3-10-1459/72

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Maili Lokk ja Einar Vene 22. juuni 2012, Tartu 3-10-1459 Haldusasi Tiina Titma kaebus Tartu Ülikoolile kaebaja õppetööga seonduvate kohustavate ettekirjutuste tegemiseks Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamise kuupäev Menetlusosalised Tartu Halduskohtu 29. oktoobri 2010. a otsus Tiina Titma apellatsioonkaebus 6. juuni 2012 Kaebaja Tiina Titma Vastustaja Tartu Ülikooli õigusteaduskond RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29. oktoobri 2010. a otsus muutmata. 2. Tagastada läbivaatamatult apellatsioonkaebuse nõuded, mida ei olnud halduskohtus esitatud, st nõuded, kus taotletakse olukorra lahendamisel tekkinud viivituse, asjaõiguse eksamitööde kaebajale avaldamisega viivitamise, asenduseksami võimaldamisest keeldumise ja kaebaja avaldustele vastamata jätmise õigusvastasuse tuvastamist. 3. Jätta apellandi menetluskulu tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, st kuni 23. juulini 2012. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tiina Titma esitas 6. juunil 2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles sisaldusid järgmised nõuded:

1. a)kohustada Tartu Ülikooli (TÜ) õigusteaduskonda vormistama kaebaja poolt läbitud õppeainete (praktiline teadusloome, kriminaalpoliitika, EL õiguse erikursus, finantsõigus, sotsiaalhooldusõigus, konkurentsiõigus) tulemused õppeinfosüsteemis ja võimaldada kaebajal teha eksamid, mis jäid tal tegemata tulenevalt TÜ õigusinstituudi viivitusest (õiguse filosoofia, rahvusvahelise õiguse erikursus);
2. b)kohustada TÜ õigusteaduskonda hindama kaebaja poolt läbitud õppeainete vastavust õigusteaduskonna magistriõppesse astumiseks, kas seisuga veebruar 2010 pärast ainete vormistamist õppeinfosüsteemis või pärast võimaldamist läbida II semestri õppeained eksami või arvestusega ning vahetama vastavalt T. Titma 27. veebruari 2010. a avaldusele bakalaureuse õppekava magistriõppe õppekava vastu, arvestades asjaõiguse aine läbimist;
3. c)kohustada TÜ-d võimaldama kaebuse esitajal läbida II semestril läbitavad magistriõppe ained arstiteaduskonna üliõpilasena ning käsitleda T. Titma poolt tasutud 2009/2010 õa ühe semestri õppeteenustasu ettemaksuna 2010/2011 õa-ks või tagastatavana;
4. d)kohustada TÜ õigusteaduskonda kinnitama T. Titma lõputöö teema ja mitte lugema kinnitamist hilinenuks. Kaebuse kohaselt oli T. Titma kaebuse esitamise ajal TÜ üliõpilane õppides avatud ülikoolis õigusinstituudi III kursusel ja proviisoriõppe III kursusel. 2008/2009 õa-l ei teinud ta positiivsele hindele kahte järjestikkust asjaõiguse eksamit (3. ja 29. juunil 2009). Kaebaja palus eksamitöid näha, kuid esimest eksamitööd talle näha ei antud ning teise töö hinde ta vaidlustas. Kuigi tema vaidlustust eksamihinde osas ei rahuldatud, leiab kaebaja, et tema eksamitöö lahendus oli õige ja väljendab kahtlust otsuse erapooletuses. Kaebaja on taotlenud TÜ-lt magistriõppe õppeainete läbimist ja bakalaureuse õppekava vahetamist magistri õppekava vastu, kuid ülikool ei ole tema taotlustele asjakohaselt vastanud, mistõttu tuleb ülikool lugeda kaebaja taotlustega nõustunuks. Kaebaja on tasunud ülikoolile täiskoormuses õppe eest ning ülikool rikub sellega, et ei luba kaebajal läbida täiskoormuse mahus õppeaineid kaebaja ja ülikooli vahel sõlmitud lepingut. Kohustuslike eeldusainete sätestamine ainekavaga on vastuolus ülikooliseaduse (ÜS) ja Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS), mistõttu on ainekava puhul tegemist tühise haldusaktiga. TÜ piirab õigusvastaselt kaebaja õigust hariduse omandamisele. 2. Tallinna Halduskohtu 8. juuni 2010. a määrusega anti haldusasi menetlemiseks üle Tartu Halduskohtule. 3. T. Titma esitas 25. juunil ja 25. augustil 2010 kaebuse täpsustused, milles esitas täiendavalt järgmised nõuded:
