← Eesti

3-12-1940/21

Obsah (5)§ 180§ 114§ 182§ 108§ 109

3-12-1940 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 28. märts 2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-12-1940 Haldusasi LucasOilT

§ 180lg 1, § 181 lg 1).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Edasikaebamise kord 1 Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (

§ 114, § 187 lg 4).

Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

ASJAOLUD

  1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse (edaspidi PMTK või ka maksuhaldur) 07.06.2011 korralduse nr 12.2-3/2509-1 alusel kontrollis kontrolliosakonna III kontrollitalituse vanemrevident Tiiu Salumets LucasOilTrans OÜ (edaspidi ka kaebaja või kaebuse esitaja) käibe- ja tulumaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust maksustamisperioodil aprill 2011 /tl 62/. Kontrollitulemused esitas revident 20.04.
  2. a kontrollaktis nr 12.2-3/2509-25 (edaspidi Kontrollakt) /tl 50-56/, millele kaebaja esitas 17.05.
  3. a vastuväite /tl 60-61/.
  4. 14.06.
  5. a andis PMTK maksuotsuse nr 12.2-3/2509-27 (edaspidi Maksuotsus), millega vähendati LucasOilTrans OÜ aprill 2011 deklareeritud sisendkäibemaksu summas 20 569,43 eurot, jäeti tagastamata maksusumma 7134,05 eurot, määrati käibemaksu 13 435,38 eurot ning määrati tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt aprill 2011 eest 5467,82 eurot, kokku kohustati kaebajat tasuma 26 037,25 eurot /tl 10-16/.
  6. LucasOilTrans esitas Maksuotsuse peale vaide, mille Maksu- ja Tolliamet (edaspidi MTA või ka vastustaja) jättis 13.08.
  7. a vaideotsusega nr 6-1/964-2 (edaspidi Vaideotsus) rahuldamata /tl 17-21/.
  8. 12.09.2012 esitas LucasOilTrans Tallinna halduskohtule kaebuse Maksuotsuse nr tühistamiseks /tl 1-9/, mille halduskohus võttis menetlusse 24.09.2012 kohtumäärusega /tl 24/.
  9. 05.11.2012 esitas MTA kohtule oma kirjaliku seletuse kaebuse kohta /tl 36-40/. Halduskohus arutas LucasOilTrans kaebust 18.12.2012 kohtuistungil /tl 183-196/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja LucasOilTrans OÜ leiab, et maksuhaldur on õigusliku aluseta piiranud käibemaksu mahaarvamist kaupade soetamisel OÜ-lt Sparostar. Vaidlustatava Maksuotsuse andmise faktiliseks asjaoluks on käibemaksu puhul asjaolu, et kaebaja ei ole väidetavalt soetanud kütust OÜ-lt Sparostar. Kütus pärines maksuhalduri hinnangul teistest allikatest. Tuvastatud asjaolud, mille alusel maksuhaldur sellekohasele järeldusele jõudis, on kajastatud Maksuotsuse lk-del 2-
  10. Maksuotsuses esitatud asjaolude valguses ei ole vaieldavad järgmised asjaolud: OÜ Sparostar oli kõnealuste tehingute ajal registreeritud käibemaksukohustuslane; OÜ Sparostar esitas käibedeklaratsioone ja tasus riigile käibedeklaratsioonide alusel käibemaksu; LucasOilTrans OÜ on saanud kätte OÜ Sparostar poolt väljastatud arvetel märgitud diislikütuse ja kasutanud seda maksustavata käibe tarbeks (soetatud diislikütus on edasimüünud); Arved vastavad KMS §-s 37 sätestatud nõuetele; Diislikütuse eest on kaebaja tasunud. Eeltoodust tulenevalt on täidetud kõik käibemaksuseaduse (edaspidi KMS) § 29 lg-tes 1 ja 3 sätestatud käibemaksu mahaarvamise tingimused, kuid sellegipoolest maksuhaldur piirab 2 käibemaksu mahaarvamist. Maksuhaldur leiab, et kaupa ei ole soetatud arvel märgitud osaühingult, sest ei ole tõendatud nende vahel tehingute toimumine. Käibemaksuseadus ei sätesta tehingu mõistet. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 67 lg 1 sätestab, et tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Tulenevalt TsÜS § 67 lg-st 2 tehingud on ühepoolsed ja mitmepoolsed. Ühepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik ühe isiku tahteavaldus. Mitmepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus. Mitmepoolsed tehingud on lepingud. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 8 lg 1 kohaselt leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 208 lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Käesolevas asjas on lepingupooled sõlminud müügilepingu. Tulenevalt VÕS § 9 lgst 1 leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. OÜ Sparostar endine juhatuse liige kinnitas, et ta soovis kaupa LucasOilTrans OÜ-le müüa. Kaebaja seaduslik esindaja kinnitas maksuhaldurile maksumenetluses, et ta oli nõus OÜ-lt Sparostar kaupa ostma. Seega oli poolte vahel saavutatud kokkulepe müügitehingus ja tehingu hinnas. Müüja toimetas kauba ostja vastuvõtu kohta, andis kauba üle ning väljastas kauba eest ostjale arve. Ostja võttis kauba vastu ning tasus kauba eest talle väljastatud arve alusel. Müügilepingu pooled on lepingust tulenevad vastastikused kohustused nõuetekohaselt täitnud. Väites, et tehingut ei ole toimunud, ei ole maksuhaldur seejuures tuvastanud ega tõendanud, milline müügilepingu oluline tingimus on jäänud täitmata. Järelikult maksuhalduri väide tehingu mittetoimumist ei põhine seadusel, on paljasõnaline ja tõendamata. Käibemaksuseadus kasutab käibe tekkimise alusena võõrandamise mõistet (KMS § 2 lg 5). Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et kauba (kütus) valdus on kaebajale üleantud. Seega on toimunud kauba võõrandamine KMS tähenduses. Maksuhalduri väide, et OÜ-l Sparostar justkui puudus diislikütus, mida müüa, on täiesti põhjendamatu. Kuivõrd vaidlus kauba olemasolus puudub, siis on kaebaja igal juhul kauba saanud. Järelikult ei saa sellisel juhul välistada, et diislikütuse tarnis kaebajale just OÜ Sparostar. Arusaamatu on maksuhalduri väide, et diislikütuse tarnijaks tuleb pidada tundmatut kolmandat isikut. Miks oli tundmatul kolmandal isikul võimalus diislikütust tarnida, kuid OÜ-l Sparostar selline võimalus puudus. Maksuhaldur on jätnud arvestamata kaebaja maksumenetluses esitatud väitega, et peale kaebaja tarnis OÜ Sparostar diislikütust ka teistele isikutele. Maksuhaldur ei ole maksumenetluses neid asjaolud uurinud ning ei ole põhjendanud, miks ta ei kahtle diislikütuse müügis teistele OÜ Sparostar tehingupartneritele, kuid samas müüki LucasOilTrans OÜ-le ei pea toimunuks. Euroopa Kohus on oma 21.07.
  11. a otsuses liidetud asjades C-80/11 ja C-142/11: Mahagében kft selgitanud, et Nõukogu
  12. novembri
