← Eesti

3-11-1491/82

Obsah (4)§ 40§ 96§ 8§ 31

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Kaire Pikamäe, liikmed Lilianne Aasma ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 10. aprill 2013, Tallinn Hald

) § 8 lgs 1 sätestatud juhatuse liikme kohustust tagada ettevõtte rahaliste ja mitterahaliste kohustuste täitmine. Sellest tulenevalt esitas maksuhaldur

§ 40

alusel juhatuse liikmetele nõude maksuvõla tasumiseks

§ 96lg-s 5 sätestatut arvestades.

Maksuvõla proportsionaalsel sissenõudmisel juhatuse liikmetelt on arvestatud asjaoluga, et K.-M. H lahkus juhatuse liikme kohalt 08.03.

  2. Maksu- ja Tolliamet (MTA) jättis vastutusotsusele esitatud vaide rahuldamata. 06.05.2011 vaideotsusega nr 6-1/172-2
  3. K M H esitas 15.06.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse vastutusotsuse nr 13-7/60-20 tühistamiseks (haldusasi nr 3-11-1492). R L esitas vastava kaebuse 15.06.2011 (haldusasi nr 3-11-1491). Tallinna Halduskohus liitis 18.08.2011 määrusega kaebused üheks menetluseks haldusasja numbriga 3-11-
  4. Kaebuste põhjendused kokkuvõtlikult: 1)

§ 40

lg 1 ei näe ette äriühingu seaduslike esindajate vastutust mingisuguste muude kohustuste rikkumise eest peale kas

-s või mõnes konkreetses maksuseaduses sätestatu. Juhatuse liikmete poolt maksudeklaratsioonide esitamise korraldamine on olnud igati õiguspärane ega saa olla nende suhtes vastutusotsuse tegemise aluseks. Ei nähtu, et juriidilise isiku seaduslikud esindajad oleksid vastutavad maksude deklareerimata jätmise eest tahtluse või raske hooletuse tõttu. Maksuhalduril ei ole võimalik nõuda ettevõtjatelt kasumlikku tegutsemist ja panna neile maksukohustusi seetõttu, et äriühingu tegutsemine ei ole olnud kasumlik; 2) juhatuse liikmed ei ole

§-s 8 sätestatud kohustusi täitmata jätnud. Juhatuse liikmete väidetava süü käsitlemisel on maksuhaldur valesti kohaldanud

§ 40lg-t 1.

Vastutusotsus on asjakohaselt motiveerimata nii juhatuse liikmete

§ 8

lg-s 1 nimetatud kohustuste väidetava rikkumise osas kui ka juhatuse liikmete süü osas. Vaideotsusega ei saa vastutusotsuse motiive täiendada või asendada. Nõustuda ei saa sellega, et pankrotiavalduse esitamata jätmine on kausaalse sündmuste jadana viinud

§ 8lg-s 1 sätestatud juhatuse liikmete kohustuste rikkumiseni.

Samuti ei saa nõustuda sellega, et äriühingu maksude nõuetekohane deklareerimine, kuid vahendite puudumisel nende tasumata jätmine saaks

§ 8

lg 1 teises lauses sätestatut arvesse võttes olla käsitletav juhatuse liikmete poolt

