3-12-934/56

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht

1. august 2012, Tallinn Haldusasja number 3-12-934 Haldusasi J.T.`i kaebus Tallinna Vangla 02.03.2012 käskkirja nr 230-d tühistamiseks Asja läbivaatamise viis Kohtuistungil 22.08.2012 Menetlusosalised Kaebuse esitaja: J.T.; Vastustaja: Tallinna Vangla Esindaja: Svetlana Meister. RESOLUTSIOON
2. Jätta kaebus rahuldamata.
3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
4. Saata kohtuotsuse ärakiri kaebuse esitajale ja vastustajale. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28; § 31 lg 4). ASJAOLUD
5. Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 02.03.2012 käskkirjaga nr 230-d (edaspidi käskkiri) karistati kinnipeetav J.T.’it vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 67 punktide 1 ja 2 ning Tallinna Vangla direktori 16.04.2009 käskkirjaga nr 21 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ (edaspidi kodukord) punkti 14.3.7 nõuete rikkumise eest kartserisse paigutamisega 15 ööpäevaks. Käskkirja kohaselt ei allunud J.T. vanglaametnike korduvatele seaduslikele korraldustele tõusta püsti ja lasta oma käed raudu panna, osutades seejuures ka füüsilist vastupanu, takistades selliselt vanglaametnike tööülesannete täitmist.
6. 05.03.2012 esitas J.T. vaide, taotledes käskkirja kehtetuks tunnistamist. Tallinna Vangla direktori 17.04.2012 otsusega nr 5-15/10085- jäeti vaie rahuldamata. 1 KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUSED
7. Kaebaja leiab, et käskkiri tuleb tühistada, kuna käskkirja andmise aluseks olevad asjaolud on lavastatud. Kaebaja seisukoha kohaselt oli vanglaametnik Jaanus Hannil vajadus algatada kinnipeetava suhtes distsiplinaarmenetlus, vabandamaks J. Hanni enda poolt sama intsidendi raames ebaseaduslikku pisargaasi kasutamist. See asjaolu lükkab ümber ka vaideotsuses toodud väite, et vanglaametnikel puudub põhjus mõelda välja ja panna kirja üksikasjalik ja loogiliselt usutav, kuid tõele mittevastav ettekanne kinnipeetavate suhtes.
8. Kaebaja lisab, et vaidemenetluses ei saadud kontrollida tema väidet vanglaametnike poolt intsidendi asjaolude varasemas kokkuleppimises. Vangla ei saanud videosalvestist läbi vaadates näha, et kaebaja viidi kohe pärast intsidendi algust
9. eelvangistuse
10. korruselt
11. korrusele. Kaamerast ei saanud olla näha, et ta seisis hoopis koridoris, kambri nr 208 ukse taga seina ääres. Kaebaja oli alguses koridoris sokkide väel, pärast toodi ukse taha kaebaja jalanõud. Koridorist viidi kaebaja ära eelviimasena, peale tema arsti juurde viimist jäi koridori kinnipeetavatest üksnes R.M. Seega ei vasta tõele Tallinna Vangla väide, et kaebaja ja R.M. ei olnud koridoris samal ajal. Kohe peale intsidendi toimumist viidi esimesele korrusele ära kinnipeetav A. J.
12. Kaebaja märgib, et tõele ei vasta ka vanglatöötajate väide, et kaebaja ei tõusnud püsti. Kaebaja seisis, näidates inspektor-kontaktisikule R. Nugisele telefonikõnede graafikut. Pärastpoole võeti väga kõvasti ja valusalt kaebaja paremast käsivarrest kinni, nii et kaebaja tõmbas käe eemale. Selle tagajärjel tekkis kaebajal ka verevalum, mida kaebaja näitas järgmisel päeval ka medõele. Kaebaja palub eeltoodust tulenevalt käskkiri tühistada. VASTUSTAJA SEISUKOHT
13. Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamata ning tuleks jätta rahuldamata. Tallinna Vangla on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla esimese üksuse peaspetsialist-üksuse juhi 02.03.2012 käskkiri nr 230-d on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab vorminõuetele ja ei esine tühise haldusakti tunnuseid.
