) § 11 lg-le 41, § 38 lg-le 21 ning haldusmenetluse seaduse § 85 p-le 4 rahuldamata, leides, et Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 24.10.2012 käskkirja nr 657 andmine oli õiguspärane. 5) Tallinna Vangla ja kaebuse esitaja olid nõus haldusasja lahendamisega kirjalikus menetluses. 6) Kohus võttis kaebuse esitaja kaebuse 21.11.2012 kohtumäärusega haldusasjas nr 3-122436 menetlusse. KAEBUSE ESITAJA S.S. SEISUKOHAD 7) Kaebuse esitaja taotleb Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 24.10.2012 käskkirja nr 657 kehtetuks tunnistamist, kuna tema hinnangul on selle andmisel rikutud haldusmenetluse seaduse üldpõhimõtteid ning tema olulist õigust- olla haldusmenetluses ärakuulatud. Kaebuse esitaja hinnangul on vaidlustatud käskkiri põhjendamata. 8) Kaebuse esitaja leiab, et kinnipeetavate tööle rakendamisel tuleb lähtuda ka haldusmenetluse seaduses menetlusele ettenähtud nõuetest – menetluse algatamisest tuleb kinnipeetavat teavitada ja anda temale võimalus omapoolsete seisukohtade andmiseks, kuid antud menetluse puhul seda ei tehtud, seega oli tegemist tagaseljaotsusega. Justiitsministri 07.02.09 määruse nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“ § 3 lg 3 kohaselt arvestatakse võimalusel kinnipeetava sooviga töökoha valikul. 9) Jäeti põhjendamata, miks oli tarvis teda rakendada tööle 0,1 koormusega ja seda vaid 7 päevaks. Fakt, et kinnipeetav on kohustatud töötama, ei ole põhjendus. Määruse § 4 loetletud miinimumnõuete esitamine ei välista samuti kohustust järgida haldusmenetluse seadust. Toetudes Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-14-00 leiab kaebaja, et haldusakti põhjendamine on vajalik, et tagada PS § 15 kaebeõiguse reaalne teostamine. Vangla oli kohustatud järgima haldusmenetluse nõudeid, kuna
HMS § 40 lg 1 kooskõlas tuli esitada temale võimalus arvamuse andmiseks, millistel töökohtadel ta tahab töötada, et saaks tööle 2 määramisel sellega arvestada. Kuna rikuti ärakuulamise õigust, siis tuleb käskkiri tühistada. VASTUSTAJA TALLINNA VANGLA SEISUKOHAD 10) Vastustaja palub jätta S.S. kaebus rahuldamata ja jätta menetluskulud tema enda kanda. 11) Vastustaja märgib esmalt ära õigusliku regulatsiooni, millest ta on juhindunud.
lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti.
lg 21 sätestab, et kui kinnipeetavale on töö andmine võimalik, vormistab vanglateenistus kinnipeetava tööle. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 29 lg 2 sätestab, et kedagi ei tohi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle ega teenistusse, välja arvatud kaitseväeteenistus või selle asendusteenistus, tööd nakkushaiguse leviku tõkestamisel, loodusõnnetuse ja katastroofi korral ning töö, mida seaduse alusel ja korras peab tegema süüdimõistetu. Justiitsministri 07.02.2007 määruse nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“ §-i 4 kohaselt kinnipeetava tööle vormistamise dokumendis märgitakse vähemalt: kinnipeetava ees- ja perekonnanimi ning sünniaeg; töökoht või tööülesanded; tööle asumise aeg; töötasu suurus või töötasu arvestamise põhimõte; töötamise tähtaeg, kui kinnipeetav vormistatakse tööle määratud tähtajaks. 12) Tallinna Vangla seisukohad kaebuses toodud väidetele. Põhiseaduslik alus kinnipeetava töökohustuseks tuleneb põhiseaduse § 29 lg-st 2, mille kohaselt ei tohi kedagi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle ega teenistusse, v.a töötamine kaitseväeteenistuses või asendusteenistuse raames, nakkushaiguste leviku tõkestamiseks, loodusõnnetuste ja katastroofi korral ning süüdimõistetute töö.
