3-12-2348/45

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-2348 Otsuse kuupäev

1. aprill 2013 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi OÜ Virumaa Veepumbakeskus kaebus Maanteeametile ebaseadusliku teerajatise likvideerimisele kohustava ettekirjutuse andmise kohta ettekirjutuse tegemiseks. Menetlusvorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja: OÜ Virumaa Veepumbakeskus, esindaja Jaan Nummert Vastustaja: Maanteeamet, esindaja Martti Kangur Kolmandad isikud: OÜ Müüriku Farmer, esindaja Endel Mäesepp ning OÜ Antaares ja OÜ KJK Autoremont, esindaja Tiia Tafenau RESOLUTSIOON
2. Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata.
3. Mõista OÜ-lt Virumaa Veepumbakeskus menetluskuluna välja OÜ Auronix kasuks 240 kakssada nelikümmend) eurot ja OÜ KJK Autoremont kasuks 240 (kakssada nelikümmend) eurot. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 06.05.
4. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE EELNEV KÄIK
5. 08.10.2012 koostatud notariaalse lepinguga (tl 77-87) võõrandas OÜ Müüriku Farmer OÜ-tele Auronix ja KJK Autoremont ligikaudu 400 m2 suuruse maatüki Väike-Maarja vallas Müüriku külas. 26.09.2012 kirjas nr 7.-2.6/1063 (tl 109) selgitas Väike-Maarja Vallavalitsus Maanteeametile Mäe kinnistule rajatava teega seoses kavandatavaid tegevusi. 27.09.2012 väljastas Maanteeameti ida regioon juurdepääsutee rajamise tingimused Rakvere-Väike-Maarja-Vägeva maantee 26 kilomeetril (tl 12 ja 110-112) ning andis 13.10.2012 loa teetööde teostamiseks teemaal ja teekaitsevööndis (tl 122). 19.10.2012 koostas OÜ Virumaa Veepumbakeskus Väike-Maarja Vallavalitsusele, Lääne-Viru Maavalitsusele ja Maanteeametile adresseeritud avaldus-teabenõude (tl 18-20), palus vallavalitsusel tühistada endale kuuluvate kinnistute kõrval alustatud tee projekteerimistingimused, ehitusloa ja peatada ebaseaduslik ehitustegevus. Ühtlasi palus ta Maanteeametit võtta tarvitusele meetmed ebaseaduslikust ehitustegevusest tuleneva liiklusohu vastu ning anda vajadusel juhised ja ettekirjutused teelaadse moodustise sulgemiseks. 23.10.2012 teatas Väike-Maarja Vallavalitsus avaldajale, et tegemist on erateega, selle ehitamiseks pole tee-ehitusluba vaja, rajatud eratee ei ole ebaseaduslik ja vallavalitsusel pole õigust teha omanikule ettekirjutust tee kõrvaldamiseks (tl 2627). Maanteeameti 30.10.2012 vastuses (tl 34) selgitati, et avaldust käsitleti üksnes märgukirjana. 20.02.2013 sõlmisid OÜ KJK Autoremont ja OÜ Auronix Väike-Maarja Vallavalitsusega eratee avalikku kasutusse andmise kohta lepingu (tl 185-186). 28.02.2013 vastu võetud otsusega nr 5 määras Väike-Maarja Vallavolikogu tee avalikuks kasutamiseks. 01.03.2013 teatasid Raul Roots ja OÜ KJK Autoremont Väike-Maarja Vallavalitsusele, et likvideerivad alates 04.03.2013 oma kinnistid läbiva eratee (tl 190). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
6. 08.11.2012 esitas OÜ Virumaa Veepumbakeskus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 1-8), kirjeldas sõnaohtralt Väike-Maarja vallas Mäe kinnistul toimuva tee ehitamisega seonduvat, enda pöördumisi ja neile antud vastuseid ning palus kohustada Maanteeametit tegema selle kinnistu omanikule ettekirjutus ebaseadusliku teerajatise likvideerimiseks. 23.12.2012 esitas kaebaja kohtu nõudel (tl 52) korrastatud väidetega kaebuse (tl 58-60). Selles jäi ta varasemalt esitatud nõude juurde ning selgitas, et saatis ebaseadusliku rajatise kõrvaldamiseks ettekirjutuse tegemise nõudega avalduse 19.10.2012 muuhulgas ka Maanteeametile, kuid see jättis avaldusele reageerimata, ehkki oli pädev ettekirjutust tegema. Oma nõuet põhjendas ta väidetega, et uus tee ehitatakse ilma nõusolekuta tema teest ca 5 meetri kaugusele, kuigi eratee kaitsevööndi ulatus peab olema vähemalt 10 meetrit ja sinna ei tohi tee omaniku nõusolekuta peale- või mahasõiduteid rajada. 25.01.2013 edastatud täienduses (tl 155-157) teatas kaebaja, et ta ei ole põhimõtteliselt uue tee vastu ega soovigi ilmtingimata selle kõrvaldamist, kui vajalikud tingimused oleks täidetud ning lisas, et antud ebamäärane olukord võib luua talle tulevikus varalise kahju ja tekitada probleeme detailplaneeringu menetluses. 18.03.2013 täienduses (tl 223-224) märkis kaebaja, et maanteeameti poolt oleks pidanud enne tee rajamise otsustamist olema kõik läbi kaalutud, praegu aga on Pikk 34 kinnistu väljapääs avalikult kasutatavale teele jäetud ebaselgeks.
