← Eesti

3-11-1395/91

OTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine Resolutsioon Edasikaebamise kord Tallinna Halduskohus Monika Laat

) § 28 lg1 sätestatud kohustust omada ülevaadet oma valduses olevate jäätmete liigist, hulgast ja päritolust. Äriühingu töötaja D. K. väitis, et elektrooniliselt tabelites peetud arvestus kustutati pärast inventuuri, kuid juhatuse liige Kamran Gasanbekov teatas, et tabelid olid kustunud arvuti vea tõttu. Seega soovis kaebaja maksuhalduri eest infot varjata; 2) OÜ-dega Regalstop ja Imantstrans sõlmitud hankelepingud on üldsõnalised ja ei sisaldanud tehingu täpsemaid tingimusi, samuti puudusid teise poole esindajate kontaktandmed; 3) Base Metal OÜ koostas arved OÜ-de Regalstop ja Imantstrans eest käibemaksuseaduse (KMS) § 37 lg 5 sätestatud erikorra alusel, kuid poolte vahel ei olnud selles sättes nõutud kirjalikku kokkulepet. Erikorda rakendades oli Base Metal OÜ-l võimalik vormistada endale ise sobivaid arveid sisendkäibemaksu arvestamiseks; 4) K. Gasanbekov oli alati inventuuride tegemise juures ja D. K. oli jäätmete vastuvõtja ning materiaalselt vastutav isik, seega pidid nad olema teadlikud, et jäätmed ei ole saadud OÜdelt Regalstop ja Imantstrans. Sellele vaatamata kajastas K. Gasanbekov neid arveid käibemaksuarvestuses; 5) D. K. väitis, et käis Regalstop OÜ kaubal Tartus järel, kuid ei osanud sellega seotud asjaolusid detailselt selgitada. D. K. seletuse kohaselt käis kaubal ühel korral Tartus järel ka kaebaja töötaja A. J., kuid viimane ei teadnud midagi Regalstop OÜ-st ja ütles maksuhaldurile, et tõi kaupa ainult autolammutustest; 6) Kontrolli käigus esitasid maksuhaldurile Base Metal OÜ poolt KMS § 37 lg 5 alusel koostatud ja Regalstop OÜ-le väljastatud jäätmete ostu-müügi akt-arveid nii maksmaksja kui Regalstop OÜ, kuid need identse numbriga akt-arved olid erineva teabega (nt märgitud erinev auto number); 7) Regalstop OÜ juhatuse liige Madis Osberg ilmus maksuhalduri juurde alles pärast korduvaid meeldetuletusi, seega oli tal aega, et seletuste sisus K. Gasanbekoviga kokku leppida; 8) M. Osberg väitis, et Regalstop OÜ soetas metallijäätmed omakorda OÜ-st Willemson, kelle esindaja Evar Ilves korraldas kauba müüki Base Metal OÜ-le ning kaup viidi kohale ühiselt. Evar Ilves väitis aga, et ei tea, mis sai vanametallist pärast seda, kui see oli Tartus Vitamiini tänaval Regalstop OÜ-le üle antud. M. Osberg müüs maksuhaldurile selgituste andmisest pääsemiseks Regalstop OÜ 13. jaanuaril 2011 edasi OÜ-le Willemson, mille juhatuse liige on E. Ilvese ema Mare Ilves ja volitatud esindaja E. Ilves; 9) Regalstop OÜ ei saanud metallijäätmeid Base Metal OÜ-le müüa, sest vastasel korral oleks ta olnud teadlik, et Base Metal OÜ koostas ise jäätmete müüjatele akt-arved ja väljastas need kauba müüjatele ja seetõttu ei olnud Regalstop OÜ-l vajalik Base Metal OÜle arveid esitada; 10) Regalstop OÜ ei omanud reaalset majandustegevust (puudus tegevuskoht, kontor, töötajad; arveldusarvele kantud raha võeti kohe sularahas välja; maksuhaldurile esitati palju erinevaid müügiarveid, kuid mitte ostuarveid). Pole välistatud, et M. Osberg võis sularaha Base Metal OÜ-le tagasi anda; 11) OÜ Willemson ei ole deklareerinud 2010. a sisendkäibemaksu, seega ei ole äriühing soetanud majandustegevuseks vajalikke kaupu, vaid väljastanud üksnes fiktiivseid arveid. OÜ Willemson esitatud dokumendid, mis kinnitavad metallijäätmete soetamist Läti Vabariigi kodanikult D. J.lt ei ole usaldusväärsed, sest nimetatud isiku pass, mille andmed on dokumentidele märgitud, oli juba 2005. a kehtetuks tunnistatud ning isik oli selle järel veel kaks korda passi vahetanud. D. J. ja OÜ Willemsoni vahel vormistatud dokumentidel (kviitungid, rahvusvahelise kaubaveo saatelehed jne) on rida ebatäpsusi. M. Osbergi ja E. Ilvese seletused D. J.lt metalli soetamise kohta on vastuolulised. Seega pole tõendatud, et OÜ Willemson on D. J.lt metallijäätmeid soetanud; 2

(18)12) OÜ Imantstrans juhatuse liige Janek Paklinski ei nimetanud maksuhaldurile äriühingu tegevusalade hulgas katalüsaatorite ostu ja müüki. Kinnitust ei leidnud ka see, et OÜ-l Imantstrans oleks olnud lepinguline suhe Rimi Food Eesti AS-ga ning J. P. nimetatud äriühingut AS City A või sellesarnast ei ole äriregistris. J. P. väitis, et soetas metallijäätmeid Läti Vabariigi äriühingult Heistei, kuid makshalduri järelepärimise kohaselt sellist äriühingut registrites ei ole. Metallijäätmete väidetav hoiukoht Tallinnas Tamme tn 1 ei ole kinnitust leidnud. Seega on tõendamata, et OÜ Imanstrans oleks kuskilt metallijäätmeid soetanud; 13) OÜ Imantstrans ei ole tegelikku majandustegevust omav äriühing (puudus kontor ja tegevuskoht; deklareeritud sisendkäibemaksu aluseks olevate tehingute toimumine ei ole kinnitust leidnud; pangakontole kantud raha on kohe sularahas välja võetud; pangakontol puuduvad tavapärasele majandustegevusele iseloomulikud väljaminekud); 14) Hankeleping OÜ-ga Imantstrans võidi sõlmida tagantjärele, juhatuse liikmetel oli aega kohtuda ja selgitustes kokku leppida; 15) OÜ-d Regalstop ja Imantstrans ei oma

§ 73lg 2 p-s 4 nõutavat jäätmeluba.

Base Metal OÜ on ebaõigesti sisendkäibemaksu maha arvanud ka K. P.le

  1. septembril 2009 esitatud akt-arve nr SA 10-997 alusel, sest K. P. ei olnud käibemaksukohustuslane. Lisaks tegi Base Metal OÜ väljamakse A. M.le, kuid maksuhalduri hinnangul ei ole ka seda tehingut tegelikult toimunud. Seega tuleb väljamakse maksustada tulumaksuga kui ettevõtlusega mitteseotud kulu. Maksuhalduri järeldusi kinnitavad järgmised asjaolud: 1) Base Metal OÜ
  2. septembri
  3. a akt-arve alusel on väljastatud A. M.le kassast sularaha 97 115 krooni, kuid maksuhaldurile esitatud dokumentide alusel ei ole võimalik isikut üles leida. Isiku passi ei ole Leedu Vabariigis registreeritud ja sealne elukoha aadress on ebaõige. Mõnele dokumendile on isiku nimeks kirjutatud A. M. Akt-arvele märgitud auto kuulub I. P.le; 2) Kõik dokumendid on vormistanud Base Metal OÜ, kuid teiste klientide puhul on äriühing ise vormistanud ainult akt-arve; 3) K. Gasanbekovi seletused kauba üleandmise aja kohta on vastuolulised. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT
  4. Base Metal OÜ taotleb maksuotsuse tühistamist, v. a K. P.le
  5. septembril 2009 esitatud aktarve nr SA 10-997 alusel 115,50 krooni käibemaksu mahaarvamise osas. Kaebuse põhjendused on järgmised: 1) Maksuhaldur saab sekkuda tsiviilõiguslikesse suhetesse juhul, kui tehingutega kaasneb riigile maksutulude saamata jäämine (Riigikohtu seisukohad asjades 3-3-1-22-07, p 12 ja 33-1-3-09, p 12). Kahe ettevõtja vaheline käive on kokkuvõttes maksuvaba, sest käibemaks on tarbijat koormav maks (Riigikohtu seisukohad asjades 3-3-1-5-99, 3-3-1-50-99, 3-3-162-00). Maksuotsusest ei selgu, kas vaidlusaluste tehingute tõttu jääb riigil maksutulu saamata. Maksuotsuse II osas on ebaõigesti väidetud, et OÜ Imantstrans deklareeris
  6. a jaanuarist augustini käibemaksu enammakseid, kuid septembris kuulus vähendamisele kogu 20% maksustatav käive, sellelt arvestatud käibemaks ja sisendkäibemaks, mistõttu kuulus tasumisele kogu varem deklareeritud enammakstud käibemaks. Tegelikult määras maksuhaldur OÜ-le Imantstrans
  7. oktoobri
  8. a maksuotsusega tasumiseks üksnes sisendkäibemaksu vähendamisest saadud summa (vt maksuotsuse lk 8). Kuna maksuhaldur ei muutnud
  9. a septembrikuu müügikäivet, siis puudub maksuprobleem, mida lahendada. Regalstop OÜ kohta märgitakse maksuotsuses, et maksuhaldurile esitatud dokumentidest ei nähtunud katalüsaatorite müüki, kuid kontrollaktist (p 2.2.5.2.2.) nähtub 3

(18)vastupidine. M. Osberg esitas maksuhaldurile OÜ Willemson poolt Regalstop OÜ-le väljastatud arved, millelt nähtub, et on müüdud katalüsaatoreid. Need asjaolud on kajastatud ka maksuotsuse p 1.1.3.2.3; 2) Õigusaktid ei näe ette kohustust pidada laoarvestust. Teavet kauba liikumise ja koguste kohta saab raamatupidamises ostu- ja müügitehingute andmete võrdlusest ning algdokumentidelt (arvetelt).

