TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-2031 Otsuse kuupäev 28. märts 2012 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Heiko Vardja kaebus Tartu Vangla 23. mai 2011. a

§ 54

, määratud karistus on ebaproportsionaalne, haldusakt ei vasta vorminõuetele ning vaidemenetluses on rikutud menetlusnorme (

§ 84lg 1), kuna vaiet ei lahendatud 30 päeva jooksul.

1. Kaebaja leiab, et Tartu Vangla 23.05.
2. a käskkiri nr 1-4/1374 on õigustühine. Kaebajale jääb arusaamatuks, mille eest teda karistati. Vaideotsuses nr E5 310-1 on märgitud, et kaebaja kasutas füüsilist jõudu ning see on kvalifitseeritav Tartu Vangla kodukorra p 7.2.4 järgi füüsilise vägivallana. Samas on vangla 19.09.2009 vaideotsuses nr E5335 tunnistanud, et füüsilise jõu kasutamine ei ole karistatav vanglas kehtivate õigusaktide kohaselt, samuti märgib vangla julgeoleku töötaja K. Kann 08.02.2011 vastuses märgukirjale nr V1-9916, et füüsilise jõu mõistet Tartu Vangla kodukorra p 7.2.4 ei käsitle. Tartu Vangla kodukorras on keelatud kasutada füüsilist vägivalda, ei ole öeldud, et ei või kasutada füüsilist jõudu. Tartu Vangla 23.05.2011 käskkirjast nr 1-4/1374 ei nähtu, et füüsilise jõu kasutamine on kvalifitseeritav füüsilise vägivallana. Põhjendused peavad olema toodud käskkirjas, seega on nii käskkiri kui ka vaideotsus õigustühine, samuti on käskkiri ebaproportsionaalne.
3. Ebaproportsionaalne on käskkiri kaebaja arvates seetõttu, et samaväärsete rikkumiste eest on teisi kinnipeetavaid karistatud leebemalt. Näitena toob kaebaja kinnipeetav Eigi Uiga distsiplinaarmenetluse materjalid. E. Uigat karistati samade õigusaktide samade punktide rikkumise eest 10 päeva kartseriga, kusjuures oli tuvastatud, et E. Uiga lõi kaaskinnipeetavat, kaebaja karistamise puhul oli tegemist väidetavalt füüsilise jõu kasutamisega. Samuti oli E. Uigal rikkumise toime panemise ajal 5 kehtivat distsiplinaarkaristust, kaebajal distsiplinaarkaristused puudusid. Samuti toob kaebaja näitena kinnipeetav Madis Pretke distsiplinaarkaristuse, keda samade õigusaktide punktide rikkumise eest karistati 7 päevase kartserikaristusega.
4. Kaebaja leiab, et talle kohaldati täiendavaid julgeolekumeetmeid VangS § 69 kohaselt alusetult ning ta pidi kandma karistust väidetava rikkumise eest. Julgeolekuosakonna 26.04.2011 käskkirjas nr 1-4/1088 on toodud, et kindlaks on tehtud, et väidetava rüseluse algatajaks oli kaebaja. 27.04.2011 õiendil on kirjas, et asjaolude kontrollimisel on K. Meho rüseluse asjaolud kindlaks teinud 27.04.
5. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks lasi lasti asjaolusid kindlaks teha veel 27.04.2011, kui asjaolud olid tuvastatud juba 26.04.2011, seega on õigusvastane täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine 26.04.
6. Kaebaja ei nõustu vangla väitega, et kaebajal jäi märkamata ametnik M. Ehamaa seaduslik korraldus seetõttu, et kaebaja tähelepanu oli suunatud maadlemisele. Kaebaja selgitab, et ei ole võimalik kambris olles kuulda, mida ametnik ukse taga räägib ja kellega räägib. Ametnik ei avanud ust ega ukse toiduluuki, kui korralduse andis. Seega ei võinud ka aru saada, kellele oli korraldus suunatud.