§ 8lg-s 1 nimetatud kohustuse rikkumisena; 3

(9)3-11-1491 3) maksuhaldur on ignoreerinud maksuvõla tekkimise asjaolusid ehk ei ole pööranud tähelepanu üldisele majanduslikule olukorrale ja asjaolule, et osaühing üritas vaatamata tekkinud raskustele majandustegevust jätkata. On tavapärane, et äriühing ei hakka tegutsedes koheselt kasumit teenima, vaid teatud periood on planeeritud tehtud investeeringute tagasiteenimiseks. OÜ Autrak Veod puhul oli osanike äriplaani kohaselt nähtud ette, et kolme esimese tegevusaasta jooksul suudetakse esialgu investeeringute maksumus tasa teenida, tehes vajadusel selleks vähesel määral täiendavaid investeeringuid, ja kasumini jõuda ligikaudu neljandal aastal. OÜ Autrak Veod majandustegevuse algus langes ajaliselt ühte ehitusturu kokkukukkumisega. Üleilmse majanduskriisi tekkimist ei näinud ette ka majandusanalüütikud. Liisinguandja lõpetas ennetähtaegselt osad OÜ Autrak Veod majandustegevuses kasutatavate seadmete liisinglepingud ja osade seadmete liisinglepingud võttis üle osanik OÜ Geromint, mille osanikuks on R. L. Juhatuse liikmed ja nendega seotud isikud on majandusliku olukorra paranemise lootuses finantseerinud osaühingut täiendavate laenude andmisega. Laene ei ole tagastatud ja seotud isikuid ei ole mingil moel teistele võlausaldajatele eelistatud, samuti ei ole juhatuse liikmed saanud tasu või muid hüvesid. OÜ Autrak Veod osanikud (OÜ Geromint ja OÜ PS Marketing (osanik K.-M. H)) on kumbki andnud laenu summas 1,2 miljonit krooni. Ka neid laene ei ole tagastatud. Üritati ka majandustegevuses kasutatavaid veokeid võõrandada, kuid eriotstarbeliste veokite järele ei olnud ehitusturu vähenemise tõttu nõudlust. OÜ Autrak Veod pankrotimenetluse lõpetamise määruses tsiviilasjas nr 2-10-48960 ei ole tuvastatud, et osaühingu maksejõuetuse oleks põhjustanud raske juhtimisviga. Samuti ei ole pankrotihaldur leidnud, et maksejõuetuse põhjuseks oli pankrotikuritegu või raske juhtimisviga. Maksuhaldur on vääralt käsitlenud K.-M. Hi ütlusi pankroti väljakuulutamise vajadusest 2008. aastal. PMTK arestis 2009. aastal OÜ Autrak Veod arvelduskontod ja majandustegevuse jätkamine oli võimatu. Kontod arestiti perioodil, mil tellimuste arv oli senistest suurim. Vastav asjaolu on tuvastatav käibedeklaratsioonidelt, mis on maksuhaldurile kättesaadavad. Vastuseks MTA vastuväidetele, esitasid kaebajad OÜ Autrak Veod äriplaani ja käibedeklaratsioonid ning selgitasid, et juhatuse liikmed ei ole jätnud ühtegi

-st või maksuseadustest tulenevat kohustust süüliselt korraldamata. Asjaolust, et OÜ-l Autrak Veod tekkis maksuvõlg, ei saa tuletada seaduslike esindajate kohustust täita esindatava maksukohustus enda vahendite arvel.

§ 8lg-t 1 ei saa sisustada viitena samas sättes nimetatud kohustuse täitmisele.

Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-41-05 käsitletud juhtumil oli äriühing jätnud maksukohustuse tahtlikult täitmata.

§ 40lg 1 kohaselt ei ole vajalik nii tahtluse kui ka raske hooletuse tuvastamine.

Vastutusotsuse järgi seisnes juhatuse liikmete süü kaudses tahtluses, mis on vastutuse süü vormina sobimatu. Juhatuse liikmete suhtes vastutuse kohaldamine kaudse tahtluse vormis esineva süü tõttu ei ole võimalik. Lähtuda tuleb tsiviilõiguslikust süü käsitlusest, mis on esitatud VÕS §-s

  1. Maksuhaldur ei ole eelnevas menetluses äriplaani vastu huvi tundnud. Majandusliku olukorra erakordsuse tõttu ei olnud majandusraskuste mitteületamist võimalik mõistlikult prognoosida ja seetõttu tegid ka juhatuse liikmed äriühingusse täiendavaid investeeringuid.
  2. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. 1) vastutusotsuses on tuvastatud

§ 8lg-s 1 sätestatud kohustuse rikkumine K.-M.

Hi ja R. L poolt.

