Obsah (14)

§ 162§ 442§ 230§ 651§ 212§ 213§ 461§ 457§ 436§ 214§ 368§ 371§ 171§ 190

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 20. veebruar 2013 Tartu Tsiviilasja number 2-10-

§ 162lg-le 4 tuginedes poolte endi kanda.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Kostja N. Furmanov esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellant palus maakohtu otsuse tühistada täielikult ja teha uus otsus, millega jätta T. Velitško hagi täielikult rahuldamata. Menetluskulud palus apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) jättis maakohus tähelepanuta Eesti Vabariigi Ülemnõukogu
2. detsembri 1991 otsuse „Eesti Vabariigi maareformi seaduse rakendamise kohta" p-i 2 alap-i 8, mille kohaselt seoses maa tagastamisega endisele omanikule või tema õigusjärglasele kuuluvad tühistamisele seaduslikus korras tehtud otsused maa tähtajata kasutamiseks andmise kohta ehitiste püstitamiseks, kui ehitusluba on välja antud pärast
3. oktoobrit
4. See tähendab, et pärast
5. oktoobrit 1991 välja antud ehitusuba ei anna seaduslikku alust elamu püstitamiseks ja see on algusest peale tühine haldusakt; 2) jättis maakohus
6. märtsi 1996 kohtuotsusele haldusasjas nr 3-3/96 viidates tähelepanuta, et kohus tuvastas otsuse lk 21 järgmist: „Ida-Viru Maavanema R. Aidma poolt kirjas nr. 1-7/954 16.11.1994 EV Justiitsministeeriumile antud selgitusest nähtub, et pärast Alutaguse Metsamajandi peametsaülema poolt tehtud maaeraldust koostati projektdokumentatsioon ja anti välja H. K. ehitusluba kõrvalhoone ehitamiseks. Tegelikult ehitas hoone mitte H. K. vaid T. Velitško. Selleks, et seadustada T. Velitško ebaseaduslik ehitust, on Alajõe vallavolikogu
7. märtsi 1993 otsuse alusel H. K. ära võetud varem väljaantud maatükk 0, 07 ha ja antud T. Velitškole". Eelnimetatud asjaoludest üheselt tuleneb, et hageja T. Velitško hakkas algusest peale püstitama elumaja ilma ehitusloata.
8. juulil 1993 väljaantud ehitusluba ei seadusta elamu ehitamist, kuna see on vastuolus Eesti Vabariigi Ülemnõukogu
9. detsembri 1991 otsuse p-i 2 alap-ga
10. Samuti oli tol ajal maatüki otstarbeks maatulundusmaa, mitte elamumaa; 4 3) on paljasõnaline kohtu järeldus, et hageja püstitas elamu ajavahemikus maaeralduse andmisest
11. aastal kuni selle tühistamiseni
12. aastal. Kohtuotsusest ei ole näha, milliste tõendite alusel kohus jõudis selle järelduseni. Ka hageja ei ole esitanud selle kohta tõendeid; 4) on apelleeritav kohtuotsus vastuolus haldusasjas nr 3-3/96 ja tsiviilasjas nr 2-05-23666 tuvastatud asjaoludega. Kohus jättis tähelepanuta tsiviilasjas nr 2-05-23666 tuvastatud asjaolud, et kostjad selgitasid T. Velitškole, et tal ei olnud õigus maatükile ehitada juba siis, kui Velitško hakkas maha raiuma maatükil kasvanud metsa. T.Velitško ei kuulanud kedagi ja jätkas ehitust ka pärast halduskohtu otsust
13. aastal; 5) jättis kohus tähelepanuta, et tsiviilasjas nr 2-05-23666 tehtud lahendi sundtäitmine ei puudutanud ainult elamumaja eemaldamist kinnistult, vaid ka teiste ehitiste ja ehitusmaterjalide eemaldamist. Kohtuotsusest ei ole näha, miks teisi ehitisi ja ehitusmaterjale ei võiks sundtäitmise korras eemaldada; 6) viitas kohus maa turuväärtusele, mis oli hinnatud tunduvalt varem. Kostjatel on õigustatud ootus sellele, et turuväärtus muutub suuremaks. Maa turuväärtuse hindamisel ei saa lähtuda ainult tänase päeva ajahetkest. Väide, et hoone väärtus on 1 350 000 kr, on paljasõnaline. Usaldusväärseid tõendeid selle kohta ei ole; 7) on maakohus rikkunud

§ 442lg 8 sätteid.

6. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) on alusetu ning paljasõnaline apellatsioonkaebuse põhjendus, et maakohus rikkus otsuse tegemisel

§ 442lg-t 8; 2) ei esitanud apellant ja teised kostjad hagile sisulisi vastuväiteid.

Samuti ei ole nad maakohtus ega ka apellatsioonkaebuses lükanud ümber hagiavalduses toodud nõude alust ja põhjendusi; 3) on alusetu põhjendada maakohtu otsuse ebaõigsust viitega Eesti Vabariigi Ülemnõukogu

1. detsembri 1991 otsusele. Käesoleval juhul ei ole nimetatud akt kohaldatav; 4) on käesoleva tsiviilasja juurde võetud haldusasja nr 3-3/96 materjalidega tuvastatud, et hageja ehitas elamu seaduslikul alusel. Kostjate poolt maa tagastamise avalduse esitamise ajaks oli maja väliselt valmis ehitatud, teostati siseviimistlustöid. Alles
2. oktoobri 2000 korraldusega nr 349 tagastas Alajõe Vallavalitsus maa kostjatele. Alates sellest kuupäevast on võimalik rääkida, kas vastustaja ehitiste püstitamine oli ilma seadusliku aluseta. Vastustaja leiab, et ehitamine toimus ka siis seaduslikul alusel. Hageja ei teadnud ega pidanudki teadma, et ehitamine on ebaseaduslik (see tuvastati hiljem täitedokumendiks oleva kohtuotsusega) ja Alajõe Vallavolikogu otsus maaeralduse kohta kohtuotsusega tühistatakse; 5) ei ole apellatsioonkaebuses viidatud maavanema kiri õigusi tekitav haldusakt ja selles kajastuv informatsioon ei tekita õigusi ega kohustusi; 6) on alusetu apellandi väide, et vastustajale
3. juulil 1993 välja antud ehitusluba ei seadusta vastustaja elamu ehitamist vastuolu tõttu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu
4. detsembri 1991 otsusega. Seda ehitusluba ei ole kehtetuks tunnistatud ja tsiviilkorras ei ole võimalik ehitusluba kui haldusakti vaidlustada ega seda ebaseaduslikuks tunnistada; 7) on asjakohatu apellatsioonkaebuse põhjendus, et kohtuotsusest ei nähtu järelduse alust elamu püstitamise kohta ajavahemikul 1993 –
5. Haldusaktid maa eralduse ja ehitusloa kohta andsid vastustajale õigusliku aluse elamu ehitamiseks. Vaidlusaluse elamu ehitamise seaduslikust kinnitab fakt, et see on registreeritud vallasasjana Ehitusregistris; 8) on asjakohatu kaebuse väide, et maakohus jättis tähelepanuta, et sundtäitmise aluseks olev otsus puudutas ka teiste ehitiste ja ehitusmaterjalide eemaldamist kinnistult. Peale elamu kinnistul muid ehitisi ei asu. Elamu ehitamiseks kasutatud ja mingil määral alles jäänud ehitusmaterjal on käsitletav elamu päraldisena ning selle olemasolu seaduslikkus tuleneb samuti kehtinud maaeraldusest ja kehtivast ehitusloast; 9) on asjakohatu ja alusetu apellatsioonkaebuses esitatud väide, mille kohaselt on kostjatel õigustatud ootus, et maa turuväärtus muutub suuremaks. Asja rahalise väärtuse määramisel tuleb 5 lähtuda kohtuotsuse tegemise ajale lähima hetke seisust. Apellandi väide tulevikus võimaliku turuväärtuse tõusu kohta on oletuslik. Apellandil on võimalik tulevikus müüa kõnealune maa turuhinna eest vastustajale. Maakohtus ei ole apellant vaidlustanud hinnangut elamu ja maa turuväärtuse kohta ning selle vaidlustamine apellatsioonkaebuses on vastuolus

