← Eesti

3-10-3423/92

Obsah (8)§ 212§ 12§ 213§ 223§ 116§ 59§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 13.03.2013, Tallinn Haldusasja number 3-10-3423 Haldu

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 12lg 1).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab 3-10-3423 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. A B esitas 09.09.2010 Tallinna Vanglale taotluse (taotlus lisadega ja tõlked tl 17-24) mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 250 000 krooni. Kahjunõude põhjenduste kohaselt viibis kaebaja vahistatuna Tallinna Vanglas perioodidel 20.09.2004-11.10.2004, 15.11.200706.03.2008 ja 03.03.2009-28.10.2009, mil teda hoiti VangS § 45 lg-s 1 ja vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 nõuetele mittevastavates kambrites nr 130, 132, 228, 246, 321, 414,
  2. Kinnipidamistingimused alandasid kaebaja inimväärikust ja tekitasid kahju tema tervisele. Kambrites ei olnud piisavalt ruumi, õhku ja valgustust. Tallinna Vangla 21.12.2010 vastusega nr 1-13/39773-9 (tl 27-28) jäeti A. B taotlus rahuldamata. Vastustaja leidis, et perioodi 20.09.2004-11.10.2004 osas on taotleja nõue riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lgst 3 tulenevalt aegunud. Perioodidel 12.11.2007-06.03.2008 ja 03.03.2009-28.10.2009 taotleja Tallinna Vanglas viibimise ajal vastasid kinnipidamistingimused nõuetele.
  3. A B esitas 29.12.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida menetluse käigus täiendas ja täpsustas (tl 5-7, tõlge tl 10; tl 53, tõlge tl 92; tl 127; tl 135; tl 154; tl 165-166; tl 177-178). Kaebaja taotles Tallinna Vangla poolt tekitatud kahju hüvitamist summas 16 000 eurot. Vangla paigutas kaebaja perioodidel 12.11.2007-06.03.2008 ja 03.03.2009-28.10.2009 kambritesse nr 130, 132, 228, 246, 321, 414 ja 431, mis ei vasta tingimustele, alandades sellega kaebaja inimväärikust ning kahjustades tema tervist. Kambrites ei olnud piisavalt ruumi. Kambri ületäituvus saab tekkida üksnes vangla süül. Vangla tõlgendab vangla VSkE § 6 lg-t 6 valesti, samastades mõisted „üldpind“ ja „põrandapind“. Põrandapind on ala, kus inimene saab reaalselt jalutada, mitte ühele kinnipeetavale kuuluv kambri üldpinna mõtteline osa. Seisukohta, et kõnealused mõisted ei ole samastatavad, toetab VSkE § 6 lg 6 tõlgendamine kooskõlas § 6 lg-ga 1 ja §-ga
  4. Isikliku ruumi puudumise tõttu oli kaebaja pidevalt emotsionaalse pinge all. See avaldas mõju tema närvisüsteemile, mis väljendus ärrituvuses ja närvilisuses. Õhuvahetuse tagamiseks ei piisa üksnes ventilatsiooni olemasolu faktist. Õhuvahetuse juures mängivad rolli ventilatsioonisüsteemi tootlikkus, ruumi maht ja õhku tarbivate inimeste arv. Tallinna Vangla kambrites on kas ventilatsiooni võimsus väike või on kambris liiga palju inimesi. Õhu puudumise tõttu sai kaebajal kahjustada südame-veresoonkonna töö. Kaebajal on arütmia ning vererõhk kõigub. Vangla kambrid on valgustatud pirnide, mitte valgustitega. See on oluline asjaolu, sest ruumi valgustatust mõõdetakse luksides, mitte pirnide elektrivõimsusega. Pirnist tulenev valguse tugevus erineb sõltuvalt sellest, kas see ripub laest või on paigaldatud reflektoriga valgustisse. Vangla on kohustatud valgustuse vastavust standarditele regulaarselt mõõtma. Valguse nappuse tõttu tuli kaebajal pidevalt silmi pingutada ning tema silmanägemine halvenes. Vangla ei lasknud kaebajal minna silmaarsti vastuvõtule. Vangla tingimuste tervist kahjustavat mõju tõendavad vangla tervisekaart ja perearsti väljastatud ravimiretsept. Kaebajal on tuvastatud ainevahetushäire ja väga kõrge kolesteroolitase. Vererõhu tõttu on ta vanglas tundnud, et hakkab teadvust kaotama. Kaebajal on tuvastatud düstoonia ning ta kannatas vanglas kõhuvalu. Kaebaja kaotas Tallinna Vanglas 2

