← Eesti

3-12-2460/10

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-2460 Otsuse kuupäev 19.03.2013 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Guntars Kaziksi kaebus Tartu Vangla 27.09.

  1. a käskkirja nr 6-2/1549 tühistamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev 19.02.2013 Menetlusosalised Kaebaja Guntars Kaziks Vastustaja Tartu Vangla Resolutsioon
  2. Jätta kaebus rahuldamata;
  3. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 18.04.
  4. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Edasikaebamise kord Asjaolud ja menetluse käik Tartu Vangla 27.09.
  5. a käskkirjaga nr 6-2/1549 määrati kinnipeetav Guntars Kaziksile Tartu Vangla kodukorra punkti 6.5 nõuete süülise rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks noomitus. Käskkirja kohaselt pani G. Kaziks 29.08.
  6. a kella 08.10 paiku E-hoone
  7. sektsiooni kambris number 3025 toime järgmise rikkumise: ei allunud hommikuse loenduse ajal vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele öelda oma nimi. 29.08.
  8. a kehtinud Tartu Vangla kodukorra punkt 6.5 sätestas, et loendust teostav vanglaametnik kontrollib kinni peetava isiku vastavust loenduskaardile ja ametniku korraldusel ütleb kinni peetav isik oma ees- ja perekonnanime. 01.10.
  9. a esitas G. Kaziks vanglale vaide 27.09.
  10. a käskkirja nr 6-2/1549 kehtetuks tunnistamiseks. Tartu Vangla 29.10.
  11. a vaideotsusega nr 1-11/426-3 jäeti kinnipeetava vaie rahuldamata. Tartu Vangla leidis vaideotsuses, et vanglateenistuse ametnik andis G. Kaziksile selge ja arusaadava korralduse öelda oma nimi ning kinnipeetav on kohustatud alluma vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele. 23.11.
  12. a saabus Tartu Halduskohtusse Guntars Kaziksi kaebus, milles taotleti Tartu Vangla kodukorra p 6.5, Tartu Vangla 27.09.
  13. a käskkirja nr 6-2/1549 ja Tartu Vangla 02.11.
  14. a käskkirja nr 6-2/1728 tühistamist. 02.11.
  15. a käskkirjaga oli kaebajat samuti karistatud distsiplinaarkorras noomitusega 03.10.
  16. a hommikuse loenduse ajal nime ütlemise korraldusele mitteallumise eest. Tartu Halduskohtu 04.01.
  17. a määrusega tagastati G. Kaziksi kaebus osaliselt, s.o osas, milles G. Kaziks taotles Tartu Vangla kodukorra p 6.5 tühistamist ja Tartu Vangla 02.11.
  18. a käskkirja nr 62/1728 tühistamist, sest kaebajal oli nende nõuete osas läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Tartu Halduskohtu 04.01.
  19. a kohtumäärusega võeti menetlusse G. Kaziksi kaebus Tartu Vangla 27.09.