  13. a direktiivi 2006/112/EÜ (edaspidi direktiiv 2006/112), mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, artiklit 167, artikli 168 punkti a, artikli 178 punkti a, artikli 220 punkti 1 ja artiklit 226 tuleb tõlgendada nii, et nende sätetega on vastuolus siseriiklik meede, mille kohaselt maksuhaldur ei luba maksukohustuslasel maha arvata käibemaksu, mida ta on kohustatud tasuma või mille ta tasus talle osutatud teenuste eest, põhjendusel et nende teenuste eest esitatud arve väljastanud isik või üks teenused osutanud isik on toime pannud rikkumise, ilma et maksuhaldur oleks objektiivsete tõendite alusel tuvastanud, et asjaomane maksukohustuslane teadis või oleks pidanud teadma, et tehing, mille alusel mahaarvamisõigust taotletakse, on seotud pettusega, mille pani toime arve väljastanud isik või 3 teine tarneahelas hiljem osalenud ettevõtja. Samuti Euroopa Kohus selgitas, et direktiivi 2006/112 artiklit 167, artikli 168 punkti a, artikli 178 punkti a ja artiklit 273 tuleb tõlgendada nii, et nende sätetega on vastuolus siseriiklik meede, mille kohaselt ei luba maksuhaldur mahaarvamisõigust kasutada seetõttu, et maksukohustuslane ei ole teinud kindlaks, kas selle tehingu kohta koostatud arve väljastanud isik, mille alusel mahaarvamisõigust taotletakse, on maksukohustuslane, et tal on olemas asjaomane kaup ja tal on võimalik seda kaupa tarnida ning et ta on täitnud oma kohustuse tehingud deklareerida ja käibemaksu tasuda, või seetõttu, et sellel maksukohustuslasel ei ole lisaks nimetatud arvele muid dokumente, mis tõendaksid, et need kriteeriumid on täidetud, kuigi direktiivis 2006/112 mahaarvamisõiguse kasutamiseks kehtestatud sisulised ja vormilised tingimused on täidetud ja maksukohustuslasel ei ole teavet, mis annab alust kahtlustada, et arve väljastanud isik on toime pannud rikkumise või pettuse. Euroopa Kohus rõhutas, et maksuhalduril tuleb viia läbi vajalik kontroll, et tuvastada rikkumisi ja käibemaksupettusi ning määrata karistusi maksukohustuslastele, kes need rikkumised või pettused toime on pannud. Maksuhaldur ei ole Maksuotsuses tuvastanud ega tõendanud, et OÜ Sparostar või talle diislikütust müünud isik oleks toime pannud pettuse ning kaebaja oli sellest pettusest teadlik. Maksuhaldur on käibemaksu mahaarvamise piiramisel tuginenud asjaoludele, mis eelosundatud Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole käibemaksu mahaarvamise piiramise aluseks. Kaebaja ei pidanud tegema kindlaks, et kas OÜ Sparostar on käibemaksukohustuslane, kas tal on olemas asjaomane kaup, kas tal on võimalik seda kaupa tarnida ning kas ta on täitnud oma kohustuse tehingud deklareerida ja käibemaksu tasuda. Maksuhaldur ei ole maksumenetluses pöördunud saatelehtedel märgitud autojuhtide poole, et selgitada välja, kas, millal ja kust kohast diislikütust veeti. Seega on maksuhaldur rikkunud maksumenetluses ka uurimispõhimõtet (maksukorralduse seaduse, edaspidi MKS § 11). Käesolevas asjas ei väära tehingu toimumist ja käibemaksu mahaarvamist ka asjaolu, et diislikütuse liikumisel vormistatud saatelehel oli vastavussertifikaadi andmed ebaõiged. Direktiivi 2006/112 artikkel 9 lg 1 sätestab, et majandustegevus on tootjate, ettevõtjate ja teenuseid osutavate isikute mis tahes tegevus, muu hulgas ka materiaalse või immateriaalse vara kasutamist kestva tulu saamise eesmärgil. Euroopa Kohus on leidnud, et majandustegevuse mõistega on hõlmatud lai kohaldamisala ja selle mõiste objektiivne olemus selles mõttes, et tegevust käsitletakse iseseisvana, sõltumata selle eesmärkidest või tulemitest (vt
  14. märtsi
  15. a otsus kohtuasjas 235/85: komisjon vs. Madalmaad, EKL 1987, lk 1471, p 8;
  16. septembri
  17. a otsus kohtuasjas C 260/98: komisjon vs. Kreeka, EKL 2000, lk I 6537, p 26, ja
  18. novembri
  19. a otsus kohtuasjas C 154/08: komisjon vs. Hispaania, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, p 89). Seega on tegemist majandustegevusena, kui see on kestev ja kui kaupu müüakse tasu eest, mille saab kauba müüja. Euroopa Kohtu praktikast samuti nähtub, et käibemaksu süsteemi raames eeldab maksustatav tehing poolte vahelist tehingut, mille raames on kokku lepitud hinnas või tasus (vt Euroopa Kohtu
  20. aprilli
  21. a otsus kohtuasjas 89/81: Hong-Kong Trade Development Council, EKL 1982, lk 1277, p-d 9 ja 10, ning
  22. märtsi
  23. a otsus kohtuasjas C 16/93: Tolsma, EKL 1994, lk I 743, p 12). Eelviidatud direktiivi majandustegevuse mõiste kattub KMS § 2 lg-s 2 defineeritud ettevõtluse mõistega. Sellest järeldub, et ka müüja õigusvastane käitumine (nt saatelehele vastavussertifikaadi kohta ebaõigete andmete märkimine) ei tähenda ettevõtluse puudumist. Pealegi ei olnud kaebajale teada, et saatelehtedel viidatud vastavussertifikaat ei ole väljastatud talle müüdud kütuse koguse kohta. Fakt on, et kütuse sertifikaat eksisteeris. Seega võis keegi vastavussertifikaadi andmed enda huvides ära kasutada. Välistatud ei ole eksimus andmete märkimisel. Vedelkütuseseaduse (edaspidi VKS) § 9 lg 5 kohaselt vastavussertifikaat või vastavusdeklaratsioon: 1) esitatakse tollile koos vabasse ringlusse lubamise tollideklaratsiooniga või 2) jääb aktsiisilaost kütuse lähetajale. Edaspidi liigub vabasse ringlusesse lubatud kütus VKS § 6 alusel koostatud saatelehe alusel. Saatelehele märgitakse ka 4 vastavussertifikaadi või vastavusdeklaratsiooni number, väljaandja nimi ja väljaandmise kuupäev. Saatelehele sertifikaati ei lisata. Käesolevas asjas saatelehed vastasid VKS §-s 6 sätestatud nõuetele ning kaebajal ei olnud kohustus veenduda, kas saatelehele märgitud vastavussertifikaat tegelikkuses eksisteerib. Praktikas ei ole võimalik ka kontrollida, millise kütusega on sertifikaat täpselt seotud. Maksuhaldur tugineb järelduses tehingute mittetoimumisest asjaoludele, mis leidsid aset pärast kontrollitavat perioodi ning mida kaebaja ei saanud teada ega pidanud teadma. Nii on maksuhaldur seadnud kahtluse alla OÜ Sparostar osade müügi K. V.le. Esitatud vastuväites Kontrollaktile kaebaja märkis, et talle jääb ebaselgeks, millist tähendust omab asjaolu, kas K. V. omandas OÜ Sparostar osa või kellele K. V. võõrandas OÜ Sparostar osa. Osade müük ei mõjuta LucasOilTrans OÜ käibemaksuarvestust perioodil aprill
  24. a. Maksuhaldur ei ole neid asjaolusid selgitanud. Samuti kaebaja juhtis maksuhalduri tähelepanu, et alates aprillist