§ 28lg 11 ei sätesta samuti detailseid nõudeid arvepidamisele.

Seega on alusetu väita, et kaebaja arvepidamine ei olnud nõuetekohane. Arvepidamise nõuete rikkumine ei saaks iseenesest olla ka alus täiendava maksu määramisele ning puudused raamatupidamis- või maksuarvestuses võivad kaasa tuua maksu juurdemääramise vaid siis, kui puudus on oluline ja takistab maksukohustuse aluseks oleva majandustehingu olemasolu ja sellega seotud asjaolude kontrollimist (Riigikohtu seisukohad asjades 3-3-1-40-02, p 7 ja 3-3-3-55-03). Praegusel juhul on maksuhaldur valdavalt tuginenud muudele asjaoludele. Kauba olemasolu kinnitavad demontaažiaktid, saatelehed ja inventuurilehed. Maksuhaldur ei ole tuvastatud, et kaupa oleks saadud tasuta või kaebaja ise tegeles kauba tootmisega. Seega on vale maksuhalduri väide, et kaupa ei ole soetatud ning kauba eest tehtud väljamaksed ei ole ettevõtlusega seotud. Kaebaja arvates on maksuhaldur tõendite ebaõige hindamisega pannud kahtluse alla nii kauba soetuse vaidlusalustelt äriühingutelt kui ka kauba soetuse kui niisugune üldse. Soetus on kahtluse all pandud põhjendusel, et Base Metal OÜ raamatupidamine ei võimalda kontrollida jäätmete arvestust summaliselt ega koguseliselt. Ometi ei ole maksuhalduril kontrolli läbiviimise tulemusena olnud etteheiteid muudele kaebaja tehingutele, nii ostu kui müügi poolelt, ehkki kaebaja dokumenteeris kõiki tehinguid ühelaadselt. Eeltoodust tulenevalt on väheveenev maksuhalduri väide, et ta ei saanud veenduda, kas ja millises koguses on OÜ-d Regalstop ja Imanstrans kaebajale kaupa müünud. Väide, et Base Metal OÜ raamatupidamise dokumentide alusel ei olnud võimalik tuvastada, kui palju oli kaupade jääk enne

  1. septembrit 2010, kui palju septembrikuu jooksul kaupa juurde soetati ja müüdi ning milline oli tulem, ei ole põhjendatud. Soetatud kaupade kogused on kokku arvestatavad raamatupidamise algdokumentide põhjal, kus kaup on nimetuste kaupa ja koguseliselt välja toodud ning need tulemused on omakorda võrreldavad inventuuri ja saatelehtede andmetega. Tulumaksu määramine on vastuolus ka Riigikohtu seisukohtadega asjas 3-3-1-60-
  2. Maksuhaldur oleks pidanud tulumaksu määrama hindamise teel, kuid seda ei ole maksuotsuses isegi kaalutud ning ainuüksi see on tulumaksu määramist puudutavas osas maksuotsuse tühistamise aluseks; 3) Kaebaja kasutas kauba hankimisel tüüplepingut, mis on sama kõigi juriidiliste ja füüsiliste isikute puhul. Maksuotsusest ei selgu, millised tingimused oleks lepingus pidanud täiendavalt kajastuma ja kuidas see mõjutab maksustamist. Kaebajale toodi kaup kohale ja ta maksis pärast selle vastuvõtmist ning kui kaup ei sobinud, siis keeldus selle soetamisest. Sellisteks tehinguteks piisab, kui on olulistes tingimustes kokku lepitud; 4) KMS § 37 lg 5 rikkumine ei saa olla maksustamise aluseks ega viita maksupettusele, kui puuduvad andmed, et arvete koostamine klientide nimel oli erandlik või muudel juhtudel oli kokkulepe olemas; 5) Kaebaja teadmist, et Regalstop OÜ-l puudub majandustegevus, ei saa järeldada sellest, et kontrolli käigus esitasid arveid mõlemad äriühingud, kuid akt-arved olid erineva teabega (märgitud oli erinev auto). Oletuslik on ka maksuhalduri väide, et K. Gasanbekov ja M. Osberg leppisid kokku, milliseid selgitusi tuleb M. Osbergil maksuhaldurile tehingute kohta anda. Erinevus akt-arvetel viitab pigem sellele, et kooskõlastatult tegutsemine on vähetõenäoline; 6) Võimalikud eksimused OÜ-le Imantstrans koostatud akt-arvetel (ebaõige juriidiline aadress ja sõiduki number) ei ole piisav, et väita ostja pahausksust. Selgusetuks jääb, kuidas saab ebaõige aadressi märkimisest järeldada, et see pärineb kaebajalt, mitte OÜ-lt Imatstrans. 4

