3-10-3423/65

3-10-3423 KOHTUOTSU S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Annika Vendik Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2012 Pärnu kohtumaja Haldusasja number 3-10-3423 Haldusasi A. B kaebus, milles kaebaja taotleb: - välja mõista Tallinna Vanglalt kahjuhüvis summas 16 000 eurot kaebajale tekitatud tervisekahjustuse eest Asja läbivaatamise kuupäev
2. juuni 2012 Menetlusosalised Kaebaja A. B Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON Jätta rahuldamata A. B kaebus haldusasjas nr 3-10-
3. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavaks tegemisest
4. juunil
5. ASJAOLUD 09.09.2010 esitas A. B Tallinna Vanglale kaebuse, milles taotles hüvitada talle tekitatud moraalne kahju 250 000 krooni (tl 22, 23, 24). 21.12.2010 Tallinna Vangla otsusega nr 1-13/39773-9 jäeti rahuldamata A. B kahjuhüvitamise taotlus (tl 27-28). 31.12.2010 postitas A. B kohtule kaebuse Tallinna Vanglalt kahjunõudes (tl 5-7). 09.02.2011 edastas kohus nõude Tallinna Vanglale (tl 13). 16.02.2011 täitis Tallinna Vangla kohtu nõude (tl 16). 15.03.2011 määrusega jäeti käiguta menetlusabi taotlus (tl 40-41). 16.03.2011 tegi kaebaja taotluse kaebuse täpsustamiseks ning täpsustas menetlusabi taotlust (tl 44, 46-47). 15.06.2011 määrusega jäeti kaebus käiguta (tl 49-50). 04.07.2011 vastas kaebaja kohtumäärusele (tl 53). 1 3-10-3423 17.10.2011 määrusega lahendas kohus kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks (tl 78-79). 26.10.2011 tasus kaebaja riigilõivu (tl 82). 11.11.2011 määrusega lahendas kohus kaebaja taotluse menetlusabi saamiseks ning jättis kaebuse käiguta (tl 83-85). 24.11.2011 täpsustas kaebaja esitatud kaebust (tl 92). 05.12.2011 määrusega võeti kaebus menetlusse (tl 94). 13.12.2011 esitas Tallinna Vangla vastuväited kaebusele (tl 98-100). 27.01.2012 määrusega jäeti kaebus käiguta (tl 123-124). 30.01.2012 täpsustas kaebaja kaebust (tl 127). 20.03.2012 määrusega otsustati kaebus läbi vaadata kirjalikus menetluses (tl 129-131). 26.03.2012 täpsustas kaebaja oma seisukohti (tl 135, 154). 24.04.2012 esitas Tallinna Vangla oma seisukohad kaebaja taotlustes (tl 162). 28.04.2012 esitas kaebaja vastuse vastustaja seisukohtadele (tl 165-166). 30.05.2012 esitas Tallinna Vangla seisukoha kaebaja arvamuse osas (tl 170). 30.05.2012 täpsustas kaebaja kaebuse asjaolusid (tl 177). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja taotleb Tallinna Vanglalt välja mõista hüvitist 16 000 eurot vangla poolt talle kriminaalasjas eelvangistuse ajal tekitatud mittevaralist kahju. Kaebaja hinnangul paigutati ta vangistusseaduse nõuetele mitte vastavasse kambrisse, millega alandati tema inimväärikust ning põhjustati rohkem kannatusi, kui nõuetekohaste kinnipidamistingimuste korral võib tekkida. Kõige enam kahju põhjustas kaebajale ühele isikule ettenähtud vaba ruumi suurus. Kambris puudus kõndimiseks vajalik ruum. Kambri ületäituvus saab tekkida üksnes vangla süül. Kirjeldatud kitsastes tingimustes elamine põhjustas emotsionaalset pinget, mis avaldas mõju kaebaja närvisüsteemile, mis väljendus ärrituses ja närvilisuses. Kambris viibimiseks vajaliku õhu hulga tagamiseks ei piisa ventilatsiooni olemasolust, oluline on veel ruumi maht ja inimeste arv ruumis. Tallinna Vanglas on nende asjaolude vahekorda rikutud: kas on ventilatsiooni võimsus liiga väike või on isikute arv kambris liiga suur. Kirjeldatud puuduste tõttu kinnipidamistingimuste osas sai kaebajal kahjustatud südame-veresoonte töö: arütmia südames ja kõikuv vererõhk. Kambrite valgustus on nõrk, mille