← Eesti

3-11-2457/83

Obsah (7)§ 15§ 57§ 56§ 16§ 4§ 54§ 55

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 08.05.2012, Tallinn Haldusasja number 3-11-2457 Haldusasi AS Skinest Energia kaebus tü

§ 15lg 2).

Vastustaja on vaid oma 24.12.2010 e-kirjas vastanud kaebaja küsimusele, et Rõuste tuulepargile pole väljastatud LoA-d, kuna seni ajani puudus vastav taotlus. E-kirja kohaselt selgus taotluse ülevaatamisel vaid üks puudus – taotlusele oli jäänud lisamata taotluskirja lisana 2 nimetatud kinnitamisaruanne. Samas kirjas teavitas vastustaja, et LoA väljastamiseks on vaja esitada kolm dokumenti: taotlus, ühisrakenduse projekti dokumentatsioon, kinnistusaruanne. Kaebaja kõrvaldas taotluse ainsa puuduse 22.02.2011 saadetud kirjaga nr 114, millega esitas Saksamaa akrediteeritud hindamisasutuse TÜV-i poolt koostatud Rõuste ühisrakenduse projekti dokumentatsiooni tõendamise aruande, palus LoA väljastada ning kanda projekt riikliku jaotuskava ühisrakenduse projektide reservi. Vastustaja vastas 01.03.2011 kaebaja 01.02.2011 kirjale, et kaebaja pole oma taotlusele lisanud kinnistusaruannet, kuigi kaebaja oli selle 22.02.2011 kirjaga esitanud. Samas kirjas märkis vastustaja taaskord, et LoA väljastamise eelduseks on kolme dokumendi esitamine (loetletud eelpool). Kaebaja edastas kinnistusaruande uuesti koos menetluse kronoloogia kirjelduse ja teiste dokumentidega vastustajale oma 08.03.2011 kirjaga nr 116 ning tegi sama elektrooniliselt 10. 03.2011 e-kirjaga. Seega on kaebaja korduvalt esitanud vastustajale kõik menetluses nõutavad ning vastustaja poolt küsitud dokumendid ja tõendid. 30.06.2011 kirjaga nr 12-2-2/906-5 teavitas vastustaja kaebajat, et Rõuste tuulepargi projekt on sisse arvatud menetluses oleva riikliku jaotuskava eelnõusse. 5 30.09.2011 teavitas aga vastustaja kaebajat üllatuslikult LoA väljastamisest keeldumisest ning asjaolust, et Rõuste projekt on riikliku jaotuskava eelnõust välja arvatud. Keskkonnaministri keeldumine on vormistatud Põllumajandusministri (Keskkonnaministri ülesannetes) lihtkirjaga ning puudub vaidlustamisviide (

§ 57lg 1).

Oluliseks peab kaebaja aga Keskkonnaministri keeldumise täielikku motiveerimatust. Kirjas viidatakse lakooniliselt üksnes MKM-i 01.09.2011 kirjale nr 17-8/11-00144/037, näitamata ära ühtegi keeldumise õiguslikku alust või faktilist asjaolu. Keskkonnaministri keeldumisest ei tulene mh, millisest pädevusnormist lähtuvalt saab MKMi seisukoht üleüldse mõjutada vastustaja poolt läbiviidavat LoA väljastamise menetlust ja selle lõpptulemust ning kuidas on toimunud MKM-i seisukohtade arvestamine (st milliseid seisukohti ja miks on peetud põhjendatuks) ega muid asjassepuutuvaid asjaolusid, õiguslikke aluseid või põhjendusi. Kaebaja rõhutab, et Keskkonnaministri keeldumine oli eelnevas haldusmenetluses tehtud toimingute, antud kinnituste ning juhiste valguses üllatav ja sõnamurdlik. Olukorras, kus kaebaja on esitanud absoluutselt kõik temalt nõutud dokumendid, kõrvaldanud taotluses puudused, kus vastustaja polnud ühelegi puudusele haldusmenetluses hiljem viidanud ning kus Keskkonnaministri keeldumises endas puudub mistahes motivatsioon, on keeldumise põhjused kaebajale täiesti arusaamatud. Keskkonnaministri keeldumise sisulises õiguspärasuses ei võimalda veenduda ka MKM-i 01. 09.2011 kirjas esitatud põhjendused. Kaebaja hinnangul ei saa MKM-i kirjas esitatud põhjendusi (kuigi Keskkonnaministri keeldumine sellele kirjale viitab) käsitleda Keskkonnaministri keeldumise põhjendustena. Kirja näol on tegemist MKM-i seisukohaga vastavas kooskõlastusmenetluses, milles pigem tehakse etteheiteid vastustaja kui haldusorgani tegevusele vaidlusaluses haldusmenetluses. Pole mõeldav, et vastustaja saaks oma keeldumist motiveerida viitega iseenda tegematajätmistele haldus- või vastavas kooskõlastusmenetluses. Keskkonnaministri keeldumise põhjendustena oleksid käsitletavad sellised põhjendused, milles Keskkonnaministeerium analüüsiks MKM-i seisukohti ja põhjendaks, miks ta nendega nõustub või mitte. Isegi juhul, kui käsitleda MKM-i kirja põhjendusi vaidlustatud haldusakti põhjendustena

§ 56

lg 1 mõttes, siis põhjendused ei ole piisavad, veenvad ega vasta

nõuetele. Ka MKM-i kirjast ei nähtu viidet ühelegi LoA andmisest keeldumise aluseks olevale õigusaktile. MKM-i kirjast nähtuvad küll MKM-i küsimused vastustajale LoA menetluse läbiviimise kohta. Viidatud küsimused ei täida haldusakti põhjendamise eesmärki. Samuti on MKM asjatundmatult, kontekstiväliselt ja sisult ebaõigesti adresseerinud üksikuid väljavõtteid ühisrakenduse projekti dokumentatsioonist ja kinnistusaruandest, püüdes seada kahtluse alla kaebaja projekti ja selle dokumentatsiooni nõuetelevastavust. Seejuures ei ole MKM viidanud mitte ühelegi normile, juhendile, ega muule õiguslikule alusele, millel tema seisukohad (või kahtlused) võiksid põhineda. MKM-i kirja arusaamatud, kontekstivälised ja ebasüstemaatilised põhjendused, mis ei tugine asjaomasele regulatsioonile, kinnitavad keeldumise meelevaldsust ja kaebaja kahtlusi, et LoA-st keeldumise tegelikud põhjused võivad olla ebalegitiimsed. Kaebaja hinnangul pole Keskkonnaministeeriumi keeldumise õiguslikud ja faktilised alused (sõltumata, kas MKM-i kirja põhjendusi arvestada või need tähelepanuta jätta) arusaadavad kaebajale ega eelduslikult ka kohtule. Keeldumise õiguspärasus pole halduskohtulikult kontrollitav ning tuleb juba ainuüksi seetõttu tühistada. 6 Vaidlusalusel juhul on ilmselge, et Keskkonnaministri keeldumine on vastuolus ka kaalutlusotsuse põhjendamisele esitatavate nõuetega. 4.2.2. Vastustaja oleks pidanud LoA väljastama ilma MKM-i kooskõlastuseta. Kaebaja leiab, et LoA väljastamise küsimus ei ole vaidlusalusel juhul kuidagi seotud MKM-i pädevusega, mistõttu puudus igasugune vajadus küsimus MKM-iga kooskõlastada

§ 16lg 1 järgi. Kaebajale teadaolevalt ei ole vastustaja ka teistes Lo

A väljastamise menetlustes kordagi kaasanud MKM-i kooskõlastava organina. Samuti pole ühtegi eriseaduse ega alamalseisva õigusakti normi, millest tuleneb MKM-i kooskõlastuspädevus Kyoto protokolli alusel ühisrakendusprojektide heakskiitmise menetluses. Kyoto protokolli ratifitseerimise seaduse § 2 kohaselt volitab Vabariigi Valitsus korraldusega keskkonnaministrit Kyoto protokolli artiklites 6, 12 ja 17 sätestatu rakendamiseks sõlmima heitkoguste vähendamise ühikute üleandmise rahvusvahelisi lepinguid. Vastavalt COP juhiste p 3 alusel loodud artikli 6 järelevalvekomisjoni kodulehel märgitud infole on Eesti ühisrakendusprojektidele heakskiidu andjaks Keskkonnaminister. Vastavalt Eesti juhistele tuleb LoE-de ja LoA-de väljastamine kooskõlastada MKM-ga vaid siis, kui projekt viiakse läbi vastavalt välislepingule Läänemere piirkonda loodava Kyoto mehhanismide energeetikaprojektides rakendamise katsetusala kohta. Rõuste tuulepargi puhul ei ole tegemist eelnimetatud välislepingu alusel teostatava nn katsetusala projektiga. Seega ei pidanud vastustaja LoA väljastamist Eesti juhiste kohaselt MKM-ga kooskõlastama. Ometi on vastustaja kaebajale LoA väljastamisest keeldumist (küll täiesti puudulikult) motiveerinud MKM-i kirja põhjendustes nähtuvate kaalutlustega. Väärib äramärkimist, et vastavalt vastustaja kirjale, millega küsiti MKM-i kooskõlastust Rõuste tuulepargi projektile LoA väljastamiseks, saabus kooskõlastuse tähtaeg 25.08.2011. Samuti tulenes kirjast, et antud tähtajaks mittevastamisel loeb vastustaja MKM-i kooskõlastuse andnuks. MKM-i kiri kooskõlastuse andmisest keeldumise kohta on aga saadetud 01.09.2011. Vastavalt

§ 16

lg-le 2, kui teine haldusorgan ei ole kooskõlastamisest määratud tähtajaks keeldunud ega tähtaega pikendanud, loetakse kooskõlastus antuks. Seega pidi vastustaja LoA väljastama ilma MKM-i kooskõlastuseta, lugedes, et see on antud. Kuivõrd õigusaktidest ei tulene, et vastustaja tohib LoA väljastada vaid MKM kooskõlastuse olemasolul, siis on kaebaja taotluse rahuldamata jätmine MKM-i kooskõlastuse andmisest keeldumise alusel õigusvastane. Isegi kui MKM-il oleks antud küsimuses kooskõlastuspädevus, vastutab vastustaja kui LoA väljastamiseks pädev haldusorgan oma otsustuste õiguspärasuse eest ning on kohustatud MKM-i poolt kooskõlastuse mitteandmisel hindama kooskõlastuse mitteandmise põhjenduste õigsust ning tegema asjas ise sisulise otsuse. Vaidlusalusel juhul oleks vastustaja pidanud LoA väljastama ka lähtuvalt

§ 16lg-st 2 ilma MKM-i kooskõlastuseta.

