Obsah (4)

§ 131§ 98§ 89§ 84

KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus Kohtunik Tiia Mõtsnik Otsuse tegemise aeg ja koht 28. jaanuar 2013.a kell 14.00 Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-12-44521 Tsiviilasi Osaühingu LG ja Z

§ 131

lg-le 1 tuginedes tühistanud võlausaldajate pankrotiavalduste aluseks olevad 04.06.2012 käenduslepingu ja 25.07.2012 kokkuleppe, mistõttu võlausaldajatel puudub nõue võlgniku vastu. Kuivõrd võlausaldajate pankrotiavalduste aluseks olevad tehingud on täielikus vastuolus võlgniku strateegiliste huvide ja eesmärkidega, samuti vastuolus igasuguse majandusliku loogika ja põhjendatusega ning poolte varasemate kokkulepetega, siis

§ 131lg-le 1 tuginedes tühistas võlgnik 16.11.2012 avaldustega eelnimetatud tehingud.

Tehingud on mõlemalt poolt allkirjastanud LT, kes on sellega rikkunud oma juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust. Eeltoodust tulenevalt ei ole võlgnikul kohustust täita 04.06.2012 sõlmitud käenduslepingust ega 25.07.2012 kokkuleppest tulenevaid mis tahes kohustusi PJV HR AS, SA PJV H või mis tahes kolmandate isikute ees. Vaidlusalused tehingud on näilikud. Võlgnik esitas 28.12.2012 täiendavad vastuväited pankrotiavaldustele. Võlgnik jääb oma seisukoha juurde, et võlausaldajate nõuded ei ole selged ning vaidlus nõuete üle tuleb lahendada hagimenetluses. Seadusandja on

-i § 131 lg 1 teises lauses expressis verbis 2 sätestanud, et kui isik tegutseb mõlema poole esindajana, siis eeldatakse esindaja poolt kohustuste rikkumist. Seega on võlgniku

-i § 131 lg-le 1 tuginev tühistamise avaldus materiaalõiguslikult õigustatud ja põhjendatud, isegi kui selleks ei esineks majanduslikke ja sisulisi argumente (millised argumendid käesoleval juhul vaieldamatult esinevad). Võlgnik toob välja, et võlausaldajate seisukohad seoses võlgniku osa võõrandamisega ei oma võlausaldajate nõuete olemasolu ja sissenõutavuse seisukohast mingit tähendust. Võlgnik esitas 07.01.2013 täiendavad vastuväited võlausaldajate arvamusele. Võlgnik jääb oma seisukohtade juurde, et ta on pankrotiavalduse aluseks olevad tehingud kehtivalt tühistanud, mistõttu ei ole võlausaldajatel nõuet, mille alusel saaks kohus pankrotiavalduse rahuldada. Võlgnik märgib, et Sihtasutus PJV H ega PJV HR AS ei ole kulutanud mistahes omavahendeid HR hoonete rekonstrueerimiseks, mis saaks olla aluseks väidetavale lepinguvälisele võlasuhtele. Kohtumääruse põhjendused Ajutise pankrotihalduri nimetamata jätmise alused on sätestatud PankrS § 15 lõikes

1. Muuhulgas on selles lõikes sätestatu kohaselt ajutise halduri nimetamata jätmise aluseks asjaolu, et võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust (p. 1), samuti asjaolu, et võlausaldaja ei ole oma pankrotiavaldust piisavalt põhistanud või nõude olemasolu tõendanud (p. 4). Osundatud sätete koosmõjust tuleneb, et PankrS § 15 lõikes 2 sätestatud eespoolnimetatud asjaolude esinemise korral tuleb võlausaldaja pankrotiavaldus jätta rahuldamata. VÕS § 171 lg 1 järgi võib võlgnik esitada uue võlausaldaja vastu kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu. Kohus leiab, et käesoleval juhul vaidleb võlgnik põhjendatult pankrotiavaldusele vastu ja vaidlus nõude üle tuleb lahendada hagimenetluses. Võlgnik on vastuväidetes pankrotiavaldusele esitanud kohtule kaalukad põhjendused, millele hinnangu andmine väljub pankrotimenetluse raamidest. Pankrotimenetluses ajutise halduri nimetamine s.t menetluse alustamine vaieldava nõude põhjal ei ole kooskõlas seadusega ja pankrotimenetlus võib olla võlgnikule põhjendamatult kahjustavate õiguslike tagajärgedega. Kohus leiab, et hagimenetluses tuleb lahendada võlausaldaja nõudega seonduvad asjaolud, võlausaldajal nõude kehtivuse, olemasolu, sissenõutavuse ja muud küsimused. Kohus leiab, et vaidlus selle üle, kas ja millises ulatuses nõue on võlausaldajal tekkinud võlgniku vastu, tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Nõude olemasolu ei tõenda kolmandate isikute vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingud ning sellise nõude korduv loovutamine, vaid nõude tõendamiseks peab võlausaldaja esitama nõude olemasolu tõendavad algdokumendid. Riigikohus on korduvalt rõhutanud oma lahendites (nt 3-2-1-50-05), et nõude olemasolu peab tõendama võlausaldaja. Nii on PankrS § 15 lg 2 p. 1 ja § 31 lg 1 lause 2 suunatud eelkõige sellele, et pankrotimenetluse algatamise ja väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Taoliselt on varemkehtinud PankrS eespoolosundatud sätetega analoogiliste sätete eesmärki tõlgendanud ka Riigikohus oma lahendis 3-2-1-150-
2. Riigikohus on
3. märtsi 2002.a. otsuses asjas nr 3-2-1-17-02 punktis 10 märkinud, et kuna võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. 3 Võlgnik on

