Obsah (6)

§ 1§ 15§ 10§ 150§ 3§ 22

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Määruse tegemise aeg ja koht 1. märts 2013, Tartu Tsiviilasja number 2-12-31433 Tsiviilasi Uni

) 10 lg 2 p 1 alusel. 15.08.2012 määrusega rahuldas maakohus osaliselt võlausaldaja taotluse pankrotiavalduse tagamiseks ja arestis võlgniku nimele registreeritud AS Transcom (rk: 10550575) 4 755 000 aktsiat, nimiväärtusega 47 550 000 krooni, ning seadis keelumärke aktsiate käsutamise keelamiseks Eesti Väärtpaberite Keskregistrisse. 27.08.2012 määrusega nimetas kohus võlgniku ajutiseks halduriks Karin Antsovi.

1. Võlgnik oli seisukohal, et täidetud ei ole kumbki imperatiivsetest pankroti väljakuulutamise alustest – pankrotiavalduse aluseks oleva nõude olemasolu ja ulatus on ebaselged ning võlgnik on maksejõuline, st tema vara ületab kohustusi ja seejuures on võlgnikul piisavalt likviidseid vahendeid. Võlgniku
2. a. majandusaasta aruande osaks olevast bilansist ja kasumiaruandest nähtub, et võlgniku vara maht oli 31.12.2011 seisuga 30 614 098 eurot ja kohustuste maht 701 485 eurot. 31.10.2012 seisuga on vastavad numbrid 30 517 865 eurot ja 612 532 eurot ehk siis vara ja kohustuste maht ning omavaheline suhe on püsinud muutumatuna. Võlgniku vara ületab kohustusi ca 44-kordselt või kui arvestada kohustuste hulka ka pankrotiavalduse aluseks olev nõue, siis ca 4,7-kordselt. Vandeaudiitor Maidu Kuuse hinnangul on võlgniku peamise vara – AS Transcom aktsiate – väärtuseks 25 677 000 eurot. MAAKOHTU LAHEND
3. Tartu Maakohus jättis
4. detsembri 2012 määrusega Unicredit Bank AG avalduse Transcom Grupp OÜ pankroti väljakuulutamiseks rahuldamata. Määruse kohaselt ei ole võlgnik püsivalt maksevõimetu.

§ 1

lg 2 järgi on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine; lg 3 kohaselt juriidiliselt isikust võlgnik on maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Ajutine haldur esitas kohtule andmed võlgniku majandusliku olukorra kohta järgnevalt: Võlgniku kohustused: 2 1) Hill & Knowlton Eesti AS 77,94 eurot 2) Maria Mägi Advokaadibüroo OÜ 14 845,73 eurot 3) Horisont OÜ 6782,33 eurot 4) Transcom AS 600 531,62 eurot 5) Pere AS 10 000,00 eurot 6) Werol 2000,00 eurot 7) Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal 461,29 eurot 8) Unicredit bank AG 6 545 000,00 eurot kokku 7 179 698,91 eurot. Võlgnikul materiaalset vara ei ole. Tegemist on nn holdingfirmaga, mille ülesandeks on väärtpaberite haldamine. Võlgniku omandis on 95,1% AS Transcom aktsiatest, koguseliselt 4 755 000 aktsiat, nimiväärtusega 47 550 000 krooni (15 276 221 eurot); raha SEB Pangas 5,19 eurot ja Swedbank kontol 8840 eurot seisuga 26.10.2012. Ajutine haldur leidis, et minimaalselt on AS Transcom aktsiapaki väärtuseks 15 276 221 eurot, s.o suurus, mis on kajastatud AS Transcom omakapitalina (16 063 324 eurot, sellest 95,1%). Kohtul puudub alus kahelda AS Transcom bilansis, kuna seda ümberlükkavaid tõendeid ei ole esitatud. Pankrotimenetluse algatamisel ja ajutise halduri nimetamisel on kohus