5. a)tuvastada kaebaja 3. ja 29. juuni 2009. a asjaõiguse eksami hinde tühisus ning lugeda kaebaja sooritatud asjaõiguse eksam läbituks esimesel korral ja eksami läbimise registreerimisega seotud viivitus TÜ poolseks toiminguks, mille tagajärjel puudus kaebajal võimalus astuda 2009. a-l magistriõppesse;
6. b)kohustada TÜ õigusteaduskonda vahetama kaebaja bakalaureuse õppekava vastavalt kaebaja 27. veebruari 2010. a taotlusele magistri õppekava vastu ja reimmatrikuleerida kaebaja TÜ-sse;
7. c)tühistada TÜ vaidluskomisjoni 19. mai 2010. a vastus;
8. d)kohustada TÜ-d registreerima kaebaja kaebuses nimetatud õppeainetele koos tulemustega;
9. e)kohustada TÜ-d registreerima kaebaja hinded ka ainetes rahvusvahelise eraõigus ja haldusmenetlusõigus;
10. f)kohustada TÜ õigusinstituuti võimaldama kaebajal teha lisaks õiguse filosoofiale ja rahvusvahelise õiguse erikursusele eksam järgmistes õppeainetes: õiguslik otsustus ja tõlgendamine, kriminaalmenetlus, inim- ja põhiõiguste kaitse, rahvusvaheline sotsiaalhooldusõigus ja haldusõiguse õppeaine läbimiseks puuduolev osa ning avaldama enne nende õppeainete õppematerjalid. Kaebuse täienduste kohaselt ei ole kaebaja 3. juuni 2009. a asjaõiguse eksamitöö leitav ja ei ole seega kehtima hakanudki ning 29. juuni 2009. a eksamit on hinnatud ebaõigesti. Eelneva tõttu tuleb lugeda põhjendamatuks kaebaja teistkordne asjaõiguse kursuse läbimine ning selle ainepunktide lugemine kaebaja 2010. a-l läbitud õppemahu hulka. Seetõttu oli põhistatud ka kaebaja nõue õppekava vahetuse osas. TÜ vaidluskomisjoni 19. mai 2010. a vastus on tühisõnaline ja ei sisaldanud vastust kaebaja 18. märtsi 2010. a apellatsioonile ega ka 2 lahendust kaebaja 10. märtsi 2010. a taotlusele. Kaebaja on taotlenud tema registreerimist magistriõppe õppeainetele, kuid ülikooli õppekorraldusosakond ei ole seda võimaldanud. Ainetes rahvusvaheline eraõigus ja haldusmenetlusõigus on kaebaja käesolevaks ajaks eksamitööd õppejõududele esitanud. 4. Tartu Halduskohtu 29. oktoobri 2010. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjendused:
11. a)Kaebaja poolt kirjeldatud asjaoludel ei ole vastustaja riivanud kaebaja põhiõigusi, mille tõttu puudub halduskohtul alus vastavate otsuste (sh eksamitulemuste) sisuliseks kontrollimiseks. Kaebaja ei ole kaebuses mainitud asjaõiguse eksamit sooritanud igapäevase akadeemilise õppe raames. Kaebaja ei ole järginud ülikoolisiseseid regulatsioone, mis on vahetus seoses tema eksmatrikuleerimisega. Tõendamata on, et vastustaja poolt kohaldatud eksamikorraldus ei vastanud üliõpilaste võrdsusõigusele või õigusele vabalt valida elukutset. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, mille alusel saaks järeldada, et asjaõiguse eksamil oleks rikutud erapooletuse nõuet, mis võiks viia eksamitulemuse õigusvastasuseni. Kaebaja on tõlgendanud kehtivat õigust, sh ülikoolisisest regulatsiooni vastustajast erinevalt, mis ei tähenda aga seda, et vastustaja on kaebaja suhtes käitunud põhiõigusi rikkuvalt.
