 eurot (km-
3. ga)s.o 6870,50 eurot (km-
4. ta)ja müügihinnaks oli 6178,13 eurot (km-
5. ta)on hinnavahe 10,08% (tl 65, tl 159-160). Kohtu hinnangul on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks täitnud ning ajavahemik, mille jooksul liisinguese võõrandati oli 8 põhjendatud ja mõistlik, arvestades m.h liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes.

§ 367

lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Riigikohus on asunud seisukohale, et sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning on seetõttu lisakulud

§ 367lg 4 tähenduses.

Hageja palub kostjalt välja mõista vara realiseerimisega seotud kulud summas 134,44 eurot (km-ta, tl 66-67). Kostja nimetatud nõuet ei tunnista, kuna arve on väljastatud 14.09.2010 s.t peale vara müüki. Kohus on seisukohal, et vara realiseerimisel on hoiutasu, tehniline kontroll ja pesu põhjendatud kuludeks ka juhul, kui arve vastava teenuse eest on väljastatud peale vara müüki. Hageja on krediidiasutusena õigustatud liisinguesemete võõrandamiseks tegema koostööd vastavate teenusepakkujatega. Kostja on esitanud vastuväite viivise väljamõistmise ja viivisemäära suuruse kohta. Kostja vastuväite kohaselt on hageja viivisenõue osaliselt täiesti alusetu. Nimelt kajastub hageja põhinõudes viivismaksete võlgnevus summas 116,81 eurot, samas on hageja hagiavalduse resolutsioonis esitanud nõude viivise väljamõistmiseks põhinõude terviksummalt s.o 2905,29 eurot.

§ 113lg 6 kohaselt ei ole lubatud viivist nõuda intressi tasumisega viivitamise eest.

Kostja vastuväitest tulenevalt korrigeeris hageja 25.11.11 oma viivisnõude suurust ja palub kostjalt välja mõista viivise protsendina põhinõudelt (summalt 2 788,48 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu punktis 5.1 sätestatud määras (0,25% päevas).

§ 113

lg 1 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Liisingulepingu punkti p 5.1 kohaselt on viivisemääraks 0,25% päevas (tl 34-38). Kostja palub kohtul vähendada viivisemäära suurust

§ 162

alusel seadusjärgse määrani (

§ 113lg 1).

Vastavalt

§ 162

lg 1 kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohtu õigused viivise vähendamisel ei ole piiramatud. Kohtulahendist peavad nähtuma ja kontrollitavad olema kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-66-05 selgitanud, et kohus vähendab viivist üksnes võlgniku taotlusel. Viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Kohus selgitab kostjale, et kohtul on võimalik võlgniku taotlusel vähendada viivismäära, kui see on ebamõistlikult suur. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kostja ei ole esitanud kohtule enda sissetulekuid tõendavaid dokumente, millest nähtuks kostja halb majanduslik olukord. Antud juhul puudub vaidlus asjaolus, et põhivõlgnik rikkus maksekohustust, samas ei ole kostja kohtule esitanud veenvaid tõendeid viivismäära vähendamiseks. Eeltoodust juhindudes ei pea kohus põhjendatuks vähendada viivisemäära suurust. Lisaks on kostja esitanud vastuväite hageja viivisenõudele summas 116,81 eurot. Kostja põhjendustest nähtuvalt tuleb vaidlusalune nõue jätta rahuldamata, kuna hageja ei ole kostjale liisinguvõtja võlgnevuse teadet kätte toimetanud ning seetõttu ei saanud kostja viivise tekkimist vältida. Kohus asub seisukohale, et

§ 145lg-st 2 tulenevalt vastutab käendaja käendatava 9 kohustuse eest täies ulatuses.

Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise eest. Kostja vastuväide ei ole kohtu hinnangul põhjendatud. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja viivist arvestanud lepingu kehtivuse ajal, mitte lepingu lõppemise järgsel perioodil, seega ei oleks kostja viivise tekkimist saanud vältida. Kohus arvestades, et tegemist on tavapärase lepingu rikkumisele järgneva õiguskaitsevahendi kohaldamise õigusega asub seisukohale, et hageja viivisenõue on 116,81 euro osas põhjendatud. TsMS § 367 kohaselt võib viivise nõude hagiavalduses esitada selliselt, et nõutakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte summaliselt, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Asja materjalidega on tõendatud ning kohus peab põhjendatuks välja mõista kostjalt võlgnevus summas 2 905,29 eurot ning viivis protsendina põhinõudelt (summalt 2 788,48 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu punktis 5.1 sätestatud määras (0,25% päevas). Tsiviilasja hindlaksmääramine Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind, TsMS § 122 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus ja TsMS § 124 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS §162 sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik 10