§ 131

lg-le 1 tuginedes tühistanud võlausaldajate pankrotiavalduste aluseks oleva 04.06.2012 käenduslepingu ja 25.07.2012 kokkuleppe. Kuivõrd võlgniku hinnangul on võlausaldajate pankrotiavalduste aluseks olevad tehingud täielikus vastuolus võlgniku strateegiliste huvide ja eesmärkidega, samuti vastuolus igasuguse majandusliku loogika ja põhjendatusega ning poolte varasemate kokkulepetega, siis

§ 131

lg-le 1 tuginedes tühistas võlgnik 16.11.2012 avaldustega eelnimetatud tehingud.

§ 98lg 1 alusel toimub tehingu tühistamine avalduse esitamisega teisele poolele.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on tehingud mõlemalt poolt allkirjastanud LT. Antud tehingutega on võlgniku endine juhatuse liige võtnud võlgnikule suuremahulisi varalisi kohustusi: 04.06.2012 käenduslepingu alusel summas 1 500 000 eurot ja 25.07.2012 kokkuleppe alusel summas 2 477 726,79 eurot, millega ta võib olla rikkunud juhatuse liikme lojaalsus- ja hoolsuskohustust. Kohus on seisukohal, et eeltoodud tehingute sõlmimisel võivad kohtu hinnangul võlgniku endise juhatuse liikme tegevuses esineda

§ 131

lõike 1 teises lauses nimetatud tehingu tühistamise alused.

§ 131

lg 1 teise lause järgi kui esindaja tegutses ühtlasi teise poole esindajana või kui esindaja tegi tehingu iseendaga, eeldatakse, et esindaja rikkus tehingu tegemisel esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi. Kuivõrd võlgnik on vaidlusalused tehingud tühistanud, ei ole võlgnikul käesoleval juhul kohustust täita 04.06.2012 sõlmitud käenduslepingust ega 25.07.2012 kokkuleppest tulenevaid kohustusi. Tehingu tühistamisega lõpeb võlgniku kohustus tehingut täita. Kohus leiab, et hagimenetluses tuleb analüüsida ja hinnata, kas võlausaldajate poolt esile toodud asjaolud võiksid anda alust asuda seisukohale, et võlgnikupoolne tehingute tühistamine on vastuolus hea usu põhimõttega ja kas võlgnikul puudub alus tehingute tühistamiseks. Samuti vajab hagimenetluses tuvastamist, kas 04.06.2012 käendusleping ja 25.07.2012 kokkulepe võiksid endast kujutada sisuliselt lepinguvälise võlasuhte reguleerimist lepinguga. Samuti tuleb hagimenetluses tuvastada, kas võlausaldajate käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega, mis välistab võlausaldajate õiguse oma väidetavate nõuete maksmapanekuks võlgniku vastu. Riigikohus on oma 13. märtsi 2009 lahendis nr 3-2-1-7-09 juhtinud tähelepanu sellele, et VÕS § 1 lg-st 1 ja § 6 lg-st 1 peavad tehingupooled teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 sätestab, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Ühtlasi vajab hagimenetluses tuvastamist, kas vaidlusaluste tehingute näol on tegemist näilike tehingutega, kas antud lepingute eesmärk oli luua mulje tehingu olemasolust, et luua võlausaldajatele näilik alus võlgniku suhtes pankrotiavalduse esitamiseks.

§ 89

lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust. Näilik tehing on antud paragrahvi lõike 2 alusel tühine. Tühisel tehingul ei ole

§ 84lg 1 alusel algusest peale õiguslikke tagajärgi.

Eeltoodu alusel on kohus on seisukohal, et vaidlusaluses asjas pooltevaheliste õigussuhete hindamiseks vajalike faktiliste asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine ületaks piirid, milles pooltevahelisi vaidlussuhteid on võimalik hinnata pankrotiavalduse menetlemisel. Seejuures on vajalik hinnata kõiki võlgniku poolt võlausaldaja nõude vastu esitatud vastuväiteid, mille kohta seisukoha võtmiseks vajalike asjaolude tuvastamine väljub pankrotiavalduse läbivaatamise piiridest. Kohus ei analüüsi poolte seisukohti, mis puudutavad võlgniku osa võõrandamist, kuivõrd need ei oma pankrotiavalduse lahendamise seisukohalt õiguslikku tähendust. 4 Eeltoodud põhjendustel tuleb võlgnikule ajutine pankrotihaldur jätta nimetamata. PankrS § 15 lg 7 kohaselt, kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. Menetluskulude jaotus PankrS § 15 lg 6 alusel tuleb menetluskulud jätta pankrotiavalduse esitajate kanda. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-ga 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik 5