TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-659 Otsuse kuupäev 17.08.2011 Kohtunik Mai Saunanen Kohtuasi Ülar Rätsepa kaebus Lõuna Prefektuuri 11.02.2011 k

) § 60 lõikele 1 loob õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. Vastavalt

-i § 61 lõikele 1 kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates. Seega saab distsiplinaarkaristuse lugeda määratuks alles vastava käskkirja karistatavale ametnikule teatavaks tegemisest alates, mitte aga käskkirja vormistamisest alates. Seega, kõnealuse vaidluse kontekstis tuli distsiplinaarjuurdluse läbiviijal koostada juurdluse kokkuvõte ning distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri arvestades, et mõlemat oleks võimalik tutvustada menetlusalusele isikule enne

1. veebruari
2. Toodud kirjeldusest nähtuvalt on seaduses distsiplinaarjuurdluse läbiviimiseks imperatiivselt ettenähtud maksimaalne aeg ülilühike. Tuginedes Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-72-10 leiab kaebuse esitaja, et tal puudus võimalus olla distsiplinaarmenetluses ära kuulatud selliselt, et tal olnuks võimalik arvesse võtta asutusele süüteomenetluses teada olevat informatsiooni. Samas, ei kaebuse esitaja ega Riigikohus täpsusta, kuidas pidanuks haldusorgan käituma, et ärakuulamisõigus oleks piisavalt tagatud.

-i § 40 lõike 1 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Seega on menetlusosalisel haldusmenetluse, sh distsiplinaarmenetluse, käigus võimalik arvamusi ja vastuväiteid esitada vabalt valitud vormis. TDVS-i § 6 lõikes 1 sätestatud tähtaega arvestades oleks liig-idealistlik pidada nõutavaks anda menetlusalusele isikule peale distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte tutvustamist ning enne distsiplinaarkaristuse määramist nt tähtaeg kirjaliku seisukoha või vastuväidete esitamiseks. Seevastu on menetlusalusel isikul võimalik oma seisukohti, nii suulisi kui kirjalikke, esitada terve menetluse jooksul. Nimelt, vastavalt

-i § 37 lõikele 1 on igaühel õigus igas menetlusstaadiumis tutvuda haldusorganis säilitatavate asjas tähtsust omavate dokumentide ja toimikuga. Seega on menetlusosalisel pidevalt võimalik tutvuda mh „tema vastu“ kogutud tõenditega ning neile vastuväiteid või omapoolseid tõendeid esitada. Distsiplinaarjuurdluse materjalidest nähtuvalt on kaebuse esitajale tema õigusi ka kirjalikult tutvustatud. Kaebuse esitaja ei ole väitnud, et ta ei saanud tutvustamise hetkel oma õiguste sisust aru. Pelgalt asjaolu, et distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte ja distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on koostatuid ühel ja samal päeval ning, et neid ka tutvustati menetlusalusele isikule ühel ja samal päeval, ei tähenda, et isikule ei ole antud võimalust vastuväidete esitamiseks. Muuhulgas võib ta neid esitada ka peale distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttega tutvumist, sh suuliselt. Asjaolu, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on selleks hetkeks vormistatud, ei tähenda protsessi pöördumatust. Nimelt näeb

ette võimaluse tunnistada haldusakt kehtetuks haldusorgani enda poolt (

§ 64jj).

Kaebuse esitaja ei ole viidanud asjaolule, et ta soovis peale kokkuvõtte tutvustamist mingeid vastuväiteid esitada või, et talle keelduti seda võimaldamast. Seevastu on 5 distsiplinaarjuurdluse materjalide seas fikseeritud, et kaebuse esitaja soovis materjalidega esmakordselt tutvuda alles

1. veebruaril
2. Arvestades distsiplinaarmenetluse eesmärgi (distsiplinaarsüüteo kiire ja täielik avastamine, süüdlase ja süüteo põhjuste väljaselgitamine – politsei- ja piirivalve seaduse (PPS) § 90 lõige 1) saavutamiseks TDVS-i § 6 lõikes 1 ettenähtud tähtaega, samuti asjaolu, et distsiplinaarmenetluse tulemusena võib kerkida küsimus distsiplinaarkaristuse määramisest, mis tuleb samuti lahendada sellesama tähtaja jooksul, ei ole reeglina mõeldav anda enne karistuse määramist menetlusalusele isikule mingisugust pikemat tähtaega distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte kohta arvamuse avaldamiseks. Seaduses ettenähtud juurdluse läbiviimise tähtaeg seda paraku ei võimalda. Seevastu, arvestades

