← Eesti

3-11-1918/22

Obsah (5)§ 124§ 9§ 151§ 283§ 2

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Kaire Pikamäe, Silvia Truman Määruse tegemise aeg ja koht 2. aprill 2013, Tallinn Haldusasja number 3-11-1918 Haldusasi N S kaebus

§ 124lg 4, § 235 lg 1 ja 3 ).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. N S esitas 02.08.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse 19.08.2002 kaitsekohustuse teatise nr 161, 05.02.2002 kaitsekohustuse teatise nr 90, 19.08.2002 kaitsekohustuse teatise nr 163 ja Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määruse nr 63 „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamine“ tühistamiseks osas, millega Kristo, Rajaveere ja Silje kinnistud kuulutati kaitsealaks või alternatiivselt osas, milles need kinnistud kuulutati kaitseala sihtkaitsevööndiks. Samuti taotles kaebaja Keskkonnaameti 08.07.2011 kirja vaide tagastamise kohta tühistamist. 3-11-1918 Tallinna Halduskohtule 03.11.2011, 06.01.2012 ja 23.01.2012 esitatud kaebuse täpsustuste tulemusel jäi kaebuse nõudeks tühistada Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määrus nr 63 „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamine“ osas, millega Kristo, Rajaveere ja Silje kinnistud määrati looduskaitseala sihtkaitsevööndiks. Alternatiivne taotlus oli tühistada Keskkonnaministeeriumi 22.12.2011 kirjaga nr 1-9/8217-2 edastatud otsus, millega Keskkonnaministeerium jättis uuendamata Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määruse nr 63 andmise haldusmenetluse, ning kohustada Vabariigi Valitsust haldusmenetluse uuendamiseks või alternatiivselt uuendamise taotluse uueks läbivaatamiseks (vt kaebuse 23.01.2012 täiendus tl 63-67). Sellistes nõuetes võeti kaebus halduskohtu 04.05.2012 määrusega menetlusse.
  2. Kaebaja märkis, et talle kuuluvad Otepää vallas Kääriku külas asuvad Rajaveere, Kristo ja Silje kinnistud. Maa-ameti maakatastri ja keskkonnaregistri avaliku andmebaasi andmetel on kinnistute suhtes kohaldatud looduskaitselisi kitsendusi, st kinnistud kuuluvad Otepää looduskaitseala Pülme sihtkaitsevööndisse. Võib eeldada, et sihtkaitsevööndiks muutmise õiguslikuks aluseks on kaitstavate loodusobjektide seaduse (KLOS) § 5 lg 2 alusel vastu võetud Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määrus „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamine“. Eelviidatuga identse volitusnormi sätestab käesoleval ajal looduskaitseseadus (LKS, § 10 lg 1), mille § 91 lg 1 nägi enne selle seaduse jõustumist moodustatud kaitsealade kaitse-eeskirjade kehtimajäämise. Riigikohtu üldkogu 31.05.2011 otsusega nr 3-3-185-10 tunnistati LKS § 10 lg 1 põhiseadusevastaseks osas, mis nägi ette volitusnormi hoiuala kaitse alla võtmiseks määrusega. Riigikohus selgitas, et seetõttu ei kohaldu enam sätte alusel antavale aktile õigustloovat akti puudutavad normid, sh vaidlustamise reeglid, mis tähendab, et LKS § 10 lg 1 alusel antav akt on halduskohtus vaidlustatav nagu üksikjuhtumit reguleeriv akt. Riigikohtu sellest otsusest teada saades pöördus kaebaja Keskkonnaameti poole 27.06.2011 e-kirjaga palvega tutvuda kinnistute kaitse alla võtmisega seonduvate dokumentidega. Saamata pöördumisele sisulist vastust, esitas ta 30.06.2011 teabenõude ja selgitustaotluse, paludes oma pöördumist alternatiivselt käsitleda ka vaidena. Keskkonnaamet vastas pöördumisele 12.07.2011, tagastades kaebajale vaide. Kaebuse esitajal puudub ülevaade põhjuste ja kaalutlustest, mis tingisid kinnistute võtmise kaitse alla ja kinnistute aluse maa nimetamise sihtkaitsevööndiks, so rangeimate kitsenduste kohaldamise. Kitsendused piiravad ebaproportsionaalselt kinnistuomaniku AÕS § 68 lg-st 1 tulenevat õigust enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada.
  3. Kaebetähtaja kohta leidis kaebaja, et see hakkas (kuni 31.12.2011 kehtinud)