7. Vangla peab karistuse määramisel kaaluma ka asjaolusid, kas lubada kinnipeetavale kartseris viibimise ajal erinevaid hüvesid, Vangs § 651 lg 4 tuleneva piirangu puhul ei ole tegemist automaatse keeluga. Vaidlusalusest käskkirjast ei nähtu, et oleks nende asjaoludega arvestatud, seetõttu on käskkiri kaalutlusvigadega. 2 VangS § 63 lg 3 kohaselt on distsiplinaarkaristuse määramisel vangistuse täideviimise eesmärgi arvestamine kohustuslik kaalutlus, mille kõrval hinnatakse ka muid asjaolusid. Vastustaja põhjendab vaidemenetluses, et karistuse määramisel arvestati seda, et kaebajal olid varasemalt distsiplinaarkaristused, seda põhjendust ei ole aga toodud vaidlusaluses käskkirjas. Karistuse määramisel ei ole arvestatud ka kaebaja eelneva käitumisega. Vangla poolt vaidemenetluses toodud põhjendusi käskkirjas nr 1-4/1374 ei nähtu, seega ei ole võimalik kontrollida, kas nendega ka tegelikult karistuse määramisel arvestati. Samuti peavad käskkirjas olema välja toodud kõik muud asjaolud, mida karistuse määramisel arvesse võeti. Muud asjaolud on vastustaja poolt lisatud alles vaideotsuses. Vaideotsuses toodud asjaolud, mida käskkirjas ei nähtu, on jäänud osaliselt ebaselgeks.
8. Kaebaja märgib veel, et vastustaja väide, et kaebaja on tutvunud 04.07.2009 Tartu Vangla kõigi õigusaktidega, on alusetu. Kaebaja on tutvunud 04.07.2009 vaid Tartu Vangla kodukorraga. Vastustaja vastuväited
9. Tartu Vangla on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Tartu Vangla jääb kaebaja vaide rahuldamata jätmise otsuses toodud seisukohtade juurde ega pea vajalikuks neid korrata. Halduskohutusse esitatud kaebuse kohta märgib vastustaja järgmist.
10. Kaebaja ei ole kordagi vaielnud vastu sellele, et tema ja kambrikaaslase Raivo-Roman Kivioja vahel 26.04.2011 kambris nr 371 kella 6.55 ajal füüsiline kontakt toimus. Füüsilise kontakti toimumist kinnitab ka teine osapool, kambrikaaslane Raivo–Roman Kivioja, ning selle toimumist pealt näinud valvur M. Ehamaa oma 26.04.2011 ettekandes nr
11. Seega ei ole vaidlust selle üle, et füüsiline kontakt toimus. Läbiviidud distsiplinaarmenetluse käigus leidis tuvastamist, et füüsilise kontakti algatajaks oli kaebaja ning tegemist ei olnud hommikvõimlemise käigus toimunud „maadlusega“ nagu on väitnud kaebaja, vaid vanglasiseste põhimõtete erinevusest tekkinud sõnavahetusega, mis läks üle füüsiliseks konfliktiks ja mille algatajaks oli kaebaja.
12. Lähtudes sellest, et distsiplinaarkaristuse määramine on isikuline, jätab vastustaja tähelepanuta, kui asjasse mittepuutuvad, kaebaja poolt kaebuse täiendusena saadetud kinnipeetava E. Uiga distsiplinaarmenetluse materjalid ning märkused kinnipeetava M. Pretke distsiplinaarkorras karistamise kohta, kuna need ei puuduta kaebajale määratud distsiplinaarkaristamise käskkirja kehtivust ega pea vajalikuks nendest lähtuvalt kaebusele vastata.
13. Kaebaja on märkinud vaideotsuse tühistamise põhjusena asjaolu, et selle tegemisel rikuti