-i § 37 lõikes 1 ja § 40 lõikes 1 sätestatud menetlusosalise õigusi, peab vastustaja distsiplinaarasjas menetlusaluse isiku ärakuulamisõigust piisavalt tagatuks ka siis, kui isikule ei anta peale juurdluse kokkuvõtte tutvustamist tähtaega omapoolsete vastuväidete esitamiseks. Juhul, kui Tartu Halduskohus peaks siiski asuma seisukohale, et kaebuse esitaja ärakuulamisõigus ei olnud piisavalt tagatud, palub vastustaja arvestada sellega, et

-i § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid, kui sellised rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Vastustaja on veendunud, et ka siis, kui kaebuse esitajale oleks pärast distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttega tutvumist määratud tähtaeg vastuväidete ja süüdistust ümberlükkavate tõendite esitamiseks, ei oleks prefekti otsus distsiplinaarkaristuse määramise kohta olnud teistsugune. Kaebuse esitaja ei esita ka kohtule ühtegi veenvat väidet enda süütuse kohta. Seega ei ole alust arvata, et ta oleks neid väiteid mingisuguses teistsuguses, tagantjärele kujuteldavas situatsioonis esitanud. Kaebuse esitaja märgib, et sündmuskohal toimunu ning väidetavalt plekki varastada soovinud isikud tuvastati viivitamatult, info edastati juhtimiskeskusele ning kanti vastavasse andmebaasi. Vastav informatsioon oli ja on jätkuvalt olemas ning kõik võimalused vajadusel kriminaalmenetluse alustamiseks säilinud. Esitatud väitest nähtub, et kaebuse esitaja ei ole mõistnud talle tehtud etteheite peamist sisu. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas on piisava põhjalikkusega selgitatud asjaolu, et kriminaalmenetluse esmaste menetlustoimingute tegemine oli kaebuse esitaja teenistuskohustus sõltumata sellest, kas kannatanu süüteomenetluse alustamist eraldi „avaldusega“ taotles või mitte. Vastustaja jääb distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ning distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas avaldatud seisukohtade ja tehtud järelduste juurde. Asjas puudub vaidlus selle üle,

