kohaselt vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused tulenevad laste põlvnemisest, mis on kindlaks tehtud seaduses sätestatud korras. Analoogiliselt oli põlvnemise õiguslik tähendus sätestatud ka kuni 30.06.2010 kehtinud
§-s 38 lg 1. Koopiad sünnitunnistustest ( tl 9- 10 ) tõendavad, et U. M. ja H. M. (eelmisega nimega S. ) on xxxxxxxxxxx poeg R. M. ja xxxxxxxxxx on sündinud tütar R. M. . Kandega hageja R. M. sünniaktis on tõendatud, et tema põlvnemine kostjast on kindaks tehtud seaduses sätestatud korras. Kuna R. M. on sündinud enne tema vanemate abiellumist ( mis abielutunnistusest nähtuvalt toimus xxxxxxxxxx – tl 8), annab see alust arvata, et lapse põlvnemine on kindlaks tehtud sel ajal kehtinud
Nii oli
§-s 41 lg 1 sätestatud, et lapse põlvnemine isast, kes ei ole lapse emaga abielus, tehakse kindlaks lapse isa ja ema ühise kirjaliku avalduse alusel, mille nad isiklikult esitavad perekonnaseisuasutusele.
§-s 41 lg 5 oli sätestatud, et vanemate ühise või isa avalduse alusel teeb perekonnaseisuasutus sünniakti kande lapse isa kohta. Kuna R. M. põlvnemine kostjast on seaduses ettenähtud korras kindlaks tehtud, saab käesoleval ajal asuda seisukohale, et kostja on R. M. isa, millest tulenevalt on viimasel ka õigus kostjalt elatist nõuda. Kostja vastuväide, et ta ei ole R. M. isa, ei välista hetkel elatise väljamõistmist. Kostja kohustus maksta R. M. elatist lõpeb vanema kande ebaõigeks 2
§-dele 96 ja 97 p 1 on alaealine laps õigustatud saama ülalpidamist oma vanemalt.
lg 2 kohaselt täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Kohtu hinnangul ei ole pooltel vaidlust, et hagejad elavad praegu kostjast eraldi oma ema H. M. juures. Hagejate väitel ei ole kostja laste ülalpidamises alates 2012 juunist osalenud. Kohtu hinnangul ei ole kostja seda hageja väidet ümber lükanud. Kohtu hinnangul ei ole käesolevas menetluses asjakohased kostja vastuväited sellest, et abielu kestel omandatud auto ja kostja vahenditega renoveeritud maja on jäänud hagejate ema kasutusse. Hagejate vanemate omavahelised kokkulepped ühisvara jagamise osas ei vabasta ühte vanemat laste ülalpidamiskohustuse täitmisest. Vaidluse korral ühisvara jagamise osas tuleb hagejate emal ja kostjal see lahendada eraldi menetluses. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist ka siis, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt ( Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 09.03.2005.a. otsus asjas 3-2-1-7-05 ja 30.11.2004.a. otsus asjas 3-2-1-12104). Samuti on ülalpidamiskohustuse rikkumisena käsitatav ülalpidamise ebaregulaarne andmine sellekohase kokkuleppe puudumisel. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17.05.2011 otsuses asjas 3-2-1-33-11 on selgitatud, et kehtivas perekonnaseaduses ei ole elatise väljamõistmist ülalpidamiskohustuse rikkumisega seotud. Samas kehtib TsMS § 369, mille järgi võib nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Aluse selliseks eelduseks annab esmajoones just ülalpidamiskohustuse varasem rikkumine. Kohtu arvates asjaolu, et kostja pole vähemalt kuu aja jooksul enne hagi esitamist hagejatele ülalpidamist andnud, annab alust asuda seisukohale, et kostja on hagejate ülalpidamiskohustust rikkunud, mistõttu kohtuotsusega temalt elatise väljamõistmine on põhjendatud.
lg 1 kohaselt ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Hagejad nõuavad kostjalt elatist seaduses ettenähtud alammääras. Kuna hagejad nõuavad kostjalt elatist seaduses ettenähtud alammääras, ei pea hagejatele tehtavaid kulutusi antud asjas eraldi tõendama. Riigikohus on leidnud, et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus ( Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 09.05.2005 otsus asjas 3-2-1-7-05).
lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 22.12.2011 määruse nr 169 Töötasu alamäära kehtestamine kohaselt töötasu alamäär kuus alates 01.01.2012 on 290 eurot. Seega
lg 1 kohaselt elatise alammäär alates 01.01.2012 on 145 eurot kuus.
§-s 102 lg 1 on sätestatud, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Vastavalt
§-le 102 lg 2 aga ei vabane vanemad lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse 3
lg 2 esimese lause järgi ei vabane vanemad varalise seisundi tõttu oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Siiski tuleneb
lg 2 teisest lausest, et kui vanem on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kostja pole taotlenud elatise vähendamist alla
§-s 101 lg 1 sätestatud alammäära. Kostja pole sisuliselt esile toonud ka ühtegi asjaolu, mis võiks üldse olla aluseks elatise vähendamisele alla seaduses ettenähtud alammäära. Seega puudub kohtul igasugune alus arvata, et kostja poleks hagejate nõutavat elatist võimeline maksma. Seega tuleb kostjalt elatis välja mõista seaduses sätestatud alamääras so 145 eurot kuus kummalegi hagejale. Elatis mõistetakse reeglina välja alates elatisehagi kohtule esitamisest. Käesolev hagi on kohtule esitatud 31.07.2012. Seega tuleb elatis välja mõista alates 31.07.2012. Pooled kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramist ( mis kuupäevaks, mil viisil elatise maksmine toimub) pole taotlenud. Küll peab kohus vajalikuks rõhutada, et
MS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Vastavalt TsMS §-le 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Samas sätestab TsMs § 162 lg 4, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kuna hageja on hagiavalduses palunud menetluskulud jätta poolte endi kanda, jätab kohus TsMS § 162 lg 4 alusel kõik menetluskulud poolte endi kanda. TsMS § 468 lg 3 kohaselt elatise väljamõistmise otsuse tunnistab kohus hageja taotlusel viivitamata täidetavaks hagejale hädavajalikus ulatuses. Hagejad on taotlenud elatise osas 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.