§ 9

lg 1 kohaselt kulgema alates Riigikohtu 31.05.2011 otsusest nr 3-3-1-85-10 teada saamisest. Kuni selle otsuseni ei olnud isikutel võimalik aru saada, et vaidlustatud määruse näol on tegemist üksikaktina vaidlustatava haldusaktiga. Kaebaja sai nimetatud otsusest ja seega ka asjaolust, et tema suhtes kehtib haldusakt, teada 20.06.2011. Kui kohus ei nõustu kaebajaga, et kaebetähtaeg hakkas kulgema alates Riigikohtu viidatud otsusest teadasaamisest, taotleb kaebaja kaebetähtaja ennistamist. Kaebetähtaja ennistamise mõjuva põhjusena on käsitletud haldusakti andja tegevust, mille tõttu adressaadil oli raske või võimatu mõista haldusakti sisu ja hinnata akti oma õigusi rikkuvaks (vt Riigikohtu 19.06.2001 määrus nr 3-3-1-38-01). Kuna määruse vastuvõtmisel ei menetletud seda haldusakti haldusmenetluse seaduses sätestatud menetlusreeglite kohaselt ja jäeti täitmata menetlusosalise menetlusest teavitamise ning tema arvamuse ja vastuväidete ärakuulamise ning haldusakti põhjendamise kohustus, puudus kaebajal kaitsekohustuse teatise saamisel arusaam, millises ulatuses ja kuidas tema õigusi määrusega piiratakse. Määruse näol on tegemist üldkorraldusega, milles sätestatud piirangud ei ole oma konkreetsusastmelt väga täpsed. Ei oleks mõistlik eeldada, et isikul on kohustus haldusakt vaidlustada ennatlikult juba enne, kui isikule saavad teatavaks asjaolud, mille esinemisel ilmneb tema õiguste piiramine haldusaktist tulenevalt. Kaebuse esitamise on tinginud kaebaja raieõiguse teostamise piiramine. Enne sihtkaitsevöön2

(10)3-11-1918 dis raie teostamise piirangutest teadasaamist puudus kaebajal otsene vajadus määruse vaidlustamiseks, sest kehtestatud piirangud ei olnud selle ajani kaebajale ülemääraseid ebamugavusi põhjustanud. Kaebajale polnud määruse vastuvõtmisel teada, et tulevikus võib osutuda vajalikuks teostada elektrikatkestuste vältimiseks raietöid elektriliinide kaitsevööndis ning määrusega kaebaja kinnistule kuuluva maa-ala suhtes kehtestatud sihtkaitsevöönd võib sellele tegevusele otseselt takistusi seada või omada juba teostatud raide osas oluliselt kaebaja õigusi mõjutavaid tagajärgi. Riigikohtu praktikas (13.02.2008 otsus nr 3-3-1-95-07) on leitud, et üldkorralduses sisalduva abstraktset laadi ettekirjutuse mõju ei pruugi ilmneda akti teatavakstegemise ajal, vaid alles siis, kui esineb aktis kirjeldatud olukord ning tekib vajadus kehtestatud käitumisjuhise kasutamiseks, sellises olukorras ei saa isikult nõuda kohtusse pöördumist 30 päeva jooksul akti teatavakstegemisest. Kaebaja sai elektrivarustuse tagamiseks elektriliinide kaitsevööndis teostatud võsaraide osas kriminaalmenetluse algatamisest, s.o looduskaitseala sihtkaitsevööndist tulenevatest ulatuslikest takistustest teada ajakirjanduse vahendusel 20.07.2011. 4. Vabariigi Valitsus (Keskkonnaministeeriumi kaudu) palus jätta kaebus Rajaveere kinnistu osas Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määruse nr 63 tühistamise nõudes läbi vaatamata kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu (

§ 151

lg 2 p 1) või lugeda kaebetähtaeg kõigi kinnistute osas ületatuks ning jätta kaebaja taotlus tähtaja ennistamiseks rahuldamata ja lõpetada Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määruse nr 63 tühistamise nõudes menetlus. Haldusmenetluse uuendamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse tühistamise nõudes palus Vabariigi Valitsus jätta kaebus läbi vaatamata, kuna kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kaebetähtaja osas märkis vastustaja järgmist. 1) Kõik kaebuses nimetatud kinnistud on kaebaja omandanud pärast Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määruse nr 63 kehtestamist. Kuna kaebaja ei olnud Otepää looduspargi kaitseeeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamise menetluse ajal kinnistute omanik, ei teadnud ega saanud seetõttu kaitse alla võtmise algataja teda menetlusse kaasata. Kaebajale on Otepää looduspargi kaitse-eeskirja kehtestamine ja välispiiride kinnitamine tehtud teatavaks Riigi Teatajas avaldamise kaudu nagu kõigile teistele isikutele, kelle õigusi ja kohustusi Otepää looduspargis viibimisel Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määrus nr 63 reguleerib. 2) Rajaveere kinnistu 14.07.2009 sõlmitud ostu-müügi leping sisaldas teavet looduskaitseliste piirangute kohta – kinnistu paikneb Otepää looduspargi sihtkaitsevööndis ja Natura 2000 alal ning Eesti Vabariigil on vastavalt looduskaitseseadusele ostueesõigus. Kaebaja kinnitas lepingus ostjana, et on tutvunud kõigi lepingus nimetatud müügilepingu objekti puudutavate asjaoludega, on teadlik lepingus nimetatud piirangutest ja kitsendustest, ei loe neid müügilepingu objekti puudusteks ning kohustub neid järgima. Kaebaja on seega teadlikult omandanud looduskaitseliste piirangutega ala. 3) Kinnistute Silje ja Kristo kaebajale võõrandamise lepingud ei sisaldanud teadmata põhjustel teavet looduskaitseliste piirangute kohta, kuigi võib eeldada, et müüjatele oli looduskaitseliste piirangute olemasolu teada. Otepää looduspargi valitseja teavitas kaebajat kinnistutel kehtivatest looduskaitselistest piirangutest 19.08.2002 kaitsekohustuse teatistega nr 161 ja 163 (vastavalt Kristo ja Silje maaüksuste kohta). Kaitsekohustuse teatised on kaebaja poolt allkirjastatud. Seega alates 2002. aastast on kaebaja teadlik kinnistute kuulumisest Otepää loodusparki. Kinnistute Silje ja Kristo osas on kinnistusraamatusse 2005. a märtsi alguses tehtud kanne riigi ostueesõiguse kohta ja sellest teavitati lihtkirjaga kinnistu omanikku. Kinnistute kuulumine looduspargi koosseisu on kaebajale mõju avaldanud ka sihtkaitsevööndi maa 100 %-lise maamaksuvabastusena. 4) Riigikohus on juba 07.05.2003 kohtumääruses nr 3-3-1-31-03 asunud seisukohale, et kaitse alla võtmise määrus on halduse üksikakt (p 19). Sellest tulenevalt on mõistetav, et ana3

