KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 5. aprill 2013, Tallinn 3-12-2558 Haldusasi A.K. ja R.K. kaebused Kei

§ 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSALUSED HALDUSAKTID

1. Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni
2. novembri 1994 otsusega nr 5554 (tl. 5) tunnistati Padise vallas asuv 29,65 ha suurune Karjatooma A-17 maaüksus omandireformi objektiks ning omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati H.K., kes oli loovutanud maa tagastamise nõudeõiguse võrdsetes mõttelistes osades A. K.le ja R. K.le. Kõnealune õigusvastaselt 1 võõrandatud maa koosnes lahustükkidest, mis maareformi ajal jäid osaliselt Padise valla, osaliselt Keila valla haldusterritooriumile.
3. Padise Vallavalitsuse
4. veebruari 1999 korraldusega nr 47m (tl. 42) otsustati tagastada A.K.le ja R.K.le Padise valla haldusterritooriumil paiknev eelnimetatud õigusvastaselt võõrandatud maa, mille pindalaks oli 18,96 ha. Nimetatud maatükk kannab katastriüksuse numbrit 56202:001:
6. Keila Vallavalitsuse
7. jaanuari 2003 korraldusega nr 56 otsustati tagastada A.K.le ja R.K.le Keila valla haldusterritooriumil paiknev eelnimetatud õigusvastaselt võõrandatud maa, mille pindalaks oli 10,17 ha. See maatükk kannab katastriüksuse numbrit 29501:009:
9. Keila Vallavalitsuse
10. augusti 200 korraldustega nr 1059 ja 1058 on õigusvastaselt võõrandatud endise Karjatooma A-17 maast vastavalt 2912 m2 suurune maatükk ostueesõigusega erastatud M. K. (Kaare 1, 29501:009:0078) ning 2967 m2 suurune maatükk võrdsetes mõttelistes osades V. V.le ja V. V.le (Kaare 2, 29501:009:0079). Kokku on endisest Karjatooma A-17 maast ostueesõigusega teistele isikutele erastatud seega 5897m2 maad.
12. oktoobril 2012 andis Keila Vallavalitsus korralduse nr 691, millega määras A.K.le ja R.K.le õigusvastaselt võõrandatud maa eest 300+300=600 euro suuruse kompensatsiooni. Sama korraldusega kinnitati ka õigusvastaselt võõrandatud maa hindamise akt, millest nähtuvalt on kompenseeritava maa suuruseks 5879 m
14. A.K.le ja R.K.le tagastatud maaüksuse (29501:009:0268) ning V.V.le erastatud Kaare 2 aadressi kandva maaüksuse (29501:009:0079) vaehele ning tagastatud katastriüksuse üldringpiiri sisse jääb umbes 0,2 ha suurune maa-ala, mis enne maa õigusvastast võõrandamist jäi Karjatooma A-17 maa piiridesse. Keila Vallavalitsus teatas A.K.le
15. septembril 2012 saadetud kirjas (tl. 9), et viimatinimetatud maatükil asub valla omandis olev elamu ning Keila vald kavatseb selle elamu omanikuna taotleda selle maa munitsipaalomandisse. KAEBAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED
16. A.K. ja R.K. esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotlevad Keila Vallavalitsuse
17. oktoobri 2012 korralduse nr 619 tühistamist või alternatiivselt selle õigusvastasuse tuvastamist. Oma seisukohti on kaebajad täpsustanud veel
18. veebruaril 2013 kohtule esitatud protsessidokumendis (tl. 61 jj).
19. Kaebajad on seisukohal, et käesoleva kohtuotsuse põhjendava osa punktis 6 nimetatud umbes 0,2 ha suuruse maatüki tagastamata jätmine ei ole õigustatud. Kaebajate hinnangul on arusaamatu, miks ei lähtutud
20. aastal maa tagastamisel õigusvastaselt võõrandatud maa tegelikest piiridest, kuigi Keila Vallavalitsuse
21. jaanuari 2003 korralduses oli märgitud, et tagastatav maa jääb endise Karjatooma A-17 maaüksuse piiridesse. Kaebajad heidavad 2 vallavalitsusele ette sedagi, et maa tagastamisel koostati katastriüksuse asendiplaan selliselt, et tagastatud katastriüksuse üldringpiiri sisse jääb lisaks ostueesõigusega erastatud katastriüksuste kogupindaalale umbes 0,2 ha suurune auk, kusjuures see jääb ebamõistlikult kaebajatele tagastatud katastriüksuse keskele ja sellele puudub juurdepääsutee.