7. Maanteeamet pidas oma vastuses (tl 104-106) kaebust lubamatuks, palus menetlus lõpetada või kaebust mitte rahuldada ning märkis, et tal puudub õigus teha riiklikku järelevalvet kaebaja poolt soovitud viisil. Seejuures ta väitis, et saab kontrollida õigusaktide täitmist ja teha ettekirjutusi üksnes avalikult kasutataval riigimaanteel ning lisas, et kuna kehtiv teeseadus ei näe erateele ette kaitsevööndi laiust, pole uue tee ehitamine aset leidnud tee kaitsevööndis.
8. Kolmanda isikuna kaasatud OÜ Müüriku Farmer palus jätta kaebuse rahuldamata, teatas vaidlusaluse tee aluse maa müügist ning väitis, et pole tee ehitamise üksikasjadega kursis (tl 74-75). Kolmandate isikutena kaasatud OÜ Auronix ja OÜ KJK Autoremont seisukohas (tl 126-129) paluti samuti menetlus kaebuse lubamatuse tõttu lõpetada või kaebust mitte rahuldada, selgitati uue tee rajamist tinginud asjaolusid ning märgiti, et kuna ehitati erateed, polnud projekti koostamine, ehitusluba ja naaberkinnistute omanikega kooskõlastamine vajalik. Veel märgiti, et seadus ei näe erateele kaitsevööndit ette, vaidlusaluse tee puhul puudub ka seda kehtestav detailplaneering, seetõttu polnud vajalik uue tee rajamist kaebajaga kooskõlastada ning ametiisikutel ei ole alust järelevalve teostamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks. 2 08.03.2013 esitasid kolmandad isikud kumbki 240 euro suuruse menetluskulu hüvitamise nõude (tl 191-196), märkisid täiendavalt, et Maanteeameti kooskõlastuse tingimuste täitmisele saab hinnangu anda alles kõigi ehitusalaste ja juriidiliste toimingute lõpule jõudmisel ning lisasid, et vaidlusalune tee on määratud Väike-Maarja Vallavolikogu 28.02.2013 otsusega avalikuks kasutamiseks, nemad on teatanud senise tee likvideerimisest oma kinnistute osas ja seega on uus tee ainus võimalus kinnistutelt Pikk 34a, 34b ja 36 riigimaanteele pääsemiseks (tl 182-183). KOHTU PÕHJENDUSED
9. Käesolevas asjas on pooltel vaidlus selle üle, kas kaebajal on õigust nõuda Maanteeametilt kinnistu omanikele tee likvideerimise kohta ettekirjutuse tegemist. Seega on kohtul vaja lahendada küsimused, milline täpselt on Maanteeameti pädevus riikliku järelevalve teostamisel ning kas käesoleval juhul esinevad kaebuse nõudes märgitud ettekirjutuse tegemist õigustavad asjaolud.