12. b)Kaebaja on ebaõigesti sisustanud õppevabaduse mõistet. Õppevabadus hõlmab eelkõige õppeainete vaba valikut, kuid see õigus on piiratud õppekava siseselt. Õppevabadusest kui põhiõigusest ei tulene kaebajale õigust õppevaliku konkreetsele kujundamisele. Ka üliõpilase õigus osaleda õppetöös õppekavaväliselt ei ole piiramatu. Seda õigust saab TÜ-s teostada õppekorralduseeskirjas kehtestatud tingimustel ja korras. TÜ õppekorralduseeskirja kohaselt piiravad õppeaines osalemist ainekavas märgitud kohustuslikud eeldusained. Vastustaja on õigustatult jätnud kaebaja poolt nimetatud eksamid sooritatuks lugemata ja taotlused rahuldamata, kuna kaebajal oli ainekavas märgitud eeldusaine läbimata. Kaebaja ei osalenud kohtuistungil, mille tõttu puudus kohtul võimalus temalt täpselt välja selgitada eksmatrikuleerimise põhjust. Seega on tõendamata kaebaja eneseteostuse õigusvastane piiramine vastustaja poolt.
13. c)TÜ õppekorralduseeskiri ei ole vastuolus ülikooliseadusega ja põhiseadusega. Õppekavade puhul ei ole tegemist tühise haldusakti tunnustele vastava dokumendiga, sest ainekava kinnitamine on ülikooli pädevuses. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et ainekava puhul on tegemist haldusaktiga. Ainekava korraldab õppetegevusega seonduvat ülikooli siseselt ja ei tekita õigusi ja kohustusi ülikooli väliselt. Kaebaja ei ole toonud välja selliseid asjaolusid, millele tuginedes saaks järeldada ainekavade õigusvastasust.
14. d)Kaebaja väited võrdsusõiguse rikkumisest ei ole asjakohased. Puuduvad tõendid, et võrdseid oleks koheldud ebavõrdselt, ehk pole tõendatud, et vastustaja on kaebajaga täpselt samas situatsioonis olevaid isikuid kohelnud teisiti kui kaebajat. Kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust sellest, et ta on saanud sooritada mõne eksami kohustuslikke eeldusaineid läbimata, sest sellisel juhul on tegemist olnud vastuoluga ülikooli poolt kehtestatud regulatsiooniga.
15. e)Kuna kaebaja on tõlgendanud ebaõigesti õppekorralduseeskirja, on alusetud kaebaja väited vastustaja poolsest õppeteenuse osutamise lepingu või võlasuhete regulatsiooni rikkumisest. Kaebaja poolt taotletav ei ole lubatud ülikooli sisese regulatsiooni kohaselt, seega ei ole vastustaja kaebaja suhtes kohaldanud ka karistusõigusele omaseid printsiipe. Magistritöö juhendamiseks antud õppejõu põhimõtteline nõusolek ei anna vastustajale alust nõudele magistriõppesse ülemineku vormistamise kohustamiseks. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 5. T. Titma esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada osas, millega kohus jättis tühistamata T. Titma 3. ja 29. juuni 2009. a 3 asjaõiguse eksami hinded, osas, millega ei tuvastatud õppeainete läbimise keelamise õigusvastasust ja osas, millega ei selgitatud, kas ainekava on õiguspärane dokument isikute põhiõiguste piiramiseks. Apellatsioonkaebuses esitas T. Titma järgmised taotlused:
16. a)Tühistada kaebaja 3. ja 29. juuni 2009. a asjaõiguse eksami hinded ja lugeda kaebaja sooritatud kolmas asjaõiguse eksam läbituks esimesel korral ning eksami läbimise võimaldamisega seotud viivitus TÜ poolseks toiminguks, mille tagajärjel puudus kaebajal võimalus astuda 2009. a-l magistriõppesse, mis piiras oluliselt kaebaja PS §-des 19, 29 ja 37 sätestatud põhiõigusi.
17. b)Tunnistada õigusvastaseks TÜ õigusteaduskonna viivitus olukorra lahendamisel (viivitamine asjaõiguse eksamitöö kaebajale esitamisega, keeldumine asenduseksami võimaldamisest, keeldumine taotletud ainetele registreerimisest, kaebaja avaldustele vastamata jätmine).