§ 230lg-ga 1 ja § 652 lg-ga 4 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid muuta tuleb maakohtu otsuse, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, põhjendusi. Kostja N. Furmanov on esitanud apellatsioonkaebuse maakohtu otsusele osas, millega maakohus hagi rahuldas ja tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr 042/2010/1337 hageja suhtes lubamatuks. Hageja oli maakohtule esitanud ka rahalise nõude alternatiivnõudena, mille osas maakohus kohtuotsuse resolutsioonis ei ole seisukohta võtnud, kuid selles osas ei ole maakohtu otsust apellatsiooniastmes vaidlustatud.

§ 651

lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, st osas, mis puudutab hagi rahuldamist täiteasja nr 042/2010/1337 sundtäitmise lubamatuks tunnistamise osas.

1. Asja materjalide kohaselt on sundtäitemenetluse algatanud hageja vastu N. Furmanov, kes esitas kohtutäiturile täitedokumendina Viru Maakohtu
2. juuli 2009 kohtuotsuse tsiviilasjas nr 2-05-
3. Kohtuotsuse kohaselt oli N. Furmanov nimetatud asjas mitte hagejaks, vaid kolmandaks isikuks. Kuigi kohtuotsuse sissejuhatavast osast nähtuvalt nimetas kohus teda iseseisva nõudega kolmandaks isikuks, siis kohtuotsuse sisust ei nähtu, et N. Furmanovil oleks olnud iseseisev nõue hageja või kostja vastu, vaid ta üksnes taotles hagejate poolt esitatud hagi T. Velitško vastu rahuldada (otsuse lk 10 pöördel).

§ 212

lg 1 kohaselt on kolmas isik iseseisva nõudega üksnes siis, kui ta esitab iseseisva nõude hageja ja kostja vahelise vaidluse eseme suhtes, sellisel juhul võib ta kuni asja sisulise arutamise lõppemiseni maakohtus esitada samas menetluses hagi mõlema poole vastu. Tsiviilasjas nr 2-05-23666 tehtud otsuse resolutsioonist sellise nõude esitamist N. Furmanovi poolt ei nähtu, mistõttu võib N. Furmanovi lugeda kohtu poolt kaasatuks iseseisva nõudeta kolmanda isikuna

§ 213lg 1 tähenduses.

Maakohus ei ole asja arutamise käigus pööranud tähelepanu asjaolule, et täitmisavalduse Viru Maakohtu 2. juuli 2009 kohtuotsuse tsiviilasjas nr 2-05-23666 sundtäitmiseks on esitanud isik, kes ei saa olla asjas sissenõudjaks. Maakohus oleks pidanud vaatamata menetlusosaliste seisukohtadele, tuvastama N. Furmanovil õigusliku huvi puudumise viidatud kohtulahendi sundtäitmise vastu ja ainuüksi sel põhjusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldama. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-3-03 asunud seisukohale, et kohtumenetluse pooleks mitteolevale isikule ei saa tuleneda kohtulahendist õigusi. Ka kohtutäitur peab nimetatud põhimõttega arvestama, mistõttu on tegemist erandiga täitemenetluse formaliseerituse printsiibist.

§ 461lg 3 kohaselt täidetakse otsus sissenõudja avalduse alusel.

Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 5 kohaselt on täitemenetluse osalisteks isik, kes on täitmiseks esitanud nõude (sissenõudja), isik, kelle vastu on täitmiseks esitatud nõue (võlgnik), ja muud isikud, kelle õigusi täitemenetlus puudutab. Seega saab täitemenetluses olla sissenõudjaks isik, kellel on võlgniku vastu nõue, mis tuleneb täitedokumendist.