4.2.3. Keskkonnaministri keeldumine on vastuolus kaalutlusõiguse teostamise reeglite ja põhimõtetega.

§ 4

lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. 7 Vastuvõtjariikidel on diskretsioon otsustada selle üle, millist projekti toetatakse kui ühisrakenduse projekti (COP otsus 16/CP.7 preambul). Liikmesriigi diskretsioon LoA-de väljastamisel on valikudiskretsioon – st õigus on otsustada, kas konkreetne projekt on ühisrakenduse projekt või mitte. Kuivõrd COP juhised on vastu võetud Eestile siduva ja otsekohalduva välislepingu alusel (Eesti Vabariigi põhiseadus § 123), ei tohi Eesti riik ühisrakendusprojektide toetamisel käituda vastuolus COP juhiste ja nende alusel kehtestatud muude dokumentidega. COP juhiste p 20 kohaselt kehtestab iga riik siseriiklikud juhised ja protseduurireeglid ühisrakenduse projektide heakskiitmiseks. Selle nõude täitmiseks on vastustaja 2009. a kehtestanud Eesti juhised. Seega LoA andmine on küll kaalutlusotsus, kuid selle tegemisel on liikmesriik piiratud COP ja Eesti juhistega Kyoto protokolli rakendamise kohta. COP juhiste p 30 kohaselt kinnitab COP juhiste p 3 alusel loodud artikli 6 järelevalvekomisjoni poolt akrediteeritud sõltumatu üksus (accredited independent entity) seda, kas projekt vastab Kyoto protokolli artiklile 6 ja COP juhistele. Akrediteeritud sõltumatu üksuse/asutuse nimetab investeerijariik (st riik, kes investeerib projekti ja omandab lubatud koguse HÜV-sid). Vastavalt sellele tegi Rõuste tuulepargi ühisrakenduse projekti puhul Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumi allasutus ettepaneku, et vaidlusaluse projekti puhul oleks selleks TÜV SÜD Industrie Service GmbH. Kaebaja telliski kinnitusaruande TÜV-lt. Seega oli TÜV-i ülesandeks viia läbi kinnitamismenetlus ja selle käigus kinnitada baasjoone ja keskkonnamõju uuringu aruande, seireprotokolli ning vastuvõtjariigi toetuskirja (st LoE). Eesti juhiste p 2 kohaselt tuleb LoA väljastamiseks esitada vastustajale: (

  1. a)taotlus LoA väljastamiseks (kindel taotluse vorm puudub); (
  2. b)ühisrakenduse projekti dokumentatsioon, mis peab olema järelevalvekomisjoni poolt ettenähtud vormis; (
  3. c)kinnistusaruanne, mis peab olema järelevalvekomisjoni poolt akrediteeritud sõltumatu üksuse poolt koostatud; (
  4. d)HÜV-de müügilepingu projekt. Vastavalt Eesti juhiste p-le 2 teeb lõpliku otsuse selle kohta, kas projekt vastab täiendatavuse nõudele, järelevalvekomisjoni poolt akrediteeritud sõltumatu üksus ehk Rõuste tuulepargi puhul TÜV. COP juhiste p-st 30 tuleneb, et projekti kinnitamismenetlus on sõltumatu akrediteeritud hindaja poolt läbiviidav menetlus, mille tulemusena määratakse kindlaks projekti vastavus Kyoto protokolli artikli 6 nõuetele ja COP juhiste nõuetele. Kinnitamismenetlust reguleerib COP juhiste peatükk E „Verification procedure under the Article 6 Supervisory Committee”. TÜV-i kinnistusaruande raporti siduvus Eesti Vabariigile tuleneb ka teisest välislepingust – nimelt vastavalt Eesti Vabariigi valitsuse ja Soome Vabariigi valitsuse vahelise kokkuleppe kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise ühisrakendusprojektide kohta artiklile 7 tõendatakse projekti raames toimunud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist kliimamuutuste konventsiooni ja Kyoto protokolli ning nendest tulenevate asjakohaste otsuste, meetodite, juhiste ja menetluste kohaselt. Seega vastavalt COP juhistele ja Eesti juhistele teeb projekti nõuetekohasuse kindlaks selleks ettenähtud ning järelevalvekomisjoni poolt lähtuvalt COP juhiste lisas A esitatud standarditele akrediteeritud vastavushindamisasutus (ehk TÜV). Vastustaja ega MKM ei ole vastavushindamisasutused ega ole pädevad hindama, kas ühisrakendusprojekt vastab Kyoto protokolli artikli 6, COP juhiste ja Kyoto protokolli rakendusaktide nõuetele või mitte. 8 Kui Eesti riigile otsekohalduva rahvusvahelise lepingu alusel kindlaks määratud pädev asutus on kinnitamismenetluse käigus tuvastanud, et Rõuste tuulepark vastab ühisrakenduse projektile esitatavatele nõuetele, puudub vastustajal ning MKM-il pädevus seda ümber hinnata. Eeltoodust tulenevalt ületab Keskkonnaministri keeldumine diskretsiooni piire, kuivõrd diskretsiooni teostamisel on asutud ümber hindama asjaolusid, mille ümberhindamise pädevust vastustajal ega MKM-il ei ole. Kuid isegi kui vastustajal või MKM-il oleks pädevus hinnata Rõuste tuulepargi projekti vastavust Kyoto protokolli ja rakendusaktide nõuetele, ei ole MKM-i etteheited asjakohased, sest need ei arvesta kohalduva õigusega. MKM on viidanud, et Rõuste tuulepargi puhul kasutatud täiendatavuse nõudele vastavuse hindamisel TÜV-i poolt kasutatud meetod ei ole adekvaatne. Ühisrakenduse projekti dokumentatsiooni kinnitamismenetlus (sh täiendatavuse nõude täitmise hindamine) toimub vastavalt järelevalvekomisjoni poolt vastuvõetud reeglitele “Kriteeriumid baasjoone uuringutele ja seirele“ (edaspidi „Kriteeriumid“) (Eesti juhiste p 2). Kriteeriumite p 44(
  5. b)kohaselt on üks meetod, mida võib täiendatavuse nõude täitmise hindamiseks kasutada, järgmine: esitatakse kontrollitav informatsioon selle kohta, et sama lähenemist täiendatavuse nõudele vastavuse tõendamiseks on kasutatud muudes projektides, mille puhul on kinnitamismenetlus lõpetatud ja mida võib pidada võrreldavateks projektideks, arvestades Kriteeriumite p-s 12 sätestatut. Kriteeriumite p 12 kohaselt võib eelnimetatud meetodi kasutamisel võtta arvesse üksnes neid ühisrakenduse projekte, mille osas on kinnitamismenetlus lõpetatud ning mis on vastava projektiga võrreldavad. Seega ei ole MKMi etteheide, et täiendatavuse nõude täitmise hindamisel ei ole arvesse võetud tuulepargiprojekte, mis ei ole ühisrakenduse projektid, asjakohane. kinnistusaruande koostamisel ei olnud lubatud vaadelda projekte, mis pole ühisrakenduse projektid. Kriteeriumite kohaselt võib täiendatavuse nõude täitmise hindamisel arvesse üksnes ühisrakenduse projekte. Seega, kui võrdluse aluseks olevad projektid on vaadeldava tuulepargi projektiga võrreldavad, ei pea TÜV täiendavalt arvestama ka muid tuulepargiprojekte. Kriteeriumite p 12 kohaselt loetakse võrreldavateks projektideks igal juhul sellised projekte, mis: (
  6. a)võrdluse aluseks olevad projektid hõlmasid sarnaseid kasvuhoonegaaside emissiooni allikaid ning kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamine saavutati sarnaste meetoditega. Rõuste tuulepargi projektiga võrreldi üksnes teisi ühisrakenduse projektide hulka arvatud tuulepargiprojekte (st Tooma, Vanaküla, Virtsu III, Viru-Nigula ning Esivere ja Virtsu II tuuleparke) ning ka need projektid hõlmasid fossiilkütustel põhineval elektrienergia tootmisel tekkiva CO2 emissiooni vähendamist; (
  7. b)võrdluse aluseks olevad projektid asuvad samas riigis ja projekte alustati viie aasta sees vaadeldava projekti alustamisest. Kõik eelnimetatud tuulepargid asuvad Eestis, Läänemere kaldal, sarnaselt Rõuste tuulepargile. Kaks neist – Esivere ja Tooma tuulepargid – asuvad Rõuste tuulepargiga täpselt samas kohas Esivere külas ja külgnevad teineteisega. Tuulepargi ehitusleping sõlmiti 01.11.2005. Võrdluse aluseks olevate tuuleparkide ehitamist alustati samuti samal perioodil: Viru- Nigula 27.10.2005, Esivere 2005. a II kvartalis ja Virtsu II 2006. a I kvartalis, Virtsu III 01.05.2007, Vanaküla 01.06.2007 ja Tooma 01.02.2009; (
  8. c)võrdluse aluseks olevad projektide väljundid (sh elektriline võimsus) ei erine vaadeldavast projektist rohkem kui 50%. Tuulepargi nominaalvõimsus on 12 MW, Tooma tuulepargil samuti 12 MW, Vanaküla tuulepargil 9 MW, Virtsu III tuulepargil 6,9 MW, Viru- Nigula tuulepargil 24 MW ning Esivere ja Virtsu II tuulepargil 14 MW. Seega on kõik tuulepargid võrreldava võimsusega; 9 (
  9. d)võrdluse aluseks olevate ühisrakendusprojektide alustamise ajal kehtinud õiguslik raamistik ei ole vaadeldava projekti alustamise ajaga võrreldes muutunud viisil, mis mõjutaks baasjoont. Baasjoon kirjeldab riiklikku kasvuhoonegaaside heitkoguste taset vaatlusalusel perioodil baasenergia tootmisel fossiilsetest kütteallikatest. Kõigi taastuvenergia ühisrakendusprojektide puhul prognoositakse oodatavat heitkoguste kokkuhoidu, võttes aluseks olemasolevale riiklikule baasjoonele vastavat heitkogusteekvivalenti. Vastavalt rahvusvahelistele heitkoguste vähendamise kokkulepetele on suurimat kokkuhoidu tagavad projektid arendamiseks prioriteetsed ja kuuluvad esmajärjekorras toetatavate hulka. Arvestades eeltoodud projektide alustamisaegasid, ei ole õiguslik raamistik selle perioodi jooksul muutnud nii, et see mõjutaks baasjoont. Niisiis on kõik võrdluse aluseks võetud viis tuulepargiprojekti Kriteeriumite p 12 kohaselt Rõuste tuulepargiga võrreldavad. Lisaks on kõigile täiendatavuse nõude täitmise hindamisel võrdluse aluseks olnud tuulepargiprojektide puhul kinnitamismenetlus lõpetatud ning neile on väljastatud LoA-d. Samuti on need kõik arvestatud riikliku jaotuskava ühisrakenduse reservi. Seega on täidetud eeldused Kriteeriumite p-s 44(
  10. b)toodud meetodi kasutamiseks. MKM-i väide, et mitmed tuulepargid toimivad piisavalt hästi ka elektrituruseadusest tulenevate toetuste abil, ei oma tähtsust isegi juhul, kui see tõele vastaks. Kriteeriumite p-s 44(
  11. b)sätestatud meetodi kohaselt tuleb tuvastada üksnes see, et võrdluse aluseks olevad projektid on