§ 15

lg 1 ja lg 3 p 1 asjaolusid kaalunud ning kohus on jätkuvalt seisukohal, et võlausaldajal on nõudeõigus võlgniku vastu. Võlgniku vastuväited nõudele ei ole piisavad, lükkamaks ümber nõude aluseks olevaid dokumente (CPM-le antud 23.02.2010 garantiikiri summas 7 534 931,30 eurot). Võlgnik ei ole esitanud tõendeid VÕS § 155 lg 4 kohaselt. Seetõttu saab vaidluse all olla üksnes garantiist tuleneva nõude suurus. Menetluses on selles osas esitatud kolm erinevat summat: lepingust tulenev summa 7 534 931,30 eurot, Weroli pankrotimenetluse esimesel üldkoosolekul võlausaldajale antud häälte arvu aluseks olev summa 6 545 000 eurot ja võlgniku lepingulise esindaja seisukoha põhjal summa 1,6 miljonit eurot. Kohus käsitles võlgniku maksejõuetuse hindamisel suurimat võimalikku nõudesummat. Kohtule ei ole esitatud dokumenti, millel oleks täitemenetluse seadustiku §-s 2 märgitud täitedokumendi tähendus. Seetõttu võivad lepingupooled nõude olemasolu ja selle täpse suuruse üle vaielda. Kohus möönab üksnes, et võlausaldaja nõue oli piisavalt põhjendatud ja selge, nimetamaks ajutist haldurit, st pankrotimenetluse algatamiseks. Kuna võlgniku vara koosneb teise äriühingu väärtpaberitest, taandub võlgniku maksejõuetuse üle otsustamine küsimusele AS Transcom aktsiate väärtusest. Ajutine haldur on avaldanud erinevaid seisukohti ja lõpuks asunud seisukohale, et võlgnik ei ole maksevõimetu, isegi arvestades võlausaldaja nõuet täissuuruses. Haldur on leidnud, tuginedes võlgnikult saadud informatsioonile ja audiitori arvamusele, et võlgniku bilansis finantsinvesteeringuna kajastatud summa 30 000 000 eurot (AS Transcom aktsiad) väärtuseks tuleb lugeda vähemalt 15 000 000 eurot. Vara väärtuse hindamisel on aluseks võetud vara potentsiaalne võimekus toota kasumit ja positiivset rahavoogu, arvestades võlgniku kaudses omandis olevate tütar- ja sidusettevõtete majandustegevust. Tõendeid, mis üheselt kummutaksid selle seisukoha, ei ole võlausaldaja esitanud. Võlgniku maksejõuetuse tõendamine pankrotimenetluses on pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja ülesanne. Kohus andis selleks piisava tähtaja 26.10.2012 kohtuistungil. Seetõttu jättis kohus rahuldamata võlausaldaja taotluse 04.12.2012 kohtuistungil täiendava tähtaja andmiseks ja kohtuistungi edasilükkamiseks. Samadel põhjustel ja tulenevalt TsMS §-st 437 jättis kohus rahuldamata ka võlausaldaja taotluse menetluse uuendamiseks. Ekspertiisi määramine võlgniku vara väärtuse kindlaks tegemiseks ei ole pankrotimenetluses vajalik, kuna eksperdi ülesandeid täidab ajutine haldur. Kohus ei nõustunud võlausaldaja arvamusega, et võlgniku varaks olev nn aktsiatombuke on väärtusetu. Võlgnik saab tänu häälteenamusega osalusele AS-s Transcom täielikult juhtida ja 3 mõjutada tütar- ja sidusettevõtete tegevust. Võlgnikul on vastavalt vajadusele võimalik kujundada nt endale makstavate dividendide suurust, täiendavate finantsvahendite kaasamist tütarettevõtete poolt, nende varade müüki ja koormamist. Kohtu arvamust selles osas kinnitab võlgniku omandis olevate väärtpaberite kasutamine pandina kolmanda isiku kohustuste tagamiseks. Puuduvad andmed selle kohta, et AS Transcom omandis olevad äriühingud oleks majandusraskustes või ei suudaks oma kohustusi täita. Kohus märkis, et võlgniku varaks ei saa tõepoolest lugeda tema nn tütarettevõtetele kuuluvat vara. Üksnes asjaolu, et võlgnik ei täida võlausaldaja nõuet, sh ka pärast pankrotihoiatuse saamist, ei tõenda võlgniku püsivat maksevõimetust ja ei ole aluseks pankroti väljakuulutamisele. Võlgnik ei ole täitnud garantiilepingust tulenevaid kohustusi, kuna vaidleb nõudele vastu. Olukorras, kus võlgnik nõudega ei nõustu, ei ole mõistlik eeldada, et nõue rahuldatakse vabatahtlikult. Võlausaldaja on rakendatavaks sunnivahendiks valinud pankrotimenetluse, mille raames nõude täpset suurust, kindlat olemasolu ja sissenõutavust kindlaks ei tehta. Vastava nõude esitamisel teeb kohus loetletud asjaolud kindlaks eraldi hagimenetluses. Ajutise halduri aruande järgi on võlgnikul kohustusi summas 7 179 698,91 eurot. Võlgniku vara (AS Transcom aktsiate) väärtuseks on haldur hinnanud ca 15 miljonit eurot. Seega on vara väärtus suurem u kaks korda. Kohus nõustus võlausaldaja seisukohaga, et võlgniku vara võib olla piiratud likviidsusega. Börsil noteerimata AS Transcom aktsiate võõrandamine võib kujuneda keerukaks ja nende tegelik väärtus selguda alles pärast müüki. Samas on võimalik prognoosida nende aktsiate baasil potentsiaalset tootlust ning kolmandate isikute vara käsutamise võimekust. Võlgnik on viimastel aastatel tootnud kasumit ca 3 000 000 eurot (120 000 eurot aastas). Võlausaldaja nõuet mitte arvestades on majandustegevuse tulem ilmselt piisav võlgniku eesmärkide täitmiseks (eraisikust omaniku dividendipoliitika). Võlgniku püsiva maksejõuetuse hindamisel tuleb arvestada majandustegevuse perioodilisusega. Juhul, kui puuduks vaidlus võlausaldaja nõude olemasolu ja suuruse osas, oleks jätkuvalt küsitav nõude kohene rahuldamine. Vajalikus suuruses käibevahendite või välise krediidi saamine võtaks paratamatult aega ning küsitav oleks

§ 10lg 2 p-s 1 märgitud 10-päevase tähtaja täitmine.