22. Kaebajad leiavad samuti, et Keila Vallavalitsuse vaidlusalune korraldus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud, sellest ei selgu sellise korralduse andmise õiguslik alus ning pole selge, millistel faktilistel asjaoludel see anti, mh pole põhjendatud, kuidas ja millest lähtudes on arvutatud määratava kompensatsioonisumma suurus.
23. Kaebajad heidavad Keila Vallavalitsusele ette, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamises ja kompenseerimisel on rikutud Vabariigi Valitsuse
24. veebruari 1993 määruse nr 36 Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord punktis 49 sätestatud tähtaega.
25. Kaebajad on samuti seisukohal, et väidetavalt Kaare 3 aadressil ei asu tegelikult ehitist ning igal juhul puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et selline ehitis oleks Keila valla omandis.
26. detsembril 1998 koostatud vara üleandmise akte peavad kaebajad ebakorrektseteks, kuna neile ei ole lisatud hooneregistri õiendeid vara kuuluvuse kohta, aktidel pole võimalik tuvastada, kes on selle Eesti Erastamisagentuuri esindajana alla kirjutanud, akti registreerimisnumber on üle kirjutatud ning silmaga vaadates näib, et sõnad Kaare 3 ei ole kirjutatud sama isiku poolt ja samaaegselt kui muu tekst. Kaebajad toovad ka välja, et akti kohaselt ei kuulu seal nimetatud vara erastamisele, ometi erastati Kaare 1 ja Kaare 2 maa.
27. Kaebajad väidavad ka, et neid ei ole kutsutud piiriprotokollide allkirjastamise juurde, samuti toovad kaebajad välja, et neile tagastatud Karjatooma maaüksuse asendiplaanilt ei nähtu Kaare 3 kui piirneva katastriüksuse piire ega ehitise olemasolu sellel katastriüksusel. Samuti on kaebajad seisukohal, et objekt, mida Keila vald Kaare 3 ehitiseks peab, ei ole ehitis maareformi seaduse § 6 lg 3 tähenduses, vaid tegemist on üksnes kunagise ehitise jäänustega. Kaebajate hinnangul ei ole sellise objekti juurde võimalik mingil tingimusel teenindamiseks vajalikku maad määrata või seda maad Keila valla munitsipaalomandisse anda.
28. Kaebajad leiavad, et Keila Vallavalitsus kinnitas maa tagastamise asendiplaani tegelikke asjaolusid välja selgitamata ja venitas põhjendamatult maa tagastamise ja kompenseerimise otsustamisega, mistõttu jäid kaebajad ilma erastamisväärtpaberitest, mis on käesolevaks kehtivuse kaotanud ja seeläbi tulust, mis nad oleksid võinud saada erastamisväätpabereid investeerides ettevõtlusesse või kasutades neid erastamisele kuulunud vara omandamiseks. Samuti leiavad kaebajad, et 10 aastat kestnud ning jätkuvalt ebaselge olukord tagastamata maa osas tekitab neile vaimseid pingeid, mille tulemusel on kannatada saanud ka füüsiline tervis. VASTUSTAJA SEISUKOHT
29. Keila vald peab A.K. ja R.K. kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja viitab Vabariigi Valitsuse
30. veebruari 1993 määruse nr 36 Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord (edaspidi VVm 1993/36) punktile 56 ning 3 selgitab, et kohalik omavalitsus pidigi
31. aasta lõpul ja
32. aasta alguses tegema maa tagastamise otsuse talle esitatud materjalide põhjal ning õigustatud subjekti poolt tellitud maamõõtja moodustatud katastriüksuse plaani abil. Vastustaja selgitab, et kohaliku omavalitsuse maakorraldaja sai tagastatava maa piiride paikapidavust kontrollida kameraalselt eelkõige 1935-
33. aasta ruutskeemi (mõõtkava 1:10 000) nr VIII-26 abil, mille täpsus on 1 mm plaanil = 10 m. Vastustaja märgib, et arvestades tolle aja võimalusi ei saanud maakorraldaja kuidagi eristada 6-7 m (looduses) nihkumist ning seega ei saanud
34. aastal olemas olnud materjalide põhjal väita, et tagastatav maa ei jää endise Karjatooma A-17 maaüksuse piiresse.
