3-11-63/29

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-63 Otsuse kuupäev

1. veebruar 2012 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi O.P.i kaebus ravimi ja dieettoidu mittevõimaldamises ning nõuetele mittevastavasse kambrisse paigutamises seisnenud Ida Prefektuuri Narva arestimaja tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks Kohtuistung 26.01.2012 Menetlusvorm Menetlusosalised Kaebaja: O.P. /isikukood xxx/, Vastustaja: Ida Prefektuur /registrikood 70008753/, esindaja Agne Niido Resolutsioon Jätta O.P.i kaebus täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 19.03.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
3. 06.04.2011 edastas O.P. Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja halduskohtumenetluse seadustiku kuni 31.12.2011 kehtinud redaktsiooni § 6 lg 3 p 1 kohase nõudega kaebuse (tl 1-2) paludes selles ja hiljem esitatud täienduses (tl 27) tunnistada õigusevastaseks ravimi ja dieettoidu mittevõimaldamises ning mittevastavasse kambrisse paigutamises seisnenud Ida Prefektuuri Narva arestimaja tegevus. Oma huvi põhjendas ta sooviga esitada hiljem kaebus tekitatud kahju hüvitamiseks. Põhiseaduse ja vangistusseaduse erinevatele sätetele tuginedes väitis kaebaja, et arestimajas viibimise ajal 18.10.2010 kuni 01.11.2010 ei antud talle täies ulatuses ravimit Buronil, ei võimaldatud lõunasel ajal musta leiva asemel valget, kambris puudus WC-hari ja prügiämber ning vastus avaldusele anti ilma tõlketa vene keelde.
4. Ida Prefektuur palus oma vastuses (tl 51-55) kaebus rahuldamata jätta, selgitas kaebajale määratud ravimiga Buronil seonduvat ning leidis, et kuigi Narva arestimaja puhul on tegemist amortiseerunud ja kaasaegsetele tingimustele mittevastava hoonega, ei vasta kaebaja väited tegelikkusele. Seejuures väideti, et ravim ja dieettoit väljastati O.P.ile vastavuses arsti ettekirjutusega, 20.10.2010 ekslikult antud must leib asendati samal päeval saiaga, kaebusi ei ole ta oma tervisliku seisundi kohta velskrile esitanud ning see pole muutunud. Veel väideti, et kinnipidamisruumis pole ette nähtud WC-harja ja prügiämbri olemasolu, hügieeni ja puhtuse hoidmine on isiku enda kohustus ning lisati, et riigiasutuste asjaajamiskeel on eesti keel ja keeleseadus ei näe ette kirjalike dokumentide võõrkeelde tõlkimise kohustust.
5. Kohtuistungil jäi O.P. kaebuse väidete ja nõude juurde ning selgitas täiendavalt, et talle on määratud invaliidsus, mis on teatud määral seotud asjaoluga, et ta ei saanud arestimajas viibides määratud ravimeid täies ulatuses, lisaks mõjutasid tervist ka arestimaja tingimused ja dieettoidu mittesaamine kahel päeval. Eestikeelse vastuse saamist ta oma tervisega ei seostanud. Ida Prefektuuri esindaja Agne Niido jäi samuti kirjalikult esitatu juurde, juhtis tähelepanu asjaolule, et arestimaja tingimuste osas on kaebaja esitanud teise kaebuse, mis on praegu ringkonnakohtu menetluses, uued on ainult väited prügikasti ja WC-harja suhtes, mida ei peagi kambris olema. Ta nõustus sellega, et kaebaja ei saanud kahel päeval valget leiba ning põhjendas ravimi doosi vähendamist Narva Haigla arstidega konsulteerimisel saadud soovitusest. KOHTU PÕHJENDUSED
6. Vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimist reguleerivad vangistusseadus ja selle alusel vastu võetud muud õigusaktid. Vangistusseaduse § 45 lg 1 on kinnipeetava eluruumi suhtes kehtestatud üksnes, et see peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud nõuetele, mis tagavad elutegevuseks vajaliku õhuhulga, selle ringluse ja temperatuuri ning kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustavad ruumi piisava valgustatuse. Siseministri 08.01.2008 määrusega nr 3 kehtestatud ja kuni 24.10.2011 kehtinud „Arestimaja sisekorraeeskirja“ § 9 lg 1, 2, 3 ja § 10 lg 1 ei olnud sätestatud enamat kui, et kamber võib olla ühe- või mitmekohaline, sellel peab olema väljastpoolt lukustatav uks ja 2,5 m2 põrandapinda kinnipeetu kohta, ühe- või kahekordsed voodid, laud, istekoht igale kinnipeetavale, riidenagi ning võimaluse korral valjuhääldi, pesemiskoht ja WC. Seega ei näinud õigusaktid ajal, mil kaebaja 18.10.2010 kuni 01.11.2010 Narva arestimajas viibis ette kohustust tagada kambrites WC-harja ja prügiämbri olemasolu ning nende puudumine ei saa olla käsitletav arestimaja õigusvastase tegevusena.
