) § 55 lg 1 sätestab vanglale kohustuse tagada kinnipeetavatele võimalus kehakultuuriga tegelemiseks, kuid ei reguleeri täpsemalt kohustuse täitmise tingimusi. Ka Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-510 leidnud, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaluse realiseerimist temale sobival viisil. Riigikohus on 05.02.2009 lahendis asjas nr 3-31-95-08 märkinud, et kehakultuuriga tegelemise õiguse realiseerimine sõltub vangla võimalustest ja julgeoleku tagamise vajadusest. 4.3. Spordiseaduse (SpS) § 2 kohaselt korraldavad ja edendavad sporti riik, kohalikud omavalitsused ja spordiorganisatsioonid kogu rahva kehalise ja vaimse vormi, sportliku eluviisi, samuti noorte sportliku eneseteostuse eesmärgil. Ka kinnipeetavad kuuluvad määratluse rahvas alla.
lg 1 kohaselt tuleb tagada kinnipeetavatele võimalus kehakultuurida tegelemiseks. Eelmärgitud sätete eesmärgiks ei ole piirata õigusi ja vabadusi. Põhiõiguste piirangud peavad olema vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Kohtuotsusega on kaebuse esitajalt võetud vabadus, kuid sellega ei ole seatud piiranguid muudele õigustele ja vabadustele. Vangistusseadus võib piiranguid seada, kuid ka see peab vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud õigusi ega vabadusi (
¹ lg 2).
lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmisele. Muuhulgas tähendab see vastutustunde õpetamist vabaduses toimetulekuks ja taasühiskonnastumiseks. Kaebaja arvates peab olema vanglaelu viidud võimalikult sarnaseks positiivse elumudeliga ja tagatud vangide heaolu vajadused (Euroopa vanglareeglistiku punktid 5 ja 23.3). 4.4. Vangla ei ole oma otsuses põhjendanud, miks ei ole võimalik kasutada jõusaalis olevaid treeningvahendeid ning käsitlenud taotlust kitsalt jõusaali kui ruumi kasutamise taotlusena. Keeldumisel ei ole toodud välja, millised on need objektiivsed põhjused, miks jõusaalis olevate treeningvahendite kasutamine võimalik ei ole.
Kodukorra punkti 4.6 kohaselt toimub spordisaali kasutamine sektsioonide kaupa graafiku järgi. Tallinna Vangla sotsiaalosakonna juhataja direktori asetäitja ülesannetes 09.02.2012 kinnitatud „Tallinna Vangla spordisaali kasutamise graafiku“ kohaselt kasutavad neljanda üksuse sektsiooni 4-2 kinnipeetavad spordisaali kolmapäeviti ajavahemikul kell 08.30-10.00, õppivad kinnipeetavad laupäeviti ja pühapäeviti ajavahemikul 08.30-10.00 ning töötavad kinnipeetavad lisaks laupäeviti ajavahemikul kell 13.30-15.30. 5.2. Tallinna Vangla nõustub kaebuses toodud seisukohaga, et õigusaktid küll sätestavad, et riik peab rahvale, sh kinnipeetavatele, tagama kehakultuuriga tegelemise, kuid kuidas seda teha, õigusaktid ei sätesta.