§ 8

lg-s 1 sätestatud rikkumisega on tegemist, kui on jäetud esitamata pankrotiavaldus ja kokku kutsumata osanike üldkoosolek vara vähenemise olukorras alla seaduses sätestatud alampiiri. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus lahendi nr 3-3-141-05 p-s 12; 2) vastustaja ei ole kordagi kaebajatele ette heitnud kahjumiga tegutsemist. K.-M. H jättis täitmata kohustuse osaühingut juhtida ega organiseerinud ühingu tegevust ja rikkus sellega 4

(9)3-11-1491 juhatuse liikme hoolsuskohustust. R. L puhul ei saa pidada hoolsaks käitumiseks osaühingule kalli tehnika liisimist olukorras, kus sellega seotud kohustused ei ole kaetud vastavas mahus sissetulekut genereerivate töövõtulepingutega, ja samuti finantsolukorra halvenemise ja võlausaldajate kaitseks meetmete tarvitusele võtmata jätmist. Tsiviilõigus tunnistab kaudse tahtluse süü vormi. VÕS § 104 lg-s 5 on tahtlus määratletud sisuliselt õigusvastase tagajärje soovimisena. K.-M. H selgitas 29.11.2009 PMTK-le, et pankroti oleks pidanud välja kuulutama juba 2008. a lõpus, sest 2008. a talvel lõppes tegevus, kuna turgu enam ei olnud; ehitussektoris oli täielik seisak; rekkasid ei soovinud keegi osta; pankadega ei saanud 20082009 läbirääkimisi pidada.

§ 40

lg 1 ja § 8 lg 1 koosmõjus VÕS § 104 lg-ga 4 või 5 eeldavad tahtlust või rasket hooletust esindajale asetatud tagamise kohustuse rikkumisel; 3) kaebuses viidatud äriplaani ei ole esitatud ei maksu- ega vaidemenetluses ega kohtule, ja seetõttu ei ole võimalik sellega seonduvaid väiteid kontrollida. Vähesel määral täiendavate investeeringute tegemine, majanduskriis ja arveldusarvete arestimine ei saanud muuta asjaolu, OÜ Autrak Veod oli püsivalt maksejõuetu. Raamatupidamislikult lühiajaline laen tuleb tagastada aruandeperioodi jooksul, kuid OÜ-l Autrak Veod puudus piisaval hulgal vara lühiajaliste laenude tagastamiseks. 8. Tallinna Halduskohtu 28.03.2012 otsusega jäeti kaebused rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kaebajad ei ole suutnud veenda kohut ega tõendada, et neile tasumiseks määratud maksuvõla summa on määratud alusetult ja valesti. Vastutusotsuse näol on tegemist haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 mõistes nii vormiliselt kui ka materiaalselt õiguspärase haldusaktiga, mis on antud selleks pädeva isiku poolt ning vastab nii HMS §-des 55-57 haldusaktidele üldiselt esitatavatele kui ka

§-des 46, 95 ja 96 sätestatud spetsiifilistele nõuetele. Kohus ei ole tuvastanud vastutusotsuse andmisel PMTK poolt

§-s 11 sätestatud uurimispõhimõtte rikkumist ja seetõttu on kaebused põhjendamatud. Kohus nõustub PMTK argumentatsiooniga, mis on toodud vastutusotsuses ja ka nende vastustaja vastuväidete ja selgitustega, mis esitatud vastuseks konkreetselt kaebuses ja selle täienduses toodud väidetele ja etteheidetele. MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