  25. a paljud kütuseettevõtjate osanikud võõrandasid enda osalused, kuna neil ei olnud võimalik täita VKS muudatuses tulenevat 100 000 euro suuruse tagatise esitamise nõuet. Seega J. M. võis osaühingu osa võõranda eeskätt sellel kaalutlusel. Maksuhaldur ei ole neid asjaolusid uurinud (vt J. M.lt maksumenetluses võetud seletused). Jääb ka arusaamatuks, mille alusel maksuhaldur järeldab, et kaebaja juhatuse liige ja OÜ Sparostar endine juhatuse liige ning kõik uued juhatuse liikmed on seotud advokaatidega Mart Angerjärv ja Meelis Krautmann ning kuidas see asjaolu mõjutab kaebaja sisendkäibemaksu mahaarvamist. Advokaadid esindasid isikuid maksumenetluses, mis toimus pärast
  26. a aprilli. Enne 08.02.
  27. a tegutses advokaat M. Krautmann Advokaadibüroos Hansa Law Offices ning ei puutunud kokku teise advokaadi klientidega. Advokaatide ülesanne ongi isikutele osutada õigusabi. Samuti tuleb märkida, et advokaate ei saa ülesande täitmise tõttu samastada klientidega (vt Advokatuuriseaduse § 43 lg 4). Samuti maksuhaldur jämedalt eksib, kui väidab, et kaebaja värbas variisikud. Asjas selle kohta mistahes tõendid puuduvad. Puuduvad tõendid ka OÜ Sparostar endise juhatuse liikme suhtes. Maksuhalduri väited peavad olema kontrollitavad, mitte aga oletuslikud ja paljasõnalised. On ebaselge, kuidas nimetatud asjaolud osundavad sellele, et kaebaja ei ole justkui OÜ-lt Sparostar kütust soetanud
  28. a aprillis. Kaebaja poolt kütuse soetamist ei väära asjaolu, kellega OÜ Sparostar suhtles OÜ-st Skendar. Kaebaja ei pidanud läbirääkimisi Y. L.’iga. OÜ Sparostar endine juhatuse liige selgitas, et ta sai kütuse Lääne-Virumaal asuvast Hulja tanklast/terminalist. Kaebaja märkis vastuväidetes Kontrollaktile, et maksuhalduril on võimalik seda asjaolu kontrollida. Hulja tankla omanikul peavad olema andmed, kelle kütust ta hoiustas ning kellele ja millal kütus väljastati. Maksuhalduril tuleb need andmed koguda. Maksuhaldur võib pöörduda ka Lääne-Virumaal asuvate maksuhalduri ametnike poole, kes tõenäoliselt on tööülesannete käigus korduvalt külastanud Hulja tanklat/terminali ning võivad kinnitada, et seal hoiustati kütust. Maksuhaldur ei ole eeltoodud asjaolusid uurinud. Maksuotsuses ei ole põhjendatud, miks seda ei ole tehtud. Kaebaja pöördus ise Bartec Trade OÜ poole ning talle väljastati andmed OÜ Skendar poolt Bartec Trade OÜ-lt mahutite nr 14 ja 15 üürimise kohta. Üürile andmise ja kütuse väljastamise eest väljastati OÜ-le Skendar arve. 30.04.
  29. a arvest nr 30042011-2 nähtub, mis kuupäevadel on mahutist OÜ-le Skendar kütust väljastatud. Need andmed kinnitavad kütuse müüki OÜ-le Sparostar. Seda diislikütust on OÜ Sparostar
  30. a aprillis võõrandanud peale kaebaja ma teistele oma tehingupartneritel, mida maksuhaldur ei ole kahtluse alla seadnud. Maksuhaldur väidab, et isikutel olid lähedased suhted. Kuna isikud tegelesid pikka aega kütuse valdkonnas, siis kahtlematult tundsid nad teineteisest ja on varem nende osalusega äriühingutega tehinguid teinud. Nimetatud asjaolu ei tähendada, et kaebaja rikkus KMS-st tulenevaid sätteid. Nagu kaebaja eespoolt märkis, ei ole maksuhaldur OÜ Sparostar
  31. a aprilli tegevuses KMS-st tulenevaid minetusi tuvastanud. 5 Kokkuvõtvalt kaebaja leiab, et Maksuotsuses esitatud asjaolude valguses on OÜ Sparostar arvete alusel käibemaksu mahaarvamise piiramine põhjendamatu. Riigikohus on lahendis nr 33-1-18-10 selgitanud, et „ainuüksi väidetav hoolsuskohustuse eiramine, võimalikud mitmesugused muud puudused ja ka müüja käitumine ei saa olla põhjenduseks järeldusele, et kaebaja neilt osaühingutelt metsamaterjali ei saanud, kui pooled kinnitavad tehingu toimumist, kaup või teenus on saadud ja selle eest on müüjale tasutud.“ Käesoleval juhul tehingupooled kinnitavad tehingu toimumist, kaebaja on kauba saanud ning selle eest on müüjale ka tasutud. Kaebaja leiab, et tulumaksuseadus (edaspidi TuMS) ei sätesta võimalust maksustada kauba (diislikütuse) eest tasutud summasid põhjendusega, et tavapärase praktika kohaselt kasutatakse fiktiivseid arveid eesmärgiga küsida riigilt põhjendamatult tagasi käibemaks. Riigikohtu halduskolleegiumi
  32. mai
  33. a otsuses asjas nr 3-3-1-21-02 on märgitud: "Lisandväärtuse maksuna rakendatava mittekumuleeruva käibemaksu põhitunnuseks on sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Sellega tagatakse, et kaupade ja teenuste tarbimine ettevõtluse tarbeks poleks maksustatud käibemaksuga ning et ei tekiks käibemaksu kumuleerumist. /.../ Kõrvalekalded lisandunud väärtuse maksu printsiibist on lubamatud, sest need moonutaksid konkurentsi ning takistaksid kaupade ja teenuste vaba liikumist. Kui piiratakse sisendkäibemaksu mahaarvamist ettevõtluses kasutatavate kaupade soetamisel ning ei vabastata samaaegselt nende kaupade müüki käibemaksust, siis sellise kauba omahind suureneb mahaarvamata käibemaksu võrra ning kaup muutub konkurentsivõimetuks, sest ta on vähemalt osaliselt mitmekordselt käibemaksuga koormatud.“ Eeltoodust tulenevalt mitte mahaarvatav käibemaks suurendab soetatud kauba omahinda. Kauba hinna suurenemist käibemaksu mahaarvamise piiramise tõttu ei saa pidada ettevõtlusega mitteseotud kuluks. Kauba hind omab maksustamisel tähendust siis, kui tegemist on seotud isikute vahelise tehinguga (TuMS § 50). Maksuhaldur on ebaõigesti kohaldanud TuMS § 51 lg 2 p 3 ning Maksuotsus tulumaksu määramise osas tuleb tühistada. Vastustaja Maksu- ja Tolliamet ei nõustu kaebusega ning palub jätta see rahuldamata. Vaidlustatud Maksuotsus on õiguspärane ja motiveeritud, mistõttu puudub alus selle tühistamiseks. Seoses kaebaja seisukohaga, et maksuhaldur ei ole tuvastanud ega tõendanud, milline müügilepingu oluline tingimus on jäänud täitmata, märgib MTA, et üheks tõendiks, mis võiks kauba soetamist kaebaja poolt kinnitada on OÜ Sparostar endise juhatuse liikme J. M. seletused. Samas J. M. on 27.12.2011 selgitanud, et otsisin OÜst Skendar J.t, kes mulle kütuse müüs /tl 116/. Ilmselt J. puhul on tegemist OÜ Skendar juhatuse liikme Y. L.’ga. Samas on maksumenetluses leidnud tõendamist, et Y. L. viibis perioodil 29.03.2011 kuni 21.06.2011 eelvangistuses /tl 135/ ning J. M.’ga ei ole nimetatud perioodil Y. L. kohtunud ega suhelnud. Seega on tõendatud, et J. M. valetab ning sellest tulenevalt ei ole tema poolt antud seletused tõendiks, mis võiksid kuidagi kinnitada kauba müüki ja üleandmist kaebajale. Samuti annavad nimetatud asjaolud põhjendatult alust arvata, et Skendar OÜ ei ole kütust Sparostar OÜle tegelikult müünud. Teiseks selliseks tõendiks, mis võiks tõendada kauba soetamist arvel näidatu isikult ning selle üle andmist kaebajale, on saatelehed /tl 76 pöördel-81 pöördel/. J. M. 27.12.2011 seletuse kohaselt kütus anti üle Loo terminalis ning kütuse Sparostar sai Hulja terminalist. R. Z. 28.06.2011 seletuse /tl 69/ kohaselt J. tõi kütuse oma transpordivahendiga Loo tanklasse aadressile Vibeviku tee