  20. a käskkirja nr 6-2/1549 tühistamise nõudes. Kaebuse põhjendused Kaebaja märgib, et Tartu Vanglas nõuavad ametnikud iga loenduse ajal kinnipeetavatelt ees- ja perekonnanime ütlemist vaatamata sellele, et kinnipeetavatel on nimesilt nööriga kaelas. See nõue on absurdne ning on dubleeriva, alandava ja diskrimineeriva iseloomuga. Vangla juhtkond tõlgendab aga kinnipeetava vaikimisõigust Tartu Vangla kodukorra p 6.5 raske rikkumisena ja määrab distsiplinaarkaristuse. Kaebaja leiab, et inimesel peab olema igas kohas, igas olukorras ning igal ajal õigus vaikida. See peaks olema demokraatlikus ühiskonnas üheks elementaarseks inimõiguseks nii vabas ühiskonnas kui ka kinnipidamisasutuses. See haakub EIÕK artikliga 10, mis sätestab õiguse igakülgsele sõnavabadusele ehk tsensuurita väljendada ennast vabalt igas olukorras ja igal teemal (EV Põhiseaduse § 45). Seda sätet saab vaadelda ka polariseeritult ehk samamoodi on igal inimesel õigus vaikida ja selle eest ei ole üheski seaduses ettenähtud karistust. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 34 annab kuriteos kahtlustatavale lausa seadusliku õiguse keelduda ütluste andmisest. Ka Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 22 ei kohusta kedagi tõestama oma süütust, mis sisuliselt annab süüalusele seadusliku vaikimisõiguse. Vanglaametnikud peaksid oma käitumisega olema vangidele ise eeskujuks ja kambrisse sisenemisel tutvustama ennast. Euroopa Vanglareeglistikust tuleneb, et vanglatöötajad peavad oma kohustuste täitmisel alati käituma nii, et see oleks vangidele eeskujuks. Vangide kohtlemisel ei rõhutata mitte nende eraldatust ühiskonnast, vaid seda, et nad on endisel selle osa. Pidev nime küsimine valvurite poolt alandab ja diskrimineerib kaebajat. Tallinna Vanglas sellist alandavat kodukorra punkti ei ole ning nime ütlemise kohustus ei ole sätestatud üheski vangistust reguleerivas seaduses. Kaebaja leiab, et Tartu Vangla kodukorra punktiga 6.5 on temalt ära võetud põhiseadusest tulenev õigus vabale eneseteostusele (mis hõlmab ka õigust valida, kas rääkida või mitte) ehk õigusele vaikida ja vaikimisega oma eraomandit ehk oma nime kaitsta. Vaikimisega ja oma nime mitte ütlemisega ei ohusta ta ei ennast ega ka vangla julgeolekut. Valvur on kaebajale täiesti võõras inimene, kellega tal ei tohi olla lähedasi suhteid ega tutvusi. Nime küsimine tekitab kaebajale tunde, et valvur soovib temaga lähemalt tuttavaks saada. Inimesel peab olema õigus otsustada, kas ta ütleb võõrale oma nime või mitte. Kaebaja palub tühistada Tartu Vangla 27.09.
  21. a käskkirja nr 6-2/
  22. 2 Vastustaja vastuväited Vastustaja on seisukohal, et G. Kaziksi kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Tartu Vangla kodukorra p 6.5 kohaselt kontrollib loendust teostav vanglaametnik kinni peetava isiku vastavust loenduskaardile ja ametniku korraldusel ütleb kinni peetav isik oma ees- ja perekonnanime. Vanemvalvuri Sirle Susseni 29.08.
  23. a ettekandest nr 2984 nähtub, et kaebaja ei allunud vanglaametniku korduvatele korraldustele öelda oma nimi. Valvur Rita Raitar kinnitab 21.09.
  24. a seletuses, et vanemvalvur S. Sussen küsis kaebaja käest perekonnanime, millele kinnipeetav ei reageerinud. R. Raitari seletuse kohaselt kaebaja ei andnudki vastus S. Susseni nõudmisele öelda oma nimi. 20.09.
  25. a menetlustoimingu protokollist nähtub, et menetluse käigus kuulati tunnistajana üle kaebaja kambrikaaslane Risto Kruus, kes kinnitas, et kaebaja ei öelnud hommikuse loenduse ajal oma nime. Tunnistaja R. Kuus ei mäleta, kas kaebaja lõpuks ütles vanemvalvurile nime või mitte, kuid kinnitab, et alguses kaebaja nime ei öelnud ning vanemvalvur andis selleks korraldust mitu korda. Kaebaja distsiplinaarmenetluse käigus selgitusi anda ei soovinud. Seega ei eitanud kaebaja nime ütlemata jätmist distsiplinaarmenetluse käigus ja distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditega on kinnitust leidnud asjaolu, et ametnik andis loenduse ajal korduvalt kaebajale korraldusi öelda oma nimi, kuid kaebaja nime ametnikule ei öelnud. Seega, jättes ametniku korraldusel nime ütlemata, pani kaebaja toime Tartu Vangla kodukorra p 6.5 nõuete rikkumise. Kaebaja viited KrMS §-le 34 on asjakohatud. KrMS § 1 kohaselt reguleerib seadus kuritegude kohtueelse menetluse ja kohtumenetluse korda ning kriminaalasjas tehtud lahendi täitmisele pööramise korda. Samuti sätestatakse jälitustoimingute tegemise alused ja kord. Seetõttu laieneb KrMS üksnes kuritegude kohtueelsele menetlusele ja kohtumenetlusele, mitte aga haldusmenetlusele. Kaebaja poolt viidatud õigusnorm reguleerib isiku õigust vaikida kuritegude menetlemise raames ja KrMS § 34 ei anna kaebajale üldise põhiõigusena igas olukorras vaikimise õigust. Ka distsiplinaarmenetluse läbiviimise raames on kaebajal õigus vaikida ja kaebaja on ka seda õigust kasutanud jättes distsiplinaarmenetluse käigus selgitused andmata. Kaebaja väited, et temale antud korraldus on absurdne, praktiliselt dubleeriv, alandav ja diskrimineeriv, on kaebaja subjektiivne tunnetus, mis ei anna alust jätta ametniku nõudmisel nimi ütlemata. Riigikohtu 06.06.