(18)Äriregistri andmed aadressi kohta on kõigile kättesaadavad ja kui ostja tahaks koostada fiktiivse arve, saaks ta märkida sinna õige aadressi. Arvele märgitud sõiduki 132MCH volitatud kasutajaks on ka omaniku poeg, keda maksuhaldur ei ole küsitlenud. Omaniku väide, et keegi teine pole sõidukit kasutanud, ei ole kontrollitav ega veenev, sest tavaliselt märgitaksegi kasutajaks isik, kellel on reaalselt võimalik sõidukit kasutada; 7) Kaebajal puudus ligipääs tehingupartnerite pangakontole ja seega ei saanud kaebaja selle põhjal teada nende majandustegevuse olemasolust või puudumisest. Samaoodi ei selgu maksuotsusest, kuidas kaebaja oleks pidanud teadma OÜ Willemson ja Regalstop OÜ vahelistest tehingutest. Maksumenetluses kogutud tõendid kinnitavad nimetatud äriühingute vaheliste tehingute toimumist. Nimetatud äriühingute esindajate vahelised vastuolulised seletused omavaheliste tehingute kohta ei puutu kaebuse esitajasse. Maksuhaldur ei väida ka, et kaebajal oleks nimetatud äriühingute või nende esindajatega tihedad perekondlikud, isiklikud või ärialased sidemed, mis võiks anda alust kahtlustada maksupettuse toimepanemist. Kaebaja jaoks ei omanud tähtsust, kellelt OÜ Imantstrans on edasimüügiks kaupu soetanud. Maksuotsuses ei ole analüüsitud, millises osas on Base Metal OÜ ja tema tehingupartnerite selgitused tehingute toimumise kohta vastuolulised, ning milliseid järeldusi saab neist vastuoludest teha. Seega ei ole maksuhaldur tõendanud ühtki maksupettusele viitavat asjaolu või seost (vt Riigikohtu seisukohad asjas 3-3-1-3209). 8) Tehingutes osalenud isikute seletustest ilmneb, et kõikidel juhtudel on müüjad ise pöördunud Base Metal OÜ poole ja toimetanud ka üldjuhul ise kauba äriühingu tegevuskohta. M. Osberg ja J. P. on selgesõnaliselt kinnitanud metalli müüki Base Metal OÜ-le. Base Metal OÜ-l on olemas ja maksuhaldurile on esitatud koopiad esindajate isikuttõendavatest dokumentidest. Kuivõrd OÜ-d Regalstop ja Imantstrans olid tehingute toimumise ajal registreeritud maksukohustuslased ning soetatud kaup on otseselt seotud Base Metal igapäevase majandustegevusega, siis on täidetud kõik KMS § 29 lg 3 p 1 ja § 31 lg 1 sätestatud sisendkäibemaksu mahaarvamise eeldused; 9) Maksuhaldur on maksuotsuses ebaõigesti kajastanud andmeid äriühingu varade kohta. Kaebajal ei ole kinnistusraamatusse kantud kinnisasju, kuid kaebaja omandanud liisingu tingimustel kinnisasja aadressil Peterburi tee 56F, Tallinn ja loahoone, milles toimub äriühingu igapäevane majandustegevus. Kaebaja on kinnisasja eest tasunud juba 47 104 eurot (kogumaksumus on 127 823 eurot). Seega on äriühingu teinud suuri investeeringuid. Lisaks sellele omab äriühing katalüsaatorite ümbertöötlemise seadmeid, mille maksumus on 26 000 eurot ja laboratooriumi seadmeid, mille maksumus on 28 000 eurot. Kaebaja on toimiv büroo ja 7 töötajat. Kaebaja ei ole mingit tarvidust tegeleda maksuseaduse rikkumise ja teha äriühingust alusetuid väljamakseid; 10) Maksuhaldur märgib maksuotsuses, et A. J. andis seletuse, mille ta ei teadnud sellist äriühingut nagu OÜ Imantstrans. A. J. on laotööline, kes ei osale äriühingu nimel tehingute sõlmimisel ega suhtle klientidega. Seepärast on usutav, et ta sellist äriühingut ei tea ega valda infot äriühinguga toimunud tehingute kohta; 11) Base Metal OÜ esitas A. M.ga (mõnel dokumendil M.) toimunud tehingu toimumise tõendamiseks maksuhaldurile isiku passikoopia, CMR saatelehe, A. M. ja Base Metal OÜ vahelise lepingu nr L10-021 ja lisa VII laevaga jäätmete vedamise informatsioonilehe ja 25. augustil 2010 väljastatud kreeditarve nr 10-002. Lisaks andis K. Gasanbekov 24. märtsil 2011 kirjaliku seletuse I. P.le ja A. M.le väljastatud arvete kohta. Maksuotsuses on toodud, et maksuhaldur tegi Leedu maksuhaldurile päringu A. M. passi nr XXXXXXXX ja elukoha kohta. Kaebaja osundas oma eriarvamuses, et A. M. passiandmete kohaselt on ta Kirgiisi, mitte Leedu kodanik. Eeltoodu tõttu on pöördumine Leedu maksuhalduri poole A. M. passiandmete kontrollimiseks arusaamatu. Kaebaja ei vaidlusta asjaolu, et maksuhalduril võis tekkida vajadus kontrollida saatedokumentidele märgitud Leedu 5
(18)aadressi, kuid aadressiga seotud asjaolud on ebaselged. Maksuhaldur on keskendunud üksnes akt-arvele märgitud isiku perekonnanime ebatäpsele kirjapildile, vaatamata asjaolusid koos muude tõenditega. Maksuotsuses käsitletud eriarvamuse juures märgib maksuhaldur, et dokumentide fiktiivsust näitab see, et kui A. M. tõi väidetavalt
  1. augustil 2010 kauba Base Metal OÜ-sse, siis polnud tal niipalju aega, et võtta vastu kauba eest sularaha. Maksuhaldur on asjaolusid kajastanud valikuliselt. Maksuotsuses lk 29 on kirjas, et
  2. septembril 2010 on koostatud jäätmete ostu-müügi akt-arve nr SA10-992, mis on Base Metal pool väljastatud müüjale A. M.le.
  3. septembril 2010 on kassa väljaminekuorderi nr 9987 alusel kassast välja antud K. Gasanbekovile akt-arve nr SA10-992 alusel 97 115 krooni. Seega ei ole alust väiteks, et kaup toodi Base Metal OÜ-le
  4. augustil
  5. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  6. PMTK palub jätta kaebus rahuldamata järgmistel põhjustel: 1) Riigikohtu lahendid 3-3-1-22-07 ja 3-3-1-3-09 puututavad näilike tehingute maksustamist ja neis ei olnud tõendatud riigile maksutulu saamata jäämine. Praeguses asjas on maksuhaldur tuvastanud maksupettuse toimepanemise, mille tagajärjel tekkis riigil kahju saamata jäänud maksutulu näol; 2) Maksuotsuse lk 8 on ebatäpselt kajastatud OÜ-le Imantstrans maksu määramisega seonduvat. Reaalselt ei ole nimetatud äriühing Base Metal OÜ-ga tehtud tehingutelt käibemaksu tasunud. Regalstop OÜ esitas käibedeklaratsioone ja deklareeris maksustatavat käivet ning sisendkäibemaksu, kuid kasutas mais-juunis
  7. a deklareeritud enammakset järgnevatel kuudel tekkinud tasumisele kuuluvate käibemaksu summade tasumiseks; äriühingu poolt PMTK-le esitatud dokumentidelt ei nähtunud katalüsaatorite müüki; äriühingul puudusid ostuarved september
  8. a osas. Seega Regalstop OÜ on fiktiivselt tasumisele kuuluvat käibemaksu vähendanud ega ole reaalselt seda käibemaksu, mis Base Metal OÜ äriühingule arve alusel tasus, riigieelarvesse kandnud. Samas vähendas Base Metal OÜ tasumisele kuuluvat käibemaksu Regalstop OÜ akt-arve alusel. OÜ Willemson ei ole
  9. a sisendkäibemaksu deklareerinud; 3) Kaebajal puudus korrektne laoarvestus, mille tõttu ei ole võimalik tuvastada kauba liikumist ja seda, kas OÜ-de Regalstop ja Imantstrans arvetel märgitud kaupa on kaebajale tegelikult müüdud. See on oluline puudus, sest takistab maksukohustuse aluseks oleva majandustehingu ja sellega seotud asjaolude kontrollimist; 4) OÜ-dega Regalstop ja Imantstrans sõlmitud hankeleping on käsitletav raamlepinguna, mis ei tõenda kaupade saamist. Lepingus puudus KMS § 37 lg-s 5 sätestatud kokkulepe. Fiktiivsete tehingute tegemisel ei pea pooled tavaliselt vajalikuks suhteid üksikasjalikult reguleerida, sest lepingud ei tekita pooltele tegelikke õigusi ja kohustusi. Base Metal OÜ äritegevuse spetsiifika ei nõua, et äriühing peaks KMS § 37 lg 5 alusel ise arveid väljastama, vaid äriühing tegi seda selleks, et vormistada endale sobivate andmetega ostuarved sisendkäibemaksu arvestamiseks; 5) Asjaolud, et Base Metal OÜ raamatupidamises eksisteeris kaks erineva sisuga akt-arvet nr SA10-092, mis on väljastatud erinevatele isikutele (I. P.le ja A. M.le) ja milles märgitud summad on erinevad; esitatud dokumentidel on A. M. nimi valesti kirjutatud, mis annab maksuhaldurile alust arvata, et teda on püütud eksitusse viia isiku leidmisel; A. M.le väljastatud akt-arvel märgitud kaupa vedanud auto numbriks on märgitud 028 MKO, mis kuulub I. P.le; vastuseks maksuhalduri järelepärimise kohta A. M. aadressi kohta vastati, et antud aadressi ei eksisteeri, mistõttu maksuhalduril ei olnud võimalik A. M.lt selgitusi aktarvel märgitud kauba müümise kohta Base Metal OÜ-le küsida, annavad maksuhaldurile aluse kahelda A. M. poolt akt-arvel näidatud kauba müümises Base Metal OÜ-le; 6
(18)6) Maksuotsuse õiguspärasuse hindamisel tuleb hinnata tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses. Praeguses asjas on maksupettusele viitavaid asjaolusid liiga palju, et pidada seda kokkusattumuseks. Maksumenetluse käigus tegi maksuhaldur kindlaks, et Base Metal OÜ osales maksupettuses, mille eesmärgiks oli kajastada fiktiivseid arveid äriühingu käibemaksuarvestuses riigile tasumisele kuuluva käibemaksusumma vähendamiseks. PMTK hinnang tuvastatud asjaoludele ja kogutud tõenditele ning järeldused on esitatud maksuotsuse punktis 1.1.6 ning maksuotsuse II osas. Maksupettuse kohta on tihti raske leida otseseid tõendeid (Tallinna Ringkonnakohtu
  1. aprilli
  2. a otsus nr 3-06-2107). Olukorras, kus isik teadis või pidi teadma tehingu tegelikest asjaoludest, sh tehingu kohta esitatud dokumendi võimalikust fiktiivsusest, kuid kajastas seda dokumenti siiski maksukohustust vähendavana oma maksudeklaratsioonis, on tegemist ostja pahausksusega, sest toimumata tehingu kajastamine maksudeklaratsioonis saab oma iseloomult olla üldjuhul tahtlik tegu. Sellisel juhul ei pea kohtud tuvastama n-ö erilist sidet ostja ja müüja vahel (Riigikohtu otsus asjas 3-3-1-32-09). Maksumenetluses on leidnud tuvastamist, et Regalstop OÜ ja OÜ Imantstrans arvetel märgitud väidetavate tehingute tegelik majanduslik sisu ei vasta tõele, kuna tehingute toimumine müügidokumentidel näidatud isikutega ei ole kinnitust leidnud. Maksuotsuses on keskendutud sealhulgas ka OÜ-de Regalstop ja Imantstrans majandustegevuse analüüsimisele tõendamaks, et nimetatud äriühingud ei saanud kaupu Base Metal OÜ-le müüa, kuna nad ei olnud neid kaupu soetanud ning Base Metal OÜ oli sellest teadlik. Base Metal OÜ-l oli ostjana majanduslik huvi maksupettuses osaleda, kuna ta sai majanduslikku kasu fiktiivsete arvete alusel enda maksustatavast käibest alusetult maha arvatud sisendkäibemaksust ning akt-arvetel näidatud väljamaksetelt tulumaksukohustusest kõrvalehoidumisest. Kuna Regalstop OÜ ja OÜ Imantstrans osas on tõestatud, et neile tasutud ja nende arvelduskontodelt väljavõetud raha äriühingud kauba soetamiseks ei kasutanud, võis raha liikuda tagasi Base Metal OÜ-le ehk äriühing sai maksupettusest majanduslikku kasu. Lisaks tegi Base Metal OÜ väljamakseid teadlikult A. M.le, kes ei saanud vastavat kaupa müüa ja seetõttu tuleb temale tehtud väljamakse lugeda ettevõtlusega mitteseotuks; 7) Base Metal OÜ rikkus

§ 28

lg-s 11 kehtestatud nõudeid.

