3-12-113/25

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2012, Tallinn Haldusasja number 3-12-113 Haldusasi A.A. ja P.K.i kaebused Politsei- ja Piirivalveameti
2. detsembri 2011 otsuste nr 6.1-06/62082 ja 6.1-06/62076 tühistamise ning eluruumi erastamise avalduse lahendamiseks kohustamise nõuetes Asja läbivaatamise viis Kohtuistungil
3. aprillil 2012 Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebaja: A.A. Kaebaja: P.K. Kaebajate esindaja: Terje Krais Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet Esindaja: Eero Svarval Vastustaja: Siseministeerium Esindaja: Sander Retel RESOLUTSIOON
4. Jätta A.A. kaebus kaebus rahuldamata.
5. Jätta P.K.i kaebus rahuldamata.
6. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 180, § 181 lg 1). ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD OTSUSED
7. Piirivalveameti ja A.A. vahel sõlmiti
8. septembril 1994 üürileping xxxxxxx asuva tööandja eluruumi kasutamiseks. Edaspidi on samade poolte vahel sama eluruumi kasutamiseks sõlmitud üürilepingud
9. aprillil 1996 ning
10. oktoobril
11. Piirivalveameti ja P.K.i vahel sõlmiti
12. juunil 1995 üürileping (kd II, tl. 10) xxxxxxxx asuva tööandja eluruumi kasutamiseks. Edaspidi on samade poolte vahel sama eluruumi kasutamiseks sõlmitud üürilepingud
13. oktoobril 1997 (kd II, tl. 13) ning
14. oktoobril 2002 (kd I, tl. 19), viimane neist 10-aastaseks tähtajaks. 1
15. Politsei- ja Piirivalveamet tegi
16. detsembril 2011 otsuse nr 6.1-06/62082 (kd I, tl. 8), millega jättis rahuldamata A.A.
17. mail 2001 esitatud avalduse xxxxxxx asuva eluruumi ostmiseks. Otsust põhjendatakse sellega, et A.A. esitas eluruumi erastamise avalduse pärast eluruumide erastamise seaduse § 22 lõikes 5 sätestatud tähtaja möödumist ning seega on ta eluruumi erastamise õiguse minetanud. Teiseks leiti otsuses, et eelnimetatud eluruum ei ole erastamise objektiks, kuna see on kantud riigivara registrisse ega kuulunud seetõttu avalduse esitamise ajal kehtinud eluruumide erastamise seaduse (EES) § 3 lg 5 p 6 kohaselt erastamisele.
18. Politsei- ja Piirivalveamet tegi
19. detsembril 2011 otsuse nr 6.1-06/62076 (kd II, tl. 33), millega jättis rahuldamata P.K.i
20. mail 2001 esitatud avalduse xxxxxxx asuva eluruumi ostmiseks. Otsuse põhjendused kattuvad eelnimetatud A.A.le adresseeritud sama kuupäeva otsuse omadega. KAEBAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED
22. jaanuaril 2012 esitasid A.A. ja P.K. Tallinna Halduskohtule kaebused, milles taotlesid vastavalt Politseija Piirivalveameti
23. detsembri 2011 otsuste nr 6.1-06/62082 ja 6.1-06/62076 tühistamist ning Politsei- ja Piirivalveameti ning Siseministeeriumi kohustamist vastavalt xxxxxxx ja xxxxxxx eluruumide erastamise avalduste läbivaatamiseks kolme kuu jooksul. A.A. selgitab oma kaebuses, et esitas eluruumi erastamise avalduse esmakordselt juba
24. septembril 1994, kui temaga esmakordselt xxxxxxx üürileping sõlmiti ning uuesti esitas ta samasisulisel avalduse
25. aprillil 1996 uue üürilepingu sõlmimise ajal ning
26. mail 2001 esitatud avaldus oli juba kolmas samasisuline. Kaebaja leiab, et kuna ta esitas eluruumi erastamise avalduse juba enne
27. aasta
28. märtsi, on vaidlustatud otsuses valesti leitud, nagu ta oleks erastamisavalduse esitamise tähtaja mööda lasknud. P. K. selgitab oma kaebuses, et tema esitas esmakordselt xxxxxxx eluruumi erastamise avalduse
29. juunil 1995, üürilepingu sõlmimise päeval ning seega on Politsei- ja Piirivalvemeti seisukoht avalduse esitamise tähtaja möödalaskmise kohta ekslik.