(7)3-10-3423 viibides pärast duši all käimist teadvuse, kukkus ning lõi pea ära. Tallinna Vanglas tekkisid kaebajale püsivad tervisekahjustused. Tal on südames valud, peavalud ning halb nägemine.
  1. Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata (tl 98-100, 162, 170). Kaebaja elektroonilisest tervisekaardist ilmneb, et 16.11.2007 on ta viibinud Tallinna Vanglas arsti vastuvõtul ning anamneesis on märgitud: 16.11.2007 valud südame piirkonnas, pearinglused periooditi pikka aega, rohkem täna hommikul. Objektiivse leiuna on märgitud RR 100/60 ning diagnoosiks madal vererõhk. Arsti otsus oli saata kaebaja EKG-sse ja määrata südametilgad. Kaebaja tervisekaarti on Tallinna Vanglasse saabumise päeval 18.10.2010 tehtud sissekanne tema meditsiinilise ülevaatuse kohta. Anamneesis on märgitud: kõhuvalud aeg-ajalt, muid kaebusi tervise suhtes pole, pidevalt ravimeid ei kasuta. Neist sissekannetest nähtub, et vererõhuprobleeme, pearinglusi ja valusid südame piirkonnas kurtis kaebaja juba kaebuses esile toodud perioodi alguses, mistõttu ei saa kaebuses kirjeldatud tervisehäired olla tingitud Tallinna Vangla kinnipidamistingimustest. Pärast vaidlustatud perioodi tehtud esimesest sissekandest nähtuvalt pole kaebajal tervise suhtes muid kaebusi peale kõhuvalude ning ravimeid ta pidevalt ei tarvita. Probleeme nägemisega kaebaja tervisekaardi sissekannetest ei ilmne. Seega on kaebaja väited tervise kahjustamise kohta kinnipidamistingimuste tõttu paljasõnalised ja põhjendamatud. VSkE § 6 lg-s 6 on sätestatud minimaalseks põrandapinnaks 2,5 m2 ühe kinnipeetava kohta. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määruse nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ p-st 2 tuleneb, et sätestatud põrandapinda iga isiku kohta käsitatakse üldpinnana, mitte „vaba ruumi alana“, nagu arvab kaebaja. Kambrites nr 130, 132, 228, 246, 321, 414 ja 431 olid magamiskohad kuuele inimesele ning ka kuue kinnipeetava ühel ajal kambris paiknemise korral olnuks iga isiku jaoks põrandapinda vähemalt 2,5 m2, kuid praktikas ei olnud alati kõik kohad täidetud. Vabariigi Valitsuse määruse nr 38 p-de 5 ja 6 kohaselt peab eluruumi igal toal olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse tuulutamiseks ning tagab neis piisava loomuliku valgustuse; samuti peab eluruumis olema loomulik või mehaaniline ventilatsioon, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse. Tallinna Vangla eelvangistushoonetes, kus asuvad kaebaja nimetatud kambrid, on lahtikäiva tuulutusavaga aken (mõõtudega 770x1100 mm) ning mehaaniline sisse- ja väljatõmbega ventilatsioon. Seega on määruse nõuded täidetud. Kambrites on kaks laepirni võimsusega 75 W, tualetis 1 lamp võimsusega 60 W ning ukse kohal öövalgusti võimsusega 40 W. Määruse nr 38 selles osas täpseid norme ei kehtesta. Elektripirnid võimsusega 75 W tagavad õhtuseks ajaks piisava valgustuse. Kaebusele lisatud Eesti standard EVS-EN 12464-1:2003 „Valgus ja valgustus. Töökohavalgustus. Osa 1: sisetöökohad“ pole asjakohane, sest kinnipidamiskoha kamber pole käsitatav töökohana. Lisaks ei saa Eesti standardist kui heast ehitustavast tulenevaid nõudeid rakendada hoonetele, mis ehitati enne standardi väljaandmist. Asjakohane pole ka kaebaja esitatud koopia valgustiheduse mõõtmisest
  2. a SA PER B-korpuses, sest kinnipeetava kamber ei pea olema võrreldav tervishoiuteenuse osutaja ruumidega. Kinnipidamiskohas eelvangistuses viibimisega kaasneb paratamatult ebamugavustunne, mille rahalist kompenseerimist RVastS § 9 lg 1 ei võimalda. mõningane Kaebaja 16.11.2007 kukkumine ei saa olla ka konkreetse kahju hüvitamise nõude ese, sest see nõue on RVastS § 17 lg-st 3 tulenevalt aegunud. 3