(10)3-11-1918 loogilised otsused, mis puudutavad ala kaitse alla võtmist ja sellele erilise staatuse andmist ning üldisest korrast erinevate käitumisreeglite kehtestamist, on haldusaktid ja vaidlustatavad kohtus (hilisem sellekohase kohtupraktika – vt Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-27-09, 3-3-1-5709). Seega ei tulene kaitse alla võtmise otsuse vaidlustamise õiguse võimalikkus Riigikohtu lahendist 3-3-1-85-10, vaid juba varasemast Riigikohtu praktikast. Kaebeõiguse määratlemisel ei oma tähtsust õigusakti vorm, nimetus ega pealkiri. Kuni 31.12.2011 kehtinud

(§ 4 lg 1) määratles õigusakte, mille peale sai sama seaduse §-s 6 nimetatud kaebusi esitada, õigusakti tegeliku sisu kaudu. Seega ei välista kohtud isiku kaebeõigust üksnes põhjusel, et kaevatav haldusakt on vormistatud määrusena. 5) Kui isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda, ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, siis peab ta mõistliku aja jooksul astuma ise samme, et haldusakt talle teatavaks tehtaks (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-82-07, 3-3-1-22-08, 3-3-1-19-09). Ajast, mil kaebaja sai teada kinnistute Silje ja Kristo kuulumisest kaitseala koosseisu ja seal kehtivatest piirangutest, on möödunud kaebuse esitamiseni 9 aastat. Kinnistu Rajaveere omandas kaebaja teadlikult looduskaitSste piirangutega ja selle omandamisest möödus kaebuse esitamiseni 3 aastat. Kaebuses nimetatud

  1. a esitatud teabenõudeid kaitse alla võtmise aluse väljaselgitamiseks ei saa pidada mõistliku aja jooksul esitatuks. Kaebaja ei ole välja toonud põhjuseid, mis takistasid teda kinnistute Silje ja Kristo osas
  2. a kaitseala valitseja poolt edastatud kaitsekohustuseteatiste nr 161 ja nr 163 saamisel ja
  3. a kinnistu Rajaveere omandamisel asuma selgitama vaidluse algatamise korda ja vajadusel kasutama selleks professionaalset abi. Kaebaja ei ole pöördunud kaitseala valitseja poole piiranguid kehtestava haldusakti vaidlustamise võimaluste väljaselgitamiseks. 6) Avalik huvi haldusakti kehtimajäämise suhtes on seda kaalukam, mida enam on tähtaega ületatud. Mida enam on tähtaega ületatud, seda kaalukam peab olema ületamise põhjus. Eesti loodusväärtuste kaitse on ülekaalukas avalik huvi. Kaitse alla võtmise otsuse peamine eesmärk on tagada põhiseadusliku õigusväärtuse – Eesti loodusväärtuste mitmekesisuse säilimine. Ka aitab kaitse alla võtmine kaasa Euroopa Liidu õigusest tulenevate rahvusvaheliste kohustuste täitmisele. Otepää looduspark on esitatud Euroopa komisjonile Natura 2000 loodusalaks kinnitamiseks ja komisjoni poolt ka kinnitatud. Ala on kaitse alla võetud juba üle 30 aasta tagasi.
  4. N S esitas 21.09.2012 kaebetähtaja ja selle ennistamise suhtes täiendavad seisukohad. 1) Kaebaja möönab, et kuni 31.12.2011 kehtinud

§ 9

lg 1 järgi hakkas haldusakti vaidlustamise tähtaeg kulgema alates haldusakti teatavaks tegemisest, kuid antud juhul tuleb arvestada, et kuni 31.05.2011 Riigikohtu otsuseni nr 3-3-1-85-10 ei olnud isikul võimalik aru saada, et antud määruse näol on tegemist üksikaktina vaidlustatava haldusaktiga. Saades Riigikohtu viidatud otsusest teada 20.06.2011, pöördus kaebaja koheselt 27.06.2011 e-kirjaga Keskkonnaameti poole ja esitas 30.06.2011 täiendava teabenõude ja selgitustaotluse, mida palus käsitleda vaidena. Seega näitas kaebaja üles oma aktiivsust ja soovi teada saada vaidlustamise võimalusi. 2) Kaebaja ei nõustu sellega, et isikule pidi juba varem olema teada ja mõistetav, et selliseid määrusi saab vaidlustada. Tavakodanik ei loe igapäevaselt Riigikohtu lahendeid ega oska neid probleemide puudumisel siduda teda puudutavate dokumentidega. Tavakodanikule on üldteada, et seadused ja määrused ei ole üldjuhul üksikisiku poolt kohtu kaudu vaidlustatavad ning seadustes ja määrustes esitatud kitsendustega tuleb tavakodanikul lihtsalt leppida. 3) Seega on kaebus tähtaegne. Kui kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kaebetähtaja kulgemist tuleb arvestada alates Riigikohtu 31.05.2011 otsusest nr 3-3-1-85-10 teadasaamisest, tuleb kaebetähtaeg ennistada põhjusel, et kaebajale ei olnud haldusakti vaidlustamise võimalus arusaadav. 4