  1. K M H ja R L esitasid 27.04.2012 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebused, milles palusid tühistada halduskohtu otsuse ja uue otsusega tühistada vaidlustatud vastutusotsus ning mõista vastustajalt välja menetluskulud. Kaebajad jäävad kõigi halduskohtule esitatud seisukohtade juurde. Kokkuvõtvalt toovad kaebajad apellatsioonkaebuses esile järgmised põhjendused: 1) kohus on HKMS § 165 lg-le 2 viidates ebaõigesti loobunud otsuse motiveerimisest, mis on käsitletav HKMS § 157 rikkumisena; 2) ebaõigesti on tuvastatud väidetava vastutuskohustuse tekkimise aeg ja jäetud uurimispõhimõtet rikkudes arvestamata kaebajate poolt esitatud tõendid. ÄS § 180 lg 51 ja TsÜS § 36 koosmõjust tuleneb, et osaühingu juhatuse liikmetel tekib pankrotiavalduse esitamise kohustus siis, kui osaühingu pidev maksejõuetus on ilmne. Oluline on seega, kas maksuhalduri poolt viidatud ajal, s.o
  2. a maikuus oli osaühing maksejõuetu ning kas selline maksejõuetus oli ilmne. Riigikohus leidis lahendis nr 3-1-1-85-11, et võlgniku püsivat maksejõuetust ei ole võimalik tuvastada üksnes mõne raamatupidamisliku näitaja – sh netovara seisundi või kahjumi suuruse – alusel. Hinnata tuleb kõiki võlgniku majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis. Lisaks netovarale tuleb analüüsida ka teisi raamatupidamisandmeid, samuti võlgniku äriplaani perspektiivikust. Maksuhaldur ei ole osaühingu majandustegevuse osas sellist analüüsi läbi viinud, vaid on lähtunud üksnes 5

(9)3-11-1491 raamatupidamise andmetest, kasutades seejuures Altmani võrrandit. Maksumenetluse käigus esitatud arvelduskonto väljavõttest nähtub, et OÜ Autrak Veod on
  1. a jooksul maksukohustusi täitnud. Osaühingu suuremateks kohustusteks olid osanike poolt paindliku tagasimaksekohustusega antud laenud ning liisingkohustused, mis olid garanteeritud osanike käendusega, mistõttu ei olnud ühingu juhatuse liikmetel
  2. a alguses põhjust arvata, et nimetatud kohustused võivad kaasa tuua äriühingu maksejõuetuse.
  3. a loodeti, et suuremad võlgnikud, näiteks Riwal Eesti OÜ summas 60 155,14 krooni ja Toi-Toi Sanitaarsüsteemid OÜ summas 14 622,86 krooni asuvad siiski võlgnevust kustutama. Vastutusotsuses märgitu, nagu viitaks K.-M. Hi poolt 29.11.2010 antud seletus sellele, et äriühing oli pankrotiseisus juba
  4. aastal, on asjakohatu. R. L tegeles aktiivselt võimaluste otsimisega maksuvõlgnevuste tasumiseks, esitades 17.02.2009 taotluse maksuvõlgnevuste ajatamiseks 1 aastaks; 3) tahtluse ja raske hooletuse tuvastamise kohustus lasub maksuhalduril ja pelgalt ÄS § 180 lg 51 rikkumise faktist ei saa tahtlust või rasket hooletust eeldada. Asjaoluga, et üks juhatuse liige ei tegele aktiivselt äriühingu juhtimisega, ei saa põhjendada rasket hooletust. Olukord, kus ühise investeeringu puhul on üks investoreist passiivsem ja teine aktiivsem pool, on äris igapäevane. Apellandid ei ole võtnud põhjendamatuid riske, soetanud ettevõtluseks mittevajalikku vara ega tegutsenud muul ebamõistlikul moel. Veel vähem soovinud maksuvõla tekkimist ja selle tasumata jätmist OÜ Autrak Veod poolt; 4) juhul, kui apellandid oleksid pärast majandusaasta aruande allkirjastamist (05.06.2009) esitanud pankrotiavalduse tähtaegselt, peatunuks osaühingu majandustegevus mitte varem kui
  5. a juulis. Kuivõrd jooksev maksukohustus tekib tegutsemise kuule järgneval kuul, pidanuks maksuhaldur vastutuskohustuse tekkimist määratlema alates augustist
  7. Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebajate kanda. Põhjendused: 1) kohtu nõustumine vastustaja esitatud väidetega ei tee olematuks ega võta ära nõustumist vaidlustatud vastutusotsuses toodud põhjendustega; 2) teadlik pahausklik käitumine on kahtlemata sobilikuks vastutusotsuse tegemise eelduseks, kuid kindlasti mitte vajalikuks.

