Obsah (4)

§ 30§ 31§ 69§ 38

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-1331 Otsuse kuupäev 23. oktoober 2012 Kohtunik Tanel Saar Kohtuasi Nikolai Lilitškini kohustamiseks Asja läbiva

) §-e 37 ja

1. Kaebaja hinnangul tema mittekindlustamine tööga, tähendab seda, et ta on jäetud ilma õiguseta, mitte aga võimaluseta tellida omal valikul ajalehti ja ajakirju kuni aastani
2. Vastustaja vastuväited
3. Vastustaja leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

§ 30

lg 1 ja 2 kohaselt on kinnipeetaval vanglas õigus lugeda nii vangla poolt tellitud ajakirjandust kui ka isiklike vahendite arvelt tellitud ajalehti ja ajakirju. Samuti on kinnipeetaval õigus tulenevalt

§ 31

lg-st 2 vaadata kambris isiklikku telerit ja § 30 lg 1 kohaselt vangla avatud osakondades kinnipeetavatele ühiskasutuseks mõeldud telerit. Tartu Vangla osutab, et kambris raadio kuulamiseks peab kinnipeetaval olema oma isiklik raadio, kuna vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 7 lg 1 kohaselt ei kuulu raadio või teler kambri kohustusliku sisustuse hulka ja seega ei pea vangla seda kinnipeetavatele ka kambris tagama. Kaebaja esitas vanglale vaide kaebuses toodud toimingute kohustamiseks ajal, mil kaebaja viibis Tartu Vangla

1. aprilli 2012 käskkirja nr 6-1/188 alusel kohaldatud täiendava julgeolekuabinõuna eraldi lukustatud kambris. VSkE § 8 lg 4 sätestab, et oma osakonna piires vangla kodukorras sätestatud ajal liikumise õigust ei ole kinnipeetaval, kes muuhulgas viibib eraldatud lukustatud kambris. Vastustaja on seisukohal, et eeltoodust tulenevalt ei olnud kaebajal oma osakonna piires õigust vabalt liikuda. Kuna vanglasisekorra eeskirjaga ei ole ette nähtud teleri ja raadio olemasolu kambris, siis ei ole vanglal kohustust neid kinnipeetavale kambris tagada. Vastustaja viitab asjaolule, et kaebaja suhtes ei olnud
2. aprilli 2012 käskkirjaga kohaldatud täiendava julgeolekuabinõuna isiklike esemete kasutamise keelamist, sellest tulenevalt on vastustaja seisukohal, et kaebajal oli õigus taotleda endale luba lukustatud kambris isikliku elektriseadme kasutamiseks. Kuna kaebajal ei ole endal isiklikku telerit, siis ei saanud vastustaja takistada temal seda ka kasutada. Vastustaja selgitab, et kuigi kaebajal on olemas isiklik raadio aga kuna see ei ole töökorras, siis ei ole võimalik anda kaebajale selle kambris kasutamiseks luba, kuna kinnipeetavatele on Tartu Vangla kodukorra p 10.4.6 alusel katkise juhtmega elektriseadme omamine kambris keelatud.

§ 30

lg 2 sätestab selgesõnaliselt, et kinnipeetaval on lubatud vanglateenistuse vahendusel tellida mõõdukuse piires isiklike vahendite arvel ajalehti, ajakirju ja muud kirjandust, kui see ei ohusta vangistuse täideviimise eesmärke või vangla julgeolekut. Kuna kaebaja ei ole avaldanud, millal on vastustaja temale keelanud oma isiklike vahendite arvelt vanglateenistuse vahendusel ajalehti või ajakirju tellida, siis on kaebus selles osas vastustaja hinnangul alusetu ja põhjendamatu. Lukustatud kambris viibimise ajal oli kaebajale tagatud vangla poolt igasse eluosakonda tellitud ajalehe lugemise võimaluse ning ajalehe kambrisse saamiseks pidi kaebaja ise vastavasisulise sooviga valvuri poole pöörduma. Vangla ei saa sundida kinnipeetavat lehte lugema, kui viimane seda ei soovi. Vastustaja hinnangul ei kohusta õigusaktid vastustajat tagama kinnipeetavale, kellel endal raadio või teler puuduvad või kellel ei ole võimalik muul põhjusel enda isiklikku raadiot või telerit kasutada, kambris raadiot või telerit ja seega puudub alus vastustaja selleks kohustamiseks. Vastustaja on seisukohal, et kuna kaebaja ei väida, et temale ei võimaldata avatud osakondades kinnipeetavatele ühiskaustuseks mõeldud teleri vaatamist, siis puudub toiming, milleks vanglat kohustada. Õigusaktidest ei tulene vastustajale ka kohustust tagada kinnipeetavale kõikide tema soovitud ajalehtede ja ajakirjade lugemise võimalus. Vangla on oma kohustuse täitnud, kui on teinud kinnipeetavale võimalikuks vähemalt ühe üleriigilise päevalehe lugemise. Vastustaja märgib, et kaebajale ei ole kordagi keelatud tellida isiklike vahendite arvetelt ajalehti või ajakirju, mistõttu on kohustamisnõue ainetu. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Kohtu seisukoht