lg 1 piirab seega kooskõlas põhiseaduse § 29 lõikega 2 kinnipeetava õigust valida seda, kas ta soovib tööd teha või mitte ega ka seda, millist tööd ta teeb. Kui vanglal on pakkuda kinnipeetavale tema võimetele ja oskustele vastavat tööd
lg 1 mõttes, on kinnipeetav kohustatud seda tegema sõltumata sellest, kas see langeb tema vaba tahte valikuga kokku või mitte. Ka EIÕK välistab sunnitöö määratlusest kinnipeetavate töö, nähes art 4 lg 3 punktis a ette, et konventsiooni mõistes sunniviisiline või kohustuslik töötamine ei hõlma töid, mida harilikult vastavalt konventsiooni artiklile 5 nõutakse kinnipidamisel või kinnipidamiselt tingimisi vabastamise korral.1 Samuti ei ole kinnipeetaval võimalik valida, kui pikaks ajaks ja millise koormusega ta tööle rakendatakse.
lg 21 sätestab, et kui kinnipeetavale on töö andmine võimalik, vormistab vangla kinnipeetava tööle. See kujutab endast haldusakti konkreetse kinnipeetava tööle lubamise kohta. Kinnipeetava tööalased võimed ja oskused selgitatakse välja vastuvõtumenetluse raames toimuva kohtlemisuuringu käigus ning
13) 15.08.2012 on koostatud kaebuse esitajale uus individuaalne täitmiskava, milles täitmiskava koostaja on pidanud kaebuse esitajale vajalikuks kohtlemisabinõuks tööga hõivamist. Kuna kaebuse esitaja on nimetatud individuaalse täitmiskavaga 31.08.2012 tutvunud, siis on ta teadlik sellest, et vangla on pidanud vajalikuks teda tööga hõivata. Kaebuse esitajal selles osas pretensioone ei olnud. 3 14)
lg-st 5 tulenevalt ei saa vangla kinnipeetavat ilma tema nõusolekuta rakendada tööle füüsilise või juriidilise isiku poolt vangla territooriumile rajatud käitises.
lg 3 kohaselt rakendatakse vangla majandustöödel töötavat kinnipeetavat tööle vastavalt töö eripärale vangla äranägemisel. Kuna vaidlustatud käskkirja kohaselt rakendati kaebuse esitaja tööle vangla majandustöödele, siis ei pidanud vanglal kaebuse esitajaga olema eelnevat kokkulepet selle kohta, kas ta on nõus vanglas majandustöödel töötama või mitte, seda enam, et tema tööle rakendamine oli vajalik vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks. 15) Kuigi vangla ei andnud kaebuse esitajale võimalust anda omapoolseid selgitusi vahetult enne tööle rakendamise käskkirja vormistamist, ei ole tegemist sellise asjaoluga, mis tingiks haldusakti kehtetuks tunnistamise. Sellesisulist seisukohta toetab ka Riigikohtu Halduskolleegiumi 14.11.2012 otsuse nr 3-3-1-44-12 punktis 11 toodud seisukoht, et kuna kinnipeetav on
lg 1 kohaselt kohustatud töötama ja töötamist välistavaid asjaolusid pole haldus- ega ka kohtumenetluses tuvastatud, ei oma määravat tähendust asjaolu, et enne tööle määramise käskkirjade andmist kinnipeetavat ära ei kuulatud. 16) Kaebuse esitaja märgib viitega Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-12-00, et haldusakti põhjendamine on üldine nõue ja see peab tagama põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse võimaluse. Kaebuse esitaja lisab, et haldusmenetluse seaduse nõuete kohaselt peab haldusakti põhjendama ja