(1)ühisrakenduse projektid,
(2)mille osas on kinnitamismenetlus lõpetatud ning
(3)mis on vaadeldava projektiga võrreldavad. Antud juhul on kõik kolm tingimust täidetud ning seega on täiendatavuse nõude täitmine Rõuste tuulepargi puhul korrektselt tuvastatud. Lisaks on MKM asunud seisukohale, et kinnistusaruandes on tõendamata, et võrdluse aluseks olevad tuulepargiprojektid on ellu viidud sarnastes tingimustes, kus kavandati või viidi ellu Rõuste tuulepargi projekt, viidates 2007. a mais jõustunud elektrituruseaduse muudatustele taastuvenergiatoetuste osas. TÜV oli kinnistusaruande koostamisel teadlik 2007.a elektrituruseaduse muudatustest. Projekti tasuvuse analüüs (investeerimisanalüüs) tuleb aga teha selle hetke seisuga, mil tehti investeerimisotsus. Investeerimisanalüüsi kasutamise eesmärk täiendatavuse nõude täitmise kinnitamiseks on hinnata, kas mõistlik investor rahastaks konkreetset projekti ka ilma ühisrakenduse projekti staatusega kaasnevate hüvedeta. See otsus saab aga tugineda ainult informatsioonile, mis oli olemas investeerimisotsuse tegemise hetkel, mitte aga informatsioonil, mis sai teatavaks hiljem. Rõuste tuulepargi puhul tegi kaebaja nõukogu investeerimisotsuse 03.02.2005. Sel ajal ei saanud Skinesti nõukogu arvestada 2007. a jõustuva uue taastuvenergia toetuste skeemiga. Sama selgituse on TÜV andnud ka Viru-Nigula tuulepargi kinnitusaruandes, riik on seda selgitust aktsepteerinud ja väljastanud Viru-Nigula tuulepargile LoA. Seega on MKM-i etteheited sisuliselt alusetud ning kaebaja hinnangul otsitud. 4.2.4. Vastustajad on viidanud kaebajale heakskiidukirja väljastamise kaalutlusõiguse juures küll kaalutlusruumi seotusele energiapoliitiliste otsustustega, kuid jätnud selgitamata, millisest energiapoliitilisest kaalutlusest, suunisest või eesmärgist tulenevalt on Rõuste tuulepark jäänud heakskiidukirjast ilma ja (seetõttu
  1. ka)jaotuskava eelnõu ühisrakenduse reservist välja. Kaebaja soovib rõhutada, et võimalik „energiapoliitiline valik”, mis saaks õigustada heakskiidukirja väljastamisest keeldumist, peab piirangu eesmärgina olema PS § 11 ja proportsionaalsuse põhimõtte kontekstis legitiimne. Vaidlusalusel juhul ei ole vastustaja selgitanud, mis on see energiapoliitiline eesmärk või kaalutlus, millisel kaebajale on otsustatud keelduda heakskiidukirja väljastamisest, samal ajal 10 kui kõikidele teistele ühisrakendusprojektidena heakskiidukiri väljastatud. kvalifitseeruvatele projektidele on KM-i kaalutlusruum kaebajale heakskiidukirja väljastamisel on sisuliselt vähendatud nullini. Arvestades antud vaidluse asjaolusid ja halduse enesepiiramist praktika ja Eesti ühisrakenduse juhendiga, samuti võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevat kaebajal olemasolevat subjektiivset õigust, on vaidlusalusel juhul ainsaks võimalikuks õiguspäraseks lahendiks kaebajale heakskiidukirja väljastamine. Juhiste kohaselt tuleb ühisrakenduse projektina kvalifitseerimiseks esitada neli dokumenti. Samuti tuleneb juhistest, et lõpliku otsuse selle kohta, kas projekt vastab täiendatavuse nõudele, teeb vastav akrediteeritud vastavushindamisasutus. Kui haldusorgan on endale teinud reegliks teatud juhtumeid teatud kindlal viisil lahendada, siis on keelatud üksikjuhtumil teisele seisukohale asuda. Haldus võib oma praktikat muuta, kui selleks on arusaadav põhjus ning muudatust kohaldatakse kõigile uutele juhtudele. Samas ei eelda halduse enesesidumine alati pikaajalise halduspraktika olemasolu. Mitte ühelegi taotlejale, kes on esitanud kõik nõuetekohased dokumendid, sh akrediteeritud hindamisasutuse raporti projekti ühisrakenduse nõuetele vastavuse kohta, pole heakskiidukirja väljastamisest keeldutud (sh tuginedes energiapoliitilistele kaalutlustele). Ka kaebaja on kõik nõuetekohased ja nõutavad dokumendid Keskkonnaministeeriumile esitanud. Vaid kaebaja suhtes on kohaldatavast praktikast hälbitud, seejuures on nt Tooma tuulepargi projekt saanud heakskiidukirja aprillis 2011.a, st mitu kuud hiljem, kui kaebaja oli täitnud kõik heakskiidukirja väljastamise eeldused. Seega ei saa väita ka, et ühisrakendusprojektide menetlemise halduspraktika muutus vahetult enne kaebaja taotluse menetlusse võtmist. Samal ajal lahendatavad taotlused ei saa alluda erinevale halduspraktikale. Vastustaja on kaalutlusõigust kuritarvitanud. Arvestades kaebaja taotluse menetlemise asjaolusid, vastustaja poolt menetluses antud kinnitusi ning Keskkonnaministri keeldumise põhjendusi, on kaebaja arvates ilmne, et temale keelduti LoA väljastamisest MKM-i initsiatiivil ning tegu on ilmselgelt poliitilise, mitte õiguslikku laadi instruktsiooniga. Kaebajale LoA väljastamise kaalutlused said olla ainult MKM-i kaalutlused, mitte vastustaja kaalutlused. Kaebaja arvates tegutses MKM aga antud menetluses kaalutluse eesmärgi piirest väljuvates huvides eesmärgil soodustada tema valitsemisalas oleva riigiettevõtte majanduslikke huve. Kaebajal on põhjendatud kahtlus, et MKM-i tegelik huvi Rõuste tuulepargile LoA väljastamise kooskõlastamisest keeldumisel on luua AS-ile Eesti Energia eeliseid lubatud heitkoguste ühikute jaotamisel. AS-ile Eesti Energia kuulub Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS, mis opereerib Eesti elektrijaama ja Balti elektrijaama. Vastavalt Euroopa Komisjoni otsuse 2006/780/EÜ art 5 lg-le 1, tuleb ühisrakenduse reserviga võrdne arv lubatud heitkoguste ühikuid maha lahutada elektritootjate lubatud heitkoguste ühikutest. NAP-i viimase projekti kohaselt lahutatakse ühisrakenduse reserviga võrdne kogus lubatud heitkoguste ühikuid maha Eesti elektrijaama ja Balti elektrijaama lubatud heitkoguste ühikutest, väiksemate elektritootjate panus loetakse topeltarvestuse tasaarveldamisel ebaoluliselt väikeseks. Võimalusel kantakse kauplemise perioodi lõpus projektide poolt kasutamata jäetud lubatud heitkoguste ühikutega võrdne arv lubatud heitkoguste ühikuid nimetatud kahe elektrijaama kontodele. Seega on AS-l Eesti Energia ja MKM-il kui vastavate aktsiate hoidjal otsene huvi selle vastu, et ühisrakenduse reservi arvataks võimalikult vähe lubatud heitkoguste ühikuid (ERU-sid) ja võimalikult suur osa neist jääks kasutamata, sest see suurendaks Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-i lubatud saastekvoote ja ettevõte saaks kulusid vähendada/kasumit kasvatada. MKM-ile on selline majandamine kasulik, kuna riik saab siis rohkem dividende või ei pea ettevõttesse nii palju investeerima. 11 4.2.5. Kaebaja leiab, et temale LoA väljastamisest keeldumisel on vastustaja rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Samuti leiab kaebaja, et nimetatud põhimõttest tuleneb tema subjektiivne õigus nõuda, et temale väljastataks LoA nagu kõigile teistele taotlejatele, kes on täitnud õigusaktides sätestatud eeldused. Aastatel 2009-2011 on vastustajalt LoA-d saanud neli tuulepargi projekti ning kaebajale teadaolevalt on kõik LoA taotlused rahuldatud, kui taotleja on vastustajale esitanud nõutavad dokumendid. Kaebaja esitas vastustajale kõik LoA saamiseks nõutavad dokumendid 23. veebruariks 2011 ning vastustaja pole pärast seda viidanud puudustele taotuses ega andnud kaebajale tähtaega puuduste kõrvaldamiseks. Samuti pole kaebajale teadaolevalt kunagi ühtegi LoA taotlust jäetud rahuldamata seetõttu, et vastustaja hinnangul on kinnistusaruanne väidetavalt ebaõige või LoA väljastamise välistavad 2007.a mais jõustunud elektrituruseaduse muudatused taastuvenergiatoetuste osas. Vastustaja on menetluse jooksul andnud kaebajale korduvalt mõista, et LoA saamisel takistusi ei ole ning kaebajal tuleb üksnes esitada nõutavad dokumendid. Kuivõrd vastustaja pole menetluses ega vaidlustatud haldusaktis välja toonud, et kaebaja taotlusega seotud asjaolud on erinevad teiste ühisrakendusprojektidega seotud asjaoludest, siis pole kaebajal ka võimalik selliseid väiteid ümber lükata. Seega kui vastustaja soovib kaebaja siinkäsitletud seisukohta vaidlustada, kohustub ta selliste vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid tõendama. 4.3. Vastustajal on kohustus kaebaja LoA taotlus rahuldada. Riigivastutuse seaduse (RVS) § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Nagu eespool kirjeldatud, leiab kaebaja, et ta on esitanud vastustajale taotluse, mis vastab kõigile vastavale taotlusele esitatavatele nõuetele, ning lisanud taotlusele kõik nõutavad tõendid ja dokumendid. Vastustaja on kogu menetluse vältel andnud kaebajale mõista, et kaebaja saab LoA nii pea kui esitab kõik nõutavad dokumendid. Samuti teavitas vastustaja kaebajat veel 30.07.2011 kirjaga, et kaebaja on arvatud mh riikliku jaotuskava lisasse 2, kuhu kantakse ühisrakenduse projektid ning kavandatavad ühisrakenduse projektid. Seejuures oli kaebaja sisse lülitatud vastustaja poolt 04.08.2011 avalikustatud riikliku jaotluskava eelnõusse. Kaebajal oli eeltoodust tulenevalt kõik alused eeldada, et tema taotlus on nõuetekohane. Tuginedes vastustaja poolt haldusmenetluse käigus tehtud toimingutele ning antud kinnitustele, on kaebaja teinud investeerimisotsuseid ning planeerinud oma majandustegevust, mh kandnud märkimisväärseid kulutusi. Õiguspärane ootus võib tekkida ka tulenevalt haldusorgani järjepidevast tegevusest. Kaebaja on tuginedes vastustaja kinnitustele tegutsenud õiguspärases ootuses, et ta saab LoA, kandnud sellest ootusest tulenevalt märkimisväärseid kulutusi ning teinud investeerimisotsuseid (need kulutused on kaebaja hinnangul ligikaudu 75 000 eurot). Kui kaebajale ei väljastata LoA-d, ei saa kaebaja täita Soome Vabariigi keskkonnaministeeriumiga sõlmitud lepingut, mistõttu tekib kaebajale saamata jäänud tulu näol kahju hinnanguliselt 1 033 157 eurot. 