§ 84lg 1 ja vaideotsus tehti tähtaega ületades.

Riigikohus on oma 01.06.2011 otsuses nr 33-1-20-11 märkinud, et vaideotsuse peale saab kaebuse esitada ainult siis, kui sellega on rikutud kaebuse esitaja õigusi vaideesemest sõltumata.

§ 58

sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuna kaebaja on kasutanud temale VangS § 11 lg 5 tulenevat õigust ja pöördunud kaebusega vaide esemeks olnud haldusakti tühistamise nõudes halduskohtusse, siis ei saanud vaideotsuse mittetähtaegne tegemine rikkuda kaebaja õigusi ning kaebaja ei saa

§-st 58 lähtuvalt nõuda vaideotsuse tühistamist põhjusel, et otsuse tegemisel rikuti menetlustähtaega. 3 Kohtu põhjendused ja otsus

1. Kaebeõiguse aluseks halduskohtus on kaebaja õiguste kaitse. Nähtuvalt halduskohtu poolt eelmenetluses välja selgitatud kaebuse eesmärgist, leiab kaebaja, et temale distsiplinaarkaristuse määramist reguleeriv käskkiri rikub tema õigusi, samuti rikuti tema õigusi vaidemenetluses ja vaidlustatud käskkirja täitmisele pööramise (sh seonduvalt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine) käigus. Vastustaja on seevastu seisukohal, et kaebaja õigusi ei ole käskkirjaga rikutud. Vaideotsusega ei saadud aga kaebaja õigusi rikkuda.
2. Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et vaidlustatud käskkirja puhul on tegemist õiguspärase haldusaktiga, mille alusel kaebaja poolt distsiplinaarkaristuse kandmisel ei ole rikutud kaebaja õigusi. Vaideotsus on formaalselt õigusvastane, kuid kuna vaideotsuse formaalne õigusvastasus ei ole kaasa toonud vaideotsuse materiaalset õigusvastasust ja seeläbi kaebaja õiguste rikkumist, ei kuulu ka vaideotsus tühistamisele.
3. Halduskohus ei saa asjas kogutud tõendite pinnalt jagada kaebaja seisukohta, et vaidlustatud käskkirja puhul ei ole tegemist õiguspärase haldusaktiga (

§ 54

). Kaebaja ei ole tõendanud, et vaidlustatud käskkiri ei ole antud selleks pädeva haldusorgani pool. Käskkiri on antud käskkirja andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja on sellega kooskõlas. Käskkiri on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab ka vorminõuetele. 17. Halduskohus ei nõustu kaebajaga, et vaideotsuse puhul on vastustaja eiranud

§ 84lg-s 1 sätestatud 10 päevast vaide läbivaatamise tähtpäeva. Nimelt sätestab Vang

S § 1 1 lg 7 vaide läbivaatamiseks vastustajale 30 päevase tähtaja, mis on kooskõlas kaebaja poolt osundatud

§ 84lg-s 1 sätestatuga.

Vaideotsus on vastustaja poolt asjas tehtud 25.07.

1. a (tlk 27-29). Seega on kaebaja õigesti osundanud vastustaja poolt tähtaja eiramisele, sest vaideotsuse kohaselt on kaebaja vaide esitanud 20.06.
2. a. Halduskohus on aga seisukohal, et vastustaja on õigesti osundanud

§-le 58, mille kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Halduskohus on seisukohal, et mõne päevane 30 päevase tähtaja eiramine vastustaja poolt ei ole asjas kogutud tõendite kohaselt mõjutanud asja otsustamist, mille tõttu jääb vaideotsus sel motiivil tühistamata. 18. Vaidlustatud käskkirja puhul ei ole tegemist tühise haldusaktiga, kuna käskkiri ei vasta tühise haldusakti tunnustele, mis on sätestatud