14. Vaidlustatud käskkirja kohaselt seisnes J.T.i rikkumine selles, et ta ei allunud vanglaametnike korduvatele seaduslikele korraldustele ning takistas vanglaametnike tööülesannete täitmist, osutades neile füüsilist vastupanu. Kaebaja distsipliinirikkumine on tõendatud vanglateenistuse ametniku J. Hanni 02.02.2012 ettekandega nr
15. Ettekande kohaselt sisenes J. Hanni 02.02.2012 kell 10.35 koos vanemvalvurite V. Judini ja Aare Kõrvekuga esimese üksuse kambrisse nr
16. Kambris viibiv kinnipeetav J.T. ei allunud vanglaametniku korduvatele korraldustele tõusta voodist püsti, seista näoga seina poole ja asetada käed voodile. Ettekande kohaselt kordas J. Hanni poolt antud korraldusi ka vanglaametnik V. Judin, millele J.T. samuti ei allunud. Seejärel võttis V. Judin kinnipeetaval käsivarrest, suunates ta voodi kõrvale seisma, mille peale J.T. füüsilist vastupanu osutades enda käe ära tõmbas ja voodist eemale astus. Ka nähtub ettekandest, et kuna kambris viibinud kinnipeetavad käitusid agressiivselt, siis otsustasid vanglaametnikud J.T.ile käerauad paigutada, mille juures kinnipeetav samuti füüsilist vastupanu osutas. Vanglaametnike korduvatele seaduslikele korraldustele mitteallumine ning agressiivne käitumine on vastuolus VangS § 67 punktist 1 ja vangla kodukorra punktist 14.3.7 tulenevate nõuetega ning tegemist on distsipliinirikkumisega, mille eest võis vaide esitajat karistada distsiplinaarkorras.
17. Vaidemenetluse käigus kontrolliti kaebaja väidet nagu ta oleks kuulnud, kuidas J. Hanni teise vanglaametnikuga intsidendi asjaoludes kokku leppis. Videosalvestiste läbivaatamisel ja vanglaametnik Raido Ruveniga, kes samuti intsidendi juures viibis, vaidemenetluse käigus 2 läbiviidud vestluse käigus selgus, et J.T.il ei olnud võimalik kuulda J. Hannit teise vanglaametnikuga kokku leppimas, kuna ta viidi peaaegu kohe peale intsidendi puhkemist I eelvangistushoone II korruselt, kus intsident aset leidis, I korrusele. J.T.i väite tõele mittevastavust kinnitab kaudselt ka see, et kinnipeetav R.M., kes samas intsidendis osales, väitis oma vaides samuti, et kuulis J. Hannit teise ametnikuga asjaolude osas kokku leppimas. Videosalvestiselt aga nähtub, et J.T. ja R.M. ei olnud samal ajal koridoris, et neil oleks olnud võimalik mõlemal väidetavat kokkulepet kuulda. Esmalt aga vajab selgitamist, et seoses vaidlusaluse intsidendiga kohaldati kambris viibinud kinnipeetavate suhtes vangla julgeoleku tagamiseks täiendavaid julgeolekuabinõusid, mis vormistati käskkirjaga. Täiendavate julgeolekuabinõude käskkirjadele esitatud vaietes väitsid kinnipeetavad M. R. ja K. R., et hoopis nemad kuulsid J. Hannit teise vanglaametnikuga intsidendi asjaoludes kokku leppimas. Seda, et M. R. ja K. R. ei olnud J.T.iga samal ajal koridoris, kinnitab J.T. ka ise, väites kohtule esitatud kaebuses, et teised kinnipeetavad peale R.M. olid juba koridorist ära saadetud, kui tema koridoris viibis. Eeltoodust nähtuvalt võib asuda seisukohale, et kinnipeetavad leppisid peale intsidenti oma väidetes kokku ning tõele ei vasta kaebaja väide, et ta kuulis, kuidas vanglaametnikud asjaolude osas kokku leppisid.