§ 40lg 1 ja § 8 lg 1 ei sea seda vastutusotsuse tegemise eelduseks. Vastutusotsuses ei ole tuginetud ÄS-s ja Ts

ÜS-s sätestatud kohustuste rikkumisele, vaid nimetatud sätete vahendusel on sisustatud

§ 8

lg-s 1 sätestatud kohustus ja viidatud hoolsuskohustuse rikkumisele; 3) ajutiseks maksejõuetuseks ei saa pidada olukorda, kus poolteise aasta jooksul ei täida osaühing maksukohustusi. Juhatuse liikmed ei ole vastutusmenetluses esitanud tõendeid, et neil oli põhjust arvata, et osaühing ei olnud püsivalt maksejõuetu. Oluline on, kuidas on tahtlust põhistatud vastutusotsuses, mitte kohtumenetluses. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 11. Pooltel on vaidlus

§ 40lg 1 kohaldamisele üle, muu hulgas küsimuses, kas ÄS § 176 ja § 180 lg 51 ning Ts

ÜS § 36 rikkumine äriühingu juhatuse liikmete poolt toob kaasa

§ 40lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme vastutuse.

12.

§ 40

lg 1 kohaselt vastutab seaduslik esindaja maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega, kui maksuvõlg tekkis seadusliku esindaja poolt

§-s 8 nimetatud kohustuste tahtlikult või raskest hooletusest rikkumise tõttu.

§ 8lg 1 paneb seaduslikule 6

(9)3-11-1491 esindajale kohustuse tagada äriühingu

-st ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ning täielik täitmine.

§ 31

lg 1 p 1 sätestab üldise maksukohustuse, so maksumaksja kohustuse tasuda maksusumma. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et OÜ-l Autrak Veod oli maksuvõlg, mistõttu rikkus ta üldist maksukohustust. Seega võib väita, et OÜ Autrak Veod seaduslikud esindajad jätsid

§ 8lg-s 1 sätestatud tagamiskohustuse täitmata.

Eeltoodu ei saa aga olla piisavaks aluseks

§ 40lg-s 1 ette nähtud vastutuse tekkimisel.

Vastasel juhul järgneks juhatuse liikme vastutus enamikel juhtudel, sest reeglina ei ole võimalik jätta maksusummat tasumata ettevaatamatusest või kergest hooletusest. Selline juhatuse liikme lai vastutus muudab füüsiliste ja juriidiliste isikute vastutuse eristamise sisutuks. 13. Vastutusotsuses on leitud, et

§ 8

lg-t 1 rikkusid kaebajad maksude tähtaegse ja täieliku tasumise tagamata jätmise näol seeläbi, et ei esitanud äriühingul püsiva maksejõuetuse tekkimisel viivitamata pankrotiavaldust. Seejuures on maksuhaldur vastutusotsuses tuginenud ÄS §-s 176 ja § 180 lg-s 51 ning TsÜS §-s 36 sätestatud kohustuste rikkumisele. ÄS § 176 kohaselt juhul, kui osaühingul on netovara lubatust vähem, peavad osanikud otsustama samas paragrahvis toodud nelja meetme vahel, kuidas õigusvastane olukord lahendada. Muu hulgas on ÄS § 176 p-s 4 ühe võimalusena ette nähtud pankrotiavalduse esitamine. Ringkonnakohus märgib, et tuginemine ÄS § 176 rikkumisele on ebatäpne, sest seal on reguleeritud osanike käitumisjuhised netovara vähenemise korral. Juhatuse liikmel on võimalik rikkuda üksnes ÄS § 171 lg 2 p 1, mis näeb ette juhatuse kohustuse kutsuda kokku osanike koosolek, kui netovara on langenud alla lubatud piiri. ÄS § 180 lg 51 kohustab juhatust osaühingu püsiva maksejõuetuse korral viivitamatult esitama pankrotiavaldust. Sama kohustus nähtub ka TsÜS §-st

