Tsiviilasi nr 2-12-22815 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Hiie Lindmets Otsuse avalikult teatavaks- 25. veebruar 2013, Tartu kohtumaja tegemise aeg ja koht Tsiviilasja nu

) §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vaidlust ei ole selles, et kostja rikkus lepingut, kui jättis täitmata lepingu üldtingimuste (tl 21-23, 28-30) p-s 2.1 ettenähtud kohustuse tagastada hagejale krediidisumma ja tasuda intress vastavalt lepingule lisatud maksegraafikule (tl 20, 26-27).

§ 101

lg 1 p-d 1, 4 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, taganeda lepingust või öelda leping üles ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Sama paragrahvi

1. lõike järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.
2. Vaidlusaluse lepingu näol on tegemist tarbijakrediidilepinguga

§ 402mõttes.

Nimetatud sätte (20.06.2008 kehtinud redaktsioon) kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale 3

§ 401

lg-st 1 tuleneb, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. 10.

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt peab krediidiandja tarbijale hiljemalt koos

§ 416

lg-s 1 nimetatud tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et leida võimalus kokkuleppele jõudmiseks. Teatistega (tl 31-38, 39, 40) saab tõendatuks lugeda, et hageja on

§ 416lg-te 1 ja 2 nõuded täitnud, seega on leping kehtivalt üles öeldud.

11. Võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist juhul, kui võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest. Vastavalt

§ 103

lg-le 1 vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kuna rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel, siis vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. 12.

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu alusel oli kostjal raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud. Lepingu ja kokkuleppe nr 1 kohaselt andis hageja kostjale krediiti kokku 686,44 eurot, millest on tagastamata 680,39 eurot. Kostja on vastuses hagile (tl 62-63) tunnistanud, et võlgneb hagejale tagastamata krediidisummana 680,39 eurot. Eeltoodut arvestades ja lähtudes TsMS § 440 lg-st 1 kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 680,39 eurot põhivõlgnevuse katteks.

1. Krediidilepingu, mille alaliigiks on tarbijakrediidileping, kohaselt on krediidisaajal kohustus tasuda krediidilt intressi. Intress on tasu raha kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kokkuleppe nr 1 järgi oli intressi määraks 31,59% uuelt krediidisummalt aasta kohta. Krediidiandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta krediiti annab. Kostja on 07.01.2010 hagejaga kokkulepet nr 1 sõlmides sellise intressimääraga nõustunud. Lepinguvabaduse põhimõtte kohaselt on isikud vabad ning õigustatud ise otsustama oma õiguste ja kohustuste üle. Hageja nõuab lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi 334,55 eurot. Kostja on vastuses hagile (tl 62-63) õigeks võtnud, et võlgneb hagejale intressina 334,55 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks TsMS § 440 lg 1 alusel intressi katteks välja mõista 334,55 eurot.
2. Hageja taotleb kostjalt võla sissenõudmisega seotud kulu väljamõistmist summas 140,58 eurot. Kostja on hageja nimetatud nõudele vastu vaielnud. Hagiavalduse p 3.2.4 (tl 14) ja hageja seisukohtade p 2.3 (tl 74-76) kohaselt on võla sissenõudmisega seotud kulud hageja poolt kostjale saadetud kirjade ja võla menetlemise kulu, mis tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale. Hinnakirjas kokkulepitud tasu ei sisalda ainult postiteenuse maksumust, vaid ka töövahendite, töö ja ajakulu maksumust. Lepingu üldtingimuste p 6.6 ja 6.7 kohaselt (tl 22, 29) on krediidisaaja kohustatud hüvitama krediidiandjale võla sissenõudmisega seotud kulud, sh kohtu-, inkasso ja täitemenetlusega seotud kulud. Krediidisaajale, käendajatele ja teistele lepinguga seotud isikutele lepingu rikkumisest tulenevalt saadetud teadetega seotud kulud tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale. Kohtule esitatud hinnakirjast (tl 41) nähtub, et meeldetuletuskirja maksumuseks on 200 krooni (12,78 eurot) ja lepingu ülesütlemise teate maksumus on 400 krooni (25,56 eurot). Hageja on saatnud kostjale kaheksa hoiatuskirja (tl 31-38), 01.07.2011 lepingu ülesütlemise hoiatuse (tl 39) ja 01.08.2011 lepingu ülesütlemise teate (tl 40). Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt 4

§ 35

lg 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Tarbijakrediidilepingust nr 0834091/96tt ja selle kokkuleppest nr 1 nähtub, et lepingule kohaldatakse krediidilepingute üldtingimusi S, mis võimaldavad kasutada krediidiandja hinnakirjas kehtestatud hindasid. Eelnevast tuleneb, et krediidilepingute üldtingimusi S tuleb pidada tüüptingimusteks.

§ 42

lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

§ 42lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine.

Kohus nõustub hagejaga, et meeldetuletuskirjade ja ülesütlemisteadete tasu ei sisalda pelgalt postiteenuse maksumust, kuid kindlaksmääratud tasu suurus peab olema mõistlikult põhjendatav. Kohus leiab, et hageja poolt hinnakirjas kindlaksmääratud kirjalike teadete maksumus on ebamõistlikult suur arvestades kulu töövahenditele, tööjõule ja tööajale. Seega on

§ 42

lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus, millega krediidiandjal on õigus nõuda krediidisaajale saadetud kirjalike teadetega seotud kulutuste hüvitamist krediidiandja hinnakirja järgi. Kohtu hinnangul on mõistlik ja põhjendatud kirjalike teadete maksumus 6,39 eurot (100 krooni), mistõttu mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 63,90 eurot (10 × 6,39) võla sissenõudmisega seotud kulu katteks.