tõttu tuli tal silmi pingutada ning kaebaja silmanägemine halvenes. Kaebuse täienduses märgib kaebaja, et kambri valgustuse hindamisel ei saa võtta aluseks hõõglampide võimsust, sest valgustust mõõdetakse lx-des. Kaebuse 24.11.2011 täienduses märgib kaebaja, et Tallinna Vanglas viibitud aeg on mõjunud laastavalt tema tervisele: vererõhule, ainevahetusele. Tervise kahjustuse kohta on vanglas olemas meditsiinilised andmed. Samuti on perearst määranud kaebajale ravi seoses ainevahetuse ja vererõhuga. Enne vangi minekut ei vajanud kaebaja ravi ega prille. Probleemid tervisega said alguse vanglast. Lugedes kambris raamatuid märkas ta silmanägemise halvenemist. Ka esines vanglas kõhuvalu. Kaebajal tuvastati vanglas düstoonia. Uuring viidi läbi kuna kaebaja kaotas teadvuse, kukkus ja lõi oma pea ära. Kaebaja usub, et kõik tema tervisehäired on tingitud halbadest kinnipidamise tingimustest vanglas. Kaebaja hinnangul tõendavad tema tervise kahjustusi tema kohta vanglas peetud meditsiiniline arvestus, tema kukkumine ja saadud peatrauma ning asjaolu, et tal diagnoositi düstoonia. Kaebaja väidetel on Tallinna Vanglal kohustus teha vastavaid mõõtmisi ja kontrolle, et tingimused kambrites vastaksid ettenähtud nõuetele ning kontrollimiste kohta koostama protokollid. Tingimused vanglas olid nii halvad, et kaebaja kaotas teadvuse ja sai peatrauma. 2 3-10-3423 Vastustaja esitatud kaebust ei tunnista. Kaebaja kohta vanglas koostatud tervisekaardist ilmneb, et kaebaja on Tallinna Vanglas viibinud arsti vastuvõtul. Sissekannete kohaselt on kaebajal olnud vererõhuprobleeme, pikka aega pearinglusi, valud südame piirkonnas. Nimetatud vaegused tõi kaebaja esile juba kinnipidamise algperioodil, mistõttu ei saanud tervisehäired olla tingitud vangla kinnipidamistingimustest. Kaebaja väited kinnipidamistingimuste laastavale mõjule tema tervisele lükkab ümber vaidlustatud perioodi lõpule järgnenud sissekanne, mille kohaselt ei omanud kaebaja muid vaegusi peale kõhuvalu ning pidevalt ravimeid ei tarvita. Probleeme seoses nägemisega kaebaja tervise kaardi kannetest ei ilmne. Seega ei kinnita tõendid kaebaja tervise kahjustumist. Mittevaralise kahju tekkimist seostab kaebaja enda inimväärikuse alandamisega. Tallinna Vangla eelvangistushoonetes, milles asusid kaebaja poolt nimetatud kambrid, on väljatõmbega ventilatsioon ning on täidetud üldised nõuded eluruumidele. Põrandapinda ühe isiku kohta käsitletakse üldpinnana, mitte „vaba ruumi alana“ nagu arvab kaebaja. Kõikides kaebaja poolt märgitud kambrites on magamiskoht 6-le inimesele, kuid tegelikkusese ei hoitud kambrites kunagi korraga kuut inimest. Kuid ka kuue inimese viibimisel kambris oli iga isiku jaoks põrandapinda vähemalt 2,5 m
6. Määrus eluruumidele kehtivate nõuete osas ei too esile täpseid norme, mille alusel saaks kaebaja väita, et valgustuse osas on kindlad normid järgimata. Kambris olemasolevad pirnid tagavad piisava valgustuse õhtuseks ajaks. Kambrit käsitletakse eluruumina, mitte töökohana, mistõttu ei saa kambri valgustuse hindamisel lähtuda töökohale esitatavatest nõuetest. Eesti standardist kui heast ehitustavast tulenevaid nõudeid ei saa rakendada hoonetele, mis ehitati enne standardite välja andmist. Vastustaja poolt on õigusaktidest tulenevad nõuded täidetud, mis tõttu ei saa kinnipidamistingimusi lugeda inimväärikust alandavateks. Kaebaja ei ole tõendanud talle kahju tekkimist. Ebamugavustunde rahalist kompenseerimist RVastS ei võimalda. Vastustaja hinnangul annab kaebaja 16.11.2007 toiminud kukkumise osas vastuolulisi seletusi. Ühelt