(10)3-11-1918 4) Puudub ülekaalukas avalik huvi Pülme sihtkaitsevööndi ja selles kehtivate piirangute edasikehtimiseks. Keskkonnaamet on avaldanud seisukohta, et kaebajale kuuluvate kinnistute kuulumine range režiimiga sihtkaitsevööndisse ei ole enam looduskaitSselt põhjendatud. Lisaks on kohtumenetluse ajal saanud kaebajale teatavaks dokumendid, millest nähtuvalt on keskkonnaeksperdid olnud juba aastatel 2009 ja 2011 seisukohal, et Pülme sihtkaitsevöönd ei ole põhjendatud ja see tuleb muuta piiranguvööndiks. 6. Tallinna Halduskohtu 24. jaanuari 2013. a määrusega jäeti N S kaebetähtaja ennistamise taotlus rahuldamata ja lõpetati kaebuse menetlus Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määruse nr 63 osalise tühistamise nõudes (halduskohtu määruse resolutsiooni p 1). 1) Kehtiva

§ 283

lg 1 kohaselt kuuluvad kaebaja kaebuse esitamise tähtaja suhtes kohaldamisele kaebuse esitamise ajal (01.08.2011) kehtinud

§ 9

lg 1, mille kohaselt võis halduskohtule kaebuse haldusakti tühistamiseks esitada 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates, ja lg 9, mille kohaselt juhul, kui haldusakti ei ole kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist muul viisil teada saanud, ent viivitanud kaebuse esitamisega ebamõistlikult, loetakse kaebetähtaeg möödunuks. 2) Isegi kui kaebaja sai kõnealuse määruse vaidlustamise võimalusest aru alles pärast Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-85-10 teadasaamist, ei alga sellest kaebetähtaja kulgemine, mis on seotud haldusakti teatavakstegemisega. Vaidlustatud määrus tehti teatavaks Riigi Teataja kaudu. Riigikohtu lahendid ei loo kaebeõigust, vaid kaebeõigus tuleneb akti materiaalsest sisust ja puutumusest kaebajaga. Sellise abstraktse iseloomuga üldkorralduse vaidlustamiseks on kohtupraktika kohaselt siiski võimalik esitada kaebus 30 päeva jooksul akti vahetu mõju ilmnemisest ning reeglina koos õigusi rikkuva konkreetse haldusakti või toiminguga, nagu märkis ka Tallinna Ringkonnakohus analoogilises asjas (haldusasi nr 3-11-2211). Kaebaja ei ole tähtaegselt vaidlustanud kaitsekohustuse teatisi ning samuti ei ole kaebaja saanud ühegi kinnistu osas raieõigust või sellest keeldumist. Seega on kaebaja poolt esitatud abstraktse sisuga tühistamiskaebus. 3) Kohus nõustub vastustajaga, et kuna kaebaja sai Kristo ja Silje kinnistute suhtes kehtivatest piirangutest teada hiljemalt 2002. a ja Rajaveere kinnistu suhtes kehtivatest piirangutest 2009. a, ei ole 2011. a esitatud teabenõuded esitatud mõistliku aja jooksul kaebuse esitamise ajal kehtinud

§ 9lg 9 mõttes.

Seega on kaebaja kaebuse esitamisega ebamõistlikult viivitanud ja kaebuse esitamise tähtaeg Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määruse osaliseks tühistamiseks ületatud. 4) Kuna määrus nr 63 võeti vastu enne, kui kaebaja sai kinnistute omanikuks (kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt omandas kaebaja Kristo kinnistu 02.03.2000, Silje kinnistu 08.11.2000 ja Rajaveere kinnistu 17.07.2009), ei saanudki kaebajat haldusmenetlusse kaasata. Seega ei ole asjakohane kaebaja väide, et haldusmenetlusse kaasamata jätmise tõttu ei saanud ta kaitsekohustuse teatise saamisel aru määruse nr 63 vaidlustamise vajadusest. 5) Kaebetähtaja peamiseks eesmärgiks on kaitsta õiguskindlust ning mida enam on tähtaega ületatud, seda kaalukam peab olema põhjus kaebetähtaja ennistamiseks. Käesoleval juhul on kaebus Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määruse nr 63 peale esitatud enam kui 14 aastat pärast selle kehtestamist. Sedavõrd pikka aega kehtinud üldkorralduse suhtes abstraktse sisuga tühistamiskaebuse esitamise tähtaja ennistamine ei ole juba ainuüksi õiguskindluse põhimõttest tulenevalt vastuvõetav, sõltumata üldkorralduse eksitavast vormist ja selle vaidlustamisvõimaluste raskestimõistetavusest. Samale seisukohale on asunud ka Tallinna Ringkonnakohus 17.09.2012 määruses asjas nr 3-11-2211. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5