18. c)Selgitada välja, kuivõrd on põhiseaduses garanteeritud õigust hariduse omandamisele ja ÜS § 42 lg-s 1 sätestatud üliõpilase põhiõigusi võimalik piirata ainekavas määratud kohustuslike eeldusainetega.
19. d)Kui kohus või vastustaja ei nõustu T. Titma 2009/2010 õa-l osaletud õppeainete registreerimata ja avaldamata jätmise õigusvastasuse tuvastamise nõudega, avaldada ja registreerida kaebaja 2009/2010 õa-l läbitud õppeained, milles kaebaja esitas eksamitöö. Apellatsioonkaebuse põhjendused:
20. a)Halduskohus on jätnud tähelepanuta seaduslikkuse printsiibi. Õppekorralduseeskirja vastuolu korral põhiseaduse ja ülikooliseadusega tuleb kontrollida õppekorralduseeskirja vastavust kehtivatele seadustele.
21. b)Halduskohus on tõlgendanud ekslikult õppevabaduse mõtet ja ekslikult ja seda põhistamata otsustanud, et ainekava ei ole haldusakt. Ainekava puhul ei saa tegemist olla ülikooli sisekorraldust reguleeriva dokumendiga, kuivõrd see piirab isikute aines osalemist nii eksternina, teise ülikooli tudengina kui ka väljaspool õppesuunda või õppekava õppivale isikule. See on vastuolus nii Bologna protsessi mõttega tervikuna kui Eesti kõrghariduse arengukavaga, piirates akadeemilise ja kutsealase mobiilsuse suurendamist, kõrgharidusasutuste koostööd ning õpirännet.
22. c)Kaebaja 3. ja 29. juuni 2009. a asjaõiguse eksamitulemused tuleb tühistada. Esimene eksamitöö on TÜ õigusinstituudi väitel kadunud, mistõttu ei ole eksamitöö hindamine tõendatav. Kaebaja teise eksamitöö lahendus juhindub eksamitöös püstitatud ülesandest ning on kooskõlas aine õppematerjalides tooduga. Tulenevalt õppekorralduseeskirjast oli õigusvastane asjaõiguse eksamitööde kaebajale esitamisega viivitamine ning keeldumine asenduseksami võimaldamisest, kuigi 3. juuni 2009. a eksamitöö oli kadunud.
23. d)Ka juhul, kui kohus ei kontrolli sisuliselt kaebaja teise eksamitöö hindamist, on olemas vaid kaks kaebaja eksamitööd, millest teine on hinnatud positiivse hindega ning vastavalt õppekorralduseeskirjale on see ainekursuse lõpetamiseks piisav. Seetõttu on TÜ õigusinstituudi nõudmine kaebaja teistkordseks ainekursuse läbimiseks 2010. a kevadsemestril õigusvastane. Õigusvastane on ka TÜ esitatud 2009/2010 õa arve aine asjaõigus läbimiseks. Kuivõrd kaebaja oli eelnevalt omandanud I astme kõrghariduse diplomi, siis ei oleks tal olnud vaja läbida magistriõppesse astumiseks TÜ õigusinstituudi õigusteaduse bakalaureuseõppe õppekava tervikuna, vaid piisanuks 44 AP ulatuses eeldusainete läbimisest. TÜ õigusinstituut, kellel on tulenevalt ÜKS § 42 lg 1 p-dest 9 ja 91 nõustamiskohustus, kaebajat sellest ei informeerinud, kuigi kaebaja seda taotles.