poolt väidab, et peavigastuse tekitas talle operatiivtöötaja, teiselt poolt märgib, et kukkus duši all, arst osutas talle abi ning alles seejärel teavitati operatiivtöötajaid. Tallinna Vangla meediku poolt on kukkumine fikseeritud tervisekaardil. Kaebaja ei ole pöördunud 16.11.2007 kuni 31.12.2007 vangla administratsiooni poole väidetega ametniku poolt talle peavigastuse tekitamise kohta. Nimetatud kukkumine ei saa olla aluseks kahju hüvitamisele, kuna kaebuse esitas kaebaja kohtule alles 31.12.2010, seega oli kaebuse esitamise ajaks möödunud nõude esitamiseks seaduse sätestatud 3 aastane tähtaeg. Kaebaja taotlused, mis on seotud elektripaigaldistele esitatavate (ohutus) nõuetega ja valgustiheduse mõõtmisega, ei seostu kahjuhüvitamise nõudega. Kaebaja viibis kambrites 2008, 2009 ning ekspertiiside läbiviimiseks käesoleval ajal, ei ole võimalik taastada eelnenud olukorda. KOHTU PÕHJENDUSED RVastS § 17 lg 1 võimaldab kahju hüvitamise taotluse esitamist halduskohtule. VangS § 11 lg 8 sätestab erikorra, mis näeb ette vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kinnipeetavale kohustusliku kohtueelse menetluse. Kui vangla jätab esitatud taotluse rahuldamata, kuid kinnipeetav soovib kahju hüvitamist, peab ta esitama seaduses sätestatud tähtaja jooksul halduskohtule kahju hüvitamise kaebuse. Kaebaja esitas 09.09.2010 Tallinna Vanglale taotluse talle tekitatud kahju hüvitamiseks. Tallinna Vangla jättis oma 21.12.2010 otsusega taotluse rahuldamata. Kaebaja pöördus kohtu poole 21.12.
7. Arvestades eelpool toodut on kaebus lubatav. Algselt esitatud kaebuses soovis kaebaja tuvastada, et ta paigutati Tallinna Vanglas kambritesse, mille kinnipidamistingimused ei vastanud kehtivatele nõuetel ning alandasid 3 3-10-3423 kaebaja inimväärikust. Samuti väitis kaebaja, et tema tervis on kahjustunud seoses kinnipidamisega. 30.01.2012 täpsustas kaebaja oma nõuet ning taotles vanglalt välja mõista kahjusumma 16 000 eurot kaebaja tervisele tekitatud kahju eest (tl 127). Vastustaja taotluse täpsustamisele vastu ei vaielnud (tl 162). Hinnates kaebaja väiteid ja kaebuses kirjeldatud asjaolusid, on kohtu hinnangul täpsustatud taotluse esitamine otstarbekaks. Kaebaja pöördus kahjuhüvitamise nõudega vangla poole 09.09.2010 ning taotles talle tekitatud moraalse kahju hüvitamist 250 000 krooni ulatuses (tl 17). Kahju tekkis kaebajal kaebusele lisatud materjalide kohaselt kriminaalmenetluse ajal kaebaja kinnipidamisel Tallinna arestimajas uurimisisolaatoris ajavahemikel 20.09.2004-11.10.2004; 15.11.2007 kuni 06.03.2008 ja 03.03.2009 kuni 28.10.
8. Kaebaja viibis sel ajal ühesugustes kambrites nr 130, 132, 228, 246, 321, 414,
9. Kaebuse kohaselt tekitasid kinnipidamistingimused kahju tema tervisele (tl 23, 23 pöördel, 24). Vastustaja hinnangul tuleb kaebaja kahjunõude korrektseks esitamise ajaks lugeda 29.10.2010 ning sellest hakkab kulgema RVastS § 17 lg 3 sätestatud 3 aastane tähtaeg. Seetõttu ei saa kaebaja poolt 16.11.2007 kirjeldatud kukkumine olla käesoleva kaebuse faktiliseks asjaoluks. Kooskõlas riigivastutuse seaduse § 17 lg 1 võib kahju hüvitamiseks esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Riigivastutuse seaduse § 17 lg 3 alusel tuleb taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Vangistuseaduse § 11 lg 8 sätestab, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval, karistusjärgselt kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav, karistusjärgselt kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Käesoleval juhul pöördus kaebaja vangla poole 09.09.
