KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Mati Maksing Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 25. veebruar 2013. a, Tallinn, kohtu kant

) § 88 lg 1 ja liisingulepingu p 6.2 alusel võisid põhivõlgnik, kostja või ka nende eest kohustust täitev isik määrata, milliste kohustuste täitmiseks on raha üle kantud; − kuna

§ 367

sisaldab dispositiivseid õigusnorme, siis võisid liisingulepingu pooled kokku leppida teisiti. Liisingulepingu p 11.2 alusel lepingu ülesütlemisel pidi põhivõlgnik maksma lepingu lõpetamise päevani maksmisele kuuluva summad, p 11.4 kohaselt tagastama liisingueseme ja kui liisinguandja saab lepingu ülesütlemisega kahju kohustus hüvitama tekkinud kahju. Hageja ei ole esitanud kahju hüvitamise nõuet ja seda ei saaks ka hagis nõutud määras rahuldada, sest arvestada tuleb liisingueseme väärtust

§ 367lg 3 kohaselt.

Sama kehtib ka hageja kui liisinguandja kulutuste kohta

§ 367

lg 1 tähenduses; − kogu sõiduauto soetamiseks kulutatus summa hagejale hüvitamine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega, sest hageja jääb endiselt sõiduauto omanikuks.

1. Kostja taotleb juhul, kui kohus peaks hagi rahuldama, määrata, et kohtuotsusega välja mõistetud summa kuulub tasumisele 18 osamaksena. Kostjal on ülalpidamisel neli last, mistõttu kostja ei oleks ilma laste heaolu kahjustamata võimeline tasuma korraga kogu välja mõistetud nõude summat.
2. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. KOHTU PÕHJENDUSED
3. Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagi tuleb rahuldada. Menetluskulud jätab kohus kostja kanda.
4. Pooltel on liisingulepingust ja käenduslepingust tulenev vaidlus. Sellise vaidluse lahendab kohus

mõlemaid nimetatud lepinguliike ja võlakohustusi üldiselt käsitlevate sätete alusel. 3

§ 196

lg 1 sätestab, et kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Liisingulepingu p 11.1 alapunkti 1 järgi võis hageja lepingu üles öelda, kui põhivõlgnik jättis tasumata ükskõik millise liisingumakse täielikult või osaliselt kahel järjestikusel maksetähtpäeval. Liisingulepingu maksegraafikust (tlk 6 ja 100) ja hageja väljavõttest lepingu täitmise kohta (tlk 17–22 ja 73) nähtub, et põhivõlgnik oli alates 2008. aasta lõpust mõningases viivituses igakuiste liisingumaksete tasumisega. Ülesütlemisavalduse tegemise aja seisuga, st 6. aprillil 2010 olid tasumata kuue kuu maksed. Samuti on hageja kooskõlas

§ 196lg-ga 2 andnud põhivõlgnikule 16.

detsembril 2009 täiendava tähtaja võla tasumiseks (tlk 88–89). Vastavalt

§ 195

lg-le 1 ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Nii täiendava tähtaja andmise avaldus kui ka liisingulepingu ülesütlemise avaldus (tlk 13–14) on põhivõlgnikule kätte toimetatud (tlk 90–97). Seega lõppes liisinguleping hagejapoolse ülesütlemisega.

1. Kohus ei nõustu kostjaga, et
2. juuli 2011 e-kirja (tlk 61) tuleks tõlgendada hageja avaldusena liisingulepingu jätkuva kehtivuse kohta. Ka pärast lepingu ülesütlemist säilivad pooltel vastavalt

§ 195

lg 2 teisele lausele lepingust tulenevad nõuded ja neile viitamine ei tähenda lepingu kehtivust. Samuti näitab põhivõlgniku juhatuse liikme

1. juuni 2011 kiri (tlk 98) pigem selget arusaama senise lepingu lõppemisest ja on käsitletav ettepanekuna uue lepingu sõlmimiseks.
2. Teiseks tuleb uurida, kas hagejal on õigus nõuda põhivõlgnikult kõigi liisingulepingu alusel tehtud kulutuste hüvitamist, sh liisingueseme ostmiseks kulunud summa lõplikku tasumist. Kohtu hinnangul on hageja nõue kõigi hageja kulutuste hüvitamiseks käesoleval juhul põhjendatud.
3. Kuigi vastavalt liisingulepingu p-dele 3.1 ja 8.2 on hageja ja põhivõlgnik sõlminud nn kasutusrendi lepingu, tuleb selle sisustamisel lähtuda eelkõige rahastamislepingute puhul kohalduvatest põhimõtetest (vt ka Riigikohtu
4. detsembri
5. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-21-124-08, p 12). Hageja ja põhivõlgnik on liisingulepingu p 13.2 teises lauses kokku leppinud, et vaidlusküsimuste lahendamisel juhinduvad lepingupooled lepingu sõlmimise eesmärkidest ja sisust.