  34. Seega isikute seletuste pinnalt anti kütus kaebajale Sparostar poolt üle Loo terminalis ning kütus võeti peale Hulja terminalist. Kaebaja poolt esitatud saatelehtede kohaselt kütuse pealelaadimise kohaks on märgitud Petkam ja Loo terminal. Kütuse mahalaadimise kohaks Loo terminal, OÜ Sield (Kadaka tee), Kadaka tee 69, Suur Sõjamäe 27c, Järvakandi. 6 Esmalt tekib kohe küsimus, et kuidas saab pealelaadimise kohaks olla Petkam ja Loo terminal, kui kütus võeti peale Hulja terminalist. Seega saatelehtede kohaselt pole kunagi Hulja terminalist kütust peale laetud, vähemalt saatelehtedelt seda ei nähtu. Nimetatu annab täiesti põhjendatult alust kahelda kaebaja väites, et kütus saadi Sparostar OÜlt. Samuti jääb arusaamatuks miks on vaja kütus Loo terminalis peale laadida, et see siis uuesti Loo terminalis maha laadida. Kaebaja ega Sparostar esindaja ei ole väitnud, et Sparostar OÜ soetas kütust Loo terminalist. Kui see oleks nii olnud, siis oleks ka selline dokumentide vormistamine olnud arusaadav. Maksuhaldurile teadaolevalt tehingud aga nii ei toimunud. Saatelehtede alusel ei ole võimalik tuvastada, kes isikuliselt kütuse üle andis ning kes selle vastu võttis. Isikute nimed koos allkirjadega on märgitud ainult saatelehele nr
  35. Seega ei ole teada, kes on need ülejäänud saatelehed allkirjastanud, millest tulenevalt ei saa asuda ka seisukohale, et need oleks allkirjastatud Sparostar OÜ seadusliku või volitatud esindaja poolt ning et kütuse üle andjaks oli Sparostar OÜ. Saatelehe 35 kohaselt autojuhiks oli A. Š. ning vedajaks Sparostar OÜ, samas A. Š. ei töötanud Sparostar OÜs, vaid kaebaja juures. Saatelehel nr 34 on märgitud vedajaks kaebaja ning autoks 659 MEZ. Maksuhaldurile teadaolevalt kuulus aga nimetatud auto sellel perioodil Sparostar OÜle. R. Z. selgitas 28.06.2011 maksuhaldurile, et kaebaja soetas selle auto juunis
  36. Samuti ei saa siin tähelepanuta jätta asjaolusid, mis on tuvastatud seoses saatelehtedele märgitud vastavussertifikaatiga. Maksumenetluses leidis tõendamist fakt, et saatelehtedele märgitud vastavussertifikaat ei tõenda kütuse vastavust kehtestatud nõuetele ning et saatelehele märgitud andmed selles osas on valed. Samuti on põhjendamatu kaebaja seisukoht, et kaebajal ei ole kohustust veenduda selles, kas vastavussertifikaat tegelikkuses eksisteerib või mitte. VKS § 8 lg 2 kohaselt kütuse vastavuse eest nõuetele vastutab kütuse käitleja. Kaebaja on kütuse käitleja. VKS § 9 lg 1 järgi kütuse vastavust kehtestatud nõuetele tõendab vastavussertifikaat. Selleks, et kaebaja saaks tõendada, et kütus vastab nõuetele, peab tal olemas olema vastavussertifikaat. Saatelehega kütuse vastavust nõuetele aga tõendada ei saa. Arvestades, et kaebaja peab tõendama kütuse vastavust nõuetele kütuse käitlemisel ning nõuetele mittevastava kütuse käitlemise eest saab isikut karistada, on kaebaja väide, et kaebajal ei olegi kohustust veenduda selles, kas vastavussertifikaat tegelikkuses eksisteerib või mitte, vale. Kokkuvõtvalt on vastustaja seisukohal, et esitatud saatelehed seal esinevate puuduste ja küsitavuste tõttu ei saa kuidagi olla usaldusväärseteks tõenditeks, mis tõendaksid veenvalt, et kaebaja on kütuse tõepoolest arvel näidatud isikult ehk Sparostar OÜlt soetanud ja kütus on reaalselt Sparostar OÜ poolt kaebajale üle antud. Seega vastus kaebaja küsimusele, et milline müügilepingu oluline tingimus on jäänud täitmata, on väga lihtne – müüja ehk Sparostar OÜ ei ole ostjale mitte midagi üle andnud. Kaebaja leiab, et maksuhaldur on jätnud arvestamata kaebaja maksumenetluses esitatud väitega, et peale kaebaja tarnis OÜ Sparostar diislikütust ka teistele isikutele. Maksuhaldur kontrollis kaebaja käibe- ja tulumaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust. Seega ei ole oluline, kas OÜ Sparostar tarnis teistele isikutele diislikütust või mitte. Maksustamise seisukohast on oluline see, kas Sparostar tarnis kütust kaebajale. Isegi kui Sparostar tarnis kütust teistele isikutele ei tõenda see automaatselt seda, et OÜ Sparostar tarnis kütust ka kaebajale. Kaebaja leiab, et Maksuotsuses ei ole maksuhaldur tuvastanud ega tõendanud, et OÜ Sparostar või talle diislikütust müünud isik oleks toime pannud pettuse ning kaebaja oli sellest pettusest teadlik. Vastustaja esmalt märgib, et maksuhaldur ei suudagi reeglina ära tõendada, et isikud on toime pannud pettuse. Samuti on Riigikohus selgitanud, et maksuhaldur ei peagi pettust ära tõendama. Küll aga peab maksuhaldur ära näitama selle, miks on asunud seisukohale, et on alust arvata, et isikud on osalenud pettuse toimepanemises. Käesolevas asjas on maksuhaldur ära näidanud selle, miks OÜ Sparostar ei soetanud ega saanudki soetada kütust Skendar OÜ-lt. Samuti on maksuhaldur ära näidanud selle, miks ta leiab, et J. M. seletused on 7 ebausaldusväärsed ning miks on põhjendatult alust arvata, et tegelikult isik lihtsalt valetab (vt Maksuotsuse p 1.3). Vastustaja selgitas eelpool miks ta leiab, et saatelehed ei saa olla tõendiks, miks võiksid usaldusväärselt tõendada kauba soetamist ning reaalset üleandmist. R. Z. kinnitas 28.06.201110, et nad on J. M.ga naabrid ja isiklikult head tuttavad ning 27.12.2011 lisas, et elavad samas külas ja tunnevad teineteist kaua. Nimetatud asjaolud ainult kinnitavad seda, et kaebaja oli tehingute tegelikust sisust teadlik ning teadis, et OÜ Sparostar tegelikult mingit kütust kaebajale ei müünud. Seoses kaebaja tähelepanu juhtimisega asjaolule, et maksuhaldur ei ole maksumenetluses pöördunud saatelehtedel märgitud autojuhtide poole, et selgitada välja, kas, millal ja kust kohast diislikütust veeti märgib vastustaja viitega MKS § 11 lg-le 2, et maksuhalduril on õigus otsustada milliseid toiminguid ta sooritab ja milliseid mitte. Käesoleval juhul leiab vastustaja, et maksuhaldur on kogunud piisavalt tõendeid, mis kinnitavad, et tehinguid arvel näidatud poolte vahel pole reaalselt toimunud, millest tulenevalt puudus ka vajadus täiendavate toimingute sooritamiseks. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et maksuhaldur ei ole uurinud asjaolusid seoses Hulja tanklaga. Maksuhaldur väljastas 05.03.2012 korralduse Bartec Trade OÜ-le, kes omas Hulja alevikus kütuse tanklat ja terminali, kuid korraldus tagastati hoiutähtaja möödumise tõttu /tl 133, 158/. Et maksuhaldur on põhjalikult vastanud osadele kaebuses esitatud väidele juba Vaideotsuses, siis ei pea vastustaja vajalikuks ega mõistlikuks kopeerida Vaideotsuse seisukohti käesolevasse vastusesse. Vastustaja jääb kõigi oma varasemate, Vaideotsuses ja Maksuotsuses, esitatud seisukohtade juurde. KOHTU PÕHJENDUSED