12 Keskkonnaministri keeldumine tähendab kaebajale seega otseselt varalise kahju tekkimist riigivastutuse seaduse tähenduses. Kaebaja märgib, et temale tekkiv kahju suureneb seoses iga viivitusega LoA saamisel ning muutub pöördumatuks aasta 2012 lõppedes, mil lõpeb jaotusperiood. Kui pärast 2012.a lõppu langeb vajadus kohustamiskaebuse järele, on käsitlusaluse taotluse eesmärgiks hilisema kahjuhüvitusnõude esitamine keskkonnaministri vastu riigivastutuse seaduse alusel, sest kaebajal langeb heakskiidukirja mittesaamise tõttu lõplikult ära võimalus täita Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumi ees lepinguga võetud kohustusi ning kaebaja saab sellest vältimatut olulist varalist kahju. Juhul kui kaebajal õnnestub antud kohtumenetluse tulemusena saavutada heakskiidukirja väljastamine, kohustub KM tulenevalt Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi valitsuste vahelisest välislepingust Rõuste tuulepargi projektile heakskiidukirjas ettenähtud HVÜ-d väljastama ka juhul, kui Vabariigi Valitsuse määruses ühisrakendusprojektidele ettenähtud HVÜ-de kogus enne Rõuste tuulepargi projektile heakskiidukirja saamist ära jagatakse. Selline kohustus tuleneb välislepingu ülimuslikkusest siseriikliku õiguse suhtes. 5. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. 5.1. Heakskiidukirja väljastamine on haldusorgani diskretsiooniotsus. Vastustaja on seisukohal, et antud juhul ei ole võimalik teha ettekirjutust, millega kohustataks keskkonnaministrit väljastama kaebaja Rõuste tuulepargi projektile heakskiidukiri. Samuti ei nõustu vastustaja, et keskkonnaminister oli pärast heakskiidukirja andmise menetlemiseks vajalike dokumentide saamist kohustatud heakskiidukirja väljastama. Ühisrakendusmehhanismi rakendamine ei ole Eesti jaoks kohustuslik, vaid vabatahtlik. Ka Kyoto protokolli ratifitseerimise seadus ei sisalda kohustust ühisrakenduse kasutamiseks, vaid loob selleks võimaluse. Taastuvatest energiaallikatest elektri tootmise toetamiseks ja stimuleerimiseks on Eestis elektrituruseadusega loodud mitmed teised mehhanismid, mis on piisavad, et tagada riigi energiapoliitikas sätestatud eesmärkide saavutamine. Elektrituruseaduses on taastuvatest energiaallikatest elektritootjatele mitmed toetusskeemid: toetus elektri müügil ja roheliste sertifikaatide hankimise võimalus. Tuult energiaallikana kasutav elektritootja võib 1 elektituruseaduse (ElS) § 59 kohaselt saada toetust, kuni kalendriaastas on Eestis kokku tuuleenergiast toodetud 600 GWh elektrienergiat. Riigil ei ole kohustust ühisrakendusmehhanismi kaudu täiendavalt toetada tuuleenergeetika arendamist olukorras, kus riiklikud sihid on saavutatavad ning turul on küllaldaselt ilma ühisrakenduse toetuseta valminud tuuleparke. Ka sõltumatud uurimisasutused väljaspool Eestit jagavad seisukohta, et Eesti tariifid tuuleenergiale on piisavad: võimalikud tulud tuulest toodetud elektrienergia müügist ületavad kulusid, mis energia tootmisega kaasnevad. Vastustaja on seisukohal, et heakskiidu väljastamisel on tegemist diskretsiooniotsusega, mille puhul kohus ei saa astuda haldusorgani asemele. Halduskohtul ei ole võimalik haldusorganit kohustada tegema kohtu poolt kindlaks määratud diskretsiooniotsust. Ühestki õigusaktist ei tulene vastustaja kohustust kõigile taotlejatele heakskiite väljastada, tegemist on kaalutlusotsusega, mis on tihedalt seotud riigi üldiste energiapoliitiliste valikutega. Ka direktiivi 2003/87/EÜ lisa III p 1 kohaselt tuleb siseriiklike saastekvootide eraldamise 13 kavades arvestada liikmesriigi energiapoliitikat. Kaebajal puudub heakskiidukirja väljastamise nõudmiseks subjektiivne õigus, sisuliselt õigus sellist „riigiabi“ saada. Kohustamistaotluse rahuldamine ei ole antud juhul haldusorgani kaalutlusõigust (eriti selle osaks oleva otstarbekuse küsimust) arvestades võimalik. 5.2. Heakskiidukirja väljastamise kommunikatsiooniministeeriumiga. taotluse kooskõlastamine Majandus- ja Vastustaja on seisukohal, et heakskiidukirja väljastamisel langetatav kaalutlusotsus on laiem kui menetluse läbiviimiseks vajalike dokumentide olemasolu kontrollimine – vastava otsuse langetamine on alati kantud riigi üldistest energiapoliitilistest otsustest. Sellest tulenevalt peab vastustaja vajalikuks ühisrakendusprojektide kooskõlastamist MKM-iga, kuna MKM-i pädevuses on energiapoliitika kujundamine riigis. Taastuvenergiatoetused on otseselt seotud ühisrakendusprojektide tasuvusega ning on reguleeritud elektrituruseadusega, mis kuulub MKM-i kompetentsi. Järelikult on oluline MKM kaasata vastavat sektorit mõjutavate otsuste langetamise protsessi. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 18.05.2006 korralduse nr 294 „Keskkonnaministrile volituse andmine kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise ühikute üleandmise rahvusvaheliste lepingute sõlmimiseks“ punktist 2 peab Keskkonnaministeerium heakskiidukirja väljastamise kooskõlastama asjaomaste ministeeriumidega, antud juhul MKM-iga. Kuigi nimetatud korralduse punktis 2 ei ole heakskiidukirja nimetatud, siis korralduse eelnõu seletuskirjast selgub, et kooskõlastuse saamine hõlmab ka heakskiidukirja. Enne Vabariigi Valitsuse 18.05.2006 korralduse nr 294 kehtestamist esitas Keskkonnaministeerium Vabariigi Valitsusele heakskiitmiseks ühisrakendusprojektide puhul projekti kokkuleppe ning sai volituse kokkuleppe allkirjastamiseks. Projekti kokkulepe on valitsustevaheline ühisrakendusprojekti kokkulepe, selle heakskiitmisel Vabariigi Valitsus toetas projekti elluviimist ja see sisaldas heakskiidukirja tingimusi. Keskkonnaministeeriumi kodulehel (http://www.envir.ee/1155464) on heakskiidetud ühisrakendusprojektide tabelis näha, et esimesel neljal ühisrakendusprojektil täidavad heakskiidukirja funktsiooni projekti kokkulepped, mis saavad heakskiidu Vabariigi Valitsuse korraldusega. Asjassepuutuvad ministeeriumid andsid oma kooskõlastuse seega Vabariigi Valitsuse istungil, kus ühisrakenduse projektikokkuleppeid heaks kiideti. Nüüd aga on keskkonnaministril üldine volitus kokkulepete allkirjastamiseks ning projektile sisulise toetuse saamiseks kooskõlastab Keskkonnaministeerium projekti dokumendid heakskiidukirja väljastamiseks MKM-iga. Korralduse eelnõu seletuskirja 6.punktis on selgitatud, et volituse andmisega keskkonnaministrile muutub Eesti ühisrakenduste protseduur lihtsamaks ning kiiremaks ja tänu sellele pole enam vaja Vabariigi Valitsuse tasemel heaks kiita vastastiku mõistmise memorandumeid ja projektikokkuleppeid. Nagu eespool selgitatud, sisaldasid projektikokkulepped endas heakskiidukirja tingimusi ja seetõttu tuleb Vabariigi Valitsuse korraldusest lähtuvalt heakskiidukirju MKM-iga kooskõlastada. Keskkonnaministeerium ei väljastanud Rõuste tuulepargile heakskiidukirja tulenevalt asjaolust, et Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ei kooskõlastanud heakskiidukirja väljastamise taotlust. Mittekooskõlastamise põhjused on toodud MKM-i 01.09.2011 kirjas nr 17-8/11-00144/037. Vastustaja arvates tuleb MKM-i kooskõlastuskirjast üheselt välja seisukoht, et MKM ei pea vajalikuks Rõuste tuulepargi ühisrakendusprojektidena toetamist olukorras, kus tuulepargid saavad teiste skeemide alusel piisavalt toetusi, et normaalse majandamise korral teenida head kasumit. 14 Jaotuskava puhul on tegemist riigi seisukohast üliolulise temaatikaga, mis ei ole vaid Keskkonnaministeeriumi pädevuses. Seda asjaolu näitab ka fakt, et jaotuskava kinnitab Vabariigi Valitsus. Sellest tulenevalt oli Keskkonnaministeeriumile oluline saada jaotuskava eelnõule enne selle Euroopa Komisjonile esitamist Vabariigi Valitsuse põhimõtteline heakskiit. Vabariigi Valitsus arutas jaotuskava eelnõud 1.09.2011 valitsuskabineti nõupidamisel. Nagu nähtub Riigikantselei poolt 25.10.2011 kohtule esitatud valitsuskabineti nõupidamise kokkuvõttest, otsustas Vabariigi Valitsus tulenevalt Majandus- ja kommunikatsiooniministri ettepanekust jaotuskava ühisrakenduse reservist välja jätta Rõuste tuulepargi projekti ning tegi Keskkonnaministrile ülesandeks pärast nimetatud muudatuse tegemist jaotuskava esitada Euroopa Komisjonile. 5.3. Kehtiva jaotuskava alusel pole võimalik kaebajale HVÜ-sid eraldada. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, nagu oleks ühisrakendusprojektidele ette nähtud HVÜde hulk määratletud vaid kogumis. Kaebaja eksib, leides, et talle oleks heakskiidukirja väljastamisel võimalik Vabariigi Valitsuse 07.01.2012 määruse nr 183 “Paiksetest saasteallikatest ja õhusõidukitest eralduvate kasvuhoonegaaside summaarne lubatud heitkogus, paiksetest saasteallikatest eralduvate kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse riiklik reserv ning nende jaotuskava” alusel HVÜ-sid eraldada. Vastustaja selgitab, et Euroopa Komisjonile 06.09.2011 heakskiitmiseks esitatud jaotuskava eelnõu sisaldas ka konkreetsete heakskiidukirja saanud projektide loetelu, mis ühisrakendusreservi kuuluvad, ning neile eraldatavate HVÜ-de kogust. Nendest kogustest moodustub ühisrakendusreservi kogusumma, mis kajastub ka jaotuskava määruses. Euroopa Komisjonile esitatud jaotuskava eelnõuga on võimalik tutvuda Keskkonnaministeeriumi kodulehel (http://www.envir.ee/1170546). Euroopa Komisjon kinnitas jaotuskava eelnõu esitatud kujul. Ka jaotuskava määruse seletuskirjas on välja toodud ühisrakendusreservi jagunemine konkreetsete heakskiidukirja saanud projektide vahel. Isegi, kui kaebajale väljastataks heakskiidukiri, ei oleks hetkel võimalik talle ühisrakendusreservist HVÜ-sid jagada, kuna ühisrakendusreserv on juba ammendavalt jagatud selliste projektide vahel, kellel on heakskiidukiri. Tegemist ei ole ebamäärase kogumiga, mida riigil oleks võimalik jaotada teistsugustel alustel kui need, mille Euroopa Komisjon on kinnitanud. Ühisrakendusreservis nimetamata projektidele on HVÜ-de eraldamine (heakskiidukirja olemasolu korral) võimalik ainult juhul, kui mõni reservis sisalduv projekt ei teostu ettenähtud ajal ja/või mahus. Ka kaebaja on seda möönnud oma 17.10.2011 kaebuses. Seega oleks hetkel kaebajale HVÜ-de eraldamiseks vaja muuta kogu jaotuskava määrust. Vastustaja on korduvalt selgitanud, et HVÜ-de eraldamine on võimalik ainult otseselt fossiilkütuseid kasutatavatele elektrijaamadele jaotatud kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikute arvelt, seega tuleks nendelt elektrijaamadelt ühikute äravõtmiseks algatada jaotuskava muutmise menetlus, vastav eelnõu uuesti kooskõlastada Euroopa Komisjoniga jne. Vastustaja on korduvalt selgitanud, et arvestades kauplemisperioodi lõppemisega käesoleval aastal, ei ole riigil võimalik võtta jaotuskava läbirääkimiste veelkordse alustamisega kaasnevaid riske. Vastustaja soovib täiendavalt selgitada, et vastavalt Keskkonnaministri 08.07.2011 määruse nr 44 “Kasvuhoonegaaside heitkoguste ühikutega kauplemise kord” § 9 lõikele 1 kantakse kõigile jaotuskavasse kuuluvatele käitistele, sh fossiilkütuseid kasutatavatele elektrijaamadele, hiljemalt 28.02.2012 üle neile jaotuskavas määratud 2012. aasta LHÜ-d ehk 15 käesoleva kauplemisperioodi viimased LHÜ-d. Pärast LHÜ-de ülekandmist muutuvad need vastavate isikute eraomandiks. Tulenevalt õiguskindluse põhimõttest ei saa riik käitistele eraldatud LHÜ-sid enam tagasi võtta, see oleks eraomandi rikkumine. Eeltoodust tulenevalt ei oleks pärast 28. veebruarit uue jaotuskava eelnõu Euroopa Komisjonile kooskõlastamiseks esitamine enam võimalik. 