← Eesti

3-11-1019/50

OTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine Resolutsioon Edasikaebamise kord Tallinna Halduskohus Monika Laatsit

  1. juuli 2012, Tallinn 3-11-1019 OÜ Mets ja Põld kaebus Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse
  2. märtsi
  3. a maksuotsuse nr 12.2-3/6570-40 tühistamiseks Kaebuse esitaja – OÜ Mets ja Põld, volitatud esindaja vandeadvokaat Meelis Krautmann Vastustaja – Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskus, volitatud esindaja Marika Salmistu Kohtuistungil
  4. juunil 2012
  5. Jätta kaebus rahuldamata.
  6. Jätta menetluskulud kummagi poole enda kanda.
  7. Jätta rahuldamata OÜ Mets ja Põld taotlus kaasata kolmanda isikuna menetlusse OÜ Üllas Ehitus Grupp. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, st
  8. juulist
  9. ASJAOLUD
  10. Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse (LäMTK)
  11. märtsi
  12. a maksuotsusega nr 12.2-3/6570-40 (maksuotsus) määrati OÜ-le Mets ja Põld tasumiseks käibemaksu 111 023 krooni (7095,66 eurot) ja tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt ja väljamaksetelt 193 471 krooni (12 365,05 eurot). Maksuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole OÜ Mets ja Põld
  13. a soetanud metsalangetuse kompleksteenust OÜ-lt Slingvik, OÜ-lt Laurus Nobilis ja OÜ-lt Üllas Ehitus Grupp. Seega ei ole OÜ-l Mets ja Põld õigust eespool nimetatud äriühingute esitatud arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata ning äriühingutele tasutud summad tuleb lugeda ettevõtlusega mitteseotud väljamakseteks, millelt tuleb tasuda tulumaksu. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT
  14. OÜ Mets ja Põld taotleb maksuotsuse tühistamist järgmistel põhjustel: 1) Maksuotsuses ei ole kirjeldatud maksuprobleemi, mille lahendamine nõudis maksuhalduri sekkumist. Maksuhalduril ei ole õigust hinnata kaebaja ja tema tarnijate vaheliste tehingute seaduslikkust ja otstarbekust, kui puudub maksutulude saamata jäämise oht. Sellise ohu olemasolu peab tõendama maksuhaldur. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 10 võimaldab maksuhalduril sekkuda tsiviilõiguslikesse tehingutesse juhul, kui nende tehingutega kaasneb 1

(15)riigile maksutulude laekumata jäämine. Seega on maksuhalduri sekkumine isikute omavahelistesse tehingutesse piiratud ning peab olema eesmärgipärane. Maksu määramiseks ei piisa lepingu ümberkvalifitseerimisest, vaid viidata tuleb maksu määramise õiguslikule alusele, käesoleval juhul kas MKS § 83 lõikele 4 või MKS §-le 84 (vt Riigikohtu seisukoht haldusasjas nr 3-3-1-67-09). Käibemaks on tarbijat, mitte ettevõtjat koormav maks (vt Riigikohtu lahendid haldusasjades nr 3-3-1-5-99, 3-3-1-50-99, 3-3-1-62-00). Kuivõrd kahe ettevõtja vaheline käive on kokkuvõttes maksuvaba, siis peab maksuotsuses olema välja toodud, kas riigil on kaebaja ja tema tehingupartnerite vahelistest tehingutest tekkinud maksukohustus jäänud täitmata või on kaebaja saanud nimetatud tehingutest tulenevalt maksueelise. Riigikohus on haldusasjas nr 3-31-67-09 selgitanud, et maksuhaldur peab tuvastama lepingupoolte tahtluse saada maksueelist. Kui maksuhaldur väidab, et äriühingute vahel ei ole tegelikult tehinguid toimunud ja käivet tekkinud ehk tehingud on näilised, tuleb sellest hoolimata ära näidata, kas riigil on jäänud maksutulu saamata. Kui mõlemad äriühingud on omavahelised tehingud ja nendest tekkinud maksuõiguslikud tagajärjed (maksukohustuse või mahaarvamise õiguse) korrektselt maksudeklaratsioonis kajastanud, siis ei teki riigil reaalset tulu saadava käibemaksu näol. Järelikult puudub ka nimetatud tehingute puhul saamata jäänud tulu, s.t. maksuprobleem tervikuna, mida maksuhaldur peaks maksuotsuse andmisega lahendama (vt ka Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-1-22-07 p 12, 3-3-1-3-09 p 12, 3-3-1-67-09 p
  1. Ka Euroopa Kohus on kohtuasjas nr C-255/02 (Halifax jt) asunud seisukohale, et kuritarvituse olemasolu tuvastamine käibemaksu valdkonnas eeldab ühest küljest, et tehingute tulemusel on saadud maksusoodustus, mille andmine oleks vastuolus direktiivi kohaldatavate sätetega taotletava eesmärgiga, ning teisest küljest peab objektiivsetest asjaoludest tulenema, et kõnealuste tehingute peamine eesmärk on maksusoodustuse saamine. Maksuhaldur ei ole tuvastanud maksusoodustuse saamist ega tehingute tegemisel maksusoodustuse saamise eesmärki. Tehingutesse sekkumiseks ei ole maksuhalduril alust ka näilike tehingute puhul. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-22-07 sedastanud, et isegi olukorras, kus tehingute näilikkus oleks tõendamist leidnud, poleks eeldusel, et äriühingud on tehingutelt makstavat käibemaksu ja mahaarvatavat sisendkäibemaksu korrektselt kajastanud, saanud kahe tehingu tulemusena äriühingud kokkuvõttes kasu ning riigil poleks sellisel juhul mingit reaalset tulu saadava käibemaksu näol. Sellisel juhul on käibemaksu täiendav määramine lõppkokkuvõttes eesmärgipäratu. Maksuhaldur ei ole müüjate (OÜ Slingvik, OÜ Laurus Nobilis, OÜ Üllas Ehitus) poolt deklareeritud müügikäivet kahtluse alla seadnud. MKS § 82 järgi tuleb eeldada maksudeklaratsioonis esitatud andmete õigsust ning see eeldus kehtib kõikide maksumaksjate kohta. Müüjate poolt esitatud maksustamisandmete õigsuse eelduse peab murdma ja tõendama maksuhaldur, mida käesolevas maksuotsuses tehtud ei ole. Maksuhaldur ei ole tuvastanud ega tõendanud, et müüja on käibemaksu deklareerinud vähem, kui kaebaja on sisendkäibemaksuna maha arvanud. Järelikult puudus maksuotsuse andmiseks õiguslik alus, maksusumma määramine on eesmärgipäratu ja toob kaasa käibemaksu kumuleerimise; 2) Maksuotsuses toodud asjaolud ei väära kompleksteenuse soetamist ja soetatud teenuse seost kaebaja ettevõtlusega. Maksuhaldur on järelduste tegemisel noppinud isikute seletustest välja üksikuid väiteid, kuid pole analüüsinud ega hinnanud nimetatud seletuste ja väidete mõju maksuõigussuhtele. Kuigi tehingupooled kinnitavad teenuse osutamist ja saamist, ei ole maksuhaldur neid arvesse võtnud ega põhjendanud ka nendega arvestamata jätmist. Seega on maksuhaldur rikkunud MKS § 95 lõiget
  2. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-18-10 selgitanud, et ainuüksi väidetav hoolsuskohustuse eiramine, võimalikud mitmesugused muud puudused ja ka müüja käitumine ei saa olla põhjenduseks järeldusele, et kaebaja neilt osaühingutelt metsamaterjali ei saanud, kui pooled kinnitavad tehingu toimumist, kaup või teenus on saadud ja selle eest on müüjale tasutud. Maksumenetluses kogutud tõendite põhjal ei ole võimalik järeldada, et OÜ Mets ja Põld ei ole OÜ-delt Slingvik, Laurus Nobilis ja Üllas Ehitus Grupp arvetel märgitud teenust soetanud. Müüjatele on teenuse eest tasutud ning pooled 2