  37. Käesoleval juhul viis PMTK kaebaja suhtes läbi üksikjuhtumi kontrolli (MKS §-d 60– 72), mille tulemusena kaevatud Maksuotsusega PMTK vähendas LucasOilTrans OÜ aprilli
  38. a käibedeklaratsioonis deklareeritud sisendkäibemaksu summas 20 569,43 eurot, jättis tagastamata maksusumma 7 134,05 eurot, määras tasumisele käibemaksu 13 435,38 eurot ning määras tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt
  39. a aprilli eest summas 5 467,82 eurot. MTA oma Vaideotsusega jättis kaebaja vaide rahuldamata ja Maksuotsuse jõusse. Maksuhaldur on mõlema haldusakti puhul lähtunud seisukohast, et kaebaja ei ole kontrollitud perioodil soetanud kütust OÜ-lt Sparostar ning viimase esitatud arved ja saatelehed on fiktiivsed, vaid kütus pärines teistelt, tundmatutelt isikutelt. Maksuotsuses on maksuhaldur asunud seisukohale, et LucasOilTrans OÜ ja Sparostar OÜ vahelised tehingud olid tehtud teadlikult maksupettuse eesmärgil koostöös, mida võimaldasid isikutevahelised lähedased suhted. Tehingute eesmärgiks oli LucasOilTrans OÜl Sparostar OÜ arvete alusel arvata maha sisendkäibemaksu ning mõlemad isikud olid eeltoodut arvestades teadlikud, et tegelikult nimetatud arvete alusel tehingud ei toimunud. Seetõttu maksuhaldur leidis, et LucasOilTrans OÜ 2011 aprilli käibedeklaratsioonil Sparostar OÜ arvetel näidatud sisendkäibemaks ei kuulu mahaarvamisele, ning käsitles arvetel käibemaksu osas tehtud väljamakseid ettevõtlusega mitteseotud kuluna, millelt arvestas ka tulumaksu.
  40. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt, andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Tulenevalt HMS § 56 lg-st 1 kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud, lg 2 nõuab, et haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Spetsiifilised nõuded maksuhalduri haldusaktidele on toodud MKS §-s 46, maksuotsusele lisaks ka §-s
  41. Sealjuures viimatinimetatud paragrahvi lg 1 järgi maksuotsusest peab selguma, 8 kuidas on tasumisele kuuluv maksusumma määratud. Maksukohustuslase esitatud tõendite täielik või osaline arvestamata jätmine maksusumma määramisel tuleb maksuotsuses motiveerida. LucasOilTrans OÜ on kokkuvõtlikult seisukohal, et Maksuotsus neile nõuetele ei vasta ning maksuhaldur on õigusliku aluseta piiranud käibemaksu mahaarvamist kaupade soetamisel OÜlt Sparostar. Sealjuures maksuhaldur on rikkunud maksumenetluses MKS §-st 11 tulenevat uurimispõhimõtet, kuna ei ole tuvastanud ega tõendanud asjas tähtsust omavaid olulisi asjaolusid, ning on tuginenud oma järelduses tehingute mittetoimumisest asjaoludele, mis leidsid aset pärast kontrollitavat perioodi ning mida kaebaja ei saanud teada ega pidanud teadma. Maksuotsuses toodud väited ja järeldused on oletuslikud ja paljasõnalised. Vastustaja Maksuotsuse kohta tehtud kaebja etteheidetega ei nõustu, pidades Maksuotsust õiguspäraseks ja motiveeritud haldusaktiks. Vastustaja möönab, et maksuhaldur ei suuda reeglina ära tõendada, kuid leiab, et ta ei peagi ära tõendama, et isikud on toime pannud pettuse. MTA arvates maksuhaldur peab ära näitama selle, miks ta on asunud seisukohale, et on alust arvata, et isikud on osalenud pettuse toimepanemises, ja vastustaja väiteil on ta seda teinud, mistõttu puudub alus Maksuotsuse tühistamiseks. Vastavalt MKS § 150 lg-le 1 maksuteates või maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Kohus, analüüsinud asjassepuutuvaid õigusnorme, hinnanud poolte suulisi ja kirjalikke seisukohti, tunnistajate ütlusi ning kõiki muid asjas kogutud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et OÜ LucasOilTrans kaebus on põhjendatud ja see kuulub rahuldamisele. Antud juhul kaebaja on suutnud tõendada, et „maksusumma määrati valesti“. Sealjuures kohus nõustub põhilises kaebuse esitaja argumentatsiooniga, mida kohus ei pea vajalikuks täies mahus üle korrata. Kohus rõhutab eelkõige järgmist.
  42. MKS § 10 lg 1 kohaselt maksuhaldur kontrollib käesoleva seaduse ja maksuseaduste täitmist, kasutades talle selleks seadusega antud pädevust. Sama paragrahvi lg 2 järgi maksuhalduri ülesanded on muu hulgas kontrollida maksude arvestamise ja tasumise õigsust ning jälgida, et makse tasutakse ja maksusoodustusi kohaldatakse seadusega sätestatud suuruses ja korras, arvestada ja määrata seadusega sätestatud juhtudel tasumisele kuuluv maksusumma ja intress ning tagastada enammakstud või hüvitatavad summad. MKS § 82 kohaselt maksuhaldur lähtub maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja maksu määramisel eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest (§ 85 lõige 1), maksukohustuslase raamatupidamisarvestusest ja muust tema poolt enda tegevuse kohta peetud arvestusest. Kui maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses, kogub ta täiendavaid tõendeid. MKS § 10 lg 3 nõuab, et maksuhaldur viib menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. MKS §-s 11 sätestatud uurimispõhimõtte järgi maksuhaldur on maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid (lg 1); Maksuhaldur otsustab maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid. Maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega (lg 2). MKS § 59 lg 1 kohaselt tõendid maksumenetluses on kõik asjas kogutud andmed, sealhulgas maksukohustuslaselt, kolmandalt isikult, riigi-, valla- või linnaasutuselt saadud teave, dokumendid, asjad, vaatluse teel