  2. Nii TsÜS kui ÄS näeb ette juhatuse liikmete vastutuse oma kohustuste mittenõuetekohase täitmise ning osaühingule kahju tekitamise eest. ÄS § 187 lg 4 sätestab, et nõude juhatuse liikmete vastu võib esitada ka võlausaldaja, kui ta ei saanud oma nõudeid rahuldada osaühingu vara arvel. Nimetatud tsiviilõiguslikku õiguskaitsevahendit saab kasutada ka maksuhaldur. Riigikohus on 25.02.2013 otsuses asjas nr 3-2-1-188-12 leidnud, et ÄS § 180 lg-l 51 on samasugune toime nii eraõiguslikest suhetest tulenevate kohustuste võlausaldajate nõuete kaitsel kui ka riigi maksunõude kaitsel. Riigikohus nõustus viidatud otsuses oma 17.08.2011 otsusega asjas nr 31-1-57-11, mille kohaselt saab riik nõuda kahju hüvitamist sellise kahju eest, mis seisneb riigi maksunõude reaalväärtuse vähenemises või maksunõudelt teenimata finantstulult. Viimati nimetatud juhul ei nõuta maksuvõla tasumist, vaid hüvitist selle eest, et õigusvastase teo tõttu on riigi maksunõude väärtus langenud. Selline nõue ei ole käsitatav maksunõudena, vaid deliktiõigusliku kahju hüvitamise nõudena, mille materiaalõiguslik alus tuleneb tsiviilõigusest. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus mingi konkreetse õigusnormi rikkumise eest on ette nähtud tsiviilõiguslik vastutus ning maksuhaldur saab oma nõudeid tsiviilõiguslikult kaitsta, on avaliku võimu volituste kasutamine ning äriühingu juhatuse liikmetele vastutusotsuse tegemine põhjendamatu. Seda olukorras, kus maksuhaldur ei ole tõendanud ega ka väida, et konkreetse eraõigusliku normi rikkumise eesmärgiks oli mingi lubamatu maksueelise saamine. 7

(9)3-11-1491 15. Eelneva analüüsi kokkuvõttena on ringkonnakohus seisukohal, et eraõiguslike kohustuste rikkumise korral on

§ 40lg 1 kohaldamine piiratud.

Vastutus võib olla võimalik, kui eraõiguslike normide rikkumise üldisemaks eesmärgiks oli ka maksunormide rikkumine ja/või alusetu maksueelise saamine. Kuna seda maksuhaldur konkreetsel juhul ei väida, ringkonnakohus nimetatud küsimusel pikemalt ei peatu. Seega tuleb esitatud apellatsioonkaebused rahuldada, halduskohtu otsus tühistada ning 01.03.2011 vastutusotsuse tühistamiseks esitatud kaebused rahuldada. Kuna ringkonnakohus leiab, et

§ 40

lg 1 kohaldamiseks puudusid käesolevas asjas alused, ei hinda ringkonnakohus teisi menetlusosaliste väiteid.

