TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-1601 Otsuse kuupäev 29.09.2011 Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi D.T kaebus Viru Vangla kohustamiseks kaebajale jalanõude „Nike“ (mustad, nr 42) tagastamiseks või kahju hüvitamiseks summas 120 eurot. Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o 29.09.2011.a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK, KAEBAJA VASTUSTAJA VASTUVÄITED PÕHJENDUSED JA TAOTLUS, 14.03.2011 esitas D.T Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles soovis, et talle tagastataks temale kuuluvad terved tossud või hüvitataks 120 eurot, et ta saaks osta endale uued jalatsid. Viru Vangla 25.05.2011 otsusega nr 6-16/11417-3 jäeti D. T 14.03.2011 taotlus kahju hüvitamiseks rahuldamata. 28.06.2011 saabus Tartu Halduskohtusse D.T kaebus Viru Vangla kohustamiseks kaebajale jalanõud „Nike“ (mustad, nr 42) tagastamiseks või kahju hüvitamiseks summas 120 eurot. Kaebuse kohaselt andis kaebaja 08.09.2010 jalanõud „Nike“ inspektor-kontaktisik K. J põhjendades, et jalanõud ei ole kantud tema isiklike asjade ühtsesse nimekirja ja ta ei taha järgmisel läbiotsimisel nende eest karistada saada. Kaebaja esitas vanglale mitu avaldust, et uurida, mis jalanõudest sai. 17.02.2011 paigutati jalanõud „Nike“ kinnipeetava isiklikke asjade juurde ja kanti isiklike asjade nimekirja. 11.03.2011 toodi jalanõud kaebajale ja kaebaja avastas, et toodud jalanõud ei ole tema omad. Kaebaja märgib, et andis ära terved tossud, talle aga toodi katkised ja kinnikleebitud jalanõud. Kaebaja taotleb Viru Vangla kohustamist jalanõude „Nike“ tagastamiseks või kaebajale tekitatud kahju hüvitamiseks summas 120 eurot. Viru Vangla leiab kirjalikus vastuses kohtule, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 66 lg 2 p 1 kohaselt leitud ese kas võõrandatakse, hävitatakse või kantakse riigieelarve tuludesse või tagastatakse kinnipeetavale, kui eseme omanikku ei ole eseme leidmise päevast alates kahe nädala jooksul kindlaks tehtud ja eseme väärtus on alla 50 euro. Vastustaja märgib, et äravõetud spordijalatsid tagastati kinnipeetavale kooskõlas VSkE § 66 lg 2 punktiga 1, sest vangla ei suutnud nende omanikku tuvastada. Viru Vangla on seisukohal, et ei saa tõsikindlalt väita, et D. T on kõnealuste spordijalatsite omanik. Asjaolu, et vangla andis spordijalatsid kinnipeetavale, ei tähenda, et need oleksid algusest peale temale kuulunud. Vangla ei suutnud kahe nädala jooksul eseme omanikku kindlaks teha ning spordijalanõusid hinnates nähtus, et nende väärtus on alla 50 euro, mistõttu tagastaski vangla jalanõud kinnipeetavale. Vastustaja on seisukohal, et isegi kui vangla oleks kõnealused jalatsid lõhkunud, kaotanud vms, ei peaks vangla nende väärtust D. T hüvitama, sest pole tuvastatud, kas tegemist oli ikka tema jalatsitega. Vastustaja juhib tähelepanu, et inspektor-kontaktisiku K. J 26.05.2011 õiendist tuleneb, et kõnealused jalanõud olid kinnipeetavale pakkudes samas seisus kui siis, kui kinnipeetav jalanõud 08.09.2010 ise ära andis. Viru Vangla märgib, et kahelda inspektorkontaktisiku sõnades pole põhjust, sest on ebausutav, et kontaktisik ise kasutas kõnealuseid spordijalatseid või andis neid mõnele teisele kinnipeetavale kasutada ja seejärel võttis need taas ära, et tagastada D. T. Kirjalikus vastuses kohtule märgib Viru Vangla, et spordijalatsite väärtus, mida D. T vanglale üle andis, ei olnud 120 eurot. Tegemist oli kasutatud ning parandatud tossudega, mille väärtus oli oluliselt väiksem. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
- Kaebaja leiab, et Viru Vangla on tekitanud talle kahju. Kaebaja andis 08.09.2010 jalanõud „Nike“ inspektor-kontaktisik K. J põhjendades, et jalanõud ei ole kantud tema isiklike asjade ühtsesse nimekirja ja ta ei taha järgmisel läbiotsimisel nende eest karistada saada. 17.02.2011 paigutati jalanõud „Nike“ kinnipeetava isiklikke asjade juurde ja kanti isiklike asjade nimekirja. 11.03.2011 toodi jalanõud kaebajale ja kaebaja avastas, et toodud jalanõud ei ole tema omad. Kaebaja märgib, et laost toodi katkised ja kinnikleebitud tossud, temal aga olid terved jalanõud. D. T soovib, et talle tagastatakse temale kuuluvad terved tossud või hüvitatakse 120 eurot, et ta saaks osta endale uued jalatsid. Halduskohus tõlgendab kaebaja kaebust kahju hüvitamise kaebusena ( HKMS § 19 lg 7). Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kahju hüvitamise kaebuse põhjendatuse eelduseks on see, et samaaegselt esineksid teatavad tingimused, st. haldusorganile etteheidetava käitumise õigusvastasus, kahju tekkimine ning põhjuslik seos väidetava käitumise ja kahju vahel. Kui üks neist tingimustest pole täidetud, tuleb kaebus jätta tervikuna rahuldamata, ilma et oleks vaja uurida muid tingimusi. RVastS § 7 lg 4 järgi kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid, kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt on kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumine õigusvastane. Antud juhul tuleneb teo õigusvastasus kahjulikust tagajärjest. Kohtul tuleb kontrollida, kas Viru Vangla oma tegevusega on põhjustanud kaebajale kahju. Kas Viru Vangla poolt tagastatud jalanõud olid halvemas olukorras kui kinnipeetav need 08.09.2010 kontaktisikule üle andis. Vangla käitumise ja kahju vahel tuleb leida põhjuslik seos. Põhjusliku seose nõue tähendab, et tegu pidi tekitama kahju vahetult ja vältimatult, st piisavalt otseselt. Kuna RvastS põhjusliku seose tingimust ei reguleeri, tuleb tugineda VÕS § 127 lg 4, mille järgi peab isik kahju hüvitama ainult juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Nimetatud sätte mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma nn 2 conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud (RKTKo 3-2-1-161-10). Halduskohus ei nõustu kaebaja väitega, et 08.09.2010 andis kaebaja kontaktisikule üle terved tossud, aga talle tagastati katkised ja kinnikleebitud jalanõud. Inspektor-kontaktisiku K. J 04.02.2011 õiendist ei selgu jalanõude seisukord nende 08.09.