2. augusti 2012 määrusega võttis kohus menetlusse N. Lilitškini kaebuse osaliselt, s.o nõudes kohustada Tartu Vanglat võimaldama kaebajale ajalehtede, ajakirjade lugemist, raadio kuulamist ning televisiooni vaatamist vastavalt
3. aprillil 2012 esitatud vaide nõudele. Sama määrusega tagastas kohus kaebuse iseseisva tuvastamisnõude osas. Kaebaja edasikaebe õigust ei kasutanud ning kohtumäärus on selles osas jõustunud. Seetõttu vaatab kohus läbi üksnes kohustamisnõude ja jätab kaebuse nõudest väljuvad kaebaja väited tähelepanuta. Kui kaebaja soovib vaidlustada vastustaja teisi toiminguid, siis saab ta seda teha iseseisva kaebuse esitamise kaudu.
5. aprillil 2012 esitatud vaides (tõlge tl 19 (pöördel), 20) taotles N. Lilitškin, et talle võimaldataks tutvuda ajalehtede ja ajakirjadega ning kuulata raadiot ja vaadata televisiooni Tartu Vangla sektori E-2 kambris
6. Kaebaja pidas õigusvastaseks, et teda jäetakse süstemaatiliselt ilma õigusest tutvuda poliituudistega, lugeda omal valikul ajalehti ja neid tellida, kuulata raadiot ja vaadata uudisprogramme televiisorist. Täpsemalt heidab kaebaja Tartu Vanglale ette seda, et 22., 23.,
7. ja
8. aprillil ta ajalehte ei saanud ning valvur selgitas keeldumist sellega, et lehe lugemiseks on järjekord. Sama etteheidet kordas kaebaja kohtuistungil.
9. Vangistusseaduse (

) § 31 sätestab, et vanglas võimaldatakse jälgida raadio- ja televisioonisaateid. Vangistusseaduse § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Sama sätte viimasest lausest tulenevalt kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas. Vangla sisekorra eeskirja § 7 lg 1 ei näe kambri sisustusse kuuluvate kohustuslike esemetena ette raadiot ega televiisorit. Kommunikatsioonivahenditest peab kambris võimalusel olema valjuhääldi (VskE § 7 lg 1 p 3). Kohus järeldab eelnevast, et vastustaja kohustuseks on küll tagada raadio ja televisioonisaadete jälgimise võimalus, kuid selleks kasutatavad seadmed ei pea asuma kinnipeetava eluruumiks olevas kambris.

§ 31

lg 2 järgi võib kinnipeetaval vangla direktori või tema määratud isiku loal olla isiklik raadio, televiisor, video- või helikassettmagnetofon või muu vaba aja veetmiseks vajalik ese, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi isikuid. Seega vastava loa saamisel võib kaebajal raadio- ja televisioonisaadete jälgimiseks olla kambris isiklik raadio või televiisor.