§-dest 37 ja 38 ei tulene sellist erisust, mis võimaldaks jätta haldusakti põhjendamata. Vastustaja leiab, et kinnipeetavate tööle rakendamist, töölt kõrvaldamist ja töölt vabastamist reguleerib justiitsministri 07.02.2007 määrus nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“. Nimetatud korra § 4 kohaselt kinnipeetava tööle vormistamise dokumendis märgitakse vähemalt: kinnipeetava ees- ja perekonnanimi ning sünniaeg; töökoht või tööülesanded; tööle asumise aeg; töötasu suurus või töötasu arvestamise põhimõte; töötamise tähtaeg, kui kinnipeetav vormistatakse tööle määratud tähtajaks. Antud juhul on vaidlustatud käskkirja andnud pädev haldusorgan, selge on selle haldusakti adressaat, nimetatud akt ei kohusta toime panema õigusrikkumist ning märgitud on õigusaktis nõutud ulatuses adressaadi õigused ja kohustused. Töökohustust oli kaebuse esitajal võimalik täita ning haldusaktis toodud andmed on olnud kaebuse esitaja jaoks piisavalt selged selleks, et nimetatud haldusakti vaidlustada nii vaide- kui ka kohtumenetluse käigus, st selles kajastatud andmed on kaebuse esitajale taganud kaebeõiguse reaalse võimaluse. Seega nähtub eeltoodust, et Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 24.10.2012 käskkirja nr 657 on kantud kõik kohustuslikud andmed. 17) 28.01.13 esitatud kokkuvõttes jäi vastustaja senisele seisukohale ja täpsustab, et kinnipeetava tööalased võimed ja oskused selgitatakse välja juba vastuvõtumenetluse raames kohtlemisuuringu käigus ja
15.08.12 koostati kaebaja osas uus individuaalne täitmiskava ja selle tutvustamisest 31.08.12 oli kaebajale teada vangla soov hõivata teda tööga.
lg 5 kõneleb käitises töötamisest, kuid § 39 lg 3 vangla majandustöödele rakendamisest, viimasel juhul on vanglal õigus rakendada kinnipeetavat majandustöödel vastavalt töö eripärale omal äranägemisel. Kuna kaebajat sooviti rakendada majandustöödele, siis ei pidanud vangla sõlmima eelnevat kokkulepet kaebaja nõusoleku kohta. Töölerakendamine oli vajalik vangistuse 4 täideviimise eesmärkide saavutamiseks. Kui vanglal on võimalik pakkuda kinnipeetavale võimetekohast tööd
lg 1 mõttes, siis on kinnipeetav kohustatud seda tegema ka siis, kui see ei lange kokku tema vaba tahtega ja valikuga. EIK välistab sunnitöö määratlusest kinnipeetavate töö. Kinnipeetaval ei ole õigust valida ka seda, kui pikaks ajaks teda tööle rakendatakse ja missuguse koormusega. Vaidlustatud käskkiri kajastab õigeid andmeid ja vastavalt viidatud justiitsministri määruse nr 9 korra § 4 nimetatud andmeid, haldusakti andis pädev organ, selgelt on näidatud adressaat, sellega ei kohustata toime panema õigusrikkumist, märgitud on isiku õigused ja kohustused; töökohustusi on kaebajal võimalik täita ja haldusakti oli piisavalt selge, et kaebaja sai seda vaidlustada vaides ja kohtus. KOHTU SEISUKOHT 18) Kohus uurinud menetlusosaliste seisukohti ja kohtule esitatud tõendeid leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 19) Kinnipeetavate töötamisega seonduvat reguleerib vangistusseadus.