18. Kaebaja korraldusele mitteallumine ja agressiivne käitumine on tõendatud vanglaametnik J. Hanni ettekandega. Lisaks J. Hanni ettekandele on vanglateenistuse ametnik Veniamin Judin 01.03.2012 kirjutanud J.T.i distsipliinirikkumise kohta selgitused. Nimetatud selgitustest nähtub, et 02.02.2012 sisenes V. Judin koos J. Hanni ja Aare Kõrvekiga kambrisse nr 208, kus kinnipeetav J.T.ile anti korduvalt korraldus tõusta voodist püsti, seista näoga seina poole ja asetada käed voodile, millele kinnipeetav ei allunud. Seletuste kohaselt võttis V. Judin seejärel J.T.il käsivarrest ja suunas ta voodi kõrvale seisma, millele kinnipeetav vastupanu osutas. Puudub igasugune alus kahelda ettekandes ja seletuskirjas märgitu tõelevastavuses, kuna vanglaametnikel puudub igasugune tõsiseltvõetav põhjus mõelda välja ja panna kirja üksikasjalik ja loogiliselt usutav, kuid tõele mittevastav ettekanne kinnipeetava suhtes. Sellise käitumise usutavust vähendab ka tõsiasi, et niisugusel juhul riskiks vanglaametnik valeettekande ilmsikstulekul enda suhtes distsiplinaarmenetluse algatamisega. Kinnipeetaval on seevastu ilmselge motiiv distsipliinirikkumist eitada, kuna ta soovib pääseda distsiplinaarkaristusest.1 Ka kinnipeetava kambrikaaslase ütlused ei oleks sellises olukorras usaldusväärseks tõendiks, kuna ilmselgelt soovib ta solidaarsusest päästa kambrikaaslast distsiplinaarvastutusest ning ei riski sealjuures millegagi.2 Lisaks sellele ei ole J.T. distsiplinaarega vaidemenetluse käigus esitanud ühtegi tõendit ega põhjendust, miks vanglateenistuse ametnikud oleksid pidanud tema kohta alusetu ja tõele mittevastava ettekande või seletuskirja kirjutama. Kaebaja on küll väitnud, et J. Hanni tahtis valeettekande kirjutamisega vabandada õigusvastast gaasi kasutamist, kuid kaebaja sellekohane väide lükati vaidemenetluses ümber. Samas ei ole ta põhjendanud, miks oleksid V. Judin ja A. Kõrvek pidanud kirjutama seletused, mis tõele ei vasta.
19. Kaebaja põhjendab oma käe äratõmbmist sellega, et vanglaametnik pigistas kätt selliselt, et hiljem oli ta käsi sinine, mida nägi ka meditsiinitöötaja. Peale kaebaja suhtes ohjeldusmeetmete kasutamist viidi ta arstlikku kontrolli. Tallinna Vangla meditsiiniosakonna spetsialist-õe 02.02.2012 koostatud tõendist nähtub, et J.T. viidi meditsiinikabinetti kehavigastuste fikseerimiseks. Tõendi kohaselt kaebas kinnipeetav valu vasemas õlas, mida ei saanud väidetavalt liigutada. Samas nähtub tõendist, et tegelikult oli J.T.i liikumine vaba, kui ta võttis 1 Tartu Ringkonnakohtu 08.04.2011 otsus haldusasjas nr 3-10-875 2 Tartu Ringkonnakohtu 29.12.2011 otsus haldusasjas nr 3-11-86 3 särgi seljast ilma pingutuse ja kõrvalise abita. Meditsiinitöötaja tõendist ei nähtu, et J.T.i käsi oleks olnud sinine, mistõttu ei vasta tema väide selle kohta, et käsi oli sinine, mida saab tõendada meditsiinitöötaja, tõele. KOHTU PÕHJENDUSED
20. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamatu, tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda.
21. J. T.le heideti vaidlustatud käskkirjas ette seda, et ta ei allunud vanglaametnike korraldustele tõusta voodist püsti, seista näoga seina poole ja asetada käed voodile, et ta osutas valvuri poolt kättpidi seina juurde talutamisel füüsilist vastupanu, samuti osutas ta vastupanu talle käeraudade paigaldamisel, hoides näoli lamades käsi jõuga enda all ja rabeledes. Kohtu hinnangul on kõik distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas ette heidetud asjaolud leidnud kohtumenetluses tõendamist.
22. Jaanus Hanni kirjeldab oma 02.02.2012 ettekannetes (lk 14 pöördel ja lk 15), kuidas ta sisenes koos vanemvalvurite Veniamin Judini ja Aare Kõrvekuga 02.02.2012 kambrisse nr 208, kuna ta nägi, et kambri ukse alt voolab vett koridori, sest kinnipeetavad valasid kambris vett uksepiidale (J. Hanni istungil antud tunnistuste kohaselt oli konkreetselt seda teinud kinnipeetav R.M.). Seepeale sisenesid valvurid kambrisse ja andsid kambrisolijatele korralduse seista kambris ühte ritta ja asetada käed voodile. Ettekande kohaselt isikud korraldusele ei allunud ja istusid voodite peale. Ettekande ja ka istungil antud tunnistuste kohaselt tuli kinnipeetavate püsti tõstmiseks ja neile käeraudade paigaldamiseks tarvitada nende argessiivset meelestatust ja füüsilise vastupanu osutamist arvestades füüsilist jõudu ning pisargaasi. Kohtuistungil lisas J. Hanni, et J.T. oli ässitanud teisi kinnipeetavaid valvurite korraldustele mitte alluma, et näha, mis valvurid seepeale ette võtavad. Kohtus J.T. sellele väitele vastu ei vaielnud ja kohus ei näe põhjust J. Hanni tunnistuses kahelda. Samuti lisasid nii V. Judin kui J. Hanni, et kambris olnud kinnipeetavatest üks noor poiss K. R. allus korraldusele ja tõusis kohe püsti, kuid julgeolekukaalutlustel paigaldati hiljem ka talle käerauad. Teised kinnipeetavad aga korraldustele ei allunud. Kohtuistungil J. Hanni antud tunnistused on kooskõlas vanglale kirjutatud ettekannetega ning kohus loeb nii nimetatud ettekandeid kui kohtus antud tunnistusi usaldusväärseteks ja tõesteks, mis kinnitavad seda, et J.T. ei tõusnud J. Hanni korralduse peale vabatahtlikult püsti ning et lasknud omale vabatahtlikult paigaldada käeraudu.
