TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-13-348 Otsuse tegemise aeg ja koht 10. aprill 2013, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX kaebus Politsei- ja P

§ 424järgi selles, et ta juhtis 04.

augustil 2012 kella 16.45 ajal Võru maakonnas Urvaste vallas Võru – Kuigatsi - Tõrva maantee 22. kilomeetril mootorsõidukit, olles alkoholijoobes, alkoholisisaldus XXX väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga mõõdetuna oli 1,24 mg/l (+/- 0, 12 mg/l) kohta. XXX mõisteti

§ 424

järgi karistuseks 2 (kaks) kuud vangistust;

§ 73

alusel määrati, et mõistetud vangistus jäetakse kohaldamata ja seda ei pöörata täielikult täitmisele, kui XXX 3 (kolme) aasta pikkuse katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu;

§ 50

lg 1 p 1 kohaselt võeti lisakaristusena XXX ära mootorsõiduki juhtimisõigus 3 (kolmeks) kuuks.

1. Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri prefekti
2. jaanuari 2013 otsusega nr 21/1/13 tunnistati XXX nimele välja antud relvaluba nr RL0738574 relvaseaduse (RelvS) § 36 lg 1 p 6, 43 lg 3 p 2 ja lg 5 alusel kehtetuks. Sama otsusega kohustati teda võõrandama talle kuuluvad relvad ja laskemoon vastavalt RelvS § 44 lg 6 sätestatud tingimustel ja tähtaja jooksul.
4. veebruaril 2013 saabus Tartu Halduskohtule XXX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri prefekti
5. jaanuari 2013 otsuse nr 21/1/13 tühistamiseks.
6. Tartu Halduskohtu
7. veebruari 2013 määrusega võeti kaebus menetlusse ja
8. märtsi 2013 määrusega otsustas kohus lahendada asja kirjalikus menetluses. KAEBAJA VÄITED
9. Kaebuse kohaselt on vastustaja otsuse tegemisel kasutanud ebaõigesti talle relvaseaduses antud kaalutlusõigust ja on jätnud arvestamata asjas tähtsust omavate oluliste asjaoludega ning väärtustanud ebaõigesti asjaolusid. Kaebaja leiab, et arvestades tema isikut, varasemat elukäiku ning tema poolt toimepandud teo asjaolusid, ei ole relvaloa kehtetuks tunnistamine kohane, vajalik ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Kaebusest nähtuvalt XXX ei eita, et ta
10. augustil 2012 tarvitas alkoholi ja juhtides seejärel mootorsõidukit, pani toime

§ 424

järgi kvalifitseeritava teo, kuid väidab, et nii kriminaalasja menetlemisel kui ka relvaloa kehtetuks tunnistamise menetluses kahetses oma tegu. Kaebaja leiab, et relvaloa kehtetuks tunnistamise menetlemisel oleks vastustaja pidanud arvestama asjaoluga, et tema poolt toimepandud kuriteo tagajärjed ei olnud rasked ja tema teo tagajärjel ei saanud kahjustada isikute elu, tervis ega vara. Kaebaja väidab, et on oma varasema elu jooksul olnud õiguskuulekas, mistõttu vastustaja järeldus, et ta ei sobi oma eluviiside ja käitumise tõttu omama relvaluba, ei ole põhjendatud. VASTUSTAJA VASTUVÄITED 7. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, kuna XXX kaebus on põhjendamatu ja puudub alus selle rahuldamiseks. Vastustaja vastuväidete kohaselt isiku süüditunnistamisel

§ 424

sätestatud kuriteos tunnistatakse relvaluba vastava menetluse loogilise jätkuna ka kehtetuks, mis ei ole vastuolus Riigikohtu