1. septembril 2010 oli kaebuse esitaja Jõgeva politseijaoskonnas teenistuses. Samuti puudub vaidlus selle üle, et sel päeval u 21.30 paiku sai kaebuse esitaja koos patrullpolitseinik Sulev Jürgensoniga väljakutse Tabivere valda Juula külla, kus teataja sõnade kohaselt üritati varastada tsinkplekki. Jõudes sündmuskohale leidsid Ülar Rätsep ja Sulev Jürgenson eest teiste hulgas nii teataja kui ka vargust toime panna üritanud isikud. Viimatinimetatud asjaolu on kinnitanud teiste hulgas kaebuse esitaja ise nii oma
2. veebruari
3. a ettekandes kui ka
4. jaanuari
5. a seletuses. Tulenevalt politseipeadirektori
6. veebruari
7. a käskkirjaga nr 38 kinnitatud „Teadete registreerimise ja lahendamise korra“ punkti 17 esimesest lausest lähtub süüteoteadet lahendav 6 politseiametnik süüteoteadet lahendades väärteomenetluse seadustikus ja kriminaalmenetluse seadustikus (KrMS) sätestatud korrast. Vastavalt sama korra punktile 18 võtab süüteoteate lahendaja vastu ühe järgmistest otsustest: 1) alustab väärteo- või kriminaalmenetlust; 2) jätab väärteo- või kriminaalmenetluse alustamata; 3) edastab teate vastavalt alluvusele; 4) võtab kriminaalasja oma menetlusse või jätkab väärteomenetlust. Vastavalt KrMS-i § 193 lõikele 1 alustab uurimisasutus või prokuratuur kriminaalmenetlust esimese uurimis- või muu menetlustoiminguga, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad § 199 lõikes 1 sätestatud asjaolud (kriminaalmenetlust välistavad asjaolud). Vastavalt KrMS-i § 194 lõikele 1 on kriminaalmenetluse ajend kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave ning vastavalt lõikele 2 on kriminaalmenetluse alus kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis. Vastavalt KrMS-i § 195 lõikele 1 esitatakse kuriteoteade uurimisasutusele või prokuratuurile suuliselt või kirjalikult ning vastavalt lõikele 3 kohapeal vahetult esitatud suuline kuriteoteade protokollitakse ja telefoni teel edastatud kuriteoteade talletatakse kirjalikult või helisalvestatakse. Kuna antud asjas olid ilmselgelt olemas nii süüteomenetluse alus kui ka ajend ning puudusid menetlust välistavad asjaolud, siis pidanuks kaebuse esitaja vastavalt ülalviidatud teadete registreerimise ja lahendamise korra punktile 18.1 alustama väärteo- või kriminaalmenetlust või vastavalt punktile 18.3 edastama teate vastavalt alluvusele (valvemenetlejale menetluse alustamise otsustamiseks). Vastustajal puuduvad andmed ning kaebuse esitaja ei ole ka ise esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks asunud nimetatud teenistuskohustusi täitma. Seega on pisut kohatu kaebuse esitaja praegune väide, et vastav informatsioon on jätkuvalt olemas ning kõik võimalused vajadusel kriminaalmenetluse alustamiseks säilinud. Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori
8. jaanuari
9. a käskkirjaga nr 38 kinnitatud patrulltegevuse korra punkti 12 kohaselt juhib patrulltoimkonna vanem patrulltoimkonna tegevust. Nagu nähtub distsiplinaarjuurdluse materjalide hulgas olevalt patrullilehelt, oli kaebuse esitaja kõnealuse sündmuse lahendamise ajal patrulltoimkonna vanem. Vastavalt patrulltegevuse korra punktile 42 peab patrulltoimkond muuhulgas rakendama sündmuskohal proportsionaalseid abinõusid ohu tõrjumiseks ja korrarikkumise kõrvaldamiseks, süüteo avastamiseks ja korrarikkuja kinnipidamiseks (p 42.1); vajaduse korral tegema edasilükkamatud menetlustoimingud (p 42.5) ning tagama sündmuskoha ja süüteojälgede kaitse, rakendama vajaduse korral abinõusid jälgede säilimiseks (p 42.6). Sealjuures on vastavalt sama korra punktile 38.1 patrulltoimkonna vanema kohustus tagada patrulltoimkonnale pandud patrulltegevuse tööülesannete nõuetekohane ja õigeaegne täitmine. Distsiplinaarmenetluse käigus kogutud materjalidega on tõendatud ning ka menetluse praeguses etapis ei ole kaebuse esitaja vastu vaielnud sellele, et tema juhitud patrulltoimkond väljakutse sisulisele lahendamisele ei asunud. Kaebuse esitaja jättis korraldamata väljakutse teenindamise selliselt, et saaksid teostatud esmased vajalikud menetlustoimingud, sh sündmuskoha vaatlus. Kaebuse esitaja ei järginud KrMS-i § 83 lõikes 1 sätestatud vaatluse eesmärki, milleks on koguda kriminaalasja lahendamiseks vajalikke andmeid, avastada kuriteojäljed ja võtta ära asitõenditena kasutatavad objektid. Seega ei järginud kaebuse esitaja KrMS-i § 211 lõikes 1 sätestatud kohtueelse menetluse eesmärki, milleks on tõendusteabe kogumine. 7 Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitaja poolt toimepandud distsiplinaarsüütegu on tõendatud, vaidlusalune käskkiri on õiguspärane ning kaebuse esitajale pärast distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte tutvustamist vastuväidete esitamiseks täiendava tähtaja andmine ei oleks asja otsustamist mõjutanud. Käesoleva asja lahendamisel peab vastustaja oluliseks juhtida tähelepanu Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-72-10 lisatud kohtunik Jüri Põllu eriarvamusele, milles ta täiesti põhjendatult kritiseerib nimetatud Riigikohtu otsuse motiive. Riigikohus on nimetatud otsuses jõudnud järeldusele, et distsiplinaarkaristuse määramise menetluses peab menetlusalusele isikule olema tagatud võimalust olla ära kuulatud selliselt, et tal oleks võimalik arvesse võtta asutusele süüteo menetluses teada olevat informatsiooni. Kohus leidis, et isikule distsiplinaarmenetluse käigus kogutud informatsioonil põhinevate vastuväidete ja seisukohtade esitamiseks võimalust andmata rikkus politseiprefektuur oluliselt isiku õigust olla ära kuulatud. Kohtu hinnangul oli tegemist niivõrd olulise menetlusveaga, mis toob alati endaga kaasa määratud karistuse ebaseaduslikuks tunnistamise ja vaidlustatud käskkirja tühistamise, ilma, et oleks vaja hinnata karistuse määramise sisulist õiguspärasust. Järelduste tegemisel on kohus muu hulgas tuginenud Euroopa Kohtu
10. märtsi
11. a otsusele nr C-142-
12. Kuid kahetsusväärsel kombel on Riigikohus eksinud nimetatud otsuse järelduste rakendamisel otsustatavas asjas. Kohtunik Jüri Põld rõhutab oma eriarvamuses