5.4. Kaebaja ja Soome Vabariigi vahel sõlmitud HVÜ-de müügileping. Vastustaja soovib rõhutada, et kaebaja otsus sõlmida HVÜ-de müügileping Soome Vabariigiga enne heakskiidukirja saamist on kaebaja risk. Enne heakskiidukirja saamist ei saa ühelgi ettevõtjal olla kindlust ega õiguspärast ootust selle suhtes, et Eesti Vabariik aktsepteerib konkreetset projekti kui ühisrakendusprojekti. Lisaks soovib vastustaja tähelepanu juhtida kõnealuse lepingu artiklile 2.b. Nimetatud punktist nähtub otseselt, et lepingu sõlmimisel olid kaebaja ja Soome Vabariik teadlikud heakskiidukirja puudumisest ning seadsid heakskiidukirja saamise lepingu jõustumise eeltingimuseks. Vastavalt lepingu artiklile 2.2. lõppes leping heakskiidukirja puudumise tõttu 9 kuu möödumisel allkirjastamisest, seega septembris 2009. Sellest tulenevalt on vastustaja seisukohal, et kaebaja Soome Vabariigi ees võetud kohustused pole jõustunud. Vastustaja peab eksitavaks kaebaja viiteid kaebaja lepingulistele kohustustele Soome Vabariigi ees. Vastustaja on seisukohal, et igasugused väited kõnealusest lepingust tuleneva kahju kohta pole tõendatud. 6. Kaasatud asutus palub jätta kaebuse rahuldamata. 6.1. Kooskõlastamine. 19.08.2011 kirjaga soovis Keskkonnaministeerium MKM-i kooskõlastust Rõuste tuulepargi ühisrakendusprojekti heakskiidukirja eelnõule 25.augustiks, märkides, et nimetatud tähtpäevaks mittevastamisel loetakse heakskiidukiri MKM-i poolt kooskõlastatuks. MKM märkis Keskkonnaministeeriumile 01.09.2011 esitatud kirjas, et ei kooskõlasta Rõuste tuulepargi projektile heakskiidukirja väljastamist mh põhjusel, et Keskkonnaministeerium ei ole selgitanud heakskiidukirja väljastamise põhjendatust (tuuleenergia tootjal on võimalik taotleda muid toetusi; ei selgu, miks Keskkonnaministeerium pidas põhjendatuks, et elektritootjad peavad hiljem turult ostma heitkoguse vähendamise ühikuid, mis eraldataks jaotuskavas ühisrakendusprojektidele; probleemid projekti tunnistamisega nõuetele vastavaks ühisrakendusprojektiks). Kaasatud haldusorganile ei ole teada, kas ja millises ulatuses 01.09.2011 kirjas püstitatud probleemide uurimisega tegeleti. Kuigi Keskkonnaministeerium teatas 30.09.2011 kirjaga nr 12-2-2/960-7 kaebajale, et tulenevalt MKM 01.09.2011 kirjast ei väljastata Rõuste tuulepargi projektile heakskiidukirja ühisrakenduse kui Kyoto protokolli paindliku mehhanismi raames rõhutame, et MKM poolne kooskõlastamisest keeldumine ei ole Vabariigi Valitsusele (ega Keskkonnaministeeriumile) siduv. Oluline on märkida, et MKM ei pidanud võimalikuks heakskiidukirja eelnõud kooskõlastada tulenevalt mitmetest selgitamist vajavatest küsimustest ning eeldas, et Keskkonnaministeerium analüüsib heakskiidukirja väljastamisega seonduvat veelkord. Kuna „Kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse riikliku jaotuskava aastateks 2008-2012“ koostamine ning heakskiidukirja andmise otsustamine ei ole seotud menetlused (Euroopa Komisjoni otsuse 2006/780/EÜ artikli 3 lg 1 kohaselt ei ole nõutav kirjeldada jaotuskavas 16 kõiki ühisrakendusprojekte, millele on väljastatud toetuskiri), oleks olnud võimalik Rõuste tuulepargile heakskiidukirja väljastamisega seonduvat põhjalikumalt analüüsida. Eelöeldu ei tähenda, et MKM leiab, et Rõuste tuulepargile tuleks heakskiidukiri väljastada. Vabariigi Valitsus andis 18.05.2006 korraldusega nr 294 „Keskkonnaministrile volituse andmine kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise ühikute üleandmise rahvusvaheliste lepingute sõlmimiseks“ keskkonnaministrile volituse sõlmida Kyoto protokolli artikli 6 rakendamiseks kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise ühikute üleandmise rahvusvahelisi lepinguid kooskõlastades need eelnevalt asjaomaste ministeeriumidega. 6.2. Kaebaja ei saanud heakskiidukirja väljastamist eeldada. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ 13.10.2003 artikli 9 lg 1 kohaselt töötab liikmesriik ajavahemikuks 2008-2012 välja siseriikliku kava, milles esitatakse kõnealuseks perioodiks eraldatavate kvootide üldkogus ning nende eraldamise viis. Euroopa Komisjoni otsuse nr 2006/780 artiklis 2 on toodud heakskiitmiskirja määratlus, mille kohaselt on tegemist liikmesriigi, kus projekti ellu viiakse, kirjalikult võetud siduva kohustusega eraldada heitkoguste vähendamise ühikuid. Kuigi kaebaja märgib, et tema nõukogu võttis 03.02.2005 vastu otsuse teostada Rõuste tuulepargi projekt ühisrakendusena ning otsuse vastuvõtmise hetke seisuga on tehtud projekti tasuvusanalüüs, ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et temale heakskiidukiri igal juhul väljastatakse. Keskkonnaministeeriumi veebilehel avaldatud ühisrakendusprojektide juhiste (Kättesaadav arvutivõrgus: http://www.envir.ee/1155464) kohaselt on heakskiidukirja ja toetuskirja väljastamise otsustamine Keskkonnaministeeriumi pädevuses ning nende väljastamine tuleb kooskõlastada MKM-ga, kui tegemist on Läänemere piirkonnas loodava Kyoto mehhanismide energeetikaprojektide rakendamise katsetusala projektidega. Isegi juhul, kui eeldada, et Keskkonnaministeerium ei oleks pidanud Rõuste tuulepargi projektile heakskiidukirja väljastamise otsustust MKM-ga kooskõlastama, ei muuda see ometi asjaolu, et vastava toimingu tegemine on Keskkonnaministeeriumi ainupädevuses. Euroopa Komisjoni otsuse nr 2006/780 artikli 2 kohaselt on kinnituskiri (toetuskiri) ametlik kirjalik teatis liikmesriigilt, kus projekti ellu viiakse, milles kinnitatakse, et projekt võib saada lõpliku heakskiidu projektimeetmena. Seega Keskkonnaministeeriumi poolt 06.05.2005 väljastatud toetuskiri (milles tänatakse informeerimast Rõuste 26 MW tuulepargi projektist ning kinnitatakse, et Keskkonnaministeerium toetab projekti elluviimist) ei loonud, tekitanud ega muutnud ühegi isiku õigusi ega kohustusi. Toetuskirja väljastamisega võttis riik arendaja tegevuse teadmiseks. Kaebaja sõlmis Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumiga 19.12.2008 heitkoguste vähendamise ühikute müügilepingu, mille preambuli kohaselt on kaebaja kohustunud realiseerima Rõuste tuuleenergia ühisrakenduse projekti ühisrakenduse projektina (Joint Implementation) vastavalt JI Track 2 nõudmistele ja protseduuridele ning mille kohaselt kaebaja soovib müüa ning ministeerium osta projektiga seotud HVÜ-sid vastavalt lepingu sätetele ja tingimustele. Kaebaja märgib 30.01.2012 taotluses, et heakskiidukirja mitteväljastamise tõttu langeb temal lõplikult ära võimalus täita Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumi ees lepinguga võetud kohustusi, mistõttu tekib sellest kaebajale oluline varaline kahju. 17 Märgime siinkohal, et kuigi leping sõlmiti 2008.a, jõustub see artikli 26 kohaselt vastavalt lepingu artiklile 2 pärast allkirjastamist mõlema poole poolt ning lepingu artikli 2 (eeltingimused lepingu jõustumiseks) alapunktis 1 on pooled kokku leppinud artiklite 3, 4, 6 ja 7 klauslite kehtivuse eeldustes (nimetatud artiklites sisalduvad kokkulepped HVÜ-de müügi ja seadusliku omandiõiguse ülekandmise; ostuhinna ja maksete; HVÜ-de ülekandmise; ülemäärase heitkoguse vähendamise kohta), mille kohaselt kehtivad nimetatud klauslid muuhulgas eeldusel, et vastuvõtjariigi (Eesti Vabariik) poolt on antud tingimusteta heakskiidukirjad. Artikli 2 alapunkti 2 järgi lõpeb leping viivitamatult, kui eeltingimused ei ole täidetud üheksa kuu jooksul alates lepingu sõlmimisest. Isegi, kui eeldada, et leping kehtib, märgime, et selle sõlmimine ilma heakskiidukirja omamata, on kaebaja äririsk ning kaebaja ei saa riigile ette heita temale lepingust tuleneva võimaliku kahju tekkimist. MKM-le teadaolevalt ei ole kaebaja esitanud ühtki tõendit nii võimaliku kahju kui selle suuruse kohta. 6.3. Ühisrakendusmehhanismi kasutamine on Eesti riigi jaoks vabatahtlik. Tulenevalt Euroopa Komisjoni otsuse nr 2006/780 artikli 3 lg 1 saab ühisrakenduse projektide reservi arvata vaid neid projekte, millele on väljastatud heakskiitmiskiri, riigil ei ole kohustust koostada jaotuskava lisareservi. Vabariigi Valitsus kehtestas riikliku jaotuskava 22.12.2011 määrusega nr 183, nähes ette lubatud heitkoguse jaotuskava ja lubatud heitkoguse riikliku reservi jaotuskava. Direktiivi III lisa kohaselt peab eraldatavate saastekvootide üldkogus vastama liikmesriigi kohustusele piirata oma heitkoguseid vastavalt Euroopa Komisjoni otsusele 2002/358/EÜ ja Kyoto protokollile ning ühtlasi arvestama liikmesriigi energiapoliitikat. Sellest tulenevalt on nii jaotuskava kui selle reservi kehtestamine sisuliselt riigi energiapoliitiline otsus ning kuna Eesti Vabariigis rakendatakse tuuleenergiast elektri tootjatele mitmeid toetusskeeme, ei ole otstarbekas eraldada uutele projektidele HVÜ-sid fossiilseid kütuseid kasutavatele käitajatele eraldatud LHÜ-de arvelt. Otsustatud on mitte eraldada HVÜ-sid käitajatele, kellel on võimalik taotleda toetust elektrituruseaduse alusel. Tuuleenergia kasutuselevõtu toetamiseks Eestis rakendatakse toetusskeeme, nii otse- kui investeeringutoetusi. Elektrituruseaduse alusel on taastuvast energiaallikast elektrienergia tootjal õigus saada põhivõrguettevõtjalt toetust, mille saamiseks peavad olema täidetud ElS § 59¹ sätestatud tingimused. Asjassepuutumatu on kaebaja väide, et MKM viited ElS-s sätestatud toetusmehhanismidele ei ole asjakohased, sest need ei kehtinud 2005.a., mil kaebaja nõukogu langetas investeerimisotsuse, ElS-i alusel toetuse taotlemise võimalikkuse kontekstis. Kaebaja, kavandades majandustegevust jmt ning sõlmides Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumiga lepingu ilma heakskiidukirja omamata ning teadmata, kas heakskiidukiri väljastatakse, on võtnud vastavad äririskid ise. Kui kaebaja väidab, et investeerimisotsuse tegemise ajal ei saanud tema nõukogu arvestada 2007.a jõustuva taastuvenergia toetamise skeemiga, ei saanud kaebaja nõukogu arvestada ka asjaoluga, et heakskiidukiri tingimata väljastatakse ning Rõuste tuulepargi projekt jaotuskava eelnõusse lisatakse. Asjaolu, et taastuvatest energiaallikatest elektritootjatele toetuste andmise mehhanism kehtestati ElS-s 01.05.2007, ei tähenda, et kaebaja ei võiks toetust taotleda ElS-i alusel selles sätestatud kriteeriumite täitmisel. 