35. Järgnevalt selgitab vastustaja, et praeguseks on Maa-ameti kaardiserverist kättesaadavad ajaloolised katastrikaardi, millelt saab praegu mõõtmise kontrolli teostada. Vastustaja toob välja, et tagastatud katastriüksuse 29501:009:0268 plaanil on joonepikkus piiripunktide nr 13 ja 12 vahel 258,6 m, mis on ca 6-7 m võrra enam kui vastav kaugus eelnimetatud piiripunktide vahel endise A-47 kaardilisel skeemil, mõõdetuna arvutis maa-ameti kaardiserveris üleslaetud ajaloolisel katastrikaardil; samuti on joonepikkus piiripunktide nr 1 ja 2 vahel üle 20 m võrra suurem kui vastav kaugus ajalooliselt kaardilt mõõtes. Vastustaja viitab ka arhiivist saadud endise Põllküla mõisa plaanile, kust samuti nähtub, et piiripunktide mõõtkava 1:4200 juures on piiripunktide 13 ja 12 vahel joonepikkuseks täpselt 6 cm ehk 252 m looduses, mis tähendab, et vahe maakatastris registreeritud joonepikkusega on 6,6 meetrit; piiripunktide 1 ja 2 vaheline kaugus eelviidatud kaardil on täpselt 7,3 cm ehk 306,6 meetrit looduses ning seega vahe 24,8 m maakatastris registreeritud joonepikkusest. Vastustaja toob ka välja, et piiriprotokolli kohaselt oli endine piirikivi säilinud vaid piiripunktis nr 13, ülejäänud piirikive ei ole leitud või nad pole säilinud. Vastustaja viitab ka maade boniteerimise andmetele, kust nähtub, et praegu Keila valla haldusterritooriumi oleva Karjatooma A-17 lahustüki pindala oli 10,87 m, samas kui katastriüksuse 29501:009:0268 üldringpiiri pindala kokku oleks 10,9579 ha. Eeltoodule tuginedes leiab vastustaja, et maad ei ole tagastatud endistes piirides. Vastustaja rõhutab, et kaebajatele tagastatud maa katastriüksus moodustati katastrimõõdistamise teel, katastriüksuse moodustamise tööd teostas kaebajate poolt tellitud maamõõtja ning kaebajad oleksid pidanud piirid üle kontrollima.
36. Veel selgitab vastustaja, et vald ei saanud koostada moodustatava Karjatooma maaüksuse asendiplaani selliselt, et tagastatud katastriüksuse üldringpiiri sisse ei jääks lisaks ostueesõigusega erastatud katastriüksuste kogupindalale veel ligi 0,2 ha suurust auku aadressiga Kaare 3, sest seal asub Keila vallale kuuluv ehitis, mis anti
37. detsembri 1998 riigivara munitsipaalomandisse andmise aktiga 01/951-07 Keila vallale üle Eesti Erastamisagentuuri
38. oktoobri 1998 munitsipaliseerimise teatise nr 493/1-12 alusel. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
39. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leian, et A.K. ja R.K. kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Vaidlusalune korraldus ei riku kaebajate subjektiivset õigust, mille kaitseks nad kaebuse esitanud on. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 44 lg 1 kohaselt võib isik halduskohtu poole pöörduda oma õiguste kaitseks. A.K. ja R.K. on käesoleva 4 kaebuse esitanud, et kaitsta oma subjektiivset õigust saada omandireformi käigus tagasi õigusvastaselt võõrandatud endise Karjatooma A-17 talumaa hulka kuuluv umbes 0,2 ha suurune maatükk, mida senini ei ole kaebajatele omandireformi käigus tagastatud, mida ei ole erastatud, munitsipaalomandisse jäetud ega riigi omandisse antud. Kaebajate selline eesmärk tuleneb selgelt esitatud kaebusest ja selle täiendusest, samuti kinnitas seda kaebajate esindaja kohtuistungil.

1. Keila Vallavalitsuse
2. oktoobri 2012 korraldus nr 691, mille tühistamise nõudega kaebajad kohtusse pöördunud on, ei puuduta aga kõnealust umbes 0,2 ha suurust maatükki mitte mingil moel. Vaidlusaluse korraldusega määrati kaebajatele kompensatsioon 5879 m2 suuruse maa eest. Korraldusega kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise aktist nähtub selgelt, et kompenseeritud maa näol on tegemist endise Karjatooma A-17 talumaa hulka kuulunud maaga, mis on vastavalt Keila Vallavalitsuse
3. augusti
4. aasta korralduste nr 1058 ja 1059 alusel ostueesõigusega erastatud seal maal paiknenud ehitiste omanikele. Kaebusest ja sellele lisatud dokumentidest nähtuvalt on tegemist aadresse Kaare 1 ja Kaare 2 kandvate maatükkidega, mille suuruseks on kokku 2912 + 2967 = 5879 m
5. Õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise aktist kajastatud kompensatsioonihinne 1,02 eurot ühe ruutmeetri eest vastab Vabariigi Valitsuse
6. augusti 2001 määruse nr 276 Õigusvastaselt võõrandatud maa maksustamishinnad (edaspidi VVm 2001/276) sätestatule.