(7)3-10-3423
  1. Tallinna Halduskohtu 08.06.2012 otsusega jäeti A. B kaebus rahuldamata. 1) Kaebaja pöördus kahju hüvitamise taotlusega vangla poole 09.09.
  2. Kahju tekkis taotlusele lisatud materjalide kohaselt ajavahemikel 20.09.2004-11.10.2004, 15.11.200706.03.2008 ning 03.03.2009-28.10.
  3. Taotluse kohaselt tekitasid kinnipidamistingimused kahju kaebaja tervisele. Vastustaja hinnangul ei saa RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud 3-aastase tähtaja möödumise tõttu kaebaja kirjeldatud 16.11.2007 kukkumine olla kaebuse faktiliseks aluseks. Vanglale kahju hüvitamise taotluse esitamise ajaks tuleb lugeda 09.09.2010 olenemata sellest, et taotlus tõlgiti eesti keelde alles 29.10.
  4. Taotluse esitamise ajaks oli möödunud kaebajale väidetavalt ajavahemikus 20.09.2004-11.10.2004 põhjustatud kahju osas nõude esitamise tähtaeg. 2) Kaebaja väitel hoiti teda vanglas VangS § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele mittevastavates tingimustes, millel oli laastav mõju kaebaja tervisele. VangS § 45 lg 1 sätestab, et kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustuse. Kambri suuruse ja sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas. VSkE § 6 lg 6 kohaselt on kinnipeetavale toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud eluruumidele esitatavate nõuete p 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Vastustaja on esitanud kaebaja loetletud kambrite üldpinna arvestuse, millest nähtuvalt on kambrites tagatud iga isiku jaoks vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Väidetavalt ei olnud kambrite ventilatsioon piisav elamiseks vajaliku õhuhulga tagamiseks. Eluruumidele esitatavate nõuete p 6 kohaselt peab eluruumis olema loomulik või mehaaniline ventilatsioon, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse. Vastustaja väitel on kambritel lahtikäivate tuulutusavadega aknad ning mehaaniline sisse- ja väljatõmbega ventilatsioon. Kaebaja ei ole seda vaidlustanud ega väitnud, et kirjeldatud ventilatsioon ei olnud töökorras või seda ei saanud kasutada. Kaebaja väitel saab asjaolu, et kambrites ei vastanud kinnipidamisnõuded eluruumidele, kindlaks teha elektripaigaldiste ja ventilatsioonisüsteemide hetkeseisu ning standarditele vastavuse tuvastamisega, lähtudes elektripaigaldiste osas tehtud regulaarsetest mõõtmistest. Kohus kaebajaga ei nõustu, sest elektripaigaldiste käidutööde- ja elektritööde tegemise eesmärgiks on elektripaigaldiste ohutu ja nõuetekohane kasutamine ning nende tööde käigus ei kontrollita kambrites valitsevaid tingimusi. Seega on kaebaja väited, et kambrites ei jätkunud õhku, paljasõnalised. Eluruumidele esitatavate nõuete p 5 kohaselt peab eluruumi igal elu-, töö- ja magamistoal ning eraldi ruumis paikneval köögil olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumide tuulutamiseks ning tagab nendes piisava loomuliku valgustuse. Kaebaja väitest, et kaks 75 W hõõglampi pole piisav kambri kunstlikuks valgustamiseks, järeldub, et kambris oleva akna kaudu oli tagatud piisava loomuliku valguse hulk, kuid pimedal ajal ei olnud kamber kaebaja hinnangul piisavalt valgustatud. Oma väidete tõendamiseks on kaebaja esitanud Eesti Standardi valgustusnõuded töökoha valgustuse kohta, kuid kuna kambreid ei saa käsitada töökohana, ei saa neid nõudeid kambri valgustusele kohaldada. Kinnipeetavate kambrite valgustusele ei ole õigusaktidega kehtestatud erinõudeid ning arvestada tuleb eluruumidele esitatavate nõuetega. Kaebaja on kambri valgustust puudutavate väidete osas olnud ebatäpne, jättes arvestamata tualeti lambi võimsusega 60 W ja kambri öövalgusti 4