1. detsembri 2010 põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusega, millega tunnistati relvaseaduse § 43 lõike 3 punkt 2 koostoimes § 36 lõike 1 punktiga 6 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu. Vaadeldava olukorra lahendamise seisukohalt on oluline, et ei ole põhiseadusega vastuolevaks tunnistatud RelvS § 43 lg 2 sätet, millest tulenevalt on relvaseaduse mõttes ühteviisi ohtlikud ja relvaloa kehtimise osas ühesuguste õiguslike tagajärgedega nii mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes, isikuvastane kuritegu, aga ka tulirelva või laskemoonaga seotud kuritegu. Vastustaja on seisukohal, et kuna Riigikohus ei ole RelvS § 43 lg 1 p-s 2 tehtud viiteid kuriteokoosseisudele kehtetuks tunnistanud, siis sellest sõltuvalt võib relvaloa peatamise ja kehtetuks tunnistamise aluseks võtta ka ilma kaalutlusõigust teostamata mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis. Selline järeldus on põhjendatud ka seetõttu, et nii mootorsõiduk, kui ka tulirelv, eriti oma tehniliste omaduste poolest võimsad suurekaliibrilised sile- ja vintraudsed relvad on liigitatavad suurema ohu allikate alla. Riigi poolt on mootorsõidukite juhtimise, samuti tulirelvade käitlemise õiguste andmise kord delegeeritud seaduses sätestatud isikutele, kes vastutavad ka näiteks relvaloa saanud isikul vajalike omaduste, eelduste jms olemasolu osas, teostades sellise õiguse andmisel diskretsiooniõigust. Juhul, kui isik, kes ei käitu vastutustundlikult analoogilisi õigusi kasutades 2 suurema ohu erinevate allikate kasutamisel, siis on mõistetavalt tekkinud põhjendatud üldine kahtlus sellise isiku isikuomadustes, kes käsitleb muid suurema ohu allikaid (mh tulirelvi). Seega esinevad asjas vaieldamatult asjaolud, mis viitavad relvaloa omaja enda ja teise isiku turvalisust ohustavale eluviisile või käitumisele, mis on sobimatu seda liiki relva soetajale või omajale. Vastustaja väidab, et nad on kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamisel teostanud kaalutlusõigust sõltumata asjaolust, et toodud õiguslik analüüs ei peagi seda obligatoorseks. Vastustaja väidab, et lähtus otsuse tegemisel kriteeriumidest, mis on piisavalt esitatud vaidlustatava otsuse kolmel lehel. Tegemist on teise astme otsese tahtlusega toime pandud kuriteoga. Kuna viidatud juhul on kaitstavaks õigushüveks liiklusohutus, siis mootorsõidukiga kui suurema ohu allikaga liiklusohutuse tahtlik rikkumine viitab kaebaja vastutustundetule ja isegi küünilisele käitumisele. Kaebajal tuvastatud alkoholisisaldus 1,24 mg/l väljahingatavas õhus vastab joobele 2,1 promilli, mis on piiripealne keskmise ja raske alkoholijoobega (2,6 promilli). Vaidlustatud otsuses on põhjendatult märgitud, et sellise kuriteo toimepanemine näitab isiku üldist suhtumist õiguskorda ja suutmatust järgida kehtivaid õigusnorme, viidates asjaolule, et kaebaja ei ole usaldusväärne. Kaebaja oli teadlik sellest, et kuritegu toime pannes võidakse kehtetuks tunnistada ka tema relvaluba, kuid vaatamata sellisele teadmisele, kaebaja käitus kuritahtlikult ja asetas ennast teadlikult ennast kahjustavasse olukorda. Vastustaja leiab, et on vaidlustatud otsuses piisava põhjalikkusega motiveerinud, miks on relvaloa kehtetuks tunnistamine vajalik ja proportsionaalne meede, mille kordamiseks siinkohal puudub vajadus. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
2. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja nimele oli väljastatud relvaluba nr RL0738574 kehtivusega kuni
3. aprill 2016, mis andis kaebajale õiguse omada ja kanda nii sileraudset kui ka vintraudset püssi jahipidamise, enese ning vara kaitse eesmärgil.
4. Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja pani
5. augustil 2012 kella 16.45 ajal Võru maakonnas toime

§ 424

järgi kvalifitseeritava kuriteo, mis seisnes selles, et kaebaja juhtis mootorsõidukit, olles alkoholijoobes (kaebaja väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 1,24 mg/l). Kui võtta arvesse, et 1mg/l vastab joobele 2,1 promilli, siis oli kaebaja joove 2,6 promilli, mis on piiripealne keskmise ja raske alkoholijoobega. Kohtu hinnangul viitab väljahingatavas õhus 1,24 mg/l ehk 2,6 promilli üheselt alkoholi kuritarvitamisele, mis on ka isiku suhtes, kes ei juhi mootorsõidukit, üsna ebatavaline joove. Asja materjalidest nähtuvalt tunnistas kaebaja end kokkuleppemenetluses süüdi ja Tartu Maakohtu kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-12-8015 (tl 5-6) mõisteti talle karistuseks 2 (kaks) kuud vangistust.