1. Hageja palub kostjalt välja mõista lepingu sõlmimise tasu 12,39 eurot. Kostja ei ole nõustunud temalt hageja kasuks lepingu sõlmimise tasu väljamõistmisega. Kokkuleppe nr 1 alusel kohustus kostja tasuma hagejale 25,56 eurot lepingu muutmise tasu. Üldtingimuste p 5.3 kohaselt on krediidisaaja lepingu ülesütlemise korral kohustatud krediidiandjale koheselt tasuma ka muud võimalikud kohustused. Hageja väitel ei ole kostja lepingu sõlmimise tasu täies ulatuses tasunud (25,56 – 13,17 = 12,39). Kuivõrd nimetatud summa on hagejale tasumata, siis on hageja nõue põhjendatud ja kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 12,39 eurot lepingu sõlmimise tasu katteks.
2. Hageja nõuab kostjalt 03.10.2012 seisuga sissenõutavaks muutunud viivist summas 192,87 eurot. Viivise arvestamisel (tl 42) on hageja lähtunud intressi määrast 31,59% ja perioodist 01.08.2011 kuni 03.10.2012 ning võtnud aluseks võlgnetava krediidisumma 680,39 eurot, millele lisandub viivis lepingu ülesütlemise seisuga 14,11 eurot. Samas nõuab hageja sissenõutavaks muutunud viivisest 266,73 eurot kostjalt viiviseid 192,87 eurot.

§ 415

lg 1 esimese aluse kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksetega tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113

lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

§ 113

lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Praegusel juhul on lepitud kokku 31,59% suuruses intressimääras aastas. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08 leidnud, et

§ 415

lg 1 esimene lause viitab ka

§ 113lg 1 kolmandale lausele.

Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Seetõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist samas ulatuses, milles on kokku lepitud 5

§ 113

lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt

§-s 162 sätestatule.

§ 162

lg-st 1 tuleneb, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. TsMS § 405 lg 1 p 8 kohaselt võib kohus hagi menetlemisel lihtsustatud korras koguda tõendeid omal algatusel. Kohus kontrollis kostja majanduslikku seisundit avalikest registritest (kinnistusregister, äriregister, liiklusregister, e-maksu- ja tolliamet, tl 89-98). Kostjale kuulub kaks korteriomandit Tartu linnas aadressil Jaama 195-70 ja Nisu 20-6. Esimesel neist on käsutamise keelumärge Time Finans AB kasuks ning mõlemat kinnisasja koormavad hüpoteegid – 1 500 000 krooni AS Eesti Krediidipank kasuks ja 203 000 krooni AS Sampo Pank kasuks. Kostja kohta puuduvad andmed äriregistris. Kostja on mootorratta Kawasaki ZX 900B (reg nr 85NO, ehitusaasta 1995) omanik (kasutab poeg Aleksei Krindal). Kostja töötab Maxima Eesti OÜ-s ja tema sissetulekuks on kostja väitel 330 eurot kuus (TsMS § 405 lg 1 p 5). Kostja suhtes on algatatud üks täitemenetlus (täiteasi nr 084/2011/4156), mille raames on koostatud nii vara (pangaarve) arestimise kui rahalise nõude (töötasu) arestimise akt. Kostja kinnitusel on ta võimeline maksma hagejale igakuiselt vaid 40 eurot võlgnevuse katteks. Kuigi hageja poolt viivise arvutamisel aluseks võetud intressimäär ei ole iseenesest ebamõistlikult suur ja sissenõutavaks muutunud viivis ei ületa põhinõuet, leiab kohus, et antud juhul esineb alus viivise määra vähendamiseks eelkõige kostja majanduslikku seisundit arvestades. Kohus vähendab arvestuslikult kokku lepitud viivise määra poole võrra ehk 15,8%ni. Seega on 03.10.2012 seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõude suuruseks 96,44 eurot 192,87 euro asemel. Nimetatud viivise määr on suurem kui seadusjärgne viivise määr. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-60-05 asunud seisukohale, et põhjendatud ei ole viivise vähendamine alla nõude seadusega tagatud ulatuse. Kohus leiab, et viivise määr 15,8% on mõistlik

§ 162lg 1 tähenduses.

Samuti ei ole hageja tõendanud, et ta on saanud kahju suuremas ulatuses kui 15,8%-st viivise määrast arvestatud viivis. Lisaks arvestab kohus viivise vähendamisel ka asjaolu, et hageja väitel laekus vaidlusaluse lepingu katteks viimati makse 13.12.2010, kuid hageja ütles lepingu üles 01.08.

1. Nimetatu võimaldas hagejal ligi kaheksa kuu jooksul arvestada tagastamata krediidisummalt intressi määras 31,59% aastas.
2. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on palunud mõista välja täiendava viivise alates 04.10.2012 kuni põhinõude täitmiseni. Kohus on seisukohal, et hageja lisanduva viivise nõue on põhjendatud. Kohus märgib, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine ja lisaks kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamisele ka võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi. Viivise rakendumine on sõltunud kostjast enesest (oma kohustuste mittekohane täitmine). Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-167-09 leidnud, et vähendatud viivisemäära saab kohaldada ka viivise suhtes, mis muutub sissenõutavaks pärast hagiavalduse esitamist ja kohtuotsuse tegemist. Seega tuleb viivisemäära 15,8% tagastamata krediidisummalt aastas kohaldada ka alates 04.10.2012 kuni krediidisumma täieliku tasumiseni sissenõutavaks muutuva viivise suhtes. Samas peab kohus põhjendatuks piirata lisanduva viivise suurust põhinõude suurusega, mistõttu 6