(7)3-10-3423 võimsusega 40 W. Asjas ei ole esitatud väiteid ega tõendeid, et kaebajale oleks kambrites viibitud aja jooksul antud selliseid nägemisülesandeid või tegevusi, millest tulenevalt oleks alust kohaldada kambrite valgustuse suhtes kõrgendatud nõudmisi. Seega pole tõendamist leidnud kaebaja väited, et talle ei tagatud kambrites elutegevuseks vajalikku valgust. Eeltoodust tulenevalt ei ole leidnud tõendamist kaebaja väited, et teda hoiti vanglas VangS § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele mittevastavates tingimustes. 3) Kaebuse kohaselt on kinnipidamistingimustest tulenevalt kahjustunud südameveresoonkonna töö – arütmia, vererõhk kõigub; ainevahetus on häiritud; halvenenud on silmanägemine. Kaebaja väidetel tõendavad tervisekahjustusi vangla meditsiiniline arvestuskaart, perearsti poolt vererõhu ravimi määramine ja asjaolu, et kaebajal diagnoositi düstoonia. Kaebaja tervisekaardi kannete kohaselt oli kaebajal 16.11.2007 pearinglus, ta kaotas teadvuse, kukkus kambris ja sai peatrauma. Samal päeval meditsiinitöötaja poolt teostatud ülevaatuse ajal oli kaebaja teadvus selge ja orienteeritud ning kontakt rahuldav, tuvastati peapiirkonna hematoom (tl 56, 57). 16.11.2007 koostatud meditsiinilisest ülevaatusest (tl 58) selgub, et kaebajal diagnoositi madal vererõhk ning määrati raviks südametilgad. 04.03.2009 teostati kaebajale meditsiiniline üldläbivaatus, kaebajal tervise suhtes kaebusi ei olnud, kaebaja ravimeid ei tarbinud ning ülevaatuse tulemusel mingit objektiivset leidu ei tuvastatud (tl 102). Järgnev kaebaja pöördumine arsti poole toimus 21.07.2009, terviseprobleemina on märgitud madal vererõhk ning diagnoositud düstoonia, mingit ravi või protseduure ei määratud (tl 59, 104). 21.07.2009 on kaebaja viibinud ka teise arsti vastuvõtul, mingit objektiivset leidu ei tuvastatud, diagnoosi ei pandud ja ravi ei määratud (tl 105). 18.10.2010 meditsiinilisel läbivaatusel kurtis kaebaja aeg-ajalt esinevaid kõhuvalusid, muid kaebusi tervise suhtes ei olnud, mingit objektiivset leidu ei tuvastatud (tl 106). Määratud analüüside põhjal mingit patoloogilist leidu ei tuvastatud (tl 103, 107). 08.12.2010 teostatud meditsiinilise läbivaatuse ajal kurtis kaebaja köha üle, mingit objektiivset leidu ei tuvastatud ning leiti, et kaebaja tervislik seisund on stabiilne (tl 61). Eelnevast nähtub, et kaebajal diagnoositi düstoonia ja madal vererõhk. Düstoonia põhjused on erinevad ning üheks põhjuseks võib olla ajutrauma, kuid arvestades seda, et nimetatud diagnoos pandi kaebajale rohkem kui poolteist aastat pärast kukkumist ning asjas pole tõendeid selle kohta, et kaebaja puhul oli tegemist traumast põhjustatud düstooniaga, ei saa kukkumise tagajärjel saadud peatraumast järeldada kaebaja kirjeldatud tervise kahjustumist ning lugeda haigestumise algpõhjuseks kinnipidamistingimusi. Teisi võimalikke düstoonia põhjuseid ei ole kaebaja kirjeldanud. Asjas esitatud tõenditest ei tulene, et kukkumise põhjustasid kinnipidamistingimused ja/või vanglaametnike käitumine. Seega on kaebaja väited vanglaametniku poolt talle tervisekahjustuste tekitamise kohta paljasõnalised. Madalat vererõhku võivad samuti põhjustada erinevad asjaolud: ravimid, haigused, erinevad terviseprobleemid. Ainuüksi diagnoosi alusel ei saa teha järeldust, et haiguse algpõhjuseks on kinnipidamistingimused vanglas. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et kaebaja oleks kinnipidamise ajal esitanud kaebusi seoses silmanägemisega, mistõttu on väited silmanägemise halvenemise kohta paljasõnalised. Kaebaja vabastati vanglast tingimisi ennetähtaegselt 07.02.2011. Kohus on selgitanud kaebajale vajadust kinnitada oma väiteid tervise kahjustamise kohta arstitõenditega. Kaebajale väljastatud retseptist nähtuvalt on ta pöördunud perearsti poole 30.06.2011, seega ligi 5 kuud pärast vangistusest vabanemist. Muid tõendeid oma tervisliku seisundi kohta ei ole kaebaja esitanud. Kaebaja tervisekaardi andmetest ja perearsti retseptist selgub, et vaidlusaluse perioodi kohta ei ole tuvastatud selliseid objektiivseid leide, diagnoositud selliseid haigusi ega koostatud 5
(7)3-10-3423 selliseid terviseseisundi kirjeldusi, mis kinnitaksid kaebaja väiteid, et kinnipidamistingimustel oli laastav mõju tema tervisele. Kaebaja väited temale tervisekahjustuse tekitamise kohta ei leidnud asjas kinnitust. 4) On võimalik, et kaebajal oli ebamugav viibida kaebuses kirjeldatud kambrites, kuid arvestades seda, et kambrid vastasid seadusega sätestatud nõuetele, ei saanud neis kinnipidamine tekitada sellist mittevaralist kahju, mis kuuluks rahalisele hüvitamisele. Kaebaja tervise halvenemist vanglates veedetud aastate jooksul ei saa välistada, kuid tuleb arvestada, et inimeste tervis halveneb ka väljaspool vanglat. Ka kaebaja puhul ei saa välistada tervise halvenemist seoses võimalike haiguste, tervisehädade ja ealiste iseärasustega, mis iseenesest ei ole seotud isiku kinnipidamistingimustega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. A B apellatsioonkaebuses (tl 214) ja selle täpsustuses (tl 223) paluti Tallinna Halduskohtu 08.06.2012 otsus tühistada ja rahuldada kaebus 50% ulatuses. Kaebaja hinnangul tõendas ta asja arutamisel, et Tallinna Vangla ei täida kohustust hoida vangla hoone inimeste kinnipidamiseks kõlblikus seisundis. Asjaolu, et riik ei tee mingeid jõupingutusi inimväärsete kinnipidamistingimuste tagamiseks, alandab kaebaja inimväärikust. Peatrauma sai kaebaja siiski vanglas viibides ning tervise halvenemise tõttu. See, et õhupuudus toob kaasa tervise halvenemise, ei vaja tõendamist. Seega esineb kaebaja hinnangul saadud trauma ja vangla administratsiooni tegevuse vahel põhjuslik seos. Selline administratsiooni tegevus (õigemini tegevusetus) on õigusvastane. Enne vanglasse sattumist suutis kaebaja suhteliselt hästi elus hakkama saada – tal oli töö, ta kindlustas perele ülalpidamise ja tütrele kõrghariduse. Tänaseks on kaebaja majanduslik olukord oluliselt halvenenud. Ta ei suuda leida tööd. Kaebaja ei ole invaliid, kuid probleemid tervisega piiravad oluliselt majanduslikke võimalusi oma elu korraldamisel. Asja arutamisel pööras kohus vastustaja tegevusega seotud asjaoludele vähe tähelepanu. Vanglas teevad elektrisüsteemi ja ventilatsiooni toimimiseks vajalikud tööd ära kinnipeetavad. Töökohtade vähesuse tõttu saadakse tööd teenete, mitte professionaalsete oskuste tõttu. Kvalifitseeritud spetsialistide kasutamise korral ei oleks kinnipidamistingimused muutunud ebainimlikeks. Seega on vastustaja põhjustanud kaebajale kahju tegevusega, millest vastustaja sai majanduslikku kasu.
  2. Tallinna Vangla vastuses (tl 232-234) paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja nõustub halduskohtu põhjendustega. Tallinna Vangla on vangistusalastest õigusaktidest tulenevad miinimumnõuded kinnipidamistingimuste osas täitnud. Väide, et kinnipidamistingimused on inimväärikust alandavad, on põhjendamatu. Kui kaebaja leiab, et õhupuuduse tagajärjel tema tervis halvenes, peab ta seda asjaolu