-i §-s 58 väljendatud põhimõtet, mille kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või, et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kui vaatamata menetlusnõuete rikkumisele on vaidlusalune käskkiri sisuliselt õiguspärane, siis ei ole määratud distsiplinaarkaristuse tühistamiseks alust. Kuivõrd Riigikohus on viidatud Euroopa Kohtu otsuses esitatud kriteeriume kohaldanud üksnes valikuliselt, ühineb vastustaja täielikult kohtunik Jüri Põllu eriarvamusega ning leiab, et kõnealusele Riigikohtu lahendile viitamine käesoleva vaidluse lahendamisel ei ole asjakohane. Kohtu põhjendused ja otsus Kaebuse esitaja on seisukohal, et talle distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte tutvustamata jätmine enne distsiplinaarkorras karistamise käskkirja andmist kujutas endast sellist menetlusviga, mis annab vaieldamatult aluse karistuse määramise käskkirja tühistamiseks. Vastustaja selle seisukohaga ei nõustu ning leiab, et lähtudes distsiplinaarjuurdluse läbiviimiseks sätestatud lühikestest tähtaegadest oleks liig-idealistlik pidada nõutavaks anda menetlusalusele isikule peale distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte tutvustamist ning enne distsiplinaarkaristuse määramist tähtaeg kirjaliku seisukoha või vastuväidete esitamiseks. Menetlusosalisena oli kaebajal menetluse käigus pidevalt võimalik tutvuda kogutud tõenditega ning neile vastuväiteid või omapoolseid tõendeid esitada. Vastustaja veendumusel ei oleks kaebuse esitajale pärast distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte tutvustamist vastuväidete esitamiseks täiendava tähtaja andmine asja otsustamist mõjutanud. Seega lähtudes

