Obsah (4)

§ 41§ 156§ 90§ 45

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-13-78 Otsuse kuupäev 10.04.2013 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Rainis Ostrovski kaebus Politsei- ja Piiriva

) § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavatele kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustuse. Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 7 kohaselt kuuluvad kambri sisustusse: 1) ühe- või kahekordsed voodid; 2) isiklike asjade hoiukoht; 3) laud; 4) istekoht igale kinnipeetavale, 5) võimaluse korral valjuhääldi; 6) riidenagi; 7) võimaluse korral pesemiskoht ja 8) võimaluse korral WC. VSkE § 1 lg 1 ja 2 alusel kohaldatakse eeltoodud sätteid ka eelvangistusele. Põhiseaduse § 18 sätestab, et kedagi ei tohi väärikust alandavalt kohelda. Samuti ei tohi karistuse kandmine põhjustada rohkem kannatusi või ebameeldivusi, kui need, mis paratamatult vangistusega kaasnevad (

§ 41lg 1).

Kaebaja märgib, et teda hoiti väga ebainimlikes tingimustes ja sellega põhjustati pikalt kestvaid füüsilisi ja hingelisi kannatusi. Võru kambris oli ta laua ja isekoha puudumise tõttu sunnitud sööma ebaloomulikus asendis – asetades sööginõu lavatsi (voodi) servale ja ise selle kõrval põrandal kükitades, aeg-ajalt isegi põlvitades, kui jalad väsisid ja valusaks muutusid. Samuti märgib kaebaja, et Võru kambris toideti sooja toiduga vaid üks kord päevas – lõuna ajal. Päevast päeva pidi sööma suppi. Ebapiisava sooja toidu saamine on ebatervislik ja kaebajal tekkisid kõhuprobleemid. Tartu Vanglas on talle seepärast kõrvetiste tõttu määratud dieettoit. WC oli Võru kambris olemas, kuid ei olnud muust kambrist piisavalt eraldatud, mistõttu tuli enda vajadusi rahuldada teiste silmade all. Kambrisse leviva lõhna tõttu pidi kaebaja tundma piinlikkustunnet ning kuulama mõnitavaid kommentaare ja sõimu. Ta ootas tualeti kasutamiseks aega, mil teised magasid ning sellega kaasnesid kõhuvalud ja puhitus. Võru kambrid olid hämarad – ukse kohal lae all oli ainult 40W pirn, mis põles ööpäevaringselt. Samuti polnud piisavalt päevavalgust, sest puudus valgust läbilaskev aken. Akna klaasplokkidest olid enamus telliskivide vastu välja vahetatud. Sellises hämaruses oli psühholoogiliselt väga raske viibida. Vahetusid päev ja öö ning silmanägemise säilimise huvides oli kaebaja sunnitud loobuma lugemisest ning kirjutas vaid äärmisel vajadusel.

1. a teises pooles kaebaja silmanägemine halvenes ja ta on kindel, et Võru arestimajas viibimine aitas selle halvenemisele kaasa. 2 Võru kambrites puudus ventilatsioon ning õhupuudus pani tihti pea valutama. Kambris kuivanud sokid ja aluspesu omandasid läppunud lõhna ja kuivasid tavapärasest kauem. Isiklikke asju oli kaebaja sunnitud hoidma kotiga kambri põrandal või voodi peal, sest kambris puudus riidenagi ja asjade hoiukoht. Võru arestimaja kambrite ebainimlikku olukorda tõendavad ka õiguskantsleri kontrollkäikude kokkuvõtted. Haldusasjades 3-10-1184, 3-04-240 ja 3-06-294 on kohtud samuti leidnud, et kambrid ei ole vastanud seadusega kehtestatud nõuetele. Kaebaja leiab, et eeltoodu puhul oli tegemist süüliselt tema väärikuse alandamisega ja ta soovib selle eest moraalse kahju hüvitist kohtu õiglase äranägemise järgi. Vastustaja vastuväited
2. Vastustaja kaebust ei tunnista ja vaidleb sellele vastu. Kaebaja viitab oma kaebuses kambri sisustust puudutavate etteheidete puhul VSkE §-le
3. Toodud viide ei ole asjakohane, sest

§ 156

lõike 5 kohaselt täpsustab arestimajas kinni peetavate isikute kinnipidamise tingimusi ja korda siseministri määrusega kehtestatud „Arestimaja sisekorraeeskiri“. Kaebaja Võru arestikambris viibimise ajal kehtisid siseministri 08.01.