§ 28

lg 11 kohaselt peab jäätmevaldajal olema ülevaade tema valduses olevate jäätmete liigist, hulgast ja päritolust ning jäätmekäitluse seisukohalt olulistest omadustest. Maksumenetluses selgitas Base Metal OÜ juhatuse liige K. Gasanbekov, et ettevõttes ei peetud

  1. a septembri- ja oktoobrikuus jäätmete arvestust summaliselt ega koguseliselt ning osa andmeid soetatud ja müüdud kaupade kohta läks kaduma seoses arvutis peetud tabeli kustutamisega. Base Metal OÜ töötaja D. K. selgituste kohaselt peeti Base Metal OÜ-s
  2. a septembrioktoobrikuu kohta elektroonset laoarvestust (tabelit), kuhu märgiti vastuvõetud katalüsaatorite kogus, kaal jms, kuid nimetatud arvestus kustutati juhatuse liikme korraldusel. Muud laoarvestust ei peetud. Maksumenetluses tegi maksuhaldur kindlaks, et Base Metal OÜ raamatupidamise dokumentide alusel ei ole võimalik tuvastada, milline oli kaupade jääk enne
  3. septembrit
  4. a, kui palju kaupa
  5. a septembrikuu jooksul juurde soetati ja müüdi ning milline oli katalüsaatorite, vanametalli, elektroonika ja muude jäätmete jääk
  6. septembri
  7. a seisuga. Eeltoodust tulenevalt ei olnud maksuhalduril võimalust veenduda, kas ja millises koguses on Regalstop OÜ ja Imantstrans OÜ nimel koostatud arvetel kajastatud kaupa tegelikult Base Metal OÜ-le müüdud. Seejuures kaebaja poolt maksumenetluses esitatud inventuurilehtedest ega muudest dokumentidest ei selgu, missugune oli kaupade jääk enne ja peale inventuuri algust. Mis puudutab kaebaja poolt alles kohtumenetluses
  8. oktoobril
  9. a esitatud Base Metal OÜ pearaamatu konto väljavõtet (sisseostetud ja väljamineva kauba arvestus) perioodi
  10. septembri 2010 kuni
  11. septembri 2010 kohta ja inventuuri lehti, siis vastustaja leiab, et tegemist on tagantjärele koostatud ebausaldusväärsete dokumentidega. Nende dokumentide ebausaldusväärsust 7

