Obsah (7)

§ 155§ 153§ 24§ 108§ 101§ 103§ 109

3-13-48 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Lea Kuuse Määruse tegemise aeg ja koht 12.aprill 2013. a Tallinn Haldusasja number 3-13-48 Haldusasi NC Eurotax Anstalt OÜ kaebus Tarbijakaitsea

§ 155lg 5; § 204 lg 1 ja lg 2).

1 I Asjaolud

1. Tallinna Halduskohtu menetluses on NC Eurotax Anstalt OÜ kaebus Tarbijakaitseameti 09.11.2012 ettekirjutuse nr 6-25/12-04125-004 tühistamiseks.
2. 28.03.2013 esitas kaebuse esitaja kohtule avalduse kaebusest loobumiseks ja eeltoodust tulenevalt haldusasja menetluse lõpetamiseks.
3. Tallinna Halduskohtu 01.04.2013 määrusega edastati avaldus omapoolsete seisukohtade esitamiseks vastustajale. Kohus määras vastamiseks tähtaja 05.04.
5. 05.04.2013 saabus kohtusse vastustaja seisukoht kaebusest loobumise avaldusele. Vastustaja ei vaidle vastu kaebuse esitaja taotlusele võtta vastu kaebusest loobumise avaldus ja lõpetada haldusasja nr 3-13-48 menetlus. Ühtlasi esitas vastustaja taotluse kaebuse esitajalt vastustaja kantud menetluskulu summas 288 eurot väljamõistmiseks. II Kohtu seisukoht
6. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 153 lg-st 1 on kaebajal õigus loobuda kaebusest kuni kaebuse kohta tehtud lõpliku lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse.

§ 153

lg 2 sätestab, et kui kaebusest loobumise avaldus esitatakse väljaspool kohtuistungit, teatab kohus enne menetluse lõpetamise otsustamist vastustajale avalduse esitamisest, määrates vastustajale vastamise tähtaja. Vastustaja pole menetluse lõpetamise taotluse kohta vastuväiteid esitanud.

§ 155

lg 4 kohaselt võtab kohus kaebusest loobumise vastu määrusega, millega ta ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kohus ei näe antud juhul takistusi kaebusest Tarbijakaitseameti 09.11.2012 ettekirjutuse nr 6-25/12-04125-004 tühistamiseks loobumise avalduse vastu võtmiseks. 6.

§ 24

lg 2 kohaselt ei saa menetluse lõpetamise korral isik uuesti pöörduda kohtusse samas asjas. Kaebusest loobumise avalduse on allkirjastanud kaebuse esitaja vandeadvokaadist esindaja, kelle puhul on põhjendatud alus eeldada kaebusest loobumise õiguslikest tagajärgedest teadlikuks olemist. 7.

§ 108lg 7 kohaselt kannab kaebaja, kes loobub kaebusest, menetluskulud.

Vastavalt

§ 101

lg-le 1 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

§ 103

lg 1 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Menetluskulud seisnevad käesoleval juhul esindajakulus. Vastustaja taotleb kaebajalt menetluskulude summas 288 eurot väljamõistmist. Nimetatud summa kandmine vastustaja poolt seoses käesoleva haldusasjaga on tõendatud vastustaja seisukohale lisatud OÜ Advokaadibüroo Amos 28.03.2013 arvega nr 2013061 ja selle tasumist tõendava maksekorraldusega. Nähtuvalt 28.03.2013 arvelt nr 2013061 on vastustaja esindaja teostanud järgmised toimingud: 26.03.2013 haldusasjas nr 3-13-48 asjaolude analüüs ja nõupidamine (2 tundi). Taotluses märgib vastustaja, et menetluskulud on vajalikud ja põhjendatud, nende suurus on mõistlik ning seotud üksnes antud haldusasja menetlemisega. Samuti leiab vastustaja, et antud juhul puuduvad kaebuse esitaja suhtes menetluskulude väljamõistmist takistavad asjaolud, sh ei ole taotletav menetluskulu kaebuse esitaja suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. 2 8. Tulenevalt