(15)kinnitavad tehingu toimumist. Seega on põhjendamatu hakata otsima võimalikke puudusi dokumentidest ja isikute seletustest. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  1. LäMTK palub jätta kaebus rahuldamata järgmistel põhjustel: 1) Maksuotsuses sisaldub maksuotsuse andmise õiguslik alus. Maksuhaldur tuvastas läbiviidud kontrolli tulemusel, et kaebajal puudub õigus deklareerida sisendkäibemaksu hulgas summasid, mille kohta puudub nõuetekohane arve. Arvetel näidatud tehingupoolte vahel tegelikkuses arvel kajastatud teenuse müüki ei toimunud, mistõttu puudub kaebajal kui teenuse väidetaval ostjal õigus arvetel näidatud käibemaksusummat kajastada ning seeläbi enda käibemaksukohustust vähendada. MKS § 10 tulenevalt on maksuhalduri ülesandeks kontrollida maksuseaduste täitmist. Antud juhul on kontrolli käigus kogutud tõenditega tõendatud, et kaebaja ei soetanud kompleksteenust OÜ-lt Slingvik, OÜ-lt Laurus Nobilis ega OÜ-lt Üllas Ehitus Grupp. Arvel näidatud käibemaksusummat ei ole võimalik sisendkäibemaksu hulgas kajastada vaid põhjusel, et eksisteerib arve; 2) Paljasõnaline on kaebaja väide, et maksuhaldur on tõendeid hinnanud ühekülgselt ja ebaobjektiivselt. Maksuhaldur on menetlust läbi viies küsinud selgitusi väidetavate tehingute osapoolte esindajatelt, samuti kaebaja töötajatelt ning kaebajaga lepingulistes suhetes olnud isikutelt, nagu näiteks RMK ja AS Metsamaahaldus. Kuna maksuhalduril on mitte üksnes õigus, vaid ka kohustus kontrollida maksude arvestust, oli maksuhalduril õigus kontrollida, kas OÜ Mets ja Põld kontrolli käigus esitatud dokumentidel kajastatu on tõepärane, st kas müügiarvetel kajastatud tehing on osapoolte vahel ka tegelikkuses aset leidnud. Selliste tehingute kontrollimise puhul on tavapärane küsida tehingu väidetavate osapoolte selgitusi ning neid selgitusi kinnitavaid tõendeid. Maksuhaldur ei võta õiguslikku positsiooni selles, kas ühel või teisel poolel oli või ei olnud tsiviilõiguslikult õigus teha tehingut teise osapoolega või mitte, kuid maksuhalduril on õigus teha toimunust järeldusi; 3) Kaebaja suurendas lubamatult OÜ Slingvik, OÜ Laurus Nobilis ja OÜ Üllas Ehitus Grupp arvetel kajastatud käibemaksu võrra sisendkäibemaksu summat, vähendades seeläbi oma tasumisele kuuluva käibemaksu kohustust. Seega on väär kaebaja väide, et OÜ Mets ja Põld ei saanud nendel arvetel kajastuva käibemaksusumma võrra maksueelist. Tallinna Ringkonnakohus on
  2. aprilli
  3. a otsuses haldusasjas nr 3-10-2629 märkinud: „Kuna ostjal tekib õigus sisendkäibemaks maha arvata koheselt ja sõltumata sellest, kas müüja on oma kohustused riigi ees täitnud või mitte (vt Riigikohtu 25.03.2009 otsus nr 3-3-1-3-09, p 11), siis ei saa ka ostjale täiendava käibemaksu määramist (s.o alusetult maha arvatud sisendkäibemaksu tagasinõudmist) seada otseselt sõltuvusse asjaolust, kas müüja on lisatud käibemaksu riigile üle kandnud või selle mõne nõudega tasaarvestanud“. Eeltoodust tulenevalt ei oma tähtsust kaebuses väidetu, mille kohaselt ei ole asjas tuvastatud, et müüja on maksnud käibemaksu vähem kui ostja sisendkäibemaksu maha arvas; 4) Ebakorrektne on kaebuse väide, et vaidlus puudub selles, et OÜ Slingvik, OÜ Laurus Nobilis ja OÜ Üllas Ehitus Grupp on deklareerinud müügikäibe ja sellelt arvestatud käibemaksu. OÜ Mets ja Põld kontrolli raames ei kontrollitud nimetatud äriühingute sama perioodi käibemaksuarvestust, mistõttu ei saa väita, et käibemaksusummad on korrektselt deklareeritud ning tasutud. Kõik eelnimetatud äriühingud on välja arvatud käibemaksukohustuslaste registrist (vastavalt
  4. oktoober 2009,
  5. november 2008 ja
  6. september 2009) põhjusel, et äriühingud ei tegele ettevõtlusega. Maksuhaldur jõudis järeldusele, et väidetavate alltöövõtjate poolt kaebajale pakutud kompleksteenus ei ole tegelikkuses poolte vahel aset leidnud. Ainuüksi kaebaja raamatupidamises kajastuv arve ning 3
(15)teise väidetava tehingupoole üldsõnaline kinnitus tehingu toimumise kohta ei tõenda, et arvetel näidatud teenust ka tegelikkuses soetati. KOHTU SEISUKOHT
  1. Kohus kontrollib esmalt käibemaksu määramise õiguspärasust (I), siis tulumaksu määramise õiguspärasust (II), seejärel lahendab kaebaja taotluse kolmanda isiku kaasamiseks (III) ja lõpuks otsustab menetluskulude jaotuse (IV). I
  2. Käibemaksuseaduse (KMS) § 29 lg-st 1 tulenevalt on maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaksusumma maksustamisperioodil KMS § 3 lg 4 nimetatud tehingutelt või toimingutelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava käibe tarbeks, samuti ettevõtlusega seotud KMS § 4 lõikes 2 nimetatud tehingute või toimingute või välisriigis toimuva ettevõtluse, v.a maksuvaba käibena käsitatavad tehingud (§ 16), tarbeks kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks. KMS § 29 lg 3 p 1 kohaselt on sisendkäibemaks teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks, mis KMS § 31 lg 1 alusel arvatakse maha teiselt registreeritud maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral § 37 nõuetele vastava arve alusel. Neist sätetest tulenevalt on maksukohustuslasel õigus sisendkäibemaks maha arvata juhul, kui kaup või teenus on saadud teiselt käibemaksukohustuslaselt, kaup või teenus on soetatud maksustatava käibe tarbeks, kauba või teenuse kohta on esitatud nõuetekohane arve ning kaup või teenus on reaalselt soetatud. Maksuotsuse kohaselt ei ole kaebaja OÜ-lt Slingvik, OÜ-lt Laurus Nobilis ja OÜ-lt Üllas Ehitus Grupp arvetel näidatud teenust nimetatud äriühingutelt tegelikult soetanud.
  3. Käibemaksuarvestuses kasutatud arve andmete ebaõigsusest ei tulene siiski automaatselt arvel näidatud sisendkäibemaksu mahaarvamise keeldu. Kui kaupa või teenust ei saadud arvel märgitud registreeritud käibemaksukohustuslaselt, tuleb sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse piiramiseks tõendada ka ostja pahausksust. Riigikohus selgitas asjas 3-3-1-32-09 (p 12), et olukorras, kus isik teadis või pidi teadma tehingu tegelikest asjaoludest, sh tehingu kohta esitatud dokumendi võimalikust fiktiivsusest, kuid kajastas seda dokumenti siiski maksukohustust vähendavana oma maksudeklaratsioonis, on tegemist ostja pahausksusega, sest toimumata tehingu kajastamine maksudeklaratsioonis saab oma iseloomult olla üldjuhul tahtlik tegu. Maksotsuse järelduste kohaselt kaebaja teadis tehingute tegelikest asjaoludest, sh tehingute kohta esitatud arvete fiktiivsusest, kuid kajastas fiktiivseid dokumente siiski maksukohustust vähendavana oma maksudeklaratsioonis (vt maksuotsuse lk 16).
  4. Kaebaja arvates on maksuhaldur maksumenetluses kogutud tõenditest ebaõigesti järeldanud, et OÜ Mets ja Põld ei ole OÜ-delt Slingvik, Laurus Nobilis ja Üllas Ehitus Grupp arvetel märgitud teenust soetanud. Seega tuleb kohtul kontrollida, kas maksuhaldur on teinud kogutud tõenditest õiged järeldused.