- a üleandmise hetkel. Seega puuduvad tõendid selle kohta, millises seisukorras jalanõud olid 08.09.
- Jalanõud võisid olla juba siis katkised ja kinnikleebitud. 26.05.2011 õiendis märgib K. Juusu, et mustad „Nike“ tossud paiknesid tema kabinetis asjaolude selgumiseni ning 17.02.2011 paigutati mustad „Nike“ tossud lattu, peale mida pakuti kinnipeetavale antud tosse ka kambrisse. K. J mainib, et jalanõud olid täpselt samas seisukorras ja sama terved lattu paigutades ning kinnipeetavale pakkudes, kui siis, kui kinnipeetav jalanõud 08.09.2010 ise ära andis. Halduskohus nõustub vastustaja seisukohaga, et on ebausutav, et inspektor-kontaktisik ise kasutas spordijalatsid või andis need mõnele teisele kinnipeetavale kasutada ja seejärel võttis need taas ära, et tagastada D. T. Eeltoodu alusel võib järeldada, et tossude „Nike“ seisukorra väidetav halvenemine ei olnud põhjustatud Viru Vangla poolt.
- Halduskohus peab vajalikuks märkida kaebaja nõude ulatuse osas (120 eurot uute jalanõude soetamiseks), et kaebaja jalanõud olid kasutatud ning ei maksnud ilmselgelt sama palju kui uued samaväärsed jalanõud. Kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 ja RVastS § 8 lg 1 järgi isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 132 lg 3 kohaselt on isikul õigus nõuda kahjuhüvitisena eelkõige asja parandamise mõistlikke kulusid ja selle kõrval asja võimaliku väärtuse vähenemise hüvitamist. Kahju hüvitamine ei tohi viia olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta (alusetu rikastumine), ja seetõttu tuleb pärast kahju suuruse kindlaksmääramist kahjusummast maha arvata igasugune kasu, mida kannatanu sai kahju tekitamise tagajärjel. Kahju suurus tehakse kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga ja hindades (RKHKo 3-3-1-2310). Järelikult oleks hüvitatava kahju suuruseks samaväärsete kasutatud jalanõude maksumus antud ajahetkel, mitte uute jalanõude maksumus. Jalanõud ei olnud uued, vaid kasutatud, seega samaväärsete jalanõude maksumuse hüvitamisega taastataks kaebaja eelnev olukord.
- Halduskohus märgib, et asja materjalidega ei ole tõendatud, et D. T on jalanõude „Nike“ tegelik omanik. Äravõetud spordijalatsid tagastati kinnipeetavale kooskõlas VSkE § 66 lg 2 punktiga
- VSkE § 66 lg 2 p 1 kohaselt leitud ese kas võõrandatakse, hävitatakse, kantakse riigieelarve tuludesse või tagastatakse kinnipeetavale, kui eseme omanikku ei ole eseme leidmise päevast alates kahe nädala jooksul kindlaks tehtud ja eseme väärtus on alla 50 euro. Materjalidest selgus, et eseme omanikku ei suudetud kahe nädala jooksul kindlaks teha ning spordijalanõusid hinnates nähtus, et jalanõude väärtus on alla 50 euro, mistõttu käitus vangla spordijalatseid tagastades õiguspäraselt. Asjaolu, et vangla andis spordijalatsid kinnipeetavale, ei tähenda, et need oleksid algusest peale temale kuulunud. Kuna ei ole tõendatud, et tegemist oli D. T jalanõudega, siis vanglal iseenesest mingisugust tagastamisekohustust ei olnud ning tulenevalt VSkE § 66 lg 2 p-st 1 võinuks vangla need jalanõud ka hävitada. Kohus on seisukohal, et eeltoodu alusel tuleb kaebus jätta rahuldamata. Menetluskulu jääb menetlusosaliste endi kanda. (digitaalselt allkirjastatud) Ülle Polluks kohtunik 3