Majandustegevuses oluliselt reaalsem oleks nõude täitmine nt

§ 10lg 2 p-s 2 märgitud 3-kuulise tähtaja jooksul.

Seega võlgniku püsiva maksejõuetuse tuvastamisel tuleks aluseks võtta kohustuste täitmise suutmatus vähemalt 3-kuulise perioodi jooksul. Võlgniku vara ja sellest tuleneva kolmandate isikute (OÜ Pärnu Stividorid, OÜ Zelluloosi Kinnisvara, AS Ammende Villa, AS Pärnu Sadam, Sadamahalduse OÜ, AS Transcom Vara) varakäsutusõiguse baasil on võlgnikul selge potentsiaal vajaliku rahavoo tekitamiseks vastuvaidlematu nõude saamisel. Kuna kohus jätab võlgniku pankroti välja kuulutamata, jäävad menetluskulud

§ 150lg 3 alusel võlausaldaja kanda.

Menetluskulude osas teeb kohus eraldi määrused. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED 4. Unicredit Bank AG esitas määruskaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 20. detsembri 2012 määruse tühistamist ja Transcom Grupp OÜ pankroti väljakuulutamist või alternatiivselt asja saatmist uueks läbivaatamiseks Tartu Maakohtule. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) jättis kohus määruses märkimata asja läbivaatamisel osalenud võlausaldaja ühe esindaja (advokaat Üllar Talviste) ja võlgniku esindajad, piirates sellega kaudselt kaebeõigust; 2) ei ole kohus asunud kindlale seisukohale, kas võlausaldaja nõue on põhjendatud ja selge, ning on avaldanud vastakaid seisukohti, mis ei ole pankrotiasja lahendamisel lubatav. Kohus määras võlausaldaja nõude alusel ajutise halduri ja algatas pankrotimenetluse. Seega on kohus käsitanud ajutise halduri nimetamise otsustamisel nõuet selge ja põhjendatuna. Kohus märgib 4 lahendis, et ta möönab nõude selgust ja põhjendatust. Möönmine tähendab võrdse võimalikkuse esinemist, st kohus jättis märgitud asjaolu sisuliselt välja selgitamata ja kohtulahend pole mõistlikult arusaadav; 3) jättis kohus nõude põhjendatuse ja selguse osas tähelepanuta, et võlgniku seadusjärgne esindaja Meelis Virro kinnitas teabe andmise käigus Jõgeva kohtumajas toimunud istungil garantii olemasolu ja selle andmist võlgniku poolt. Võimalikud vastuväited võlausaldaja nõude põhjendatusele tulnuks esitada enne pankrotimenetluse algatamist ja ajutise halduri nimetamist ehk kui kohus nimetas asjas ajutise halduri, siis on kohus seeläbi ka nõuet selge ja põhjendatuna käsitanud. Ajutine haldur on oma aruannetes käsitlenud võlausaldaja nõuet üldiselt põhjendatuna. Kohus pole ka arvestanud, et juhul kui kahes käimasolevas pankrotimenetluses (Werol ja Pere AS) on sama nõuet hinnatud õiguslikult põhjendatuna, on vastupidisele seisukohale asumine kasina perspektiivikusega. Keegi ei ole vaidlustanud seadmete, mille ostmist garanteeriti, olemasolu ning müüki Weroli pankrotimenetluse käigus. Märgitud tarnelepingu eseme omandamine ilma garantii olemasoluta ei olnud võimalik; 4) jättis kohus hinnanguta olulise asjaolu, et võlgniku ainsaks varaks olevad aktsiad on koormatud finantstagatisena panga kasuks võlgniku sõnul 2,6 miljoni euro suuruse kohustuse täitmise tagatiseks. Ajutine haldur sai sellest teada alles kohtuistungil. Selliselt koormatud aktsiad pole vabalt võõrandatavad. Selline vara pole likviidne. Kohus tegi aktsiate koormamisest vastupidise järelduse – see justkui kinnitaks võlgniku maksevõimet ja aktsiate väärtuslikkust, sest neid on saadud kasutada kolmandate isikute kohustuste tagamiseks; 5) on täiesti käsitamatu kohtu järeldus, et kuivõrd võlgniku positiivne kassavoog on viimaste aastate jooksul keskeltläbi 3 miljonit eurot (120 000 eurot) aastas, on see piisav võlgniku eesmärkide täitmiseks. Menetluses arutati seda, kas võlgnik suudab täita võlausaldaja nõude või mitte. Võlgniku maksevõime on matemaatiliselt väljaarvutatav ja hinnang sellele ei tohi olla ebamäärases stiilis „võlgnikul on selge potentsiaal vajaliku rahavoo tekitamiseks“. Kui kohus esitas märgitud asjaolu võlgniku maksevõimelisuse kinnituseks, jääb arusaamatuks, mida tähendavad „viimased aastad“ ja „võlgniku