23. Ka kinnitab 29.02.2012 Aare Kõrvek oma seletuskirjas (tlk 17), et J.T. ei allunud 02.02.2012 intsidendis vanglateenistujate seaduslikele korraldustele ja osutas füüsilist vastupanu. Koridoris oli intsidendi algul rohkelt vett ja seda voolas ukse vahelt juurde. A. Kõrvek sisenes kambrisse koos V Judini ja J. Hanniga J. Hanni andis kinnipeetavatele korduvalt korraldusi tõusta püsti ja asetada käed voodile, kuid kinnipeetavad ei täitnud korraldust, karjusid ja olid agressiivselt meelestatud. Kinnipeetav M. R. tõukas J. Hannit, kes kasutas vastupanu ohjamiseks teenistusrelvana gaasi ning lõppeks pandi kõigil kambris viibinud kinnipeetavatel käed raudu.
24. Veniamin Judini 01.03.2012 seletuskirja kohaselt (tlk 17 pöördel) J.T. ei allunud J. Hanni korraldusele tõusta püsti. V. Judin võttis J. T.le käest ja viis ta akna alla, mille juures J.T. vastu rabeles ja käe ära tõmbas. Istungil tunnistusi andes kinnitas V. Judin täiendavalt, et enne seda, kui anti kinnipeetavatele korraldus laskuda kõhuli, anti korraldus ka lahkuda kambrist, kuid kinnipeetavad ei allunud sellele korraldusele. J.T. keeldus oma käsi selja taha panemast, et neid ei saaks raudu panna. 4
25. J. Hanni on koostanud intsidendi kohta ka eriteate, milles lisab ettekandes märgitule, et kambris olnud kinnipeetav M. R. oli ärritunud ja oli hakanud asju loopima, tõugates lõpuks J. Hannit rindu. Seepeale kutsus J. Hanni raadiosaatjaga abi ja hoiatas ühtlasi M. R., et vastupanu jätkumisel kasutab ta gaasi. Ka nimetatud eriteade on tõendiks J.T.’i vastupanu osutamise kohta.
26. VangS § 67 p-i 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Kohus märgib, et kui kinnipeetav leiab, et talle antud korraldus on õigusvastane, peab ta selle siiski täitma ja soovi korral võib ta selle hiljem vaidlustada. Erandiks saab olla vaid ilmselgelt õigusvastase korralduse andmine, nt korraldus rikkuda vara või tekitada kellelegi kehavigastusi. Muus osas on kinnipeetava õiguskaitsevahendiks vangla poolt antud korralduse vaidlustamine vaidega, seda korraldust täitmata jätta vangil aga seaduslikku õigust ei ole. Ükski õigusnorm ei anna kinnipeetavatele õigust omavoliliseks allumatuseks vanglatöötajate korraldustele.