lg-st 1 ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda konkreetse endale meelepärase spordialaga tegelemise võimaldamist. Vanglal on kohustus tagada üksnes võimalus kehakultuuriga tegelemiseks üldiselt. Puudub kohustus tagada igale kinnipeetavale subjektiivselt meeldiva spordiala harrastamise võimalus kinnipeetava poolt soovitud mahus. Kinnipeetavatele peavad olema tagatud kõik neile seadusest tulenevad õigused, kuid õigusaktidest ei tulene, et kinnipeetavad peavad saama kasutada kõiki vanglas olemasolevaid ruume. Kuni
lg 1 sätestatut ei saa tõlgendada selliselt, et sportimine tuleks tagada just jõusaalis, vaid sportimisvõimaluse korraldamine on jäetud siiski vangla otsustada. Kinnipeetavatel ei ole võimalik jõusaali kasutada ka võrdse kohtlemise printsiibist lähtuvalt, kuna vangla ei saaks kõigile kinnipeetavatele võimaldada jõusaali kasutamist just selle väikestest mõõtmetest ja vähestest vahenditest tulenevalt. Spordisaali kasutavad korraga 1015 neljanda üksuse kinnipeetavat ning arvestades spordisaali suurusega on seal piisavalt ruumi, et kinnipeetavad saaksid spordiga tegeleda. Näiteks on kinnipeetavatel spordisaalis 3 võimalik mängida võrk- ja korvpalli, saalihokit ning lauatennist või teha lihtsalt erinevaid spordiharjutusi. Vangla ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vanglaametnike jõusaali kasutamise mittevõimaldamise näol on tegemist piirangute seadmisega. Tegemist on keelduva otsusega, mille kohaselt ei võimaldata kinnipeetaval kasutada vanglaametnike tööks vajalikke ruume ja vahendeid. 5.3. Justiitsministri 10.04.2003 määruse nr 29 „Vanglaametnike ametiastemete atesteerimisnõuded“ kohaselt peavad vanglaametnikud vastama erinevatele erialastele teadmiste ja oskuste nõuetele. Võrreldes teiste vanglaametnikega kehtivad eelpool nimetatud vanglaametnikele kõrgeimad kehalise ettevalmistuse nõuded, seetõttu on põhjendatud nende ametnike toetamine kehalise ettevalmistuse nõudele vastavuses hoidmisel. Ükski õigusakt ei keela tööandjal luua tingimusi ja võimaldada tööajast tegeleda tegevustega, mis aitavad tagada ametikohale seatud nõuetele vastavuse. Lisaks selgitame, et kehalised katsed kehtestati vanglaametnikele justiitsministri 27.11.2009 määrusega nr 37 „Vanglateenistust käsitlevate määruste muutmine“. Määruse seletuskirja kohaselt tuleb kehalise võimekuse taseme tõstmist või säilitamist lugeda spetsiifiliseks erialaseks koolituseks. Samuti tuleb kehalise võimekuse nõuete täitmise eesmärgiga tegevust pidada üheks töötervishoiu ja tööohutuse tagamise abinõuks. Sellest tulenevalt on vangla kohustatud tagama vanglaametnikule tema töös vajalike oskuste arendamise, sh kehalise ettevalmistuse nõuete täitmise. Töölepingu seaduse kohaselt on vangla kohustatud tasuma vangla kui tööandja huvidest lähtuva täiendkoolituse kulud ja seadusest tulenevalt säilitama koolituse ajal tema keskmise töötasu. 5.4.
lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, karistusjärgselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine, karistusjärgne kinnipidamine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Asjaolu, et kinnipeetaval ei ole võimalik vanglas kehakultuuriga tegelemisel kasutada kõiki talle meelepäraseid spordivahendeid, ongi paratamatu ebameeldivus, mis on tingitud vangistuses viibimisest. 5.5. Riigikohtu praktika kohaselt saab
EVR punkti 27.1 kohaselt tuleb igale vangile iga päev võimaldada vähemalt üks tund sportimist värskes õhus, kui ilm lubab. EVR punkti 27.2 kohaselt tuleb halva ilma korral vangile võimaldada sportimist muudes tingimustes. EVR punkt 27.3 sätestab, et õigesti organiseeritud tegevus füüsilise vormi edendamiseks ning küllaldaste sportimis- ja meelelahutusvõimaluste tagamiseks moodustab vanglarežiimi lahutamatu osa. EVR punkti 27.4 kohaselt muretsevad vanglaasutused sellise tegevuse soodustamiseks asjakohased seadmed ja varustuse. Vanglareeglistik on soovituslik vangistusalane instrument, mille eesmärgiks on püüd ühtlustada Euroopa Nõukogu liikmesriikide vangistusalast praktikat. Vanglareeglistiku preambulas selgitatakse, et Ministrite Komitee soovitab, et liikmesriikide valitsused juhinduksid oma seadusandluses, poliitikas ja praktikas EVR-i lisas sisalduvast reeglistikust. Ministrite Komiteel puudub pädevus reguleerida Euroopa Nõukogu riikide vangistusõigust juriidiliselt siduvate mehhanismidega. Nagu nähtub ka Vanglareeglistiku seletuskirjast on tema esmaseks funktsiooniks olla juhiseks vangistusalase seadusandluse ning praktika kujundamisel. Tegemist ei ole aktiga, mis loob riigile kohustusi ja kinnipeetavatele õigusi. 5.