(18)kinnitavad eespool käsitletud isikute ütlused ja maksumenetluses esitatud
  1. septembri
  2. a inventuurileht, mille esimeses lahtris on märge, et eelmise inventuuri leht puudub. Eeltoodut arvestades tekitas kaebaja olukorra, kus maksuhalduril puudub võimalus kontrollida, kas Base Metal OÜ on soetanud reaalselt vaidlusaluseid kaupu, s.o katalüsaatoreid ja metallijäätmeid. Seega, kuivõrd kaebaja ei ole tõendanud kaupade reaalset soetamist (k.a kolmandalt isikult), loeb maksuhaldur, et kaupu ei soetatud ning fiktiivsete arvete alusel tasutud summade näol on tegemist ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetega. Kaebaja esitatud tõendid sarnaste kaupade müügi kohta kontrollperioodil ei tõenda iseenesest, et kaebaja on soetanud vaidlusalustel arvetel märgitud kaupu. Samuti pole tõendatud, et soetamine võis toimuda vaidlusaluste arvete alusel makstud summade eest. Nimelt maksuhaldur ei ole kunagi seadnud kahtluse alla asjaolu, et kaebaja on reaalselt tegutsev ettevõte, kelle tegevus seisneb taoliste kaupade vahendamises. Seega arvestades maksumenetluses tuvastatud asjaolusid on tõenäoline, et kaebaja müüs edasi hoopis teiste tehingute tulemusel omandatud katalüsaatoreid ja mitte vaidlusalustel arvetel märgitud kaupu. Vastustaja viitab ühtlasi Tallinna Ringkonnakohtu
  3. veebruari
  4. a kohtuotsusele haldusasjas nr 3-10-2212, milles kohus asus seisukohale, et kuna puuduvad vajalikud tõendid, mis tõendaksid teenuste sisseostmist, siis ei ole kohtul võimalik veenduda, et vaidlusalustel arvetel märgitud väljamaksed olid seotud kaebaja ettevõtlusega. Seega oli tulumaksu täiendav määramine maksuhalduri poolt põhjendatud. Seejuures analoogsete teenuste edasimüük ei tõenda iseenesest Tallinna Ringkonnakohtu arvates vaidlusaluste teenuste soetamist. Samuti on Tallinna Halduskohus asunud
  5. aprilli
  6. a kohtuotsuse punktis 12 haldusasjas nr 3-11-2671 (otsus on jõustumata) seisukohale, et tulumaksu määramine on põhjendatud olukorras, kus maksumenetluses ei olnud võimalik välja selgitada, kellelt, millises koguses ja millises maksumuses on kaebaja tegelikult elektroonika- ja muid jäätmeid soetanud. Tõendamiskoormise jagunemise osas rõhutab vastustaja täiendavalt, et on lubamatu aktsepteerida olukorda, kus oma kohustuste rikkumise tõttu (antud juhul laoarvestuse pidamata jätmine) saab maksukohustuslane eelise enda tulumaksukohustuse tuvastamisel. Viimasel juhul on maksukohustuslasel alati kasulikum pidada puuduliku raamatupidamist, keelduda kaasaaitamise kohustuse täitmisest ja mitte täita muid kohustusi, teades samas, et maksuhalduril lasub vaevarikas kohustus tegelikud asjaolud välja selgitada. Taolise maksukohustuslase käitumise soodustamine on kindlasti vastuolus seadusandja tahtega kaasaitamiskohustuse ja tõendamiskoormise regulatsiooni kehtestamisel. Maksuhalduri uurimiskohustus ei ole absoluutne ning haldusmenetluse üldpõhimõtte kohaselt peab isik tõendama enda sfääri kuuluvaid asjaolusid. Eeltoodut arvestades ei ole käesolevas asjas leidnud tõendamist vaidlusaluste kaupade soetamise fakt, mistõttu ei kohaldu kõnesolevas asjas Riigikohtu halduskolleegiumi
  7. veebruari
  8. a otsuse nr 3-3-1-60-11 seisukohad ning tulumaksu määramine fiktiivsetel arvetel tehtud väljamakselt on põhjendatud. KOHTU SEISUKOHT
  9. Kohus kontrollib esmalt käibemaksu määramise õiguspärasust (I), siis tulumaksu määramise õiguspärasust (II) ja seejärel otsustab menetluskulude jaotuse (III). I
  10. KMS § 29 lg-st 1 tulenevalt on maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaksusumma maksustamisperioodil KMS § 3 lg 4 nimetatud tehingutelt või toimingutelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava käibe tarbeks, samuti ettevõtlusega seotud KMS § 4 lõikes 2 nimetatud tehingute või toimingute või välisriigis 8
(18)toimuva ettevõtluse, v.a maksuvaba käibena käsitatavad tehingud (§ 16), tarbeks kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks. KMS § 29 lg 3 p 1 kohaselt on sisendkäibemaks teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks, mis KMS § 31 lg 1 alusel arvatakse maha teiselt registreeritud maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral § 37 nõuetele vastava arve alusel. Neist sätetest tulenevalt on maksukohustuslasel õigus sisendkäibemaks maha arvata juhul, kui kaup või teenus on saadud teiselt käibemaksukohustuslaselt, kaup või teenus on soetatud maksustatava käibe tarbeks, kauba või teenuse kohta on esitatud nõuetekohane arve ning kaup või teenus on reaalselt soetatud. Käibemaksuarvestuses kasutatud arve andmete ebaõigsusest ei tulene siiski automaatselt arvel näidatud sisendkäibemaksu mahaarvamise keeldu. Riigikohus on leidnud, et kui kaupa või teenust ei saadud arvel märgitud registreeritud käibemaksukohustuslaselt, tuleb sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse piiramiseks tõendada ka ostja pahausksust. Kui ostja on käitunud heauskselt, siis puudub alus piirata ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-32-09, p 10). Ostja on käitunud heauskselt, kui ta põhjendatult eeldas, et arvel näidatud müüja on tegelik müüja. Tingimus „põhjendatult eeldas“ tähendab kõigepealt, et ostja ei teadnud ega pidanudki teadma, et arvel näidatud müüja pole tegelik müüja (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-34-06, p 10-12). Seda, et ostja teadis, et arvel näidatud äriühing pole tegelik müüja, kinnitab muuhulgas see, kui ostja osales maksupettuses (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-18-10, p 12). Riigikohus on selgitanud (vt nt otsused haldusasjades nr 33-1-39-03, p-d 11 ja 12, 3-3-1-50-03, p-d 9, 3-3-1-32-09, p 12 ja 10 ja 3-3-1-74-09, p 10), et ostja heausksuse eeldamise põhimõte ei laiene juhtumile, kus maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb maksupettuses. Osavõtt maksupettusest võib seisneda eelkõige selles, et tehingu teise poole majandustegevust korraldavad isikud tegutsevad kas käibemaksu tagastamist taotleva äriühingu juhatuse liikmete juhiste alusel, nende kontrolli all, eelneval kokkuleppel või teadmisel. Osavõtt maksupettusest võib tähendada näiteks seda, et ostja poolt müüjale käibemaksuna tasutud rahasumma tagastatakse ostjale või ostjaga seotud isikutele, s.t ostja saab maksupettusest majanduslikku kasu. Ostja seotusele maksupettusega võivad viidata ka näiteks ostja juhatuse liikmete tihedad perekondlikud, töö- või ärialased suhted maksuseadust rikkunud müüja esindusõiguslike isikute või majandustegevust korraldavate isikutega. Olukorras, kus isik teadis tehingu tegelikest asjaoludest, sh tehingu kohta esitatud dokumendi võimalikust fiktiivsusest, kuid kajastas seda dokumenti siiski maksukohustust vähendavana oma maksudeklaratsioonis, on tegemist ostja pahausksusega, sest toimumata tehingu kajastamine maksudeklaratsioonis saab oma iseloomult olla üldjuhul tahtlik tegu. Viimati mainitud juhul ei pea tuvastama n-ö erilist sidet ostja ja müüja vahel näiteks selle näol, et müüjad olid ostja kontrolli või juhtimise all või et müüja seaduslikul esindajal on perekondlikud, töö- või muud sarnased suhted müüjate esindusõiguslike isikutega. Maksuotsuse kohaselt ei ole kaebaja tegelikult OÜ-de Imantstrans ja Reglastop arvetel näidatud kaupa nimetatud äriühingutelt soetanud. Maksotsuse järelduste kohaselt kaebaja teadis tehingute tegelikest asjaoludest, sh tehingute kohta esitatud arvete fiktiivsusest, kuid kajastas fiktiivseid dokumente siiski maksukohustust vähendavana oma maksudeklaratsioonis. Maksuhalduri tuvastatud asjaolud ja maksumenetluses kogutud tõenditest tehtud järeldused kaebaja ja Imantstrans OÜ vaheliste tehingute kohta on toodud maksuotsuse lk 6-13 ja 30-38 ning kaebaja ja OÜ Regalstop vaheliste tehingute kohta maksuotsuse lk 13-28 ja 30-38, samuti maksuotsuse II osas, milles maksuhaldur on vastanud kontrollakti peale esitatud eriarvamusele. HKMS § 165 lg 2 alusel ei korda kohus kõiki maksuotsuse põhjendusi, nõustudes nendega, ja märgib vastuseks kaebusele järgmist. 9
(18)
  1. Kaebaja väidab, et OÜ-de Imantstrans ja Regalstop tehingutel, mida maksuhaldur on maksuotsuses käsitlenud, ei ole kaebajaga mingit seost, sest kaebajal ei olnud võimalust kontrollida, kellelt ja millistel tingimustel OÜ-d Imantstrans ja Regalstop on kaebajale edasimüüdud kaupa soetanud. MKS § 11 lg-s 2 sätestatud uurimispõhimõtte kohaselt otsustab maksuhaldur maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid. Maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega. Maksuhaldur on OÜ-de Imantstrans ja Regalstop ning jäätmete müügi tehingute ahela kohta kogutud tõenditest järeldanud, et OÜ-d Imantstrans ja Regalstop ei olnud tegelikku majandustegevust omavad äriühingud ja on tõendamata, et OÜ-d Imantstrans ja Regalstop on ise metalli- ja muid jäätmeid soetanud. Kui aga OÜ-d Imantstrans ja Regalstop jäätmeid ise ei soetanud, ei saanud nad seda ka kaebajale edasi müüa. Puuduvad tõendid selle kohta, et OÜ-de Imantstrans ja Regalstop juhatuse liikmed ei omanud kontrolliperioodil äriühingute tegevuse üle kontrolli ja majandustehinguid vormistasid kolmandad isikud eesmärgiga võtta äriühingust raha välja ja jätta ostja tasutud käibemaksu deklareerimata või tasumata. Kuna akt-arved OÜ-dega Imantstrans ja Regalstop tehtud tehingute kohta koostas kaebaja ise, on selge, et kaebaja oli arvete fiktiivsusest teadlik. Kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega asjas 3-3-1-32-09 on sellisel juhul tegemist ostja pahausksusega. Seetõttu ei ole maksuotsuse põhjendused ja järeldused OÜ-de Imantstrans ja Regalstop kohta asjakohatud hoolimata sellest, et kaebajal endal puudus võimalus kogu tehingute ahelat kontrollida.
  2. Kaebaja leiab, et Base Metal OÜ ning OÜ-de Imantstrans ja Regalstop vaheliste hankelepingute (I kd, tl 184 ja 188) üldsõnalisus ei tõenda tehingute fiktiivsust. Kaebaja väidab, et kasutas tüüplepingut, olulistes tingimustes oli OÜ-dega Imantstrans ja Regalstop kokku lepitud ning maksuhaldur ei ole selgitanud, millised täiendavad asjaolud oleksid pidanud lepingutes kajastuma. Kohus nõustub kaebajaga, et tehingu kohta vormistatud dokumentide fiktiivsusele viitavate muude tõendite puudumise korral ei oleks pelgalt hankelepingute üldsõnalisuse tõttu alust tehingute tegelikku toimumist kahtluse alla seada, kuid maksuhaldur on hankelepinguid hinnanud kogumis muude tuvastatud asjaolude ja kogutud tõenditega (vt maksuotsuse lk 3038). Maksuhaldur on selgitanud (vt maksuotsuse lk 31), et lepingutest ei selgunud näiteks, kuidas toimub jäätmete eest tasumine; millised on abinõud, kui jäätmete eest tähtaegselt ei tasuta; milliseid nõudeid esitatakse vastuvõetavale vanametallile, katalüsaatoritele või elektroonikajäätmetele; kuidas ja kelle kaudu toimub jäätmete kohaletoomine. Maksuhaldur on märkinud (maksuotsuse lk 31), et hankelepingutes ei ole KMS 37 lg 5 kohast kirjalikku kokkulepet selle kohta, et arve väljastab kauba soetaja või teenuse saaja, kuigi ostuarved vormistas väidetavate tarnijate eest Base Metal OÜ. Samuti on maksuhaldur märkinud (vt maksuotsuse lk 7-8 ja 14), et hankelepingutes on olemas kaebaja kontaktandmed, kuid tehingu teise poole omi mitte. Kohus jagab maksuhalduri seisukohta, et kui lepingu poolte tahe on suunatud lepingu tegelikule täitmisele, peavad pooled üldjuhul oluliseks, et leping kajastaks võimalikult täpselt poolte õigusi ja kohustusi. Kaebaja ei ole OÜ-dega Imantstrans ja Regalstop lisaks üldsõnalistele hankelepingutele vormistanud mingeid muid dokumente (hinnapakkumised, tellimuskirjad, saatelehed vms), milles oleks poolte õigused ja kohustused täpsemalt kokku lepitud. Sellises olukorras võivad üldsõnalised lepingud ühe tõendina kogumis viidata sellele, et lepingutest ei tekkinud pooltele tegelikult õigusi ja kohustusi ning need olid koostatud fiktiivsete tehingute varjamiseks. 10
(18)
  1. Kaebaja märgib, et ainuüksi eksimused OÜ Imantstrans arvetel (I kd, tl 186-187) seoses müüja juriidilise aadressi ja sõiduki numbriga ei oleks piisavad, et tõendada kaebaja pahausksust. See kaebaja väide võiks samuti olla asjakohane, kui tegemist oleks ainukese tehingute kohta vormistatud dokumentide fiktiivsusele viitava asjaoluga, mille maksuhaldur on tuvastanud. Praeguses asjas on see aga üks mitmest maksuotsuses tuvastatud asjaolust. Maksuhaldur on seejuures õigesti märkinud, et OÜ-d Imantstrans puudutavatel arvetel olevad andmed on ekslikud või puudulikud. Kaebaja poolt OÜ Imantstrans tehingute kohta koostatud
  2. septembri
  3. a arvele on märgitud sõiduauto XXX XXX, mille omanik V. O. ei ole maksuhaldurile antud seletuse kohaselt (II kd, tl 209 ja 215) selle autoga transporditeenuseid osutanud ega kaupa vedanud ja nii OÜ Base Metal kui OÜ Imantstrans nimed on V. O.le võõrad. Samuti kinnitas sõiduki omanik, et autot ei ole kasutanud tema poeg, kes on sõiduki tehnilises passis märgitud volitatud kasutajaks. Asjaolu, et volitatud kasutajal oli teoreetiliselt õigus autot kasutada, ei tähenda, et ta seda ka tegi. Kaebaja ei ole välja toonud ühtki mõistlikku põhjust, mille tõttu tuleks V. O. seletust pidada ebausaldusväärseks.
  4. ja
  5. septembri
  6. a arvele ei ole kaupa toonud sõiduki numbrit üldse märgitud, kuigi arvel oleva kauba kogust arvestades ei ole seda ilmselt võimalik käsitsi kohale tuua. Tõendid puuduvad selle kohta, et jäätmed oleks kohale toodud kaebaja transpordiga ning kaebaja ei ole andnud mõistlikku selgitust, kes ja millise sõidukiga konkreetsel juhul kaupa tõi. Kaebaja töötaja A. J., kes töötas põhiliselt tõstuki- ja autojuhina ning sõitis muuhulgas äriühingu mikrobussiga, kinnitas maksuhaldurile, et tema on K. Gasanbekovi ülesandel toonud metalli (alumiiniumradiaatoreid, alumiiniumist autode ilukatteid, akumulaatoreid, juhtmeid ja roostevabasid ribasid) autolammutusest, kuid teistelt klientidelt ei ole tema käinud mikrobussiga 131BCH metalli toomas (II kd, tl 191). OÜ Imantstrans juhatuse liige J. Paklinski on maksuhaldurile öelnud, et mõnikord viis kauba kaebajale kohale tema ise, mõnikord rentis sõiduki, mõnikord rentis auto sõbralt, kelle nime J. Paklinski ei avaldanud (II kd, tl 211-213). D. K., kes tegeles metalli vastuvõtmisega, ei mäletanud OÜ-d Imantstrans esindanud isiku nime, samuti seda, kelle auto tõi katalüsaatorid kohale ja miks näiteks
  7. septembri
  8. a arvele ei ole märgitud metalli toonud sõiduki nime (II kd, tl 188, 195). K. Gasanbekov on maksuhaldurile esialgu öelnud, et tema ei tea, kuidas Imantstrans OÜ tõi metalli kohale (I kd, tl 154), kuid hiljem ütles, et
  9. septembri
  10. a arvel märgitud kauba tõi kohale J. Paklinski oma sõiduautoga XXX XXX, kuid K. Gasanbekov ei tea, miks ei ole arvetel märgitud J. Paklinski sõiduauto numbrit (I kd, tl 157). Veel hiljem ütles K. Gasanbekov, et mõnikord tõi kaupa ka keegi noormees ja J. Paklinski tuli ise järgmisel päeval, kui vormistati akt-arve (I kd, tl 160). K. Gasanbekov ütles maksuhaldurile, et tema ei koosta akt-arveid, paneb ainult allkirja (I kd, tl 160), samas D. K. ütles maksuhaldurile, et ta ei tea midagi arvetele märgitud andmetest (auto number, Imantstrans OÜ juriidiline aadress) põhjusel, et arved koostas juhatuse liige (II kd, tl 195). Kohtuistungil ütles D. K. erinevalt maksumenetlusest, et tema koostas peale kauba vastuvõtmist arved (III kd, tl 108). Seega on kaebaja andnud ebajärjekindlaid selgitusi.
  11. Kaebaja leiab, et ta on nõuetekohaselt dokumenteerinud kauba liikumist, ega ole rikkunud

§ 28lg-s 11 sätestatud nõudeid.