24. e)Tulenevalt ülikooliseadusest ning TÜ ja T. Titma vahel sõlmitud õppeteenuse osutamise lepingust oli õigusvastane TÜ keeldumine kaebaja taotletud ainetele registreerimisest. Ülikooli autonoomia on kohaldatav üksnes koosmõjus PS §-ga 38 ja on piiratud ÜS § 42 lg-ga 1. Antud normis on sätestatud üliõpilase õigus läbida aineid õppekavaväliselt õppejõu nõusolekul, mis kaebajal oli olemas. Õppeinfosüsteemi andmetel TÜ õigusinstituudi 4 sügissemestri ainetel kohustuslikke eeldusaineid ette nähtud ei ole. Õppeainete läbimise piiramine on otseses vastuolus Bologna deklaratsiooni, Lisssaboni konventsiooni, Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 7. septembri 2005. a direktiiviga 2005/36/EÜ ja Eesti kõrgharidusstrateegiaga aastateks 2006-2015. Õigusvastane oli ka vastamata jätmine kaebaja mitmetele õppekorraldust puudutavatele avaldustele, mille tõttu piirati kaebaja põhiseaduslikku õigust haridusele ja vabale eneseteostusele. 6. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse põhjendused:
25. a)Ülikooliseadus annab ülikoolile õiguse kehtestada õppetingimused ja -kord Seega on TÜ õppekorralduseeskirja kehtestades oma autonoomiat rakendanud seaduses sätestatud ulatuses. Samuti tuleneb ülikooliseadusest ülikooli õigus kinnitada ainekavad nii, et ainekavade läbimisel ei kuluks põhjendamatult palju aega seetõttu, et osa ainekava läbijatest ei saa teiste üliõpilastega samas tempos ainet omandada, kuna neil puuduvad eeldusainetest saadud teadmised ja oskused. ÜS § 42 lg 1 p 1 kohaselt saab väljastpoolt õppesuunda aineid valida ainult ülikooli nõukogu kehtestatud korras.
26. b)Ebaõige on kaebaja seisukoht, et halduskohus on ekslikult otsustanud, et ainekava ei ole haldusakt. Õppekorralduseeskiri on ülikooli sisekorraldust reguleeriv dokument.
27. c)Kaebaja ei ole 3. juuni 2009. a eksami hinde osas õigusteaduskonna dekaanile kaebust esitanud ning ka halduskohtule esitatud kaebuses ei ole antud eksami tulemust vaidlustatud. Selle eksami tulemuse vaidlustamise tähtaeg on möödunud ning ei ole alust selle tähtaja ennistamiseks. 29. juuni 2009. a eksami osas on kaebaja saanud tema eksamitööd uurinud komisjoni seisukoha, mille kohaselt töö ei väärinud kõrgemat hinnet. Kaebaja on esmakordselt sooritanud õppeaines asjaõigus II eksami positiivsele tulemusele 17. mail 2010. Seda hinnet ei ole võimalik õppekorralduseeskirjale vastavalt registreerida sooritatuks mõnel varasemal kuupäeval. Seetõttu ei saa lugeda ülikooli poolt kaebajale esitatud arveid põhjendamatuteks.
28. d)Asja lahendamisel ette tulnud viivitused on toimunud, kas kaebaja enda taotlusel või kaebaja poolt aktsepteerituna. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et talle ei antud uut eksami tegemise võimalust. Ainetele registreerumise keeldumise aluseks oli see, et kaebajal ei olnud nende ainete eeldusained läbitud. Kaebajat on informeeritud, et neid aineid on tal võimalik läbida ainult eeldusainete läbimise järel. Õppeainetele eeldusainete seadmine on ülikoolis õppetöö otstarbekohaseks korraldamiseks hädavajalik.
29. e)TÜ-s toimub õppeainete läbimine vastavalt õppekorralduseeskirjale. Kaebaja ei ole kaebuses nimetatud ainetele TÜ õppekorralduseeskirjas sätestatud korras ennast registreerinud ning seetõttu ei ole ka neid aineid TÜ õppekorralduseeskirjas sätestatud korras läbinud. Kogu muu teadmiste omandamine, mida üliõpilane võib teha mõnes muus vormis ei ole õppekavas olevate õppeainete läbimine ning selliste teadmiste arvestamine õppekava läbimiseks on võimalik ainult varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise tingimuste ja korra (VÕTA) kohaselt. Kaebaja ei ole küll taotlenud oma omandatud teadmiste arvestamist VÕTA korras, aga olemasolevate andmete kohaselt on väga tõenäoline, et neid teadmisi ei saaks ka VÕTA korras arvestada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohtu istungil loobus T. Titma kaebuses esitatud kohustamisnõuetest ja läks selles osas üle tuvastamisnõuetele. Põhjendatud huviks tuvastamiskaebuse esitamisel võib kaebuse esitaja seisukohtadest (vt tl 179) järeldada seda, et see aitaks tagasi saada asjaõiguse eksami sooritamiseks läbitud õppeaasta eest tasutud 33 000 krooni. Seega ei saa põhjendatud huvi olemasolu iseenesest välistada. 