  5. Vaidlust ei ole selle üle, et OÜ Slingvik on väljastanud kaebajale
  6. veebruari
  7. a arve nr 38, mille kohaselt OÜ Slingvik osutas kaebajale kompleksteenust (s.t raie- ja kokkuveoteenust) Märtsijänese kinnistul, OÜ Slingvik arvel on märgitud kompleksteenuse koguseks 510 tm ja hinnaks 170 EEK/tm (vt maksuotsuse tabel 1, lk 2). Kaebaja on arve tasunud. OÜ Slingvik juhatuse liige M. M ja kaebaja juhatuse liige K. A kinnitavad tehingu toimumist. Kaebaja arvates on eeltoodu piisav, et lugeda tehingu toimumine tõendatuks. 4
(15)
  1. Märtsijänese kinnistu kuulus AS-le Metsamaahaldus ja kaebaja osutas sellel kinnistul metsa ülestöötamise teenust äriühingute vahel
  2. aprillil 2007 sõlmitud raietööde töövõtulepingu alusel (leping I kd, tl 98-100). Kaebaja müüs AS-le Metsamaahaldus Märtsijänese kinnistult
  3. jaanuari
  4. a arve alusel 703,14 tm ja
  5. jaanuari
  6. a arve alusel 30,09 tm raie- ja väljaveoteenust hinnaga 170 EEK/tm (vt maksuotsuse tabel 2, lk 3; arved I kd, tl 102-105). Vaidlust pole selle üle, et hiljem kaebaja AS-le Metsamaahaldus Märtsijänese kinnistuga seoses enam arveid ei esitatud. OÜ Slingvik esitas kaebajale kompleksteenuse osutamise eest arve
  7. veebruaril
  8. OÜ Slingvik arvel puudub teenuse osutamise aeg. K. A maksumenetluses antud seletuse kohaselt esitas OÜ Slingvik arve nädal pärast tööde lõppu (I kd, tl 79), seega K. A väitel lõpetas OÜ Slingvik tööd Märtsijänese kinnistul
  9. a veebruari esimestel päevadel. Kui see K. A väide on õige, esitas kaebaja AS-le Metsamaahaldus Märtsijänese kinnistuga seotud arved enne, kui OÜ Slingvik lõpetas alltöövõtu Märtsijänese kinnistul. AS-ga Metsamaahaldus
  10. aprillil 2007 sõlmitud töövõtulepingu p 2.4 kohaselt teostas kaebaja lepingujärgsed tööd (metsa ülestöötamine ja ülestöötatud metsamaterjali kokkuvedamine) ajavahemikus
  11. aprillist 2007 kuni
  12. jaanuarini
  13. AS Metsamaahaldus juhatuse liikme J. K selgituse kohaselt maksis AS Metsamaahaldus kaebajale äraveetud materjali realisatsiooni järgi pärast seda, kui AS Metsamaahaldus oli äraveetud kogused üle lugenud ja neid oma raamatupidamises võrrelnud (I kd, tl 92). Seega eelduslikult olid
  14. a
  15. jaanuariks Märtsijänese kinnistul kõik vajalikud raietööd tehtud ja metsamaterjal välja veetud. Kuna kaebaja ja OÜ Slingvik alltöövõtu kohta peale arve mingeid muid dokumente ei vormistanud (leping, kus oleks määratletud tööde tegemise tähtaeg ja tingimused; tööde üleandmise-vastuvõtmise akt vms), jääb eeltoodu valguses selgusetuks, millal OÜ Slingvik tegelikult Märtsijänese kinnistul teenust osutas ja tööd kaebajale üle andis. Ei ole eluliselt usutav, et OÜ Slingvik jätkas tööd pärast seda, kui kaebaja oli juba esitanud arved AS-le Metsamaahaldus, sest siis olid kinnistult raiutud ja väljaveetud kogused juba kokku loetud. K. A maksumenetluses antud seletus alltöövõtu teostamise ja tööde lõpetamise aja kohta ei riimu seega muude maksuhalduri kogutud tõenditega. Ka kohtuistungil ei täpsustanud K. A, millal OÜ Slingvik täpsemalt teenust osutas, väites üldiselt, et
  16. a lõpus,
  17. a alguses (II kd, tl 73). Kaebaja lepinguline esindaja üksnes oletas, et teenust osutati jaanuaris 2008 (II kd, tl 88).
  18. Ostu- ja müügiarveid võrreldes võib järeldada, et kaebaja teostas Märtsijänese kinnistul vähemalt osa töid ise, sest OÜ-lt Slingvik väidetavalt soetatud materjali kogus oli ca 200 tm väiksem kui AS-le Metsamaahaldus edasimüüdud kogus. K. A selgitas maksuhaldurile, et kaebaja alustas
  19. a jaanuaris töid Märtsijänese kinnistul, kuid andis tööd üle OÜ-le Slingvik, sest RMK tööd tulid peale (I kd, tl 78). See läheb vastuollu K. A kohtumenetluses antud ütlusega, et OÜ Slingvik osutas Märtsijänese kinnistul teenust juba
  20. a detsembris (II kd, tl 73). U. Ö kinnituse kohaselt töötasid kaebaja poolt Märtsijänese kinnistul M. P ja R. K. OÜ Mets ja Põld harvesteri juht M. P selgitas aga maksuhaldurile, et kui saadi raiepilet, tehti lank otsast lõpuni ära (I kd, tl 195). Seega reaalselt tööd teinud töötaja selgitusest järeldub, et ühtki lanki muude tööde tõttu pooleli ei jäetud. Seega on kaebaja juhatuse liikme ja kaebaja töötaja selgitused vastuolulised.
  21. Maksumenetluses väitis K. A vastuseks maksuhalduri küsimusele „kes OÜ Mets ja Põld poolt näitas kätte ja kes OÜ Slingvik poolt võttis vastu kinnistu ja andis üle dokumendid?“, et tema näitas OÜ-le Slingvik kätte Märtsijänese kinnistu, kuid ei mäletanud, kes töö vastu võttis (I kd, tl 79). Kaebaja töötaja U. Ö selgituse kohaselt ütles ülemus temale, et Märtsijänese kinnistule tulevad teised mehed, kellega U. Ö sai kinnistu juures kokku, U. Ö näitas neile, kus töid teha, ja andis üle ka dokumendid (I kd, tl 203). Kohtumenetluses ütles K. A, et alltöövõtjatele andis dokumendid kätte U. Ö (II kd, tl 73). U. Ö ütles kohtuistungil tunnistusi andes, et tema andis alltöövõtjatele kätte dokumendid ning näitas, millist tööd tuleb teha, kus ja kuhu välja vedada (II kd, tl 83). Seega kaebaja juhatuse liikme hilisemad ütlused ja U. Ö 5
(15)ütlused ei kinnita, et K. A ise oleks OÜ-le Slingvik Märtsijänese kinnistu kätte näidanud või OÜ-le Slingvik töötegemiseks konkreetseid juhiseid andnud. K. A ega U. Ö ei osanud ka öelda, kellele konkreetselt tööd kätte näidati või dokumendid üle anti. Ka OÜ Slingvik juhatuse liige M. M, kes üldsõnaliselt kinnitab teenuse osutamist Märtsijänese kinnistul, ei avaldanud maksuhaldurile, kes talle tööde teostamiseks metsateatise ja kaardid üle andis; kinnistu ja eraldiste piirid olid M. Mi arvates varem ära märgitud (I kd, tl 231-234). M. M ei osanud maksuhaldurile öelda ka seda, kellele Märtsijänese kinnistu kuulus, kuid arvas, et mõnele eraisikule (I kd, tl 231-234). Kohus märgib, et kinnistu omanik on kantud metsateatisele (I kd, tl 115) ja asjaolu, et tehingu teine pool kinnistu omanikust midagi ei tea, võib samuti viidata asjaolule, et kaebaja ei ole OÜ-le Slingvik tegelikult raiega seotud dokumente üle andnud.
  1. OÜ Slingvik juhatuse liige M. M on andnud maksumenetluses seletuse (I kd, tl 231-234), mille kohaselt OÜ-l Slingvik ei olnud
  2. a endal metsatöömasinaid. M. M ei mäletanud aga, kellelt OÜ Slingvik teenust sisse ostis või millega Märtsijänese kinnistul raiet teostati. M. M ei mäletanud, kas keegi OÜ Slingvik töötajatest töötas Märtsijänese kinnistul, ega teadnud, kus Märtsijänese kinnistu täpselt asus. M. M ei osanud öelda, kuhu puud välja veeti, kui tihti seda tehti või kes puid välja vedas. M. M ei mäletanud ka seda, millal Märtsijänese kinnistul töid alustati ja lõpetati. Kohus leiab OÜ Slingvik seadusliku esindaja M. Mi üldsõnaline kinnitus tehingu toimumise kohta ei ole seetõttu usaldusväärne. Kohus on leidnud vastuseks kaebaja taotlusele kuulata M. M kohtumenetluses tunnistajana üle, et maksumenetluses antud seletuste põhjal ei ole alust arvata, et M. Mile võiksid olla teada käesolevas asjas tähtsust omavad asjaolud (tehingu üksikasjad). Kohus jääb selle seisukoha juurde, sest kui M. M ei mäletanud tehingu asjaolusid
  3. a juunis, on ebatõenäoline, et ta mäletaks neid kaks aastat hiljem.
  4. Kaebaja väitel kasutas ta kontrollitaval perioodil alltöövõttu väga vähesel määral (u 3-4% raiemahust, II kd, tl 72). Kaebaja ja OÜ Slingvik vahel toimus sel perioodil ainult üks tehing ja vaidlusaluse arve kohaselt osutati kompleksteenust ainult ühel kinnistul. Eeltoodut arvestades võib tegelikult toimunud tehingu puhul mõistlikult eeldada, et tehingu pooled oskavad anda tehingu asjaolude kohta üksikasjalikke ja kokkulangevaid selgitusi. Käesolevas asjas see nii ei ole. Kohus on eespool leidnud, et kaebaja juhatuse liikme K. A seletused ei ole kooskõlas muude tõenditega ning tehingu teise poole esindaja M. M ei teadnud või ei mäletanud tehingust täpsemalt üldse midagi. Seetõttu leiab kohus, erinevalt kaebajast, et tehingute toimumisele hinnangu andmisel ei saa tehingu poolte kinnitusele anda määravat tähtsust. Ainult arvest, nagu kohus eespool selgitas, või selle tasumisest tehingu toimunuks lugemiseks käesoleval juhul ei piisa.