§ 59lg-st 1 tulenevalt tõendama.

Asjakohane pole väide, et enne vanglat sai kaebaja eluga hakkama, sest käesolevaks ajaks möödunud piisavalt pika aja jooksul võib kaebaja tervis olla halvenenud ka muudel põhjustel. Pole tõendatud, et kinnipidamistingimused oleks kaebajale põhjustanud tervise halvenemise, mille tõttu ta käesoleval ajal tööd ei leia. Samuti ei puutu asjasse see, kuidas toimub kinni peetavate isikute tööle rakendamine vanglas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6

(7)3-10-3423
  1. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebaja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks alust ka mitte pooles ulatuses.
  2. RVastS § 7 lg 1 alusel võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas süüliselt väärikuse alandamise või tervise kahjustamise korral.
  3. RVastS § 7 lg-s 1 märgitud avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusena, millega võidakse isiku õigusi rikkuda, saab olla ka isiku kinnipidamine nõuetele mittevastavates tingimustes, ning selline tegevus võib põhjustada isikule väärikuse alandamises ja tervise kahjustamises seisnevat mittevaralist kahju. Hüvitamisnõude rahuldamine eeldab aga vältimatult tuvastamist, et isikut on kinni peetud nõuetele mittevastavates tingimustes. Halduskohus tuvastas, et kambrid, kus kaebajat Tallinna Vanglas kinni peeti, vastavad VangS § 45 lg-s 1 ja VSkE §-s 6 sätestatud nõuetele. Kaebaja ei ole apellatsioonimenetluses halduskohtu seda järeldust ümber lükanud. Asjas puuduvad tõendid ka avaliku võimu kandja mistahes muu õigusvastase tegevuse kohta. Olukorras, kus kinnipidamistingimused vastasid nõuetele ja tuvastatud pole ka mistahes muud õigusvastast tegevust, ei saa rääkida inimese väärikuse alandamisest ega ka avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega isiku tervise kahjustamisest isegi siis, kui kaebaja tervis tõepoolest vanglas kinnipidamise ajal halvenes. Kuna avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus puudub, ei saa ainuüksi sel põhjusel hüvitamisnõuet rahuldada. Seetõttu ei ole käesoleva asja lahendamiseks oluline tuvastada, kas kaebaja tervis vanglas viibitud aja jooksul halvenes, kuna see ei saa olla põhjustatud avaliku võimu kandja õigusvastasest tegevusest. Neil põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 10.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109

lg 1 näeb ette, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 11 alusel riigilõivu tasumisest vabastatud. Ringkonnakohus jätab kaebaja kahjuks tehtud kohtuotsuse muutmata, mistõttu jäävad kaebaja muud võimalikud apellatsioonimenetluse kulud

§ 108lg 1 alusel kaebaja enda kanda.

Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente ringkonnakohtule esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud apellatsioonimenetluse kulud

§ 109lg 1 alusel vastustaja enda kanda. Lilianne Aasma Oliver Kask Ruth Plaks 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.