eesmärgid“ selles kontekstis. Samuti näitab arvutus (3 000 000/120 000=25), et ka 25-aastasest võlgniku eesmärkide püsivast täitmisest ei piisaks kohtu loogikat järgides võlausaldaja nõudest vähem kui poole tasumiseks; 6) ei ole kohtu järeldused majandustegevuse perioodilisusest arusaadavad, sest tegemist on seadusevälise käsitlusega. Pankrotiseadus ei seo võlgniku maksevõime hindamist võlgniku majandustegevuse perioodilisusega, samuti ei seo võlaõigusseadus võla tasumise kohustust majandustegevuse perioodilisusega. Vabaturumajanduse tsükliline areng on makromajanduse mõiste ja ei puutu asja. Kohtumääruses kasutatavad mõisted peavad ühtima õigusterminoloogiaga ja olema arusaadavad; 7) on kohtu järeldus kolmandate isikute varakäsutusõigusest ebakonkreetne ja seeläbi mittearvestatav. Asjaõigusseaduse § 6 kohaselt kuulub juriidilise isiku vara vaid juriidilisele isikule. Kolmandate isikute vara ei saa kasutada võlgniku kohustuste katteks. Varakäsutusõiguse olemasolule viidates tuleb täpselt näidata, kuidas varakäsutusõiguse teostamine õiguslikult toimuda saaks. Võlgnik ei saa ise vahetult vastu võtta mingeid otsuseid, sest sidus- ja tütarettevõtjates ei olda ise vahetuks osanikuks või aktsionäriks. Teiseks, äriseadustiku järgi peaks minimaalse kontrolli olemasoluks omama kontrolli vähemalt 51% äriühingu aktsiate, osade ja häälte suhtes või erilepingut aktsionäride, osanike vahel. Kõigi juhtimisotsuste tegemiseks oleks vaja siiski 2/3 häälteenamust. Kohus ei selgita, kuidas võlgnik, olles pelgalt aktsionäri aktsionäriks, oletatavat varakäsutust realiseerib. Kontserni kõige varalisemas ettevõttes, AS-s Pärnu Sadam, omatakse vahetult vaid 50%-list osalust, millega pole võimalik teostada nn edukat varakäsutust; 8) olid ajutise halduri seisukohad äärmiselt pealiskaudsed. Arusaamatu on ka halduri seisukoht, et võlgnikul puudub vara pankrotimenetluse läbiviimiseks, kuigi võlgniku 5 varalisust hinnati tema poolt võrdseks ligi 15 miljoni euroga. Haldur ei ole arvestanud finantsgarantiide olemasolu ja võlgniku ainukese vara, AS Transcom aktsiate, koormatust panga kasuks, kuuldes nendest asjaoludest alles kohtuistungil. VÕLGNIKU VASTUVÄITED 5. Transcom Grupp OÜ vaidleb määruskaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude määruskaebuse esitaja kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole võlausaldaja kaebeõigust rikutud. Võlausaldajal on kaks lepingulist esindajat ühest ja samast advokaadibüroost, vandeadvokaat Katrin Kahn ja vandeadvokaat Üllar Talviste, kes on samaväärselt õigustatud ja kohustatud võlausaldajat menetluses esindama. Vandeadvokaat Ü. Talvistel ei ole antud menetluses tema kliendist (võlausaldajast) eraldiseisvat kaebeõigust; 2) ei rikkunud kohus võlausaldaja nõude hindamisel menetlusnorme. Kohus ei ole ega saanudki pankrotiasja raames lõplikult lahendada võlausaldaja nõude olemasolu ja suuruse küsimust, kuna pankrotiavalduse esemeks ei ole kohtu poolt võlausaldaja nõude siduvalt lahendamine. Kohus käsitles võlgniku maksejõuetuse hindamisel suurimat võimalikku nõudesummat ehk 7 534 931,30 eurot. Ei määruskaebuses nimetatud pankrotiasjades ega üheski teises menetluses ei ole kohus võtnud seisukohta käesolevas asjas võlausaldaja poolt esitatud garantiilepingu osas. Ajutine haldur on märkinud, et tema ülesandeks ei ole kujundada seisukohta võlausaldaja nõudele esitatud õiguslike vastuväidete osas ning nende kohta annab hinnangu kohus. Ka haldur on arvestanud võlausaldaja nõuet võlgniku maksevõime hindamisel praktiliselt sellises suuruses, nagu on võlausaldaja arusaam. Võlgnik leiab, et võlgniku maksevõime hindamisel tulnuks jätta võlausaldaja nõue kas täies ulatuses arvestamata või arvestada mitte suuremas summas kui 1,6 miljonit eurot; 3) on võlgnik maksejõuline äriühing. Menetluses ei ole kogutud ühtegi tõendit, mis kinnitaks võlgniku püsivat maksejõuetust. Küll aga on kogutud tõendeid, mis kinnitavad üheselt võlgniku maksejõulisust, sh:

1. a)ajutise halduri 25.10.2012 ja 03.12.2012 aruanne, mille kohaselt on võlgnikule kuuluvate AS Transcom aktsiate väärtuseks vähemalt 15,27 miljonit eurot;
2. b)halduri tellitud vandeaudiitor Anne Kallase 03.12.2012 arvamus, mille järgi on võlgnikule kuuluvate AS Transcom aktsiate väärtuseks 18,8 miljonit eurot (arvamus rajanes kaheksast kontserni ettevõttest kahe hindamisele);
3. c)võlgniku esitatud võlgniku ja AS Transcom finantsnäitajad, sh 2011. a majandusaasta auditeeritud aruanded, ning võlgniku seadusliku esindaja vastused halduri küsimustele, milliste andmete järgi on võlgniku omakapital ca 30 miljonit eurot ja võlgnikul on piisavalt likviidset vara, mida vajadusel kasutada võlausaldajate nõuete rahuldamiseks;
4. d)vandeaudiitor M. Kuuse 27.11.2012 arvamus, mille järgi on võlgnikule kuuluvate AS Transcom aktsiate väärtuseks ca 25,67 miljonit eurot. Finantstagatise (s.o sisuliselt pandi) tõttu aktsiate mittelikviidseks pidamine on ainetu. Võlgnik jääb selles osas 04.12.2012 istungil ja 20.12.2012 menetlusdokumendi p-s 2.2.3 väljendatud seisukohtade juurde. Väär on võlausaldaja väide, et haldur sai finantstagatisest teada alles kohtuistungil. Samuti ei muuda finantstagatise olemasolu halduri poolt võlgniku maksevõime kohta tehtud järeldusi. Nordea Panga selgituse kohaselt on finantstagatise konto kasutamine likviidsuse seisukohalt samalaadne aktsiapandiga. Finantsasutusel on seadusest tulenev kohustus laenujäägi tasumisel aktsiad koheselt vabastada. AS Transcom kohustuste jääk Nordea Panga ees 28.01.2013 seisuga on tulenevalt 19.01.2011 arvelduslaenulepingust 1 960 000 eurot ja 27.11.2007 laenulepingust 683 079,82 eurot. 6 Võlgnik on teeninud keskmiselt 3 miljonit eurot kasumit aastas. Asjaolu, et kohtul jäi täpsustamata, et 120 000 eurot tähistab omaniku välja võetud dividende, on inimlik eksimus. Võlgnik on esitanud ajutisele haldurile võlgniku majandusnäitajad, finantsprognoosid ning selgitanud rahavoogusid ja nende juhtimist võlgniku kontserni siseselt. Sellele, kas võlgniku maksejõuetus on ajutine või püsiv, ei ole võimalik anda väljendust konkreetsetes numbrites, vaid see eeldab kohtu poolt võlgniku majandusliku seisu ja väljavaadete analüüsi pinnalt hinnangu andmist. Vaieldamatult tuleb hinnangu andmisel arvestada ka võlgniku majandustegevuse perioodilisusega ning muude võlgniku majandustegevust iseloomustavate asjaoludega (sh varade struktuuri, kontserni ülesehitust jne). Kohtu järeldus, mille kohaselt võlgniku ja kolmandate isikute (OÜ Pärnu Stividorid, OÜ Zelluloosi Kinnisvara, AS Ammende Villa, AS Pärnu Sadam, Sadamahalduse OÜ, AS Transcom Vara) varakäsutusõiguse baasil on võlgnikul selge potentsiaal vajaliku rahavoo tekitamiseks vastuvaidlematu nõude saamisel, on õige ja põhjendatud. Võlgnikule kuulub 95,1% AS Transcom aktsiatest. AS-le Transcom kuuluvad enamusosalused kõigis eelnimetatud äriühingutes, v.a AS Pärnu Sadam (50% osalus), OÜ Pärnu Stividorid (50% osalus läbi 100%-lise tütre AS Transcom Vara). Võlgnikul on võimalik läbi aktsionäri staatuse juhtida AS Transcom tegevust ning võtta vastu otsuseid AS Transcom varasse puutuvalt, eelkõige otsustada vajadusel AS Transcom vara müüki, kasumi jaotamist jne. Võlgnik kontrollib täielikult ka AS Transcom nõukogu ja juhatust. Arvestades AS Transcom jaotamata kasumi suurust, on võlgnikul võimalik vajadusel mh dividendi maksmine võlausaldaja nõude rahuldamiseks. Kehtiva õigusega vastuolus on võlausaldaja väide, mille kohaselt on äriühingu kõigi juhtimisotsuste tegemiseks vajalik 2/3 häälteenamuse nõue. AS Transcom teostas 17.01.2013 ostueesõigust, mille tulemusena omandab AS-le A & O (s.o teise aktsionärile) kuuluvad 50% AS Pärnu Sadam aktsiatest. Selle tulemusena saab AS-le Transcom kuuluma 100% AS Pärnu Sadam aktsiatest. 50% aktsiate eest tasumisele kuuluv hind on üle kahe korra kõrgem audiitor A. Kallase poolt AS Pärnu Sadam aktsiatele antud hinnangust (A. Kallas määras 50% AS Pärnu Sadam aktsiate hinnaks 8,6 miljonit eurot). Lisaks kinnitab fakt, et krediidiasutused nõustusid aktsiate ostu finantseerima, AS Transcom ja võlgniku maksejõulisust. Seega on võlgnik astunud samme täiendava vara omandamiseks, mis parandab võlgniku võlausaldajate positsiooni. Nii ajutine haldur kui ka kohus on hinnanud võlgniku vara väärtust äärmiselt konservatiivselt ja kohustuste mahtu võimaliku suurimana. Ka sellistest eeldustest lähtuv hindamine ei võimaldanud pidada võlgnikku maksejõuetuks. Kui hinnata võlgniku vara vähem konservatiivselt (sh võttes aluseks siis kas vandeaudiitor A. Kallase või vandeaudiitor M. Kuuse hinnangud), on vara väärtus oluliselt suurem (nt M. Kuuse hinnangul on AS Transcom aktsiate väärtus 25,6 miljonit eurot, s.o 10 miljonit rohkem kui on aluseks võetud halduri ja kohtu poolt). Järelikult ületab võlgniku vara kohustusi võlausaldaja nõude täismahus arvestamise korral ca kolmekordselt. Kui võtta aluseks võlausaldaja nõue väiksemas mahus (nt 1,6 miljoni eurot), ületab vara kohustusi 16-kordselt; 4) on ajutine haldur koostanud põhjalikud aruanded. Võlausaldaja ei ole esitanud ühtegi konkreetset sisuliselt põhjendatud etteheidet, kus haldur oleks eksinud. Tõendeid, millest nähtuks AS Transcom aktsiate teistsugune väärtus kui võlgniku esitatu või kui on tuvastatud halduri poolt, võlausaldaja ei esitanud. 25.10.2012 aruande kohaselt on võlgnikul halduri hinnangul piisavalt vara, et katta võimalikke pankrotimenetluse kulusid. Võlausaldaja esindaja vandeadvokaat Ü. Talviste on kogu menetluse kestel näidanud halduri suhtes üles halvustavat ja üleolevat suhtumist, mis nähtub ka halduri 25.10.2012 aruande p-st 6. 7 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. 30.01.2013 esitas Transcom Grupp OÜ ringkonnakohtule taotluse võtta asja materjalide juurde Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali 30.01.2013 selgituse (V kd, t.l 14).