§ 73

alusel määrati, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui kaebaja 3 (kolme)-aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Lisakaristusena võeti kaebajalt ära mootorsõiduki juhtimisõigus 3 (kolmeks) kuuks.

1. Vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri
2. jaanuari 2013 otsusega tunnistati kaebajale väljastatud relvaluba RelvS § 36 lg 1 p 6, 43 lg 3 p 2 ja lg 5 alusel kehtetuks (tl 7-8). Sama otsusega kohustati kaebajat võõrandama relvad ja laskemoon politseiasutusele relvaseaduses sätestatud tingimustel ja tähtaja jooksul.
3. Relvaloa kehtetuks tunnistamist reguleerib RelvS §
4. 3 RelvS § 43 lg 3 p 2 kohaselt Politsei- ja Piirivalveamet tunnistab soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui loa omaja ei vasta käesoleva seadusega kehtestatud nõuetele või kui esineb käesoleva seaduse § 36 lõike 1 punktis 1-7, 9 või 10 või § 40 lõikes 1 nimetatud asjaolu. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
5. detsembri 2010 otsusega tunnistati RelvS § 43 lõike 3 punkt 2 koostoimes § 36 lõike 1 punktiga 6 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu. Kohus nõustub vastustajaga, et relvaseaduse mõttes on ühteviisi ohtlikud ja relvaloa kehtimise osas ühesuguste õiguslike tagajärgedega nii mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes, isikuvastane kuritegu, aga ka tulirelva või laskemoonaga seotud kuritegu.
6. Kohtu arvates on antud olukorra lahendamise seisukohalt oluline, et põhiseadusega vastuolevaks ei ole tunnistatud RelvS § 43 lg 1 p 2 ja lg 2 sätteid, millest tulenevalt on relvaseaduse mõttes ühteviisi ohtlikud ja relvaloa kehtimise osas ühesuguste õiguslike tagajärgedega nii mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes, isikuvastane kuritegu, aga ka tulirelva või laskemoonaga seotud kuritegu. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium rõhutas oma
7. detsembri 2010 otsuse punktis 60, et isegi mõnede tahtlike kuritegude toimepanemise eest karistatud isikute relvaloa kehtetuks tunnistamise ilma kaalutlusõiguse võimaldamiseta võib lugeda põhjendatuks. Kohus leiab, et kuna Riigikohus ei ole RelvS § 43 lg 1 p-s 2 tehtud viiteid kuriteokoosseisudele kehtetuks tunnistanud, siis sellest tulenevalt võib relvaloa kehtetuks tunnistamise aluseks võtta ka ilma kaalutlusõigust teostamata mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis.
8. Kohtu arvates on viimatinimetatud järeldus põhjendatud ka seetõttu, et nii mootorsõiduk, kui ka tulirelv, eriti oma tehniliste omaduste poolest võimsad suurekaliibrilised sile- ja vintraudsed relvad on liigitatavad suurema ohu allikate alla. Suurema ohu allikas kujutab endast tegevust teatud asjade ja ainete ekspluateerimisel, millised käikulastuna, liikumapanduna või loomulike omaduste tõttu ei allu täielikult inimese tahtele ja kontrollile. Riigi poolt on mootorsõidukite juhtimise, samuti tulirelvade käitlemise õiguste andmise kord delegeeritud seaduses sätestatud isikutele, kes vastutavad ka näiteks relvaloa saanud isikul vajalike omaduste, eelduste jms olemasolu osas, teostades sellise õiguse andmisel diskretsiooniõigust. Juhul, kui isik, kes ei käitu vastutustundlikult analoogilisi õigusi kasutades suurema ohu erinevate allikate kasutamisel (nt mootorsõiduk), siis on mõistetavalt tekkinud põhjendatud üldine kahtlus sellise isiku isikuomadustes, kes käsitleb muid suurema ohu allikaid (muuhulgas tulirelvi). Seega esinevad antud asjas vaieldamatult asjaolud, mis viitavad relvaloa omaja enda ja teise isiku turvalisust ohustavale eluviisile või käitumisele, mis on sobimatu seda liiki relva soetajale või omajale.