5 Lisaks tuvastamisnõuetele (kohustamisnõuete asemel) jäi kaebaja ringkonnakohtu istungil nõude juurde tuvastada kaebaja 3. ja 29. juuni 2009. a asjaõiguse eksamihinde tühisus ja tühistada TÜ vaidluskomisjoni 19. mai 2010. a vastus. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus neid nõudeid täpsemalt. 8. Kaebaja on esitanud taotluse 3. ja 29. juuni 2009. a asjaõiguse eksamihinde tühisuse tuvastamiseks. Kaebaja käsitluse järgi on seega eksamihinde näol tegemist haldusaktiga. Arvestades seda, et asjaõigus oli eeldusaineks magistriõppesse astumisele (tl 36, samuti http://www.ut.ee/208183), ning seega sõltub sellest eksamist isiku võimalus põhiseaduse §-s 37 sätestatud hariduspõhiõiguse realiseerimiseks (magistriõppe läbimiseks) ning laiemas plaanis ka põhiseaduse §-s 29 sätestatud tegevusala, elukutse ja töökoha valiku õigus, on tõepoolest võimalik käsitleda seda halduskohtus vaidlustatava haldusaktina (vrdl ka RKHKm 3-3-1-20-00, p 1; RKHKm 3-3-1-97-08, p 10 ja 14, samuti Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsuseid haldusasjas nr 3-11-1812), mida on võimalik kas tühistada või mille tühisust tuvastada. 9. Nagu märgitud, soovib kaebaja eksamitulemuse tühisuse tuvastamist. Et eksamitulemust saaks tühiseks lugeda, peab esinema haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 sätestatud alus ning sellise aluse esinemine peaks olema ilmselge (RKHKm 3-3-1-21-03, p 13). Ringkonnakohus ei näe, et asjas esineks ühtegi HMS § 63 lg-s 2 sätestatud alust. Üksnes asjaolu, et eksamitöö ei ole säilinud või et kaebaja arvates on tema tööd hinnatud valesti, ei tähenda eksamihinde tühisust. Vaidlust ei ole selles, et esimese eksamitöö tulemusest anti kaebajale teada ning seega ei saa väita, et tegemist oleks haldusaktiga, mis pole kehtima hakanud. Kuna eksamihinne ei muutu tühiseks isegi juhul, kui eksamitööd on hinnatud valesti, ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda neid kaebaja väiteid, kus ta selgitab, miks oli tema 29. juuni 2009. a eksamikaasus lahendatud õigesti. Küsimus, kas eksamitööd on hinnatud õigesti või mitte, võiks juhul, kui eksamitulemust pidada haldusaktiks, omada tähtsust vaid siis, kui esitatud oleks tühistamiskaebus eksamitulemuse tühistamiseks. Praeguses asjas sellist kaebust esitatud ei ole. Kaebaja on halduskohtus taotlenud üksnes eksamitulemuste tühisuse tuvastamist ning HKMS vr § 34 lg 3 ls 2 kohaselt ei saanud tühistamisnõuet esmakordselt esitada apellatsioonimenetluses. Seega ei kuulu eksamitulemuste tühisuse tuvastamise nõue rahuldamisele. Ringkonnakohus ei näe ei HMS § 63 lg-st 2 ega kuskilt mujalt tulenevat alust, mis võimaldaks pidada eksamitulemusi tühiseks. 10. Siinkohal osundab ringkonnakohus, et 29. juuni 2009. a eksamitulemuse õiguspärasust on iseenesest hinnatud selleks moodustatud komisjoni poolt 18. detsembri 2009. a hinnangus ning leitud, et õppejõu poolt pandud hinne „F“ oli põhjendatud. See hinnang on võetud apellatsioonimenetluses asja materjalide juurde. 