  26. a otsuses nr 3-3-1-91-11 on halduskolleegium asunud seisukohale, et distsipliinirikkumise koosseisuvälised asjaolud ei mõjuta otsustust, kas isik on karistatava distsipliinirikkumise toime pannud ning kuidas see tegu tuleb kvalifitseerida. Kaebaja suhtes on tuvastatud ja tõendatud Tartu Vangla kodukorra p 6.5 nõuete rikkumine ning kaebaja enda subjektiivne tunnetus ei muuda distsipliinirikkumise koosseisulisi asjaolusid ega ole rikkumist välistavateks asjaoludeks. Justiitsministri 30.11.
  27. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 10 lg 1 kohaselt kinnitab vangla direktor päevakava, milles nähakse ette muuhulgas ka loendus. VSkE § 10 lg 3 kohaselt viiakse loendus läbi vangla direktori määratud korras. Tartu Vangla kodukorra p 6 alapunktides 6.1 – 6.7 ongi vangla direktor sätestanud loenduse läbiviimise korra, mille ühe osana peab kinnipeetav ametniku korraldusel ütlema oma nime. Loendus on vanglas olulise tähtsusega protseduur, mille käigus kontrollitakse visuaalselt kinnipeetava tervislikku seisundit, kambri ja kambrisisustuse tehnilist olukorda ning keelatud esemete olemasolu kambris. Nõue loendusel öelda oma nimi, ei täida mitte ainult isikusamasuse kontrollimise eesmärki, vaid annab ka võimaluse veenduda kinni peetava isiku tervislikus seisundis (näiteks väljendusviisist tulenevalt on võimalik 3 hinnata kinnipeetava adekvaatsust) ja keelatud esemete puudumises (näiteks suhu ei ole peidetud esemeid). Loendus ning selle läbiviimise kord on vangistusega paratamatult kaasnev ebameeldivus, mille talumiskohustus tuleb VangS § 41 lg-st
  28. Kaebaja viited PS § 45 rikkumise kohta on asjakohatud, kuna viidatud norm sätestab isiku õiguse vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Kaebaja soovis vaikida, mitte levitada ideid, arvamusi või veendumusi. Ka viide PS §-le 22 ei ole asjakohane, kuna nime ütlemisel ja distsiplinaarkaristuse määramisel puudub seos viidatud õigusnormiga. Vastustaja palub jätta kinnipeetav Guntars Kaziksi kaebus Tartu Vangla 27.09.2012 käskkirja 62/1549 tühistamiseks rahuldamata ja jätta menetluskulud kaebaja kanda. Kohtu seisukoht Tartu Vanglas kinni peetav isik Guntars Kaziks on esitanud kohtule HKMS § 37 lg 2 p 1 kohaselt tühistamiskaebuse ning taotleb Tartu Vangla 27.09.
  29. a käskkirja nr 6-2/1549 tühistamist. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja ei täitnud 29.08.