  5. AS-ga Metsamaahaldus sõlmitud töövõtulepingu p 2.4 kohaselt teostati lepingujärgsed tööd, st metsa ülestöötamine ja ülestöötatud metsamaterjali kokkuvedamine ajavahemikus
  6. aprillist 2007 kuni
  7. jaanuarini
  8. Kohus märgib, et leping hõlmas lisaks Märtsijänese kinnistule veel nelja kinnistut (vt lepingu lisa). Lepingu p 4.2.7 kohaselt kohustus töövõtja mitte andma lepingu alusel saadud õigusi ja kohustusi kolmandale isikule ilma tellija nõusolekuta. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja AS-i Metsamaahaldus Märtsijänese kinnistul alltöövõtu kasutamisest ei teavitanud. AS Metsamaahaldus juhatuse liige J. K selgitas maksuhaldurile, et lihtsamaid kokkuleppeid sõlmitakse ka suuliselt, aga kui töövõtja kasutab olulisel määral alltöövõttu, siis vormistatakse see kirjalikult; AS Metsamaahaldus peab oluliseks alltöövõtu kasutamiseks harvesteriga tehtud lõikust ja väljaveoteenust (I kd, tl 93-94). J. K hinnangul AS Metsamaahaldus kinnistutel olulises osas (st harvesteri ja väljaveoteenuse osutamisel) alltöövõttu ei kasutanud (I kd, tl 93).
  9. Kaebaja on rõhutanud, et alltöövõtu kasutamise tingis soov lõpetada tööd tähtaegselt, et saada edasisi tellimusi; eeltooduga põhjendas K. A ka seda, miks OÜ-lt Slingvik osteti teenust täpselt sama hinnaga kui AS-le Metsamaahaldus edasi müüdi (I kd, tl 79; II kd, tl 74). Samas 6
(15)väitis K. A maksuhaldurile (I kd, tl 78), et
  1. a alguses ei rahuldanud AS Metsamaahaldus pakutud hind enam kaebajat ning AS Metsamaahaldus polnud kaebaja jaoks enam oluline partner. Seda, et koostöö jäi katki põhjusel, et hind enam ei sobinud, kinnitas ka AS Metsamaahalduse juhatuse liige J. K (I kd, tl 89). K. A väitis, et kompleksteenuse ost ja müük sama hinnaga oli kaebaja jaoks erandjuhus (I kd, tl 79), kuid tegelikult tuvastas maksuhaldur kontrolliperioodil veel kaks arvet, kus teenuse ostu ja müügi hind oli sama (OÜ Laurus Nobilise arved nr 11/04-1 ja 29/04-1 seoses Ojametsa kinnistuga; I kd, tl 269 ja 271; vt ka maksuotsuse tabel 1). Seega ei ole kaebaja väide Märtsijänese kinnistul alltöövõtu kasutamise põhjusest asjakohane ning puudub mõistlik selgitus, miks kaebaja pidi soetama alltöövõttu sama hinnaga, kui seda ise edasi müüs.
  2. OÜ Laurus Nobilis
  3. aprilli
  4. a arve nr 11/04-1 (585 tm, 190 eek/tm; I kd, tl 271) ja
  5. aprilli
  6. a arve nr 29/04-2 (366 tm, 190 eek/tm; I kd, tl 269) kohaselt osutas OÜ Laurus Nobilis kaebajale kompleksteenust Ojametsa kinnistul ning
  7. septembri
  8. a arve nr 11/09-1 kohaselt (609 tm, 179 eek/tm; I kd, tl 270) Lodja piirkonnas. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja on arved tasunud ning OÜ Laurus Nobilis juhatuse liige E. S ja kaebaja juhatuse liige K. A kinnitavad tehingu toimumist. Kaebaja arvates on eeltoodu piisav, et lugeda tehingu toimumine tõendatuks.
  9. Ojametsa kinnistu kuulus AS-le Metsamaahaldus ning kaebaja osutas sellel kinnistul metsa ülestöötamise teenust äriühingute vahel
  10. aprillil 2007 sõlmitud raietööde töövõtulepingu alusel (leping I kd, tl 98-100). Kaebaja on AS-le Metsamaahaldus esitanud arveid seoses teenuse müügiga Ojametsa kinnistul ajavahemikus
  11. detsembrist 2007 kuni
  12. märtsini 2008 ning arvete kohaselt on raieteenust müüdud hinnaga 100 EEK/tm ja väljaveo teenust hinnaga 90 EEK/tm (vt maksuotsuse tabel 2, lk 3; arved I kd, tl 102-114 ja II kd, tl 19).
  13. a lõpus AS-le Metsamaahaldus esitatud kahte arvet (II kd, tl 19), mille kaebaja esitas koos eriarvamusega kontrollaktile, ei ole maksuhaldur maksuotsuse koostamisel arvestanud, sest maksuhalduri kohtumenetluse antud selgituse kohaselt väljuvad need arved kontrolliperioodist. Kohus leiab, et kui maksuhaldur teeb kaebajale etteheiteid, et Ojametsa kinnistul alltöövõtu korras soetatud ja AS-le Metsamaahaldus edasi müüdud teenuse kogused ei klapi, oleks maksuotsuses pidanud siiski arvestama ka
  14. a
  15. detsembri ja
  16. detsembri arvetega osas, milles need puudutavad raie- ja väljaveoteenuse osutamist Ojametsa kinnistul. Vastasel korral ei saa ostetud ja edasimüüdud teenuse koguste kohta teha õigeid järeldusi. Kõiki eespool toodud arveid koos vaadeldes on kaebaja soetanud OÜ-lt Laurus Nobilis Ojametsa kinnistult
  17. a aprillis kokku 951 tm raie- ja väljaveoteenust ning AS-le Metsamaahaldus edasi müünud kokku 958,91 tm, mis tähendab, et kogused on enam-vähem võrreldavad. See maksuhalduri eksimus ei too siiski kaasa maksuotsuse tühistamist Ojametsa kinnistu alltöövõttu puudutavas osas.
  18. OÜ Laurus Nobilis esitas kaebajale Ojametsa kinnistuga seotud arved
  19. a aprillis. Arvete järgi ostis kaebaja OÜ-lt Laurus Nobilis 951 tm kompleksteenust. Kaebaja ei ole aga
  20. a aprillis või hiljem AS-le Metsamaahaldus Ojametsa kinnistuga seoses enam arveid esitanud. OÜ Laurus Nobilis arvetelt ei selgu, millal nimetatud äriühing kaebajale Ojametsa kinnistul teenust osutas. K. A ütles maksumenetluses esialgu, et OÜ Laurus Nobilis alustas Ojametsal tööd veebruari lõpus (I kd, tl 79), hiljem selgitas, et OÜ Laurus Nobilis tegi Ojametsal töid märtsis-aprillis (I kd, tl 83). Kuna kaebaja esitas AS-le Metsamaahaldus Ojametsa kinnistuga seotud arveid juba
  21. a detsembris, pidi OÜ Mets ja Põld teostama raie- ja väljeveotöid Ojametsa kinnistul osaliselt ise. Ka K. A väitis näiteks, et kaebaja
  22. jaanuari 2008 müügiarvel nr 8 olevad tööd tegi kaebaja oma jõududega (I kd, tl 74). K. A sõnul kontrollis tööde tegemist Ojametsa kinnistul U. Ö (I kd, tl 83). U. Ö selgitas aga, et Ojametsa kinnistul OÜ Mets ja Põld oma masinatega ei käinud (I kd, tl 204) ning alltöövõtja tegutses Ojametsa kinnistul hoopis
  23. a lõpus (I kd, tl 204). Seejuures väitis U. Ö, et tema võis anda 7
(15)alltöövõtjale üle vajaliku dokumentatsiooni ning käis tööde edenemist ka mõned korrad vaatamas (I kd, tl 204). Seega jääb K. A ja U. Ö maksumenetluses antud seletustest selgusetuks, millal OÜ Laurus Nobilis Ojametsa kinnistul töid tegi, sest kaebaja viimane AS-le Metsmaahaldus esitatud arve on
  1. märtsist 2008 ning AS Metsamaahaldus juhatuse liikme J. K selgituse kohaselt maksis AS Metsamaahaldus kaebajale äraveetud materjali realisatsiooni järgi pärast seda, kui AS Metsamaahaldus oli äraveetud kogused üle lugenud ja neid oma raamatupidamises võrrelnud (I kd, tl 92). Seega eelduslikult olid
  2. a
  3. märtsiks Märtsijänese kinnistul tegelikult kõik vajalikud raietööd tehtud ja metsamaterjal välja veetud. Kohtumenetluses asus K. A väitma, et OÜ Laurus Nobilise teenuse osutamise aeg „võis olla 2007 lõpp, aga põhiliselt 2008 alguses“ ning tööd lõpetati
  4. a märtsi lõpus, aprilli alguses (II kd, tl 74). U. Ö väitis kohtumenetluses aga, erinevalt maksumenetlusest, et Ojametsa kinnistul võis alltöövõtt toimuda
  5. a alguses, kevad-talvel (II kd, tl 81). K. A ja U. Ö vastuolulised ja ebajärjekindlad selgitused panevavad nii maksumenetluses antud seletuste kui kohtumenetluses antud ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla. Kohus märgib täiendavalt, et E. S maksumenetluses antud seletuse kohaselt leppis ta tööde teostamises kokku Kalevi-nimelise mehega, kes tegi ka järelevalvet tööde teostamise üle; töid alustati aprilli alguses ning arved esitas OÜ Laurus Nobilis kuni nädal peale teenuse osutamist (I kd, tl 264-265). Seega E. S seletus tööde teostamise ajast ja tööde korraldusest erineb omakorda nii K. A kui U. Ö seletusest. Maksuhaldur on tuvastanud ka selle, et E. S sai OÜ Laurus Nobilis juhatuse liikmeks alles
  6. jaanuaril 2008 ning pärast seda kuupäeva on kaebaja AS-le Metsamaahaldus müünud Ojametsa kinnistust kompleksteenust ainult
  7. jaanuari
  8. a arve nr 22 alusel, kuid hiljem mitte.