§ 109lõikest 6 mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Riigikohtu halduskolleegium on varasemas kohtupraktikas rõhutanud, et halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmine haldusorganile on põhjendatud, kui kohtuasjas vaieldavad küsimused on väljaspool haldusorgani igapäevast põhitegevust (Riigikohtu halduskolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-3-1-53-11, p 31,
3. juuni
4. a otsus asjas nr 3-3-1-24-07, p 16 ning
5. mai
6. a määrus asjas nr 3-3-1-11-01, samuti
7. oktoobri
8. a otsus asjas nr 3-3-1-48-05,
9. mai
10. a otsus asjas nr 3-3-1-16-07). Haldusorgan võib välist õigusabi kasutada, kuid peab arvestama, et kui tegemist on haldusorgani põhitegevusega seotud vaidlusega, siis võivad tema menetluskulud jääda siiski tema enda kanda. Käesolevas kohtuasjas vaidlustati Tarbijakaitseameti ettekirjutus, millega kohustati kaebuse esitajat lõpetama kollektiivseid huve kahjustav tegevus tarbijakaitseseaduse (edaspidi TKS) § 12³ lg 8 p 14 alusel. TKS § 17 lg 2 kohaselt on Tarbijakaitseameti peamine ülesanne kaitsta tarbijate õigusi ja huve, juhindudes tarbijakaitseseadusest ja teistest õigusaktidest. Tarbijakaitseameti pädevuses on muuhulgas teostada järelevalvet tarbijakaitseseaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides ning teistes seadustes tarbija õiguste kaitseks sätestatud nõuete täitmise üle (TKS § 17 lg 2 p 1). Tulenevalt TKS § 39 lg 1 p-st 7 on Tarbijakaitseametil oma ülesannete täitmiseks õigus teha oma pädevuse piires ettekirjutusi. Vastavalt TKS § 41 lg 1 võib Tarbijakaitseameti peadirektor või tema volitatud ametiisik tarbijate kollektiivseid huve kahjustava tegevuse lõpetamiseks ja sellisest tegevusest hoidumiseks teha ettekirjutuse. Seega on ettekirjutuse tegemine tarbijate kollektiivseid huve kahjustava tegevuse lõpetamiseks ja sellisest tegevusest hoidumiseks Tarbijakaitseameti tavapäraste haldusmenetluste hulka kuuluv ning selle vaidlustamisega seonduv kohtuasi on seotud haldusorgani igapäevase põhitegevusega. Samuti on Riigikohtu halduskolleegium oma
11. juuni
12. a otsuses asjas nr 3-3-1-26-12 leidnud, et haldusorganile õigusaktidega pandud ülesannete täitmisest tekkinud vaidlusi ei ole alust pidada tema põhitegevuse raamidest väljuvaks. Kui Riigikohtu praktika kohaselt peab halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmise õigustamiseks kohtuasi reeglina olema haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv (nt 19.07.2007 otsus kohtuasjas 3-3-1-24-07, 06.11.2007 otsus kohtuasjas 33-1-52-07, 30.11.2010 otsus kohtuasjas 3-3-1-63-10), siis sellise olukorraga käesoleval juhul tegemist ei ole. Teatud juhtudel ei ole välistatud vastustajaks oleva haldusorgani kasuks välise õigusabi teenuse kasutamiseks kantud vajalike ja põhjendatud kulude kaebajalt väljamõistmine. Riigikohtu halduskolleegium on
13. jaanuari
14. a otsuses asjas nr 3-3-1-62-08,
15. mai
16. a otsuses asjas nr 3-3-1-16-07 ja
17. oktoobri
18. a otsuses asjas nr 3-3-1-49-04 nimetanud tingimused, millal on kaebajalt haldusorgani kasuks võimalik välja mõista kulud välise õigusabi eest: välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsioon, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne. Kohtu hinnangul ei ole ettekirjutuse, millega kohustati kaebuse esitajat lõpetama kollektiivseid huve kahjustav tegevus TKS § 12³ lg 8 p 14 alusel, õiguspärasuse üle peetud vaidluses Tarbijakaitseameti poolt välise õigusabi kasutamine möödapääsmatu. Nähtuvalt kohtutoimikust (tl 48, 62) on käesolevas haldusasjas Tarbijakaitseameti volitatud esindajaks olnud Tarbijakaitseameti peajurist Peeter Milvere (18.03.2010 volikiri nr 1-9/10-01125-003) ning alates 20.03.2013 Tarbijakaitseameti jurist Merili Oja (20.03.2013 volikiri nr 1-7/13-02914-001). Lisaks sellele, et tegemist on Tarbijakaitseameti põhitegevusega seotud vaidlusega, leiab kohus, et välise õigusabi kasutamise kulude väljamõistmine ei ole käesolevas asjas vajalik ning põhjendatud, kuna ettekirjutuse tegemisega seonduvates õigusalastes küsimustes on esindamiseks piisav 3 Tarbijakaitseameti juristi kvalifikatsioon. Kohtu hinnangul ei ole käesolevas kohtuasjas tegemist ka niivõrd keerukate õiguslike küsimustega, mis nõuaksid välise õigusabi kasutamist. Riigikohtu halduskolleegium on 15.11.2007 otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-58-07 selgitanud, et välise õigusabi kulude väljamõistmist haldusorgani kasuks võivad õigustada ka muud kaalukad ja erandlikud olukorrad, näiteks kaebaja pahatahtlikkus või vaidlusaluse küsimuse eriline tähendus õiguskorras. Kohtu hinnangul käesolevas asjas sellised erandlikud asjaolud puuduvad. Eeltoodust tulenevalt vastustaja taotlus kaebajalt vastustaja kasuks menetluskulu väljamõistmiseks rahuldamisele ei kuulu. /allkirjastatud digitaalselt/ Lea Kuuse Kohtunik 4