tuvastatud asjaolud ning eksperdiarvamus. Maksuhaldur 9 otsustab, lähtudes talle seadusega pandud ülesannetest ning kaalutlusõigusest, milliseid tõendeid ta peab vajalikuks konkreetses asjas koguda. Sama paragrahvi lg 2 järgi maksuhalduril on õigus kontrollida kõiki maksukohustuslase majandus- või kutsetegevusega ning maksukohustuslase poolt maksude tasumisega seotud dokumente, samuti teha kaupade, materjalide ja muu vara ning tehtud tööde ja osutatud teenuste inventuure ja ülemõõtmisi. Seega on iseenesest on õige vastustaja seisukoht, et maksuhaldurile on antud suur kaalutlusruum oma ülesannete täitmiseks sobivate abinõude valikul ja kohaldamisel. Samas tuleneb MKS §-st 12, et kui maksuhaldurile on seadusega antud volitus kaaluda abinõu kohaldamist või valida erinevate abinõude vahel, teostab maksuhaldur kaalutlusõigust volituse piires ja kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve. Järelikult, kuigi maksuhalduril on kohustus arvestada ja määrata seadusega sätestatud juhtudel tasumisele kuuluv maksusumma ning tal on laialdane kaalutlusruum nimetatud ülesande täitmiseks vahendite ja viiside valimisel, on maksuhalduri tegevus siiski piiritletud seaduslikkuse, menetlusosaliste õiguste kaitse jm põhimõtete ja normidega, sealjuures kohustusega arvestada ka asjaoludega, mis räägivad maksukohustuslase kasuks.
  43. Kohus nõustub kaebajaga, et maksuhaldur ei ole antud asjas uurimispõhimõtet rakendanud nõuetekohaselt. PMTK ei ole püüdnud välja selgitada kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid, kõrvaldada eri tõendites olevaid vastuolusid või lünki ning on tõlgendanud kõik küsitavused kaebaja kahjuks. See ei ole kooskõlas asja tasakaalustatud otsustamise nõudega ega nõudega arvestada ka maksukohustust vähendavaid asjaolusid. Olukorras, kus OÜ Sparostar oli kõnealuste tehingute ajal registreeritud käibemaksukohustuslane, esitas käibedeklaratsioone ja tasus riigile käibedeklaratsioonide alusel käibemaksu, arved vastavad formaalselt KMS §-s 37 sätestatud nõuetele, pooled kinnitavad tehingute toimumist, diislikütus on reaalselt olemas, kaebaja on kütuse eest tasunud panga kaudu ja nimetatud kütus on kaebaja poolt edasi müüdud kolmandatele isikutele, tuleb maksuhalduril hoopis konkreetsemalt põhjendada oma väiteid ja järeldusi, sest pelgalt oletuste ja kahtluste alusel ei saa määrata maksukohustuslasele makse tasumiseks. Kaebaja on osundanud Euroopa Kohtu
  44. detsembri 2012 otsusele kohtuasjas C-285/11: Bonik EOOD, kus kohtu märgitust tuleneb selgelt, et maksuhaldur ei saa piirata maksukohustuslasel kaubatarnelt käibemaksu maha arvamist, ilma et objektiivsete tõendite alusel oleks tuvastatud, et see maksukohustuslane teadis või oleks pidanud teadma, et tehing, mille alusel mahaarvamisõigust taotletakse, on seotud tarneahelas enne või pärast asjaomast tehingut toime pandud käibemaksupettusega.
  45. PMTK on pidanud J. M. seletusi on ebausaldusväärseteks, kuid samas jääb arusaamatuks, miks kriminaalse taustaga K. V. ja V. J. seletused on maksuhalduri silmis usaldusväärsemad olukorras, kus Maksuotsuse kohaselt kõik osapooled (Sparostar OÜ juhatuse liige J. M. ja tema lepinguline esindaja M. Krautmann, esimene omandaja Velevstar OÜ juhatuse liige K. V. ja teine omandaja V. J.) andsid vastuolulisi selgitusi näiteks raamatupidamise dokumentide üleandmise ja asukoha kohta. Maksuhaldur on rajanud oma järeldused ja väited suures osas sellele, milline on olnud Sparostar OÜ saatus pärast kontrollitavat perioodi, kuid on jätnud millegipärast analüüsimata Sparostar OÜ tegevuse enne aprilli 2011 ja kontrollitaval perioodil. Näiteks, kas ta võis kaebajale müüdud kütuse hankida Skendar OÜ-lt varem, kas ta müüs sel perioodil kütust ka teistele, kas tehingutes Skendar OÜ-ga võis viimatinimetatut esindada ka keegi teine peale aprillikuus Jõhvi arestikambris viibinud Y. L.`i (tunnistajate J. M. ja V. K.`i ütlustes kohtuistungil ilmnes, et nende arusaamise järgi võrdselt Y.`ga esindasid äriühingut ka J. ja M.) jms. Mis puutub vastustaja väitesse, et J. M. ei maininud 27.11.2011 antud seletuses (tegelikult anti seletus 27.12.2011, tl 116), et lisaks Y.’le suhtles ta veel teiste Skendar OÜ esindajatega, 10 ning selgitas, et otsisin OÜst Skendar J.t, kes mulle kütuse müüs, ei muuda kuidagi tema ütlusi kohtuistungil ebausaldusväärseks ega välista suhtlemist ka teiste esindajatega. Vaadates nimetatud kolmeküsimuselist seletust, kus maksuhaldur ei soovinud antud vastuseid täpsustada, on selge, et niisugusest „seletusest“ on lihtne väärjäreldusi teha, olgu või selles osas, millal konkreetselt see J. otsimine ja kütuse müük aset leidis. Samavõrd kui puuduvad „tõendid selle kohta, et sellised isikud üldse eksisteerisid“, puuduvad ka tõendid, et neid polnud, sest maksuhaldur ei ole püüdnud vastuolusid või lünki isikute seletustes kõrvaldada, esitades neile täiendavaid küsimusi või kogudes täiendavaid tõendeid. Näiteks küsitleda isikuid, kellega nad peale juhatuse liikme veel suhtlesid. Jättes sellised asjaolud välja selgitamata, on PMTK teinud Y. L.i arestikambris viibimisest endale meelepärased järeldused. Nii ei ole PMTK millegipärast pidanud vajalikuks küsitleda ka autojuhte M. S.`i ja A. Š., Y. L., koguda teavet Bartec Trade OÜlt (juhatuse liige V. K.) jne. Kuigi korralduses Bartec Trade OÜle on tehtud sunniraha ja rahatrahvi hoiatused, puuduvad andmed, et maksuhaldur oleks neid meetmeid kasutanud, et sundida seda äriühingut asjas vajalikku teavet jagama. Seetõttu kohus leiab, et PMTK ei ole teinud endast kõike olenevat, et objektiivne tõde välja selgitada. Koos kohtukõnega kohtule esitatud maksuhalduri e-kirjavahetus V. T.’ga
  46. jaanuarist 2013 tuleb aga jätta tähelepanuta, kuna kohtumenetluse selles etapis ei ole uute tõendite esitamine enam lubatav, samuti on tegemist tõendiga, mis on hangitud pärast asja arutamise lõpetamist ega saaks enam mõjutada hinnangut Maksuotsusele.
  47. MTA kaebaja vaiet lahendades möönis, et maksuhaldur on tuginenud järelduses tehingute mittetoimumisele osaliselt asjaoludele, mis leidsid aset pärast kontrollitavat perioodi, ja leidis, et samas toetavad ka peale kontrollitavat perioodi asetleidnud asjaolud maksuhalduri järeldust, et kütuse ostu-müügitehingut LucasOilTrans OÜ ja Sparostar OÜ vahel pole tegelikkuses toimunud. Kohus näeb, et just need hilisemad asjaolud eelkõige ongi andnud maksuhaldurile aluse pidada talle esitatud arveid ja saatelehti, kokkuvõttes tehinguid fiktiivseteks: OÜ Sparostar osade müük 28.06.