1. a määrusega nr 3 kehtestatud „Arestimaja sisekorraeeskirja“ redaktsioon 01.01.
2. a – 23.10.
3. a ja siseministri 27.09.
4. a määrusega nr 21 kehtestatud „Arestimaja sisekorraeeskiri“ alates 24.10.
5. a. Viimase § 13 muutis oluliselt kambrite sisustusele kehtestatud nõudeid – kõik muud sisustuselemendid peale ühevõi kahekordsete voodite peavad kambris olema vaid võimaluse korral. Vastustaja peab vajalikuks märkida, et ka 01.01.-23.10.
6. a kehtinud „Arestimaja sisekorraeeskirja“ § 10 ei näinud kambri kohustusliku sisustuselemendina ette isiklike asjade hoiukohta. Kaebaja väidab, et ta oli kambris laua ja istekoha puudumise tõttu sunnitud sööma põrandal kükitades või põlvitades. Vastustaja märgib, et kaebaja poolt kirjeldatud söömise protseduur ei ole kindlasti ainus võimalik lahendus ning teised kinnipeetud isikud kasutavad ka alternatiivseid võimalusi, näiteks istudes voodil ja asetades sööginõu enda kõrvale. Seega võib laua puudumine tekitada küll teatud ebamugavusi, kuid ei ole nii tõsine puudus, et tooks endaga kaasa isiku väärikuse alandamise. Kaebaja leiab, et ebapiisav sooja toiduga toitlustamine oli tema jaoks ebatervislik ja tal tekkisid sellest tingituna kõhuprobleemid. Vastustaja peab vajalikuks märkida, et kinnipeetute toitlustamine Võru arestikambris oli korraldatud vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Toitlustamine oli korrapärane ja vastas toiduhügieeni nõuetele. Kaebaja väited temal kõhuprobleemide tekkimisest tulenevalt ebapiisavast sooja toidu saamisest ja pidevast supi söömisest ei ole tõsiseltvõetavad ega millegagi tõendatud. Ka kaebusele lisatud õiguskantsleri kontrollkäikude materjalides ei ole ühtegi etteheidet toidu kvaliteedile või toitlustuse korraldamisele Võru arestikambris. Kaebuse kohaselt häiris kaebajat asjaolu, et kambris asuv tualett ei olnud piisavalt kõrge vaheseinaga muust kambrist eraldatud. Vastustaja leiab, et Võru arestikambris asuvad tualettide piirdeseinad on piisavalt kõrged ja ehitatud selliselt, et tualetil teostatavad protseduurid ei häiriks teisi kinnipeetavaid.

§ 90

lg 4 kohaselt peavad vahistatu kambri suhtes kehtestatud nõuded tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. Jälgimise pidevuse tagamiseks puuduvadki arestimaja kambrites tualetti täielikult eraldavad vaheseinad. Jälgimise nõue on sätestatud eelkõige vahistatu enda julgeoleku tagamiseks. Seega pole kaebajal mingit alust väita, et kaebaja privaatsust oleks rikutud rohkem, kui see 3

§ 90

lõikest 4 tulenevalt oli vajalik ja mõistlik või et seda oleks tehtud kaebaja väärikust alandaval moel. Analoogilistele seisukohtadele kambrites privaatsuse tagamise osas arestimajades on jõudnud ka Riigikohtu halduskolleegium oma 17.11.