§-st 58 sätestatust puudub alus vaidlustatud käskkirja tühistamiseks üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid. Politsei ja piirivalveseaduse § 92 lg 1 sätestab, et distsiplinaarmenetlus algatatakse käskkirjaga, milles määratakse distsiplinaarmenetluse läbiviija ja läbiviimise tähtaeg. Käskkiri tehakse viivitamata teatavaks politseiametnikule, kelle suhtes distsiplinaarmenetlus algatati. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt allkirjastab distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte distsiplinaarmenetluse 8 läbiviija, see esitatakse viivitamata distsiplinaarmenetluse algatanud juhile ja seda tutvustatakse politseiametnikule, kelle suhtes distsiplinaarmenetlus läbi viidi. Riigikohtu 10. detsembri 2010.a. otsuses haldusasjas nr 3-3-1-72-10, milles väljendatud seisukohtadele osundab ka kaebuse esitaja, analüüsitakse varemkehtinud politseiteenistuse seaduse § 45 lg-s 6 ning kehtiva politsei ja piirivalveseaduse § 92 lg-s 4 sätestatut. Riigikohtu halduskolleegium märgib, et kuigi seadusandja on distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte tutvustamise nõude osas järjekindel, ei sätesta ka kehtiv redaktsioon selgemini, kuidas tagada isikute menetluslikke õigusi (õigust olla ära kuulatud ja saada teavet isiku suhtes toimuva menetluse kohta enne teda koormava meetme kohaldamist). Riigikohus on asunud seisukohale, et kui seaduse distsiplinaarmenetlust käsitlevad sätted ei reguleeri üheselt asutuse kohustust anda menetlusalusele isikule võimalust mõistliku aja jooksul enne karistusliku meetme kohaldamist menetluse käigus kogutud teabega tutvumiseks ja analüüsimiseks ning selle teabe pinnalt vastuväidete esitamiseks, et seeläbi tagada võimalus kaitsta distsiplinaarmenetluses tulemuslikult oma õigusi, on asjakohane tugineda ka haldusmenetluse üldistele sätetele ja haldusõiguse põhimõtetele. Siinkohal osundab halduskolleegium haldusmenetluse seaduses sätestatud õigusele olla ära kuulatud (

§ 40

) ja teavitatud tema kohta menetluses kogutud informatsioonist (

§ 37), samuti Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile 41.

Halduskolleegiumi hinnangul kujutab distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte tutvustamine endast üht distsiplinaarmenetluse toimingut, mille eesmärk on anda menetlusalusele isikule teavet vähemalt juhtumi osas välja selgitatud asjaolude, kogutud tõendite ning etteheidetava teo kvalifikatsiooni kohta ning luua talle võimalus enne distsiplinaarmenetluse lõpuleviimist ja karistuse määramist esitada juurdluse käigus välja selgitatu pinnalt omapoolseid vastuväiteid ja seisukohti. Samas otsuses rõhutab Riigikohus, et ametnike distsiplinaarmenetlus, olles üks haldusmenetluse alaliike, omab samas ka karistusmenetlusele omaseid jooni ning sarnaselt kriminaalmenetlusele (vt ka KrMS § 226 ja 227) tuleb ka distsiplinaarmenetluses oluliseks pidada isiku kaitseõiguse tagamist, mille realiseerimiseks peab isikul olema samuti võimalus tutvuda esmalt süüteo menetlemisel kogutud teabega ning esitada sellele tuginedes enne karistuse määramist oma selgitusi ja vastuväiteid. Riigikohtu halduskolleegium märgib, et isiku õigust olla ära kuulatud on tunnustatud nii teenistussuhteid, sh ametnike distsiplinaarvastutust käsitlevates normides ja haldusmenetluse üldistes sätetes kui ka kohtupraktikas. Kehtivast õigusest ei tulene aga, milline õiguslik tagajärg kaasneb, kui seaduses selgesõnaliselt sätestatud kohustus - praegusel juhul distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte tutvustamine - jäetakse täitmata või toimub sedavõrd formaalselt, et menetlusosalisel puudub võimalus juurdluskokkuvõttes sisalduvale informatsioonile tuginedes kasutada oma õigust arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Kohtuotsuses haldusasjas nr 3-1-1-72-10 on Riigikohtu halduskolleegium asunud seisukohale, et ärakuulamine peab toimuma enne karistuse määramist (p 16). Riigikohus osundab eelnimetatud lahendis ka oma varasematele seisukohtadele, mille järgi eeldab ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused (halduskolleegiumi