7. Seega on kaebajatele vaidlusaluse korralduse kompenseeritud see osa õigusvastaselt maast, mis on eelnevalt ostueesõigusega erastatud seal paiknevate ehitiste omanikele. Kaebajad ei ole vaidlustanud haldusakte maa ostueesõigusega erastamise kohta ning möönsid käesoleva haldusasja arutamiseks toimunud kohtuistungil isegi, et käesoleval ajal oleks nende otsuste vaidlustamine ilmselt perspektiivitu. Küll aga nähtub eeltoodust, et vaidlusaluse umbes 0,2 ha suuruse maatüki kohta ei ole Keila Vallavalitsus vaidlusaluses korralduses otsust teinud.
8. Kaebajad leiavad ekslikult, nagu sisalduks õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise aktis sisuliselt otsus vaidlusaluse 0,2 ha suuruse maa mittetagastamise kohta. Asjaolu, et akti koostanud maakorraldaja on akti põhjendavas osas leidnud, et see 0,2 ha suurune maatükk ei kuulu ei tagastamisele ega kompenseerimisele, on igasuguse õigusliku tähenduseta. Maakorraldaja koostatud õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise akti ei saa käsitada haldusaktina, mis tekitaks, muudaks või lõpetaks kaebajate õigusi või kohustusi. Kõnealust akti võib käsitada osana Keila Vallavalitsuse
9. oktoobri 2012 korralduse nr 691 põhjendusest. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 56 lg 1 kohaselt võib haldusakti põhjendus olla esitatud ka menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. HMS § 60 kohaselt on haldusakt siduv aga oma resolutiivosa piires ning haldusakti muudel osadel, sealhulgas haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaoludel on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel.
10. Käesoleval piirdub Keila Vallavalitsuse
11. oktoobri 2012 korralduse nr 691 resolutiivosa selle korralduse punktiga 2 ja selle alapunktidega 2.1 ja 2.
12. Üksnes neis korralduse punktides määratakse kindlaks haldusväliste isikute õigused ja kohustused. Korralduse ülejäänud teksti, samuti korralduses viidatud õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise akti tuleb 5 käsitada korralduse põhjendustena. Siinkohal tasub märkida, et erinevalt haldusakti põhjendustest, mis võivad HMS § 56 lg 1 kohaselt sisalduda lisaks haldusaktile endale ka mõnes muus dokumendis, millele haldusaktis viidatakse, peab haldusakti resolutiivosa sisalduma igal juhul kirjalikus haldusaktis endas. See tähendab, et õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise aktis kajastatud seisukoht, mille kohaselt […] ca 0,20 ha suurune nn „auk“, aadressiga Kaare 3, mille tagastamise ja/või kompenseerimise õigustatud subjektidele välistab asjaolu, et tagastamisel ei ole lähtutud endistest piiridest, mida nõuab MRS § 6 lg 1, ei oma kaebajate õiguste seisukohast mingisugust iseseisvat tähendust.
13. Eelnevast tulenevalt ei ole Keila Vallavalitsus teinud otsust eelviidatud 0,2 ha suuruse tagastamise ega selle tagastamisest keeldumise kohta. Kui kõnealune maa kuulus enne maa õigusvastast võõrandamist Karjatooma A-17 talumaa piiresse ning Karjatooma A-17 maa tagastamise õigustatud subjektideks tunnistatud kaebajad on taotlenud selle maa tagastamist, tuleb kohalikul omavalitsusel nõuetekohase otsusega maa tagastamise või mittetagastamise küsimus otsustada. Seejuures tuleb omavalitsusel kindlaks teha kõik maa tagastamise seisukohast olulised asjaolud ning leides, et maa tagastamine ei ole võimalik, tuleb selle kohta teha otsus, millest nähtub, millisel maareformi seaduse § 6 lõikes 2 sätestatud alusel maa tagastamisest keeldutakse. Siinkohal tuleb märkida, et eelviidatud lõikes ei ole sätestatud maa tagastamata jätmise alusena seda, et maa tagastamist taotlevatele isikutele varem tehtud maa tagastamise otsusega on tagastatud maad põhjendamatult palju või on eksitud tagastatava maa piiride kindlaksmääramisel. Õigusvastaselt võõrandatud maa osalise või täieliku tagastamata jätmise alused on ammendavalt sätestatud MRS § 6 lõigetes 2 ja 4 ning mistahes õigusvastaselt võõrandtaud maa koosseisu kuuluva maatüki tagastamata jätmiseks peab esinema mõni seal sätestatud alustest. MRS § 6 lg 1 kohaselt on küll võimalik, et õigusvastaselt võõrandatud maa loetakse täielikult tagastatuks ka siis, kuigi seda ei tagastata reaalselt täpselt endistes piirides. Planeeringu või maakorralduse nõuetest tulenevalt võib tagastatava maaüksuse pindala erineda tagastamisele kuuluva maa pindalast kuni +/- 8 protsenti, kuid mitte rohkem kui 5 ha. Seejuures võib tagastatava maa pindala õigusvastaselt võõrandatu omast olla nii suurem kui väiksem. MRS § 6 lg 1 alusel saab mingisugune konkreetne õigusvastaselt võõrandatud maa hulka kuulunud maatükk jääda tagastavast maa piiridest väljapoole ainult siis, kui selle konkreetse maatüki tagastatava maa piiride sisse mittepaigutamise vajadus tuleneb planeeringu või maakorralduse nõuetest.