7. „Arestimaja sisekorraeeskirja“ kuni 24.10.2011 kehtinud redaktsiooni § 7 lg 2 kohaselt tuli arestimajja vastuvõetavale kinnipeetavale teha tervishoiutöötaja poolt tervisekontroll, küsitleda teda terviseseisundi kohta ja lisada tulemused tema isiklikku toimikusse. Sama eeskirja § 29 lg 1 ja 4 kohustasid tagama kinnipeetavale haigestumise korral ravi, kutsuma vajadusel kiirabi või saatma ta valve all ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde ning hoidma regulaarselt manustatavat ravimit ametniku valduses ja andma seda arsti ettekirjutuse kohaselt. Ida Prefektuur ei eita oma vastuses (tl 31-55) ega esindaja poolt kohtus antud seletustes (tl 90) seda, et O.P. ei saanud kahel päeval musta asemel valget leiba ja ravimi Buronil õhtune doos anti vähendatud koguses. Narva arestimaja velskri arvestusraamatu (tl 57-62) kannetest nähtuvalt tegi kaebaja 18.10.2010 arestimajja saabudes teatavaks, et saab tablette ja taimetoitu, mille tervishoiutöötaja talle koheselt ka määras (tl 58). Ravimit ei olnud kinnipeetavale vanglast kaasa pandud (tl 58) ning veel samal päeval on tehtud telefoni teel järelepärimine vanglasse ravimi doosi suhtes, konsulteeritud Narva Haigla arstiga ja vähendatud seejärel õhtust ravimi kogust poole võrra (tl 59). 20.10.2010 on kaebaja esitanud nõude saada valget leiba ja peale järelepärimist vanglasse on see talle määratud (tl 60). Seega ei nähtu, et valge leiva kahel päeval mittevõimaldamine oleks toimunud arestimaja ametnike või tervishoiutöötaja süül ning kaebaja on selle saanud koheselt, kui 2 ta vastava asjaolu teatavaks tegi. Teistsugune olukord on aga ravimiga, sest selles osas kinnitab juba nimetatud arestimaja arvestusraamat, et tervishoiutöötaja on küll saanud teada vanglast O.P.ile määratud ravimi nimetuse ja annuste suuruse, kuid konsulteerinud tema raviarsti asemel Narva Haiglaga (tl 90) ja vähendanud niisuguse konsultatsiooni järel õhtust annust poole võrra. Vangistusseaduse § 49 lg 1 ja § 52 lg 1 sätestatu kohaselt osutatakse tervishoiuteenused vanglas tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätete alusel. Sama seaduse § 1 on sätestatud, et see seadus reguleerib ka aresti ja eelvangistuse täideviimise korda. Riigikohtu halduskolleegium on lahendis nr 3-3-1-69-10 leidnud, et tervishoiuteenuse osutamine või sellest keeldumine on eraõiguslik suhe, mida reguleerivad võlaõigusseadus ja eriseadused ning kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, ei muuda see tema tegevust avalik-õiguslikuks, sest tervishoiuteenuse osutamisel tegutseb ta oma kutseala esindajana ega täida avalik-õiguslikke ülesandeid. Riigikohtu see seisukoht on täiel määral kohaldatav ka arestimaja tervishoiutöötaja poolt osutatavate tervishoiuteenuste suhtes.
8. Kaebuse esitamise ajal kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku redaktsiooni § 7 lg 1 kohaselt võis kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks esitada vaid isik, kellel oli selleks põhjendatud huvi. Kohtupraktikas mõistetakse selle all, et haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine peab olema kaebajale kasulik ja aitama koheselt või edaspidi tema õiguste teostamisele või kaitsmisele kaasa ja selleks peab kaebaja oma vastava taotluse juurde selgitama, kuidas täpselt kaebuse rahuldamine tema olukorda parandab. O.P.i kaebuses (tl 1-2) ja kohtuistungil ( 90-91) esitatud väidetest tulenevalt halvendasid Narva arestimaja tingimused tema tervist, põhjustasid invaliidsuse tekkimise ning ta soovib nende õigusvastaseks tunnistamist, et esitada seejärel kahju hüvitamise nõue. Niisugune huvi põhjendus on iseenesest igati sobiv, kuid ei anna alust kaebuse rahuldamiseks käesoleval juhul. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused sisalduvad riigivastutuse seaduse § 7 lg 1, milles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda ainult siis, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamise alused on käsitletud sama seaduse § 9 lg
9. Nende kohaselt saab süüliselt tervise kahjustamise korral küll mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda, kuid vastava taotluse rahuldamine eeldab, et on tuvastatud avaliku võimu kandja õigusvastane käitumine, kahju tekkimine ning põhjuslik seos nende vahel. Eelnevalt juba esitatud järeldustel ei olnud kaebuses arestikambri nõuetele mittevastavuse osas ära nimetatud WC- harja ja prügiämbri puudumine ning valge leiva mittevõimaldamine õigusvastane ja seega ei saanud need asjaolud tekitada kaebajale ka riigivastutuse seaduse alusel hüvitatavat kahju. Ravimi annuse vähendamine arestimaja tervishoiutöötaja poolt on aga tervishoiuteenuse osutamine ega ole käsitletav avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusena. Eesti keelse vastuse saamise jättis kaebaja kohtuistungil antud selgitustes (tl 90) kahju tekkimise põhjustest ise välja ja seepärast puudub vajadus seda ka hinnata.
10. Eeltoodud põhjendustel puudub kohtul alus pidada O.P.i suhtes Ida Prefektuuri Narva arestimajas kohaldatud tingimusi õigusvastaseks ning tema huvi seal osutatud tervishoiuteenuse õigusvastaseks tunnistamiseks ei ole põhjendatud. Seega jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse (tl 30) alusel vabastatud riigilõivu tasumisest, Ida Prefektuur oma menetluskulude hüvitamiseks taotlust ei esitanud (tl 92). Raili Randlane Kohtunik 3