11. Ringkonnakohus märgib, et TÜ õppekorralduseeskiri sätestab regulatsiooni, kuidas vaidlustada õppekorraldusega seonduvaid otsuseid (p-d 185-193). Kaebaja selgitustest järeldub, et esimese eksamihinde vaidlustamiseks kaebaja seda võimalust ei kasutanud (vt kaebust tl 3). Teise eksamihinde vaidlustamiseks ei kasutanud kaebaja ära lõplikult kõiki võimalusi, mistõttu lõppes vaidemenetlus 19. mai 2010. a kirjaga vaidluskomisjoni esimehe poolt, kus selgitati T. Titmale vaidluskomisjoni poole pöördumise korda ning vajadust esitada apellatsioon vaidluskomisjonile (vt ringkonnakohtu istungi protokolli, samuti tl 40). Seega ei ole kaebaja läbinud kohtueelset korda vaidluse lahendamiseks ning seda arvestades puudub alus halduskohtule ette heita ka selgitamiskohustuse rikkumist. Selgitamiskohustuse rikkumist 6 seoses tühistamiskaebuse esitamise võimalusega ei saa halduskohtule ringkonnakohtu arvates ette heita ka põhjusel, et T. Titma jättis kasutamata võimaluse osaleda halduskohtu istungil (tl 165), mis olnuks parimaks võimaluseks selgitamiskohustuse täitmiseks ja nõuete täpsustamiseks. 12. Samuti on kaebaja esitanud kohustamisnõuded vastustaja kohustamiseks erinevate toimingute sooritamiseks ning on apellatsioonimenetluses muutnud need tuvastamisnõudeks. Kuna olemuslikult tuginevad kõik need algsed kohustamisnõuded ja praegused tuvastamisnõuded eeldusele, et asjaõiguse eksamitulemused olid tühised, siis ei ole alust tuvastamisnõuete rahuldamiseks. Nagu märgitud, ei ole alust asjaõiguse eksamitulemusi tühiseks pidada ning järelikult pidi vastustaja kaebajaga seotud õppekorralduslikes küsimustes lähtuma sellest eeldusest, et kaebajal oli asjaõiguse eksam sooritamata. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et TÜ õppekorralduseeskirja p-st 47 ei tulene, et magistriõppe eeldusaineteks on konkreetsed õigusteaduskonna ained. Õppekorralduseeskirja p-st 47 tuleneb selgelt, et õppeaines osalemisele võib kehtestada piiranguid, milleks võivad olla muuhulgas ka kohustuslikud eeldusained. Seega annab see regulatsioon selge aluse kehtestada eeldusaineteks konkreetseid eeldusaineid, milleks kaebaja puhul oli just asjaõiguse aine. Õppekorralduseeskirjas eeldusainete kehtestamise õiguse annab ülikoolile ÜS § 14 lg 3 p 6, § 22 lg 3 ja § 27 lg 5. Seega ei saa algselt kohustamisnõudes nimetatud vastustaja toiminguid ja keeldumisi, mille osas kaebaja praegu taotleb õigusvastasuse tuvastamist, pidada õigusvastaseks. Kaebaja tuvastamisnõuded jäävad seetõttu samuti rahuldamata. 13. Samuti on kaebaja taotlenud TÜ vaidluskomisjoni 19. mai 2010. a vastuse tühistamist (kehtetuks tunnistamist). Tühistada ehk tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistada saab üksnes kehtivat haldusakti. 19. mai 2010. a kiri (tl 40) ei ole ringkonnakohtu hinnangul haldusakt. Sellel ei ole regulatiivset toimet kaebaja õigustele, kuna sellega ei lahendatud kaebaja apellatsiooni sisuliselt, vaid selgitati üksnes vaidluskomisjoni poole pöördumise korda. Seega ei ole tegemist haldusaktiga, vaid menetlustoiminguga (RKHKo 3-3-1-8-04, p 13), mida ei ole võimalik tühistada. Seetõttu jääb tühistamisnõue selle kirja suhtes rahuldamata. 14. Küsimus, kas ainekava on haldusakt või mitte, ei oma eelneva valguses määravat tähtsust. Isegi kui tegemist oleks haldusaktiga, ei nähtu mingeid aluseid, mis annaksid aluse lugeda ainekavad sellisel juhul tühiseks. Käesolevas haldusasjas Tartu Ringkonnakohtu poolt 3. novembril 2010 tehtud määruse p-s 13 on selgitatud, miks ei saa ainekava lugeda antuks ebapädeva organi poolt ja seetõttu tühiseks. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid selgitusi korrata. 