§ 401lg 2 järgi on liisinguleping krediidileping.

Liisingulepingut reguleerivate sätete mõtteks on tagada liisinguandjale ja -võtjale võimalikult sarnane olukord sellega, kui liisinguandja oleks toiminud üksnes laenuandjana ja liisinguese (käesoleval juhul sõiduauto) oleks ostetud laenuga, st müügileping oleks sõlmitud otse müüja ja laenusaaja (käesoleval juhul põhivõlgnik) vahel ning sõiduk panditud laenu tagamiseks. Liisingulepingu järgi omandab liisinguandja (käesoleval juhul hageja) liisinguvõtja määratud müüjalt liisinguvõtja välja valitud asja ning annab selle liisinguvõtja valdusse ja kasutusse. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja andis põhivõlgnikule krediiti eelnevas kirjeldatud viisil, seega täitis liisingu- 4

§ 367

lg 1 kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi teine lõige täpsustab, milliseid summasid seejuures ei arvestata (intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme soetamiseks tehtud kulutustega). Seadusest tulenevalt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Liisingulepingu p 11.2 kohaselt oli põhivõlgnikul kohustus maksta hagejale kõik lepingu ülesütlemise päevani maksmisele kuuluvad summad ja hüvitada kahju. Seega tuleb hagejale hüvitada sõiduauto soetamiseks kulutatud summa veel tasumata osa. Käesolevas asjas ei tule hagejale tasutavast summast

§ 367

lg 3 alusel arvata maha sõiduauto väärtust, sest autot ei ole hagejale tagastatud. 19.

§ 364

kohaselt läheb liisingueseme juhusliku hävimise ja kahjustamise riisiko liisinguvõtjale üle talle liisingueseme üleandmisega. Liisingueseme hävimisega on oma olemuselt võrdsustatav asja kaotsiminek. Kohtu hinnangul on sellega hõlmatud olukord, kus liisinguese läheb liisinguvõtja valdusest välja ning valduse taastamine ei ole tõenäoliselt võimalik või vähemalt ei ole mõistlikud toimingud võimaldanud valduse taastamist. Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja pidanuks võtma täiendavaid meetmeid sõiduauto valduse taastamiseks. Hageja on nõudnud põhivõlgnikult sõiduauto tagastamist (tlk 13–14), lisaks on hageja pöördunud oma koostööpartnerite poole auto tagasi saamiseks (tlk 116). Pidades silmas liisingulepingu kui rahastamistehingu eripära ei tohiks liisinguandja olla põhimõtteliselt erinevas olukorras juhul, kui liisinguese hävib või läheb kaotsi võrreldes juhuga, kui liisinguvõtja keeldub liisingueset tagastamast. Ka

§ 362lg-st 3 tulenevalt vastutab liisinguesemega seotud riskide eest liisinguvõtja.

1. Erinevalt kostjast on kohtu hinnangul hea usu põhimõttega kooskõlas hageja kui liisinguandja nõue kõigi liisingueseme soetamiseks tehtud kulutuste hüvitamiseks olukorras, kus liisinguvõtja on olulises viivituses liisingueseme tagastamisega. Hageja ei ole menetluse kestel keeldunud pärast liisingueseme eest lõplikult tasumist selle omandiõigust üle andmast (nt tlk 99).
2. Kuna kohus leiab, et hageja nõue kõigi liisingueseme soetamise kulutuste ja ka muude sellega seotud kulutuste hüvitamiseks on põhjendatud ja käesolevas asjas ei tule kohaldada

§ 367lg 3, siis ei oma asja lahendamisel tähtsust sõiduauto väärtus.

Seetõttu jätab kohus vastavad tõendid (tlk 62–69) asja lahendamisel arvestamata. 22. Kolmandaks hindab kohus kostja vastuväidet kolmanda isiku poolt tasutud summa 6 000 eurot (tlk 58–60) muude kui põhikohustuse katteks arvestamise kohta. Hageja väljavõttest liisingulepingu täitmise kohta (tlk 17–22) nähtub, et hageja luges kõnealuse summa erinevate kohustuste (liisingumaksed, intress, kindlustusmaksed, viivis) katteks arvete sissenõutavaks muutumise järjekorras. Liisingulepingu p-s 6.8 leppisid hageja ja põhivõlgnik kokku kohustuste täidetuks lugemise järjekorras.