  1. Kuna ringkonnakohus rahuldab kaebused ja apellatsioonkaebused, tuleb vastustajalt välja mõista kaebajate menetluskulud. Halduskohtus paluti K M H i kasuks välja mõista 4126,67 eurot, sh riigilõiv 958,67 eurot, ning R L i kasuks 4126,67 eurot, sh riigilõiv 958,67 eurot. Kulud oli kaebajate eest kandnud OÜ Geromint. Vastustaja vaidles taotlusele vastu, leides, et lubamatu on menetluskulude kandmine teise isiku poolt, kuna kaebajate ja OÜ Geromint vahel sõlmitud kokkulepe on ebaselge. Samuti leidis maksuhaldur, et kulude kandmine on tõendatud 4410 euro ulatuses, pealegi on osad kulud seotud vaidemenetlusega. Seega on õigusabikulud põhjendatud välja mõista vaid 2622 euro ulatuses. 15.02.2012 esitas kaebaja õigusabikulude suuruse tõendamiseks täiendava arve. Maksuhaldur palus jätta taotluse rahuldamata, kuna arve esitati hilinemisega. Ringkonnakohtus kantud menetluskulude suuruseks on 6958,57 eurot, millest 958,67 eurot on K M H i poolt tasutud riigilõiv. Kaebajate eest on õigusabikulud tasunud OÜ Geromint. Kaebajad on kokku leppinud õigusabikulude kandmises võrdsetes osades. HKMS § 109 lg 5 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, et tema eest kandis need muu isik. Nimetatud norm kehtis ka 03.02.2012 halduskohtule menetluskulude hüvitamise taotluse esitamisele ajal. Kaebajate ja Geromint OÜ vahel sõlmitud kokkulepe on piisavalt täpne. 28.12.2011 kohtuistungil määras halduskohus menetluskulude hüvitamise taotluse esitamise tähtajaks 03.02.
  2. Nimetatud kuupäeval esitasid kaebajad halduskohtule menetluskulude hüvitamise taotluse, paludes vastustajalt õigusabikulude hüvitamist summas 6336 eurot. Taotlusele olid lisatud: 14.04.2011 arve nr 220364 summas 1534,80 eurot, mille OÜ Geromint oli tasunud 21.04.2011; 19.05.2011 arve nr 220481 summas 253,20 eurot, mis oli tasutud 02.06.2011; 16.06.2011 arve nr 220604 summas 259,20 eurot, mis tasuti 30.06.2011; 19.07.2011 arve nr 220701 summas 1344 eurot, tasutud 31.08.2011; 18.08.2011 arve nr 220776 summas 200,40 eurot ja 14.09.2011 arve nr 220841 summas 40,80 eurot, mis tasuti 07.10.2011; 12.12.2011 arve nr 221126 summas 741,60 eurot, mis tasuti 27.12.
  3. Seega oli õigusabiteenust osutatud kokku summas 4374 eurot. 15.02.2012 esitasid kaebajad täiendavalt 16.01.2012 arve nr 230036 summas 1926 eurot, mis oli tasutud 15.02.
  4. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et arved nr 220364 ja 220481 kajastavad vaidemenetluses kantud õigusabikulusid ning nende hüvitamist ei saa kohtumenetluses nõuda. Seega on 03.02.2012 esitatud taotluse kohaselt põhjendatud õigusabikulud summas 2586 eurot. Vastustajalt tuleb kaebajate kasuks välja mõista ka tasutud riigilõivud. 15.02.2012 esitatud täiendav taotlus menetluskulude hüvitamiseks oli esitatud hilinemisega. Taotlusest ei nähtu põhjuseid, miks ei saanud 16.01.2012 arvel nr 230036 kajastatud kulude 8

(9)3-11-1491 hüvitamist taotleda juba 03.02.2012 taotluses, arvestades seejuures, et arve tasumise tähtaeg oli 23.01.2012. Aga kuna taotluse esitamisega hilinemine ei tinginud kohtumenetluse viibimist (maksuhalduri poolne repliik ning vastuväide menetluskulude hüvitamise taotlusele esitati tähtaegselt, kohtuotsuse kuulutamine ei viibinud), oleks põhjendamatu ning ebaproportsionaalne jätta taotlus tähelepanuta (vt ka Riigikohtu 08.03.2012 otsus nr 3-3-1-8511, p-d 23-25). Seega on halduskohtus kantud õigusabikulude suuruseks kokku 4512 eurot. Ringkonnakohus hinnangul ei ole kulud põhjendamatult suured ning tuleb koos riigilõivudega maksuhaldurilt kaebajate kasuks välja mõista. Apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulud on liiga suured. Kohtupraktika kohaselt ei tohi kõrgema kohtuastme õigusabikulud olla üldjuhul suuremad kui madalama astme vastavad kulud (vt Riigikohtu 14.12.2012 otsus nr 3-3-1-33-12, p 26). Arvestades eeltooduga ning samuti asjaoluga, et esindaja on muutunud, leiab ringkonnakohus, et õigusabikulud on põhjendatud summas 4000 eurot. Seega tuleb vastustajalt kaebajate kasuks välja mõista õigusabikulud kokku 8512 eurot (kummagi kaebaja kasuks 4256 eurot), täiendavalt R L i kasuks riigilõiv summas 958,67 eurot ning K M H i kasuks riigilõiv summas 1917,34 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Lilianne Aasma /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.