27. Kaebaja väited, et tema distsiplinaarsüütegu on vangla ametnike poolt lavastatud selleks, et summutada J. Hanni poolt toimepandud ebaseaduslikku gaasilaskmist, ei ole kohtu hinnangul loogilised ja ei ole kooskõlas eelpool loetletud tõenditega, mis kõik kinnitavad, et J.T. pani distsiplinaarsüüteo toime. Esiteks ei ole vaidlust selles, et kambris nr 208 olnud kinnipeetavad provotseerisid valvureid, valades koridori vett. Kohus tuvastas, et kui valvurid sisenesid kambrisse, siis vaid K. R. allus talle antud korraldustele (vastavalt J. Hanni ja V. Judini istungil antud ütlustele). Mingeid tõendeid selle kohta, et valvurid oleksid kinnipeetavaid provotseerinud ja ise J.T.ilt distsiplinaarsüütegu välja meelitanud, ei ole. Teiseks arvestades sündmuste kulgu intsidendis, eriti aga seda, et kambris oli viis kinnipeetavat, kellest vaid üks allus korraldustele ning et M. R. mitte ainult ei olnud passiivselt allumatu, vaid loopis asju ja tõukas J. Hannit rindkere piirkonda, oli teenistusrelvana gaasi kasutamine põhjendatud. Kohtus tunnistusi andes kinnitas J. Hanni, et 4-5 kinnipeetava ühine vastuhakk on erandlik sündmus, mida tuleb ette keskmiselt korra aastas, seega tingisidki gaasi kasutamise ohjeldusmeetmena needsamad erakorralised sündmused. Sellisel juhul puudus ka teoreetiliselt vajadus mingi distsiplinaarsüüteo lavastamiseks, kuna gaasi kasutamine oli seaduslik. Kolmandaks tingis gaasi kasutamise peamiselt M. R. ja mitte J.T.’i vastuhakk. Neljandaks isegi aga kui gaasi kasutamine oleks olnud ebaseaduslik, siis asjaolu, nagu oleks J.T. kuulnud koridoris, kuidas J. Hanni teiste valvuritega süüteo lavastamises kokku leppis, ei saa ka teoreetiliselt olla võimalik. Esiteks ei ole usutav, et valvurid oleksid leppinud midagi sellist kokku kinnipeetavate kuuldeulatuses. Teiseks on väitnud lisaks J.T.ile ka R.M., M. R. ja K. R., et nemad kõik kuulsid sellisest valvuritevahelisest kokkuleppest, ometi ei ole vaidlust selles, et kõik need neli kinnipeetavat neljakesi korraga koridoris ei seisnud, J. Hanni istungil antud selgituste kohaselt oli aga tema kuni kambri tühjenemiseni kambris sees, seega ei saanud ta olla samal ajal koridoris teiste valvuritega kokkuleppeid tegemas. Kokkuleppe olemasolu eitasid kohtus nii J. Hanni kui V. Judin. Kokkuvõtlikult on J.T.i väited valvuritevahelises kokkuleppes tõele mittevastavad ja pahatahtlikud.
28. Vaidust ei ole selles, et J.T.i püstitõstmiseks ja talle hiljem kõhuli olles käeraudade paigaldamiseks tuli kasutada jõudu. J. Hanni istungil antud kinnituste kohaselt tuli käeraudade paigaldamiseks kasutada ka valuvõtteid, kuna J.T. hoidik käsi rinnal ja ei lasknud neid seljale tõmmata. Seega ei oma tähtsust J.T.i väited tallekäele verevalumi tekitamise kohta, kuna isegi kui see tekkis, siis oli see füüsilise jõu kasutamise paratamatu kaasnähe. 5
29. Vaidlustatud käskkirjas ja selle aluseks olevas distsiplinaarmenetluse protokollis on arusaadavalt ja piisava põhjalikkusega motiveeritud karistuse liigi valikut ja karistuse pikkust. Vaidlustatud käskkirjaga määrati viisteist ööpäeva kartserit tingimisi kolmekuulise katseajaga, mis on kohtu hinnangul toimepandud teo eest väga leebe karistus. Kohus leiab, et vangla kaalutlused karistuse määramisel ei ole õigusvastased ning ei välju seadusega vanglale antud kaalutlusõiguse piiridest. Kohtu hinnangul on karistus korrelatsioonis kinnipeetava süü suurusega ning tema isikuga ja varasema käitumisega, seejuures on õigesti arvestatud raskendava asjaoluna seda, et J.T.ile on viimase 5,5 aasta jooksul määratud 26 distsiplinaarkaristust (väljavõte kinnipeetavate distsiplinaarkaristustest tlk 22-23). Ühtlasi nähtub nimetatud väljavõttest, et ka varasemalt on J.T.’ilt karistatud korduvalt vangla ametnike korraldustele allumata jätmises. Kaebuses ei ole esile toodud ning kohtumenetluses ei ilmnenud asjaolusid, mis seaksid kahtluse alla karistuse liigi ja määra põhjendatuse ega läbiviidud distsiplinaarmenetluse toimingute õigsuse.
30. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja aga menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole, seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda Kadriann Ikkonen kohtunik 6