10. Tee suhtes esitatavaid nõudeid, tee omaniku ja liikleja õigusi ja kohustusi ning teehoiu, tee kasutamise ja kaitse korraldamist reguleerib teeseadus. Selle § 4 lg-te 1, 3 ja § 52 kohaselt on avalikult kasutatavaks teeks riigimaantee, riigi talitee, kohalik tee ja kohalik talitee. Juriidilise või füüsilise isiku kinnisasjal paiknev tee on eratee. See määratakse avalikuks kasutamiseks omaniku nõusolekul ja tingimustel ning temaga sõlmitud lepingu alusel riigi huvide puhul Maanteeameti ja kohalike huvide puhul valla- või linnavolikogu poolt. Sama seaduse § 19 lg-test 1, 4 ja § 21 lg-test 1, 2 tuleneb, et ehitusprojekt või teetööde kirjeldus ja tee-ehitusluba on ehitamise kohustuslikuks aluseks vaid avaliku tee puhul, eratee ehitamisel otsustab projekti või teetööde kirjelduse vajaduse üle tee omanik. Vaidlusalune tee ehitati Väike-Maarja valla Müüriku küla territooriumile erateena ja selle avalikku kasutusse määramine toimus alles Väike-Maarja Vallavolikogus 28.02.2013 vastu võetud otsusega nr
11. Seega ei olnud kohustust koostada tee ehitamiseks projekti või teetööde kirjeldust ega olnud vajadust kooskõlastusi küsida. Kohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt ongi Maanteeamet väljastanud tingimused, teetööde kirjelduse ja teehoiuväliste tööde loa üksnes riigimaanteele mahasõidu rajamiseks. Kaebaja võimalus oma väidetavate õiguste kaitseks ei saa tuleneda kaebuses viidatud teeseaduse § 36 lg-st 1 ning majandus- ja kommunikatsiooniministri 05.09.2003 määruse nr 223 redaktsioonis kehtivast teede- ja siseministri 28.09.1999 määrusega nr 59 kinnitatud „Tee ja tee kaitsevööndi kasutamise ja kaitsmise nõuetest“. Vastav seadusesäte keelab küll tee omaniku nõusolekuta rea tegevusi, sealhulgas ka maha- ja pealesõidutee rajamise tee kaitsevööndis, kuid mõlemad nimetatud määrused on vastu võetud sama seaduse § 32 lg 3 alusel, mis annab vastavale ministrile õiguse kehtestada vaid tee ja tee kaitsevööndi kasutamise ning kaitsmise nõuded. Erinevat liiki teede kaitsevööndite ulatused on kehtestatud teeseaduse §
12. Kuna selles sisalduv ei kehtesta alates 27.02.2005 enam eratee kaitsevööndi laiust, pole kohaldatav ka määrustega kinnitatud nõuete punkti 12 vastav osa. Seda, et kaebaja poolt enda omaks väidetud senise eratee suhtes oleks olemas tee kaitsevööndi ulatust määratlev detailplaneering või mistahes muu dokument, pole keegi väitnud ega tõendanud.
13. Riikliku järelevalve ulatus tee ehitamisel on reguleeritud teeseaduse § 20 lg-tes 1, 2 ja
14. Kehtestatu kohaselt on Maanteeamet pädev teostama ehitusjärelevalvet tee-ehitusloa olemasolu, ehitustööde seadustele, projektidele ja kehtestatud normidele ning ehitusloaga kehtestatud nõuetele vastavuse üle üksnes avalikult kasutatavatel teedel, eratee ehitustöödel ehitusjärelevalvet ei tehta. Sama seaduse § 39 lg 1 p 1 tulenevalt piirneb Maanteeameti järelevalve õigus tee kasutamise ja kaitsmise osas vaid riigimaanteedega. Käesoleva juhtumi puhul on riigimaanteega seotud vaid vaidlusaluse eratee maha- ja pealesõiduga seotud osa. Juhul, kui asuda seisukohale, et Maanteeamet oli kohustatud selles osas riiklikku järelevalvet teostama, ei tulene teeseaduse § 20 lg-tes 6 ja 7 sätestatust talle siiski õigust nõuda kinnistu omanikult tee või selle osana rajatud maha- ja pealesõidutee likvideerimist põhjusel, et see on rajatud olemasolevast erateest ainult viie meetri kaugusele ilma, et vastava tee omanikult oleks 3 küsitud nõusolekut. Tee likvideerimine on reguleeritud teeseaduse § 23 lg-tes 1, 2 ja 3 ning võimaldab mittekasutatava avaliku tee likvideerimist vastava valla- või linnavalitsuse kirjalikul nõusolekul ja eratee likvideerimist selle omaniku otsusel. Viimatinimetatud juhul on ainsaks tingimuseks seatud kohaliku omavalitsuse eelneva kirjaliku teavitamise kohustus. Seega puudub Maanteeametil pädevus kaebaja poolt soovitud sisuga ettekirjutuse koostamiseks. Seda ei saa kuidagi muuta ka asjaolu, et eelnevalt käsitletud „Tee- ja tee kaitsevööndi kasutamise ja kaitsmise nõuded“ punktis 62 on teede- ja sideministri volitatud ametnikule justkui antud ilma konkreetsete piiranguteta volitus teostada järelevalvet kõigi teede puhul. Määrus on antud üksnes teeseaduse § 32 lg 3 nimetatud konkreetsete õigustega ja need ei võimalda ministril laiendada seadusega Maanteeametile ette nähtud järelevalve ulatust. Lisaks väärib tähelepanu ka asjaolu, et käesoleval ajal ei ole Eesti Vabariigis teede- ja sideministrit ja seega ei saa olla enam ka tema poolt volitatud ametnikke.