10. Esitatud materjalide kohaselt ei vastanud esitanud taotlus nõuetele ning puudused said taotluses kõrvaldatud 29.10.2010 (tl 171, 172, 173, 174). Lähtudes vangistusseaduse § 111 lg 1 kohaldatakse käesolevas seaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. HMS § 15 lg 3 sätestab, kui puudus kõrvaldatakse määratud tähtaja jooksul, loetakse taotlus tähtaegselt esitatuks. HMS nimetatud sätte kohaselt ei ole taotluse esitamise tähtaegsuse hindamisel oluline, kelle poolt puudus kõrvaldatakse. Antud juhul kõrvaldas puuduse haldusorgan, korraldades taotluse tõlkimise. Oluline on taotluse esitamise tähtaegsuse hindamisel ka asjaolu, et vangla lahendas taotluse (mitte ei jätnud läbivaatamata). Seega luges vastustaja taotluse nõuetekohaseks. Asjaolu, et ka vastustaja luges taotluse esitamise kuupäevaks 09.09.2010 kinnitab vangla 21.12.2010 vastus kahju hüvitamise taotlusele, mille kohaselt vaadati läbi kaebaja 09.09.2010 taotlus (tl 27). Lähtudes eeltoodust tuleb lugeda kaebaja poolt kahjuhüvitamiseks esitatud taotluse esitamise ajaks 09.09.
11. Arvestades eeltoodut oli kahju hüvitamise nõude esitamise ajaks möödunud kaebajale väidetavalt ajavahemikus 20.09.2004-11.10.2004 põhjustatud kahju osas nõude esitamise tähtaeg. 4 3-10-3423 Kaebaja väidetel hoiti teda vanglas sellistes tingimustes, mis ei vastanud VangS § 45 lg 1 sätestatud nõuetele ning nõuetele mittevastavatel kinnipidamistingimustel oli laastav mõju tema tervisele. VangS § 45 lg 1 sätestab, et kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas. Nimetatud eeskirja § 6 lg 6 kohaselt on kinnipeetavale toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 on kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded", mille p 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mida arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpinda. Vastustaja on esitatud kohtule kaebaja poolt loetletud kambrite üldpinna arvestuse, mida kaebaja vaidlustanud ei ole ning mille kohaselt on kambrites tagatud iga isiku jaoks vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kaebaja väidetel ei olnud kambrite ventilatsioon piisav selles elamiseks vajaliku õhuhulga tagamiseks. Eluruumidele esitatavad nõuete p 6 kohaselt peab eluruumis olema loomulik või mehhaaniline ventilatsioon, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse. Vastustaja väidetel on kambritel lahtikäivate tuulutusavadega aknad ning mehhaaniline sisseja väljatõmbega ventilatsioon. Antud asjaolusid kaebaja vaidlustanud ei ole. Väiteid selle kohta, et vastustaja poolt kirjeldatud ventilatsioon ei olnud töökorras ja/või ei saanud seda kasutada, asjas esitatud ei ole. Kaebaja väidetel saab asjaolu, et kambrites ei vastanud kinnipidamisnõuded eluruumidele, kindlaks teha elektripaigaldiste ja ventilatsioonisüsteemide hetkeseisu ning standarditele vastavuse tuvastamisega lähtudes elektripaigaldiste osas tehtud regulaarsetest mõõtmistest (tl 135, 137-141, 152). Kohus kaebajaga ei nõustu, kuna elektripaigaldiste käidutööde- ja elektritööde tegemise eesmärgiks on elektripaigaldiste ohutu ja nõuetekohane kasutamine ning nende tööde tegemise käigus ei kontrollita kambrites valitsevaid tingimusi. Seega on kaebaja väited selle kohta, et kambrites ei jätkunud õhku, paljasõnalised. Eluruumidele esitatavad nõuete p 5 kohaselt peab eluruumi igal elu-, töö- ja magamistoal ning eraldi ruumis paikneval köögil olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumide tuulutamiseks ning tagab nendes piisava