30. Kohtuistungil selgitasid kaebajad täiendavalt, et Tallinna Linnavolikogu arvas xxxxxx elamud
31. aasta aprillis erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja ning lähtudes haldusasjas nr 3-3-1-38-08 tehtud kohtuotsuses sisalduvast Riigikohtu seisukohast olnuks neil õigus erastamisavaldus esitada kolme kuu jooksul alates teate saamisest, et need elamud on erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja arvatud. Kaebajad märkisid, et sellist teadet ei ole neile senini esitatud ning seega on ka
32. aastal esitatud avaldused igal juhul tähtaegsed. Täiendavalt leidsid kaebajad kohtuistungil, et õigusvastane oli juba
33. aastal xxxxxxx eluruumide kandmisel erastamisele mittekuuluvate tööandja eluruumide nimekirja, kuna seda tehti elamuseaduse § 68 sätestatud tähtaega eirates. VASTUSTAJATE SEISUKOHT
34. Politsei- ja Piirivalveamet ning Siseministeerium peavad A.A. ja P.K.i kaebusi põhjendamatuteks ning taotlevad nende rahuldamata jätmist. Vastustaja leiab, et erastamisavalduste tähtaegne esitamine on tõendamata ning PPA arhiividest ei ole selliseid avaldusi leitud. Lisaks kordavad vastustajad vaidlusaluses haldusaktis esitatud põhjendust, et eluruumide erastamiseks ei oleks olnud alust ka seetõttu, et need ei ole erastamise objektiks, olles kantud riigivarana riigivara registrisse. 2 KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
35. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et A.A. ja P.K.i kaebused ei ole põhjendatud ning tulevad rahuldamata jätta. Vaidlusalused Politsei- ja Piirivalveameti otsused ei riku kaebajate subjektiivseid õigusi, kuna xxxxxxxx ja xxxxxxx aadresse kandvad eluruumid ei ole ega olnud ka vaidlustatud otsuste tegemise ajal erastamise objektiks ning kaebajatel ei ole subjektiivset õigust nõuda nende erastamist, samuti ei ole kaebajatel subjektiivset õigust nõuda vaidlusaluste eluruumide või xxxxxxx kinnistu mõtteliste osade neile võõrandamist riigivaraseaduse alusel.
36. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et xxxxxxx asuvate ehitiste alune maa on kantud kinnistusraamatusse. Kinnistusraamatust nähtuvalt on
37. oktoobril 2002 avatud Harju Maakohtu kinnistusosakonnas registriosa nr xxxxxxx, mille koosseisus on xxxxxx asuv 15466 m2 suurune maatükk katastritunnusega xxxxxxxxxx, mille omanikuna on kinnistusraamatusse kantud Eesti Vabariik. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 54 lg 1 kohaselt on kinnisasjaga (st. maatükiga) püsivalt ühendatud ehitised kinnisasja olulised osad ning sellest tulenevalt ulatub neile kinnisasja omandiõigus. Eluruumide erastamise seaduse §-st 3 tulenevalt on aga erastamise objektiks eluruum koos sellele vastava muu osaga ehitisest. Kohus leiab, et pärast xxxxxxx asuvate hoonete muutumist kinnisasja oluliseks osaks, ei ole neis hoonetes asuvate ruumide erastamine EES alusel enam võimalik. Seda põhjusel, et pärast maatüki kinnistusraamatusse kandmist ei saa selle maatükiga püsivalt ühendatud ehitises asuvad ruumid olla eraldi tsiviilkäibes, mis tähendab, et ehitise aluse maa kinnistamisega lakkas olemast eluruum kui eraldiseisev asi (eluruum vallasasjana). Eluruum kui vallasasi oli teatavasti omandireformi tarbeks kujundatud eraldiseisev asja liik, mis aga lakkas sellisena eksisteerimast seoses muutumisega kinnisasja oluliseks osaks. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-23-01 tehtud lahendis samuti leidnud, et eluruumi erastamise õigust mõjutab elamu aluse maa õiguslik staatus ning kinnisomandisse kuuluv ehitis ei saa olla erastamise objektiks EES § 3 lg 1 mõttes.