lg 1 kohaselt on kinnipeetav üldjuhul kohustatud töötama ja juhud, mil see kohustus puudub, on ammendavalt loetletud sama paragrahvi teise lõike neljas punktis. Nendes normides on kehtestatud, et töökohustusest on vaba kinnipeetav, kes on üle kuuekümne kolme aasta vana, omandab üld- või kutseharidust või osaleb tööalasel koolitusel, pole võimeline töötama tervislikel põhjustel või kasvatab kuni kolme aastast last. Kaebaja ei ole nimetanud ühtegi eelmärgitud takistust tema tööle rakendamiseks. 20) Kohus nõustub vastustajaga, et töötamise kohustus vanglas ei saanud kaebuse esitajale saabuda üllatusena, kuna
lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti;
lg 21 sätestab, et kui kinnipeetavale on töö andmine võimalik, vormistab vanglateenistus kinnipeetava tööle. Nii märgib
/Tööga kindlustamine vanglas/ lg-s 1: Vanglateenistus kindlustab võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel ja lg 2: Kinnipeetavate kindlustamiseks tööga võib vanglateenistus rajada vangla territooriumil või väljaspool seda käitiseid, võimaldada kinnipeetavatel töötada väljaspool vanglat või rakendada neid vangla majandustöödel. Kaebuse esitaja ei väida, et talle on vanglas kehtiv kord teadmata ja et ta ei tunne õigusaktide nõudeid ja kui ta neid ka ei tunneks, ei vabastaks see teda töötamise kohustusest, kui ta tööle rakendatakse. Vastustaja esitatud andmetel on 15.08.2012 koostatud kaebuse esitajale uus individuaalne täitmiskava, milles täitmiskava koostaja on pidanud kaebuse esitajale vajalikuks kohtlemisabinõuks tööga hõivamist. Kinnipeetava tööalased võimed ja oskused selgitatakse välja vastuvõtumenetluse raames toimuva kohtlemisuuringu käigus ning
Seega on vähemalt 15.08.2012 a koostatud uuest individuaalsest täitmiskavast olnud kaebuse esitajale selle tutvumisest -31.08.12.a.- teada, et peeti vajalikuks tema tööga hõivamist, kui selleks on võimalus. 21) Kohus nõustub eelnevat arvesse võttes vastustajaga, et kui vanglal on pakkuda kinnipeetavale tema võimetele ja oskustele vastavat tööd
lg 1 mõttes, on 5 kinnipeetav kohustatud seda tegema sõltumata sellest, kas see temale meeldib või mitte ja kas see langeb kokku tema vaba tahte valikuga. Vangistusseaduse § 38 lg 22 näeb iseenesest ette ka võimaluse vabastada kinnipeetav töökohustuse täitmisest, kui töötamine ohustab tema või vangla julgeolekut, kuid seejuures on tegemist erandiga, mille kohaldamiseks peab esinema reaalne alus. Kaebaja ei ole enda puhul nimetanud ühtegi õigusnormides märgitud asjaolu, mis takistaks temal töötamise vanglas. 22) Lisaks selgitab kohus, et Vangistusseaduse töökohustust käsitlevatest sätetest järeldub üheselt, et tuleb teha vahet vangla territooriumile rajatud või väljaspool vanglat asuvates käitistes töötamisel ning kinnipeetavate rakendamisel vangla majandustöödele. Selle seaduse § 37 lg 5, § 38 lg 1, § 39 lg 3 ja § 41 lg 2 tulenevalt on kinnipeetava nõusolek vajalik vaid vangla käitistes töötamise korral, niisuguse tööga kindlustatakse kinnipeetav võimaluse korral ja siis, kui seda pole võimalik teha, rakendatakse ta vanglateenistuse äranägemisel tööle vangla majandustöödel. Vangla majandustöödele rakendamine pole võrdsustatud tavapärase töölepingu alusel töötamisega, kuid see võimaldab vanglateenistusel korraldada kinnipeetavate tööle määramist vastavalt vanglas tekkinud vajadusele. 