  48. a, OÜ Velvestar (endine OÜ Sparostar) ettevõtluse puudumine ajal, mil juhatuse liige oli juba K. V., maksuvõlg seisuga 21.12.2011.a (mitte diislikütuse soetamise ajal), käibemaksukohustuslaste registrist kustutamine 28.09.
  49. a jms. Asjaolust, et R. Z. ja J. M. on naabrid samas külas ja isiklikult kauaegsed head tuttavad, ei saa tuletada automaatselt järeldust, et nad on ka maksupettusekaaslased. Pelgalt nimetatud asjaolud kuidagi ei kinnita seda, et „kaebaja oli tehingute tegelikust sisust teadlik ning teadis, et OÜ Sparostar tegelikult mingit kütust kaebajale ei müünud“. Veelgi kohatum ja oletuslikum on maksuhalduri seisukoht, et „juhul kui tegemist oleks õiguspäraste majandustehingutega, puuduks äriühingutel vajadus soetada õigusabiteenust oma tegevuste tõendamiseks või õigustamiseks.“ Praktikas esineb ärisuhteid sageli just omavahel tuttavate isikute vahel, kuna see on omamoodi usalduse garantii. Õigusabiteenuse kasutamise vajadus on keerukates maksuasjades aga ilmselge, nagu nähtub ka käesolevast asjast. Äriühingute juhatuse liikmed ei ole reeglina õigusteadmistega isikud ja ei oska seetõttu oma õigusi suhetes maksuhalduriga realiseerida. On loomulik, et maksuasjades on nende spetsiifika tõttu esindajaks piiratud ring advokaate, kes on nimelt niisugustele asjadele spetsialiseerunud, mida näeb ka kohtuvaidlustes. Mis puutub sellesse, et OÜ Sparostar arvete juures olevatel saatelehtedel viidatud vastavussertifikaadi andmed on väidetavalt ebaõiged ja tõenda kütuse päritolu, siis iseenesest ka see ei tõenda, et kaebaja ei ole OÜ-lt Sparostar diislikütust saanud. VKS § 9 lg 3 kohaselt kütuse vastavust kehtestatud nõuetele tuleb tõendada: 1) kütuse importimisel, kui seda ei toimetata aktsiisilattu; 2) kütuse aktsiisilaost tarbimisse lubamisel, välja arvatud juhul, kui Euroopa Liidu liikmesriigist lähetatud kütus on ladustatud aktsiisilaos eraldi mahutis. Tulenevalt sama paragrahvi lg-st 5 vastavussertifikaat või vastavusdeklaratsioon esitatakse tollile koos vabasse ringlusse lubamise tollideklaratsiooniga või jääb aktsiisilaost kütuse 11 lähetajale, lg 6 kohaselt kütuse vastavust kehtestatud nõuetele tuleb uuesti tõendada, kui kütuse vastavussertifikaadi või vastavusdeklaratsiooni väljastamisest on möödunud rohkem kui kuus kuud. VKS § 6 sätestab nõuded kütuse saatedokumendile, lg 2 p 5 järgi peab saatedokumendil olema märgitud kütuse vastavussertifikaadi või vastavusdeklaratsiooni number, väljaandja nimi ja väljaandmise kuupäev. Neist sätetest ei tulene, et OÜ Sparostar pidi saatelehtedele lisama vastavussertifikaadi koopia või kaebaja pidi seda temalt nõudma, kui kütuse kvaliteedi osas ei olnud probleeme ei kaebajal ega kolmandatel isikutel, kellele ta kütuse edasi müüs. Ka maksuhaldur ei ole tuvastanud, et OÜ-lt Sparostar soetatud kütus ei vastanud nõuetele. Seega ei pidanud OÜ LucasOilTrans teadma, et või kas saatelehtedele märgitud vastavussertifikaadi andmed on õiged. Maksuhaldur leidis, et Petroil PVTK OÜ ei ole oma 26.09.
  50. a vastuse kohaselt aprillis saatelehtedel märgitud vastavussertifikaadiga nr VSD76129 Petroil PVTK OÜ aktsiisilaost kütust väljastanud /tl 123/, mistõttu maksuhaldur järeldas, et OÜ Sparostar arvete juures olevatel saatelehtedel viidatud vastavussertifikaadi andmed on ebaõiged ja tõenda kütuse päritolu. Samas ei ole välistatud, et nimetatud vastavussertifikaadiga väljastas Petroil PVTK OÜ kütuse märtsis, kuid eelneva perioodi kohta temalt ei küsitud /tl 121/. Kohus nõustub kaebaja märkusega, et tema ülesanne ei ole käibemaksu mahaarvamise õiguse saamiseks tõendada milliseid tehinguid on diislikütus läbinud enne temani jõudmist ja kas need on toimunud õiguspäraselt.
  51. Kohus leiab, et Maksuotsus on ebapiisavalt (ebaveenvalt) põhjendatud eriti selles osas, mis puudutab kaebaja osalemist maksupettuses. Kohus juba eelnevalt märkis, et ainuüksi see, et äriühingute juhatuse liikmed olid tuttavad või et neid esindasid samad advokaadid, ei anna alust niisugusteks põhjapanevateks järeldusteks (süüdistusteks). Ilmselt on ka MTA seda mõistnud, sest Vaideotsuses on püütud hakata Maksuotsust selles osas täiendavalt motiveerima, mis aga ei muuda Maksuotsust tagantjärele õiguspärasemaks. Alles Vaideotsuses on viidatud tehingute kõrvale jätmise õiguslikule alusele - MKS § 83 lg-le 4, mille esimese lause kohaselt näilikku tehingut ei võeta maksustamisel arvesse. Samas lasub maksuhalduril kohustus tuvastada just kaebaja pahausksus või vähemalt raske hooletus, vastasel korral puudub tal alus piirata kaebaja kui ostja sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Kuna PMTK seda usutavalt ja objektiivsete tõendite alusel teinud ei ole, on Maksuotsus selles osas õigusvastane. Õige on ka kaebaja tähelepanek, et TuMS ei sätesta võimalust maksustada kauba (diislikütuse) eest tasutud summasid põhjendusega, et tavapärase praktika kohaselt kasutatakse fiktiivseid arveid eesmärgiga küsida riigilt põhjendamatult tagasi käibemaks, nagu maksuhaldur on põhjendanud Maksuotsuse lk-l 9 tulumaksu määramist. Kuivõrd maksuhaldur ei ole tegelikult tuvastanud, et tehingud OÜ Sparostar ja OÜ LucasOilTrans vahel olid fiktiivsed (on vaid oletanud ja kahtlustanud), siis puudus tal alus käsitleda arvetel käibemaksu osas tehtud väljamakseid ettevõtlusega mitteseotud kuluna ja neilt tulumaksu arvestada ning Maksuotsus on ka selles osas õigusvastane. Kokkuvõtteks kohus rõhutab, et kohus ei välista iseenesest, et PMTK kahtlustel OÜ LucasOilTrans osalemisest maksupettuses võib olla tõepõhi all, kuid antud juhul ei ole sellekohane Maksuotsus kontrollitav maksumenetluses tehtud minetuste (uurimispõhimõtte rikkumine) ja Maksuotsuse motiveerimispuuduste tõttu. Isiku süüdistamine maksupettuses on niivõrd tõsine asi, et selle tuvastamisse ja põhistamisse ei tohi kergekäeliselt ja pealiskaudselt suhtuda. Sellepärast kuulub Maksuotsus tühistamisele. 8.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Samas tuleneb eelmärgitud sättest, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka vastaspoole menetluskulud.