18 MKM-le teadaolevalt (süsteemihaldur Elering OÜ info kohaselt) on kaebaja taotlenud ElS-i alusel toetusi, kuid ei ole neid seni saanud nõuetele (ElS; Vabariigi Valitsuse 26.06.2003 määrus nr 184 „Võrgueeskiri“) mittevastamise tõttu. Direktiivi III lisa kohaselt arvestab liikmesriik jaotuskava koostamisel riigi energiapoliitikat, mistõttu ei ole õige kaebaja väide nagu vastustajal ei oleks õigus keelduda heakskiidukirja väljastamisest (seega ka projekti tunnistamisest ühisrakenduse projektiks ning selle kandmisest jaotuskava nimekirja) ka põhjusel, et taastuvenergia tootjal on võimalik saada muid toetusi. Heakskiidukirja (mille väljastamise otsustab vastustaja, mitte kaasatud haldusorgan) saamisel lisatakse projekt küll jaotuskavasse (või selle reservi), kuid projekti lugemise ühisrakenduse projektiks ning selle lisamine jaotuskavasse (millega kaasneb HVÜ-de eraldamine fossiilsetest allikatest elektritootjatele eraldatavate LHÜ-de arvelt) just ongi riigi energiapoliitiline otsustus, mille langetamisel arvestatakse riigi üldist poliitikat taastuvenergia toetuste osas, sh konkreetse taotleja võimalust tuuleparki majandada, saades toetust muudest allikatest ning arvestatakse ka mõju avalikkusele ja kolmandatele isikutele. Viitame Euroopa Komisjoni otsuse nr 2006/780 artikli 5 lg 3, mille kohaselt reservis olevad saastekvoodid, mida ei ole enne 31.12.2012 lubatud koguste ühikuteks ümberarvestatud, tühistatakse. Seega, lülitades riiklikusse jaotuskavasse projekti, mille normaalseks majandamiseks on võimalik toetust taotleda muudest allikatest (toetust taotleda ja toetuse taotlemiseks vajalike nõuete täitmine on ettevõtja otsustamise küsimus), ei oleks kooskõlas riigi energiapoliitika „Energiamajanduse riikliku arengukava aastani 2020“ eesmärgiga tagada tarbijate pikaajaline mõistliku hinnaga energiavarustus. Iga täiendav ühisrakendusprojekt tuulenergia valdkonnas suurendab kulusid elektri tootmiseks, mis kanduvad üle tarbijatele lisaks taastuvenergiatasule, mida tarbijad juba niigi peavad kandma. KOHTU PÕHJENDUSED 7. Kohus nõustub vastustajaga, et kohustamiskaebuse rahuldamine enam võimalik ei ole, isegi juhul kui eeldada kaebaja seisukoha õigsust haldusorgani kaalutlusõiguse ahenemisest nullini. Kuna heakskiidukirja väljastamisest keeldumise tühistamise eesmärgiks oli vastustaja kohustamine heakskiidukirja andma või selle andmiseks esitatud taotlust uuesti läbi vaatama, siis ei ole tühistamiskaebus enam eesmärgipärane ning sellega ei saa kaitsta väidetavaid rikutud õigusi. Lahendada saab sisuliselt kaebaja poolt alternatiivsena esitatud tuvastamistaotlust, mille esitamise põhjendatud huviks on tulevikus kahjunõude esitamine. Kahjunõude põhjendatus kohtu arvates ilmselgelt välistatud ei ole. Vabariigi Valitsus saab kehtestada määrusega kasvuhoonegaaside summaarsed lubatud heitkogused VÕKS § 119 lg 1 alusel. Vabariigi Valitsus võttis 22.12.2011 vastu määruse nr 183 „Paiksetest saasteallikatest ja õhusõidukitest eralduvate kasvuhoonegaaside summaarne lubatud heitkogus, paiksetest saasteallikatest eralduvate kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse riiklik reserv ning nende jaotuskava“, mis jõustus 01.07.2012. Viidatud määruse lisaks on paiksetest saasteallikatest eralduvate kasvuhoonegaaside summaarse lubatud heitkoguse jaotuskava (lisa 1) ja paiksetest saasteallikatest eralduvate kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse riikliku reservi jaotuskava (lisa 2). Määruse aluseks oleva Euroopa Komisjoni poolt kinnitatud jaotuskava eelnõu (http://www.envir.ee/1170546) lisas 2 on toodud ära ühisrakendusprojektide loetelu ja neile eraldatavate HÜV-de kogus, kuna need põhjustavad topeltarvestust. HÜV-de kogusumma 19 sisaldub ka jõustunud jaotuskava määruses (määruse § 1), kuid selle lisaks ei ole jaotuskava lisaks olevat tabelit igale projektile planeeritud HÜV-de kogustega. Vaidlus puudub selles, et jaotuskava perioodi kasvuhoonegaaside lubatud summaarset heitkoguste hulka riik suurendada ei saa. Vaidlus on selles, kas jaotuskavast välja jäänud kaebaja tuulepargiprojektile saaks peale jaotuskava kinnitamist ja heakskiidukirja väljastamise korral jagada HÜV-sid juhul, kui mõni ühisrakenduse reservis olev projekt ei teostu planeeritud mahus või jääb realiseerumata (ehk ühisrakendusprojektide vahel jääb ühikuid üle). (kohtuistungi protokoll tlk 56, III kd). Seega tunnistab kaebaja kohtu arvates põhimõtteliselt ka kinnitatud jaotuskava ühisrakenduse reservis olemisest tekkivat õiguspärast ootust jaotuskavas määratletud kogustes HÜV-dele. Kohus leiab, et Euroopa Komisjoni poolt kinnitatud jaotuskavas ühisrakenduse projektidena määratud ettevõtjatel on tekkinud õiguspärane ootus HÜV-ide realiseerimisele, sh ka jaotuskavas igale projektile ettenähtud planeeritavas mahus. Ühisrakendusmehhanismi rakendamisel võib HÜV-de jagamine toimuda kas reservi või lisareservi kaudu, kui riik on otsustanud riiklikus jaotuskavas need ette näha. Riigil on ühisrakenduse reservide ettenägemiseks kaalutlusõigus (tulenevalt Kyoto protokolli art-st 6; Euroopa Komisjoni otsusest 2006/780/EÜ art-st 3; COP otsusest 16/CP.7). Eesti riikliku jaotuskava aastateks 2008-2012 lisana 2 koostati ühisrakenduse reserv. Selle koostamise ja vormistamise aluseks oli Euroopa Komisjoni 2006/780/EÜ (ELT L 316, 16.11.2006) artikkel 3 punkt 1. Sellest normist tulenevalt ei saa reservis arvestada ilma heakskiidukirjata projekte. Ilma heakskiidukirjata projekte saab lülitada lisareservi, mille moodustamise õiguslikuks aluseks oleks sama otsuse artikkel 3 punkt 2. Eesti jaotuskavaga 2008-2012 perioodiks sellist reservi ette ei näinud (jaotuskava p 2.5 viimane lõik esimene lause). Kaebajale heakskiidukirja väljastamisel HÜV-de jagamise võimaldamiseks tuleks koostada uus jaotuskava ja läbida selleks ettenähtud menetlus, sh kinnitamine Euroopa Komisjonis (Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2003/87/EÜ art-st 9 tulenevalt ei saa liikmesriik jaotuskava muuta ilma Euroopa Komisjoni poolse muudatuste heakskiitmiseta). HVÜ-de eraldamine toimub fossiilkütuseid kasutatavatele elektrijaamadele jaotatud kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikute arvelt. Tuulepargid ja hüdroelektrijaamad, mis kuuluvad ühisrakenduse reservi tekitavad lubatud heitkoguste ühikute (LHÜ) topeltarvestust, mistõttu tuleb nende elektritoodangule vastav kogus kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguseid fossiilkütuseid kasutavatele elektrijaamadele jaotatud kasvuhoonegaaside lubatud heitkogusest maha arvata (tulenevalt Euroopa Komisjoni otsuse 2006/780/EÜ art 5 lg-st 1 ja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivist 2003/87/EÜ). Vastavalt Keskkonnaministri 08.07.2011 määruse nr 44 “Kasvuhoonegaaside heitkoguste ühikutega kauplemise kord” § 9 lg-le 1 kantakse kõigile jaotuskavasse kuuluvatele käitistele, sh fossiilkütuseid kasutatavatele elektrijaamadele, hiljemalt 28.02.2012 üle neile jaotuskavas määratud 2012.aasta LHÜ-d, mis on ühtlasi käesoleva kauplemisperioodi viimased. Kohus nõustub vastustajaga, et käitistele üle kantud LHÜ-sid saab käsitleda nende omandina, mille äravõtmine omandiõigust rikkumata ei ole võimalik. Seetõttu ei ole pärast 28.02.2012 uue jaotuskava eelnõu Euroopa Komisjonile kooskõlastamiseks esitamine enam võimalik. Seega ei ole võimalik ka kohustamiskaebuse rahuldamine, kuna see eeldaks õigusvastaste otsuste tegemist. Heakskiidukirja väljastamise mõte seisneb selles, et riik võtab kohustuse konkreetse projekti elluviimise käigus vähendatud HVÜ-d investeerijariigile üle kanda (antud juhul Soome 20 Vabariigile). Heakskiidukiri ei laiene järgnevale jaotuskava perioodile (menetlusosalistel selles vaidlus puudub, kohtuistungi protokoll tlk 55, III
  2. kd)ega anna eraldiseisvalt taotlejale mingeid hüvesid või õigusi olukorras, kus jaotuskava on lõplik. Seega ei oma keelduv haldusakt enam mõju kaebaja õigustele. Tühistamis- ja kohustamistaotlused tuleb jätta rahuldamata. 8. Menetlusosalistel puudub vaidlus, et heakskiidukirja väljastamisest keeldumine Keskkonnaministri vaidlustatud kirjaga on käsitletav haldusaktina. Menetlusosalistel puudub vaidlus ka Keskkonnaministri pädevuse üle otsustada heakskiidukirja väljastamine või sellest keeldumine. Kyoto protokolli ratifitseerimise seaduse § 2 kohaselt volitab Vabariigi Valitsus korraldusega Keskkonnaministrit Kyoto protokolli artiklites 6, 12 ja 17 sätestatu rakendamiseks sõlmima heitkoguste vähendamise ühikute üleandmise rahvusvahelisi lepinguid ning Keskkonnaministeeriumi veebilehel avaldatud ühisrakenduse projekti juhiste (kättesaadav: http://www.envir.ee/1155464) p 1 kohaselt on heakskiidukirja väljastamine Keskkonnaministeeriumi pädevuses. Siseriiklike juhistega pädeva asutuse määramine tuleneb ka otsusega 9/CMP.1 vastuvõetud COP juhistest (kättesaadav: http://unfccc.int/resource/docs/2005/cmp1/eng/08a02.pdf#page=2).