23) Mistahes töö tegemine, sealhulgas ka vanglas majandustööde tegemine, on üks tegevustest, mis aitab kinnipeetaval sisustada aega, kujundada õiguspäraseid väärtushinnanguid, et vanglast vabanedes tulevase tavaeluga kohaneda ning igapäevaste vajaduste rahuldamiseks rahalisi vahendeid teenida. Seepärast on loomulik, et vangla korraldab oma tegevuse nii, et sellist tööd saaksid teha võimalikult paljud kinnipeetavad. Kaebaja puhul ei ole erisusi ega elulisi asjaolusid, mis selle kummutaks. Kinnipeetavat saab seega rakendada tööle nii vanglas majandustöödel, kui ka vangla territooriumile rajatud või väljaspool seda asuvates käitistes töötamiseks. 24) Käesolev vaidlus ei ole puhkenud põhjusest, justkui oleks jäetud kontrollimata, kas kaebaja sai tervisest tuleneval põhjusel tööd teha või et tal oli tervisest tuleneval põhjusel töötakistus olemas ja teda suunati ikkagi tööle. Vangla esitatud andmetest nähtub, et kaebuse esitajal individuaalse täitmiskava koostamisel ja esitamisel selles osas pretensioone ei olnud ja ka käesolevalt ei ole kaebaja märkinud, et ta seda kohustust tegelikul täita ei saaks või et täitmiskava koostamisel jäeti midagi arvestamata. Kaebaja ei ole kaebuses avaldanud ega märkinud ka seda, et tal esineb tervise seisukohalt takistus töötamiseks, st olukorda, mil tuleks kontrollida, kas töötamine on välistatud või missuguse tööga saab isikut koormata. Samas tuleneb seadusest, et juhul, kui isik peab asuma tööle ja tekib mingi ootamatu terviserike, ka siis on võimalik kinnipeetaval sellest vahetult teavitada, mil otsustatakse, kas konkreetsel ajal konkreetse tööülesande täitmine on võimalik. Sellest õigusest kaebajat ilma ei ole jäetud ja kaebuses seda ka ei märgita.
25) Vanglas töötamise tähtsust on vangla õigesti hinnanud ja selgitanud, miks on kinnipeetava jaoks töötamise võimaldamine ja töötamine olulise tähendusega ja kuidas see aitab kaasa tema õiguskuulekale käitumisele suunamisele ja täidab kinnipeetava aega. Kaebusest nähtub, et kaebajal ei ole esitada mingeid vastuväiteid selle kohta, et vanglas töötamine poleks vajalik. Kui kinnipeetav omandab tööoskusi ja –harjumusi, on selge, et see võimaldab töötamise eest saada tasu, isegi kui see on vähene; töötasu abistab omakorda hüvitada riigile või kannatanutele kuriteoga tekitatud kahju ning parandada edaspidist majanduslikku toimetulekut vabaduses. Tööoskuste ja harjumuste kujundamine aitab samuti kaebajal hiljem vabaduses viibides toime tulla. 6 Kui isik saab selle eest vähest tasu või kui see töötamine on ka lühiajaline, on tal ikkagi võimalus omandada tööle rakendamisel oskusi ja kogemusi, st vangla saab täita eesmärki kujundada kinnipeetavas tööharjumusi, et tagada isiku ümberkasvamine kohandumiseks vabaduses. Vastavalt seatakse ka individuaalses täitmiskavas need meetmed, mis aitavad saavutada selles märgitud eesmärke, tööle rakendamine on üks neist meetmetest. Kaebajal on selline individuaalne täitmiskava olemas. 26) Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et
lg-st 5 tulenevalt ei saa vangla kinnipeetavat ilma tema nõusolekuta rakendada tööle füüsilise või juriidilise isiku poolt vangla territooriumile rajatud käitises, kuid