38. Erandina nähakse EES §-s 217 ette võimalus erastada korteriomandi esemeid, ent see säte ei ole käesoleval juhul asjassepuutuv, kuivõrd xxxxxxx kinnisasja ei ole korteriomanditeks jaotatud. ESS ei anna aga mingisugust võimalust erastada korteriomanditeks jagamata kinnisasja oluliseks osaks olevas ehitises paiknevaid eluruume, ka mitte juhul kui kinnisasja omanikuks on mõni erastamise kohustatud subjekt ning kinnisasja oluliseks osaks muutunud ehitiste vallasasjana tsiviilkäibes liikumise korral oleks eluruumide erastamine kõne alla tulnud. Seadus ei anna ka kaebuse esitajale õigust nõuda, et kinnisasja omanik selle korteriomanditeks jagaks. Sellisele seisukohale on haldusasjas nr 3-11-1503 tehtud otsuses jõudnud
39. veebruaril 2012 ka Tallinna Ringkonnakohus. Eelnevast tuleneb, et isegi juhul kui kaebajatel olnuks mingisugusel varasemal ajal subjektiivne õigus nõuda vaidlusaluste eluruumide erastamist, siis ühelgi juhul ei saa neil sellist õigust olla pärast ehitise aluse maa kinnistusraamatusse kandmist ehk alates
40. oktoobrist
41. Sellest omakorda järeldub, et Politsei- ja Piirivalveameti
42. detsembri 2011 otsused täiendavalt kaebajate õigust vaidlusaluste eluruumide erastamiseks enam mõjutada ei saanud.
43. Lisaks eeltoodule leiab kohus, et xxxxxxx asunud eluruumide erastamine oli võimatu juba alates
44. märtsist 1995, mil jõustus EES § 3 lg 5 p 6, mille esialgses redaktsioonis sätestati, et erastamisel ei kuulu Vabariigi Valitsuse poolt riigi omandisse jääva vara nimekirja kinnitatud hoonetes asuvad eluruumid. xxxxxxx asuvad Kopli kordoni hooned on Vabariigi 3 Valitsuse
45. oktoobri 1993 määrusega nr 328 kantud sellisesse nimekirja. Eelnimetatud määrus jõustus
46. novembril
47. Haldusasjas nr 3-3-1-85-06 tehtud otsuses leidis Riigikohus, et EES § 3 lg 5 punktil 6 ei ole tagasiulatuvat jõudu ning enne selle normi jõustumist esitatud erastamisavaldus oleks tulnud lahendada avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel. P.K.i väitel esitas tema esmakordselt erastamisavalduse
48. aasta
49. juunil, mil temaga sõlmiti esmakordselt üürileping. Isegi kui leiaks tõendamist selle avalduse esitamine, olnuks selle alusel erastamine EES § 3 lg 5 p 6 alusel välistatud. A.A. väitel esitas tema esmakordselt eluruumi erastamise avalduse aga
50. aasta septembris. Selle väite tõendatuse korral ei oleks talle eluruumi erastamist takistanud Vabariigi Valitsuse
51. oktoobri 1993 määrus nr 328, küll aga asjaolu, et
52. mail 1994 oli Tallinna Linnavolikogu kandnud xxxxxxxx elamud erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja. Viimatinimetatud asjaolu üle pooled kohtumenetluses ei vaielnud. Samuti tuleb tähele panna, et EES § 3 lg 5 punkti 6 muudeti alates
53. märtsist 1999 selliselt, et erastamisele ei kuulu riigivara registrisse kantud eluruumid ja riigivara registrisse kantud hoonetes asuvad eluruumid. Siinkohal ei ole poolte vahel vaidlust selles, et
54. detsembril 1997 kanti xxxxxxxx asuvad ehitised riigivara registrisse. Sellisena kehtis see norm kuni
55. jaanuarini 2010 ning sellest tulenevalt ei olnud kaebajatele xxxxxxx ja xxxxxxx eluruumide erastamine võimalik juba vähemalt
56. aasta detsembrist. Asjaolu, et käesolevaks ajaks on EES § 3 lg 5 p 6 kehtivuse kaotanud, ei mõjuta asja lahendamist aga seetõttu, et alates
57. aasta
58. oktoobrist välistab nende eluruumide erastamise nende aluse maa kinnistamine. Kohus on seisukohal, et isegi kui leiaks tõendamist erastamisavalduste esitamine vastavalt
59. ja
60. aastal, ei oleks alust Politsei- ja Piirivalveameti
61. detsembri 2011 otsuste tühistamiseks, kuivõrd lõppkokkuvõttes on haldusorgan asja lahendanud õigesti ning teistsuguse resolutiivosaga otsust teha võimalik ei oleks olnud. Põhimõtteliselt ei saa välistada, et juhul kui leiaks tõendamist, et A.A. esitas erastamisavalduse
62. aastal ning
63. aasta aprillis arvati xxxxxxxx eluruumid erastamisele mittekuuluvate eluruumide nimekirjast välja, tuleks tõdeda, et A.A. erastamisavalduse lahendamisega viivitamine oli õigusvastane ning sellega võis tekkida talle ka kahju, ent neid küsimusi ei ole vaja käesolevas kaebuses esitatud tühistamisnõuete lahendamiseks hinnata. Need asjaolud ei mõjuta
64. detsembri 2011 otsuse õiguspärasust. P.K.i puhul ei teki eelnimetatud küsimust isegi teoreetiliselt, kuna juba enne tema poolt väidetavalt esmakordse avalduse esitamist kehtis EES § 3 lg 5 p 6 ning seal sätestatud asjaolu ei langenud ära kuni ehitistealuse maa kinnistusraamatusse kandmiseni. Vabariigi Valitsuse
65. oktoobri 1993 määrust nr 328, mis materiaalses mõttes ei ole määrus, vaid üldkorraldus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 2 mõistes (asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele suunatud haldusakt) ning mis olnuks seetõttu ka halduskohtus tühistamiskaebusega vaidlustatav, ei ole kaebajad vaidlustanud.