(10)3-11-1918
  1. N S esitas 11.02.2013 määruskaebuse, milles palub tühistada Tallinna Halduskohtu 24.01.2013 määrus haldusasjas 3-11-1918 ja lugeda kaebus Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määruse nr 63 peale tähtaegselt esitatuks või ennistada kaebuse esitamise tähtaeg. 1) Kaebaja kordas halduskohtule esitatud põhjendusi, miks tuleb kaebust pidada tähtaegseks, ja märkis, et kuna tavakodanik ei oska ilma eriteadmisi omava isiku abita arvata, et teatud juhtudel saab ka määruse pealkirja kandvaid akte vaidlustada, on põhjendamatu kohtu väide, et kaebaja pidanuks juba
  2. a, pärast kaitsekohustuste teatiste saamist, selgitama võimalikke vaidlustamisvõimalusi. Kohtumäärusest jääb arusaamatuks, kuidas sai kaebaja
  3. a olla teadlik määruse vaidlustamise võimalusest, arvestades, et Riigikohus on esmakordselt tunnistanud kaitse alla võtmise määruse üksikaktina vaidlustamise võimalust 07.05.2003 otsuses. Kaebaja jäi seisukohale, et kaebetähtaeg hakkas antud juhul kulgema alates Riigikohtu 31.05.2011 otsusest nr 3-3-1-85-10 teada saamisest 20.06.
  4. Kohus on jätnud tähelepanuta, et kaebetähtaja kulgemist mõjutab akti vahetu mõju ilmnemine (vt Riigikohtu määrus nr 3-3-1-95-07). 2) Kui kohus leidis, et kaebetähtaeg on möödunud, kuulus kaebetähtaeg ennistamisele. Riigikohus on kaebetähtaja ennistamisel mõjuva põhjusena käsitlenud halduse poolset eksitavat käitumist. Kaebaja õigusi piirava üldkorralduse (üksikakti) andmist Vabariigi Valitsuse määruse (üldakti) vormis võib pidada halduse eksitavaks käitumiseks, sest akti vorm peaks olema vastavuses selle materiaalse sisuga. Halduskohtumenetluse ülesanne on isikute kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel (

§ 2

lg 1), mistõttu ei ole vastustaja käitumisest tulenevaid riske õige panna kaebajale. Kaebaja ei väida, et ta ei olnud määrusest teadlik, vaid tugineb ennistamise taotluses sellele, et ta ei olnud enne Riigikohtu üldkogu otsust asjas nr 3-3-1-85-10 halduse eksitava tegevuse tõttu teadlik määruse vaidlustamise võimalikkusest. Kohtu poolt viidatud õiguskindluse argumendi osas on oluline rõhutada, et määruse osalise kehtetuks tunnistamisel puuduvad kolmandad isikud, kelle huve peaks kohus arvestama. Antud juhul puudub ülekaalukas avalik huvi Pülme sihtkaitsevööndi rangete piirangute edasikehtimiseks.

  1. a looduskaitsealale koostatud ekspertiisist ja
  2. a keskkonnamõju strateegilise hindamise aruandest nähtub, et sihtkaitsevöönd vastaval alal ei ole põhjendatud.
  3. Vastustaja palub jätta määruskaebus rahuldamata. 1) Teatavaks tegemata haldusakti puhul tuleb kontrollida, kas isiku poolt haldusakti väljanõudmine on toimunud mõistliku aja jooksul ning kas pärast haldusakti teatavakstegemist on isik kohtusse pöördunud 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates (kaebuse esitamise ajal kehtinud

§ 9lg 1 ja Riigikohtu määrused nr 3-3-1-82-07 ja 3-3-1-2307).

Vabariigi Valitsuse määrus nr 63 on avaldatud Riigi Teatajas ja seega kõigile kättesaadav ja kaebajal oli võimalik määrusega tutvuda. Antud juhul on möödunud rohkem kui 30 päeva ja seega tuli kohtul otsustada tähtaja ennistamise küsimus. 2) Tõene pole kaebaja väide, et halduskohus on jätnud tähelepanuta, et kohtupraktika kohaselt on abstraktse iseloomuga üldkorralduste vaidlustamiseks võimalik kaebus esitada 30 päeva jooksul akti vahetu mõju ilmnemisest. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi konkreetset olukorda, kus mõni haldusorgan oleks tema suhtes rakendanud vaidlusaluses määruses ettenähtud käitumisjuhist. Kaebaja sellekohased väited on jäänud üld- ja paljasõnalisteks. 3) Kaebaja väite osas, et tal polnud kuni Riigikohtu üldkogu 31.05.2011 otsuseni nr 3-3-185-10 võimalik aru saada, et vaidlusaluse määruse näol on tegemist üksikaktina vaidlustatava haldusaktiga, juhib vastustaja tähelepanu sellele, et KLOS § 5 lg-s 4 ei olnud kaitse alla võtmise otsusele ja kaitse-eeskirja kehtestamisele akti vormi määratud, ja kordas väiteid, et varasem halduskohtumenetluse seadustik ja kohtupraktika ei seadnud kaebeõiguse määratlemist sõltuvusse õigusakti vormist, nimetusest ja pealkirjast. Kohtud ei välista isiku kaebeõigust 6