§ 457

lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, mistõttu ei saa menetlusse kaasatud kolmas isik, kes ei ole ise hagi esitanud, olla kohtuotsuse, millega ei ole rahuldatud 6 tema nõuet, alusel täitemenetluses sissenõudjaks.

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ja kohaldab õigust ise. Kohus on seega kohustatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetlemisel iseseisvalt kontrollima, kas sundtäitmise avalduse on esitanud selleks õigustatud isik. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kolmanda isiku enda poolel menetlusse kaasamisega saavutab pool eelkõige seda, et kohtuotsus on

§ 214

lg-tes 3 ja 4 sätestatud ulatuses siduv ka tema ja kolmanda isiku vahelises suhtes, st eelkõige regressnõude esitamisel ei saa kolmas isik algatada sisuliselt uuesti juba kord lahendatud vaidlust. Täitemenetlus täiteasjas nr 042/2010/1337 kuulub TMS § 48 lg 1 p 7 alusel lõpetamisele, sest see on alustatud täitemenetluse tingimuste täitmata jätmise tõttu.

1. Viru Maakohtu otsuse tsiviilasjas nr 2-05-23666 täitmist saavad sissenõudjana taotleda käesoleva asja kostjad Vladimir Karlõsev (Anfissa Karlõseva õigusjärglane), Henn Sorokin, Jüri Sorokin, Svetlana Afanasjeva, Igor Gornov, mistõttu selgitab ringkonnakohus nimetatud kohtuotsuse täitmisele hageja poolt esitatud vastuväidete osas veel järgmist. Maakohus on hagi rahuldanud kokkuvõtvalt põhjusel, et Viru Maakohtu tsiviilasjas nr 2-05-23666 tehtud ja jõustunud kohtuotsust, mis puudutab hageja kohustust eemaldada omal kulul XXX kinnisasjalt ebaseaduslikud ehitused, ei saa sundtäita selliste ehituste puudumise tõttu. Maakohus leidis, et vaidlusalusel kinnisasjal olevad ehitused on seaduslikud ja ei saa sundtäita kohtuotsust eemaldades kinnisasjalt seaduslikud ehitused. Sellisele seisukohale jõudmiseks hindas maakohus hageja tegevust kinnistule ehitamisel ja ehitusloa kehtivust. Samuti asus maakohus seisukohale, et täitedokumendiks oleva kohtuotsuse sundtäitmine oleks vastuolus TSÜS § 138 sätestatud hea usu põhimõttega, kuna kohtulahendi täitmine tekitaks hagejale suuremat ülekohut võrreldes kostjate poolt hageja ehitise talumisega nendele kuuluval maal. TMS § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08 märkinud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mitte täitedokumendi enda või selle jõustumise kõrvaldamine. Seda hagi iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet. TMS § 221 lg 2 kohaselt on sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud vastuväited lubatud kohtulahendi kui täitedokumendi puhul üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Oma õiguslikku huvi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise vastu on hageja põhjendanud esmajoones sellega, et maakohus on täitedokumendiks olevas kohtuotsuses vääralt tuvastanud eemaldamisele kuuluvate ehitiste ebaseaduslikkuse. Sisuliselt soovib hageja käesoleva hagiga tuvastada, et sundtäidetav kohtulahend ei ole oma lõppjärelduses õige, kuna hageja vastuväited sundtäitmisele põhinevad asjaoludel, mis ei ole tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Ringkonnakohus leiab, et maakohtul puudus käesoleva hagi raames õigus hinnata ehitamise asjaolusid ja ehitusloa kehtivust, st asjaolusid, mis olid olemas juba enne kohtulahendi jõustumist ja seda ka siis, kui need asjaolud on jäänud eelnevas menetluses tõendamata. Tuvastades jõustunud kohtuotsuse sundtäitmise vastuolu hea usu põhimõttega, on maakohus jätnud tähelepanuta, et hageja esitas juhuks, kui kohus jätab tema hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks rahuldamata, alternatiivnõude alusetu rikastumise sätete alusel. Samuti tuleb Viru Maakohtu
2. juuli 2009 otsuse sundtäitmisel arvestada, et kohtuotsuse täitmiseks tuleks 7 hagejal seal asuvad ehitused ja ehitusmaterjalid eemaldada, st hageja ei jääks neist ilma, vaid need asjad jääksid hageja omandisse.
3. Ringkonnakohus leiab, et ei maakohus ega menetlusosalised ole pööranud tähelepanu

§ 442

lg-s 5 sätestatud nõudele, mille kohaselt peab kohtuotsuse resolutsioon olema arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita (vt Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-137-09 p 13; 3-2-1-31-10 p 13).