1. jaanuari
2. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-82-03). 9 Antud asjas ei ole vaidlust selles, et kaebajale enne distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja andmist tema ärakuulamist (asjakohaste vastuväidete ja tõendite esitamist) ei võimaldatud. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõte ja käskkiri distsiplinaarkorras karistamise kohta on koostatud ühel kuupäeval - 11.02.2011 ning neid dokumente tutvustati kaebuse esitajale samuti ühel ja samal kuupäeval - 15.02.2011 (tl 8-18). Vastustaja seisukoht, et kaebuse esitajal oli distsiplinaarmenetluse käigus võimalik tutvuda kogutud materjalidega ning esitada oma vastuväited ning võimalikud tõendid, on asjakohatu. Nagu Riigikohus on otsuses haldusasjas nr 3-3-1-72-10 rõhutanud, peab menetlusalusele isikule distsiplinaarasjas olema tagatud võimalus teostada oma kaitseõigust. Kaitseõiguse teostamine on seotud õigusliku hinnanguga isiku tegevusele. Kohtu arvates ei olnud kaebuse esitajal antud juhul kogutud materjalide põhjal võimalik teada (või oletada), millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse kogutud materjalide alusel välja anda. Alles distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes on ära toodud menetlust läbiviinud isiku seisukohad ja järeldused ning viited väidetavalt rikutud õigusnormidele (süüteo kvalifikatsioon). Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et distsiplinaarmenetluse kokkuvõte sisaldab ettepanekut otsustada kuriteoteadete lahendamisel patrulltoimkondade ja valvemenetleja ülesannete kehtestamiseks sellekohase juhendi väljatöötamise küsimus, mis viitab sellele, et patrulltoimkondade ja valvemenetleja koostöö ja tegevus kuriteoteadete lahendamisel vajab täpsemat reguleerimist (tl 18). Samuti leiab kohus, et põhjendamatu on vastustaja eelotsustuslik seisukoht, et ärakuulamise võimaldamine enne distsiplinaarkaristuse käskkirja andmist ei oleks asja otsustamist mõjutanud ning seetõttu tuleks

§-s 58 sätestatust lähtudes jätta vaidlustatud käskkiri jõusse. Nimetatud sätte kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohtu veendumusel ei saa asja otsustamist mõjutada üksnes vähetähtis menetlus- või vorminõude rikkumine, mis toob küll kaasa haldusakti formaalse õigusvastasuse, kuid ei mõjuta selle sisu. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei ole ärakuulamise mittevõimaldamine enne distsiplinaarkaristuse määramist vähetähtis menetlusnõude rikkumine. Distsiplinaarmenetluse käigus kogutud informatsioonil põhinevate vastuväidete ja seisukohtade esitamiseks võimalust andmata on politseiprefektuur oluliselt rikkunud isiku õigust olla ära kuulatud. Kaebajat karistati küll leebeima karistusega, mida politseiametnikule on võimalik määrata, kuid distsiplinaarkorras karistamine välistas tema võimaluse teenistusalaseks ülendamiseks. Kohtu hinnangul on tegemist sedavõrd olulise menetlusveaga, mis toob endaga kaasa määratud karistuse ebaseaduslikuks tunnistamise ja vaidlustatud käskkirja tühistamise. Kuna vaidlustatud käskkiri kuulub tühistamisele haldusmenetluse põhimõtete ja normi (

§ 40

lg 2) olulise rikkumise tõttu, ei pea kohus vajalikuks analüüsida kaebuse ülejäänud väiteid. Kaebuse taotluse Lõuna Prefektuuri kohustamiseks edutada Ülar Rätsep erandkorras jätab kohus rahuldamata. Otsus ametniku edutamiseks on diskretsiooniotsus, mis kohtu veendumusel ei sõltu ainult ametniku ülendamiseks vajalike formaalsete nõuete täitmisest. Edutamise otsustab selleks pädev politseiametnik kaalutlusõiguse alusel ning kohtul pole võimalik politseiametniku teenistusastme ülendamiseks kohustatavat ettekirjutust teha. Kohtul ei ole õigust sekkuda haldusorganile reserveeritud diskretsiooni sisulisse teostamisse. Menetluskulud 10 Kaebuse esitaja on esitanud kohtule taotluse menetluskulude väljamõistmiseks summas 975,97 eurot, sellest riigilõiv 15.97 eurot ja õigusabikulud 960 eurot (tl 105-107). Kulutused õigusabile on kohtu veendumusel põhjendatud ja mõistlikud. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 2 kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kuna antud asjas rahuldas kohus kaebuse osaliselt, on põhjendatud vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud pooles ulatuses, so 488 (nelisada kaheksakümmend kaheksa) eurot. Mai Saunanen kohtunik 11