1. a otsuses nr 3-3-1-54-
2. Kaebaja väidab, et kambrites ei olnud piisavalt ei päevavalgust ega kunstlikku valgustust ning see oli temale psühholoogiliselt väga raske ja aitas kaasa tema silmanägemise halvenemisele. Tulenevalt arestimaja kambrite ehituslikest iseärasustest võib seal esineda loomuliku valguse vähesust (sama on konstateeritud ka õiguskantsleri 01.03.
3. a kontrollkäigu kokkuvõttes), kuid seda on alati kompenseeritud piisava kunstliku valgustusega. Kaebaja väited 40W elektripirni kasutamise kohta ei ole tõsiseltvõetavad, sest Lõuna prefektuuri arestimaja kambrites ei ole kunagi kasutatud alla 60W elektripirne – pigem on esitatud kaebusi kunstliku valgustuse liigse ereduse kohta Võru kambris (haldusasi nr 3-11-108, Reimo Koorti kaebus). Seega ei ole millegagi tõendatud kaebaja väide selle kohta, et tema silmanägemise halvenemine on põhjustatud Võru arestimajas viibimisest. Kaebaja väidab kaebuses, et arestimaja Võru kambrites puudus ventilatsioon. Vastustaja selle väitega nõustuda ei saa. Võru arestikambrites on olemas ventilatsioonisüsteem, mis tagab kinnipeetavatele elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse. Kaebaja poolt mainitud rõskuse kambris võis tekitada kinnipeetavate endi tegevus, kes kaebuse kohaselt kasutasid kambri suhteliselt väikest ja suletud ruumi pesu kuivatamiseks. Puuduva või ebapiisava ventilatsiooni osas ei ole ka õiguskantsler oma kontrollkäikudel teinud etteheiteid Võru kambritele. Vastustaja võtab õigeks selle, et Võru kambrites puuduvad tõepoolest riidenagid ja isiklike asjade hoiukohad. Samas peab vastustaja vajalikuks märkida, et alates 24.10.
4. a kehtima hakanud „Arestimaja sisekorraeeskiri“ ei kohusta arestimaja tagama kambrites nende sisustuselementide olemasolu. Võru kambrites saab kinnipeetavale lubatud isiklikke asju vajadusel enda juures hoida arestimaja poolt võimaldatud kilekottides. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikutud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Riigikohtu halduskolleegiumi senise praktika kohaselt võib kahjunõue olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või seda vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (17.06.
5. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-32-02, p 25). Halduskolleegium on seisukohal, et arestimajas viibiv isik peab võimaluse korral püüdma mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada. Vastustaja leiab, et antud juhul oli Rainis Ostrovskil võimalus oma õigusi kaitsta. Ebapiisava kunstliku valgustuse või WC kasutamise raskendatuse probleemi lahendamine oleks olnud võimalik. Samuti ei ole Rainis Ostrovski kaebuses väitnud, et õiguskaitsevahendite kasutamise vajadus ei olnud tema jaoks arusaadav või et tal oli arestimajadele nõude esitamata jätmiseks muu mõjuv põhjus. Kaebuse esitaja juhib vastustaja tähelepanu väidetavatele õiguste rikkumistele ligi aasta peale seda, kui tema kinnipidamine arestimajas oli juba lõppenud ja mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või seda vähendada ei ole vastustajal enam võimalik. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama sätte lõike 2 kohaselt hüvitatakse 4 mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

§ 41

lõike 1 kohaselt tuleb vahistatut kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Vastustaja arvates pole kaebuses toodud asjaolude pinnalt mingit alust väita, et kaebuse esitajat koheldi Võru arestimajas mingil erilisel viisil ning tema elu- ja olmetingimused oleks erinenud arestimajades kinnipidamisega tavapäraselt kaasnevast. Rainis Ostrovski vahi all viibimise tingimused Lõuna prefektuuri arestimaja Võru arestikambris