(10)3-11-1918 põhjusel, et kaevatav haldusakt on vormistatud määrusena, seda isegi juhul, kui seadusandja on volitusnormis selgesõnaliselt kohustanud haldusorganit kehtestama teatud regulatsiooni määrusega. Vabariigi Valitsuse seaduse § 27 lõikest 1 või haldusmenetluse seaduse §-st 88 ei saa järeldada, et iga määrusena vormistatud Vabariigi Valitsuse õigusakt on õigustloov akt, kuna seadusandja võib nende sätete suhtes kehtestada eriregulatsiooni. Kuni 31.12.2011 kehtinud

määratles õigusakte, mille peale sai

§-s 6 nimetatud kaebusi esitada ja mille peale mitte, eranditult õigusakti tegeliku sisu kaudu. Kohtud ei ole ka enne Riigikohtu lahendit nr 3-3-1-85-10 seadnud kahtluse alla kaitse alla võtmise ja kaitse-eeskirja kehtestamise määruste peale esitatud tühistamiskaebuste lubatavust (vt Riigikohtu lahendid nr 3-3-131-03, 3-3-1-27-09, 3-3-1-57-09). Analoogses vaidluses on Tallinna Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-11-2211 märkinud, et kaebeõiguse olemasolu või puudumine sõltub üksnes vaidlustatava akti materiaalsest iseloomust. Kuna kaebeõigus ei ole tekkinud lahendist nr 3-3-1-8510, siis ei saa viidatud Riigikohtu otsusega siduda ka kaebetähtaja kulgemahakkamist; 4) Riigikohtu määruses nr 3-3-1-59-00 märgitu kohaselt saavad tähtaja ennistamise mõjuvateks põhjusteks olla üksnes objektiivsed asjaolud, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist. Mõjuva põhjusega ei ole tegemist, kui kaebuse esitamine oli küll raskendatud või ebamugav, kuid siiski võimalik. Kaebaja ei ole välja toonud põhjuseid, mis takistasid teda kinnistute Silje ja Kristo osas

  1. aastal kaitseala valitseja poolt edastatud kaitsekohustuse teatiste nr 161 ja nr 163 saamisel ja
  2. aastal kinnistu Rajaveere omandamisel asuma selgitama vaidluse algatamise korda ja vajadusel kasutama selleks professionaalset abi.
  3. N S esitas 21.03.2013 täiendavad seisukohad, märkides, et kuigi LKS § 24 lg 5 kohaselt pidanuks Keskkonnaamet kaebajale kaitsekohustuse teatise väljastama kahe kuu jooksul kinnistu omandamisest arvates, edastas Keskkonnaamet kaebajale alles
  4. aasta alguses Rajaveere kinnistu osas kaitsekohustuse teatise nr PVV 15-8/13/2155, mille kohaselt asub Rajaveere kinnistu täielikult Otepää looduspargi Pülme sihtkaitsevööndis. Kaitsekohustuse teatis on teabedokument (LKS § 24 lg 1), millest nähtuvad kaitsealast tulenevad piirangud konkreetsel kinnistul. Seetõttu on põhjendamatu kohtu seisukoht, et Rajaveere kinnistu omandamisel oli kaebaja teadlik selle suhtes kehtivatest piirangutest ja nende alustest. Õiguste riive ja selle ulatus sõltub konkreetsest kaitstava loodusobjekti liigist ning liigi eritüüpidest ja vöönditest (vt LKS § 4). Asjaolust, et isik omandab loodukaitsealal asuva kinnistu, ei ilmne koheselt, kas isiku õiguste riive üleüldse eksisteerib. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  5. Kehtiva

§ 283

lg 1 kohaselt tehakse kaebetähtajast kinnipidamine kindlaks kaebuse esitamise ajal kehtinud seadusest lähtudes. N. S kaebuse esitamise ajal (02.08.2011) kehtinud

§ 9

lg 1 kohaselt võis kaebuse haldusakti tühistamiseks halduskohtule esitada üldjuhul 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates. Menetlusosalised ei väida, et Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määrust nr 63 oleks kaebajale teatavaks tehtud. Samas tugines halduskohus kaebuse esitamise ajal kehtinud

§ 9

lg-le 9, millest tulenevalt juhul, kui haldusakti ei ole kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist muul viisil teada saanud, ent viivitanud kaebuse esitamisega ebamõistlikult, loetakse kaebuse esitamise tähtaeg möödunuks. Kohtupraktikast tulenevalt peab isik temale teatavaks tegemata haldusakti puhul pärast selle mõistliku aja jooksul väljanõudmist pöörduma haldusakti vaidlustamiseks halduskohtusse tavapärase kaebetähtaja (30 päeva) jooksul pärast akti saamist (vt Riigikohtu 09.05.2007 määrus nr 3-3-1-23-07, p 10; 28.01.2008 määrus nr 3-3-1-82-07, p 15). 11. Vaidluse all ei ole see, et Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määrus nr 63 on oma olemuselt üldkorraldus – haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele (HMS § 51 lg 2). Riigikohus on selgitanud, et 7