lg 3 kohaselt rakendatakse vangla majandustöödel töötavat kinnipeetavat tööle vastavalt töö eripärale vangla äranägemisel ja kaebaja on ilmselgelt jätnud selle erinevuse tähelepanuta. Kuna vaidlustatud käskkirja kohaselt rakendati kaebuse esitaja tööle vangla majandustöödel ja seda tehti siis, kui selleks avanes võimalus, ei pidanud vangla saavutama sellise töö tegemiseks kaebuse esitajaga eelnevat kokkulepet. Vangistusseaduse töökohustust käsitlevatest sätetest järeldub üheselt, et tuleb teha vahet vangla territooriumile rajatud või väljaspool vanglat asuvates käitistes töötamisel ning kinnipeetavate rakendamisel vangla majandustöödele. Nii näiteks reguleerib Justiitsministri 07.02.2007 määrusega nr 9 kehtestatud „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“ eelkõige kinnipeetava käitistes töötamist ega ole täies ulatuses kohaldatav vangla majandustöödel töötamise korral. Kui kaebaja ei nõustuks vanglas majandustöödel töötama, on sellise käskkirja andmine ikkagi võimalik. 27) Töötegemise kohustust kinnipeetava poolt vanglas ei välista ka Eesti Vabariigi põhiseadus, mille § 29 lg 2 sätestab, et kedagi ei tohi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle ega teenistusse, välja arvatud kaitseväeteenistus või selle asendusteenistus, tööd nakkushaiguse leviku tõkestamisel, loodusõnnetuse ja katastroofi korral ning töö, mida seaduse alusel ja korras peab tegema süüdimõistetu. Seega ei ole kaebuse esitajal võimalik tuletada EV Põhiseadusest keelunormi tema rakendamisel töötamiseks vanglas. EIÕK välistab sunnitöö määratlusest kinnipeetavate töö, kuna art 4 lg 3 punktis a näeb ette, et konventsiooni mõistes sunniviisiline või kohustuslik töötamine ei hõlma neid töid, mida harilikult vastavalt konventsiooni artiklile 5 nõutakse kinnipidamisel või kinnipidamiselt tingimisi vabastamise korral. Kuna kinnipeetaval ei ole võimalik valida, kui pikaks ajaks ja millise koormusega teda tööle rakendatakse, siis antud juhul lühiajaline töötamine ei saanud kuidagi rikkuda isiku õigusi. 28) Veel tugineb kaebaja väitele, et teda ei kuulatud enne tööle määramist ära ja haldusakt on põhjendamata. Kohus märgib siinkohal, et kuigi kaebaja enam ei täpsustanud neid seisukohti, nähtub, et kaebaja soovis viidata haldusmenetluse seaduse § 40 tuleneva ärakuulamispõhimõtte rikkumisele Kohtule esitatust ei nähtu tõepoolest, et vastustaja oleks võimaldanud vahetult enne tööle määramise kohta käskkirja andmist esitada kaebajale oma vastuväiteid ja arvamusi, kuid see veel ei tähenda, et kaebaja saaks seetõttu nõuda vaidlustatud käskkirja tühistamist. Kohus juba märkis, et tööle määramisel säilib isikul õigus avaldada vahetult enne töökohustuse täitmisele asumist õigus ja võimalus avaldada oma terviseseisundi kohta andmeid ja nt kui isik on ootamatult haigestunud, siis seda ka kontrollitakse ja arsti otsusel tööd antud juhtumil või päeval tegema ei pea. Majandustöödele määramisel ei ole samas võimalik arvestada, kas konkreetne majandustöö isikule meeldib, need teostatakse vastavalt vangla vajadusele ja 7 võimalusele tööd anda ja see ei eelda eelnevaid kokkuleppeid kinnipeetavaga, vaid isikule tehakse teatavaks tema tööülesanded, mida tal tuleb täitma asuda. Kaebuse esitajalt ei ole aga võetud ära võimalusi avaldada vanglale oma soovid, nt ka täitmiskavas, mida võimalusel arvestada. Kaebaja ei ole märkinud ka kohtumenetluses, et ta üldse on avaldanud, mida ta sooviks konkreetselt teha majandustööde raames. Seega ei ole antud juhul ärakuulamise õigust rikutud, mis tingiks haldusakti tühistamise. Haldusmenetluse seaduse § 58 ja halduskohtumenetluses juurdunud praktika kohaselt on vastav õigus üksnes juhul, kui rikuti niisuguseid menetlusnõudeid, mis võisid mõjutada asja otsustamist. Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 24.10.2012 käskkirjaga nr 657 „Kinnipeetav S.S.a rakendamine abitöölisena majandustöödele“ rakendati S.S. 0,1 koormusega abitöölisena majandustöödele ajavahemikuks 25.10.2012 – 01.11.2012. Seega on haldusaktis olemas põhjendus ja andmed, et isik rakendatakse abitöölisena konkreetseks ajaks majandustöödele. Kohus nõustub vastustajaga, et haldusaktis on antud juhul esitatud vajalikud andmed, st kinnipeetava tööle vormistamise dokumendis märgitakse: kinnipeetava ees- ja perekonnanimi ning sünniaeg; töökoht või tööülesanded; tööle asumise aeg; töötasu suurus või töötasu arvestamise põhimõte; töötamise tähtaeg, kui kinnipeetav vormistatakse tööle määratud tähtajaks. Vaidlustatud käskkirja on andnud selleks pädev haldusorgan, kahtlusi ei teki, et selle haldusakti adressaadiks on kaebaja, kes peab selles nimetatud töö tegemiseks arvestama aktis määratud ülesannet teha majandustööd ja töökohustus kehtib aktis märgitud ajaks. Seega ei kohustata haldusaktis kedagi toime panema õigusrikkumist, samas on nimetatud adressaadi õigused ja kohustused ning nagu nähtub, oli töökohustus kaebuse esitajale teada ja võimalik täita. Kinnipeetava majandustöödele rakendamine ei eelda kinnipeetava nõusolekut. Vangistusseadus ei sätestata ka töökohustuse täitmise aega ning ka tööle määramise käskkirjas ei ole tööaja täpsem märkimine kohustuslik, kui tuleb teha majandustöid. Kinnipeetava tööle määramine pole tavapärane haldusmenetlus, see rajaneb Vangistusseaduse ja PS §-ga 29 kinnipeetavale kehtestatud töötamise kohustusel, seega ei olene majandustöödele rakendamine kinnipeetava tahtest ja toimub vanglateenistuse äranägemisel ja siinkohal enamaid põhjendusi käskkirjas ei pea ära näitama. Kohus juba märkis, et see kohustus ei saanud tulla kaebajale üllatusena ning see oli läbi arutatud individuaalse täitmiskava raames ja ka vangistust puudutavad õigusaktid märgivad ära töötamise kohustuse ja võimalused vanglas. Käesolevalt ei nähtu asjaolusid ja väiteid, mis oluliselt võiksid mõjutada tehtud otsustust, neid pole kaebaja kohtule väitnud ega tõendanud. Kuna kinnipeetav on
lg 1 kohaselt kohustatud töötama ja töötamist välistavaid asjaolusid pole haldus- ega kohtumenetluses tuvastatud, ei oma määravat tähendust asjaolu, et enne tööle määramise käskkirjade andmist kinnipeetavat ära ei kuulatud. Neid kohustusi oli kaebajal võimalik täita. Kohus juba märkis, et majandustöödel rakendamiseks ei ole vaja kinnipeetava eelnevat nõusolekut ja temaga ei tule sõlmida eelnevalt vastavat kokkulepet, mistõttu nõusoleku puudumise või olemasolu ei ole vajalik kajastada ka haldusaktis. 29) Kuna kaebaja on haldusakti saanud juba vaidlustada vaidemenetluses ja nüüd ka kohtumenetluses, siis jääb arusaamatuks, miks kaebaja endiselt viitab selle motiveerimatusele, seda enam, et haldusaktis on vajalikud andmed et seda kaebajal ja vastustajal täita, selle motivatsioon tagab haldusakti rakendamise võimalikkuse ja kaebajal töö tegemise, kaebuse esitaja on saanud realiseerida kaebeõiguse. Eeltoodust tulenevalt on vaidlustatud haldusakt kohtu hinnangul õiguspärane ning tühistamiseks alus puudub. 8 30) Eeltoodud kohtu järeldustel pole põhjust leida, et Tallinna Vangla on rikkunud kaebuses nimetatud põhjustel õigusaktide sätetest tulenevaid kaebaja õigusi ning et vaidlustatud käskkiri tuleks lugeda õigusvastaseks. Kaebus jääb seetõttu täies ulatuses rahuldamata. 31) Vangla menetluskulude kohta dokumente ja taotlust ei esitanud. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus vabastas määrusega kaebaja riigilõivu tasumisest seoses maksejõuetusega. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. Karin Kalmiste Kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.