§ 54

kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Menetlusosalistel puudub vaidlus, et vastustajal oli otsustamisel kaalutlusõigus. Kaebaja leiab siiski, et see oli redutseerunud nullini ning ainus õiguspärane otsus olnuks heakskiidukirja väljastamine.

§ 4

lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kaebaja leiab, et vastustaja on jätnud kaalutlusõiguse teostamata ning on põhjendamatult lähtunud heakskiidukirja andmisest keeldumisel MKM-i negatiivsest kooskõlastusest.

§ 56

lg 2 kohaselt peab haldusaktis sisalduma selle andmise faktiline ja õiguslik alus.

§ 56

lg 1 lubab haldusakti põhjenduse esitada ka muus menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele peab haldusaktis viitama. Haldusakt peab ka vastama

§-s 55 ja 57 toodud vorminõuetele. Kaebaja leiab, et haldusakt on põhjendamata ega vasta vorminõuetele. Kaebaja on ka seisukohal, et kuna haldusakt tuli anda kaalutlusõiguse alusel ning vastustaja on jätnud kaalutlusõiguse teostamata ning haldusakt ei sisalda põhjendusi, siis ei ole haldusakt kohtulikult kontrollitav. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et kaevatav haldusakt ei vasta haldusakti põhjendamise nõuetele ning on vormi osas puudulik. Haldusaktis puudub

§-s 57 kohane vaidlustamisviide. Haldusakt on kirja vormis. Haldusaktis puuduvad täielikult viited selle andmise õiguslikele alustele, mistõttu on haldusakt õigusvastane. Haldusakti põhjenduste esitamine muus menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis on kohtupraktika (nt RKHK lahendid asjades 3-3-1-28-04, 3-3-1-54-03) kohaselt põhjendatud siis kui põhjenduste maht on suur või neid ei ole muul põhjusel mõistlik esitada haldusaktis endas. Kohus leiab, et antud juhul tuli põhjendused esitada haldusaktis. Viitamisel MKM-i kirjale ei ole selge, millist osa sellest tuleks lugeda vastustaja antud haldusakti põhjendusteks (

§ 55lg 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav).