lg-le 1 esitanud Tallinna Vanglale 26.03.2012 taotluse (tlk 32), mille sisuks on tagada sättes märgitud kehakultuuriga tegelemise võimalus viisil, et kaebaja saaks kasutada vangla spordikompleksis olevat jõusaali või seal asuvaid treeningvahendeid spordisaali kasutamise ajal. Kodukorra punkti 4.6 kohaselt toimub spordisaali kasutamine sektsioonide kaupa graafiku alusel. 09.02.2012 kinnitatud graafik määrab ära spordisaali kasutamise aja, milleks kaebaja puhul on üks kord nädalas. Õigusaktides ei ole määratletud, kuidas täpselt toimub spordisaali kasutamine. Kaebaja taotluse lahendamine oleks võimalik nii kodukorra viidatud sätte tõlgendamisel selliselt, et spordisaali kasutamine hõlmab ka jõusaali kasutamist või kodukorra vastavas osas täiendamisega (ehk haldusakti andmisega) või jõusaalis olevate treeningvahendite (mis on lihtsalt teisaldatavad) andmisega spordisaalis harjutuste tegemiseks. Seda juhul, kui
lg-st 1 (mida sisustatakse arvestades EVR soovitusi) tulenev kohustus tagada kaebajale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks ei ole piisaval määral täidetud ning puuduvad põhjused, miks seda kohustust ei võiks täita kaebaja poolt soovitud viisil. Seega on tegemist keeldumisega kinnipeetavale vangistusseadusest tuleneva õiguse suuremas mahus kasutamisest. Kohus leiab, et 27.04.2012 vastust kaebaja taotlusele saab käsitleda haldusaktina, millena seda on käsitlenud ka vastustaja, menetledes vaidemenetluses kehtetuks tunnistamise nõuet.
lg-st 1 tuleneb üldine õigus kehakultuuriga 5 tegelemiseks, sealjuures ei pea kehakultuuriga tegelemise tagamise kohustuse täitmiseks lugema üksnes graafikujärgset spordisaali kasutamise võimaldamist, vaid kehakultuuriga on võimalik kinnipeetaval tegeleda ka muul ajal ja kohas. Eesti keele seletava sõnaraamatu (leitav arvutivõrgus, www.eki.ee) kohaselt on kehakultuur kehalise kasvatusega tegelemine keha tugevdamiseks ja arendamiseks. Sport on seletava sõnaraamatu kohaselt mängulist laadi võistluslik kehaline tegevus, sportimine. Seega on kehakultuuriga tegelemine laiem mõiste kui sport. Kehakultuuriga tegelemist ei sisusta täpsemalt ka EVR, mis on oma olemuselt mittesiduv akt (vangistusseaduse tõlgendamisel soovituslik instrument, RKHK asi nr 3-3-1-5-10). Kuna kaebajale tuleneb
lg-st 1 õigus tegeleda kehakultuuriga, siis saab kohus kontrollida, kas kaebajale tagatud võimalused kehakultuuriga tegelemiseks (ilma õiguseta kasutada jõusaali või selle inventari) on piisavad
Kui need on piisavad, siis ei ole kaebajal õigust nõuda, et talle tagataks veel mingi võimalus kehakultuuriga tegelemiseks, sh spordisaali kasutamise asemel võimalus kasutada jõusaali või selle inventari. Kehakultuuriga tegelemise võimaluste hindamisel ei pea piirduma vaid ruumis võimaldatud tegevustega, vaid arvestada tuleb ka seda, et kinnipeetavatele on tagatud päevas üks tund viibimist värskes õhus, st kaebajal on võimalik kõndida ja tegeleda kehaliste harjutustega. EVR punkt 27.1 näeb ette, et igale vangile tuleb iga päev võimaldada vähemalt üks tund sportimist (ing.k versioonis exercise, harjutuste tegemine) värskes õhus, kui ilm lubab.
Kohtu arvates hõlmab jalutuskäigu õigus värskes õhus vastavalt
Kohtule ei ole teada, et keelatud oleks kehaliste harjutuste tegemine ka muul ajal ja kohas (nt kambris kätekõverduste ja venitusharjutuste tegemine). Tallinna Vangla 09.02.2012 kinnitatud spordisaali kasutamise graafiku kohaselt on võimalik spordisaali kasutada kolmapäeviti kell 8.30-10.00 sektsiooni 4-2 kinnipeetavatel. Õppivad kinnipeetavad saavad spordisaali kasutada laupäeval ja pühapäeval kell 8.30-10.00 ning töötavad kinnipeetavad laupäeval kell 13.30-15.