15. Riigikohtu halduskolleegium on lahendis nr 3-3-1-2-01 leidnud, et kohus saab toimingu tegemise nõudega kaebuse rahuldada vaid siis, kui vastustaja on kohustatud vastavat toimingut sooritama ja kaebajal on õigus seda temalt nõuda. See seisukoht saab laieneda ka haldusakti andmisele kohustamise nõudele ning on seepärast käesolevas asjas täiel määral kohaldatav. Eelnevalt juba käsitletust tuleneb, et Maanteeametil ei ole õigust ega kohustust teha kaebuses nõutud ettekirjutust rajatud uue tee ning selle riigimaanteele maha- ja pealesõidu likvideerimiseks ning OÜ-l Virumaa Veepumbakeskus pole võimalik seda temalt nõuda. Sarnast toimingut ei saa ta käesoleva juhtumi puhul nõuda halduskohtu vahendusel ka kelleltki teiselt.
16. Halduskohtumenetluse seadustiku § 44 lg 1 võimaldab kohtusse pöördumist üksnes oma õiguse kaitseks. Kohtule esitatu kohaselt läbis varasem eratee lisaks kaebaja kinnistutele ka OÜ Auronix juhatuse liikme Raul Rootsi ja OÜ KJK Autoremont kinnistuid. Nimetatud isik ja OÜ KJK Autoremont esindaja teatasid eelnevalt osundatud teeseaduse § 23 lg 3 kohaselt kohalikule omavalitsusele tee likvideerimisest ning on selle väidetavalt oma kinnistute osas ka likvideerinud. Seega jätaks kaebaja poolt soovitud ettekirjutuse täitmine ta Pikk 36 asuva kinnistu osas ilma riigimaanteele pääsemise võimalusest, ega saa seetõttu kuidagi tema õigusi kaitsta. Ka Pikk 34 kinnistult riigimaanteele või rajatud uuele erateele pääsemise võimalus pole selle tee tervikuna või maha- ja pealesõidutu puudutava osa likvideerimise abil saavutatav. Kaebaja on sellest ilmselt ka ise aru saanud, sest halduskohtule 25.01.2013 edastatud täienduses on ta märkinud, et ei soovigi ilmtingimata enam tee kõrvaldamist. Uue juurdepääsutee rajamisel seadis Maanteeamet tingimuseks, et kõigile kinnistutele tagataks ligipääs uuele teele ja selle valmimisel ei kasutataks senist teed enam riigimaanteele sõiduks. VäikeMaarja Vallavalitsus on oma 26.09.2012 kirjas kinnitanud, et kavatseb Pikk 34 kinnistu juurdepääsu küsimuse lahendada selle kinnistu suhtes töös oleva detailplaneeringuga. Kohtul puudub alus niisugust väidet mitte uskuda ning keegi menetlusosalistest pole väitnud ega tõendanud, et mahasõit seniselt teelt riigimaanteele on juba likvideeritud.
17. Eeltoodud järeldustel pole Tartu Halduskohtul alust teha Maanteeametile ettekirjutust ning OÜ Virumaa Veepumbakeskus kaebus tuleb seetõttu täies ulatuses rahuldamata jätta. OÜ Virumaa Veepumbakeskus peab halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 8 alusel hüvitama kolmandate isikutena menetlusse kaasatud OÜ Auronix ja OÜ KJK Autoremont poolt õigusabi eest tasumisega kantud kokku 480 euro suuruse menetluskulu. Maanteeamet ja OÜ Müüriku Farmer oma kulude kohta taotlusi ja kuludokumente esitanud pole. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane Kohtunik 4