9. Kohus ei saa nõustuda kaebaja väitega, et vastustaja ei ole relvaloa kehtetuks tunnistamisel hinnanud ja arvestanud otsuse tegemisel kaebaja poolt toime pandud teo asjaolusid ega tema isikut iseloomustavaid asjaolusid. Asjaolu, et kaebajat ei ole varem väär- ega kriminaaltegude eest karistatud, ei oma antud juhul asja lahendamise seisukohalt tähtsust. Tähtsust omab asjaolu, et kaebaja juhtis mootorsõidukit alkoholijoobes ja teda karistati selle eest kriminaalkorras. Tegemist oli teise astme otsese tahtlusega toime pandud kuriteoga. Isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Kuna käesolevas asjas on kaitstavaks õigushüveks liiklusohutus, siis mootorsõidukiga kui suurema ohu allikaga liiklusohutuse tahtlik rikkumine viitab kaebaja vastutustundetule ja küünilisele käitumisele. Vastustaja on antud juhul otsuse tegemisel lähtunud kriteeriumidest, mis on piisavalt esitatud vaidlustatud otsuse kolmel lehel, millega kohus nõustub ja mida kohus ei pea vajalikuks korrata. Vaidlustatud otsuses on põhjendatult märgitud, et sellise kuriteo toimepanemine näitab isiku üldist suhtumist õiguskorda ja suutmatust järgida kehtivaid õigusnorme. RelvS § 43 lg 3 p 2 kohaselt on vastustaja hinnanud karistatu isikut ja tema toimepandud tegu. Üldtuntud on asjaolu, 4 et liiklusohutuse selline raske ja tahtlik rikkumine on sobimatu ning tuleb kohtu arvates kõigi turvalisuse huvides otsuse langetamisel aluseks võtta. Kohus peab vajalikuks märkida, et kaebaja oli teadlik ka sellest, et juhul kui ta juhib mootorsõidukit alkoholijoobes ja teda karistatakse kriminaalkorras, seega kuritegu toime pannes, võidakse kehtetuks tunnistada tema relvaluba, kuid vaatamata sellisele teadmisele, kaebaja käitus kuritahtlikult ja asetas ennast teadlikult ennast kahjustavasse olukorda.
10. Kohus on seisukohal, et vastustaja on kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamisel teostanud kaalutlusõigust kooskõlas Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
11. detsembri 2010 otsusega, arvestades kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu, õigesti.
12. HKMS § 158 lg 3 kohaselt kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ega teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et vastustaja ei ole kaalutlusotsuse tegemisel teinud ei menetlus- ega vormivigu, mis võisid mõjutada asjas sisulist otsustamist. Diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, otsus tugineb seaduslikule alusele ega ole väljunud diskretsiooni piiridest. Vaidlustatud otsus on piisava põhjalikkusega motiveeritud ja selles on märgitud, „et ohu tõenäosus on suurem siis, kui isik on toime pannud tahtliku kuriteo, olles joobeseisundis. Relvaloa omaja suhtes on põhjendatud kahtlus, et ta võib ka edaspidi (kuri)tarvitada alkoholi ja seega ei sobi oma eluviiside ja käitumise tõttu omama relvaluba.“ Kahtlemata on kehtestatud piirang relvaloa kehtetuks tunnistamise näol kohtu arvates oma eesmärgi (ennetada ohtu inimese elule ja tervisele) saavutamiseks sobiv ja vajalik abinõu, kuna isik võib kehtivat relvaluba omades ja relvi kasutades kujutada endast ohtu ka teiste isikute elule ja tervisele.
13. Kohus on seisukohal, et vaidlustatud otsuse tühistamiseks puudub alus, mistõttu jääb XXX kaebus rahuldamata.
14. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe kohtunik 5