lg-s 1 sätestatud õiguse (tegeleda kehakultuuriga) tegelik ja piisav kasutamine, mistõttu puudub vajadus võimaldada tal kasutada vanglas olevat jõusaali või seal asuvaid hõlpsalt teisaldatavaid treeningvahendeid kasutamiseks spordisaalis. Samuti peab kohus põhjendatuks spordisaalis jõutreeningu vahendite mittelubamist ohutuse tagamise eesmärgil. Vangla vastuse kohaselt said kinnipeetavad Tallinna Vanglas kuni 2009.a. II poolaastani kasutada spordisaalis viibimise ajal mõningaid jõuharjutuste tegemiseks mõeldud vahendeid (hantlid, rinnalt surumise kang ja poksikott). Nende kasutamisest spordisaalis otsustati ohutuse tagamiseks loobuda. Ruum, kus varem olid jõuharjutuste tegemiseks mõeldud vahendid, remonditi ja sisustati jõusaaliinventariga vanglaametnike tarbeks. Jõusaal rajati selleks, et vanglaametnikel oleks võimalik treenida atesteerimisel läbiviidavate kehaliste katsete tulemuste parandamiseks. Kinnipeetavatel on jätkuvalt võimalik kasutada spordisaali erinevateks pallimängudeks või teha seal harjutusi. Jõusaali kinnipeetavate kasutusse andmist takistab ruumi väiksus ja vahendite vähesus. Vanglal tuleks võrdse kohtlemise põhimõttest 6 lähtudes tagada kõigile kinnipeetavatele jõusaali kasutamine, mis ei oleks eeltoodu tõttu võimalik. Pooltel ei ole vaidlust, et 10-15 neljanda üksuse kinnipeetavat, kes tavapäraselt spordisaali kasutavad ei mahuks kõik jõusaali. Kaebaja ise väidab kaebuses seda, et spordisaalis harjutuste tegemine samaaegselt pallimängudega segab pallimänguga tegelejaid, seega võib kaebaja enda väitele tuginedes eeldada, et nt kangiga harjutuste tegemine segab veelgi rohkem, kuivõrd treeningvahend võtab ruumi, samuti võib selle otsa kukkudes saada vigastusi. Treeningvahendite vähesus võib kohtu arvates tekitada ka konflikte nende jagamisel ning ohustada sellega julgeolekut. Seega vastustaja väiteid ohutuse tagamise eesmärgil spordisaalist treeningvahendite äravõtmiseks ei saa pidada põhjendamatuteks. Hinnang ohutusele ja ohutuse tagamise meetmed ei pea olema ajas muutumatud. Kaebaja on kaebuses toonud võrdluseks vanglaametnike võimalused kasutada jõusaali. Kaebaja on märkinud, et vanglaelu tuleb viia võimalikult sarnaseks positiivse elumudeliga ja tagada vangide heaolu vajadused (EVR punktid 5 ja 23.3) ning edendada kinnipeetavate, kui osa rahvast, kehalist vormi ja sportlikku eluviisi (SpS § 2). Kohtu arvates ei ole vastustaja pidanud vanglaametnikke tähtsamateks kinnipeetavatest ning tegemist ei ole õiguslikult (võrdse kohtlemise põhimõtte kontekstis) võrreldavate isikute gruppidega. Seega ei oma tähtsust, millistel alustel vanglaametnikud kasutavad jõusaali. Küll on vastustaja viidanud põhjendatult asjaolule, et kaebajale jõusaali kasutamise võimaldamisel tuleks seda võrdse kohtlemise põhimõttest lähtudes võimaldada kõigile teistele kaebajaga võrreldavas olukorras olevatele kinnipeetavatele. Vastustaja ei saa eeldada ega oletada, et äkki keegi ei soovi jõusaali kasutada ning siis ei ole välistatud, et soovijad mahuvad jõusaali ära. Seega põhjendus, et jõusaali väiksus ja vahendite vähesus ei võimalda nende andmist kinnipeetavate kasutusse, on kohane. Kinnipeetavate, positiivsele elumudelile vastavate, vajaduste rahuldamine sõltub riigi võimalustest. Kohtu arvates on kohatu nõuda kinnipeetavatele mitmekesiste spordiga tegelemise võimaluste loomist olukorras, kus suurel osal kinnipidamiskulude eest tasuvatel ja kuritegusid mittesooritanud maksumaksjatel ei ole materiaalsetel põhjustel võimalik endale lubada ei jõusaali ega pallimängu harrastamiseks spordisaali kasutamist ning riigil puudub võimalus seda kõigile tasuta tagada. 10. Kaebajale on tagatud
lg-s 1 sätestatud üldise kehakultuuriga tegelemise õiguse kasutamine piisavas mahus. Keelduva haldusaktiga ei ole seega rikutud kaebaja õigusi ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. 11. Kuna kaebus jääb rahuldamata siis jäävad kaebaja menetluskulud (kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv) HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude väljamõistmist ei taotlenud. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristina Maimann 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.