§-s

1. Nagu juba osundatud, karistati kaebajat Tartu Vangla kodukorra p 7.2.4 ja VangS § 67 p 1 sätestatud nõuete süülise rikkumise eest. Kodukorra p 7.2.4 kohaselt on kinni peetavatel isikutel keelatud kasutada teiste isikute suhtes füüsilist vägivalda. Vastuseks kaebajale märgib halduskohus, et kaebaja süü kodukorra p 7.2.4 rikkumises on tõendatud. Füüsilise vägivalla kasutamine on oma sisult laiem mõiste, kui kaebaja poolt osundatud füüsilise jõu kasutamine. Seetõttu puudub vastuolu kaebaja poolt osundatud vaideotsuse ja käskkirja vahel. Kaebaja on menetluses oma tegevust nimetanud hommikuvõimlemise käigus kambrikaaslasega maadlemiseks, mille käigus tekkisid kambrikaaslasele vigastused. Isegi kui asuda seisukohale, et kaebaja vigastas kambrikaaslast maadlemise käigus, ei ole kambrikaaslase vigastamine kooskõlas kodukorra p 7.2.4 sätestatuga. Kaebaja kambrikaaslase Raivo-R. Kivioja seletusega vanglale (tlk 45) on tõendatud, et kaebaja ja tema vahel tekkis vaidlus, kasutati tugevat häält ja vihaseid sõnu. Seega väljus kaebajale inkrimineeritud tegevus maadluse raamidest, kuna mõlemad kambrikaaslased said kehavigastusi ja üldteadaolevalt ei tohi maadluse kui spordiala käigus tahtlikult tekitada teisele vigastusi. Kambrikaaslasele kehavigastuste tekitamine saab toimuda antud asjaoludel aga ainult füüsilise 4 vägivalla käigus, kuna R.-R. Kivioja on tunnistanud, et tema ja kaebaja vahel oli vaidlus, mis objektiivselt päädis füüsilisest tegevusest tulenevate vigastustega Kiviojal. Kuna tõendatud on vaidlus kambrikaaslaste vahel, pole tegemist maadlusega hommikuvõimlemise ehk spordi mõttes, mille tõttu on kaebaja tegevus vastustaja poolt õigesti kvalifitseeritud füüsilise vägivallana, mis ei ole lubatud kodukorra p 7.2.4 kohaselt. VangS § 67 p 1 kohaselt on kaebaja kinnipeetavana aga kohustatud vangla sisekorda reguleerivat eeskirjade täitmiseks, milleks muuhulgas on vangla kodukord, mida kaebaja on rikkunud.
2. Üldise võrdsusõiguse kohaselt tuleb võrdselt kohelda võrdseid. Vastustaja on õigesti osundanud, et karistamine toimub isikuliselt. Halduskohus on seisukohal, et võrdusõiguse rikkumine kaebaja suhtes ei ole asjas kogutud tõenditega tõendatud. Kaebajat on karistatud distsipliinirikkumise eest VangS § 63 lg 1 p 4 sätestatud sanktsiooni piires. Vastustaja on käskkirjas oma kaalutlused esitanud. Kaebaja poolt osundatud kinnipeetavate suhtes vastustaja poolt antud käskkirjade puhul on eelduslikult tegemist kehtivate haldusaktidega. Võrdsusõiguse rikkumist ei tõenda ainuüksi asjaolu, et kaebaja on arvamusel, et samalaadsete rikkumiste eest on teisi kinnipeetavaid alusetult karistatud temale määratud karistusest leebemate karistustega.
3. Vastuseks kaebaja väitele täiendavate julgeolekumeetmete alusetu kohaldamise kohta selgitab halduskohus, et täiendavata julgeolekumeetmete ja distsiplinaarkaristuse puhul ei ole tegemist samasisuliste meetmetega. Täiendavaid julgeolekumeetmeid on kaebuses toodud asjaoludel kaebaja suhtes kasutatud koheselt pärast
4. aprilli intsidenti, mille eest kaebajat karistati vaidlustatud käskkirjaga. Täiendavaid julgeolekumeetmeid kasutatakse julgeoleku tagamiseks vanglas. Vaidlustatud käskkirjal on aga karistuslik funktsioon, mille andmise menetluses oli tõendite kogumine
5. aprillil kooskõlas kehtiva õigusega. Asja materjalidest ei nähtu, et sel kuupäeval oleks tõendeid kogutud
6. aprillil antud julgeolekumeetmetega seonduva käskkirja menetluses või sel kuupäeval tehtud otsustuse tagantjärgi põhjendamiseks.
7. Vaidlustatud käskkirjaga ei ole karistatud kaebajat vanglaametniku seadusliku korralduse täitmata jätmise eest, mille tõttu ei ole kaebaja väited seonduvalt ametniku korralduse mittekuulmisega seotud vaidlustatud käskkirja õiguspärasuse küsimusega.
8. Vaidlustatud käskkirjaga ei ole reguleeritud karistuse täideviimisega seonduvat, seetõttu ei ole käskkiri vastuolus ka kaebaja poolt osundatud Vangs § 651 lg-ga
9. Kaebaja ei ole välja toonud selliseid asjaolusid, mis viitaks osundatud sätte eiramisega kaebaja õiguste rikkumisele. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri ei pea kehtiva õiguse kohaselt sisaldama karistuse täideviimisega seonduvaid kaalutlusi, seetõttu ei saa olla ka käskkirjas neid kaalutlusvigu, mida leiab kaebaja.
10. Erinevalt kaebajast on halduskohus seisukohal, et karistuse liigi valik on käskkirjas põhjendatud ja seeläbi kontrollitav. Asjaolu, et vaideotsuses on käsitletud vaides selle esitaja poolt toodud asjaolusid, ei muuda käskkirja kaebaja õigusi rikkuvaks. Kaebajat on karistatud Tartu Vangla Kodukorra eiramise eest, mille tõttu on ainetu vaidlus selle üle, kas kaebajale on tutvustatud kogu vangistuse täideviimist puudutavat kehtivat õigust või mitte.
11. Neil asjaoludel ja HKMS §-dest 156-158 juhindudes jääb kaebus rahuldamata.
12. Poolte menetluskulud jäävad nende enda kanda. Roby Koik kohtunik 5