(10)3-11-1918 üldkorralduses sisalduva abstraktset laadi ettekirjutuse mõju selle adressaatide õigustele ei pruugi ilmneda akti teatavakstegemise ajal, vaid alles siis, kui esineb aktis kirjeldatud olukord ning tekib vajadus kehtestatud käitumisjuhise kasutamiseks või rakendamiseks. Sellises olukorras ei saa isikult nõuda kohtusse pöördumist 30 päeva jooksul akti teatavakstegemisest. Selleks ajaks, kui üldkorralduses sätestatud ettekirjutuse mõju selle adressaadile avaldub, võib olla möödunud oluliselt rohkem aega. Eeltoodust tulenevalt leidis Riigikohus, et üldkorralduse vaidlustamise tähtaja kulgema hakkamine sõltub sellest, millal avaldub selle mõju akti adressaadi õigustele. Juhul, kui üldkorralduse säte mõjutab isiku õigusi vahetult, tuleb kaebus halduskohtule esitada 30 päeva jooksul korralduse teatavakstegemisest. Kui tegemist on aga määratlemata arvu juhtumeid käsitleva sättega, mis akti adressaadi õigusi selle teatavakstegemise ajal ei mõjuta, saab isik esitada kaebuse üldkorralduse tühistamiseks 30 päeva jooksul pärast mõju ilmnemist, näiteks pärast üldkorralduse alusel tema suhtes toimingu sooritamist või haldusakti andmist. Sellisel juhul tuleks isikul oma õiguste tõhusaks kaitsmiseks koos üldkorralduse vaidlustamisega halduskohtus vaidlustada ka vastav toiming või haldusakt (vt Riigikohtu 13.02.2008 määrus nr 3-3-1-95-07, p-d 13 ja 14). 12. Riigikohus käsitles eelviidatud lahendis kaebetähtaja kulgemahakkamist pärast isikule üldkorralduse teatavakstegemist. Arvestades Riigikohtu lahendis toodud seisukohti

§ 9

lg 9 kohaldamisel, leiab ringkonnakohus, et hindamaks, kas üldkorraldusest muul viisil teada saanud isik on kohtusse pöördumisega ebamõistlikult viivitanud, tuleb lähtuda samuti sellest, millal avaldus selle üldkorralduse mõju isiku õigustele.

  1. Kaebuse esitaja on
  2. a allkirjastanud Kristo ja Silje kinnistute kaitsekohustuse teatised (tl 18-22 ja 27-31), milles on toodud ära kaitse-eeskirja kehtestamise kuupäev (18.03.1997), kaitse alla võtja (Vabariigi Valitsus) ja vastava õigusakti avaldamismärge Riigi Teatajas. Kaitsekohustuse teatises on mh märgitud, et kinnistud kuuluvad Otepää looduspargi Pülme sihtkaitsevööndisse (p 1) ja toodud ära kaitse-eeskirjaga keelatud ja lubatud tegevused Pülme sihtkaitsevööndis, sh raie teostamise osas (p 5). Asjas ei ole tuvastatud, et kaebuse esitajale oleks enne
  3. a esitatud kaitsekohustuse teatist Rajaveere kinnistu osas. Kuid Rajaveere kinnistu osas kaebaja poolt 14.07.2009 sõlmitud ostu-müügi lepingu (tl 94-97) p-s 2.2.
  4. on märgitud, et kinnistu (pindalaga 4789 m2) paikneb Otepää looduspargis ja p 2.2.
  5. kohaselt on kinnistul olevaks kitsenduseks mh Otepää looduspargi kaitseala hooldatav sihtkaitsevöönd (ulatus 4789 m2). Ostu-müügi lepingu p-s 2.
  6. kinnitavad lepinguosalised, et neile teadaolevalt on p-des 2.
  7. ja 2.
  8. kirja pandud asjaolud õiged, ning p-s 2.6.
  9. kinnitab ostja, et on tutvunud kõigi lepingu p-des 2.1.-2.
  10. nimetatud müügilepingu objekti puudutavate asjaoludega, on teadlik lepingu p-des 2.1-2.
  11. nimetatud piirangutest ja kitsendustest, ei loe neid müügilepingu objekti puudusteks ja kohustub neid järgima. Eeltoodud asjaoludel on ringkonnakohus seisukohal, et kaebuse esitaja sai Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määruse nr 63 olemasolust ja sisust teada hiljemalt
  12. a Kristo ja Silje kinnistute kaitsekohustuse teatiste allkirjastamisel.
  13. Kaebaja märgib, et talle ei olnud määruse vastuvõtmisel teada see, et tulevikus võib osutuda vajalikuks teostada elektrikatkestuste vältimiseks raietöid elektriliinide kaitsevööndis ning määrusega kaebaja kinnistule kuuluva maa-ala suhtes kehtestatud sihtkaitsevöönd võib sellele tegevusele otseselt takistusi seada või omada juba teostatud raie osas oluliselt kaebaja õigusi mõjutavaid tagajärgi.
  14. Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määrusega nr 63 kehtestatud kaitse-eeskirja p 11 kohaselt on looduspargi valitseja nõusolekuta looduspargis keelatud mh katastriüksuse kõlvikute piiride ja pindala muutmine ja metsamajandamiskava väljastamine. Kaitse-eeskirja p 12 kohaselt peab looduspargi valitseja nõusoleku saamiseks käesolevas kaitse-eeskirjas ettenähtud juhtudel vastava loa taotleja või projekti või kava kooskõlastuse taotleja esitama looduspargi valit8