loomuliku valgustuse. Kaebaja väidetel ei ole kambritesse paigutatud valgustus, kaks 75 W hõõglampi, piisav kambri kunstlikuks valgustamiseks (tl 10 pöördel). Järelikult oli kambris oleva akna kaudu tagatud piisava loomuliku valguse hulk, kuid pimedal ajal ei olnud kaebaja hinnangul kamber piisavalt valgustatud. Kaebaja on oma väidete tõendamiseks esitanud kohtule Eesti Standardi poolt töökoha valgustuse kohta välja töötanud valgustusnõuded (tl 35-39). Arvestades seda, kambreid ei saa käsitleda töökohana, ei saa nimetud nõudeid ka kambri valgustusele kohaldada. Kinnipeetavate kambritele ei ole õigusaktidega kehtestatud konkreetseid ja /või eri valgustusnõudeid. Kambrite valgustuse puhul tuleb arvestada eluruumidele esitatavaid nõudeid. Kohus peab vajalikus märkida, et vastustaja väidetel on eelvangistushoonete 5 3-10-3423 kambrites kaks laepirni võimsusega 75 W, tualetis üks lamp võimsusega 60 W, ukse kohal öövalgusti võimsusega 40 W. Nimetatud asjaolusid kaebaja vaidlustanud ei ole. Seega on kaebaja oma kaebuses esitatud väidetes kambri valgustuse osas ebatäpne, jättes valgustuse osas arvestamata tualeti lambi võimsusega 60 W ja kambri öövalgusti võimsusega 40 W. Asjas ei ole esitatud väiteid ega tõendeid selle kohta, et kaebajale on erinevates kambrites viibitud aja jooksul antud selliseid nägemisülesandeid või tegevusi, millest tulenevalt on alust nõuda/kohaldada kambrite valgustuse suhtes kõrgendatud nõudmisi. Lähtudes eeltoodust ei ole tõendamist leidnud kaebaja väited selle kohta, et talle ei tagatud kambrites elutegevuseks vajalikku valgust. Tulenevalt eeltoodust ei ole tõendamist leidnud kaebaja väited selle kohta, et teda hoiti vanglas sellistes tingimustes, mis ei vastanud VangS § 45 lg 1 sätestatud nõuetele. Kaebuse kohaselt on kaebajal kinnipidamistingimustest tulenevalt kahjustunud „… südameversoonte süsteemi töö – arütmia südame töös ja kõigub vererõhk …“ , tema ainevahetus on häiritud, valguse nappus tõttu kambrites tuli pidevalt silmi pingutada, mille tagajärjel halvenes silmanägemine (tl 11). Kaebaja väidetel tõendavad tema tervise kahjustusi tema kohta vangla poolt koostatud meditsiiniline arvestuskaart ja perearsti poolt väljakirjutatud vererõhu rohi ning asjaolu, et tal diagnoositi düstoonia (tl 53, 154). Kaebaja ja vastustaja on esitanud kohtule Tallinna Vangla tervisekaardi märkmed, millele kantud andmete kohaselt oli kaebajal 16.11.2007 pearinglus, ta kaotas teadvuse, kukkus kambris ja sai peatrauma. Samal päeval teostas meditsiini töötaja kaebajale ülevaatuse, mille ajal oli kaebaja teadvus selge ja orienteeritud ning kontakt rahuldav. Meditsiini töötaja poolt tuvastati pea piirkonna hematoom (tl 56, 57). 16.11.2007 koostatud meditsiinilisest ülevaatusest selgub, et kaebajal diagnoositi madal vererõhk ning määrati raviks südametilgad (tl 58). 04.03.2009 teostati kaebajale meditsiiniline üldläbivaatus, mille kohaselt kaebajal tervise suhtes kaebusi ei olnud, kaebaja ravimeid ei tarbinud ning ülevaatuse tulemusel mingit objektiivset leidu ei tuvastatud (tl 102). Järgnev kaebaja pöördumine arsti poole on esitatud tõendite kohaselt toimunud 21.07.2009, kus on samuti kaebaja terviseprobleemina märgitud madal vererõhk ning diagnoositud G24 + düstoonia. Arsti otsusega mingit ravi või protseduure ei määratud (tl 59, 104). Samal kuupäeval 21.07.2009 on kaebaja viibinud ka teise arsti vastuvõtul, kuid mingit objektiivset leidu ei tuvastatud, diagnoosi ei pandud ega mingit ravi ei määratud (tl 105). 18.