1. aastal ei saanud põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad arestimajas kinnipidamisega, mingit tahtlikku õigusvastast ja intensiivselt inimväärikust alandavat kohtlemist ei ole toimunud. Üksikute esemete (laud, riidenagi) puudumine kambrite sisustusest ei saanud alandada kaebaja inimväärikust sellisel määral, et see vajaks rahalist hüvitust. Seega kaebuse esitaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks riigivastutuse seadusest tulenevalt alust ei ole. Esitatud põhjendustest lähtuvalt on PPA seisukohal, et Rainis Ostrovski kaebus Politsei- ja Piirivalveametilt poolt tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks on tõendamata ja alusetu ning tuleb jätta rahuldamata. Võimalikud menetluskulud tuleb jätta kaebuse esitaja kanda. Kohtu seisukoht
2. Käesolevas asjas on Tartu Vanglas kinni peetav isik Rainis Ostrovski esitanud kohtule HKMS § 37 lg 2 p 4 kohaselt hüvitamiskaebuse, milles taotleb
3. a Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Võru arestikambris viibimisega talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist kohtu äranägemise järgi.
4. Kohus, lähtudes asja materjalidest ning kohtupraktikast, asub seisukohale, et kaebus kuulub osaliselt rahuldamisele alljärgnevatel põhjustel.
5. Tuvastatud on, et kaebaja viibis Võru arestimajas
6. a kokku 125 päeva. Ta väidab, et kambris, kus ta viibis, ei olnud tagatud normaalseks tegevuseks vajalik sisustus - ei olnud lauda, istekohta, riidenagi ning puudus asjade hoiukoht. Kaebaja väidab, et kambris puudus piisav kunstlik valgustus; kambri aken ei lasknud piisavalt päevavalgust läbi; kambris puudus värske õhu juurdevool ning WC privaatne kasutamine ei olnud tagatud. Ta leiab, et need tingimused olid ebainimlikud ja alandavad ning nõuab moraalse kahju hüvitamist kohtu äranägemise järgi. Vastustaja nõustus sellega, et kuni 24.10.
7. a kehtinud „Arestimaja sisekorraeeskirja“ järgi pidid arestimaja kambri sisustuses olema laud, istekoht ja riidenagi ning Võru arestimajas need asjad puudusid. Asjade hoiukoht pidi kambris olema vaid võimaluse korral. Alates 24.10.
8. a peavad uue „Arestimaja sisekorraeeskirja“ § 13 lg 1 kohaselt kambris olema vaid ühe- või kahekordsed voodid, teised mööbliesemed peavad olema vaid võimaluse korral. Seega viibis kaebaja kohtu arvates perioodidel 10.01.
9. a - 01.03.
10. a, 29.03.
11. a – 31.05.
12. a ja 26.08.
13. a – 30.08.
14. a (s.o 117 päeva) kambris, mis ei vastanud nõuetele ja tema suhtes oli rikutud „Arestimaja sisekorraeeskirja“ punkte, mis nägid ette nimetatud sisustuselementide olemasolu kambris. Kaebaja leidis õigustatult, et ta viibis Võru arestimajas tingimustes, mis alandasid tema inimväärikust ja seega oli talle tekitatud mittevaralist kahju.
15. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kambris asuva WC vähene eraldatus ülejäänud kambriosast alandas kaebaja väärikust ja oli solvav privaatsuse puudumise tõttu, sest selle kasutamine pidi toimuma kambrikaaslaste ja arestimaja töötajate silme all. 5 Riigikohtu halduskolleegium on Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele viidates leidnud, et vaheseinata tualeti kasutamine ei ole iseenesest inimväärikust alandav. Tualetiruumi avatust on Euroopa Inimõiguste Kohus võtnud arvesse ühe komponendina asjaolude kogumist, mille alusel on kohus hinnanud, kas kinnipidamise tingimused kambris ületavad minimaalse raskusastme, et tegemist oleks isiku väärikust alandava kohtlemisega (RKHKo 17.06.
16. a, nr 3-3-1-95-09, p 36). Kuigi

§ 90

lg 4 kohaselt peab vahistatu kamber vastama

§ 45

lg-s 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse ja elektroonilise jälgimise, peab Euroopa Vanglareeglistiku p 19.3 alusel vangidel olema vaba juurdepääs sanitaarsõlmedele, mis vastavad hügieeninõuetele ja võimaldavad omaette olla. Tartu Ringkonnakohus märkis oma 11.09.2012. a otsuses haldusasjas nr 3-11-108, et eraldivõetult ei saa sanitaarsõlme olukorda pidada õigusvastaseks. Seega ei saa WC täieliku privaatsuse puudumist lugeda kaebaja väärikust alandavaks. Vastustaja selgitas, et WC piirdeseinad olid piisavalt kõrged ja ehitatud selliselt, et WC-s teostatavad protseduurid ei häiriks teisi kinnipeetavaid. Kaebaja privaatsust ei olnud rohkem riivatud, kui see on

§ 90lg 4 tulenevalt vajalik ja mõistlik.

Ülaltoodu alusel jäetakse mittevaralise kahju hüvitamise nõue seoses WC-s privaatsuse puudumisega rahuldamata.