Kaebaja arvates oli kauba soetamine OÜ-delt Imantstrans ja Regalstop ning edasimüük kaebaja raamatupidamises nii summaliselt kui koguseliselt 11

(18)jälgitav. Vajaduse korral oleks maksuhaldur pidanud nõudma kaebajalt maksumenetluses täpsemaid andmeid.

§ 28

lg-st 11 tulenevalt peab jäätmevaldajal olema ülevaade tema valduses olevate jäätmete liigist, hulgast ja päritolust, jäätmekäitluse seisukohalt olulistest omadustest ning jäätmetest tulenevast ohust tervisele, keskkonnale või varale. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et

§ 28lg-s 11 sätestatud nõue laieneb vaid metallijäätmetele keskkonnaministri 15.

aprilli

  1. a määruse nr 17 „Metallijäätmete täpsustatud nimistu“ tähenduses ning kõik OÜ-delt Imantstrans ja Regalstop soetatud kaubad sellesse nimistusse ei kuulu. Nimistusse ei kuulu katalüsaatorid (jäätmete liigi kood 160801), mida on nimetatud kõigil kolmel OÜ Imantstrans arvel (I kd, tl 186-187) ja Regalstop OÜ
  2. ja
  3. septembri
  4. a arvetel (I kd, tl 191). Samas kuuluvad metalljäätmete täpsustatud nimistusse OÜ Imantstrans
  5. septembri
  6. a arvel märgitud starterid ja generaatorid (jäätmete liigi kood 160298), Cu puhas (kood 170401), malm ja musta metalli jäätmed (kood 170405) ning alumiiniumisegu (kood 170402). Starterid, generaatorid ja alumiiniumisegu on märgitud ka OÜ Imantstrans
  7. septembri
  8. a arvele. Regalstop OÜ
  9. septembri
  10. a arvele (I kd, tl 192) on märgitud arvutiplaadid, muud kallid plaadid ja muud odavad plaadid (kõigil jäätmete liigi kood 160216), mis samuti kuuluvad jäätmete täpsustatud nimistusse. Kokku on kaebaja arvete kohaselt soetanud OÜ-lt Imantstrans 353,87 kg (neto) nimistusse mittekuuluvaid katalüsaatoreid ja 2101,15 kg (neto) nimistusse kuuluvaid metallijäätmeid ning Regalstop OÜ-lt 161,86 kg nimistusse mittekuuluvaid katalüsaatoreid, 1,42 kg + 1 tk nimistusse mittekuuluvat metalli Euroopa Fe ja 98 kg nimistusse kuuluvaid metallijäätmeid. Katalüsaatorite hind on vaidlusaluste arvete kohaselt oluliselt kõrgem kui metallijäätmete täpsustatud nimistusse kuuluvatel jäätmetel, kuid koguseliselt on kaebaja soetanud oluliselt rohkem selliseid jäätmeid, mille kohta pidi tal olema

kohane ülevaade tema valduses olevate jäätmete liigist, hulgast ja päritolust.

§ 28

lg 11 kohase ülevaate omamine tähendab kohtu arvates seda, et kaebajal on asjakohased andmed konkreetse hetke seisuga olemas ja neid andmeid on võimalik ka maksuhaldurile esitada. Olukord, kus maksuhalduril on teoreetiliselt võimalik hakata pearaamatu väljavõtete või muude dokumentide alusel neid andmeid välja arvutama, ei ole ülevaate omamine. Käesoleval juhul

mõttele vastavat ülevaadet kaebajal ei olnud või vähemalt ei esitanud kaebaja seda maksuhaldurile. Laoarvestuse täpsemat seisu kajastavad tabelid kustutas kaebaja ära. Mis puudutab metallijäätmete täpsustatud nimistusse mittekuuluvaid katalüsaatoreid, siis MKS ega RPS ei sätesta tõepoolest otsesõnu laoarvestuse pidamise kohustust, kuid MKS § 52 lg 2 kohaselt peab maksukohustuslane pidama arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta. MKS § 57 lg-st 3 tulenevalt peab raamatupidamis- ja maksuarvestuse korraldama nii, et mõistliku aja jooksul on võimalik saada ülevaade tehingute toimumisest ning maksustamise seisukohast tähendust omavatest asjaoludest, sealhulgas tuludest, kuludest, varast ja kohustustest. Maksuotsuse lk-l 3 ja lk-l 30-31 on maksuhaldur leidnud, et kaebaja soetas kontrolliperioodil katalüsaatoreid, vanametalli ja muid jäätmeid erinevatelt isikutelt, kuid kaebaja esitatud tõenditest ei ole võimalik tuvastada, milline oli kauba jääk kontrolliperioodi alguses, st 1. septembril 2010, kui palju kaupa 2010. a septembris juurde soetati ja müüdi ning milline oli metalli jääk liikide kaupa 30. septembri 2010. a seisuga ning seetõttu ei olnud võimalik kindlaks teha, kas OÜ-de Regalstop ja Imantstrans nimel koostatud arvetel kajastatud kaupa on tegelikult kaebajale müüdud. Enne maksuotsuse koostamist palus maksuhaldur korduvalt kaebajal esitada maksustamise seisukohast tähtsust omavat teavet ja tõendeid (I kd, tl 132136). K. Gasanbekov ütles korraldust täites maksuhaldurile, et 2010. a septembris ei peetud 12