(10)3-11-1918 sejale kirjaliku taotluse. Looduspargi valitseja, lähtudes looduspargi kaitse-eesmärgist, vastab taotlusele kirjaliku nõusoleku ja vajaduse korral omapoolsete tingimuste esitamise või motiveeritud keeldumisega nii taotlejale kui ka vastava loa andjale hiljemalt ühe kuu jooksul pärast taotluse saamist. Keskkonnamõju hindamise vajaduse korral on looduspargi valitsejal õigus taotlusele vastamist edasi lükata kuni ekspertiisiakti saamiseni, teavitades sellest nii nõusoleku taotlejat kui ka loa andjat. Looduspargi valitseja vaatab metsaraie taotluse läbi ja tulenevalt koosluse liigilise ning vanuSse mitmekesisuse säilitamise eesmärgist annab oma kirjaliku nõusoleku ja vajadusel omapoolsed tingimused või esitab motiveeritud keeldumise kümne päeva jooksul pärast taotluse saamist. Kaitse-eeskirja p 18 alap-st 4 tulenevalt on Pülme sihtkaitsevööndis keelatud majandustegevus ja loodusvarade kasutamine, välja arvatud puu- ja põõsarinde harvendamine vastavalt kaitse eesmärgile, kusjuures looduspargi valitsejal on õigus esitada nõudeid raie tehnoloogia, raieaja, puidu kokku- ja väljaveo ning puistu koosseisu ja täiuse osas. Väites abstraktselt, et üldkorralduses sätestatud piirangud ei ole oma konkreetsusastmelt väga täpsed ning piirangu olemasolu ei pruugi akti adressaadile koheselt mõistetav olla, ei täpsusta kaebaja, milline on tema raieõigusele kaitse-eeskirjast tulenev piirang, mis ei olnud talle kaitse-eeskirjaga esmakordsel tutvumisel arusaadav. Kaebuse esitaja ei vaidlusta kaitse-eeskirjale tuginevat kaitseala valitseja haldusakti või toimingut, nt keeldumine kaebajale metsaraieks nõusoleku andmisest või metsaraidele tingimuse seadmine. Kaebuse esitaja vaidlustab tema kinnistule kaitse-eeskirjaga määratud õigusliku režiimi üldiselt.
  1. Sellises ulatuses, nagu kaebaja Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määrust nr 63 vaidlustab, pidi selle määruse mõju kaebuse esitaja kui Kristo ja Silje kinnistute omaniku omandiõigusele saama selgeks
  2. aastal nende kinnistute kaitsekohustuse teatiste allkirjastamisel. Hiljemalt 14.07.2009 ostu-müügi lepingu sõlmimisel pidi kaebuse esitajale selgeks saama määruse mõju tema kui Rajaveere kinnistu omaniku omandiõigusele.
  3. Mõistlik aeg Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määrusega nr 63 tutvumiseks selleks, et vaidlustada seda määrust Kristo ja Silje kinnistuid puudutavas osas, algas seega
  4. a, mil kaebaja nende kinnistute kaitsekohustuse teatised allkirjastas. Mõistlik aeg määrusega tutvumiseks selleks, et vaidlustada seda määrust Rajasaare kinnistut puudutavas osas, algas hiljemalt 14.07.2009 kinnistu ostu-müügi lepingu sõlmimisel.
  5. Ringkonnakohus möönab, et Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määruse nr 63 vaidlustamiseks halduskohtusse pöördumist võis raskendada olukord, et see üldkorraldus oli antud määruse (üldakti) vormis. Samas ei õigusta see asjaolu kaebusega kohtusse pöördumise viibimist nii pika aja jooksul (Kristo ja Silje kinnistute osas ca 9 aastat, Rajaveere kinnistu osas ca 2 aastat). Juba Riigikohtu 07.05.2003 määruses nr 3-3-1-31-03 asuti seisukohale, et KLOS alusel antud Vabariigi Valitsuse määrus kaitseala kaitse-eeskirja kehtestamise osas on haldusakt. Ka hiljem on kohtupraktikas konkreetse kaitseala kaitserežiimi kehtestavat määrusena pealkirjastatud akti peetud halduskohtus vaidlustatavaks haldusaktiks (vt Riigikohtu 19.06.2009 määrus nr 3-3-1-27-09, 15.10.2009 otsus nr 3-3-1-57-09).
  6. Eeltoodud põhjendustel nõustub ringkonnakohus halduskohtu järeldusega, et kaebaja on kaebuse esitamisega ebamõistlikult viivitanud, mistõttu on kuni 31.12.2011 kehtinud

§ 9lg-s 9 sätestatud kaebuse esitamise tähtaeg ületatud.

20. Erinevalt muudest kaebetähtaja sätetest ei määratle

§ 9

lg 9 kaebetähtaega pelgalt üldiste (teatava ajavahemiku möödumine haldusakti teatavakstegemisest, haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest), vaid konkreetset kaebuse esitajat iseloomustavate asjaolude kaudu (kaebuse esitamisega viivitamise ebamõistlikkus). Seega juhul, kui kohus tuvastab

§ 9

lg-s 9 sätestatud kaebetähtaja möödumise kaebuse esitaja poolt kaebuse esitamisega ebamõistlikult pika viivitamise tõttu, langeb ühtlasi ära kaebetähtaja ennistamise küsimus. 9

(10)3-11-1918 Kui esinesid mõjuvad objektiivsed põhjused, mis takistasid kaebuse varasemat esitamist, ei saaks ju kõnelda kaebuse esitamisega ebamõistlikust viivitamisest. 21. Eeltoodud põhjendustel jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 24.01.2013 määruse haldusasjas nr 3-11-1918 p 1 muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Lauri Madise /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.