§ 3

lg 2 kolmanda lause kohaselt lahendatakse pankrotimenetluse algatamise, pankroti väljakuulutamise ja muud pankrotimenetlusega seotud asjad hagita menetluses, kui seadusest ei tulene, et need lahendatakse hagimenetluses. Vastavalt TsMS § 477 lg-le 7 kohus peab kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel. TsMS § 477 lg 7 alusel rahuldab ringkonnakohus võlgniku taotluse ja võtab asja materjalide juurde Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali 30.01.2013 selgituse. Võlausaldaja seisukoht, et nimetatud tõend on esitatud pärast selleks kohtu poolt määratud tähtaega, ei ole põhjendatud.

1. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu vaidlustatud määrus muutmata. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult leidnud, et Transcom Grupp OÜ ei ole maksejõuetu ning Unicredit Bank AG pankrotiavaldus tuleb jätta rahuldamata.
2. Vastuseks määruskaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust tuvastada võlgniku maksejõuetust ega tühistada maakohtu vaidlustatud määrust. 8.
3. Õige on määruskaebuses esitatud väide, et maakohus ei ole määruse sissejuhatuses märkinud asja läbivaatamisel osalenud võlausaldaja ühe esindaja (vandeadvokaat Üllar Talviste) ja võlgnike esindajaid. Samas on ekslik sellest tehtud järeldus, et ühe esindaja nime märkimata jätmisega piiras maakohus määruskaebuse esitaja kaebeõigust. Asja materjalidest nähtuvalt on võlausaldaja esitanud tähtaegselt määruskaebuse ning seetõttu ei ole väide kaebeõiguse piiramise kohta tõsiseltvõetav. 8.
4. Ebaõige on määruskaebuses esitatud seisukoht, et maakohus ei ole võtnud määruses kindlat seisukohta võlausaldaja nõude selguse ja põhjendatuse kohta. Sellest, et maakohus nimetas võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise pankrotihalduri, tuleneb, et ei esinenud

§ 15lg-s 3 märgitud aluseid ajutise halduri nimetamata jätmiseks.