1. Vastustaja on selgitanud, et kaebajal puudub isiklik televiisor. Kaebajale kuuluva raadio kambrisse lubamisest on vangla keeldunud põhjusel, et seade ei ole töökorras. Kaebaja on raadio kambrisse lubamisest keeldumise vaidlustanud eraldi kaebusega haldusasjas nr 3-12-
2. Seetõttu ei hinda kohus käesolevas asjas vastustaja sellekohase otsustuse õiguspärasust.
3. Vastustaja väitel kohaldati kaebaja suhtes vaidlusalusel ajal, s.o alates
4. aprillist 2012 täiendavaid julgeolekuabinõusid ning kaebaja oli paigutatud eraldatud lukustatud kambrisse. Vastustaja väidet kinnitab Tartu Vangla
5. aprilli 2012 käskkiri nr 6-1/188 (tl 50). Ka kaebaja ise tunnistas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist.
6. Riigikohus on
7. detsembri 2011 otsuses asjas nr 3-3-1-41-11 selgitanud, et kartserikaristuse määramine iseenesest toob kaasa kinnipeetava õiguste täiendava piiramise. Muu hulgas tuleb kartserikaristuse olemusest

§-s 31 nimetatud õiguste piirang. Riigikohus asus seisukohale, et piirangud, mis kartserikaristusega automaatselt kaasnevad või mida võib koos kartserikaristusega kaalutlusõiguse alusel kohaldada, on põhiseaduse § 11 mõttes proportsionaalsed, kuna nad tulenevad kartserikaristuse olemusest (viidatud otsuse p 30). 13. Kohus nõustub vastustajaga, et Riigikohtu seisukohad on kohaldatavad ka täiendava julgeolekumeetmena eraldatud lukustatud kambrisse paigutatud kinnipeetavate suhtes. Ka nimetatud täiendava julgeolekuabinõu olemusest tuleneb kinnipeetava vanglasisese liikumisvabaduse täiendav piiramine. Vastavalt VskE § 8 lg-le 1 ei ole kinnipeetav kohustatud, viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Väljaspool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal vähemalt neli tundi päevas. Sellist liikumisõigust ei ole aga kinnipeetaval, kes viibib eraldatud lukustatud kambris (VskE § 8 lg 4). Seega teeb

§-s 31 nimetatud õiguse jälgida raadio- ja televisioonisaateid kasutamise võimatuks

§ 69

lg 2 p-s 4 nimetatud täiendava julgeolekuabinõu kohaldamisega vanglasisesele liikumisvabadusele seatud piirang. Kaebaja ilmajätmine raadio- ja televisioonisaadete jälgimise võimalusest vaidlusalusel ajal oli õiguspärane, kui täiendavat julgeolekuabinõu kohaldati õiguspäraselt. Tartu Vangla

1. aprilli 2012 käskkirja nr 6-1/188 õiguspärasus ei ole käesolevas asjas kaebuse esemeks. Kuna raadio- ja televisioonisaadete jälgimise võimaluse piiramine on toimunud kehtiva,
2. aprillil 2012 antud käskkirjaga nr 6-1/188, siis puudub alus pidada vastustaja tegevust kaebaja raadio- ja televisioonisaadete jälgimise võimalusest ilmjätmisel õigusvastaseks.
3. Tulenevalt

§ 30

lg-st 1 tagatakse kinnipeetavale vanglas võimalus lugeda üleriigilisi päevalehti ning ajakirju. Kaebaja väitel ta 22., 23.,

1. ja
2. aprillil ajalehte ei saanud ning valvur selgitas keeldumist sellega, et lehe lugemiseks on järjekord. Kohus järeldab kaebaja väitest seda, et teistel päevadel
3. aasta aprillis oli tal võimalik ajalehega tutvuda. Seega on vastustaja tavapäraselt taganud kaebajale

§ 30lg-s 1 sätestatud õiguse realiseerimise võimalusel.

Kohtu hinnangul puudub alus pidada vastustaja tegevust õigusvastaseks ka 22., 23.,

1. ja
2. aprilli osas. Kohus nõustub
3. juuni 2012 vaideotsuses nr 1-11/184-1 (tl 18-19) selle kohta esitatud vastustaja põhjendustega. 15.