1. Kaebaja väitis, et kambris puudus piisav kunstlik valgustus ja päevavalgust läbilaskev aken ei lasknud valgust piisavalt läbi. Ta leidis, et see oli talle psühholoogiliselt väga raske ja mõjus halvasti silmanägemisele. Vastustaja teatas kohtule, et tulenevalt arestimaja kambrite ehituslikest iseärasustest võib seal esineda loomuliku valguse vähesust, kuid seda kompenseeritakse piisava kunstliku valgustusega. Arestimaja kambrites ei ole mitte kunagi kasutatud alla 60W elektripirne. 40W elektripirni ei ole kasutatud ja selles osas on kaebaja väited ebaõiged. Haldusasjas nr 3-11-108 esitati kaebus kunstliku valguse liigse ereduse kohta. Seega ei ole leidnud tõendamist, et kaebaja silmanägemise halvenemise põhjuseks oli Võru arestimajas viibimine.
2. Vastustaja teatas, et Võru arestimajas on olemas ventilatsioonisüsteem, mis tagab kinnipeetavatele elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse ning kaebaja väited selles osas on paljasõnalised. Õiguskantsleri kontrollkäikudel ei ole Võru arestimajale tehtud etteheiteid ventilatsiooni osas. Seega ei ole tuvastatud, et Võru kambris oli ventilatsioon ebapiisav.
3. Tõendamist ei ole leidnud, et Võru arestikambris oleks sooja toiduga toitlustamine olnud ebapiisav ja ebatervislik ja et kaebajal oleksid seetõttu tekkinud kõhuprobleemid. Vastustaja teatas, et kinnipeetavate toitlustamine Võru arestikambris oli korraldatud vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja vajaliku toidutarvega. Toitlustamine oli korrapärane ja vastas toiduhügieeni nõuetele. Õiguskantsleri kontrollkäikude materjalides ei ole ühtegi etteheidet toidu kvaliteedile või toitlustuse korraldamisele. Seega on kaebaja väited üldsõnalised, ta ei ole nimetanud mitte ühtegi konkreetset fakti või näidet oma väidete kinnitamiseks. Ülaltoodu alusel ei kuulu kaebus selles osas rahuldamisele.
4. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. 6 Inimväärikust alandavaks saab pidada selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvestada kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (RKHKo 15.03.
5. a, nr 3-3-1-93-09, p 11). Arvestades arestimaja kambri tingimusi ja kambri sisustust, võib sellistes tingimustes hoidmist lugeda kaebaja inimväärikuse alandamiseks, mis toob kaasa kaebaja õiguse nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebaja viibis inimväärikust alandavates tingimustes 117 päeva. Tartu Ringkonnakohus mõistis analoogses asjas, 11.09.
6. a otsuses haldusasjas 3-11-108 kaebajale hüvitisena välja 30 eurot selle eest, et ta viibis 19 päeva Võru arestimajas inimväärikust alandavates tingimustes ning oli jäetud ilma õigusest jalutada. Otsus on jõustunud 11.10.
7. a. Tartu Halduskohtu 28.09.
8. a otsusega haldusasjas 3-11-700 mõisteti kaebaja kasuks välja 206 eurot seoses Võru arestimaja inimväärikust alandavates tingimustes viibimisega 103 päeva vältel, s.o 2 eurot päevas. Tartu Ringkonnakohtu 07.03.
9. a otsusega on 28.09.
10. a kohtuotsus jäetud jõusse. Samuti, analoogses asjas 3-11-1939 mõistis Tartu Ringkonnakohus 26.02.
11. a otsusega kaebaja kasuks välja 44 eurot selle eest, et ta viibis Võru arestimajas inimväärikust alandavate tingimustega kambris 22 päeva, s.o välja mõisteti 2 eurot päevas. Käesolevas asjas leiab kohus, kaebus tuleb rahuldada osaliselt ja kaebaja kasuks tuleb välja mõista 234 eurot selle eest, et ta viibis 117 päeva Võru arestimaja kambris inimväärikust alandavates tingimustes, s.o kuni 30.08.
12. a. Alates 24.10.
13. a, kui jõustus siseministri 27.09.
14. a määrusega nr 21 kehtestatud „Arestimaja sisekorraeeskiri“, muutusid nõuded kambri sisustusele ja peale ühe- või kahekordsete voodite peavad kambris muud sisustuselemendid olema vaid võimaluse korral. Seega on tuvastatud, et kaebaja suhtes ei ületanud rikkumise periood 117 päeva ja lõplikuks mittevaralise kahju hüvitiseks on seega 234 eurot. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole tuvastatud asjaolusid ja põhjuseid, mis tingiks määrata kahjusuurus teisiti, kui see on tehtud kõrgemalseisva kohtu poolt p-s 11 nimetatud lahendites ( Võru Arestimajas peaaegu sama periood, mis on käsitletud käesolevas kaebuses).
15. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Rainis Ostrovski on 29.01.
16. a määrusega vabastatud riigilõivu tasumisest haldusasjas 3-13-
17. Muude menetluskulude väljamõistmist kaebaja taotlenud ei ole. Kuna käesolevas asjas on vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, siis vastavalt HKMS § 109 lg-le 3 menetluskulusid (riigilõiv) proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga Politsei- ja Piirivalveametilt Eesti Vabariigi kasuks välja ei mõisteta. Ülejäänud menetluskulud jäävad poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Tamara Hristoforova kohtunik 7