§ 109

lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, 12 samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Antud juhul kohus rahuldab OÜ LucasOilTrans kaebuse. Halduskohus arutas LucasOilTrans kaebust 18.12.2012 kohtuistungil, mille lõppedes kohus andis MTA-le võimaluse kaaluda, kas võtta kaebus omaks. Vastasel korral tuli kaebajal kirjalikus menetluses esitada kohtukõne ja menetluskulude dokumendid hiljemalt 21.01.

  1. a ning vastustajal esitada oma kohtukõne hiljemalt 29.01.
  2. a. Seega oli kaebajal võimalus esitada kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid nimetatud kohtuistungil ja veel hiljemalt 21.01.
  3. a. Kaebaja esitaski kohtule 21.01.
  4. a menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid, paludes mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja halduskohtus kantud menetluskulud kokku 3924 eurot, sh kaebuse esitamiselt tasutud riigilõiv 750 eurot, kohtuistungi järeltõlge 168 eurot ja õigusabi kulud 3024 eurot /tl 207-218/. Kaebaja märkis, et ta ei ole käesolevas haldusasjas osutanud õigusabi eest Advokaadibüroole Angerjärv & Krautmann OÜ esitatud arve nr 2000 eest täielikult tasunud. Kuna menetluskulude väljamõistmiseks peavad õigusabikulud olema kantud, kuid kaebajal ei olnud väidetavalt võimalik tasuda talle osutatud õigusabi eest täies ulatuses
  5. jaanuariks
  6. a, taotles kaebaja kohtult tähtaja pikendamisest Advokaadibüroo Angerjärv & Krautmann OÜ poolt väljastatud arve nr 2000 täieliku tasumise kohta dokumendi esitamiseks hiljemalt 01.02.
  7. a. Kohus 31.01.2013 määrusega jättis LucasOilTrans OÜ 21.01.2013 taotluse menetlustähtaja pikendamiseks rahuldamata /tl 226/.
  8. MTA on palunud kaebuse rahuldamise korral välja mõista ainult vajalikud ja põhjendatud menetluskulud, tehes LucasOilTrans OÜ menetluskulude kohta järgmised märkused: Arvel nr 1163 näidatud kõik kulud ei ole põhjendatud. Vastustaja leiab, et nõupidamine kliendiga Maksuotsuse vaidlustamise teemal (0,5 h), ei ole menetluskulu, mida saaks vastustajalt välja nõuda. Samuti nõupidamine kliendiga ei ole seostatav konkreetse kohtuasjaga, nõu võidi ju pidada ükskõik millisel teemal. Selliseid üldiseid ja kontrollimatuid kulutusi ei saa vastustajalt välja nõuda. Ei saa nõustuda kuluga seoses vastustaja vastuse ja tõenditega tutvumise (2,25 h) osas põhjusel, et tõenditega pidi kaebaja esindaja tutvuma juba kaebust koostades, sest kui ei oleks nendega tutvunud, oleks kaebuse esitamine olnud keeruline. Vastustaja leiab, et vastustaja vastusega tutvumiseks läks esindajal maksimaalselt üks tund. Arvestades asja keerukust ja suhteliselt tagasihoidlikku tõendite hulka, leiab vastustaja, et kaebuse ettevalmistamiseks kulus aega maksimaalselt 5,5 h. Seega arvet nr 1163 tuleb vähendada vähemalt 4,75 h võrra ehk 498,75 eurot. Arve nr 2000 osas märgib vastustaja, et istung kestis 3 h 32 minuti, mitte 3 h 75 minutit, ehk kaebaja esindaja on alusetult nõudnud menetluskuluna välja 45 eurot, mida ta pole üldse kandnud. Asja keerukust ja mahtu arvestades, kaebaja esindaja ei vajanud 4,25 h istungi ettevalmistamiseks. Vastustaja hinnangul täiesti piisav aeg oleks olnud 3 h. Kuna kohtukõne teesid sisaldavad endas enamasti varasemalt juba kirja pandut, siis vastustaja hinnangul nende koostamiseks märgitu 3 h on liiga palju. Vastustaja hinnangul 2 h oleks kindlasti hakkama saanud. Eelnevast tulenevalt arvet nr 2000 tuleb vähendada vähemalt 2,68 h võrra ehk 281,4 euro võrra. Samuti tuleb siin arvestada sellega, et kohtukuld peavad kantud olema. 13 10.

§ 108

lg 11 kohaselt kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Vastavalt

§ 109lg-le 6 kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kohus arvestab lisaks poolte seisukohtadele ja eelmärgitut sätetele ka asja mahtu ja keerukust, kas asjas on samadel motiividel läbi viidud vaidemenetlus, kas vastustajal oli võimalik menetluskulude suurust mõjutada kaebuse õigeaegse õigeksvõtuga jms ning on järgmisel seisukohal. Kaebuse esitamiselt tasutud riigilõiv 750 eurot on vajalik ja põhjendatud menetluskulu, mille kandmine on tõendatud /tl 23, 217/. Samuti on vajalik ja põhjendatud kohtuistungi järeltõlke kulu 168 eurot, mille tasumine on tõendatud 15.01.2013 maksedokumendiga kogusummas 2000 eurot /tl 214/, mis hõlmab tervikuna arvet nr 1163 (1638 eurot) ja osaliselt arvet nr 2000. Seega on õigusabi kuludest 3024 eurot tasutud kokku 1832 eurot (1638 eurot + 194 eurot), kus 194 eurot = 2000 – 1638 – 168, millist õigusabikulu peab kohus käesolevas asjas mõistlikuks. Kohus rõhutab: et õigusabikulud kuuluvad niigi väljamõistmisele osaliselt, ei pea kohus vajalikuks hakata täiendavalt iga üksikut minutit ja tundi kaaluma. Kohus peab siiski vajalikuks märkida vastuseks MTA-le, et nõupidamisi kliendiga ei saa kuidagi pidada mittevajalikuks. Kohtukõne ei ole aga lihtsalt kaebuse ümberjutustus, vaid peab kajastama ka kohtuistungil väljendatud seisukohti ja uuritud tõendeid, sh täiendavaid tõendeid (antud juhul tunnistajate ütlused). Seega on tõendatud OÜ LucasOilTrans poolt menetluskulude kandmine kogusummas 2 750 eurot (750 + 2000), kaebaja menetluskulud on vajalikud, põhjendatud ja mõistlikus suuruses. Järelikult kuuluvad need kantud menetluskulud täies ulatuses MTA-lt välja mõistmisele. /allkirjastatud digitaalselt/ Hurma Kiviloo kohtunik 14

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.