66. Käesolevaga mõnevõrra sarnaste asjaoludega haldusasjas nr 3-11-1445 asus halduskohus seisukohale, et eluruumide erastamise objektiks mitteoleva eluruumi üürniku erastamisavalduse läbivaatamisel oleks tulnud kaaluda ka võimalust võõrandada eluruum isikule otsustuskorras riigivaraseaduse (RVS) alusel, eeskätt lähtudes RVS § 29 lõikest 1, milles sätestatakse, et riigivara võib võõrandada kui vara ei ole vajalik riigivara valitsejale või volitatud asutusele riigivõimu teostamiseks või muul avalikul eesmärgil. Käesoleval juhul leiab kohus, et riigivaraseadusest ei tulene kaebajatele subjektiivset õigust nõuda, et riik neile nende kasutuses olevad eluruumid otsustuskorras või muul riigivaraseaduses sätestatud viisil võõrandaks. Eelviidatud RVS § 29 lg 1 ei pane riigile vara omanikuna kohustust vara võõrandada, vaid sätestab juhud, millisel riigivara võõrandamine on võimalik. Asjaolu, et riik ei vaja mingisugust konkreetset vara riigivõimu teostamiseks või muul avalikul eesmärgil, ei tingi mistahes moel selle vara müümist, iseäranis mitte turuväärtusest väiksema hinna eest. 4 Kohtu hinnangul ei tulene riigivaraseadusest, et riigivara valitseja peaks otseselt avalike ülesannete täitmiseks mittevajaliku vara enda omandis pidamist või mittevõõrandamist kuidagi ratsionaalselt põhjendama. Erinevalt EES-ist, mis pani eluruumide erastamise kohustatud subjektidele kohustuse eluruumid erastada ning andis õigustatud subjektidele sellega korrespondeeruva nõudeõiguse, ei anna RVS mõnest riigi omandisse kuuluvast asjast majanduslikel, emotsionaalsetel või mistahes muudel põhjustel huvitatud isikul õigust nõuda, et riik oma vara talle võõrandaks ning riigil ei ole kohustust vara võõrandada. Ka ei saa nõustuda seisukohaga, et olukorras, kus isikud on esitanud avalduse eluruumi erastamiseks, ent eluruumi erastamine EES alusel ei ole võimalik, tuleks riigivara valitsejal hakata otsima muid võimalusi, kuidas saaks vaidlusaluse vara isikutele võimalikult soodsal moel võõrandada. Siinkohal tuleb ka meenutada, et eluruumide erastamise objektiks olid eluruumid, käesoleval juhul ei oleks eluruumi kui eraldiseisva asja võõrandamine kaebajatele võimalik ka RVS alusel, sest eluruumi kui eraldiseisvat asja enam ei eksisteeri. Teoreetiliselt oleks võimalik kaebajatele võõrandada mõtteline osa xxxxxxxxx kinnistust, ent sellist võõrandamise kohustust riigil ei ole, iseäranis ei oleks kohustust võõrandada seda turuväärtusest odavama hinna eest. Ka juhul kui kaebajatel oleks olnud mingil ajal õigus ja võimalus nende kasutuses olnud eluruumid erastada, ei oleks nende juurde ilmselgelt olnud võimalik maad erastada praeguse xxxxxxx kinnistu ulatuses. Seega ei saa vaidlustatud otsuseid õigusvastaseks pidada ega tühistada seetõttu, et Politsei- ja Piirivalveamet ei ole kaalunud võimalust võõrandada vaidlusalust vara kaebajatele riigivaraseaduse alusel. Kuivõrd vaidlustatud otsuste tühistamiseks ei ole alust, tuleb rahuldamata jätta ka esitatud kohustamistaotlused.
67. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebajate kahjuks. Kuna vastustaja ei ole kohtult taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kõigi menetlusosaliste kulud nende endi kanda. Kristjan Siigur kohtunik 5