15. Samuti on kaebaja tõstatanud apellatsioonimenetluses selle, et ta on tasunud 2009/2010 õppeaasta eest 33 000 krooni. Sellega seoses osundab ringkonnakohus, et nähtuvalt ringkonnakohtu istungil vastustaja esindaja poolt väljaöeldust, oli kaebajal võimalik tasuda ka ainepunkti eest (vt ringkonnakohtu istungi protokolli) ning seda oli selgitatud kaebajale ka 30. märtsi 2010. a kirjas (tl 22). Kui kaebaja leiab, et ta on nimetatud summa tasunud alusetult, siis on tal võimalik kaaluda oma õiguste kaitseks iseseisvas kohtumenetluses selge ja arusaadava nõude esitamist. Kuna küsimus, kas kaebaja oleks saanud uue asjaõiguse eksami sooritada 2010. aastal ka väiksema 7 summa eest, ei ole sellisel kujul olnud vaidluse esemeks halduskohtus, ei saa ringkonnakohus selles osas seisukohta võtta. 16. Kaebaja on apellatsioonkaebuses esitatud uusi nõudeid, mida kaebuses (tl 3-12) ja selle täpsustuses (tl 91-93) ei esitatud. HKMS vr § 34 lg 3 järgi ei saanud apellatsioonimenetluses esitada nõudeid, mida esimese astme kohtus ei esitatud. Seetõttu ei ole võimalik neid nõudeid ringkonnakohtus lahendada. Isegi kui kaebaja on kaebuse täpsustuse põhjendustes avaldanud rahulolematust sellega, et ta ei saanud koheselt järeleksamitööd näha (tl 92), on ta samas esitanud selgesõnaliselt hoopis teistsugused nõuded, mistõttu ei saa üksnes kaebuse täpsustuse põhjendustes toodud seisukohti pidada iseseisvaks nõudeks. Ringkonnakohus peab ka vajalikuks veelkord osundada, et kaebajal olnuks võimalus oma nõudeid halduskohtus täpsustada veel kohtuistungil, kuid seal kaebaja ei osalenud. Seetõttu tagastab kohus apellatsioonkaebuses esmakordselt esitatud nõuded, kus taotletakse olukorra lahendamisel tekkinud viivituse, asjaõiguse eksamitööde kaebajale avaldamisega viivitamise, asenduseksami võimaldamisest keeldumise ja kaebaja avaldustele vastamata jätmise õigusvastasuse tuvastamist. Nõudena sõnastatud lause, kus palutakse ringkonnakohtul välja selgitada, kas põhiõigust haridusele on võimalik piirata ainekavas määratud kohustuslike eeldusainetega, loeb ringkonnakohus lihtsalt apellatsioonkaebuse põhjenduseks. Selle osas on seisukoht antud eespool. 17. Apellatsioonkaebuse arutlused selle üle, kuidas on õppekava järgi muud eeldusained suhestatud erinevatel semestritel loetavate ainetega või millised olid kaebaja kogemused sisseastumisel TTÜ Õiguse Instituuti, ei ole käesoleva haldusasja lahendamisel asjassepuutuvad ja ringkonnakohus nende osas seisukohta ei võta. 18. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 19. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad HKMS § 108 lg 1 järgi ka kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Ringkonnakohus märgib siiski, et T. Titma poolt esitatud menetluskulude taotlus on ka lubamatu, sest HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb kuludokumendid esitada ringkonnakohtu istungil. Kolme tööpäeva jooksul pärast istungit võib esitada üksnes selliste menetluskulude väljamõistmise taotluse, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil. Ringkonnakohtu istungil, mis toimus 6. juunil 2012, anti menetlusosalistele võimalus menetluskuludokumentide esitamiseks (vt ringkonnakohtu istungi protokolli). Kaebaja seda võimalust ei kasutanud. Taotluse menetluskulude väljamõistmiseks koos kuludokumentidega esitas kaebaja alles 11. juunil 2012, mis on küll kolme tööpäeva jooksul alates istungist, kuid mis koosneb muuhulgas ka riigilõivudest ja 4. juuni 2012. a arve alusel koosnenud nõustamisest, ning mille kohta pidid menetluskuludokumendid olemas olema juba istungi toimumise ajaks. Sama kehtib ka 17. juunil 2012 esitatud menetluskulude nimekirja kohta, mis on lisaks esitatud pärast HKMS § 109 lg-s 1 sätestatud tähtaega. Pärast kohtuistungit esitatud täiendavaid seisukohti ei saa ringkonnakohus arvesse võtta, kuna asjas toimus kohtuistung, kus asja arutamine lõpetati. Agu Timmi Maili Lokk 8 Einar Vene