(18)raamatupidamisarvestuses jäätmete arvestust summaliselt ega koguseliselt (I kd, tl 159). Samuti on K. Gasanbekov maksuhaldurile selgitanud, et jäätmete üle arvestuse pidamiseks täitis kaebaja kontrolliperioodil akt-arved, demontaažiakti, inventuuriakti ja saatelehe (I kd, tl 159). Eeltoodut arvestades on kaebajal alusetu maksuhaldurile ette heita, et maksuotsuses hinnatigi arvestuse olemasolu eeskätt nende kaebaja nimetatud tõendite alusel, võttes seejuures arvesse ka K. Gasanbekovi selgitust, et täpsemat summalist ja koguselist arvestust
  1. a kohta kaebajal ei olnud, ning D. K. selgitust, et muud laoarvestust peale kustutatud tabelite ei peetud. Kaebaja on esitanud kohtumenetluses täiendavaid tõendeid, kuid ei ole välja toonud mõjuvat põhjust, miks raamatupidamiskonto 41.1 väljavõte,
  2. juuni
  3. a saateleht ning
  4. ja
  5. juuni
  6. a inventuurilehed (III kd, tl 5 ja 27-28) on esitatud alles kohtumenetluses. Ometi on maksuhaldur juba
  7. märtsi
  8. a korraldusega (I kd, tl 135-136) palunud kaebajal esitada kõik dokumendid, mille abil on võimalik maksuhalduril saada vastus, kuidas toimus jäätmete laoarvestus koguseliselt ja summaliselt. Ja isegi kui see korraldus jäi kaebajale selgusetuks, siis hiljemalt kontrolliaktist (I kd, tl 104-129) pidi kaebaja mõistma, et maksuhaldur seab kahtluse alla kaebaja laoarvestuse olemasolu ja arvepidamise metalli liikide üle. Maksumenetluses tahtlikult või hooletusest esitamata jäänud tõendi võib jätta kohtumenetluses arvestamata (vt Riigikohtu seisukohad asjas 3-3-1-47-07), seetõttu kohus neid tõendeid sisuliselt ei uuri.
  9. Kaebaja arvates ei viita KMS § 37 lg 5 rikkumine maksupettusele, kui puuduvad andmed, et arvete koostamine klientide nimel oli erandlik või muudel juhtudel oli nõutav kokkulepe olemas. KMS § 37 lg 5 sätestab, et kauba soetaja või teenuse saaja võib väljastada arve maksukohustuslase või välisriigi maksukohustuslase poolt talle võõrandatud kauba või osutatud teenuse kohta, kui poolte vahel on enne käibe toimumist sõlmitud kirjalik kokkulepe selles, et kauba soetaja või teenuse saaja väljastab arve ning maksukohustuslane või välisriigi maksukohustuslane aktsepteerib seda. Kokkulepe peab sisaldama arvete maksukohustuslase poolse või välisriigi maksukohustuslase poolse aktsepteerimise korda. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajal OÜ-dega Imantstrans ja Regalstop kirjalikku kokkulepet ei olnud. Kaebaja väidab, et arve väljastamine KMS § 37 lg-s 5 sätestatud erikorra alusel oli tema praktikas ning laiemalt ka metallivaldkonnas tavapärane ja on esitanud selle tõendamiseks arveid teiste äriühingutega tehtud tehingute kohta (III kd, tl 84-95). Kohtule ei ole aga esitatud tõendeid selle kohta, kas kaebajal oli teiste äriühingutega olemas erikorra rakendamiseks nõutav kirjalik kokkulepe või mitte. Ja isegi kui KMS § 37 lg 5 sätestatud erikord oli kaebaja tavapärane praktika, ei välista see KMS § 37 lg 5 rikkumist, kui nõutav kirjalik kokkulepe puudus. Võib mõistlikult eeldada, et kui KMS § 37 lg-s 5 sätestatud erikorra kasutamine oli kaebaja tavapärane praktika, oli tavapärane ka see, et erikorras lepiti tehingu teise poolega kokku. Seetõttu ei ole maksuhaldur eksinud ka selles, et on nimetatud asjaolu maksuotsuse tegemisel arvestanud kui ühte asjaolu mitmest, mis viitab tehingute kohta vormistatud dokumentide fiktiivsusele. Kohtuistungil leidis kaebaja, et KMS § 37 lg 5 rikkumine tuleks üldse jätta tähelepanuta, sest OÜ-d Regalstop ja Imantstrans on kaebajale samuti (korrespondeeruva) arve esitanud. See väide võiks aga olla asjakohane vaid OÜ-d Regalstop puudutavas osas, sest toimikus puuduvad tõendid selle kohta, et OÜ Imantstrans oleks kaebajale arveid esitanud. OÜ Regalstop osas on lisaks kaebaja koostatud OÜ Regalstop nimele väljastatud arvetele olemas ka OÜ Regalstop enda koostatud arved. OÜ Regalstop poolt koostatud arveid ei ole kaebaja ka maksuhaldurile maksumenetluses esitanud, need esitas maksumenetluses maksuhaldurile OÜ Willemson seaduslik esindaja Evar Ilves (II kd, tl 94-95 ja 219). OÜ Regalstop koostatud arvetel kaebaja 13
(18)esindaja allkirja ei ole. Kuna kaebajal oli maksumenetluses kohustus esitada kõik vaidlusaluste tehingutega seotud dokumendid, võib mõistlikult eeldada, et kaebajal nimetatud arveid maksumenetluses ei olnudki. Ja isegi kui need olid kaebajal olemas, pole kaebaja välja toonud mõjuvat põhjust, miks ei saanud neid maksuhaldurile esitada. Seetõttu ei saa KMS § 37 lg 5 rikkumist jätta tähelepanuta.
  1. Kohus märgib, et OÜ Regalstop arvetega seoses on maksuhaldur täiendavalt tuvastanud, et kaebaja koostatud OÜ Regalstop nimele väljastatud akt-arved nr 1041 ja 984, mille kaebaja esitas tehingute tõendamiseks maksuhaldurile, ja OÜ Regalstop poolt maksuhaldurile esitatud sama numbriga arved on erinevad: kaebaja poolt maksuhaldurile esitatud akt-arvetel nr 1041 ja 984 on metalli tarninud auto kohta märgitud „Base Metal OÜ auto“, OÜ Regalstop poolt maksuhaldurile esitatud sama numbriga akt-arvetel on auto numbriks märgitud „445ARG“; samuti erinevad arvetel esindajate allkirjad (vrd I kd, tl 191-192 ja II kd, tl 85-86). Kaebaja ei ole nimetatud vastuolule mõistlikku selgitust andnud.
  2. Kaebaja arvates on maksuhaldur õigusvastaselt sekkunud tsiviilõiguslikesse tehingutesse, sest OÜ-dega Imatstrans ja Regalstop tehtud tehingute tõttu ei jää riigile maksutulu saamata. Kaebaja väitel tuleneb maksumenetluses tuvastatust, et nii kaebaja kui OÜ-d Imantstrans ja Regalstop on käibe deklareerinud ja kahe ettevõtja vaheline käive on kokkuvõttes maksuvaba. Maksuhaldur möönab kirjalikus vastuses kaebusele, et maksuotsuse lk-l 8 olev selgitus OÜ-le Imantstrans koostatud maksuotsuse sisu kohta on ebatäpne, kuid maksuhaldur on maksuotsuse lk-l 39 täiendavalt selgitanud, et OÜ Imantstrans
  3. a septembri käibemaksudeklaratsioonil kajastatud käive ei ole leidnud kinnitust ja reaalselt ei ole äriühing riigieelarvesse käibemaksu tasunud. Samuti on maksuhaldur maksuotsuse lk-l 39 märkinud, et OÜ Regalstop ei ole
  4. a septembris deklareeritud käibemaksu riigieelarvesse tasunud. Lisaks on maksuhaldur selgitanud (I kd, tl 62), et OÜ Willemson, kellelt OÜ Regalstop väidetavalt vanametalli soetas, ei ole
  5. a septembris sisendkäibemaksu deklareerinud, mis viitab sellele, et äriühing ei ole sel perioodil tegelikult kaupu soetanud, vaid on väljastanud üksnes arve. Kaebaja on sellegipoolest OÜ-de Imantstrans ja Regalstop arvete alusel oma sisendkäibemaksu vähendanud. Seega ei ole õige kaebaja väide, et kaebaja ning OÜ-de Imantstrans ja Regalstop vaheliste tehingute tulemusena ei ole riigil jäänud maksutulu saamata. Kohus märgib, et isegi kui deklareeritud käibemaks oleks tasutud, tekib ostjal õigus sisendkäibemaks maha arvata koheselt ja hoolimata sellest, kas müüja on oma kohustused riigi ees täitnud või mitte ning seetõttu ei saa ostjale täiendava käibemaksu määramist (alusetult maha arvatud sisendkäibemaksu tagasinõudmist) seada otseselt sõltuvusse asjaolust, kas müüja on lisatud käibemaksu müüjale üle kandnud (vt Tallinna Ringkonnakohtu
  6. aprilli
  7. a otsus haldusasjas 3-10-2629, p 14).
  8. Maksuotsuse põhjendusi ja eespool toodut kokku võttes leiab kohus, et käibemaksu määramist puudutavas osas ei anna kaebuse väited alust maksuotsuse tühistamiseks. II
  9. Kaebaja ei nõustu maksuotsuse järeldusega, et ta pole soetanud A. M.lt (arvel ja teistel kaebaja koostatud dokumentidel ka nimekuju A. M.) katalüsaatoreid
  10. septembri
  11. a aktarve nr SA10-992 alusel (I kd, tl 167). A. M.ga väidetavalt toimunud tehingu tõendamiseks on kaebaja esitanud maksuhaldurile lisaks akt-arvele veel rahvusvahelise kauba transpordi saatelehe (CMR), katalüüsmuundurite jäätmete 14
(18)ostulepingu nr L10-021, jäätmete vedamise infolehe, koopia A. M. passist,
  1. augusti
  2. a ettemaksuarve,
  3. augusti
  4. a hinna määramise akti ja sama kuupäeva maksumuse määramise akti,
  5. septembri
  6. a kreeditarve ja
  7. septembri
  8. a kassa väljamineku orderi nr 9987, mille kohaselt on K. Gasanbekovile antud arve nr SA10-992 alusel 97 115 krooni (I kd, tl 167-176). Ainuüksi tehingu kohta vormistatud dokumendid ja kaebaja kinnitus tehingu toimumise kohta ei tõenda siiski selle tehingu toimumist, kui muud tõendid seda järeldust ei kinnita. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja raamatupidamises on kajastatud ka teine sama kuupäeva ja numbriga akt-arve, mille kohaselt kaebaja soetas katalüsaatoreid I. P.lt (II kd, tl 181). A. M. nimele väljastatud arvel on tasumisele kuuluvaks summaks 97 115 krooni, I. P. nimele väljastatud arvel 1944 krooni. I. P. nimele väljastatud akt-arvel on tarnija auto numbriks märgitud xxx xxx, mis on märgitud ka A. M. akt-arvele. Maksuhaldur on kindlaks teinud, et auto xxx xxx kuulub I. P.le (I kd, tl 233-234). Maksuhalduri päringust Leedu maksuhaldurile selgus, et Leedu maksuhalduri andmebaasis ei ole A. M. nimelist isikut ega andmeid tema nimele väljastatud passi kohta, mille koopia kaebaja maksuhaldurile esitas, ning tehingu kohta vormistatud dokumentidel märgitud A. M. Leedu Vabariigi aadress on kehtetu (I kd, tl 182-183). Kuigi A. M. on passi koopia kohaselt Kirgiisi Vabariigi kodanik, on lepingus L10-021 A. M. kohta märgitud, et ta töötas Leedu Vabariigis ning jäätmete vedamise infolehel on A. M. kui kauba saatja kohta märgitud Leedu Vabariigi aadress, mille õigsust maksuhaldur Leedu maksuhalduri käest kontrollis. Ka CMR-l on saatja riigiks märgitud Leedu. Seda arvestades võis mõistlikult eeldada, et Leedu maksuhalduril on andmebaasis A. M. kohta andmeid ja päringuga saadud teavet ei ole vaja ebausaldusväärse või asjakohatu tõendina kõrvale jätta, nagu kaebaja kohtuistungil leidis. Kaebaja on topeltarvete olemasolu selgitanud sellega, et I. P. nimele trükiti arve ekslikult. K. Gasanbekov on
