← Eesti

3-13-444/16

MÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Ruth Plaks Määruse tegemise aeg ja koht 12.04.2013, Tallinn Haldusasja number 3-13-444 Haldusasi M V kaebus Tallinna Vangla kohustamiseks arvestama kinni peetavate isikute kambritesse paigutamisel sobivuse kriteeriumiga Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 25.03.2013 määrus Menetluse alus ringkonnakohtus M V määruskaebus Menetlusosalised Kaebaja M V RESOLUTSIOON

  1. Jätta M V määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
  2. märtsi
  3. a määruse haldusasjas nr 3-13-444 resolutsiooni punkt 1 muutmata.
  4. Muuta Tallinna Halduskohtu
  5. märtsi
  6. a määruse resolutsiooni punktis 2 määruskaebuse puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaega ning anda M V puuduste kõrvaldamiseks aega 10 päeva Tallinna Halduskohtu
  7. märtsi
  8. a määruse resolutsiooni punkti 1 jõustumisest arvates. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p 1 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 119 lg 1, § 235 lg-d 1 ja 3). Muus osas määruse peale edasi kaevata ei saa. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. M V esitas 27.02.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada Tallinna Vanglat arvestama kinni peetavate isikute kambritesse paigutamisel sobivuse kriteeriumiga.
  10. Tallinna Halduskohtu 15.03.2013 määrusega tagastas kohus kaebuse selle esitajale. Kohus leidis, et kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. 3-13-444
  11. M. V esitas 21.03.2013 määruskaebuse halduskohtu 15.03.2013 määruse tühistamiseks ja taotles riigilõivu tasumisest vabastamist.
  12. Tallinna Halduskohtu 25.03.2013 määrusega jäeti kaebaja menetlusabi taotlus määruskaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 1), määruskaebus jäeti käiguta ja anti puuduste kõrvaldamiseks aega 7 päeva määruse kättesaamisele järgnevast päevast arvates (resolutsiooni p 2). Kaebaja K-Raha isikukonto väljavõttest perioodi 21.11.2012-21.03.2013 kohta nähtub, et määruskaebuselt riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud viimase nelja kuu sissetulekud on 60,91 eurot. Sellest on vabastamisfondi hoiustatud 0,64 eurot. Kaebaja on menetlusabi taotluses märkinud, et elektrienergia eest tuleb tal ühes kuus tasuda 7,33 eurot. Isikukonto väljavõtte järgi võeti vaadeldaval perioodil kaebaja isikukontolt reaalselt elektrienergia tasu katteks maha kokku üksnes 16,89 eurot, s.o novembrikuu eest 7,33 eurot, detsembrikuu eest 5,1 eurot ning jaanuarikuu ja veebruarikuu eest kummalgi juhul 2,23 eurot. Kohus leiab, et märgitust enamate kulutuste mahaarvamiseks puudub alus, mistõttu loeb kohus, et kaebajale jäi koos vaadeldava perioodi algjäägiga (23,51 eurot) vabaks kasutamiseks 66,89 eurot. HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatut arvestades on kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek seega 33,45 eurot ((60,91 + 23,51 – 17,53) / 4 x 2). Tulenevalt riigilõivuseaduse (RLS) § 571 lg-st 6 tasutakse halduskohtule määruskaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Kuna nõutav riigilõiv ei ületa kaebaja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut (33,45 eurot), siis pole menetlusabi andmine HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel lubatud. Isegi kui kaebaja isikuarvelt oleks elektrienergia eest igas kuus tasu võetud taotluses märgitud 7,33 eurot, ei ületaks kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek riigilõivu summat. Arvutuskäik oleks viidatud hüpoteetilisel juhul järgmine: (60,91 + 23,51 – 29,32) / 4 x 2 = 27,55 eurot. Kuna kohus on tuvastanud, et kaebajat ei saa maksejõuetuks pidada, jääb kaebaja taotlus rahuldamata.
  13. Tallinna Halduskohus võttis 02.04.2013 kaebaja 01.04.2013 määruskaebuse halduskohtu 25.03.2013 määruse peale menetlusse, jättis rahuldamata ja edastas lahendamiseks ringkonnakohtule. MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  14. M V määruskaebuses paluti halduskohtu 25.03.2013 määruse p 1 tühistada, sest määrus pole kooskõlas Tallinna Ringkonnakohtu 03.01.2013 määruses haldusasjas nr 3-12-2033 selgelt väljendatud seisukohtadega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  15. Lõpptulemusena on halduskohus õigesti jätnud kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata, mistõttu ei ole määruskaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu 25.03.2013 määruse resolutsiooni p 1 tühistamiseks alust. 2