§ 457

lg 1 järgi toob pooltele õiguslikud tagajärjed kaasa üksnes kohtuotsuse resolutsioon. Kui otsuse täitmiseks on vajalik läbi viia täitemenetlus, peab ka täitur olema võimeline kohtuotsuse resolutsioonist aru saama. Eriti oluline on resolutsiooni täpsus lahendite puhul, millega kohustatakse isikut midagi faktiliselt tegema või mingist tegevusest hoiduma, kus võib eeldada poolte vaidlust täitemenetluses. Kohtulahendi resolutsioonist peavad nähtuma selle täitmise üldised parameetrid. Käesolevas asjas on pooltel vaidlus selles, kuidas Viru Maakohtu tsiviilasjas nr 2-05-23666 tehtud jõustunud kohtuotsuse resolutsiooni mõista. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 2. juuli 2009 otsuse tsiviilasjas nr 2-05-23666 resolutsioon ei vasta

§ 442lg 5 nõuetele ja see ei ole arusaadav ja täidetav.

Ringkonnakohus märgib, et täitemenetluses täitedokumendi tõlgendamise üle vaidluse tekkimisel annab spetsiifilise tuvastusnõude

§ 368lg 2.

Selle sätte esimese lause järgi võib sissenõudja või võlgnik täitemenetluses täitedokumendi tõlgendamise üle vaidluse tekkimise korral esitada hagi teise poole vastu nõudega tuvastada, kas täitedokumendist tuleneb hagejale mingi konkreetne õigus või kohustus. Samasuguse nõudega hagi võib sama sätte teise lause järgi esitada ka juhul, kui täitemenetlust ei toimu, kuid täitedokumendi täitmise või toime üle on menetlusosalistel siiski tekkinud vaidlus. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10 leidnud, et ka kohtuotsuse järgi sundtäitmist nõudma õigustatud isikul on

§ 368

lg-s 2 sätestatud tuvastushuvi olemas.

§ 368

lg 2 esimese lause järgi piisab hagi esitamiseks õigusliku huvi olemasoluks sellest, kui hageja põhistab, et täitedokumendi täitmiseks on algatatud täitemenetlus, mille toimingute tegemisel on tekkinud vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel või kohtutäituriga selle üle, kuidas täitmine peab toimuma. Hagis tuleb kohtult paluda tuvastada, et mingil konkreetsel viisil täitedokumenti täites saab selle lugeda täidetuks. Mõistlik on esitada mitu alternatiivset nõuet, sest kui kohus hageja pakutud täitmise viisidega ei nõustu, jääb hagi rahuldamata. Kui kostja soovib, et kohus määraks täitmise viisi, mida ei ole taotlenud hageja, võib ta esitada vastuhagi. Lubamatu on hagi, milles kohtult taotletakse täitedokumendi täitmise viisi kindlaksmääramist, kuid ise mingit viisi välja ei pakuta, või milles üksnes palutakse täitedokumenti selgitada. Sellist hagi ei peaks kohus

§ 371lg 1 p 1 järgi menetlema.

11.

§ 171lg 1 kohaselt tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta apellant N.

Furmanovi kanda. Ringkonnakohus peab

§ 190

lg 7 alusel põhjendatuks jätta hagejale ringkonnakohtus riigi õigusabi osutamisega seotud menetluskulud riigi kanda ja jätta need kulud apellandilt välja mõistmata. Kai Kullerkupp Viivi Tomson Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 8