MKM-i 21 01.09.2011 kiri sisaldab valdavalt retoorilisi ja otseseid küsimusi vastustajale, mida ei ole võimalik üldse käsitleda haldusakti põhjendustena. Haldusakti (30.09.2011 kiri nr 12-2-2/906-7, tlk 118, I kd) ainsaks faktiliseks põhjenduseks saab lugeda seda, et heakskiidukirja ei saa väljastada tulenevalt selle MKM-i poolt kooskõlastamata jätmisest. MKM-i märgitud kiri oli lisatud. Kohus on seisukohal, et vastustaja küsis põhjendatult MKM-i kooskõlastust. Kohus on samuti seisukohal, et kui vastus laekub kooskõlastamiseks antud tähtaja möödumise järel enne lõpliku otsuse tegemist võib ja saab seda reeglina siiski arvesse võtta, kuna

§ 16lg 2 seda ei välista.

Vastustaja ja kaasatud asutus viitavad kooskõlastamise õigusliku alusena Vabariigi Valitsuse 18.05.2006 korraldusele nr 294 „Keskkonnaministrile volituse andmine kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise ühikute üleandmise rahvusvaheliste lepingute sõlmimiseks“, mille punktist 2 tulenevalt peab Keskkonnaministeerium väidetavalt heakskiidukirja väljastamise kooskõlastama asjaomaste ministeeriumidega, antud juhul Majandusja kommunikatsiooniministeeriumiga. Viidatud normi kohaselt tuleb Keskkonnaministril informeerida Vabariigi Valitsust iga punktis 1 nimetatud lepingu (punkt 1 käsitleb Kyoto protokolli art 6 rakendamiseks sõlmitavaid rahvusvahelisi lepinguid) sõlmimise ettevalmistamisest, kooskõlastades nimetatud lepingud eelnevalt Välisministeeriumi ja teiste asjaomaste ministeeriumidega. Kuna viidatud norm sõnasõnaliselt sätestab rahvusvaheliste lepingute kooskõlastamise, siis ei ole see kohaldatav heakskiidukirja kooskõlastamisele. Kohus nõustub kaebajaga, et kooskõlastamise kohustus ei saa tuleneda õigusakti eelnõu seletuskirjast. Samas, antud juhul ei ole vastustaja seisukoht üheselt tuletatav isegi mitte korralduse seletuskirjast. Haldusorgan võib küsida teise haldusorgani kooskõlastust või arvamust

§ 16lg 1 alusel, kui see on vajalik taotluse lahendamiseks.

Nõustudes vastustajaga, et riigi energiapoliitika kujundamine kuulub MKM-i tegevusvaldkonda, võib sellise kooskõlastuse küsimist pidada vajalikuks. Ühestki õigusaktist ei tulene, et sellist kooskõlastust saaks käsitleda haldusaktina ning see oleks siduv lõpliku otsuse tegijale (heakskiidukirja andmise otsustajale). MKM heakskiidukirja osas antud kooskõlastust või sellest keeldumist õiguslikult siduvaks ei pidanud. Ka KM-i esindajad ei osanud nimetada õigusnormi, millest õiguslik siduvus tuleneks. Vastustaja samas väitis, et praktikas on MKM-i seisukohta arvestatud ega ole heakskiidukirjade väljastamisel tehtud sellega vastuolusolevat otsust. Viimatine seisukoht jäi istungil arutatu põhjal ebaselgeks, kuid see ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust. MKM-i kooskõlastamisest keelduv kiri (tlk 119, I

  1. kd)sisaldab kahte arvamust: esiteks, et KM ei ole selgitanud, miks tuuleenergiaettevõtted (sh taotluse esitaja) peaks üldse saama toetusi ühisrakenduse projektiks määramise kaudu (teisisõnu põhjendatud ei ole riigiabi andmise vajadust) ning teiseks, miks KM peab võimalikuks lähtuda kaebaja taotlusele lisatud dokumentidest neid sisuliselt analüüsimata. Kohus on seisukohal, et normaalse (hea halduse põhimõtetele vastava) haldusmenetluse läbiviimise korral pidanuks MKM esitama oma küsimused kooskõlastamist taotlevale haldusorganile (sealjuures enne kooskõlastamiseks antud tähtaja möödumist) ning tegema otsustuse kooskõlastamise või sellest keeldumise kohta peale vastuste saamist. Praegusel juhul on MKM-i keeldumine tehtud kooskõlastamiseks esitatud küsimuse sisulise käsitlemise võimatuse tõttu. MKM-i esindaja märkis ka kohtuistungil (tlk 58, III kd), et MKM eeldas, et KM asub neid küsimusi analüüsima. Nähtuval kaevatavast haldusaktist ja KM seisukohast kohtumenetluses (MKM-i seisukoht oli siduv), seda ei tehtud. 22 Kuna MKM-i kooskõlastamisest keeldumine edastati KM-le 01.09.2011, vahetult enne valitsuskabineti nõupidamist, kus otsustati, millisel kujul jaotuskava eelnõu Euroopa Komisjonile edastamiseks antakse volitused Keskkonnaministrile, siis oli KM-il objektiivselt võimatu mingit õiguslikku või faktilist analüüsi teostada. Vastustaja esindaja kohtuistungil antud seletuse (majandusminister oli kindlal seisukohal, et toetamine ühisrakenduse kaudu ei ole üldise energiapoliitikaga kooskõlas) põhjal (tlk 58-59, III
  2. kd)on kohtul alust järeldada, et asjakohast analüüsimist (sh senise halduspraktika muutmise põhjendatus, võrdne kohtlemine) ei toimunud ka valitsuskabineti nõupidamisel. Jaotuskava edastati Euroopa Komisjonile juba 06.09.2011. Heakskiidukirja andmisest keeldumine tehti 30.09.2011. Arvestades vastustaja seisukohta, et nad pidasid MKM-i kooskõlastuse andmata jätmist siduvaks, on ilmne, et peale valitsuskabineti nõupidamist enam mingit asjaolude hindamist ja kaalutlusõiguse teostamist vastustaja poolt ei toimunud. Seega ei saanud KM põhjendada heakskiidukirja väljastamata jätmist MKM-i kirjale viidates. Kuna pädev haldusorgan on sisuliselt jätnud kaalutlusõiguse teostamata ning vormistanud keeldumise tuginedes ebaõigesti MKM-i kooskõlastuse andmisest keeldumisele, siis on keeldumine õigusvastane. Kohtul puudub võimalus anda hinnangut puuduva kaalutlusotsuse sisulisele õiguspärasusele. Seda, millise kaalutlusotsuse oleks vastustaja pidanud tegema (kas diskretsiooniõigus oli vähenenud nullini; kas halduspraktika muutmiseks puudusid põhjused; kas taotlejal oli vastustaja tegevuse põhjal tekkinud õiguspärane ootus heakskiidukirja saamiseks; kas kaebaja suhtes rikuti võrdse kohtlemise põhimõtet) saab hinnata juhul, kui kaebaja esitab kahjunõude. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti puhul on kahju ja haldusakti vahelise põhjusliku seose tuvastamine küll raskendatud, kuid mitte võimatu. Antud juhul ei ole vastustaja vaidlustatud otsust tehes kaalumist üldse teostanud. Kahjunõude lahendamise seisukohalt ei oma tähtsust, milline oli mõistlik aeg taotluse lahendamiseks (millise taotluse esitamise võimalikkust kohtuistungil käsitleti), kuna väidetav kahju tekkis kaebajale tema enda väitel heakskiidukirja andmisest keeldumisega, mitte tulenevalt menetluse pikkusest või haldusorgani viivitusest. Tuvastamistaotlus tuleb rahuldada HKMS § 5 lg 1 p 6 alusel, ülejäänud taotluste osas jääb kaebus rahuldamata. 9. HKMS § 285 lg-st 1 tulenevalt enne 01.01.2012 tehtud menetlustoimingute korral kohaldatakse menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele kuni 01.01.2012 kehtinud HKMS redaktsiooni. HKMS § 92 lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja taotleb menetluskulude väljamõistmist summas 18 500 eurot (ilma käibemaksuta). Kaebaja on esitanud menetluskulude kohta arved, kohtukulude nimekirja ja tasumist tõendavad dokumendid (tlk 35-52, III kd). Kohus leiab, et kuna kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt tuleb vastustajalt välja mõista poolt taotletavast menetluskulust. Kuigi esitatud on kolm taotlust, on õigusvastasuse tuvastamine ja tühistamine alternatiivsed ning kattuvad taotlused, mistõttu ei pea kohus põhjendatuks jagada menetluskulusid kolmeks. Välja tuleb vastustajalt kaebaja kasuks mõista tervikuna riigilõiv 12,78 eurot (määruskaebuse eest, tlk 76 II kd, maksekorraldus, maksja Skinest Energia AS) ja tuvastamiskaebuse eest 15,97 eurot (tlk 120, I kd, maksekorraldus, maksja Skinest Energia AS). Välja tuleb mõista tervikuna ka tõlkekulud 646,39 eurot, kuna need tulnuks kanda tervikuna ka juhul kui esitatud 23 oleks vaid õigusvastasuse tuvastamise nõue. Õigusabikuludest tuleb maha arvata määruskaebuse riigilõiv 12,78 eurot, mida ei tasunud advokaadibüroo kaebaja eest nähtuvalt eelviidatud maksekorraldusest. Seega kuulub vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistmisele riigilõiv (12,78+15,97=28,75 eurot), tõlgikulud (646,39 eurot) ja menetlusosalise esindaja kulud (17 840,83:2=8920,41 eurot), kokku 9595,55 eurot. Kohus ei pea õigusabikulu vähendamist HKMS § 93 lg 5 alusel põhjendatuks, kuna tegemist oli menetluslikult ja ka materiaalõiguslikult piisavalt keerulise vaidlusega ning tehtud töö mahtu ei ole alust pidada ülehinnatuks. Kristina Maimann Kohtunik 24

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.