Määruskaebuse esitaja on teinud eelnevast eksliku järelduse, et ajutise halduri nimetamisega on maakohus käsitlenud võlausaldaja nõuet selge ja põhjendatuna. Määruskaebuse esitaja seisukohast lähtudes eeldab ajutise halduri nimetamine igal juhul pankrotiavalduse rahuldamist ja võlgniku maksejõuetuse tuvastamist. Ringkonnakohus leiab, et selline seisukoht on ekslik. Vaidlustatud määruses on maakohus hinnanud võlausaldaja nõuet üksnes võlgniku maksejõuetuse hindamise kontekstis ning õigesti märkinud, et pankrotiavalduse rahuldamise (rahuldamata jätmise) eelduseks ei ole nõude täpse suuruse kindlakstegemine. Asja materjalidest nähtuvalt on võlausaldaja nimetanud pankrotiavalduses nõude suuruseks 7 534 931,30 eurot, 27.11.2012 menetlusdokumendis (III kd, t.l 192) on võlausaldaja kinnitanud, et tal on nõue võlgniku vastu 6 404 691,61 eurot ning maakohtu istungil 04.12.2012 on võlausaldaja kinnitanud nõude suurust 6,1 miljoni eurot (IV kd, t.l 125). Võlgnik on tunnistanud nõuet summas 1,6 miljonit eurot. Sellest tulenevalt on võlausaldajal vaieldamatult võlgniku vastu nõue vähemalt 1,6 miljonit eurot ning asjaolust, et maakohus käsitles võlgniku maksejõuetuse hindamisel võlausaldaja poolt nimetatud suurimat nõudesummat (7 534 931,30 eurot), ei järeldu maakohtu seisukohtade vastuolulisus. Kuna maakohus käsitles võlgniku maksejõuetuse hindamisel võlausaldaja poolt nimetatud suurimat nõudesummat, siis ei ole maakohtu määruse seaduslikkuse hindamise seisukohalt tähendust sellel, et võlgniku seaduslik esindaja M. Virro on kinnitanud garantiilepingu olemasolu. 8 8.

1. Põhjendatud ei ole määruskaebuses esitatud seisukoht, et võlgniku ainsaks varaks olevad aktsiad on koormatud finantstagatisena panga kasuks ning seetõttu pole aktsiad vabalt võõrandatavad ning maakohus on jätnud selle asjaolu tähelepanuta. Kohtuotsuse leheküljel 18 on maakohus märkinud, et ta ei nõustu võlausaldaja arvamusega, mille kohaselt on võlgniku varaks olev nn aktsiatombuke väärtusetu ning kohtuotsuse leheküljel 17 on maakohus tuvastanud, et võlgnikule kuuluvate aktsiate väärtuseks on minimaalselt 15 276 221 eurot. Samuti on maakohus märkinud, et võlausaldaja ei ole vastupidist tõendanud. Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali 30.01.2013 selgitusest nähtub, et AS Transcom kohustuste jääk 28.01.2013 seisuga on kokku 2 643 079,82 eurot. Pank võib anda nõusoleku aktsiate võõrandamiseks selliselt, et aktsiad võõrandatakse kolmandale isikule, kuid finantstagatis jääb panga kasuks kehtima. Võimalik on aktsiate võõrandamise käigus ka finantstagatise lõpetamine, kui finantstagatisega tagatud panga nõuded rahuldatakse. Finantstagatisega tagatavate nõuete rahuldamine saab toimuda ka aktsiate müügilepingu raames selliselt, et osa müügihinnast tasutakse ostja poolt otse pangale laenusaaja kohustuste täitmiseks panga ees. Laenulepingustest tulenevate kohustuste täitmine võib toimuda laenulepingutes sätestatud tingimustel ka ennetähtaegselt. Arvestades pangasiseseid protsesse, kulub aktsiate finantstagatise alt vabastamise otsuse vastuvõtmiseks hinnanguliselt kuni 21 päeva. Eelmärgitust tuleneb, et AS-i Transcom aktsiad (võlgnikule kuulub 95,1%) on võimalik võõrandada ja määruskaebuse esitaja vastupidine seisukoht on ebaõige. Seega on võlgnikule kuuluvate aktsiate arvel võimalik rahuldada võlausaldaja nõuet. 8.
2. Iseenesest õige on määruskaebuses esitatud väide, et maakohtu määruse leheküljel 19 märgitud laused „Võlgnik on viimaste aastate jooksul tootnud kasumit ca 3 000 000 eurot (120 000 eurot aastas). Võlausaldaja nõuet mitte arvestades on majandustegevuse tulem ilmselt piisav võlgniku eesmärkide täitmiseks (eraisikust omaniku dividendipoliitika)“ on ebaselged. Samas ei anna märgitud ebaselgus alust vaidlustatud määruse tühistamiseks. Võlgniku seadusliku esindaja selgitustest (IV kd, t.l 80) ja ajutise pankrotihalduri 03.12.2012 aruandest (IV kd, t.l 43-52) tuleneb, et AS Transcomi viimase 5 aasta majandustulemustest nähtuvalt on keskmine kasuminumber 3 000 000 eurot aastas. Eelmärgitu iseloomustab AS-i Transcom, mille aktsiatest kuulub võlgnikule 95,1%, maksevõimet. Maakohtu poolt märgitud summa 120 000 eurot tähendab omaniku poolt väljavõetud dividende, see ei iseloomusta äriühingu maksevõimet ning on ülearune. Maakohtu eelnimetatud ülearusest viitest on määruskaebuse esitaja teinud põhjendamatu järelduse, et oma nõude rahuldamiseks peaks ta ootama enam kui 50 aastat. Maakohtu määruse põhjendusi tuleb hinnata tervikuna ning maakohtu määruse ülejäänud põhjendused määruskaebuse esitaja märgitud järeldust ei kinnita. 8.
3. Määruskaebuse esitaja seisukoht, et võlgniku maksevõime on matemaatiliselt väljaarvutatav ja esitatav konkreetsetes arvudes rahalises väljenduses, ei ole õige.