12. 2010 meditsiinilisel üldläbivaatusel kurtis kaebaja tal aeg ajalt esinevaid kõhuvalusid, muid kaebusi tervise suhtes ei olnud ning mingit objektiivset leidu arsti poolt ei tuvastatud (tl 106). Arstide pool määratud analüüside tulemuste alusel mingit patoloogilist leidu ei tuvastatud (tl 103, 107). Kaebajale teostati meditsiiniline üldläbivaatus 08.12.2010, kus kaebaja kaebas köha üle. Ülevaatuse kohta koostatud andmete kohaselt kaebajal mingit objektiivset leidu ei tuvastatud ning leiti, et tema tervislik seisund on stabiilne ( tl 61). Eeltoodud kannetest tulenevalt diagnoositi kaebajal arsti poolt düstoonia ja madal vererõhk (tl 101, tl 104). Düstoonia põhjused on erinevad ning üheks põhjuseks võib olla ajutrauma (http://www.kliinikum.ee/attachments/104_dystooniad.htm;http://www.kliinikum.ee/narviklii nik/sagedasemad-haigused/9-duestooniad), kuid arvestades seda, nimetatud diagnoos pandi kaebajale rohkem kui pooleteist aastat peale kaebaja poolt kirjeldatud kukkumist ning tulenevalt eeltoodust ei ole asjas esitatud tõendeid selle kohta, et kaebaja puhul oli tegemist traumast tingitud düstooniaga, ei saa kaebaja poolt kukkumise tagajärjel saadud peatraumast 6 3-10-3423 tuletada/järeldada kaebaja poolt kirjeldatud tervise kahjustumist ning lugeda haigestumise algpõhjuseks kinnipidamistingimusi. Teisi võimalikke düstoonia põhjuseid kaebaja kaebuses kirjeldanud ei ole. Oluline on siinkohal märkida, et asjas esitatud tõenditest ei tulene, et nimetatud kukkumise põhjustasid kinnipidamistingimused ja/või vangla ametnike (õigusvastane) käitumine (tl 127). Seega on kaebaja väited vanglaametniku poolt talle tervisekahjustuste tekitamise kohta paljasõnalised. Madalat vererõhku võivad samuti põhjustada erinevad asjaolud: ravimid, haigused, erinevad terviseprobleemid (http://www.yesanswer.de/med/et/4168.html). Seega ei saa ainuüksi nimetatud diagnoosi alusel teha järeldust, et haiguse algpõhjuseks on kinnipidamistingimused vanglas. Asjas puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et kaebaja oleks kinnipidamisel esitanud kaebuseid seoses silmanägemisega, mistõttu on kaebaja väited silmanägemise halvenemise kohta paljasõnalised. Kaebaja vabastati vanglast tingimisi ennetähtaegselt 07.02.2011 (tl 98). Kohus on kaebajale selgitanud ja teinud ettepanekuid kinnitada oma väiteid tervise kahjustumise kohta vastavate arstitõenditega (tl 50, 124). Kaebaja on talle väljastatud retsepti kohaselt pöördunud perearsti poole 30.06.2011 (tl 55), seega ligi 5 kuud peale vangistusest vabanemist. Muid tõendeid oma tervisliku seisundi kohta kaebaja esitanud ei ole. Lähtudes eeltoodust, kaebaja tervisekaardi andmetest ja perearsti retseptist selgub, et kaebaja tervise osas ei ole vaidlusaluse perioodi kohta tuvastatud selliseid objektiivseid leide ega diagnoositud sellised haiguseid ega koostatud selliseid terviseseisundi kirjeldusi, mis kinnitaksid kaebaja väiteid selle kohta, et kinnipidamistingimustel oli laastav mõju tema tervisele. Tulenevalt eeltoodust ei leidnud asjas kinnitust kaebaja väited temale tervisekahjustuse tekitamise kohta. On võimalik, et kaebajal oli ebamugav viibida kaebuses kirjeldatud kambrites, kuid arvestades seda, et esitatud tõendite kohaselt vastasid kambrid seadusega sätestatud nõuetele, ei saanud kaebajale tema kinnipidamisel nimetatud kambrites tekitada sellist mittevaralist kahju, mis kuuluks rahalisele hüvitamisele. Samuti ei saa välistada kaebaja tervise halvenemist vanglates veedetud aastate jooksul. Kuid arvestades seda, inimeste tervis halveneb ka väljapool vanglat, ei saa ka kaebaja puhul välistada tervise halvenemist seoses võimalike haiguste, tervisehäirete ja ealiste iseärasustega, mis iseenesest ei ole seotud isiku kinnipidamise/kinnipidamise tingimustega. Tulenevalt eelpool tuvastatud asjaoludest ning hinnates asjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses on kaebus põhjendamata ja rahuldamisele ei kuulu. Menetlusosaliste võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda. Annika Vendik kohtunik 7