  9. Vaidlust ei ole selle üle, et OÜ Laurus Nobilis ja OÜ Mets ja Põld ei vormistanud Ojametsa kinnistul tööde teostamise kohta kirjalikku lepingut, tööde üleandmise-vastuvõtmise akti või muid dokumente peale arve. K. A väitis, et suuline kokkulepe alltöövõtu kohta sõlmiti E. Sega (I kd, tl 79-80). K. A ütles maksumenetluses ka seda, et sai kokku meister Eiga, näitas talle lanki ja ütles, mida tuleb teha ja tööde lõpus võttis tööd vastu (I kd, tl 74). Kohtumist enne tööde algust kinnitab ka E. S (I kd, tl 265). K. A selgitas maksuhaldurile, et ei kontrollinud, kuidas meister E on seotud OÜ-ga Laurus Nobilis ning meistri kontaktandmeid K. A ei olnud (I kd, tl 74). Seega K. A seletusest jääb mulje, nagu oleks E. S ja enne tööde algust väidetavalt kohatud meister E kaks erinevat isikut, kusjuures K. A ei olnud isegi Ei kontaktandeid. K. A kohtumenetluses antud ütlustest nähtuvalt oli siiski tegemist sama isikuga, sest OÜ-st Laurus Nobilis suhtles K. A E. Sega ning mehega, kelle nime ta ei tea (II kd, tl 74). Kohtu arvates on aga ebatavaline, et K. A andis tööd üle ja võttis need hiljem vastu isikult, kelle kohta kaebaja juhatuse liige ei teadnud ega tundnud huvi, kuidas tehingu teise poole esindaja on äriühinguga seotud, kas tal on õigus äriühingu nimel kohustusi võtta jms.
  10. E. S on maksumenetluses üldsõnaliselt kinnitanud tehingute toimumist, kuid ei mäletanud, kus Ojametsa kinnistu asub, kuidas tööd täpselt käisid, kellelt OÜ Laurus Nobilis tehnika rentis ning millise tehnikaga Ojametsa kinnistul töid tehti (I kd, tl 265). Kohus leiab E. S üldsõnaline kinnitus tehingu toimumise kohta ei ole seetõttu usaldusväärne. Kohus on leidnud vastuseks kaebaja taotlusele kuulata E. S kohtumenetluses tunnistajana üle muuhulgas, et maksumenetluses antud seletuste põhjal ei ole alust arvata, et tunnistajale võiksid olla teada käesolevas asjas tähtsust omavad asjaolud (tehingu üksikasjad). Kohus jääb selle seisukoha juurde, sest kui E. S ei mäletanud tehingu täpsemaid asjaolusid
  11. a veebruaris, on ebatõenäoline, et ta mäletaks neid
  12. a juunis.
  13. AS-ga Metsamaahaldus sõlmitud töövõtulepingu p 4.2.7 kohaselt kohustus töövõtja mitte andma lepingu alusel saadud õigusi ja kohustusi kolmandale isikule ilma tellija nõusolekuta. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja AS-i Metsamaahaldus Ojamets kinnistul alltöövõtu kasutamisest ei teavitanud. AS Metsamaahaldus juhatuse liige J. K selgitas maksuhaldurile, et 8
(15)lihtsamaid kokkuleppeid sõlmitakse ka suuliselt, aga kui töövõtja kasutab olulisel määral alltöövõttu, siis vormistatakse see kirjalikult; AS Metsamaahaldus peab oluliseks alltöövõtu kasutamiseks harvesteriga tehtud lõikust ja väljaveoteenust (I kd, tl 93-94). J. K hinnangul AS Metsamaahaldus kinnistutel olulises osas (st harvesteri ja väljaveoteenuse osutamisel) alltöövõttu ei kasutanud (I kd, tl 93).
  1. Kaebaja on rõhutanud, et alltöövõtu kasutamise tingis soov lõpetada tööd tähtaegselt, et saada edasisi tellimusi. Samas väitis K. A maksuhaldurile (I kd, tl 78), et
  2. a alguses ei rahuldanud AS Metsamaahaldus pakutud hind enam kaebajat ning AS Metsamaahaldus polnud kaebaja jaoks enam oluline partner. Seda, et koostöö jäi katki põhjusel, et hind enam ei sobinud, kinnitas ka AS Metsamaahalduse juhatuse liige J. K (I kd, tl 89). Seega ei ole kaebaja väide Ojametsa kinnistul alltöövõtu kasutamise põhjusest asjakohane. Kaebaja ei ole ka välja toonud mõistlikku põhjust, miks kaebaja pidi soetama OÜ-lt Laurus Nobilis kompleksteenuse alltöövõttu sama hinnaga, kui seda ise edasi AS-le Metsamaahaldus edasi müüs.
  3. OÜ Laurus Nobilis
  4. septembri
  5. a arve nr 11/09-1 on esitatud seoses kompleksteenuse osutamisega Lodja piirkonnas, kompleksteenuse mahuks on 609 tm. Tegemist on RMK-le kuuluva kinnistuga ja kaebaja on RMK-le esitanud arveid Lodja piirkonna lankidega seoses ajavahemikus
  6. augustist 2008
  7. septembrini 2009 (vt maksuotsuse tabel 3, lk 3-4). K. A sõnul tegi OÜ Laurus Nobilis töid
  8. a augustis ja septembris ning tegi ühe langi (I kd, tl 83). Maksuotsuse tabelist nr 3 nähtub aga, et RMK-le esitatud arvete kohaselt ei müünud kaebaja üheltki langilt RMK-le edasi nii suurt kogust kompleksteenust. OÜ Mets ja Põld esitas
  9. a septembris RMK-le Lodja piirkonna tööde kohta kaks arvet (vt maksuotsuse tabel 3 lk 3-4), mille kompleksteenuse mahuks on vastavalt 245 tm ja 159,34 (kokku 404,34). Seega kumbki RMK-le septembris esitatud arve ei ole ka sama mahuga kui OÜ Laurus Nobilis
  10. septembri
  11. a arve.
  12. K. A selgitas maksumenetluses, et ei olnud OÜ Laurus Nobilis tööga Ojametsa kinnistul väga rahul, sest OÜ Laurus Nobilis ei püsinud graafikus ning osaliselt tuli kaebajal töid ise üle teha (I kd, tl 80). Kohtu arvates on ebatavaline, et kaebaja sõlmis äriühinguga, kelle töö kvaliteediga ei olnud kaebaja rahul ja kelle tehtud töid tuli kaebajal ise väidetavalt üle teha, uue kokkulepe
  13. a augustis kompleksteenuse osutamiseks RMK Lodja piirkonna lankidel (I kd, tl 80 ja 83). Seda eriti arvestades kaebaja väidet, et edasiste tellimuste säilitamiseks pidid olema RMK lankidel tööd õigeaegselt ja kvaliteetselt tehtud.
  14. Kaebaja kasutas
  15. a RMK lankidel võsa ja jämedate puude lõikamisel J. L, J. P ja T. K teenuseid ning kõik nimetatud isikud väitsid, et ei näinud RMK lankidel, kus teenust osutas OÜ Mets ja Põld, sh Lodja piirkonnas, mõnele teisele äriühingule kuuluvaid masinaid ja töölisi (I kd, tl 212-227). See klapib kokku RMK praakeri E. K maksumenetluses antud seletusega, mille kohaselt töötasid RMK lankidel, kus teenuseid osutas OÜ Mets ja Põld, kogu aeg samad OÜ Mets ja Põld masinad ning masinatel samad kaebaja töölised, ainult võsa lõikasid kolm meest, kes ei olnud kaebaja töötajad (I kd, tl 159-160). Seejuures on E. K kinnitanud, et oli RMK lankidel toimuvaga, kus teenuseid osutas OÜ Mets ja Põld, jooksvalt kursis, käis lankidel iga päev ja tundis OÜ Mets ja Põld töötajaid vähemalt nägupidi, osa töötajatest ka nimeliselt. Seetõttu saab E. K seletusi pidada usaldusväärseks.