(4)3-13-444
  1. Määruskaebuses viidatud asjas nr 3-12-2033 asus ringkonnakohus seisukohale, et juhul, kui kinnipeetava poolt elektriseadmete kasutamise tegelikud kulud olid menetlusabi taotluses märgitust väiksemad, ei saa sellest lähtuda, vaid arvesse tuleb võtta kinnipeetavale kasutamiseks lubatud elektriseadmete igakuiseid eeldatavaid kulusid, mille suurus on vangistusseaduse (VangS) § 31 lg-te 3 ja 4 alusel kindlaks määratud justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) §-ga 591 (kulude suurus oleneb kasutatava elektriseadme võimsusest: 10-30 W – kuus 0,63 eurot; 31-100 W – kuus 2,23 eurot; üle 100 W – kuus 2,87 eurot; mitme seadme kasutamisel tuleb maksta iga seadme eest eraldi), ning kuna nimetatud kulutuste suurus tuleneb määrusest, siis ei saa iseenesest tõusetuda ka küsimust nende ulatuse põhjendatusest. VSKE § 593 lg 2 näeb ette, et kinnipeetava poolt isiklike elektriseadmete kasutamisest tekkinud kulu arvab vangla finantsteenistus kinnipeetava isikuarvelt vangla kasuks maha arvestuskuule eelneva kuu
  2. kuupäevaks. Seetõttu igakuiste püsikulutustena ei saa vaadelda pelgalt viimasel neljal kuul tegelikult elektri eest tasutud summasid, vaid nendena tuleb mõista menetlusabi taotleja hinnangulisi keskmisi kulusid, mille tegemise vajadus on jätkuv. Ringkonnakohus kordas sama seisukohta 07.03.2013 määruses haldusasjas nr 3-13-
  4. Käesolevas asjas tehtud määruses on halduskohus leidnud, et reaalselt elektrienergia tasu katteks kaebaja isikuarvelt maha arvatud 16,89 eurost enamate kulutuste mahaarvamiseks pole alust, kuid kohus on teinud määruses alternatiivselt ka tehte, milles arvatakse kaebaja sissetulekust maha tema taotluses märgitu kohaselt elektrienergia eest igas kuus tasumisele kuuluv 7,33 eurot neljakordselt (4 x 7,33 = 29,32 eurot), ning jõudnud tulemusele, et kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek HKMS § 112 lg 1 p 1 mõttes on 27,55 eurot. Ehkki tulemus on ringkonnakohtu hinnangul ebaõige, on kohus erinevalt määruskaebuses väidetust ringkonnakohtu määruse seisukohti alternatiivse arvestuse tegemisega järginud.
  5. Halduskohtu alternatiivne arvestus on ebaõige järgneva tõttu. Kohus on määruses õigesti märkinud, et vabanemisfondi hoiustamiseks kinni peetavad summad on võrdsustatavad HKMS § 121 lg 1 p-s 1 nimetatud mahaarvamistega. Esimese tehte puhul ongi kohus seda teinud (16,89 + 0,64 = 17,53), kuid teise tehte puhul ei ole 0,64 eurot maha arvatud. Kohus on mõlema tehte puhul ebaõigesti arvestanud kaebaja sissetulekuna ka perioodi algjääki 23,51 eurot. Taotluse esitamisele eelnenud neljakuulise perioodi algjääk ei ole mitte vaadeldava perioodi, vaid varasema perioodi sissetulek ning seda ei saa HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaldamisel arvestada. Lisaks nähtub kaebaja isikukonto väljavõttest, et 0,91 euro suurune sissetulek, millega kohus arvutustes arvestas, on pärit kaebaja enda kontolt – 18.03.2013 on esmalt toimunud sularaha väljamakse ja seejärel samas summas sularaha sissemakse. Nimetatud summa kahekordne arvestamine sissetulekuna pole põhjendatud. Seega on kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek ringkonnakohtu arvestuste kohaselt 15,02 eurot (60,00 – 0,64 – 29,32) / 4 x 2). 15,02 eurot on määruskaebuse esitamisel nõutavast 15 euro suurusest riigilõivust suurem, mistõttu ei ole HKMS § 112 lg 1 p-st 1 tulenevalt menetlusabi andmine lubatav.
  6. Neil põhjustel jääb Tallinna Halduskohtu 25.03.2013 määruse resolutsiooni p 1 muutmata ja kaebaja määruskaebus rahuldamata.
  7. Halduskohtu 25.03.2013 määruse resolutsiooni p-ga 2 on kaebajale antud puuduste kõrvaldamiseks – riigilõivu tasumiseks ja määruskaebuse selgelt väljendatud taotluse formuleerimiseks - aega 7 päeva määruse kättesaamisest arvates. Määruse sai kaebaja kätte 26.03.
  8. Kaebaja on 01.04.2013 määruskaebuses täpsustanud 21.03.2013 määruskaebuse 3
(4)3-13-444 taotlust. Ehkki kaebaja riigilõivu tasumise kohustus pole veel lõplikult selge (määrus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata jätmise kohta ei ole veel jõustunud), on halduskohtu poolt kaebajale riigilõivu tasumiseks antud tähtaeg käesolevaks ajaks möödunud. Seetõttu tuleb muuta halduskohtu 25.03.2013 määruse resolutsiooni p-s 2 kaebajale puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaega. Kohus annab kaebajale puuduste kõrvaldamiseks aega 10 päeva halduskohtu 25.03.2013 määruse resolutsiooni p 1 jõustumisest arvates. Seega tuleb riigilõiv tasuda hiljemalt 10 päeva jooksul pärast käesoleva määruse peale määruskaebuse esitamise tähtaja möödumist või määruskaebuse esitamise korral 10 päeva jooksul pärast Riigikohtu poolt määruskaebuse sisulist lahendamist või selle menetlusse võtmata jätmist. /allkirjastatud digitaalselt/ Lilianne Aasma /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.