§ 1

lg-test 2 ja 3 tulenevalt on võlgniku pankroti väljakuulutamise eelduseks võlgniku püsiva maksejõuetuse tuvastamine ning võlgniku püsivat maksevõimetust ei ole võimalik kindlaks teha vaid konkreetsetes arvudes väljendatuna. Põhjendatud on võlgniku seisukoht, et püsiva maksujõuetuse kindlakstegemine eeldab hinnangu andmist võlgniku varalisele seisundile ja maksejõulisusele. Nimetatud seisukohta kinnitab ka

§ 22lg 2 p 2 ja lg 5.

8.

1. Õige on maakohtu seisukoht, et võlgniku ja kolmandate isikute varakäsutusõiguse baasil on võlgnikul potentsiaal vajaliku rahavoo tekitamiseks võlausaldaja nõude rahuldamiseks ning määruskaebuse esitaja vastupidine seisukoht ei ole põhjendatud. Asja materjalidest nähtuvalt kuulub võlgnikule 95,1% AS Transcom aktsiatest ning AS-le Transcom kuuluvad omakorda enamusosalused OÜ-s Zelluloosi Kinnisvara, 9 AS-s Ammende Villa, Sadamahalduse OÜ-s ja AS-s Transcom Vara ning 50%-ne osalus AS-s Pärnu Sadam ja OÜ-s Pärnu Stividorid. Võlgnikul on läbi AS-i Transcom aktsiaosaluse juhtida AS-i Transcom tegevust ning selle kaudu võtta vastu otsuseid AS-i Transcom varadesse puutuvalt (näiteks sidus- ja tütarettevõtete müük, kasumi jaotamine). Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et võlgniku kinnituse kohaselt on AS Transcom teostanud pärast vaidlustatud otsuse tegemist ostueesõigust, mille tulemusena omandab AS Transcom teisele aktsionärile kuuluvad 50% AS Pärnu Sadam aktsiatest. Märgitud tehing kinnitab AS-i Transcom ja võlgniku maksejõulisust. 8.
2. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses esitatud väitega, et ajutine haldur on teinud oma tööd pealiskaudselt. Üksnes asjaolust, et määruskaebuse esitaja arvates on ajutise halduri taotluses märgitud tasu ja kulutuste määr liiga väike, ei saa järeldada, et ajutine haldur on täitnud oma ülesandeid pealiskaudselt ja asjatundmatult. Ajutine haldur on maakohtule esitatud aruandes leidnud, et võlgniku vara katab ajutise halduri tasu ja kulutused ning võimalikud pankrotimenetluse kulud (III kd, t.l 53). Määruskaebuses esitatud vastupidine seisukoht ei ole tõene. 9.

§ 150

lg-st 3 tuleneb, et kui kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata, hüvitab pankrotimenetluse kulud võlausaldaja. Maakohus on vaidlustatud määruse põhjendavad osas viitega

§ 150lg-le 3 leidnud, et menetluskulud jäävad võlausaldaja kanda.

Vaidlustatud määruse resolutsiooni juures puudub maakohtu TsMS § 173 lg 1 esimesest lausest tulenev otsustus menetluskulude jaotuse kohta. TsMS § 173 lg 1 teise lause kohaselt asja menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Ringkonnakohus leiab, et kuna võlausaldaja määruskaebus maakohtu määruse peale jäeti rahuldamata, siis jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitaja kanda. Kersti Kerstna-Vaks Andra Pärsimägi 10 Üllar Roostoja