  16. OÜ Mets ja Põld töötaja U. Ö ei osanud maksumenetluses kindlalt öelda, kas ja millal täpsemalt kasutas kaebaja alltöövõttu RMK lankidel, millist tehnikat alltöövõtjad kasutasid ja kas alltöövõttu tegid samad isikud kui Ojametsa kinnistul; U. Öle meenus vaid, et alltöövõtu kasutamine võis olla Lodja piirkonnas (I kd, tl 204). Oluliselt täpsemaid ütlusi ei andnud U. Ö ka kohtumenetluses (II kd, tl 79-83). Kohus leiab, et kuna U. Ö ei osanud alltöövõtu kasutamise kohta midagi täpsemat ja kindlalt öelda, ei tõenda tema üldsõnaline arvamus, et 9
(15)kaebaja võis kasutada alltöövõttu, ka tehingute tegelikku toimumist kaebaja ja OÜ Laurus Nobilis vahel.
  1. E. S on maksumenetluses üldsõnaliselt kinnitanud tehingute toimumist, kuid ei mäletanud, kus Lodja kinnistu asub, kuidas tööd täpselt käisid, kellelt OÜ Laurus Nobilis tehnika rentis ning millise tehnikaga töid tehti (I kd, tl 265). Kohus leiab E. S üldsõnaline kinnitus tehingu toimumise kohta ei ole seetõttu usaldusväärne. Kohus on leidnud vastuseks kaebaja taotlusele kuulata E. S kohtumenetluses tunnistajana üle muuhulgas, et maksumenetluses antud seletuste põhjal ei ole alust arvata, et tunnistajale võiksid olla teada käesolevas asjas tähtsust omavad asjaolud (tehingu üksikasjad). Kohus jääb selle seisukoha juurde, sest kui E. S ei mäletanud tehingu täpsemaid asjaolusid
  2. a veebruaris, on ebatõenäoline, et ta mäletaks neid
  3. a juunis.
  4. Kaebaja ja RMK sõlmisid raie- ja kokkuveoteenuse töövõtulepingu
  5. jaanuaril 2008 ning leping kehtib
  6. juunini 2013 (I kd, tl 127-141). Lepingu p 4.2.
  7. kohustub töövõtja mitte üle andma lepingu alusel saadud õigusi ja kohustusi kolmandale isikule ilma tellija kirjaliku nõusolekuta. Vaidlus puudub selle üle, et kaebaja RMK-d alltöövõtu kasutamisest ei teavitanud ning RMK kaebajale alltöövõtu kasutamiseks mingit kirjalikku või suulist nõusolekut kontrollitaval perioodil ei andnud.
  8. OÜ Üllas Ehitus Grupp esitas kaebajale kompleksteenuse osutamise eest
  9. oktoobri
  10. a arve nr 15/10-1 (765 tm, 175 eek/tm; I kd, tl 268) ja
  11. novembri
  12. a arve nr 26/11-1 (640 tm, 175 eek/tm; I kd, tl 267). Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja on arved tasunud ning OÜ Üllas Ehitus Grupp juhatuse liige E. S ja kaebaja juhatuse liige K. A kinnitavad tehingu toimumist. Kaebaja arvates on eeltoodu piisav, et lugeda tehingu toimumine tõendatuks.
  13. OÜ Üllas Ehitus Grupp arvetel puudub kompleksteenuse osutamise koht ja aeg. K. A väitis, et OÜ Üllas Ehitus Grupp tegi RMK-le kuuluval Ojapera kinnistul kaks lanki, kuid ei mäletanud, millistel lankidel konkreetselt OÜ Üllas Ehitus Grupp alltöövõttu teostas (I kd, tl 83 ja II kd, tl 75). Maksuhaldur on tuvastanud, et kaebaja poolt RMK-le esitatud arvetel on näidatud langi täpne asukoht, samuti tööde üleandmise ja vastuvõtmise akti number ja kuupäev. Võrreldes teenuse mahtusid Ojapera piirkonna lankidel, mille kohta on kaebaja esitanud RMK-le arved (vt maksuotsuse tabel 4, lk 4), ja OÜ Üllas Ehitus Grupp arvetel selgub, et üheltki langilt ei ole kaebaja RMK-le edasi müünud sellist kogust kompleksteenust, nagu ta on OÜ-lt Üllas Ehitus Grupp soetanud. K. A selgitas maksumenetluses, et kaebaja ise tööde arvestust ei pea, vaid töö toimub vastavalt materjali omaniku – RMK – tellimustele ning tööde arvestust peab RMK logistik, kes võrdleb raie- ja veokoguseid ning esitab sellest kokkuvõtte ka kaebajale (I kd, tl 74). Alltöövõtu kasutamise kohta selgitas K. A, et võttis alltöövõtjatelt tööd isiklikult vastu ning üleandmise-vastuvõtmise akte ei koostatud põhjusel, et arvel on kogu informatsioon olemas (I kd, tl 74). OÜ Üllas Ehitus Grupp arvetel, nagu kohus eespool märkis, teenuse osutamise koha ja aja kohta andmeid ei olnud. Seega on selgusetu, millistel konkreetsetel Ojapera lankidel OÜ Üllas Ehitus Grupp töid teostas ja milliste andmete alusel nimetatud äriühing kaebajale arveid esitas. Alles kohtumenetluses selgitas kaebaja, et maksuhaldurile antud selgituses võidi eksida lankide arvu nimetamisel ja raie toimus enam kui kahel langil, kuid kaebaja ei täpsustanud, millistel lankidel täpsemalt (II kd, tl 105). Seega on kaebaja väited rohkema arvu lankide kohta paljasõnalised.
  14. K. A selgitas maksuhaldurile (I kd, tl 81), et OÜ Üllas Ehitus grupp esitas kaebajale arve siis, kui tööd olid tehtud. Samas märkis K. A ka seda, et OÜ Üllas Ehitus Grupp lõpetas tööd detsembris (I kd, tl 83), mis ei klapi kokku OÜ Üllas Ehitus Grupp arvetel olevate kuupäevadega, mis on vastavalt oktoobris ja novembris. 10
(15)
  1. K. A selgitas maksumenetluses (I kd tl 81 ja 83), et leppis tööde teostamises kokku OÜ Üllas Ehitus Grupp juhatuse liikmega, keda K. A ei olnud kunagi varem näinud ja kelle nime ta ei teadnud. Kohus leiab, et altöövõtuks suulise kokkuleppe sõlmimine tundmatu isikuga ei ole eluliselt usutav. Seda eriti arvestades kompleksteenuse mahtu ning asjaolu, et kaebaja sõnul oli tema jaoks oluline, et RMK jaoks saaksid tööd tehtud kvaliteetselt ja tähtaegselt. Kohus märgib veel, et OÜ Üllas Ehitus Grupp juhatuse liige oli
  2. novembrini 2008 K. S ning seejärel E. S. K. S on maksumenetluses väitnud, et
  3. oktoobri
  4. a arve on tema allkirjastatud, kuid ta ei teadnud, millise tehinguga on tegemist, sest tehingu tegi OÜ Üllas Ehitus Grupp nimel E. S; K. Si sõnul ei ole ta OÜ-st Mets ja Põld kellegagi kohtunud ning ei teadnud selle äriühinguga tehtud tehingutest midagi (I kd, tl 238-241). E. S, kes K. Si väite kohaselt kaebajaga tehinguid tegi, oli ühtlasi ka OÜ Laurus Nobilis juhatuse liige, kellega K. A oli seetõttu väidetavalt varem suhelnud telefoni teel ja kohtunud ka lankidel, et OÜ-le Laurus Nobilis töö kätte näidata. Maksuhaldur on kindlaks teinud, et nii OÜ Laurus Nobilis kui OÜ Üllas Ehitus Grupp kasutasid sama telefoninumbrit. Kohtumenetluses kinnitas K. A samuti, et suhtes OÜ-st Üllas Ehitus Grupp E. Sega (II kd, tl 75). Eeltoodut arvestades ei saa K. A ütlusi alltöövõtu tingimuste kokkuleppimise kohta pidada usaldusväärseks.