14. Asjas kogutud materjalidest nähtub, et Keila Vallavalitsus on asunud vaidlusalust 0,2 ha suurust maad taotlema munitsipaalomandisse. Kui see nii on, siis tuleb tähele panna, et Vabariigi Valitsuse
15. veebruari 1993 määruse nr 36 Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord punktis 54 sätestatakse, et kui õigustatud subjekt nõuab maa tagastamist, mille kohta on esitatud taotlus maa riigi omandisse jätmiseks või kui on olemas kirjalikud andmed koostatava taotluse kohta või mille kohta on kohalik omavalitsus esitanud maa munitsipaalomandisse andmise taotluse, ei otsustata maa tagastamise küsimust enne, kui nimetatud taotluste kohta on seaduses ettenähtud korras vastu võetud otsus. See tähendab, et kõnealuse maa tagastamise küsimust ei saa otsustada enne, kui maa munitsipaalomandisse andmise küsimus on otsustatud. Maa munitsipaalomandisse andmise võimalikkus või õiguspärasus ei saa aga olla käesoleva kohtumenetluse esemeks, kuna vastavat otsust ei ole veel tehtud. Juhul kui 6 maavanem peaks otsustama anda vaidlusaluse maa Keila Valla munitsipaalomandisse, on võimalik kaebajatel, kui nad leiavad, et see nende õigusi rikub, see otsus vaidlustada, sealhulgas käesoleva kohtumenetluse käigus välja toodud argumentidel, et valla omandiõigus ehitisele, mille omanikuna vald maa munitsipaalomandisse andmist taotleb, ei ole tõendatud või et tegemist ei ole ehitisega maareformi seaduse tähenduses, mis üldse annaks õiguse maad munitsipaalomandisse anda ja selle tagastamisest keelduda.
16. Kaebajad on alternatiivselt taotlenud ka Keila Vallavalitsuse
17. oktoobri 2012 korralduse nr 691 õigusvastasuse tuvastamist. Kohtuistungil selgitasid kaebajad, et otsuse õigusvastasuse tuvastamine on vajalik seetõttu, et õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimisega on viivitatud põhjendamatult kaua.

§ 45

lg 2 kohaselt võib tuvastuskaebuse halduskohtule esitada, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Isegi kui nõustuda, et kaebajatele õigusvastaselt võõrandtaud vara kompenseerimise küsimus oleks tulnud otsustada oluliselt varem, kui seda käesoleval juhul tehti, ei muuda see õigusvastaseks konkreetset vaidlusalust otsust. Õigusvastane võib olla Keila Vallavalitsuse viivitus vastavate otsuste tegemisel, ent see ei muuda õigusvastaseks lõpuks tehtud otsust. Keila Vallavalitsuse 25. oktoobri 2012 korraldus nr 691 ei saanud kaebajatele iseenesest mingisugust kahju tekitada. Nõustuda ei saa ka kaebajate väitega, et vaidlusalusest korraldusest ei selgu, mis asjaoludel see on antud ning kuidas on arvutatud kompensatsiooni suurus. Korralduse andmise aluseks olnud asjaolud on adekvaatselt kajastatud õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise aktis, millele korralduses ka viidatakse, sealhulgas nähtub sealt, kuidas on kompensatsiooni summa arvutatud. Asjaolu, et seal pole viidatud sellele, kust on võetud kompensatsioonhinne 1,02 eurot hektari kohta, ei muuda korraldust õigusvastaseks, kuna vastav hinne tuleneb otse õigusaktist (VVm 2001/276). 25.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahuks otsus tehti.

Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebajate kahjuks. Kuna vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kõigi menetlusosaliste kulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik 7