  9. märtsi
  10. a kirjalikus selgituses väitnud, et I. P. arve koostamise ajal puudus ettevõttel kassaprogramm ja arveid koostati Exceli programmis; uue arve alus kopeeriti vanalt arvelt;
  11. septembril 2010, kohe peale arve SA10-992 koostamist, alustati arve koostamist A. M.le, kes oli sel kuupäeval saabunud kaupa üle andma; pärast seda koostas D. K. arve Eesti kliendile ja K. Gasanbekov välismaisele tarnijale; K. Gasanbekov andis D. K.le korralduse Eesti arve kustutamiseks, kuid see korraldus jäi täitmata ja arve läks käiku (I kd, tl 167). Kohtu arvates on see selgitus ebaloogiline: kui kõigepealt koostati arve A. M.le ja seejärel I. P.le, on arusaamatu, kuidas sai A. M. arvele „ekslikult“ jääda I. P. auto number. Kui aga kõigepealt koostati arve I. P.le, kes tõi kaebajale tõepoolest kaupa, ei ole mõistetav, miks K. Gasanbekov andis D. K.le korralduse I. P.le koostatud arve kustutamiseks. Kaebaja on andnud vastuolulisi selgitusi ka selle kohta, millal A. M. katalüsaatorid kaebajale tõi. Kui K. Gasanbekovi eespool viidatud kirjalikust selgitusest (I kd, tl 167) võib aru saada, et kaup toodi juba (
  12. a) augustis, siis kaebuse (I kd, tl 12) kohaselt ei ole alust väiteks, et kaup toodi kaebajale
  13. augustil
  14. Eeldades, et kaup on siiski toodud juba
  15. a augustis, ei ole eluliselt usutav kaebaja selgitus, et A. M.l ei olnud piisavalt aega, et võtta vastu sularaha toodud kauba eest ning ta tuli rahale järele alles
  16. septembril 2010, samas kui A. M.l oli kauba toomise ajal piisavalt aega oodata, kuni kaebaja vormistab
  17. augusti
  18. a kuupäeva kandvad ettemaksuarve, hinna määramise akti ja maksumuse määramise akti, samuti oli pooltel aega allkirjastada jäätmete vedamise infoleht, mis kandis
  19. augusti
  20. a kuupäeva. Kui aga kaup toodi alles
  21. a septembris, nagu väidetakse kaebuses, on arusaamatu, miks kaebaja vormistatud dokumendid kannavad
  22. augusti
  23. a kuupäeva ning miks K. Gasanbekov on maksumenetluses kinnitanud kauba toomist augustis. A. M.t ei 15
(18)olnud maksuhalduril kaebaja esitatud andmete alusel võimalik kätte saada ja temalt tehingute kohta selgitusi võtta. Eeltoodud asjaolud kogumis tekitavad ka kohtu arvates põhjendatud kahtluse, et tehingud A. M.ga ei ole tegelikult toimunud ja kaebaja on püüdnud fiktiivsete dokumentide abil varjata sularaha väljaviimist äriühingust. Kui kaebaja ei ole A. M.lt arvel näidatud kaupa saanud, kuid on siiski koostanud selle tehingu kohta arve ja muud dokumendid, on mõistlik eeldada, et kaebaja teadis dokumentide fiktiivsusest.
  1. Maksuotsuses on loetud kaebaja poolt OÜ-dele Imantstrans ja Regalstop ning A. M.le kontrolliperioodil tehtud väljamaksed TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 alusel ettevõtlusega mitteseotud kuluks, mille eest tuleb kaebajal tasuda tulumaksu. TuMS § 51 lg 1 alusel peab residendist äriühing maksma tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt ning TuMS § 51 lg 2 p 3 kohaselt on väljamakse, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument, ettevõtlusega mitteseotud kulu. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-34-07 (p 15) leidnud, et nõuetekohasel algdokumendil tuleb RPS § 7 lg 1 p 3 kohaselt märkida ka tehingu majanduslik sisu ning kui tehingu majanduslik sisu on märgitud ebaõigesti, siis pole tegemist nõuetekohase algdokumendiga. Käesolevas asjas on tuvastatud, et arvetel on kajastatud tegelikkuses mittetoimunud tehingud ning kaebaja oli arvete fiktiivsusest teadlik.
  2. Kaebaja leiab, et maksuotsus tuleb tulumaksu määramist puudutavas osas tühistada tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest asjas 3-3-1-60-11, sest maksuhaldur ei ole maksuotsuses kaalunud, kas tulumaksu on võimalik määrata hindamise teel. MKS § 94 lg 1 ls 1 ja 2 kohaselt võib maksuhaldur tuvastada tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. MKS § 94 lg 2 sätestab, et hindamisel tuginetakse asjas kogutud andmetele, samuti maksukohustuslase majandustegevuse näitajatele, tema kulutustele või võrdlustele teistes sarnastes maksuasjades kindlakstehtud andmetega. Maksuotsuses esitatakse ka hindamise metoodika ja hindamisel kasutatud tõendid. Asjas 3-3-1-60-11 leidis Riigikohus, et kui äriühing on soetanud kaupa isikult, kes pole tegelik müüja ja äriühing pidi sellest teadma, kuid samas on alust eeldada, et kaup on siiski soetatud ja selle eest on makstud, siis on hindamise eesmärk selgitada välja, kui palju pidi äriühing maksma olemasoleva ja ettevõtluses kasutatava kauba soetamise eest. Hindamine on vajalik eelkõige selliste kaupade puhul, mille osas on mõistlik eeldada, et äriühing ei ole seda kaupa ise valmistanud ega tasuta saanud. Kui hindamise teel arvestatud summa on väiksem kui äriühingu raamatupidamises kajastatud väljamakse, siis tuleb vahe lugeda ettevõtlusest väljaviiduks ja maksustada tulumaksuga. Kui äriühing on teinud väljamakse väidetavalt soetatud teenuse eest (sh kauba valmistamise, nt ehitustööde eest), kuid teenuse saamise fakt või teenust osutanud isik ei ole usaldusväärselt tuvastatav, siis tuleb reeglina kogu väljamakse lugeda ettevõtlusest väljaviidud rahaks ning täies ulatuses maksustada. Arvestada tuleb, et ettevõtlusest välja viidud raha võidi kasutada vaidlusaluse teenuse eest tasumiseks füüsilistele isikutele, kes jätsid oma maksukohustused täitmata, kuna äriühingu raamatupidamises kajastatud kuludokumendil ei ole märgitud teenuse tegelik osutaja. Kui tundmatu füüsiline isik müüb isiklikus tarbimises tekkinud vanametalli või muid jäätmeid, siis tal vastavalt TuMS § 15 lg 4 p-le 4 tulumaksukohustust ei teki (p 33). 16
(18)Kohtu arvates ei saa viidatud lahendist teha järeldust, et hindamine on alati TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 alusel tulumaksu määramise eelduseks. Samuti erinevad käesoleva vaidluse asjaolud asjast 3-3-1-60-
  1. Erinevalt viidatud Riigikohtu lahendist, kus polnud kahtlust selles, et kaup oli reaalselt soetatud ja selle eest oli makstud, on praeguses asjas arvetel märgitud kauba soetamine (sh kolmandatelt isikutelt) vaidluse all. Maksuotsuse lk 3 ja 30-31 on maksuhaldur leidnud, et kaebaja soetas kontrolliperioodil katalüsaatoreid, vanametalli ja muid jäätmeid erinevatelt isikutelt, kuid kaebaja esitatud tõenditest ei ole võimalik tuvastada, milline oli kauba jääk kontrolliperioodi alguses, st
  2. septembril 2010, kui palju kaupa
  3. a septembris juurde soetati ja müüdi ning milline oli metalli jääk liikide kaupa
  4. septembri
  5. a seisuga ning seetõttu ei olnud võimalik kindlaks teha, kas maksuotsuses käsitletud arvetel kajastatud kaupa on tegelikult kaebajale müüdud. On tõsi, et kaebaja on kontrolliperioodil müünud sarnast kaupa, mis oli märgitud ka A. M. ning OÜ-de Imantstrans ja Regalstop arvetele. Maksuhaldur ei ole kahtluse alla seadnud, et kaebaja oli reaalselt tegutsev äriühing, kelle majandustegevuse sisuks oli muuhulgas erinevate metalli- ja muude jäätmete vahendamine. Tõendamata on aga see, et kaebaja soetas A. M. ning OÜ-de Regalstop ja Imantstrans arvetel märgitud summade eest arvetel märgitud kaupu ning müüs edasi just neid samu kaupu. Kaebaja puuduliku arvepidamise tõttu, mida kohus on käsitlenud täpsemalt käesoleva otsuse I osas, ei olnud maksuhalduril võimalik välja selgitada, kellelt, millises kogumuses ja millise maksumusega jäätmeid kaebaja tegelikult soetas. Seega ei saaks ka hinnata, kui palju tegi kaebaja kauba soetamiseks ettevõtlusega seotud kulutusi. Puudulik laoarvestus ja kaasaaitamiskohutuse täitmata jätmine ei saa seada kaebajat tulumaksustamisel paremasse olukorda võrreldes isikuga, kellel selline arvestus on olemas. Seetõttu ei ole alust tühistada maksuotsust põhjusel, et maksuotsuses ei ole kaalutud tulumaksu määramist hindamise teel.
  6. Eeltoodut arvestades ei anna kaebuse väited maksuotsuse tühistamiseks alust ka tulumaksu määramist puudutavas osas. See tähendab, et kaebus jääb tervikuna rahuldamata. III
  7. Käesolevas asjas on menetlustoiminguid tehtud nii enne kui pärast
  8. jaanuari 2012, seega tuleb HKMS § 285 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotusele kohaldada nii enne kui pärast
  9. jaanuari 2012 kehtivat HKMS-i. Menetluskulud jäävad HKMS vana redaktsiooni § 92 lg 1 ja § 93 lg 1 ning kehtiva HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel kummagi poole enda kanda, sest otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud. Monika Laatsit TALLINNA RINGKONNAKOHTU 30.01.2013 KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON
  10. Rahuldada Base Metal OÜ apellatsioonkaebus osaliselt ning tühistada Tallinna Halduskohtu 31.07.2012 otsus haldusasjas nr 3-11-1395 osas, millega kohus jättis rahuldamata Base Metal OÜ kaebuse Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 02.05.2011 maksuotsuse nr 12.2-3/6536-35 tühistamiseks tulumaksu puudutavas osas, so summas 11 082,02 eurot. 17
(18)
  1. Teha vastavas osas uus otsus ning tühistada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 02.05.2011 maksuotsus nr 12.2-3/6536-35 tulumaksu puudutavas osas, so summas 11 082,02 eurot.
  2. Mõista Maksu- ja Tolliametilt Base Metal OÜ kasuks välja menetluskulud summas 4137 (neli tuhat ükssada kolmkümmend seitse) eurot ja 97 senti.
  3. Võtta asja materjalide juurde Base Metal OÜ poolt 10.12.2012 täiendavalt esitatud dokumendid: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 06.12.2011 maksuotsus nr 12.2.3/8287-28 ning Maksu- ja Tolliameti 08.02.2010 vaideotsus nr 6-1/638-
  4. 18
(18)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.