  5. E. S kinnitas maksuhaldurile antud seletuses, et OÜ Üllas Ehitus Grupp arvetel näidatud teenused on osutatud ja ta leppis tööde teostamiseks kokku Kaleviga, kuid ei mäletanud, millisel kinnistul ja mitmel langil OÜ Üllas Ehitus Grupp kaebajale töid tegi; OÜ-l Üllas Ehitus Grupp endal töötajaid ja tehnikat ei olnud, kuid E. S ei mäletanud, millistelt tehingupartneritelt OÜ Üllas Ehitus Grupp kaupu ja teenuseid ostis (I kd, tl 265-266). Kohus leiab E. Se üldsõnaline kinnitus tehingu toimumise kohta ei ole seetõttu usaldusväärne. Kohus on leidnud vastuseks kaebaja taotlusele kuulata E. S kohtumenetluses tunnistajana üle muuhulgas, et maksumenetluses antud seletuste põhjal ei ole alust arvata, et tunnistajale võiksid olla teada käesolevas asjas tähtsust omavad asjaolud (tehingu üksikasjad). Kohus jääb selle seisukoha juurde, sest kui E. S ei mäletanud tehingu asjaolusid
  6. a veebruaris, on ebatõenäoline, et ta mäletaks neid
  7. a juunis.
  8. Ka U. Öle ei meenunud maksumenetluses, kas ja milliseid töid OÜ Üllas Ehitus Grupp teostas (I kd, t 205). Samuti ei osanud U. Ö päris kindlalt öelda, kas ja millal täpsemalt kasutas kaebaja alltöövõttu RMK lankidel, millist tehnikat alltöövõtjad kasutasid ja kas alltöövõttu tegid samad isikud kui Ojametsa kinnistul (I kd, tl 204). Oluliselt täpsemaid ütlusi ei andnud U. Ö ka kohtumenetluses (II kd, tl 79-83). Kohtumenetluses väitis U. Ö samas, et tema andis alltöövõtjatele üle kaardid ning näitas, millist tööd tuleb teha ja kuhu välja vedada (II kd, tl 80). Kohus leiab, et kuna U. Ö ei osanud alltöövõtu kasutamise kohta midagi täpsemat ja kindlalt öelda, ei tõenda tema üldsõnaline arvamus, et kaebaja võis kasutada Ojapera kinnistul alltöövõttu, ka tehingute tegelikku toimumist kaebaja ja OÜ Üllas Ehitus Grupp vahel.
  9. Kaebaja ja RMK sõlmisid raie- ja kokkuveoteenuse töövõtulepingu
  10. jaanuaril 2008 ning leping kehtib
  11. juunini 2013 (I kd, tl 127-141). Lepingu p 4.2.
  12. kohustub töövõtja mitte üle andma lepingu alusel saadud õigusi ja kohustusi kolmandale isikule ilma tellija kirjaliku nõusolekuta. Vaidlus puudub selle üle, et kaebaja RMK-d alltöövõtu kasutamisest ei teavitanud ning RMK kaebajale alltöövõtu kasutamiseks mingit kirjalikku või suulist nõusolekut kontrollitaval perioodil ei andnud. Kaebaja kasutas
  13. a RMK lankidel võsa ja jämedate puude lõikamisel J L, J P ja T K teenuseid ning kõik nimetatud isikud väitsid, et ei näinud RMK lankidel, kus teenust osutas OÜ Mets ja Põld, mõnele teisele äriühingule kuuluvaid masinaid ja töölisi (I kd, tl 212-227). See klapib kokku RMK praakeri E. K maksumenetluses antud seletusega, mille kohaselt töötasid RMK lankidel, kus teenuseid osutas OÜ Mets ja Põld, kogu aeg samad OÜ Mets ja Põld masinad ning masinatel samad kaebaja töölised, ainult võsa lõikasid kolm meest, kes ei olnud kaebaja töötajad (I kd, tl 159-160). Seejuures on E. K 11
(15)kinnitanud, et oli RMK lankidel toimuvaga, kus teenuseid osutas OÜ Mets ja Põld, jooksvalt kursis, käis lankidel iga päev ja tundis OÜ Mets ja Põld töötajaid vähemalt nägupidi, osa töötajatest ka nimeliselt.
  1. OÜ-de Slingvik, Laurus Nobilis ja Üllas Ehitus Grupp kohta ühiselt märgib kohus veel järgmist. Kaebaja teine juhatuse liige A. K maksumenetluses alltöövõtu kasutamist ei kinnitanud. Kohtu arvates ei ole asjakohane A. K kohtuistungil väidetu, et A. K selgitas maksuhaldurile alltöövõtuga seonduvat üksnes töökoja seisukohalt, mitte raietööde alltöövõtu seisukohalt (II kd, tl 89). A. K seletas küll maksuhaldurile, et tema vastutusalas oli eelkõige tööks vajaliku tehnika korrashoid ning muu töökorralduse eest vastutas K. A, kuid samas ütles A. K OÜ Mets ja Põld
  2. a tegevuse kohta järgmist (I kd, tl 85): „Põhitegevuseks on metsaülestöötamise teenuse osutamine RMK-le ja transportteenuse osutamine. RMK-ga on sõlmitud lepingud, osalesime riigihankes ja võitsime, lepingud on sõlmitud nelja aasta peale, selleks on
  3. a lõpus soetatud veel üks veoauto Scania. Kõiki töid teeme oma masinatega ja tööjõududega.“ Sellest tsitaadist ei ole kohtu arvates võimalik välja lugeda, et seletusi anti pelgalt tehnika või töökoja seisukohast. A. K vastas maksuhalduri üldisele küsimusele kaebaja tegevuse kohta ning A. K selgitas kaebaja põhitegevusega seonduvat, milleks oli metsa ülestöötamine ja transportteenus, mille juures kaebaja A. K sõnul alltöövõttu ei kasutanud. Kohus peab usutavaks, et A. K ei pruukinud olla metsatööde korraldamisega detailselt kursis ja teada nt alltöövõtjate nimesid, sest see oli teise juhatuse liikme vastutusalas, ning seda mitteteadmist ei saa tõlgendada kaebaja kahjuks, kuid on ebatõenäoline, et A. Kl ei olnud äriühingu põhitegevusest mingit teadmist. Seega pole põhjust kõrvale jätta A. K maksumenetluses antud kinnitust alltöövõtu mittekasutamise kohta.
  4. Maksuhaldur on tuvastanud, et kaebajal endal oli põhimõtteliselt olemas kompleksteenuse osutamiseks vajalik tehnika ja töötajad. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja oma tehnikat (harvestere)
  5. a kellelegi välja ei rentinud. Kaebaja väite kohaselt oli alltöövõtu kasutamine vajalik muuhulgas põhjusel, et kaebaja harvesterid olid vahepeal remondis. Kohus ei kahtle, et metsaraieks ja väljaveoks vajalikku tehnikat tuli aeg-ajalt remontida ning see võis põhjustada ajutisi tööpause. Samas, eespool on kohus leidnud, et väidetava alltöövõtu täpset aega ei ole võimalik kindlaks teha, sest mistahes muud kirjalikud tõendid peale arve puuduvad ning tehingu poolte selgitused teenuse osutamise aja kohta on vastuolulised. Seega ei ole võimalik kontrollida, kas kaebaja tehnika remontimise vajadus võis tekitada vajaduse leida kiiresti alltöövõtja. Lisaks tuleb arvestada kaebaja töötajate ja näiteks RMK praakeri E. Kase seletusi, et kaebajal ei olnud
  6. a liiga palju tööd ( I kd, tl 159, 191, 200). Maksuhaldur on maksuotsuse p-s 1.1.
  7. arvutanud välja kaebaja poolt
  8. a müüdud raieteenuste mahud ja leidnud, et kaebaja enda tehnika ei olnud tehingute mahtu arvestades maksimaalselt koormatud (58% keskmisest võimsusest). Maksuhaldur on arvestamise aluseks võtnud harvesteri operaatorite M. P ja R. K seletused, mille kohaselt oli võimalik nende opereerida olnud harvesteriga Timberjack 1270D päevas langetada keskmiselt 100 tm puitu, ning A. M seletusi, mille kohaselt harvesteriga Timberjack 1270B oli võimalik langetada päevas maksimaalselt 65-75 tm puitu, samuti arvestanud töötajate ütluste alusel võimalikke tööseisakuid, mis olid tingitud harvesteride rikkest või linnurahust. Selle põhjal on maksuhaldur mõlema harvesteri puhul välja arvutanud ühes kuus langetatava keskmise puidu koguse. K. A on kohtuistungil kinnitanud, et harvesteride juhid olid kogemusega ja said aru, milline on harvesteride töövõime (II kd, tl 77). Seega ei ole põhjust harvesteri juhtide hinnanguid kahtluse alla seada, kuigi K. A arvates oli harvesteride tegelik jõudlus reeglina väiksem (II kd, tl 72). Samuti on kaebaja selgitanud, et kui ilm oli soodne ja masin korras, võis lõikus toimuda ka nädalavahetusel (II kd, tl 92). Maksuhaldur on arvestanud asjaoluga, et ühe harvesteri jõudlus oli suurem kui teisel. Kaebaja väidab, et maksuhaldur oleks pidanud arvestama ka ilmastikuoludega, kuid ole täpsustanud, kuidas ja millises ulatuses ning millisel määral see maksuotsuses toodud arvestust muudab. Maksuotsusest nähtuvalt on maksuhaldur arvesse võtnud nn linnurahu kuud, kui 12
(15)arvete põhjal olid kaebaja tööd tavapärasest väiksema mahuga. Maksuotsuse tabelis 5 toodud arvete võrdlusest nähtub, et
  1. a kolmel kuul – jaanuaris, märtsis ja augustis – müüs kaebaja RMK-le ja AS-le Metsamaahaldus edasi rohkem tm kompleksteenust kui kaebajale kuuluva kahe harvesteriga oli võimalik kuus keskmiselt langetada. Kaebaja tehingupartnerid ei ole aga kaebajale alltöövõtu kohta arveid esitatud nimetatud kolmel kuul ning nagu kohus eespool väitis, ei ole alltöövõtu täpset aega võimalik kindlaks teha. Need asjaolud seavad kahtluse alla kaebaja selgituse, et alltöövõtu kasutamine oli tingitud sellest, et kaebajal puudus selleks vajalik jõudlus korrasoleva tehnika näol. Isegi kui mõned täiendavad perioodid tuleks arvesse võtta, ei ole usutav, et see muudab maksuhalduri arvestuse, mille kohaselt kasutati kaebaja masinaid 58% ulatuses masinate keskmisest võimsusest, ilmselgelt valeks. Kaebaja ei ole oma täpsemaid arvutusi maksuhaldurile ega kohtule esitanud.