§ 88

lg 8 sätestab, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Hagejale laekunud summa on hageja seega põhjendatult lugenud erinevate kohustuste katteks ega pidanud seda tervikuna lugema liisingulepingust tuleneva põhikohustuse katteks. 23. Vahekokkuvõttena saab kohus senise põhjal märkida, et hageja põhinõue on põhjendatud. Sõiduauto soetamiseks kulutatud summast 26 539,58 eurot (tlk 4) on hagejale tasutud 14 770,47 eurot (tlk 17–22), st tasumata on 11 769,11 eurot. 5

§ 101

lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 ning liisingulepingu p 6.9 järgi oli hagejal õigus nõuda põhivõlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist määraga 0,3% päevas. Kostja ei ole väitnud, et hageja viivise arvestus (tlk 74) oleks arvutuslikult ebaõige. Kohus tuvastas eelnevas (p 22), et hageja on kajastanud oma arvepidamises õigesti ja põhjendatult kolmanda isiku poolt tasutud summa 6 000 eurot. Hageja väljavõttest liisingulepingu täitmise kohta (tlk 17–22) nähtub, et tasumata on viivis summas 998,94 eurot. Seega on hageja viivise nõue põhjendatud. 25. Kostja taotlus viivise vähendamiseks seevastu ei ole põhjendatud. Viivise vähendamine toimub

§ 113

lg 8 järgi vastavalt

§ 162

lg 1 tingimustele, mille kohaselt võib kohus leppetrahvi vähendada mõistliku suuruseni kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus leiab, et käesolevas asjas nõutav viivis ei ole ebamõistlikult suur. Kohus võtab siinjuures arvesse, et hageja nõuab viivist üksnes

1. oktoobrini 2011 ja viivise määr on 0,3% päevas. Hageja arvestatud viivise summa kokku 3 329,53 eurot moodustab lepingu hinnast (26 539,58 eurot) 12,5%. Hageja nõudis põhivõlgnikult sõiduauto tagastamist
2. aasta aprillis, sellest on praeguseks ajaks möödunud ligi kolm aastat. Hageja teavitas kostjat käenduskohustusest aegsasti ja korduvalt (tlk 15 ja 16). Neil asjaoludel on hageja nõutav viivis mõistlikus vahekorras rikutud kohustuse ulatusega ja kohus ei pea võimalikuks seda vähendada.
3. Viiendaks hindab kohus, kas hageja saab nõuda põhivõlgniku kohustuste täitmist kostjalt kui käendajalt.

§ 142

lg 1 alusel vastutab käendaja käenduslepinguga põhivõlgniku võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja

§ 145lg 1 järgi võlausaldaja ees reeglina solidaarselt.

Kuivõrd põhivõlgnik ei täitnud liisingulepingust tulenevaid kohustusi, vastutab kostja käendajana liisingulepingu kohase täitmise eest. Käenduslepingu (tlk 11) kohaselt vastutab käendaja liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, sh liisingumaksete, intressimaksete, lepingutasu, kindlustusmaksete, viiviste ja leppetrahvide ning võla sissenõudmisega seotud kulutuste tasumise eest, kusjuures käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks lepiti kokku 17 300 eurot. Hageja nõue on väiksem kostja kui käendaja vastutuse piirsummast.

1. Senise põhjal leiab kohus, et hageja nõue kostja vastu on tervikuna põhjendatud.
2. Lõpuks lahendab kohus kostja taotluse määrata kindlaks otsuse täitmise viis selliselt, et kohtuotsusega välja mõistetud summa kuulub tasumisele 18 osamaksena. TsMS § 445 lg 1 esimene lause sätestab, et kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Rahalise nõudega hagiasjas tehtud otsuse täitmise korra kindlaksmääramine on kohtu hinnangul põhjendatud vaid erandlikel asjaoludel, eriti kui mõlema poole huve kaaludes ei saa pidada mõistlikuks ega vajalikuks kogu rahasumma korraga tasumist. Selliseid erandlikke asjaolusid käesoleval juhul ei esine. Kostja kohustus oma perekonda ülal pidada ei ole selline asjaolu, mis tingiks käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmise ajatamise. Neil ja eespool p-s 25 märgitud kaalutlustel jätab kohus kostja taotluse rahuldamata.
3. Tsiviilasja hind on TsMS § 124 lg 1 ja § 133 lg 1 alusel 12 768,05 eurot.
4. Kuna kohus rahuldab hagi, siis jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing kohtunik 6