  30. a vanglateenistuse ametniku korraldust öelda loenduse ajal oma ees- ja perekonnanimi. Kaebaja tunnistab, et ei täitnud korraldust, kuid leiab, et tal on igas kohas ja igal ajal õigus vaikida ja vaikimise eest ei ole õige teda karistada. Vanglaametnik ei tutvustanud kambrisse sisenemisel ennast, et olla vangidele eeskujuks. Pidev nime küsimine alandab ja diskrimineerib kaebajat ja sellega on temalt ära võetud põhiseadusest tulenev õigus vabale eneseteostusele ja õigus kaitsta oma nime. Vaikimisega ja oma nime mitte ütlemisega ei ohusta ta ei ennast ega ka vangla julgeolekut. Kaebaja palub vaidlustatud käskkirja tühistada. Kohus leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele alljärgnevatel põhjustel. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga ja ei pea vajalikuks seda korrata. Kohus leiab, et vanglateenistuse ametniku 29.08.
  31. a kella 08.10 paiku kaebajale antud korraldus öelda oma nimi on seaduslik ja tulenes Tartu Vangla kodukorra p-st 6.5, mille kohaselt loendust teostava ametniku korraldusel ütleb kinni peetav isik oma ees- ja perekonnanime Kaebaja on Tartu Vanglas tutvunud vangistust reguleerivate õigusaktidega ja ei eita, et ta oli loenduse korrast teadlik. Tuvastatud on, et kaebaja ei allunud teadlikult vanglaametniku korraldusele, sest tal on selle korralduse täitmise vajadusest erinev arusaam. Tartu Vangla kodukorra p 7.1.1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Mitte ühelgi kaebaja poolt nimetatud põhjusel ei kuulu vaidlustatud käskkiri tühistamisele. VangS § 41 lg 2 kohaselt kinnipeetava, karistusjärgselt kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Vanglas viibides on kinnipeetav kohustatud täitma vangla direktori poolt kinnitatud päevakava, milles nähakse ette ka loendus. VSkE § 10 lg 3 kohaselt viiakse loendus läbi vangla direktori määratud korras. 4 Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et loendus on vanglas olulise tähtsusega protseduur, mille käigus kontrollitakse visuaalselt kinnipeetava tervislikku seisundit, tema adekvaatsust, tema isikusamasust jne. Loendus ning selle läbiviimise kord on vangistusega paratamatult kaasnev ebameeldivus, mille talumiskohustus tuleneb VangS § 41 lg-st
  32. Kohus leiab, et asjakohane ei ole kaebaja viide KrMS §-le 34, sest see säte reguleerib isiku õigust vaikida kuritegude menetlemise raames. Samuti on asjakohatud kaebaja viited PS §-dele 45 ja 22, kuna need normid ei ole kuidagi seotud kohustusega täita vanglas viibides ametnike poolt antud korraldusi. Kaebaja enda subjektiivne tunnetus, et nime ütlemise korraldus on absurdne, dubleeriv, alandav ja diskrimineeriv, ei anna alust kaebuse rahuldamiseks, sest kaebaja õigusvastane tegu on tõendatud. Kaebaja kahtlus vanglaametniku korralduse seadusele vastavuse osas, ei anna alust korralduse täitmisest keeldumiseks. Korraldus oli seaduspärane. Riigikohus on 01.03.
  33. a otsuses asjas nr 3-31-103-06 märkinud, et kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning tühisus on ilmselge (vt Riigikohtu 07.03.
  34. a määruse nr 3-3-1-21-03 p-i 13). Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Vaidlustatud käskkirjaga on kaebajat karistatud distsiplinaarkorras noomitusega. Käskkiri on motiveeritud, selles on kajastatud kaalutlused ja isikut on karistatud vastavalt sooritatud distsipliinirikkumisele. Arvesse on võetud, et kaebaja sooritas korduva samalaadse distsipliinirikkumise. On leitud, et kaebajat ei ole otstarbekas karistada kartserisse paigutamisega, sest tal puuduvad distsiplinaarkaristused ja rikkumine ei ole kaasa toonud ohtlikke tagajärgi. Kohus leiab, et G. Kaziksile määratud karistus on proportsionaalne toimepandud distsipliinirikkumisega ja karistuse määramisel on võetud arvesse karistatava isiksust. Vaidlustatav haldusakt vastab täielikult haldusaktile esitatavatele nõuetele. Ülaltoodu alusel jääb kaebus rahuldamata. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega ole esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumente. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Tamara Hristoforova kohtunik 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.