§ 30

lg-s 1 sätestatud vastustaja kohustustust üleriigiliste päevalehtede lugemise võimaluse tagamiseks ei saa sisustada selliselt, et vastustaja on kohustatud tellima ajalehe eksemplare vastavalt kinnipeetavate arvule või, et ajaleht peab olema kinnipeetavale kättesaadav koheselt vastava taotluse esitamisel. Kohustuse täitmiseks on piisav, kui kinnipeetavatele antakse mõistlik võimalus ajalehe lugemiseks. Muu hulgas peab kohus aktsepteeritavaks seda, et ajalehe lugemiseks tuleb oodata oma järjekorra saabumist ning tingimata ei ole nõutav, et kõik kinnipeetavad saaksid ajalehega tutvuda selle ilmumise päeval. Oluline on tagada ajalehe lugemise võimalus sellise aja jooksul, et ajalehes kajastatu ei oleks aktuaalsust kaotanud. Kuna kaebajale ei keeldutud ajalehe lugemiseks andmisest, vaid üksnes viidati ajalehe lugejate hulgast tingitud viivitusele, siis kohtu hinnangul ei ole kaebaja

§ 30

lg-st 1 tulenevat õigust riivatud sellise intensiivsusega, et seda saaks pidada kaebaja õigust rikkuvaks. Vastustaja väitel on kinnipeetavatele kättesaadav ajaleht Postimees nii eesti- kui venekeelsena. Ka kaebaja ise on kinnitanud venekeelse ajalehe lugemise võimalust. Seega ei takista

§ 30lg-s 1 sätestatud õiguse kasutamist kaebaja eesti keele oskuse puudumine.

16. Kohus märgib veel, et

§ 30

lg-st 1 ei tulene kaebajale õigust nõuda endale meelepäraste ajalehtede või ajakirjade kättesaadavaks tegemist.

§ 30

lg 2 sätestab kaebaja õiguse tellida mõõdukuse piires isiklike vahendite arvel ajalehti, ajakirju ja muud kirjandust, kui see ei ohusta vangistuse täideviimise eesmärke või vangla julgeolekut või sisekorda. Endale meelepäraste ajalehte ja ajakirjade lugemine on kaebajal võimalik

§ 30lg-s 2 nimetatud õiguse realiseerimise kaudu.

Kaebaja väitel takistab vastustaja kaebajal ajalehtede tellimise õiguse kasutamist. Samas ei ole kaebaja esile toonud, kuidas vastustaja vaidlusalusel ajal kaebaja õiguse realiseerimist takistas. Kohus märgib siinjuures, et kaebaja väide ei ole usutav juba seetõttu, et kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtuvalt ei ole kaebajal olnud vahendeid, mille arvel ajakirjandust tellida. Kaebaja väide, et talle tellitakse ajakirjandust lähedaste poolt väljapoolt vanglat, ei ole asjakohane, sest

§ 30

lg 2 kohaselt saab kinnipeetav oma õigus realiseerida vanglateenistuse vahendusel. 17. Kohus ei nõustu kaebajaga, et viimane on informatsiooni saamise õigusest ilma jäetud seetõttu, et vastustaja ei ole kindlustanud kaebajat võimalusega töötada ja saada sellest vahendeid ajakirjanduse tellimiseks.

§ 38lg 1 järgi vanglateenistus kindlustab kinnipeetava tööga võimaluse korral.

Seega ei ole vastustaja kohustus absoluutne. Lisaks ei ole

§-st 37 tuleneva kinnipeetava töötamise kohustuse ja

§ 38

-st tuleneva vastustaja kohustuse kindlustada kinnipeetav võimaluse korral tööga, esmaseks eesmärgiks tagada kinnipeetavatele rahalised vahendid ajakirjanduse tellimiseks. Töötamise eesmärgiks saab eelkõige pidada töötamise harjumuse kaudu kinnipeetavate taasühiskonnastamise soodustamist. Seetõttu ei ole kaebajale töötamise mittevõimaldamine võrdsustatav

§ 30lg-s 2 sätestatud õigusest ilmajätmisega.

1. Vastavalt riigivastutuse seaduse § 6 lg-le 1 võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et vastustaja ei ole jätnud õigusvastaselt kaebuses nimetatud toiminguid sooritamata. Seetõttu puudub alus kohustada vastustajat neid toiminguid tegema ja kaebus tuleb jätta rahuldamata.
2. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Tanel Saar kohtunik