  2. Kõike eespool toodut arvestades nõustub kohus maksuotsuse järeldusega, et pelgalt OÜ Slingvik, OÜ Laurus Nobilis ja OÜ Üllas Ehitus Grupp arved ning tehingu poolte üldsõnaline kinnitus kompleksteenuse osutamise kohta ei tõenda, et tehingud arvel näidatud isikute vahel ka tegelikult toimusid. Kaebaja ei ole esitanud kohtumenetluses selliseid tõendeid, mis maksuotsuse järeldused veenvalt ümber lükkaksid.
  3. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et maksuhaldur on asunud lahendama olematut maksuprobleemi ning kaebajale käibemaksu määramine toob kaasa käibemaksu lubamatu kumulatsiooni. Kohus on nõustunud maksuhalduri järeldusega, et kaebajal puudub õigus OÜ Slingvik, OÜ Laurus Nobilis ja OÜ Üllas Ehitus Grupp arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata, sest tehinguid arvetel näidatud poolte vahel ei ole tegelikult toimunud. Selliste arvete teadlik kasutamine raamatupidamises on suunatud kaebaja käibemaksukohustuse vähendamisele, st maksueelise tekitamisele. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et OÜ Slingvik, OÜ Laurus Nobilis ja OÜ Üllas Ehitus Grupp oleks deklareeritud käibemaksu riigile tasunud. Ja isegi kui see nii oleks, tekib ostjal õigus sisendkäibemaks maha arvata koheselt ja hoolimata sellest, kas müüja on oma kohustused riigi ees täitnud või mitte ning seetõttu ei saa ostjale täiendava käibemaksu määramist (st alusetult maha arvatud sisendkäibemaksu tagasinõudmist) seada otseselt sõltuvusse asjaolust, kas müüja on lisatud käibemaksu müüjale üle kandnud (vt Tallinna Ringkonnakohtu
  4. aprilli
  5. a otsus haldusasjas 3-10-2629, p 14).
  6. Maksuotsuses ei ole tõepoolest viidatud MKS §-le 83 lg 4 (näilik tehing) või §-le 84 (majandusliku tõlgendamise põhimõte), kuid see on formaalne viga, mis ei too HMS §-st 58 tulenevalt kaasa maksuotsuse tühistamist. Maksuotsus on kontrollitav ja selles on viidatud käibe- ja tulumaksu määramise õiguslikule alusele.
  7. Kokkuvõttes leiab kohus, et kaebajale on õigesti tasumiseks määratud täiendavat käibemaksu OÜ-dega Slingvik, Laurus Nobilis ja Üllas Ehitus Grupp tehtud tehingutelt. II
  8. Kaebaja tegi OÜ-le Slingvik, OÜ-le Laurus Nobilis ja OÜ-le Üllas Ehitus Grupp kontrollitaval perioodil väljamakseid kokku 727 818 krooni (vt tabel maksuotsuse lk 18). Tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 2 p 3 kohaselt väljamakse, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument, on ettevõtlusega mitteseotud kulu. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-34-07 (p 15) leidnud, et nõuetekohasel algdokumendil tuleb RPS § 7 lg 1 p 3 kohaselt märkida ka tehingu majanduslik sisu ning kui tehingu majanduslik sisu on märgitud ebaõigesti, siis pole tegemist nõuetekohase algdokumendiga. Käesolevas asjas on tuvastatud, et arvetel on kajastatud tegelikkuses mittetoimunud tehingud ning kaebaja oli teadlik sellest, et arve esitaja ei ole temale arvetel näidatud teenuseid osutanud müünud. Maksuotsuses on põhjendatud, et kaebajal endal oli 13
(15)olemas vajalik tehnika ja töötajad, et osutada kompleksteenust RMK-le ja AS-le Metsamaahaldus. Seetõttu ei ole alust maksuotsuse tühistamiseks ka tulumaksu määramist puudutavas osas. OÜ Mets ja Põld kaebus jääb seega rahuldamata. III
  1. Kaebaja esitas
  2. juuni
  3. a kohtuistungil taotluse kaasata menetlusse kolmanda isikuna OÜ Üllas Ehitus Grupp (II kd, tl 92). Kohus jättis protokollilise otsusega kaebaja taotluse rahuldamata ja märkis, et kuna tegemist on kaevatava määrusega, vormistab kohus motiveeritud määruse kirjalikult pärast kohtuistungit või lahendab taotluse hiljemalt kohtuotsuses kooskõlas HKMS § 162 lg-ga
  5. Kohus jääb kohtuistungil öeldu juurde, et kolmanda isiku kaasamine ei ole põhjendatud ja taotlus tuleb jätta rahuldamata. HKMS § 20 lg 1 kohaselt kaasab halduskohus isiku, kes ei ole pool, kolmanda isikuna menetlusse, kui kohtulahendiga võidakse otsustada tema õiguste või kohustuste üle. Käesolevas asjas ei otsustata OÜ Üllas Ehitus Grupp õiguste või kohustuste üle. Maksuotsuse adressaadiks on OÜ Mets ja Põld ning maksuotsusega on maksu määratud üksnes kaebajale. Käesoleva kohtuotsuse resolutsioonist ei teki maksukohustust kaebaja tehingupartnerile, sest temale saab maksu määrata eraldi haldusmenetluses, mille tulemusena tehtavaid haldusakte saab tehingupartner iseseisvalt vaidlustada. Seejuures ei ole kohtud sellise haldusakti kohtus vaidlustamisel seotud käesoleva kohtuotsuse põhjendustega. Seega saab OÜ Üllas Ehitus Grupp oma õigusi kaitsta käesolevast menetlusest sõltumata. OÜ-l Üllas Ehitus Grupp on vajadusel võimalik ka oma maksuarvestust käesolevas asjas vaidlustatud maksuotsuse jõustumise järel korrigeerida.
  6. Kaebaja viidatud Riigikohtu lahend 3-3-1-63-06 ei ole praegusel juhul asjakohane, sest faktilised asjaolud on erinevad. Riigikohtu lahendis käsitletud juhul oli tegemist olukorraga, kus arvetel ei olnud märgitud õigesti tehingute teine pool ja maksuhaldur oli tuvastanud, kellega vaidlusalused tehingud tegelikult tehti. Seetõttu leidis Riigikohus, et ainuüksi käibemaksupettuse toimepanemise fakt ei saa piirata sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust seoses tehinguga, mille ehtsust on maksuhaldur tuvastanud ja kohtud kinnitanud. Käesolevas asjas annavad maksuhalduri tuvastatud asjaolud alust arvata, et kaebaja ei kasutanud eespool analüüsitud tehingute tegemiseks alltöövõtjaid, vaid tal olid olemas töötajad ja tehnika, et kõik tööd ise ära teha. Sellises olukorras ei saa kaebajal olla õigust sisendkäibemaksu mahaarvamiseks. IV
  7. Käesolevas asjas on menetlustoiminguid tehtud nii enne kui pärast
  8. jaanuari
  9. Seega tuleb HKMS § 285 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotusele kohaldada nii enne kui pärast
  10. jaanuari 2012 kehtivat HKMS-i. HKMS eelmise redaktsiooni § 92 lg 1 sätestas, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 93 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Samasisulised normid on sätestatud ka
  11. jaanuaril 2012 jõustunud HKMS § 108 lg-s 1 ja § 109 lg-s
  12. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Monika Laatsit 14
(15)15
(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.